2-23-148433/22 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. oktoober 2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-148433

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi H. J. L. C. A. vastu

põhivõlgnevuse,

intressi,

haldustasu

sissenõudmiskulude ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

2 598,31 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema, e-post

XXX

Kostja H. J. L. C. A. (isikukood XXX), elukoht kohtule

teadmata

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt H. J. L. C. A.lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja AS

I ja kostja vahel 27.07.2022 sõlmitud lepingust nr XXX tulenev kohtuotsuse

tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõlg 1031,87 eurot.

3. Mõista kostjalt hageja kasuks välja AS I ja kostja vahel 27.07.2022 sõlmitud

lepingust nr XXX tulenevad tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed

kokku 797,61 eurot edasiulatuvalt tasumise tähtajale järgnevast päevast

järgmiselt:

Maksetähtaeg

Summa (eurot)

05.11.2025

43,94

05.12.2025

45,05

05.01.2026

45,39

05.02.2026

46,13

05.03.2026

47,85

05.04.2026

47,66

05.05.2026

48,70

05.06.2026

49,22

05.07.2026

50,25

05.08.2026

50,84

05.09.2026

51,67

05.10.2026

52,65

05.11.2026

53,37

05.12.2026

54,32

05.01.2027

55,12

05.02.2027

55,45

4. Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

teises lauses sätestatud määras sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt

1031,87 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni ja

tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksetelt samas määras alates

iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni.

5. Jätta menetluskuludest 82% kostja kanda ja 18% hageja kanda.

6. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 824,10 eurot (käibemaksuta).

7. Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt (824,10 eurot) tasuda hagejale

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

8. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 01.12.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse H. J. L. C. A.lt (kostja) 2458,20 euro saamiseks. Pärnu Maakohus

lõpetas 30.01.2024 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud

makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 28.02.2024 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõla 1898,96 eurot, intressi 142,30 eurot, laenuhaldustasu 11,60 eurot, sissenõudmiskulud

50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise (perioodi 30.09.2023–15.02.2024 eest) 136,55

eurot ning viivise alates 16.02.2024 kuni põhinõude (1898,96 eurot) täitmiseni lepingujärgse

intressimääraga võrdses määras s.o 18,9% aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja

kanda ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud 912 eurot, sh riigilõiv 385 eurot ja

õigusabikulud 527 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS I (krediidiandja) ja kostja 27.07.2022

tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 2000 eurot. Kostja kohustus laenu

tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 05.09.2022–05.02.2027 jooksul.

Laenulepingus lepiti kokku intressimääras 18,9% aastas. Lepingu krediidi kulukuse määr oli

25,23%.

Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis

krediidiandja kostjale 05.01.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav

tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 26.01.2023 esitas krediidiandja kostjale lepingu ülesütlemise

avalduse, kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Krediidiandja

loovutas nõude hagejale. Nõude loovutamisest on kostjat teavitatud 31.01.2023 kirjaga

lepingu sõlmimisel antud aadressile. Hagejale on kostjalt nõude katteks laekunud 100,70

eurot.

Lepingu kohaselt on laenusaaja kohustatud tasuma haldustasu 2,90 eurot kuus. Laenulepingu

ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata 05.10.2022–05.01.2023 osamaksete

laenuhaldustasud, s.o 11,60 eurot (4 × 2,90).

Hageja nõuab viivist põhivõlalt (1898,96 eurot) viimase laekumise päevale järgnevast

päevast, s.o alates 30.09.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses

määras, s.o 18,9% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks

muutunud viivis 136,55 eurot.

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab

kostjalt sissenõudekulude hüvitamist 50 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt:

13.03.2023 esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, 23.03.2023 teise tasulise kirja saatmine 5

eurot, 11.04.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud

kulud 15 eurot.

3. Hageja esitas 20.05.2025 täiendavad selgitused vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise kohta. Hageja märgib, et kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud

krediidisumma 1829,48 eurot (2000–170,52) ning viivis alates lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast, s.o. alates 27.01.2023. a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Kohus toimetas hagi kostjale avalikult kätte 28.06.2024. Kostja ei ole hagile vastanud.

5. Kohus märkis 23.05.2025 kirjas, et seni kohtule esitatu põhjal ei saa kohus asuda

seisukohale, et krediidiandja oleks täitnud vastutustundliku laenamise kohustust. Kohus

selgitas, et hagejal tuleb hinnata, kas lepingu ülesütlemise eeldused oleksid täidetud ka

ümberarvestuse korral (kui tagasimaksed arvestada lepingujärgse maksegraafiku kohaste

põhiosa maksete katteks). Kui ülesütlemise eeldused ei ole täidetud, on ülesütlemine toimetu

ning kogu põhivõlg ei ole muutunud sissenõutavaks (lepingu tähtaeg ei ole praeguseks

saabunud). Sel juhul on hagejal võimalik esitada (alternatiivne) TsMS § 369 kohane

edasiulatuv nõue tulevikus sissenõutavaks muutuvate kohustuste täitmiseks (ja esitada graafik

tulevikus sissenõutavaks muutuvate maksete kohta).

6. Hageja esitas 02.06.2025 ümberarvestuse. Hageja toob välja, et laenulepingu alusel

väljastati kostjale laenu 2000 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus kokku lepitud

maksegraafiku alusel perioodi 05.09.2022–05.02.2027 jooksul. Kostjalt on toimunud

laekumisi laenuandjale kokku 69,82 eurot, mille hageja arvestab põhiosa katteks. Pärast

lepingu lõppemist on kostjalt hagejale laekunud kokku 100,70 eurot. Seega on põhivõlg

1829,48 eurot (2000-69,82-100,7). Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei

olnud lepingu ülesütlemine 26.01.2023 kehtiv, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik

osamaksetega võlas. Eeltoodust tulenevalt esitab hageja alternatiivselt lepingu täitmise nõude

VÕS § 108 lg 1 kohaselt. Kostja on tasunud 170,52 eurot. Seega on ümberarvestuse kohaselt

tasutud 1.–8. osamakse, s.o 05.09.2022–05.04.2023 osamaksed täielikult ning 9., s.o

05.05.2023 osamakse osaliselt. Kostja on võlas alates 05.05.2023 osamaksest. 02.06.2025

seisuga on sissenõutavaks muutunud põhiosa osamaksed kokku 821,61 eurot, s.o 9.–33.

osamakse (05.05.2023–05.05.2025). Hageja palub välja mõista 02.06.2025. a sissenõutavaks

muutunud põhiosa osamaksete summa 821,61 eurot ning samuti tulevikus sissenõutavaks

muutuvad osamaksed TsMS § 369 alusel tasumise tähtpäevale järgnevast päevast vastavalt

esitatud graafikule. Kostja on viimase makse teinud 29.09.2023. Seega ei ole kostja hageja

pöördumistele vastanud ega lahendusi võlgnevusele otsinud. Ka kohtuvälises menetluses ei

ole kostja võlgnevust tasunud ning varasemas kohtumenetluses ei ole kostja sisuliselt

osalenud. Seega esinevad erandlikud asjaolud, mõistmaks välja tulevikus sissenõutavaks

muutuvad kohustused. Hageja palub välja mõista viivis sissenõutavaks muutunud põhiosalt

821,61 eurolt alates kohtuotsuse jõustumisest lepingujärgses viivisemääras s.o 18,90% aastas,

0,05% päevas ja välja mõista viivis ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla

osamaksetelt 0,05% päevas alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni

põhivõla tasumiseni.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

7. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 1898,96 eurot, intressi 142,30 eurot, laenuhaldustasu

11,60 eurot, sissenõudmiskulusid 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist (perioodi

30.09.2023–15.02.2024 eest) 136,55 eurot ning viivist alates 16.02.2024 kuni põhinõude

(1898,96 eurot) täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 18,9% aastas.

Hageja on esitanud ka alternatiivse täitmisnõude, mille kohaselt palub välja mõista otsuse

tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud võlg ning pärast otsuse tegemist sissenõutavaks

muutuvad maksed nende sissenõutavaks muutumisest vastavalt maksegraafikule.

8. Kohus tuvastas, et AS I (krediidiandja) ja kostja sõlmisid 27.07.2022 laenulepingu nr

XXX, mille alusel sai kostja laenu 2000 eurot (dtl 28). Kostja on lepingu digitaalselt

allkirjastanud. Laenusumma on kostjale välja makstud lepingu sõlmimise päeval (dtl 34).

Hageja väidete kohaselt on kostja tasunud krediidiandjale 69,82 eurot ja hagejale 100,70

eurot.

9. Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatisega, mis

edastati kostjale lepingus märgitud postiaadressile (dtl 45).

10. AS I ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS §

402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust.

Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas

kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale

(VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

11. Kohus tuvastas, et 27.07.2022 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr 16,30%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 48,90%. Praegusel

juhul ei ületa laenu krediidi kulukuse määr (25,23%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses

kehtestatud piirmäära.

12. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub

asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa

Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa

Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab

krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg

1, VÕS § 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661

selgitanud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest

registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta

tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt

äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida

tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad

asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

13. Kohus selgitas 09.05.2024 hagi menetlusse võtmise määruses hagejale, et tal lasub

kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada.

14. Hagiavaldusest ja hageja 20.05.2024 vastusest ning esitatud tõenditest järeldub, et laenu

andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

14.1.

Hageja on selgitanud, et enne laenu andmist tegi krediidiandja päringu Maksu- ja

Tolliameti (MTA) andmebaasi ning kontrollis maksehäireregistrit. Selle kohta on kohtule

esitatud üksnes krediidiandja selgitus (allkirjastamata dokument), mille kohaselt tuvastati

MTA päringu põhjal, et kostja keskmine sissetulek arvestatuna viimase 12 kuu kohta oli

1144,99 eurot. Tõendeid vastavate päringute tegemise kohta ei ole kohtule esitatud.

Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet,

mille põhjal oleks võimalik tuvastada kostja varaline seisund ning regulaarse sissetuleku

suurus (KAVS § 49 lg 1 p 1). Krediidiandjal tuleb KAVS § 49 lg 3 alusel tarbija regulaarse

sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas

töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest,

tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute

laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist, 2) aluseks võtta

piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust

ning muid eelnimetatud tingimusi ja 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi

asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus

tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Kostja on märkinud laenutaotluses oma

sissetuleku suuruseks 1515 eurot. Laenuandja ei selgitanud välja, milline on kostja sissetuleku

allikas ja kas tegemist on regulaarse sissetulekuga. Kohtule esitatud teabest MTA päringu

kohta ei ole võimalik tuvastada, kas kostja sai laenu andmisele eelnenud kuudel regulaarset

sissetulekut ja milline oli regulaarse sissetuleku suurus. Samuti ei ole krediidiandja

kontrollinud kostja igakuiste rahaliste kohustuste ja majapidamiskulude suurust ja sisu.

Hageja on märkinud, et kostja majapidamiskuludeks arvestati 250 eurot, kuid pole selgitanud,

milliste andmete põhjal on vastav summa saadud. Kohtule ei nähtu, et kostjalt endalt oleks

küsitud tema majapidamiskulude suuruse kohta. Laenutaotluses märgitud ning registritest

nähtuvad andmed ei ole piisavad, et selgitada välja tarbija tegelikud sissetulekud ja

kohustused ning sissetulekute regulaarsus.

14.2.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS § 4034 lg

2 esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada

laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te

3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid

mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

15. Hagimaterjalidest nähtuvalt tasus kostja 31.08.2022 esimese osamakse 59,82 eurot

(tähtaeg 05.09.2022) ning jäi seejärel võlgnevusse kolme järgneva lepingujärgse osamakse

(s.o oktoober, november, detsember) tasumisega, millest esimese tasus 10 euro ulatuses.

Kostja on laenuandjale tasunud kokku 69,82 eurot. Arvestades kõik kostja maksed põhinõude

katteks, ei olnud lepingu ülesütlemine 26.01.2023 kehtiv, kuna selleks hetkeks ei olnud

võlgnik veel kolme põhiosa maksega võlas.

16. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja sai laenu 2000 eurot. Hagimaterjalidest nähtuvalt tasus

kostja 31.08.2022 esimese osamakse 59,82 eurot (tähtaeg 05.09.2022) ning 13.01.2023 10

eurot (dtl 35). Hagejale tasus kostja 100,70 eurot. Kuivõrd kostja on maksnud tagasi kokku

170,52 eurot (59,82+10+100,70), saab hageja kostjalt nõuda väljastatud laenu ja

tagasimaksete vahe 1829,48 eurot. Vastavalt krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud lepingule

tuleb kostjal tagastada hagejale laen maksegraafiku järgi perioodil 05.09.2022 kuni

05.02.2027. Seega ei ole kõnealune leping lõppenud ka tähtpäeva saabumisega. Eelnevast

tulenevalt poolte sõlmitud leping kehtib, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tõttu on tühised kokkulepped intressimäära ja muude tasude (lepingutasu ja

haldustasu) kohta.

17. Kostja kohustus eeltoodud laenulepingu alusel saadud laenusumma tagastama. Hageja on

välja toonud, et kostja ei ole lepingust tuleneva kohustuse katteks tasunud rohkem kui 170,52

eurot ja 1829,48 eurot on tasumata. Raha saamisele suunatud kohustus ei ole eelduslikult

vabandatav.

Hageja esitas eeltoodust tulenevalt alternatiivselt VÕS § 108 lg 1 kohase lepingu täitmise

nõude (dtl 280–283). Ümberarvestuse kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista 02.06.2025

seisuga sissenõutavaks muutunud võlgnevuse 821,61 eurot (9.–33. osamakse perioodil

05.05.2023–05.05.2025) ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed TsMS § 369 alusel

tasumise tähtpäevale järgnevast päevast vastavalt graafikule. Kohtuotsuse tegemise ajaks on

sissenõutavaks muutunud 9. kuni 38. osamakse kokku 1031,87 eurot.

18. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul,

kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas

esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud

kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate

kohustuste täitmist tulevikus. Arvestades, et kostja ei ole täitnud tarbijakrediidilepingust

tulenevaid kohustusi juba enam kui kahe aasta jooksul ega osale kohtumenetluses, võib

eeldada, et kostja ei tasu ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt.

Kui nõue ei ole otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud, tuleb kohtuotsuse

resolutsioonis märkida, mis ajal, mille osas kohustus täita tuleb. Kui kohustus muutub ositi

sissenõutavaks, tuleb täitmise aeg märkida selliselt, et iga kohustuse puhul oleks arusaadav,

millal see täita tuleb. Kohtuotsuses otsuse täitmise korra kindlaksmääramise võimaluse

sätestab TsMS § 445.

Eelviidatud sätetest tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja kohtuotsuse tegemise kuupäevaks

sissnõutavaks muutunud võla 1031,87 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva kohustused

797,61 eurot vastavalt esialgses graafikus ettenähtud põhiosa summade graafikule (dtl 29),

mille osamaksete tasumise tähtajad sätestab kohus vastavalt hageja nõudele ja poolte vahel

sõlmitud laenu tagastamise graafikus toodule otsuse resolutsioonis esimese maksena

kuupäeval 05.11.2025 ja viimase maksena 05.02.2027.

19. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Hageja ei ole intressi ümberarvestust esitanud

ega alternatiivse nõude puhul intressinõuet esitanud. Seega jääb hageja intressinõue 142,30

eurot tervikuna rahuldamata.

20. Hageja on esitanud koos ümberarvestusega ka viivise nõude, paludes välja mõista viivise

02.06.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud põhiosalt 821,61 eurolt alates kohtuotsuse

jõustumisest lepingujärgses viivisemääras, s.o 18,90% aastas/ 0,05% päevas, samuti tulevikus

sissenõutavaks muutuvatelt põhivõla osamaksetelt 0,05% päevas alates iga osamakse

tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni.

Lepingus on kokku lepitud intressimääraga võrdses viivisemääras (18,90% aastas, 0,05%

päevas).

VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või

tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär.

Hageja tugineb viivise määra puhul VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kohus märgib, et

lepingus kokku lepitud intressiga võrdses määras viivise väljamõistmine on põhjendatud

juhul, kui kehtima jääb lepingus kokku lepitud intressimäär. VÕS § 4034 lg 7 esimese ja teise

lause mõttega ei oleks kooskõlas see, kui intressikokkuleppe tühisuse korral saaks tarbijalt

jätkuvalt nõuda lepingus kokkulepitud intressimääraga võrdses määras viivist. Praegusel juhul

ei saa hageja laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt

nõuda seadusjärgsest intressimäärast suuremas määras intressi. Seega tuleb ka viivise puhul

lähtuda seadusjärgsest määrast.

21. Viivisenõue sissenõutavaks muutunud summade osas on põhjendatud VÕS § 113 lg 1

teise lause alusel. Kohus mõistab kostjalt välja viivise sissenõutavaks muutunud põhivõla

(1031,87 eurot) tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni. Lisaks mõistab kohus välja samas määras

viivise tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhivõla osamaksetelt alates iga osamakse

tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni.

22. Hageja palus kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot.

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv, kuna

kostjal puudus sel hetkel võlgnevus krediidiandja ees. Kuivõrd leping ei olnud lõppenud, ei

saa nõuda sissenõudmiskulusid VÕS § 1132 lg 2 alusel, mis näeb ette sissenõudmiskulude

hüvitamise pärast lepingu lõppemist. Kohus jätab hageja nõude sissenõudmiskulu

väljamõistmiseks rahuldamata.

23. Kuivõrd kohus tuvastas, et hageja poolt esialgu viidatud ülesütlemine 26.01.2023 kehtiv ei

saanud olla (arvestades tagasimakseid põhiosa katteks) ning seega pole põhjendatud ka

sissenõudmiskulud pärast lepingu lõppemist, mistõttu ei oma asja lahendamisel tähendust

tõenditena meeldetuletuskirjade koond (dtl 49–57) ja tööprogrammi väljavõte (dtl 116–256).

Finantsinspektsiooni juhend (dtl 99–115) on avalik dokument, mida ei ole samuti vajalik

tõendina arvestada.

24. Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja laenulepingujärgse põhivõla 1829,48 eurot, sh

sissenõutavaks muutunud põhivõlg 1031,87 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuv

põhivõlg maksegraafiku alusel 797,61 eurot alates graafikujärgsele maksetähtpäevale

järgnevast päevast, ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

sissenõutavaks muutunud põhivõla (1031,87 eurot) tasumata osalt alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni ja tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt põhivõla

osamaksetelt alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla

tasumiseni. Muus osas – põhivõla nõue 69,48 eurot, intressinõue 142,30 eurot, haldustasu

nõue 11,60 eurot, sissenõudekulude nõue 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 136,55

eurot – jääb hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

25. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

25.1.

Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav.

25.2.

Hageja algsed nõuded (sissenõutavaks muutunud osas) olid kokku 2239,41 eurot.

Kohus rahuldas hagi 1829,48 euro ulatuses. Seega rahuldas kohus hageja nõuetest ligikaudu

82% (1829,48 ÷ 2239,41 eurot × 100% = 81,69%). Seega jäävad menetluskulud 82% ulatuses

kostja kanda ning 18% ulatuses hageja kanda (100% - 82% = 18%).

26. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

27. Hageja 02.10.2025 menetluskulude nimekirja (dtl 296–298) kohaselt on hageja

menetluskuludeks riigilõiv 385 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu

hagimenetluses 1183 eurot (ilma käibemaksuta), kokku 1588 eurot. Kostja menetluses ei

osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.

27.1.

Käesoleva tsiviilasja hagihind on 2 598,31 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1

järgi kuulus kuni 3000 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 385 eurot. Tasutud riigilõiv

385 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

27.2.

TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või

menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks

menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20

eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu

kiirmenetluses ei hüvitata. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa hageja ka hagi rahuldamise

korral nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist TsMS § 4842 esimeses

lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro suuruse

menetluskulude hüvitise maksmist (§ 4842 teine lause). Seega on maksekäsu kiirmenetluse

menetluskulu 20 eurot põhjendatud ja vajalik.

27.3.

Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 1183 eurot (7 tundi tunnitasuga

169 eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline

esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud

tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks

(TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25).

Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud teenustasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb

praeguses asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust,

vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud

tunnitasu suurus kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus on seisukohal, et kostja esindaja

tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri

liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse

standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on

põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120 eurot.

Praegusel juhul on tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja

lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist,

hagiavalduse koostamist, kohtunõuetele vastamist ja menetluskulude nimekirja koostamist.

Kostja menetluses ei osalenud. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu hagimenetluses

osalemisel 5 tundi, mis vastab ka menetluses esitatud dokumentide ja nende lisade mahu

hulgale. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud

õigusabikulu kokku 620 eurot (5 tundi × 120 eurot + 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu).

27.4.

Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 620 + 385 =

1005 eurot. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 82%, mõistab kohus kostjalt

hageja kasuks välja 824,10 eurot (1005 × 82%).

28. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

29. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

Kohtuotsuse kostjale kättetoimetamine

30. Kostjale on hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud 28.06.2024

väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded.

31. Maksekäsu kiirmenetluses ega sellele järgnenud hagimenetluses ei õnnestunud kohtul

kostjale avalduse materjale registrites näidatud kontaktidel kätte toimetada. Töötamise

registris kostja töötamise kohta andmed puuduvad. Kostja tegelik elukoht ei ole teada ja kõiki

võimalikke vahendeid kasutades ei olnud võimalik seda välja selgitada. Rahvastikuregistris

kohtu poolt läbi proovimata kontaktandmed puuduvad.

32. Kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole ülalkirjeldatud asjaolud muutunud. Kostja menetluses ei

osale ning läbi proovimata kontaktandmed puuduvad. Maakohus on seisukohal, et TsMS §

317 lg 1 p 1 eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemusteta ning toimetab kohtuotsuse

kostjale kätte otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsus

loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte

avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark

kohtunik