2-23-145940/7 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

TAGASELJA

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Marika Leimann

Otsuse aeg ja koht

28.10.2025, Rakvere kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-145940

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ) hagi K. K. vastu

võlgnevuse nõudes

Menetlusosalised, esindajad

HAGEJA B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ), rk

11542046, asukoht XXX, lepinguline esindaja Marie Tsine

KOSTJA K. K., ik XXX, elukoht hagiavalduses XXX, lisa-

aadress rahvastikuregistris alates 28.08.2024 XXX, tegelik

elukoht teadmata

Hagi hind 1340,80 eurot

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt K. K.-lt hageja B2 Impact OÜ kasuks E AS ja K. K. vahel

15.09.2022 sõlmitud tähtajatu krediidiliini lepingust nr XXX tulenev tasumata

põhivõlgnevus summas 801,73 eurot, intressid 11,43 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivised summas 49,22 eurot ja sissenõudmiskulud summas 35 eurot.

3. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ põhinõue summas 75,08 eurot, intressinõue 239,28

eurot ning viivisenõue 129,06 eurot.

4. Jätta menetluskulud 67% ulatuses kostja K. K. kanda ja 33% ulatuses hageja B2 Impact

OÜ kanda ning välja mõista kostjalt K. K.-lt hageja B2 Impact OÜ kasuks

menetluskulude katteks 187,60 eurot.

5. Välja mõista kostjalt K. K.-lt hageja B2 Impact OÜ kasuks viivis menetluskuludelt

(187,60 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

6. Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.

7. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu

kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest

arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7).

Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku

kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest

teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada

kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja § 416).

Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot

ja mitte rohkem kui 2100 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr

EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is

Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõuded ja menetluse käik

1. OK Incure OÜ (praegune B2 Impact OÜ) esitas 14.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse

jätkamisega hagimenetluses, Viru Maakohtule 19.01.2024 hagiavalduse K. K. vastu võlgnevuse

nõudes.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja K. K. 15.09.2022 E AS-ga (edaspidi krediidiandja)

tähtajatu krediidiliini lepingu nr XXX, krediidilimiidiga 1700 eurot.

Krediidikonto avamiseks pidi klient end registreerima E veebilehel XXX kliendialas,

identifitseerides end kas ID-kaardi, mobiili-ID või Smart-ID abil. Enne krediidi taotlemist, pidi

kostja põhjalikult tutvuma lepingu tingimustega, sh. lepingu põhitingimuste kohaselt lepingu

lahutamatuks osaks olevate teenustingimuste, hinnakirja ja kliendiandmete töötlemise

põhimõtetega. Teenusetingimused olid ka krediidikonto lepinguga kaasas ühes digikonteineris.

Leping jõustub peale kliendi poolt allkirjastamist ID-kaardi, mobiil-ID või Smart-ID abil.

2.1. Lepingu II peatükis „Põhitingimused“ all lepiti kokku esialgses intressimääras 39,9% aastas

ehk 0,11% päevas. Lepingu põhitingimustes selgitati, et tegemist on esialgse (maksimaalse)

fikseerimata intressimääraga, mis võib edaspidi muutuda kaks korda aastas 1. jaanuaril ja 1. juulil

sõltuvalt Eesti Panga poolt avaldatavast viimase kuue kuu keskmisest krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordsest määrast (krediidi kulukuse ülempiir).

Krediidi kogukulu moodustas 2274,62 eurot. Aastaseks viivisemääraks oli kliendilepingus

fikseeritud intressimäär ehk viivisemäär oli 39,9% aastas ehk 0,11% päevas. Krediidi kulukuse

esialgne (ja maksimaalne) määr oli 48,63% aastas. Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusega,

et 1700 euro laenamisel 12 kuuks, maksimaalse intressimääraga 39,9% aastas, väljavõtu tasuga

3,40 eurot, krediidi kogukuluga 2274,62 eurot, võetakse kasutusele viivitamata ja täies ulatuses.

Kuivõrd krediidilepingu sõlmimise ajal ei ole võimalik teada, kui palju krediidisaaja lepingu vältel

krediiti võtab, kui pikaks perioodiks ning omakorda sellega kaasnevaid tasusid, siis seetõttu ei ole

võimalik arvutada välja tegelikku krediidikulukuse määra vaid lähtuda saab üksnes esialgsest

eelduslikust arvutusest. Esialgne krediidi kulukuse määr, mis on arvutatud lähtudes maksimaalse

krediidilimiidi kasutusele võtmisest on seadusjärgsetes piirmäärades.

2.2. Hageja esitab selgitused seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisega.

Krediidiandja on hinnanud tarbija krediidivõimelisust vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 ja 4 ning

KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet vastavalt KAVS § 50

lg-le 3 ja 4 laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal mh e-krediidiinfo

andmebaasist, Taust.ee andmebaasist ja rahvastikuregistrist.

Kostja teavitas enda sissetulekuteks 650 eurot kuus (lisa 9, „user profile net income“ ehk

sissetulekud kuus“). Oma finantskohustuste suuruseks teavitas kostja 0 eurot (lisa 9, „user profile

expenditure monthly“ ehk igakuised väljaminekud“). Krediidiandja võtab krediidivõimelisuse

hindamisel arvesse tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi

majapidamisele määras 215,30 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud täiendavaid kohustusi esitatud

andmete ja registriandmete osas, päringute vastused maksehäireregistrist ja taust.ee-st ei kuvanud

krediidisaaja makshäireid või täitmata kohustusi (lisa 10). Vaba tagasimaksega leping on toode,

kus otseselt igakuiseid kuumakseid ei ole, klient tasub intressi vastavalt kasutatud limiidile. Kogu

krediidilimiidi kasutusse võtmisel maksimaalne intressi makse kuus ca 56,10 eurot (krediidilimiit

2000 eurot * 0,11% * 30 päeva), millele lisandub krediidisumma tagasimakse 28,33 eurot, kokku

84,43 eurot. Seega moodustusid krediidi väljastamisel kostja kohustused suurusjärgus 12,99%

(84,43 / 650 * 100), mis on äärmiselt mõistlik kohustuste osakaal Euroopa ja Eesti

majanduspiirkonnas. Pärast krediidikohustuste tasumist jäi kostja kasutada tema sissetulekutest

majapidamiskulude määr.

Eelneva ja vastavalt süsteemi sätetele teostatud hindamise tulemusel jõudis krediidiandja

järeldusele, et klient on krediidivõimeline. Laenuvõtja laenukoormuse arvutamisel võetakse

arvesse kõiki laenuvõtja poolt esitatud andmeid ja avalikest andmebaasidest saadavaid andmeid.

Krediidiandjal ei ole võimalik võtta krediidivõimekuse hindamisel arvesse andmeid, mis ei ole

talle mitte kuidagi kättesaadavad või nähtavad või mida laenusaajale ei avaldata. Samuti on

krediidiandja selgitanud kostjale lepingust tulenevaid õiguseid ja kohustusi ning see info on

edastatud ka kirjalikult kostjale (leping ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht). Kostja

on allkirjastanud nimetatud lepingu ja kinnitanud, et laenulepingu tingimused on temale

arusaadavad.

2.3. Kostja on perioodil 15.09.2022 - 17.07.2023 saanud krediiti kokku summas 900 eurot, millest

on maha arvestatud lepingu põhitingimustest tulenev väljavõtutasu summas 0 eurot + 0.2%

ülekande summast, see tähendab 1,80 eurot.

Lepingu põhitingimustest tulenevalt, oli kostja kohustatud tasuma igakuiselt 15. kuupäevaks

(arvestusperiood on kalendrikuu) vähemalt igakuiselt kasutusse võetud krediidilt minimaalse

tagasimakse, mis koosnes krediidi tagasimaksest, intressimaksest, kuutasust ja väljavõtutasust

vastavalt kliendilepingule, st. igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse

võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Klient peab igakuiselt maksma kasutusele võetud

krediidilt arvestatud intressi ja kuutasu. See tähendab, et kliendi arve on 0,11% päevaintressist (nt.

saadud krediit 1700* 0,11% = 1,87 eurot päevas ning see korrutatakse kuu päevade arvuga) ja 1/60

laenusummast (st. 2000/60 = 28,33 eurot).

Kostja poolt on lepingu katteks tagasimakseid tehtud kokku 98,27 eurot, millest on arvestatud

põhiosa katteks 23,19 eurot, intressi katteks 30,08 eurot, kiire väljamakse tasu katteks 45 eurot.

2.4. Kostjat hoiatati 30.06.2023 iseteeninduse kaudu kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud

e-posti aadressile saadetud teatega lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu täiendava

kahenädalase tähtaja, 14.07.2023, jooksul võlgnetavaid summasid. Kostjat teavitati, et E AS

käsitleb teadet lepingu ülesütlemise tahteavaldusena, mistõttu täiendavalt antud tähtajaks

kohustuste täitmata jätmise korral loetakse leping ühepoolselt üles öelduks ning lepingu

ülesütlemisel muutuvad kõik lepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks. Samuti teavitati teates, et

krediidiandjal on võimalik nõue loovutada inkassofirmale või alustada kohtumenetlust. Kostja

täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud ning kuivõrd viimane makse nõude katteks teostati

novembris 2022, siis oli kostja alates detsembrist 2022 viivituses täielikult vähemalt kolme -

15.12.2022, 15.01.2023, 15.02.2023, 15.03.2023, 15.04.2023, 15.05.2023, 15.06.2023, osamaksete

tasumisega. Kostja ei reageerinud lepingust tulenevate kohustuste täitmisega sellises mahus, mis

võimaldanuks lepingujärgsete kohustuste täitmist varem kokku lepitud tingimustel. Krediidiandja

ütles 17.07.2023 ülesütlemisavaldusega lepingu VÕS § 416 ja teenusetingimuste punkti VII

alapunkti 4.2 alusel üles, edastades sellekohase teatise kostja e-mailile, ning nõudis kostjalt

lepingu raames sissenõutavaks muutunud summade tasumist. Laenulepingu teenustingimuste

punkti VIII alapunkti 1 kohaselt edastatakse kõik lepingujärgsed või sellega seonduvad avaldused

ja teated, mis tuleb teha kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, vastavalt

kostja poolt lepingus deklareeritud posti või e-posti aadressile. Hageja on esitanud tõendid kirjade

edastamise kohta nimetatud viisil ning selles osas vaidlus puudub. Tulenevalt eeltoodust saab

lepingu ülesütlemise ja lõpetamise teated kättetoimetatuks lugeda TsÜS § 69 lg 3 mõttes. Kostjale

edastati 08.08.2023 nõude loovutamise teade, milles teavitati kostjat tema ja E vahel sõlmitud

lepingust tulenevate nõuete loovutamisest OK Incure OÜ-le (praegusele B2 Impact OÜ-le). Teate

edastamisega saab lugeda nõude loovutamise kostja suhtes toimunuks VÕS § 170 mõttes.

2.5. Kostja lepingust tulenev põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga on 876,81 eurot

(väljastatud krediit 900 eurot – tagasimaksed põhiosa katteks kokku summas 23,19 eurot), mis

tuleb hageja kasuks välja mõista.

2.6. Lepingu põhitingimuste kohaselt on kostja kohustatud maksma intressi 39,9% aastas

tagastamata krediidisummalt. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu põhitingimustes

kokkulepitud intressimääras tasumata intress kokku summas 250,71 eurot (alates lepingu

sõlmimisest 15.09.2022 kuni lepingu ülesütlemiseni 17.07.2023 kogunenud intress 280,79 eurot,

millest on maha arvestatud perioodi jooksul tasutud intress 30,08 eurot = 250,71 eurot).

Periood

Põhiosa

Intressi %

Kogunenud intress

15.09.2022 - 17.09.2022

300,00

39,9%

1,00

18.90.2022 - 04.10.2022

500,00

39,9%

9,42

05.10.2022 - 06.10.2022

550,00

39,9%

1,22

07.10.2022 - 18.10.2022

541,67

39,9%

7,20

19.10.2022 - 23.10.2022

691,67

39,9%

3,83

24.10.2022 - 28.10.2022

801,67

39,9%

4,44

29.10.2022 - 14.11.2022

891,67

39,9%

16,80

15.11.2022 - 30.12.2022

876,81

39,9%

44,71

31.12.2022 - 04.01.2023

876,81

37,8%

4,60

05.01.2023 - 17.07.2023

876,81

39,9%

187,57

Kokku

280,79

2.7. Vastavalt teenusetingimuste lepingu punktile VI 4. kohustub kostja tasuma viivist, kui ta ei

täida krediidilepingust tulenevaid kohustusi kohaselt. Viivisemääraks on kliendilepingus

fikseeritud intressimäär, seega on ka viivisemäär 39,9% aastas ja 0,11% päevas. Hageja palub

kostjalt välja mõista viivis põhinõudelt 876,81 eurolt lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast so

18.07.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 19.01.2024 kokku summas 178,28 eurot (vt

hagiavalduse p 3.4).

2.8. Teenusetingimuste hinnakirja ja tarbijakrediidi teabelehe punktist 3 (krediidiga seotud kulud/

maksete hilinemisega kaasnevad kulud) tulenevalt on krediidiandjal pärast lepingu lõppemist õigus

nõuda sissenõudmiskulude hüvitist. Peale poolte vahel sõlmitud lepingu lõppemist ning nõude

loovutamist on kõik lepingust tulenevad õigused läinud üle hagejale (VÕS § 167 lg 1).

Sissenõudmiskulude hüvitise piirmäärad sätestab VÕS § 1132 lg 2. Tulenevalt eeltoodust, palub

hageja VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu summas 35 eurot.

Hageja on teinud kohtuvälises menetluses mõistlikke pingutusi, et saada kostjaga kontakti

kokkulepe saavutamiseks kohtuväliselt, edastades peale lepingu lõppemist kostjale nii e-posti- kui

ka posti teel järgnevad nõudekirjad: 09.08.2023 (25 eurot) (dtl 59 - 61), 22.08.2023 (5 eurot) (dtl

62 - 63) ja 04.10.2023 (5 eurot) (dtl 64 - 65), millega seoses on hageja kandnud kulusid. Need

kulutused on tekkinud küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid tekkinud olukorras, kus

võlgnik ei ole oma kohustusi kohaselt täitnud - olles makseviivituses.

2.9. Menetluskulud taotleb hageja jätta kostja kanda ja välja mõista ka viivis menetluskuludelt.

Kostja vastuväited

3. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 12.09.2024 TsMS § 317 lg 12 ja lg 3 kohaselt

avaldamisega Ametlikes Teadaannetes 27.08.2024. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva

jooksul alates teate kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja

kirjalikku vastust hagiavaldusele ei esitanud.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused,

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi

tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi

kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile

vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda

tähtaega on järgitud. Kohus edastas kostjale kohtunõude hagiavaldusele kirjaliku vastuse

esitamiseks 14 päeva jooksul alates väljaandes Ametlikud Teadaanded teate kättetoimetamisele

järgnevast päevast arvates. TsMS § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks

15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Teade

avaldati 27.08.2024 ja loeti kättetoimetatuks 12.09.2024, seega tuli kostjal vastus esitada hiljemalt

26.09.2024. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud ega taotlenud vastamise tähtaja pikendamist.

TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit

pidamata

5. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja

esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski

kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud

dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi

tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb

hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.

6. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja K. K. on E AS-ga

sõlminud 15.09.2022 tähtajatu krediidiliini lepingu nr XXX krediidilimiidiga 1700 eurot. Lisatud

krediidilepingu ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt on krediidi

(esialgne) fikseerimata intressimäär 39,9% aastas ning krediidi kulukuse määr 48,63% aastas.

Leping on sõlmitud tähtajatult ning viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär.

Lepingu ülesütlemisel arvestab hageja viivis määraga 39,9% aastas. Laenuandja on lepingu üles

öelnud 17.07.2023.

7. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku

nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude

loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise

asemele.

Hageja on esitanud kohtule 08.08.2023 E AS teate kostjale nõude loovutamise kohta, mille

kohaselt on E AS 08.08.2023 loovutanud lepingust nr. XXX tuleneva nõude OK Incure OÜ-le

(praegune B2 Impact OÜ) (dtl 56-58).

8. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt

tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses

tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal

(RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11). Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes

ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

9. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil

93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata

tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust

ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus

kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande

korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate

nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte

kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

10. Tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tarbijale antud

krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas.

Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta

tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus

imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1-122-08 p

19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase

protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et

tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad

oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1).

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega peab krediidiandja või

nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate

nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu

tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib.

11. Lepingu sõlmimise ajal 15.09.2022 tuli arvestada Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude

krediidi kulukuse määraga 16,30% aastas (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/

#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse

määr üle 48,90% aastas. Lepingu järgne krediidi kulukuse määr 48,63% aastas Eesti Panga

avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra

ei ületa. Seega leping nr XXX ei ole VÕS § 4062 lg 1 järgi tühine krediidikulukuse määra suuruse

tõttu.

12. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.

13. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija

kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des

1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline

seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud

füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis,

ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused,

sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja

intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud

kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2ja 4); 3) tarbija

varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal

puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei

saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal

sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab

ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

14. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse

täitmisel saadud teave) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija

esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi

(VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse

sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja

sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis

on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg

3 p 3). Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida

laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2).

15. VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti

üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei

saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu

krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt

tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu

sõlmimist uusi finantskohustusi.

16. Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata

sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma

kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem

seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma.

Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades

selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud

võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu

31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710 p 25.3, 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p

21).

17. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et kostja teavitas

enda sissetulekuteks 650 eurot kuus ja finantskohustusteks 0 eurot. Krediidiandja arvestas ka

minimaalset majapidamiskulude määra 215,30 eurot. Krediidiandja ei tuvastanud krediidisaaja

täiendavaid kohustusi esitatud andmete ja registriandmete osas ning ei tuvastanud ka

maksehäireregistrist ja taust.ee-st makshäireid või täitmata kohustusi. Krediidi tagasimaksed

moodustasid kostja sissetulekutest 12,99%. Eelneva ja vastavalt süsteemi sätetele teostatud

hindamise tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.

18. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks laenuandjana täitnud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. E AS teenusetingimuste IV osa punkti 1.5

kohaselt klient kinnitab, et ta esitab E (või lepingu mõne muu poole) nõudmisel oma 4-12 kuu

sissetulekuid tõendava tõendi (panga poolt kinnitatud kontoväljavõtte). Hagiavaldusest ega selle

lisadest ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks kostjalt kontoväljavõtet küsinud ja seda hinnanud

või teinud päringu Pensionikeskusesse või Maksu- ja tolliametisse. Kostja enda krediiditaotlust

samuti kohtule esitatud ei ole. Olukorras, kus võlausaldaja laenutaotleja sissetulekuid

andmebaasidest (nt. Pensionikeskusest) ei kontrollinud, oleks krediidiandja pidanud küsima

kostjalt täiendavalt tema konto väljavõtet, et tuvastada, kas kostja üldse omab sissetulekut. Samuti

ei ole hageja esitanud andmeid selle kohta, et krediidiandja oleks kostja krediidivõimelisuse

hindamisel kontrollinud kostja finantskäitumist (s.h. laenukohustuse hulka, jääki ega olemust) ja

avaldatud igapäevaste kohustuste tegelikkusele vastavust või ülalpeetavaid. Kohtu hinnangul on

kostja finantskäitumise kontroll piirdunud üksnes maksehäirete kontrollimisega, kuid tuleb

arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad. Senise

maksekäitumise, sissetulekuallika olemuse ning olemasolevate finantskohustuste, sh nende

suuruse ja igakuiste maksete, samuti nende võimaliku suurenemise mõju arvestamise eesmärk on

hinnata, kas laenutaotleja ka oma isikuomadustest tingituna suudab laene tagasi maksta, st kas tal

on selleks vajalik vastutustunne ja järjepidevus, sh sissetuleku teenimisel. Selleks tuleb

krediidiandjal küsida laenutaotlejalt andmeid ja dokumente. Hagist ei nähtu, milliseid andmeid

pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet.

Konto väljavõte on hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid finantskohustuste olemasolu või

nende puudumise kohta.

19. Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku

teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined VÕS § 4034 lõikele

6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik

asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes

tarbija laenuvõime kontrollimisel ning kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud

vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud. Kohtu

hinnangul lähtus krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks peamiselt kostja enda poolt

esitatud andmetest, mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.

20. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa

krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda

vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist

laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel.

Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb

vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja

vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema

majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed

tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade

tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime

vähendamine.

21. VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt.

lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on

suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest

tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte

kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need

tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui kogu

laenusumma on sissenõutavaks muutunud. Kostjaga sõlmitud tähtajatu leping on seoses krediidi

mittetagastamisega üles öeldud 17.07.2023, kuivõrd kostja ei ole peale 15.11.2022 ühtegi

tagasimakset teinud, mistõttu kohus nõustub, et võlausaldajal oli õigus leping üles öelda ning

seetõttu on kogu väljastatud krediidisumma sissenõutavaks muutunud. Kostja ei ole ülesütlemist

vaidlustanud.

22. VÕS § 4034 lg 7 alusel on hagejal õigus arvestada intressi vaid seadusjärgses määras. VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates 01.07.2016 kuni 31.12.2022 0% aastas,

alates 01.01.2023 kuni 30.06.2023 2,5% aastas ning alates 01.07.2023 kuni lepingu lõpetamiseni

4% aastas. Kostja on teinud tagasimakseid üksnes 2022. aastal, seega arvestades eelmärgitut võis

hageja VÕS § 4034 lg 7 kohaselt arvestada kõik kostja poolt tehtud intressimaksed üksnes

põhivõlgnevuse katteks. Hagile lisatud nõude arvestuse (dtl 49) kohaselt sai kostja krediidilepingu

alusel väljamakseid kokku 900 eurot ning kostja tagastas krediiti selliselt, et põhiosa katteks

arvestati 23,19 eurot ja intressi katteks 30,08 eurot. Lisaks nähtub nõude arvestusest, et kostja

tasus kiire väljamakse tasu 45 eurot. Seega arvestab kohus kostja poolt tasutud intressid (30,08

eurot) samuti tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei

võlgne kostja krediidiandjale ka muid krediidiga seotud tasusid (nt. väljavõttetasu ja kiire

väljamakse tasu) ning nende tasude katteks arvestatud summad (45 eurot) kuulub samuti

arvestamisele põhinõude katteks. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud kostjalt välja mõista

põhivõlgnevus summas 801,73 eurot (900 – 23,19 – 30,08 - 45). Kohus jätab rahuldamata hageja

põhinõude summas 75,08 eurot (876,81 – 801,73).

23. Kuigi 2022. aastal intress arvestamisele ei kuulu, saab arvestada seadusjärgset intressi tasumata

põhinõudelt, 801,73 eurolt, perioodil 01.01.2023 kuni lepingu lõpetamiseni 17.07.2023, mis on

11,43

eurot

(vt https://viivisekalkulaator.ee/calculator/interest) ja kuulub kostjalt väljamõistmisele.

Seega jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude summas 239,28 eurot (250,71 – 11,43).

24. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid

laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud

viivise tasumise kohustusest.

VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär.

25. Hageja arvestab viivist laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 39,9% aastas.

Lisatud Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabelehe (dtl 45 - 48) punkti 3 kohaselt kaasnevad

maksetega hilinemisega viivised. Viivisemääraks on intressimäär või Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari

ja 1. juulit pluss 8% (sõltuvalt sellest, kumb on kõrgem). Hageja nõuab kostjalt viivist alates

18.07.2023 kuni hagi esitamiseni 19.01.2024. Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p

33) leidnud, et viivist saab nõuda ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral, st

viivist ei peetud VÕS § 4034 lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne. Kuid kui viivisemäär

on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise

kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär

(sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Seega kuulub hageja nõue

rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras, s.o VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seaduses sätestatud viivisemäär oli

perioodil 01.07.2023 – 31.12.2023 12% aastas ja alates 01.01.2024 12,5% aastas.

26. Kohus pidas põhjendatuks hageja põhinõuet summas 801,73 eurot, millelt arvestatavat

sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis perioodil 18.07.2023 kuni 19.01.2024 (s.o kuni hagi

esitamiseni) 186 päeva eest on 49,22 eurot (v.t. viivisekalkulaator.ee), mis kuulub kostjalt

väljamõistmisele. Seega kohus jätab rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude

summas 129,06 eurot (178,28 – 49,22).

27. Hageja palub kostjalt välja mõista viitega VÕS § 1132 lg 2 p 3 sissenõudmiskulude hüvitis

summas 35 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist

sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid

õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada

hageja võla sissenõudmiskulude nõue summas 35 eurot. Hageja on edastanud kostjale peale

lepingu lõppemist 09.08.2023 nõudekirja (25 eurot), 22.08.2023 pretensiooni (5 eurot) ja

04.10.2023 hagihoiatuse (5 eurot).

28. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

Menetluskulud

29. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt

maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

30. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 1340,80

eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 443,42 eurot ehk 33% ulatuses.

Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud

67% ulatuses kostja ja 33% ulatuses hageja kanda.

31. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 280 eurot. Hageja on tasunud

nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et

tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude

esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele 67%

ulatuses ehk summas 187,60 eurot.

32. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et

kostjal menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja menetluskulud nende puudumise tõttu seega

kindlaks määramata.

33. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud

menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.

34. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

Menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Marika Leimann

Kohtunik