1-24-1953/33 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. oktoober 2025, Tartu

Kohtuasja number

1-24-1953

Kohtukoosseis

Erkki Hirsnik, Marina Ninaste ja Mario Truu

Kohtuasi ja menetlusliik

Oleg Šilovi süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu 9. juuni 2025 otsus

Apellant

Oleg Šilovi kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm

Süüdistatav

Oleg Šilov. Isikukood: 36408092254; kodakondsus:

määratlemata; elukoht: XXX; töötu; kehtivaid

kriminaalkaristusi ei ole

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina

Pikma

Kaitsja

vandeadvokaat Küllike Namm

Teised menetlusosalised

kannatanu E.S.

ja tema lepinguline esindaja

vandeadvokaat Allan Valk

Menetluse vorm

kirjalik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 9. juuni 2025 otsus muutmata ning selle peale esitatud

apellatsioon rahuldamata.

2. Võtta kriminaalasja materjalide juurde prokuratuuri poolt apellatsioonimenetluses

esitatud tõendid – kannatanu poolt 10. oktoobril 2023 enda sõiduautost tehtud

videosalvestis ja 10 fotot.

3. Lugeda kannatanu õigusabikulud 1581 eurot apellatsioonimenetluse kulude hulka ja

mõista need kulud Oleg Šilovilt E.S. i kasuks välja. Selgitada, et see summa tuleb Oleg

Šilovil tasuda E.S. i pangakontole nr EExxxxxxxxx.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb

esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni

esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Oleg Šilov anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 järgi.

Süüdistuse kohaselt lõi O. Šilov 7. oktoobril 2023 kell 19.45 Kohtla-Järvel XXX juures E.S. i

rusikaga näkku. Seejärel haaras süüdistatav kannatanu jopest, tõmbas viimase pikali, ning lõi

teda kahel korral jalaga vastu nina ning kaks korda rusikaga vastu oimupiirkonda. Sellise

käitumisega tekitas O. Šilov E.S. ile füüsilist valu ning kehavigastused – ninaverejooksu,

punetuse vasakul oimupiirkonnal, ülemise huule turse ja vigastused selle sisepinnal, samuti

kahe esihamba kahjustuse.

Maakohtu otsus

2. Viru Maakohtu 9. juuni 2025 otsusega tunnistati O. Šilov süüdi KarS § 121 lg 1 järgi, mille

eest mõisteti talle 6 kuu pikkune vangistus. KarS § 68 lg 1 alusel arvati sellest maha

eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva – kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 5 kuud 28

päeva vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti see täitmisele pööramata tingimusel, et O.

Šilov ei pane 8-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 p-des

1–6 toodud kontrollnõudeid. Ühtlasi pani kohus O. Šilovile KarS § 75 lg 2 p-de 1 ja 8 alusel

lisakohustuse heastada kuriteoga tekitatud kahju ning osaleda sotsiaalprogrammis. Samuti

rahuldas kohus tsiviilhagi ning mõistis O. Šilovilt E.S. i kasuks välja varalise kahju hüvitise

277 eurot ning mittevaralise kahju hüvitise 100 eurot, samuti kannatanu lepingulise esindaja

tasu. Kohtuotsuse põhjendused olid lühidalt järgmised.

3. O. Šilov ei tunnistanud ennast süüdi ning keeldus ütluste andmisest.

4. E.S. i sõnul täitis ta 7. oktoobri 2023 õhtul Kohtla-Järve abilinnapeana tööülesandeid,

fikseerides Ehitajate teel olevas bussipeatuses tormikahjustusi. Järsku ilmus tema juurde tema

jaoks varem tundmatu O. Šilov, kes tundis huvi, kas E.S. on linnavalitsusest. Peale seda, kui

E.S. teatas, et kindlustus tegeleb tormikahjuga esmaspäeval, O. Šilov ärritus ning hakkas

kannatanut sõimama. Selle peale istus E.S. autosse, soovides edasi liikuda. Võõras tuli talle

järele, seisis auto ette ning hakkas pildistama. E.S. hakkas autoga ära sõitma. Siis kuulis ta

mingit lööki vastu autot. Kannatanu sõitis kinnistu lõpuni, peatas sõiduki ning väljus autost, et

selle korrasolekut kontrollida. Auto kerel vigastusi ei olnud. Kui E.S. tagasi autosse istus,

keeras tema autole risti ette Toyota, millest väljus O. Šilov. Kannatanu tuli uuesti autost välja.

Meeste vahel toimus sõnavahetus, mille peale lõi O. Šilov E.S. i rusikaga näkku ning tõmbas

ta jopest pikali maha. Sellele järgnes 2 jalalööki ning 1–2 rusikalööki näkku. E.S. tundis

tugevat valu ja verejooksu, ta otsis üles oma telefoni, istus autosse ning helistas

Häirekeskusesse. Samuti võttis ta telefoni teel ühendust kolleeg Ü.L. ega, kes tuli poja ja

naabriga sündmuskohale. Kui nad kohale jõudsid, sõitis O. Šilov minema. Samal ajal jõudsid

kohale ka politsei ja kiirabi. Kannatanule anti esmaabi ning tal soovitati sõita erakorralise

meditsiini osakonda (EMO) – E.S. läks sinna oma autoga. EMO parklas kohtus E.S.

patrullpolitseinikega ning andis ütlusi. Parklas nägi ta ka süüdistatava autot. EMO-s tuvastas

ta ründajaks olnud mehe: O. Šilov lamas voodis.

5. Niisiis viibis E.S. 7. oktoobril 2023 kella 19.45 paiku Kohtla-Järvel XXX kinnistu kõrval

asunud bussipeatuses ja pildistas seal bussipaviljoni – see oli tormiga lahti tulnud ning toetus

kinnistu aiale. Samal ajal viibis kinnistul O. Šilov, kes läks E.S. i juurde.

6. Kannatanu sõnul olevat ta O. Šilovile öelnud, et ta on linnavalitsusest. Selle peale vastas O.

Šilov, et väga hea, saamegi kohe probleemi lahendatud. O. Šilovi kohtueelses menetluses

antud ütlustest nähtub, et süüdistatav sai aru, et kannatanu näol on tegemist „Ossipenko

töölise“ või linnavara korrashoiuametnikuga. Järelikult mõistis süüdistatav, et kannatanu oli

ametnik, kes ei viibinud seal juhuslikult.

7. O. Šilovi ja E.S. i ütlused kattuvad suuresti kuni hetkeni, mil süüdistatava sõiduk oli

kannatanu autole järele jõudnud ning mil mõlemad mehed sõidukitest väljusid. Sellele

järgnenu osas need ütlused omavahel enam ei ühti.

8. SA Ida-Viru Keskhaigla tõendi kohaselt pöördus E.S. 7. oktoobril 2023 kell 21.23 EMO-

sse meditsiinilise abi saamiseks. Patsiendikaardi kohaselt oli nende vigastuste põhjuseks

rünne kehalise vägivallaga. Kiirabikaardi kohaselt tuvastati E.S. il pindmine peavigastus, nina

pindmine vigastus, huule ja suuõõne pindmine vigastus, pea muude osade pindmine vigastus,

ninaverejooks, peapõrutus, suupõrutus ja turse. Ü.L. e sõnul oli kannatanu verine ja porine. O.

Šilov pöördus SA Ida-Viru Keskhaigla tõendi kohaselt 7. oktoobril 2023 kell 20.23 EMO-sse

pindmise säärevigastusega. Kõrvutades omavahel O. Šilovi ja E.S. i vigastusi, pole eluliselt

usutav, et E.S. võinuks O. Šilovit mitu korda ja järjestikku vastu pead lüüa. Usutav ei näi ka

versioon, et O. Šilov oleks end üksnes kaitsnud ning vaid ühe korra vastu löönud – niisugust

sündmuste käiku ei kinnita ükski tõend.

9. O. Šilov seostab enda jalal tekkinud kriimustust otsasõiduga – süüdistatava sõnul olevat

kannatanu talle sõidukiga otsa sõitnud. Puuduvad tõendid, mis sellist versiooni kinnitaksid. O.

Šilov võis säärevigastuse saada konflikti käigus. EMO videosalvestiselt on näha, et vabadest

istekohtadest hoolimata ootab süüdistatav vastuvõturuumis oma järjekorda seistes. Järelikult

ei põhjustanud vigastus talle väljakannatamatut valu või liikumisraskusi. Kohtueelses

menetluses viitas O. Šilov üksnes kriimustusele, mitte valule. Patsiendikaardilt ilmneb, et

süüdistatav kaebas valu paremas hüppeliigeses – sellele pole ta aga menetluse käigus

viidanud. Häirekeskusele tehtud kõnes väitis O. Šilov, et talle üksnes taheti otsa sõita, mitte et

talle oleks otsa sõidetud.

10. Kannatanul tuvastatud vigastused on käsitatavad KarS § 121 kohase tervisekahjuna,

millega kaasnes ka valu.

11. O. Šilov on kohtueelse menetluse käigus toimunud ülekuulamisel viidanud sellele, et E.S.

oli esmasel kohtumisel bussipaviljoni juures agressiivne ja väljendus tema suhtes

ebatsensuurselt. Tuvastatud asjaolude kohaselt istus kannatanu pärast süüdistatavaga

sõnelemist enda autosse ja lahkus sündmuskohalt. Sellest ei ilmne, et E.S. oleks füüsilist

konflikti provotseerinud. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid vastupidist. E.S. ei põhjustanud

O. Šilovis hingelise erutuse seisundit, mis võinuks vägivalda provotseerida.

12. Järgnevalt tuleb käsitleda E.S. i ja O. Šilovi käitumist peale juhtunut.

13. Kannatanu suhtles Häirekeskuse töötajaga viisakalt, vastas korrektselt küsimustele ning

jäi sündmuskohale. Vastupidiselt E.S. ile oli O. Šilov Häirekeskusega suheldes verbaalselt

agressiivne, katkestas töötajat ega vastanud küsimustele. Ühtlasi lahkus O. Šilov enne politsei

ja kiirabi saabumist sündmuskohalt. Süüdistatava selgitus, justkui kartnuks ta saabunud

bandiitide tõttu sündmuskohale jääda, jääb arusaamatuks. Ü.L. e sõnul sõitis talle tee peal

vastu heledat värvi kõrgem sõiduk, sündmuskohal oli vaid E.S. i sõiduk. See lükkab ümber

süüdistatava väite, justkui oleks ta sündmuskohalt sinna saabunud bandiitide tõttu lahkunud.

Liiati väljus sündmuskohal oma autost naisterahvas. Isegi juhul, kui O. Šilovit oleks

lukustatud sõidukis ähvardanud oht, olnuks tal võimalik sõita sajakonna meetri kaugusel

asuvale kinnistu aiaga piiratud territooriumile.

14. O. Šilov väitis kohtueelses menetluses, et E.S. sõitis oma sõidukiga talle vastu jalga. Selle

tagajärjel lendas O. Šilov üle kapoti ja lõi oma parema käe vastu sõidukit ära. Veel kirjeldas

O. Šilov seda, kuidas E.S. oli teises parkimiskohas sõiduki tagaosaga vastu „Anna teed“

liiklusmärki tagurdanud – selle tagajärjel olevat liiklusmärk kaldu jäänud. Sellist sündmuste

käiku ei kinnita ükski tõend. E.S. i sõnul polnud tema sõidukil vigastusi. Sündmuskoha

vaatlusprotokollist ja linnavalitsuse vastusest nähtub, et bussipaviljoni juures ja selle

lähiümbruses polnud vigastatud liiklusmärke. 21. jaanuaril 2025 tehtud ülevaatusel ei

tuvastatud E.S. i auto keredetailidel lisakahjustusi võrreldes 17. mai 2023 hooldusel

täheldatuga. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt ei avastatud E.S. autol puutejälgi,

pühkimisjälgi ega muid jälgi paremal esitiival, kapotil ega vasakul esitiival.

15. Neil asjaoludel saab öelda, et kannatanu ütlused on usaldusväärsemad. Need on kooskõlas

teiste tõenditega. O. Šilov täitis KarS § 121 lg 1 järgse objektiivse koosseisu. Oma ründe pani

O. Šilov toime otsese tahtlusega.

16. KarS § 121 lg 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. KarS § 56 lg 1

järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei

esine. Võttes arvesse E.S. i vigastusi ning löökide arvu, samuti O. Šilovi agressiivsust, on

tema süü keskmise suurusega. O. Šilovit on karistatud väärteokorras KarS § 218 lg 1 järgi: ta

lõhkus teisele isikule kuulunud sõiduki küljepeegli. O. Šilov käitus juba siis praegusega

sarnaselt – helistas küll politseisse, kuid ei jäänud patrulli saabumist ootama. Rahalise

karistuse mõistmine ei ole põhjendatud: kuna süüdistatav ei tööta, võib karistus jääda

täitmata. Seega tuleb O. Šilovit karistada vangistusega. Tema teosüüle vastab 6-kuuline

vangistus – see on kooskõlas ka eri- ja üldpreventiivsete kaalutlustega. KarS § 68 lg 1 alusel

tuleb sellest maha arvata eelvangistuses viibitud 2 päeva. Kuna O. Šilovil pole kehtivaid

kriminaalkaristusi ning kuriteo toimepanemisest on möödunud üle pooleteise aasta, saab selle

vangistuse jätta KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et O. Šilov ei

pane 8-kuulise katseaja jooksul toime uusi kuritegusid ning täidab KarS § 75 lg-s 1 toodud

käitumiskontrolli nõudeid. Ühtlasi tuleb süüdistataval hüvitada kannatanule tekitatud kahju ja

läbida agressiivsust, impulsiivsust ja üleolevust pärssivaid tegevusi, mida kriminaalhooldaja

peab vajalikuks.

Apellatsioonimenetlus

17. O. Šilovi kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm esitas Viru Maakohtu 9.juuni 2025 otsuse

peale apellatsiooni, taotledes vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ja O. Šilovi

õigeksmõistmist. Apellatsioonis välja käidud argumendid on kokkuvõetult sellised.

18. Maakohus tugines süüdistatava ütlustele, mida viimane ei andnud. O. Šilov pole rääkinud

pelgalt ühest löömisest: ta ütles, et ta sooritas mitu vastulööki, kuid ei oska nende täpset arvu

öelda. E.S. i kätel esinenud punetus viitab löömisele. Kannatanu ütlused on vastuolus O.

Šilovi tehtud fotodega, millel on jäädvustatud vigastused. Vormikaamera salvestised

ilmestavad, et politseinikud ei püüdnud O. Šilovi vigastusi tuvastada. E.S. i vigastuste

olemasolu paremal näopoolel ei riimu tema versiooniga, kuidas ja millal need tekitati. O.

Šilovi kätel ei olnud vigastusi, mis viitaksid löökide tegemisele.

19. Kuna E.S. i sõidukit vaadeldi alles 6 päeva pärast sündmust, võisid jäljed olla selleks

ajaks kadunud. Olukorras, kus otsasõitu ei saa kinnitada ega välistada, on tegu kõrvaldamata

kahtlusega. Seetõttu tulnuks hinnata teoprovokatsiooni ning hädakaitset. Väide, nagu võinuks

O. Šilov jalavigastuse saada E.S. ga toimunud rüseluse käigus, on oletuslik ega põhine ühelgi

tõendil. Tõik, et O. Šilov seisis EMO-s püsti, ei anna alust järeldada, et ta ei tundnud valu.

Süüdistatav selgitas, et E.S. lõi teda esimesena. Kuna O. Šilovil õnnestus kõrvale põigata, ei

saanud ta täisjõus lööki pähe – seetõttu ei tekkinud tal silmnähtavaid vigastusi. Vigastuste

arvu või ulatuse järgi ei saa kannatanut määrata. O. Šilov läks sündmuskohalt turvalisemasse

kohta. Ütluste usaldusväärsust on hinnatud pealiskaudselt. Kohaldamata on jäänud in dubio

pro reo-põhimõte.

20. Esimese astme kohus rikkus põhjendamiskohustust. Kaitsja esitas kohtukõnes 26

menetlusõiguslikku etteheidet – kõik need asjaolud tõid kaasa kallutatud menetluse, mis on

viinud ebaseadusliku kohtulahendi tegemiseni. Kriminaalmenetluse kvaliteet on olnud madal.

Kõrvale tuleb jätta järgmised tõendid: fotod E.S. ist A.K. i ülekuulamise protokolli juures,

kuna pole teada, kes need tegi; fotod O. Šilovist A.K. i ülekuulamise protokolli juures, sest

fotod pole tehtud menetlustoimingu käigus; A.K. i vormikaamera salvestis seoses O. Šilovi

küsitlemisega EMO-s ja sellega seotud protokollid, kuna O. Šilovile ei tutvustatud tema

õigusi; EMO salvestis, sest terviksalvestis on kadunud; Häirekeskuse kõnede salvestised ning

nende vaatlusprotokollid, sest neis esineb manipulatsioonidele viitavaid tunnuseid;

linnakaamera salvestis, kuivõrd prokuratuur on selle kriminaaltoimikus välja vahetanud;

vormikaamera salvestiste vaatlusprotokollid, kuna uurija on neis esitanud vaid valikuliselt

noppeid; 8. oktoobri 2023 sündmuskoha vaatlusprotokoll, kuna vaatlus on läbi viidud

ühekülgselt.

21. E.S. i ütlused on ebausaldusväärsed, mistõttu tuleb need kõrvale jätta. Kuna Ü.L. e sõnul

olevat E.S. öelnud, et teda lõi XXX omanik, tundis E.S. O. Šilovit. Tõik, et O. Šilov tahtis

E.S. i autot pildistada, viitab sellele, et E.S. oli teda ärritanud. Kui Ü.L. ele ütles E.S. , et O.

Šilov peksis tema autot jalaga, siis kohtus pakkus ta, et O. Šilov lõi seda hoopis käega. 100

meetri kaugusel seisma jäämine näitab, et E.S. ei tajunud enda jaoks ohtu. Kohtus ütles E.S. ,

et O. Šilov lõi teda esmalt rusikaga näkku ja tõmbas ta siis pikali maha. Seevastu politseile

rääkis ta, et O. Šilov lõi teda enne pikali tõmbamist mitu korda rusikaga näkku. E.S. i

vigastused ei viita „harjutatud löökidele“, millest kannatanu kõneles. Süüdistuses kirjeldatud

punetus vasakul näopoolel ei ole kooskõlas objektiivsete tõenditega: E.S. i ülekuulamise

protokolli fototabelist on näha, et vigastada sai hoopis E.S. i parem näopool – mitte vasak.

Väidetavad jalalöögid pidanuks E.S. ile tekitama rohkem vigastusi, kui fotodelt nähtub. E.S. i

poolt kirjeldatud löömine ei ole loogiline ega eluliselt usutav. Sündmuse järel tehtud fotodelt

pole näha veriseid vigastusi ega pori E.S. jopel. E.S. il on motiiv vältida kahju, mida juhtunu

ilmsiks tulek võiks talle põhjustada. Erinevalt kannatanu versioonist on süüdistatava versioon

vastuoludeta ja usutav. Maakohus pidanuks arvestama seda, et Ü.L. oli alkoholi tarvitanud –

see võis mõjutada temagi ütluste usaldusväärsust.

22. O. Šilov esitas 11. augustil 2025 pöördumise, milles märkis, et teda survestatakse

vastutust võtma kuriteo eest, mida ta pole teinud. O. Šilov leiab, et E.S. valetab.

23. Prokuratuur peab apellatsiooni põhjendamatuks ja palub vaidlustatud kohtuotsus

muutmata jätta. Maakohus on nii O. Šilovi kui E.S. i ütluste usaldusväärsust analüüsinud,

toetudes kogutud tõenditele. Tõik, et süüdistuses on kirjeldatud vasaku oimupiirkonna

vigastusi, on inimlik viga: E.S. st tehtud fotosid vaadates ei arvestanud prokurör sellega, et

tegemist on peegelpildiga. Esimese astme kohus jättis täiendava tõendina vastu võtmata E.S. i

poolt 10. oktoobril 2023 sõiduautost tehtud fotod ja videosalvestuse – prokurör palub

ringkonnakohtul see tõend vastu võtta, tõendamaks vigastuste puudumist E.S. i autol.

24. E.S. i lepinguline esindaja vandeadvokaat Allan Valk leiab, et apelleeritud kohtuotsus on

seaduslik ja põhjendatud. Ütlustes esinevad vastuolud ei muuda neid automaatselt

ebausaldusväärseks – eksimused on mälule omased. O. Šilovi poolt tehtud fotodel on E.S. i

särgi peal näha verepritsmeid. Sinikate ja punetuse tekkimine võis aga aega võtta. O. Šilov

põgenes sündmuskohalt. Kaitsja on küll viidanud menetlusnormide rikkumisele, kuid pole ära

näidanud, kuidas need mõjutasid kohtulahendi õigsust. O. Šilovi kaitseõigus on olnud tagatud.

25. Täiendava seisukoha esitas ka O. Šilovi kaitsja, jäädes selles sisuliselt apellatsioonis

esitatud argumentide ja taotluste juurde.

Ringkonnakohtu seisukoht

26. Prokuratuur palub täiendava tõendina vastu võtta E.S. i poolt 10. oktoobril 2023 enda

sõiduautost tehtud video ja 10 fotot – neid tõendeid püüdis E.S. esitada juba maakohtus, kuid

esimese astme kohus ei võtnud neid tõendina vastu (kd 1, tl 118). Kaitsja seab apellatsioonis

E.S. i sõiduauto vaatluse kahtluse alla ja leiab, et otsasõidu jäljed võidi vaatluse ajaks

kõrvaldada. Seetõttu peab kolleegium fotode ja videosalvestise esitamist põhjendatuks ning

võtab need kriminaalasja tõendite hulka.

27. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 9. juuni 2025 otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Esmalt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonis esitatud menetlusõiguslikke etteheiteid (I),

peatudes seejärel O. Šilovi ja E.S. i ütluste usaldusväärsusel (II). Viimaks võtab

ringkonnakohus kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ning langetab otsustuse

menetluskulude osas (III).

I

28. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, justkui oleks kriminaalmenetlust

toimetatud kallutatult. Samuti ei pea kolleegium põhjendatuks apellatsioonis esitatud taotlust

jätta asja läbivaatamisel kõrvale hulga tõendeid, pidades neid – erinevalt kaitsjast – lubatavaks

ja usaldusväärseks.

29. Esiteks talitas maakohus õigesti, kui võttis tõendina vastu E.S. ist tehtud pildid, mis

pärinesid A.K. i ülekuulamise protokolli juurest. Olgugi et kumbki politseiametnikest – A.K.

ega R.B. – ei mäleta, kumb nendest E.S. i pildistas, ei muuda see fotosid tõendina

lubamatuks. Esiteks ei sea (mõningane) ebaselgus fotode autori osas nende usaldusväärsust

kahtluse alla, sest see ei mõjuta piltidele jäädvustatut. Ei esine ka ainsatki viidet, mille najal

võiks öelda, et fotosid oleks töödeldud või ei kajastaks need objektiivset teavet visuaalselt

nähtavate vigastuste kohta. Samal põhjusel ei pea kolleegium tõendina lubamatuks ka O.

Šilovist tehtud fotosid, mis on samuti olnud A.K. i ülekuulamise protokolli juures. Sellist

seisukohta ei lükka ümber ka argument, et kõnesolevaid fotosid pole tehtud konkreetse

menetlustoimingu käigus: lähtudes sellest, et foto on KrMS § 63 lg 1 järgi iseseisvaks

tõendiks, pole selle tarbeks üldjuhul eraldi vaatlusprotokolli vaja koostada (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-18-437/725, p 44).

30. Põhjendatud pole kõrvale jätta ka politseiametnike vormikaamera salvestisi ega nende

salvestiste vaatlemise protokolle. Ehkki rinnakaamera salvestistele on jäädvustunud ka O.

Šiloviga peetud vestlused, oli salvestiste avaldamise eesmärgiks kajastada politseinike

tegevust E.S. i poolt väidetud ründaja kindlakstegemisel EMO osakonnas, mitte O. Šilovilt

ütluste kogumine. Salvestistelt ilmnevat O. Šilovi poolt räägitut ei ole süüküsimuse

lahendamisel arvesse võetud. Pidades silmas seda, et vormikaamera salvestised avaldati

kohtuistungil täies mahus (kd 1, tl 67 ja 73 pd), pole salvestiste osaline kajastamine

vaatlusprotokollides O. Šilovi kaitseõigust rikkunud.

31. Hoolimata kaitsja kriitikast oli kohus õigustatud tõendina vastu võtma ja toetuma ka EMO

salvestisele, samuti selle vaatlusprotokollile. Kaitsja on õigesti viidanud sellele, et kohtule

DVD-plaadil tõendina esitatud turvakaamera salvestis on kestuselt (16 minutit 48 sekundit)

lühem vaatlusprotokollis kajastatud salvestise tervikpikkusest (120 minutit). See aga ei

kummuta olemasoleva salvestise usaldusväärsust: ka salvestise n-ö kärbitud variant kajastab

O. Šilovi saabumist EMO osakonda ning näitab tema viibimist raviasutuse registratuuris.

Tõsiseltvõetavaid viiteid selle kohta, et O. Šilovi füüsiline seisund oleks salvestise

lõppemisele järgnenud aja jooksul muutunud, ei esine. Pealegi on prokuratuur andnud

salvestise tervikfaili hävimise kohta ammendava selgituse: uurija tööarvutis olnud failid (sh

salvestise tervikvariant) on kustunud (kd 4, tl 124). Seetõttu on loogiline eeldada, et seda

polnud hiljem enam võimalik taastada ning prokuratuur esitas tõendina salvestise üksnes

olemasolevas osas.

32. Kolleegium ei pea põhjendatuks kaitsja etteheidet, nagu esineks Häirekeskuse kõnede

salvestiste vaatlusprotokollidel manipulatsioonidele viitavaid tunnuseid. Kohtule tõendina

esitatud 22. novembri 2023 vaatlusprotokollilt on näha, et telefoninumbrilt xxx tehti 7.

oktoobril 2023 Häirekeskusele kõne kell 19.50; 15. detsembri 2023 asitõendi

vaatlusprotokollilt ilmneb, et telefoninumbrilt xxx tehti 7. oktoobril 2023 kaks kõnet – kell

19.51 ja 20.09. Vaatlusprotokollidelt on tuvastatav seegi, et salvestised pärinevad Aweroc

keskkonnast. Apellatsioonis esile toodud Aweroc keskkonnas Häirekeskusele tehtud kõnede

leidmiseks kasutatud otsinguparameetrite erinevus ei väära helisalvestiste ega nende

vaatlusprotokollide lubatavust tõendina. Kõnesalvestiste kestus kattub vaatlusprotokollidel

märgitud kõnede pikkusega ning salvestistelt kuuldu ei anna alust püstitada hüpoteesi, et

salvestistelt oleks midagi n-ö välja lõigatud või neid moonutatud. Ebakõlad Häirekeskusele

tehtud kõnede tegeliku pikkuse ning kõneeristusel registreeritud kestuse vahel võivad olla

tingitud tehnilist laadi asjaoludest.

33. Kaitsja heidab ette vajakajäämisi linnakaamera salvestise vaatlustel. Kohtule on tõendina

esitatud kaks vaatlusprotokolli – 21. novembri 2023 ning 23. jaanuari 2024 protokollid.

Mõlemas protokollis on kajastatud sama salvestise vaatlust: silmatorkav erinevus seisneb

kummagi protokolli lisas märgitud turvakaamera asukoha osas. Prokurör on selgitanud, et ta

andis uurijale korralduse kaamerasalvestise vaatlus uuesti läbi viia. Sama on kinnitanud ka

uurijana töötanud L.V. , kes tõi ütlusi andes välja, et esimesele protokollile on ekslikult

märgitud turvakaamera asukohaks Järveküla tee – tegelikult asus kaamera Ehitajate teel (kd 1,

tl 103 pd). Hilisemas vaatlusprotokollis ja selle lisas on see viga parandatud. Niisuguse väite

paikapidavust kinnitab ka Google Maps kaardirakenduses kuvatav tänavavaate pilt, kus

kaamerate paiknemine klapib salvestisele jäädvustatuga – kohtukoosseis kontrollis seda

nõupidamistoas. Pidades silmas seda, et prokuratuur teavitas kaitsjat 1. aprillil 2024 meili teel

vaatlusprotokolliga seonduvast, ei ole kirjeldatud olukord O. Šilovi kaitseõigust rikkunud.

Kuna videokaamera vaatevälja (nurk) jäädvustas osaliselt sündmuskohta (bussiootepaviljoni

juures olevat teeäärt), ei ole salvestis ega selle vaatlusprotokollid tõendina asjakohatud.

Samuti pole need tõendina lubamatud.

34. Edutuks jääb ka taotlus jätta kõrvale 8. oktoobri 2023 sündmuskoha vaatlusprotokoll.

Ringkonnakohus ei leia, et vaatlust oleks läbi viidud ühekülgselt: sündmuskoha

vaatlusprotokoll annab ülevaate asjassepuutuva paiga olustikust. Tõik, et selles ei esine viiteid

verejälgede ega esemete otsimisele, võimaldab eeldada, et neid polnud võimalik seal

täheldada. See ei osuta ka toimingu ühekülgsusele või ebapiisavusele. Tõend on asjassepuutuv

ja lubatav.

II

35. 7. oktoobri 2023 õhtul juhtunu kohta on kaks versiooni. E.S. i sõnul tekkis tal sõnavahetus

O. Šiloviga, mille järel sõitis viimane talle järele ning lõi teda rusika ja jalaga näkku ja vastu

pead. Seevastu O. Šilov väidab, et sõitis E.S. ile järgi, kuna E.S. üritas teda auto alla ajada;

sadakond meetrit eemal aga püüdis E.S. teda rusikaga lüüa, tabades O. Šilovit üksnes

riivamisi. Toodu näitab, et meeste ütlused on võimaliku otsasõidu ja sellele järgnenud

kallaletungi osas omavahel vastuolus. Niisiis seisneb faktiliste asjaolude tuvastamise aspektist

kriminaalasja keskne küsimus selles, kas usaldusväärseks saab pidada kannatanu või

süüdistatava ütlusi.

36. Kohtupraktikas on selgitatud, et tõendi usaldusväärsus tähendab kohtu veendumust, et

tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses

taasesitada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-89-12, p 14). Asudes tõendeid

KrMS §-s 61 sätestatu järgi hindama, võrdles maakohus meeste ütlusi teiste kohtus uuritud

tõenditega, leides – kohtukolleegiumi meelest igati õigustatult – , et üksnes E.S. i ütlused

riimuvad teiste tõenditega ning on sisult usutavad.

37. Kuna süüdistatav keeldus kohtus ütluste andmisest, avaldati KrMS § 294 p 1 alusel tema

kohtueelses menetluses antud ütlused. O. Šilovi sõnul läks ta kontrollima kinnistu ümber

oleva aia korrasolekut, kohates aedikule kukkunud bussipaviljoni juures E.S. i – O. Šilov

arvas, et viimane hakkab aeda remontima ning pidas teda „Ossipenko tööliseks“ või linna

vara korrashoiuametnikuks. E.S. oli ülbe olemisega. O. Šilov lubas E.S. i sõidukist pilti teha

ja selle edasi saata. E.S. istus autosse, keeras selle rattad vasakule ja hakkas liikuma sedavõrd

järsult, et riivas sõiduki esiosaga O. Šilovi jalga: O. Šilov lendas kapotist üle ning lõi

kukkudes käe vastu sõidukit ära. Ta jäi asfaldil neljakäpukile. Kuna ta ei jõudnud E.S. i autost

pilti teha, otsustas ta viimasele järele sõita ning asus politseisse helistama. E.S. sõitis

sajakonna meetri kaugusele. Kui O. Šilov peatas auto E.S. i sõiduki ees, tagurdas E.S. vastu

„Anna teed“ märki – see jäi kaldus asendisse. E.S. ja O. Šilov väljusid sõidukist. O. Šilov

seisis E.S. i auto ette ning asus enda mobiiltelefoniga seda pildistama. E.S. pani jope selga,

lähenes O. Šilovile ning püüdis O. Šilovit lüüa, ent viimane jõudis selle löögi eest kõrvale

põigata. Tal tulid müts ja pealamp ära ning ta tundis vasakus oimupiirkonnas valu. O. Šilov

kaitses end kätega, E.S. lõi teda järjestikku rusikaga vastu pead – seni, kuni O. Šilov vastas

E.S. ile löömisega. O. Šilov ei oska öelda, mitu lööki ta tegi. Ühe löögi tagajärjel kukkus E.S.

maha, kuid haaras O. Šilovi jalgadest kinni. O. Šilov püüdis E.S. i haardest vabaneda, kuid ei

löönud teda jalaga. Siis tuli E.S. püsti ning läks oma auto juurde. Ka O. Šilov läks enda

autosse ning helistas uuesti politseisse. Sündmuskohale saabus kaks sõidukit. Ühest väljus

suuremat sorti meesterahvas. O. Šilov otsustas end mitte ohtu seada ning läks ära. Sõites

helistas ta kolmandat korda politseisse, teavitamaks politseid juhtunust ning sellest, et ta

sõidab EMO-sse. (Kd 4, tl 108–110.)

38. Hoolimata kaitsja vastuväidetest, ei pea ka ringkonnakohus O. Šilovi ütlusi

usaldusväärseks.

39. Esiteks ei kinnita mitte ükski tõend peale O. Šilovi ütluste võimalikku otsasõitu. Linna

turvakaamera salvestiselt ilmneb, et kell 19.45 seisab ohutuledega sõiduk XXX asuva

bussiootepaviljoni juures – näha on sõiduki tagumisi tulesid ühes vilkuvate ohutuledega.

Sõiduki esiosa jääb kaamerapildilt välja. Kell 19.48.30 alustab kõnesolev sõiduk liikumist,

pöörab paremale ning eemaldub kaamera vaateväljast. Kell 19.48.36 ilmub kaamerapildile

(selle paremasse nurka) valgusvihk, mis on sarnane taskulambiga liikuvale inimesele: see

valgusallikas liigub võrdlemisi reipa kiirusega XXX kinnistu värava suunas (vrd: kd 4, tl 31

ja 40). Kell 19.48.53 alustab värava ligidalt liikumist sõiduauto, mis suundub paremale, s.o

samas suunas, kuhu esimenegi sõiduauto (kd 4, tl 40). Niisiis nähtub linnakaamera

salvestiselt, et O. Šilov oli vahetult pärast 6 sekundi möödumist jalgel ning liikus oma auto

poole. Pole kuigivõrd loogiline, et O. Šilov oleks sedavõrd lühikese aja jooksul jõudnud maha

kukkuda ning püsti tõusta, iseäranis veel olukorras, kus auto esiosa jäi kaamera vaateväljast

kaugemale. Veelgi enam – kaamerasalvestise järgi ei liikunud E.S. i sõiduauto ära järsu

kiirendusega ega teinud ühtki n-ö pidurdavat manöövrit, mis viitaks otsasõidule. Samuti

polnud O. Šilovi kõndimistempo omane lonkamisele.

40. Ühtlasi ei ole E.S. i sõiduautol vigastusi, mis viitaksid otsasõidule või liiklusmärgile

otsatagurdamisele. O. Šilovi tehtud fotol on näha, et liiklusmärk „Anna teed“ pole mitte

kõver, vaid telefonikaamera rakurss on kaldu: liiklusmärk on maa suhtes täisnurga all (kd 4, tl

63). Sama seisukohta kinnitab 8. oktoobri 2023 sündmuskoha vaatlusprotokoll, kus märk on

terve (kd 4, tl 27). Sündmusele järgneval ajal on E.S. i autot fotografeeritud mitmel korral.

Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt vaadeldi E.S. i sõiduautot 13. oktoobril 2023: sõidukil ei

esinenud ühtegi vigastust, mis viitaks otsasõidule. Sõiduki tagaosa põrkeraua plastikosal

esineb küll kaks kriimustust (kd 4, tl 48), kuid needki ei kõnele liiklusmärgile otsasõidust –

ühe kriimustuse näol on tegemist siksakilise joonega, teise puhul aga horisontaalse kriimuga.

Liiati on E.S. andnud usutava selgituse kriimustuste tekkimise kohta: need tekitas 2023. aasta

suvel rendihaagise tross (kd 1, tl 47 pd). Võimaluse, justkui oleks keegi püüdnud vigastusi

kõrvaldada, muudab ebaustuvaks muu hulgas tõik, et sõiduauto oli kaetud tolmukihiga. Mõni

aeg varem, s.o 10. oktoobril 2023 E.S. i tehtud fotodel ja videosalvestisel ei viita samamoodi

miski otsasõidule või -tagurdamisele. Ka Möller Auto Viru OÜ selgituskirjas on märgitud, et

21. jaanuaril 2025 toimunud ülevaatuse käigus ei täheldatud sõiduki keredetailidel, võrreldes

17. mai 2023 korralisel ülevaatusel nähtuga, lisakahjustusi (kd 4, tl 171). Järelikult ei haaku

O. Šilovi väited E.S. i sõiduauto seisukorraga.

41. Ka O. Šilovi sündmusele järgnenud tervislik seisund ei kõnele auto alla jäämisest või

rusikaga – kasvõi riivamisi – pihta saamisest. Ehkki O. Šilov kaebas EMO-s tugevat jalavalu

paremas sääres (kd 4, tl 105), ei diagnoositud tal muud tervisekahju kui pindmine

säärevigastus. Sealjuures ei kasutanud O. Šilov ligi veerandtunnise aja jooksul EMO

registratuuris võimalust istuda. Ühtlasi ei esinenud tema kõnnakus ega väljanägemises

midagi, mis viitaks otsasõidule ning asfaldile kukkumisele või löögist põhjustatud pearingluse

olemasolule (kd 4, tl 89–92). Ringkonnakohut ei veena ka kaitsja argument, justkui võinuks

O. Šilovi võrdlemisi hea füüsilise väljanägemise tingida juhtunust tingitud šokiseisund –

sündmuse toimumisest oli möödunud juba piisavalt pikk aeg. O. Šilov pöördus EMO-sse kell

20.23 (kd 4, tl 103) ega üritanud seal end võimaliku kallaletungija hirmus peita.

42. Küsimusi tekitab ka O. Šilovi selgitus, justkui oleks teda sündmuskohalt lahkuma

kannustanud hirm enda ohutuse pärast. E.S. i esindaja viitab asjakohaselt Ü.L. e ütlustele,

mille järgi oli sündmuskoht küllaltki pime, mistõttu ei pruukinud olla kuigivõrd hästi näha,

kes autodes istub (kd 1, tl 66). Mõningal määral tekitab küsimusi seegi, kuidas oskas O. Šilov

sündmuskohale saabujaid E.S. iga seostada ning sellest tingitult endale ohtu karta: selleks

hetkeks olid O. Šilov ja E.S. teineteisest eemaldunud.

43. Viidatud vastuolude tõttu saab nõustuda maakohtuga, et O. Šilovi ütlused on

ebausaldusväärsed. Seetõttu tuleb need tõendina kõrvale jätta.

44. Kannatanu ütlusi saab aga pidada usaldusväärseks. Apellatsioonis välja käidud

argumendid ei lükka ümber E.S. i ütluste usaldusväärsust. Kannatanu esindaja on asjakohaselt

märkinud, et isiku ütlustes esinevad mõningased ebakõlad ja erinevused on mälule omased,

kinnitades nende loomulikkust. Ringkonnakohus on varemgi selgitanud, et aastatetagust

sündmust meenutades ei pruugi ütluste andjatele detailid meelde tulla või meenuvad need

sootuks valesti – on võimalik, et ütlustes esinevad ebakõlad on põhjustatud n-ö mäluveast

(Tartu Ringkonnakohtu otsus nr 1-22-3351/75, p 72).

45. Ü.L. e sõnul ütles E.S. talle, et teda lõi XXX omanik. See ei anna alust järeldada, et E.S.

oleks O. Šilovit tundnud. Sellele ei viita ka asjaolu, et politsei EMO-sse sisenedes Olegi

nimelise meesterahva järele pärib: E.S. vestles politseinikega EMO ees olevas parklas ning

tundis ära teda rünnanud mehe auto. Seejärel olevat politseinikud midagi arvutis kontrollinud.

(kd 1, tl 47 pd.) Seega on kõigiti võimalik, et politseinikud tuvastasid sõiduki omaniku või

kasutajana O. Šilovi, seostades teda võimaliku ründajaga. Seega ei saa väita, et E.S. O.

Šilovit tundis. Kolleegiumi meelest ei sea E.S. i ütluste paikapidavust kahtluse alla ka O.

Šilovi soov pildistada E.S. sõiduautot ning hiljem viimasele järele sõita – niisuguseks

käitumiseks võis olla erinevaid ajendeid.

46. E.S. i versiooni usutavust ei väära seegi, millisena tajus ta bussiootepaviljoni juurest ära

sõites auto vastu kõlanud kolksatust. E.S. on rääkinud küll konkreetsest kolksatusest, kuid

pole selle tekkemehhanismi osanud tõsikindlalt välja tuua (kd 1, tl 51). Samamoodi kõhkles

Ü.L. , lausudes: „Ma arvan, et kui me sinna kohale tulime, siis ta [E.S. ] ütles, et ta [ründaja]

peksis minu autot jalaga. Ma ei tea, kas ta telefonis seda ütles“ (kd 1, tl 64.) Järelikult ei

mäleta E.S. ega Ü.L. – kellega ta nii telefoni teel kui sündmuskohal suhtles –, millist

käitumisakti E.S. kolksatuse põhjuseks pidas. Tõik, et Ü.L. võis sündmuskohale saabumise

eel alkoholi tarvitada, ei väära tema ütluste usutavust – puuduvad viited sellele, et võimalik

alkoholi tarvitamine sündmusele eelnenud ajal oleks tema taju mõjutanud.

47. E.S. on selgitanud, et ta sõitis O. Šilovist mööda: ta ei sõitnud sirgjooneliselt, vaid

möödus O. Šilovist vasakult. Verbaalse rünnaku tagajärjel tundis ta endale ohtu ning otsustas

ära sõita. (kd 1, tl 51) Ringkonnakohtu meelest ei saa küsitavaks pidada E.S. i otsust

verbaalne konflik n-ö külmutada. Pigem vastupidi – verbaalselt agressiivse olemisega

meesterahvaga toimunud vestluse lõpetamine ning sealt lahkumine on sotsiaaladekvaatne

käitumine. Küsitavust ei näe kolleegium selleski, et E.S. peatas auto sadakond meetrit eemal:

kuna O. Šilov liikus jalgsi, oli see piisavalt pikk distants, et peatada korraks auto ning

veenduda selle korrasolekus: samuti oli see piisavalt lähedal nii sündmuskohale kui O.

Šilovile, et kerekahjustuste ilmnemisel politsei kutsuda.

48. Kaitsja leiab, et E.S. i ütlustes esineb vastuolu: kui kohtus väitis ta, et O. Šilov lõi teda

enne pikali tõmbamist ühe korra näkku, siis politseinikele ütles ta, et lööke oli rohkem.

Viidatud vastuolu selgitamisel pakkus E.S. , et temast võidi valesti aru saada. (Kd 1, tl 52 pd.)

Ringkonnakohus ei näe selles olulist vastuolu, kuna sündmuse peale tervikuna oli lööke

kokku mitu. Liiati pole E.S. püüdnud kohtus ütlusi andes O. Šilovi süüd suurendada,

tunnistades, et asfaldile kukkumisele eelnes vaid üks löök. Apellatsioonis toodud E.S. i

ülekuulamisprotokolli väljavõttelt on näha, et löökide arvu on kirjeldatud alles pärast jopest

tõmbamisest kõnelemist. Seega on usutav, et tegu võis olla möödarääkimise või inimliku

eksimusega.

49. Vaatamata kaitsja paljudele argumentidele leiab kolleegium sarnaselt maakohtuga, et E.S.

i ütlused on kooskõlas tema vigastustega. E.S. i vigastused – pindmine peavigastus, nina

pindmine vigastus, huule ja suuõõne pindmine vigastus, pea muude osade pindmine vigastus,

ninaverejooks, peapõrutus, suupõrutus ja turse, samuti kahe esihamba kahjustus – on omased

nii rusikaga kui jalaga löömisele, samuti rünnaku tagajärjel kukkumisele. Ü.L. e sõnul oli E.S.

verine ja porine (kd 1, tl 62 pd). Sellele viitavad ka E.S. ist tehtud pildid: nendelt on näha

punetust E.S. i näol, samuti jälge verejooksust ühes ninasõõrmes ja verd sõrmedel (kd 4, tl

80). E.S. i ütluste kohaselt kukkus ta pikali nii, et tal oli jope eest lahti: külje peal lamades

muutus ka jope asend (kd 1, tl 46). Seega ei väära O. Šilovi poolt E.S. ist tehtud foto viimase

ütluste usaldusväärsust – E.S. asus maast ülesse tõustes enda jopet kohendama. Ühtlasi on

tema punakas toonis kampsunil näha üksikuid verepritsmetega sarnanevaid plekke: need

asuvad täpselt nina all kõhu peal. See haakub ka Ü.L. e vastavasisuliste ütlustega E.S. i

väljanägemise kohta.

50. Seega on E.S. i ütlused loogilised ja veenvad ning haakuvad teiste tõenditega. Kogutud

tõendikogum ühes kannatanu ütlustega kinnitab, et sündmuste käik leidis aset viisil, nagu see

on kirjas süüdistuses. Küll aga on prokuratuur eksinud süüdistustekstis kehavigastusi

kirjeldades – süüdistuses on märgitud, et O. Šilov põhjustas E.S. le muu hulgas punetuse

vasakul oimupiirkonnal. Kuigi tegelikult vigastas O. Šilov hoopis E.S. i paremat

oimupiirkonda. Selline erinevus vigastuse täpse asukoha (oimupiirkonna poole) osas ei riku

süüdistatava kaitseõigust: tegemist pole KrMS § 268 lg 5 järgse oluliselt erineva faktilise

asjaoluga. Süüdistustekstis on nõutava selguse ja täpsusega kajastatud kõik faktilised

asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks

51. Lähtudes sellest, et võimalikule otsasõidule ja E.S. i poolsele löömisele ei viita ükski teine

tõend peale O. Šilovi ebausaldusväärsete ütluste, puudub vajadus neid väiteid võimaliku

hädakaitse või tahtliku provokatsiooni valguses põhjalikumalt käsitada. Olgu siiski märgitud,

et O. Šilovi vastutus ei langeks ära isegi juhul, kui E.S. oleks talle autoga otsa sõitnud: O.

Šilovi vägivalla kasutamise hetkeks poleks otsasõit olnud enam vaadeldav KarS § 28 lg 1

järgse vahetu ründena, mis oleks andnud aluse hädakaitse teostamiseks.

III

52. Eelnevat kokku võttes jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 9. juuni 2025 otsuse KrMS §

337 lg 1 p 1 alusel muutmata ning selle peale esitatud apellatsiooni rahuldamata. Seetõttu jääb

rahuldamata ka taotlus O. Šilovile süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks.

53. Lõpetuseks võtab kolleegium seisukoha menetluskulude osas.

54. Kaitsja taotleb apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist. Apellatsioonile ning

täiendavale seisukohale lisatud arvete kohaselt on kaitsja töömaht olnud järgmine. Kaitsjal

kulus maakohtu otsuse kuulutamisel osalemisele ja kohtuotsusega tutvumisele, kliendiga

suhtlemisele ja kliendile seisukoha koostamisele, samuti kliendi poolt saadetud materjali

analüüsimisele, sõidule ja apellatsiooni koostamisele kokku 23,5 tundi. Apellatsioonivastuste

lugemisele, tõenditega tutvumisele ja vastuse koostamiseks 5,5 tundi. Kuivõrd

ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata,

jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 2 ls 1 järgi O. Šilovi kanda. Seetõttu jääb rahuldamata

ka kaebuses esitatud taotlus apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmiseks.

55. Küll aga tuleb menetluskulud hüvitada E.S. ile. E.S. i esindaja esitas

apellatsioonimenetluses kaitsja apellatsiooni osas oma seisukoha. Sellele lisatud taotluse

kohaselt kulus esindajal kohtuotsuse ja apellatsiooni läbitöötamiseks 4 tundi, kliendiga

konsulteerimiseks 1,5 tundi ja seisukoha koostamiseks 2 tundi. Tunnihind on 186 eurot, sh

käibemaks. Kokku tekkis kannatanul 1581 euro suurune õigusabikulu. Ringkonnakohus leiab,

et loetletud toimingud on olnud vajalikud, neid on tehtud mõistlikus mahus ja ka õigusteenuse

tunnihind on kohase suurusega. Seega arvab kriminaalkolleegium viidatud 1581 eurot

menetluskulude hulka. Kuna apellatsioonimenetluse käivitas O. Šilovi kaitsja kaebus, mida ei

saatnud ringkonnakohtus edu, tuleb vastav tasu süüdistatavalt kannatanule KrMS § 185 lg 2

alusel välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)