3-23-1012/76 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.10.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1012

Haldusasi

X. X-i kaebus kinnipidamiskeskusesse paigutamisega,

seal hoidmisega ja kinnipidamistingimustega tekitatud

kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X. X

Vastustajad – Justiits- ja Digiministeerium, esindaja

Karl-Erik Ansmann;

Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristin Annsoo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.01.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X-i apellatsioonkaebus, Politsei- ja Piirivalveameti

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti vastuapellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna

Halduskohtu 12.01.2024 otsus kahjuhüvitise suurust puudutavas osas. Teha tühistatud

osas uus otsus, millega mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X. X-i kasuks

kahjuhüvitisena välja 210 eurot.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. X. X-ile

antud menetlusabiga seonduvad kulud jäävad riigi kanda.

4. Jõustunud kohtuotsus avaldada tervikuna, asendades kaebaja ja Q nimed

tähemärgiga.

5. Tõlkida kohtuotsuse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja

ringkonnakohtu põhjendused vene keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 27.11.2025 (HKMS §

212 lg 1).

3-23-1012

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 02.08.2022 X. X-i (kaebaja) ja tema kaaslase

kinni. Pärast kinnipidamist esitas kaebaja varjupaigataotluse. Tartu Halduskohus andis

03.08.2022 määrusega nr 3-22-1649 loa paigutada kaebaja PPA kinnipidamiskeskusesse

(KPK) kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 03.10.2022. Kohus

pidas kaebaja kinnipidamist põhjendatuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise

seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 2, 4 ja 5 alusel. Kohus tuvastas kaebaja põgenemise ohu

VRKS § 361 lg 21 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-de 3 ja 8

alusel. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu määruse peale määruskaebuse, mille Tartu

Ringkonnakohus jättis 30.08.2022 määrusega rahuldamata, nõustudes halduskohtu

põhjendustega. Riigikohus jättis 04.10.2022 määrusega kaebaja määruskaebuse menetlusse

võtmata.

2. Tallinna Halduskohus pikendas 03.10.2022 määrusega nr 3-22-1649 luba kaebajat kinni

pidada kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauem kui 03.02.2023. Kohus

leidis, et kaebajat on jätkuvalt põhjust kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel.

Põgenemise ohu tuvastamise aluseks on VSS § 68 p-d 6 ja 8 ning kaebaja käitumine Eestisse

saabumisel. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24.01.2023 määrusega kaebaja määruskaebuse

rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt määruse

põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et kaebajat võib kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel,

aga mitte p 5 alusel, ning VSS § 68 p 6 kohaldamine ei olnud põhjendatud. Riigikohus jättis

21.02.2023 määrusega kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata.

3. Kaebaja viibis KPK-s 03.08.2022˗03.02.2023.

4. Kaebaja esitas 09.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõudis 15 243,11 euro

suurust hüvitist kahju eest, mis tekitati tema alusetu kinnipidamisega KPK-s kuue kuu vältel.

Kaebuse kohaselt kulus kaebajal 15 eurot kõnekaartide ostmiseks ja 228,11 eurot toidu

ostmiseks. 15 000 euro suurust hüvitist palus kaebaja vaimsete kannatuste eest, mis tekitati

talle ebamõistlikult pika kinnipidamisega.

PPA väitis kohtule põhjendamatult, et tal pole võimalik veenduda kaebaja isikus. Kaebaja

selgitas PPA-le, et tal on telefonis oma välispassist fotod. Kui kaebajal avanes võimalus need

välja printida ja PPA ametnikele anda, siis PPA kahtlus hajus. Kaebaja palus korduvalt oma

telefoni, kuid sai selle alles 03.10.2023 paiku.

2(13)

3-23-1012

PPA lubas kaebaja 03.02.2023 põhjendusi esitamata Vao varjupaigataotlejate

majutuskeskusesse. Seega oli kaebaja varasem kinnipidamine põhjendamatu. Vabadust ei või

võtta üksnes ebaseadusliku piiriületuse pärast. PPA teadis seda ja viis kohtud valeandmeid

esitades tahtlikult eksiteele. 24.01.2023 määruses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et kaebaja

esitas rahvusvahelise kaitse taotluse esimesel võimalusel.

Kaebaja palub hüvitist psühholoogilise kahju eest, mida talle põhjustasid üksindus ja vaimsed

kannatused. Kaebajale osutati KPK-s psühholoogi teenuseid üks kord kahe nädala tagant.

Kuue kuu jooksul piirati kaebaja suhtlemist välismaailmaga. Elukaaslast lubati kaebajal näha

parimal juhul kaks korda nädalas tund aega. Kaebaja palved paigutada elukaaslane tema

juurde lükati tagasi.

KPK-s ei ole vaba ligipääsu internetile, mille abil kaebaja oleks saanud oma lähedastega

tasuta suhelda. Kaebajale anti telefonikaart, kuid selgitati, et kui ta vajab uut kaarti, peab ta

selle ostma. Kui kaebaja sugulased talle helistasid, võeti ka nendelt raha. Kaebaja kontol oli

vaid 303,38 eurot.

16.–22.08.2022 elas kaebajaga koos naine, keda valvurid kirjeldasid agressiivse ja metsikuna.

26.09.2022 paiku paigutati keskusesse naine, kelle arstid ööpäev hiljem ära viisid, ja tema

kaks last, kes jäid umbes 4. oktoobrini. Lapsed ei osanud keeli, milles kaebaja oleks saanud

nendega suhelda, ja kartsid võõraid inimesi. Novembris paigutati 3–5 päevaks keskusesse 15-

aastane laps, kes ei osanud hästi inglise keelt. Kuna kaebaja ei vallanud tema emakeelt

(araabia), olid neil kommunikatsiooniprobleemid. 22.11.2022 kuni umbes 20.01.2023 viibis

keskuses Armeenia paar, kes põdesid erinevaid haigusi. Kaebaja oli sunnitud kuulama

vandenõuteooriaid ja muud jama, mida mees pidevalt karjus. See kahjustas kaebaja vaimset

seisundit. Kogu ülejäänud aja, kokku umbes kolm kuud, oli kaebaja täiesti üksi. Tegu on

ebainimliku kohtlemisega. Inimene vajab igapäevast suhtlemist.

5. Justiits- ja Digiministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebus on kaebajale alusetu vabaduse võtmisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise

nõudes põhjendamatu. Halduskohtud on jõustunud 03.08.2022 ja 03.10.2022 määrustega

kaebaja kinnipidamiseks load andnud. Kaebaja ei ole esile toonud halduskohtute selliseid

rikkumisi, mida saaks pidada piisavalt tõsiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2023 määruse

järgi esindas kaebajat selles määruskaebemenetluses vandeadvokaat A. Ratnikov. Kaebaja on

kasutanud kõiki edasikaebamise võimalusi. Tema õiguste riivet on seega kontrollinud ka

kõrgemate astmete kohtud.

Tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et kohtunikud oleks õigusemõistmisel toime pannud

kuriteo (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1). See välistab kaebuse rahuldamise.

Kaebajal ei oleks võimalik nõuda kahju hüvitamist ka RVastS § 7 lg 1 alusel. Selle sätte alusel

saab nõuda kahju hüvitamist avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse puhul.

Kaebajat hoiti KPK-s samadel tingimustel kui teisi välismaalasi. See, et samal ajal polnud

KPK-s piisavalt inimesi, kes kaebajaga suhtleksid või oleksid talle meelepärased, ei ole

asjaolu, mida riik saaks mõjutada. Pole ka põhjust eeldada, et kinnipidamistingimused poleks

olnud nõuetekohased või kaebajale poleks olnud tagatud juurdepääs meditsiinilisele abile ja

psühholoogi teenusele. KPK-s viibib iga päev tervishoiutöötaja, kes jälgib keskuses viibijate

terviseseisundit.

PPA selgitas, et kaebaja ja Q ei ole keskusele teadaolevalt perekonnaliikmed VRKS § 7 lg 1

p-de 1–4 tähenduses. Seetõttu ei olnud alust neid ühte ruumi majutada.

3(13)

3-23-1012

6. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja KPK-sse paigutamine ei olnud alusetu. Aluse kinnipidamiseks andsid Tartu

Halduskohtu 03.08.2022 määrus ja Tallinna Halduskohtu 03.10.2022 määrus. Kaebaja

määruskaebused jäid rahuldamata, määrused on jõustunud ja PPA-le täitmiseks kohustuslikud.

Seega on küsimus, kas kaebaja peeti kinni õiguspäraselt, juba kohtumenetluses lahendatud.

Kohtud on hinnanud ka kinnipidamise pikkuse proportsionaalsust.

Õige pole kaebaja väide, et vabadust ei võinud võtta ebaseadusliku piiriületuse pärast. Kui

inimesel pole seaduslikku alust riigis viibida, st toimunud on ebaseaduslik piiriületus, on PPA-

l seaduses sätestatud alustel õigus ja kohustus ta kinni pidada. Kuna kaebaja esitas

kinnipidamisel rahvusvahelise kaitse taotluse, tuli ta asjaolude kontrollimiseks KPK-sse

paigutada (VRKS 361 lg 2 p 4). Kaebaja esmane kinnipidamine oli vajalik, kuna tal polnud

kehtivat rahvusvahelist isikut tõendavat dokumenti. Seetõttu polnud võimalik veenduda tema

isikusamasuses. Kinnipidamine oli vajalik ka kaebaja varjupaigataotluse menetluses tähtsust

omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Kaebaja saabus Eestisse ebaseaduslikult. Ta esitas

vastuolulisi selgitusi oma piiriületuse ja kavatsuste kohta. Kinnipidamise hetkel oli ta Eestist

lahkumas. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta alles pärast seda, kui politsei ta tabas ja

tekkis oht, et ta võidakse päritoluriiki tagasi saata. Seega esines tema puhul põgenemisoht.

Kaebaja kinnipidamine alates 03.10.2022 oli vajalik selleks, et selgitada välja rahvusvahelise

kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud. Jätkuvalt esines oht, et kaebaja

põgeneb.

Kaebaja vabastati 03.02.2023 põhjusel, et lõppes kohtu antud loa tähtaeg. Jätkuv

kinnipidamine polnud enam vajalik (vt ka VRKS § 181 lg 1). Oht, et kaebaja põgeneb, oli ära

langenud, kuna kaebaja abiellus temaga koos Eestisse tulnud rahvusvahelise kaitse taotlejaga,

keda hoiti endiselt KPK-s. Polnud tõenäoline, et kaebaja põgeneb enne tema abikaasa

kinnipidamise lõppu.

Varalise kahju nõue on põhjendamatu. Kaebaja toitlustamine oli korraldatud VSS § 267 lg-le 1

vastavalt. Ka kaebaja erisoovidega arvestati, võimaldades ta vahepeal üle minna täistaimsele

menüüle. Lisatoitu polnud kaebajal vaja osta.

PPA peab võimaldama kinnipeetavatel suhtlemist, kuid ei pea kandma kõiki sellega seotud

kulusid (VSS § 2611 lg 1). Inimesele peab pärast tema kinni pidamist andma ühe kõnekaardi

(kinnipidamiskeskuse kodukord, p 69). Selle kaebaja ka sai. Kaebaja enda valik oli osta

lisatoitu ja telefonikaarte. Kaebaja oleks selliseid kulutusi pidanud tegema ka vabaduses

viibides. Seega ei ole PPA kaebajale varalist kahju tekitanud.

Kaebaja väitel ei olnud tal umbes kolme kuu vältel võimalik kellegagi suhelda. Kaebaja ei ole

täpsustanud, milles tema sellest tingitud vaimsed kannatused seisnesid, ega kahju tekkimist

tõendanud.

KPK-s on pereosakond ja meeste osakond. Kaebaja viibis 03.08.2022˗03.02.2023

pereosakonnas. Sellel ajavahemikul viibisid osakonnas lisaks kaebajale: 1) 04.08.2022–

23.08.2022 üks naine; 2) 08.09.2022–09.09.2022 üks naine; 3) 22.09.2022–28.09.2022 naine

lastega; 4) 22.11.2022–30.01.2023 abielupaar; 5) 07.11.2022–10.11.2022 üks naine; 6)

26.01.2023–28.01.2023 abielupaar. Keskuse töötajate sõnul hoidis kaebaja pigem omaette ja

mängis videomänge. Enamasti viibis kaebaja üksinda pereosakonnas korraga umbes kaks

nädalat. Pikemalt (poolteist kuud) oli kaebaja pereosakonnas üksi 28.09.2022˗07.11.2022. Ka

sel ajal oli kaebajal suhtlemisvõimalusi (kokkusaamised, arsti ja psühholoogi juures käigud,

keeleõpe koos elukaaslasega).

4(13)

3-23-1012

Vastustajale teadaolevalt olid kaebajal keskuse viibimise ajal järgmised kohtumised:

08.08.2022–16.08.2022 oli kaebaja COVID positiivsena isolatsioonis (kohtus viiel korral

medõega); 18.08.2022 arsti vastuvõtt; 21.08.2022 KPK õe vastuvõtt; 02.09.2022 eriarsti visiit;

08.09.2022 kokkusaamine advokaadiga; 20.09.2022 kokkusaamine; 11.10.2022

kokkusaamine elukaaslasega; 11.10.2022 eriarsti visiit; 12.10.2022 psühholoog; 14.10.2022

kokkusaamine; 19.10.2022 eriarsti visiit; 20.10.2022 kokkusaamine elukaaslasega;

24.10.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 26.10.2022 psühholoog; 26.10.2022 kokkamine

koos huvijuhiga; 27.10.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 09.11.2022 psühholoog;

17.11.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 21.11.2022 kokkusaamine elukaaslasega;

23.11.2022 psühholoog; 28.11.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 01.12.2022 psühholoog ja

kokkusaamine elukaaslasega; 05.12.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 07.12.2022

psühholoog; 12.12.2022 kokkusaamine elukaaslasega; 14.12.2022 psühholoog; 23.12.2022

kokkusaamine elukaaslasega; 02.01.2023 kokkusaamine elukaaslasega; 03.01.2023

psühholoog; 09.01.2023 kokkusaamine elukaaslasega; 10.01.2023 keeleõpe; 13.01.2023

maalimine koos huvijuhiga; 16.01.2023 väljasõit perekonnaseisuametisse; 17.01.2023

psühholoog ja keeleõpe; 23.01.2023 kokkusaamine elukaaslasega; 24.01.2023 keeleõpe;

26.01.2023 kokkusaamine elukaaslase ja notariga ning keeleõpe; 30.01.2023 psühholoog;

02.02.2023 keeleõpe.

Kaebajal võimaldati kohtuda keskuse meeste osakonnas viibiva elukaaslasega kodukorras

sätestatud tingimustel (p 70). Nii kaebajal kui ka tema elukaaslasel oli võimalik esitada taotlus

kohtumiseks kokkusaamiste toas. Vastustajale teadaolevalt ei ole ühtki taotletud kohtumist

keelatud. Kaebaja osales koos elukaaslasega ka eesti keele tundides. Lisaks oli neil võimalik

teineteisele helistada ja suhelda läbi jalutushoovi aia. Viimati nimetatud võimalust kasutasid

kaebaja ja tema elukaaslane keskuse ametnike sõnul iga päev. Jalutushoovis võisid nad viibida

päevakavas ettenähtud vabal ajal, s.t ajavahemikel 8.05–8.15, 9.00–13.15, 14.15–18.00,

18.45–21.30 (kodukorra p 58). Kaebaja esitas taotluse, et ta paigutatakse elukaaslasega

ühisesse eluruumi. Vastustaja keeldus, sest elukaaslased ei ole VRKS § 7 lg 1 järgi

perekonnaliikmed, keda võiks ühisesse eluruumi paigutada.

Keskuses üksi viibivatel inimestel on võimalik osaleda ühises keeleõppes, spordi- ja

huvitegevuses ning taotleda lähedastega kokkusaamisi. Erinevad huvitegevused toimuvad

keskuses igal tööpäeval. Kaebajal oli võimalik nendes koos elukaaslasega osaleda. Lisaks on

võimalik kohtuda psühholoogiga, kaplaniga ja Inimõiguste Keskuse nõustajatega. Kõiki neid

võimalusi kaebajale ka pakuti. See, kas kaebaja neid võimalusi kasutas, oli tema valik.

Huvijuht selgitas, et käis kaebajale 2–3 korda nädalas tegevusi pakkumas, kuid kaebaja

keeldus neist, v.a kahel korral. Ühel korral oli ta nõus koos huvijuhiga maalima ja teisel korral

toitu valmistama. Samuti abistas huvijuht kaebajat raamatute hankimisel. Kaebaja maalitud

piltidelt ei nähtu, et kaebaja oleks keskuses viibimise ajal olnud eriliselt õnnetu või talunud

suuri psühholoogilisi kannatusi. Ka keskuse ametnikud ei tajunud seda.

Kaebaja ei väljendanud keskuses viibides ametnikele kordagi rahulolematust. Ka ei esitanud

kaebaja kaebusi kokkusaamiste võimaldamata või elukaaslasega ühte kambrisse paigutamata

jätmise peale. Kaebaja kinnipidamine vastas õigusaktides ja kodukorras kehtestatud

tingimustele.

PPA täpsustas 16.11.2023 seisukohas, et kaebaja osales koos oma elukaaslasega keeleõppes

06.12.2022, 13.12.2022, 15.12.2022, 20.12.2022 ja 22.12.2022, samuti 10.01.2023,

12.01.2023, 17.01.2023, 19.01.2023, 24.01.2023, 26.01.2023 ja 31.01.2023 ning 02.02.2023.

29.12.2023 esitatud seisukohas andis PPA teada, et esitas kohtule varem asutusesiseses

infovahetuses tekkinud inimliku eksituse tõttu väärinfot. Kaebaja ei abiellunud oma

5(13)

3-23-1012

elukaaslasega. Kaebaja viidi 16.01.2023 koos Qga küll perekonnaseisuametisse, kuid amet

keeldus abielu sõlmimast. Kaebaja vabastati KPK-st, sest kinnipidamise alus oli ära langenud

ja lõppes kohtumäärusega määratud kinnipidamise tähtaeg. Kinnipidamise pikendamiseks

alust polnud. Kinnipidamise pikkuse proportsionaalsust hindas ringkonnakohus veel

24.01.2023 määruses, milles leidis, et jätkuv kinnipidamine on põhjendatud ja

proportsionaalne.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 12.01.2024 otsusega kaebuse osaliselt, mõistes PPA-lt

kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 406,21 eurot, ning jättis ülejäänud osas

kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Kaebaja ei ole varem esitanud halduskohtule kahju hüvitamise nõuet samal alusel. Asjas nr 3-

22-1649 lahendasid kohtud PPA taotlust saada luba kaebaja KPK-sse paigutamiseks ja seal

kinnipidamise pikendamiseks. Andes PPA-le loa isik kinni pidada, teeb kohus isikult

vabaduse võtmise põhjendatuse üle eelkontrolli. Seejuures ei kohusta kohtu antud luba PPA-d

isikut kinni pidama (Riigikohtu 08.06.2021 määrus nr 3-20-1697, p 30). Kohtu eelkontroll ei

võta isikult õigust esitada kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet (vt ka PS § 25).

Kahju hüvitamist saab nõuda nii kohtu võimaliku õigusvastase tegevuse korral kui ka juhul,

kui PPA on eiranud oma kohustust vabastada isik kinnipidamise aluste äralangemisel

viivitamatult (VRKS § 364 lg 1).

Kaebaja esmaseks kinnipidamiseks andis kohus loa VRKS § 361 lg-te 2, 4 ja 5 alusel.

Kinnipidamise pikendamise alus oli VRKS § 361 lg 4. Nende sätete abil on Eesti riik üle

võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse

rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, art 8 lg 3 p-d a, b ja d. Direktiivi 2013/33

art 8 lg-s 3 on esitatud kinnipidamise aluste ammendav loetelu, mida ei või riigisiseses

õiguses laiendada (Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p 15).

Euroopa Kohtu praktika järgi peab igaühele olema tagatud võimalus nõuda liikmesriigi poolt

Euroopa Liidu (EL) õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, seda ka juhul, kui kahju

tekitajaks on riigisisene kohus. Õigus hüvitist saada tekib juhul, kui on täidetud kolm

tingimust: EL õigusakt annab õigusi üksikisikutele, riigi rikkumine on piisavalt tõsine ja

esineb põhjuslik seos riigi kohustuse rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel. Praegusel

juhul olid väidetava kahju tekitajaks esimese (ja teise) astme kohtud, mitte Riigikohus.

Kaebaja kaebas kohtute määrused küll Riigikohtuni edasi, kuid Riigikohus ei menetlenud

kaebaja määruskaebusi ega olnud seega kaebajale väidetava kahju tekitanud kohtuinstantsiks.

RVastS § 15 lg 1 järgi võib isik nõuda kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes

juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. See on rangem eeldus

kui EL õiguses ette nähtud kolm tingimust. EL õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise

reguleerimisel peab liikmesriigi seadusandaja arvestama liikmesriigi vastutuse kohta käivate

liidu õiguspõhimõtetega nii, nagu neid on sisustanud oma praktikas Euroopa Kohus.

Riigisisese riigivastutusõiguse ja EL õiguspõhimõtete vastuolu korral tuleb liidu õiguse

ülimuslikkuse tõttu riigisisene norm kohaldamata jätta (vt Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-

84-12, p 20 ja 3-20-1684, p 16). Vastuolu tõttu EL õigusega ei kohalda kohus praeguses asjas

RVastS § 15 lg-t 1.

Direktiivi 2013/33 art 8 lg-l 3 on kaebajale vahetu õigusmõju. Seega on esimene nõude

eeldustest täidetud. Kaebaja ei ole aga välja toonud Tartu ja Tallinna Halduskohtu selliseid

rikkumisi, mida saaks pidada piisavalt tõsiseks. Isiku võib paigutada KPK-sse, kui esineb

vähemalt üks VRKS § 361 lg-s 2 nimetatud alustest. Põgenemisohu tuvastamiseks piisab

sellest, kui esineb vähemalt üks VSS §-s 68 nimetatud alustest ja konkreetse juhtumi asjaolud

kinnitavad ohtu. Nii algne kinnipidamine kui ka kinnipidamise tähtaja pikendamine on kohtu

6(13)

3-23-1012

prognoosotsused. Esmalt heidab kaebaja PPA-le ja kohtutele ette tema isikusamasuses ja

kodakondsuses kahtlemist, mis oli üheks alustest, millega Tartu Halduskohus põhjendas luba

kaebaja esmaseks KPK-sse paigutamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 2). Isegi kui see kinnipidamise

alus kõrvale jätta, tugines kohus ka VRKS § 361 lg 2 p-dele 4 ja 5. Kinnipidamise

pikendamise menetluses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et VRKS § 361 lg 2 p-le 5

tuginemine polnud põhjendatud. Nii kaebaja esmaseks kinnipidamiseks kui ka kinnipidamise

pikendamiseks esines siiski VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud alus (vajadus välja selgitada

rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud olukorras, kus on oht, et

varjupaigataotleja põgeneb). Ka asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus ei pidanud

põgenemisohu tuvastamisel põhjendatuks tugineda VSS § 68 p-le 6, ei väära seda, et

põgenemise ohtu sai sedastada VSS § 68 p 8 (välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri

ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida) ja kaebaja

juhtumi asjaolude pinnalt. Nii Tartu kui ka Tallinna Halduskohus on loamäärustes õigesti

analüüsinud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalikkust ja kinnipidamise

proportsionaalsust. Kohtud ei ole õiguse kohaldamisel ja asjaolude hindamisel oma kohustusi

tõsiselt rikkunud. Kuna kohtud pidid tegema prognoosotsuse, ei kinnita tõsise rikkumise

esinemist see, et kaebaja on pärast Vao keskusesse paigutamist täitnud registreerimiskohustust

ega ole Eestist põgenenud.

PPA-l on kohustus vabastada isik viivitamatult KPK-st, kui tema kinnipidamise alus ära

langeb. Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tegi PPA otsuse 27.01.2023 (vt Tallinna

Halduskohtu 26.05.2023 otsus nr 3-23-446, p 4). Kaebaja vabastati KPK-st 03.02.2023.

VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel on lubatud isikut kinni pidada üksnes seni, kuni rahvusvahelise

kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud on välja selgitatud. Üldreeglina ei või

isikut selle sätte alusel kinni pidada pärast seda, kui PPA on rahvusvahelise kaitse taotluse

menetlemise lõpetanud ja selle kohta otsuse teinud. Seega pidi PPA kaebaja 27.01.2023

vabastama. Kaebaja kinnipidamine 28.01.2023˗03.02.2023 oli alusetu.

Kaebusele esitatud vastuses märkis PPA, et kaebaja vabastati alates 03.02.2023 põhjusel, et

seoses tema abiellumisega KPK-s viibiva kaaslase Qga langes ära oht, et kaebaja põgeneb.

Kohus palus PPA-l täpsustada, millal kaebaja abiellus. Seepeale vastas PPA, et varasem info

oli ekslik ning kaebaja tegelikult ei abiellunud. Seega pole kohtul põhjust asuda seisukohale,

et kinnipidamise pikendamiseks loa andmise määrustes tuvastatud põgenemisoht oli ära

langenud ning PPA oleks pidanud kaebaja seetõttu vabastama enne 27.01.2023.

Eeltoodu põhjal tuleb kaebajale hüvitada kahju, mis talle tekkis õigusvastase kinnipidamise

tõttu seitsme päeva vältel (28.01-03.02.2023). Hüvitise suuruse määramisel lähtub kohus

analoogia korras süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS )§ 11 lg- st 4.

Selle järgi hüvitatakse vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära alusel, mille

suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud

kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Kaebaja esitas kahjunõude 09.05.2023.

2023. a esimese kvartali keskmine brutokuupalk oli 1741 eurot1. Päevamäär on seega 58,3

eurot. Alusetu kinnipidamise eest seitsme päeva vältel tuleb kaebajale hüvitada mittevaraline

kahju 406,21 eurot.

Asjas esitatud tõendid ei kinnita, et kaebaja kinnipidamistingimused oleksid olnud

õigusvastased ta sotsiaalsesse isolatsiooni jätmise tõttu. Kaebajal olid tihedad kokkusaamised

elukaaslasega. Alates 2022. a detsembrist osales kaebaja koos elukaaslasega keeleõppes.

Kaebaja kasutas sagedasti ka võimalust suhelda elukaaslasega jalutuskäikude ajal. Seega oli

kaebajale tagatud võimalus tähenduslikuks suhtluseks oma elukaaslasega. KPK huvijuht on

selgitanud, et pakkus kaebajale 2–3 korda nädalas võimalusi ühiseks tegutsemiseks. Kaebaja

1 https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk

7(13)

3-23-1012

enamasti keeldus. 26.10.2022 valmistas kaebaja koos huvijuhiga süüa, 13.01.2023 maalis

koos temaga. Huvijuht pakkus kaebajale käelist tegevust, puslesid, joonistamist, võimalust

kokandusega tegeleda. PPA on esitanud fotomaterjali kaebaja tehtud maalidest. Kui kaebaja

soovis raamatuid, siis huvijuht tõi neid talle. Seega oli kaebajale tagatud vaimse tervise

hoidmist võimaldav tegevus määral, mil kaebaja ise sellest huvitatud oli. Üksindus võib olla

kinnipidamisega kaasnev paratamatus, mida PPA saab kompenseerida kohtumiste

võimaldamise ja mõtestatud huvitegevuse võimaluste pakkumisega. Seda PPA ongi teinud.

Paratamatus on ka see, et KPK-s tuleb viibida üheskoos inimestel, kes ei pruugi üksteisele

meeldida.

VSS § 265 lg-te 2 ja 3 järgi võib KPK-s eri soost inimesi kokku paigutada üksnes juhul, kui

tegu on pereliikmetega. PPA leidis, et nende sätete kohaldamisel tuleb lähtuda VRKS § 7 lg-st

1. Selle sätte järgi on pereliikmeteks abikaasad, mitte elukaaslased. Direktiivi nr 2013/33/EL

art 2 p c jätab selle üle otsustamisel, kas vabaabielupaare tuleb kohelda võrdväärselt

abielupaaridega, liikmesriigile otsustusruumi. Kui kaebaja leidis, et PPA seisukoht ei olnud

põhjendatud, oleks tal olnud võimalik esitada kohtule nõue PPA kohustamiseks ennast ja oma

elukaaslast kokku paigutama. RVastS järgi on kahju hüvitamist võimalik nõuda üksnes juhul,

kui kahju ei olnud võimalik vältida, mh toimingu sooritamise nõude esitamisega (vt RVastS §

7 lg 1 ja § 6).

Kuna kaebajale oli tagatud piisav tähendusliku suhtlemise võimalus ja vaimne stimulatsioon,

ei ole asja lahendamisel oluline kaebaja väide, et mitmed temaga samal ajal keskusesse

paigutatud inimesed ei kõnelenud talle arusaadavaid keeli, mistõttu neil oli omavaheline

suhtlus raskendatud. Lisaks vahetu suhtlemise võimalustele KPK-s oli kaebajal võimalus

suhelda oma lähedastega kirjavahetuse ja telefoni teel. VSS § 2611 lg 1 järgi tuleb

välismaalasel võimaldada kasutada oma raha eest telefoni ja muid üldkasutatavaid

sidekanaleid KPK sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Seega ei eksinud PPA seaduse vastu,

kui ei väljastanud kaebajale tasuta rohkem kui ühe kõnekaardi. Seetõttu pole alust hüvitada

kaebajale kõnekaartide ostmisele kulutatud 15 eurot. Üldkasutatavaks sidekanaliks või -

vahendiks VSS § 2611 lg 1 tähenduses on ka internet ja selle kasutamist võimaldav seade

(Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.06.2023 otsus nr 5-23-16, p 37).

Ajal, mil kaebaja viibis KPK-s, oli internetile ligipääs võimalik KPK arvutitest, kuid külastada

sai üksnes 14 veebilehte (vt viidatud otsus nr 5-23-16, p 9). Seega ei võimaldanud PPA

kaebajal kasutada internetti lähedastega suhtlemiseks. Selline piirang riivas kaebaja õigust

eraelu puutumatusele ja perekonnaelu kaitsele. Piirangul ei ole õiguslikku alust. Seetõttu olid

kaebaja kinnipidamise tingimused selles osas õigusvastased.

RVastS § 9 lg 1 annab õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist eraelu, sh perekonnaelu

puutumatuse rikkumise korral. Seda, et kaebajale PPA õigusvastase tegevuse tõttu kahju

tekkis, saab praeguse juhtumi asjaolude põhjal tõdeda. Kaebaja viibis võõras riigis kinnises

asutuses. Interneti teel Venemaal viibivate lähedastega suhtlemise võimalus oleks taganud

kaebajale võimaluse olla nendega kontaktis oluliselt sagemini ja pikemalt, kui seda võimaldas

suhtlus telefoni teel. Telefoni teel lähedastega suhtlemise võimalus küll leevendas riive

intensiivsust, kuid ei välistanud kahju tekkimist. Kaebaja ei ole aga taotlenud vastustajalt

võimalust kasutada internetti lähedastega suhtlemiseks. Seega pole ta ka selles olukorras

kasutanud võimalust kahju tekkimist vältida (RVastS § 7 lg 1). Praegusel juhul pole põhjust

eeldada, et kaebaja poleks saavutanud oma eesmärki suhelda lähedastega interneti teel, kui

oleks esitanud PPA-le vastavasisulise taotluse ja vajaduse korral PPA keelduva vastuse kohtus

vaidlustanud, taotledes PPA kohustamist võimaldada tal internetti kasutada. Seetõttu pole

kaebajal õigust saada kõnealuse kahju eest PPA-lt hüvitist.

8(13)

3-23-1012

VSS § 269 lg 1 järgi peab välismaalasele olema tagatud vajalike tervishoiuteenuste

kättesaadavus. Kaebajale oli tagatud pidev psühholoogiline tugi. Kohtumiste vahele ei jäänud

ebamõistlikult pikki lünki. Kaebaja pole esile toonud, et tal oleks esinenud tõsiseid

psühholoogilisi probleeme, mis oleksid jäänud piisava tähelepanuta.

Kaebaja palub hüvitada toidule tehtud kulutused 228,11 eurot. Kaebaja pole selgitanud, mis

põhjustel ta lisatoitu soetama pidi. VSS § 267 lg 1 järgi korraldatakse KPK-s toitlustamine

vastavalt Eesti elanikkonna üldistele toitumistavadele ja silmas pidades elutegevuseks

vajalikku toidutarvet. Kaebajale võimaldati tema soovi kohaselt täistaimset toitu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Kaebaja palub 12.02.2024 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

12.01.2024 otsus osas, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata.

Kaebaja küsis KPK ametnikelt suuliselt interneti kasutamise võimaluse kohta. Kaebajale

selgitati suuliselt, et interneti kasutamise võimalust ei ole, sest see on vastuolus KPK

reeglitega. Kaebaja emotsionaalse, psühholoogilise ja sotsiaalse seisundi osas omab tähtsust

asjaolu, et kaebaja ei saanud suhelda temaga samas ruumis olnud inimestega. Kaebajale ja

tema elukaaslasele ei võimaldatud lubatud kokkusaamisi. Kokkusaamine võimaldati ainult

ühel kuupäeval taotletud kuupäevadest. Kaebaja viibis 1. jaanuaril psühholoogi vastuvõtul,

kes pani ta psüühilise seisundi tõttu kirja psühhiaatri vastuvõtule. 19. jaanuaril kirjutas

psühhiaater kaebajale välja psühhotroopsed ravimid Xanax ja Sertraline, mille kaebaja ostis

välja oma raha eest. See kinnitab kaebajale tekitatud kahju.

Kaebaja ei esitanud kirjalikke avaldusi KPK-s, sellega tegeles tema kaaslane (vt haldusasjad

nr 3-22-2355 ja 5-23-16). KPK-sse paigutamisel ei tuvastatud kaebajal psühhotroopsete

ravimite tarvitamise vajadust ja tema psüühiline seisund oli rahuldav. See halvenes KPK-s

viibimise ajal. Seda kinnitavad 04.01.2024 (enne ravi psühhotroopsete ravimitega) ja

21.03.2024 (pärast ravi) psühholoogilise seisundi küsitluse tulemused.

9. PPA palub 13.03.2024 vastuapellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

12.01.2024 otsuse resolutsiooni p 1 osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis

PPA-lt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 406,21 eurot. Vastustaja palub uue

otsusega vähendada hüvitise suurust, võttes arvesse KPK ja vangla tingimuste erisusi.

Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kehtiva kohtupraktika, määrates kaebajale

perioodil 28.02.2023˗03.02.2023 alusetult kinnipidamise eest hüvitise maksimaalses määras

(vt Riigikohtu 14.09.2016 otsus nr 3-3-1-32-16, p 16). Kuna kaebajat peeti KPK-s kinni

rahvusvahelise kaitse taotlejana, oleks kohus pidanud hüvitise määramisel võtma arvesse ka

vastavat Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Kohtupraktikas on leitud, et õigusvastaselt

kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel on oluline eristada, et

kinnipidamistingimused vanglas ja KPK-s on erinevad, s.o välismaalaste liikumine ja tegevus

KPK-s on vähem reguleeritud ja piiratud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2021 otsus nr 3-

19-1946, p 16). KPK sisekorraeeskirja § 10 lg-st 1 ja kaebaja KPK-s viibimise ajal kehtinud

kodukorra p-st 29 tulenevalt oli kaebajal lubatud liikuda enda toast väljaspool keskuse

territooriumil iga päev kell 7.45˗22.00. Vaid öörahust äratuseni tuli viibida välismaalasele

määratud ruumis (vt kodukorra p 31). Kodukorra p 58 kohaselt võis ka KPK jalutushoovis

viibida päevakavas ettenähtud vabal ajal. Ka nt toiduainete soetamise / hoidmise võimalus on

koguseliselt / kauba valikult KPK-s suurem kui vanglas. Kaebajale oli tagatud regulaarne

arstiabi (sh mitmed eriarstide külastused), eridieet (kaebaja soovis taimetoitu), huvitegevus (sh

keeleõpe). Samuti võimaldati talle väljasõite eriarstide vastuvõtule väljaspool KPK-d ning

perekonnaseisuametisse. Kaebaja kohtlemine KPK-s ei olnud selline, mille puhul oleks

9(13)

3-23-1012

õigustatud talle hüvitise määramisel võtta aluseks päevamäära maksimaalne määr, kuna

kaebajat ei ole kinni peetud ja koheldud nagu vanglas kinnipeetavat. Kohtu väljamõistetud

hüvitis on põhjendamatult suur ning vastustaja palub seda vähendada vastavalt SKHS § 9 lg-s

2 sätestatule.

10. PPA palub 01.04.2024 vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

PPA võimaldas kaebajal KPK-s viibimise ajal ühe kõnekaardi riigi kulul. Seega on PPA juba

võimaldanud kaebajale paremad tingimused, kui seadusega ettenähtud miinimum (vrd VSS §

2611 lg 1). KPK ametnike selgituste kohaselt ei ole kaebaja KPK-s viibimise ajal suuliselt ega

kirjalikult taotlenud interneti kasutamise võimalust oma lähedastega suhtlemiseks. Selle kohta

puuduva igasugused märkmed kaebaja kinnipidamisega seotud dokumentatsioonis. Täielikult

ei saa välistada, et kaebaja uuris ametnikelt suusõnaliselt, millised võimalused tal lähedastega

suhtlemiseks on, kuid see ei ole samaväärne otsesõnalise taotluse ega kaebusega. Seega ei ole

kaebaja kasutanud enda võimalust kahju tekkimist vältida ning talle tekkinud võimalik kahju

ei kuulu hüvitamisele PPA poolt. Kaebajal oli KPK-s viibimise ajal tagatud piisav

suhtlemisvõimalus ja vaimne stimulatsioon. Kaebaja ei ole KPK-s viibimise ajal käinud

psühhiaatri vastuvõtul. KPK-s osutab psühholoogilist nõustamist KPK psühholoog. Eriarsti

(sh psühhiaatri) vastuvõtule saab suunata vaid KPK arst, mitte psühholoog. Psühhotroopseid

ravimeid nagu Xanax ja Sertraline ei ole võimalik KPK-s viibimise ajal välja kirjutada.

Kaebaja käis KPK psühholoogi nõustamisel 03.01.2023, 17.01.2023 ja 30.01.2023. Kui

kaebaja peab silmas, et ta käis psühhiaatri vastuvõtul 19.01.2024, siis kaebaja vabastati KPK-

st 03.02.2023, mistõttu ei saa kaebajal hiljem avaldunud psüühilisi probleeme seostada tema

KPK-s viibimisega või PPA tegevusega sel ajal. Kui kaebajal oleks sellised probleemid KPK-

s viibimise ajal ilmnenud, oleks teda juba siis suunatud vastava eriarsti juurde.

11. Justiits- ja Digiministeerium palub 25.03.2024 vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Vastustaja nõustub kohtu põhjendustega seoses kaebajale tasuta ühe kõnekaardi väljastamise

ja interneti kasutamise piiramisega. Kaebaja on esitanud tõendamata versiooni suuliselt

interneti taotlemisest ja PPA väidetavast suuliselt keeldumisest. Samas pöördus kaebaja juba

04.10.2022 KPK juhtkonna poole kirjaliku avaldusega, millele PPA vastas 10.10.2022

vastuskirjaga nr 15.6-3/183-2 elukaaslasega kohtumiste teemal. Kaebajale oli tagatud piisav

tähendusliku suhtlemise võimalus ja vaimne stimulatsioon. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi

tõendit selle kohta, et talle oleks kirjutatud välja psühhotroopseid ravimeid Xanax ja Sertraline

või ta oleks teinud kulutusi nende ravimite ostmiseks, samuti selle kohta, et need ravimid

oleks kirjutatud välja KPK-s viibimise tõttu. Kaebaja nõue hüvitada varaline kahju, mis

seisnes kõnekaartide ostmisele kulunud 15 euros ja apellatsioonkebuses nimetatud ravimite

soetamisega seotud täpsustamata kuludes, on põhjendamatu. Kaebaja ei ole tõendanud, et neid

kulutusi poleks tekkinud vabaduses viibides. Kaebaja ise otsustas, milliseid lisakulutusi teha,

tegemist ei ole kahjuga.

12. Justiits- ja Digiministeerium

palub 26.03.2024

vastuses

rahuldada PPA

vastuapellatsioonkaebus ning uue otsusega vähendada PPA-lt kaebaja kasuks väljamõistetavat

mittevaralise kahju hüvitist.

Halduskohus on menetluses asjaolud tuvastanud õigesti, kuid eksinud analoogia korras SKHS

kohaldamisel hüvitise suuruse määramisel. Kahju hüvitamise nõuete lahendamisel tuleb

lähtuda RVastS sätetest. Kui siseriiklikult ei ole reguleeritud rahvusvahelise kaitse taotleja

põhjendamatu kinnipidamise eest sätestatud kahju hüvitamise aluseid ega korda, on võimalik

otse kohaldada PS § 25 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni art 5 lg-t 5 (vt õiguskantsleri

24.09.2019 seisukoht nr 6-1/191031/1904692). Ka analoogia korral SKHS kohaldamisel ei

10(13)

3-23-1012

saa täies ulatuses lähtuda selle § 11 lg-st 4, kuna mittevaraline kahju tuleb hüvitada

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestada süü vormi ja raskust (RVastS § 9

lg 2). Kaebajale tekitatud mittevaraline kahju ei ole võrdsustatav SKHS-s sätestatud alusetu

kinnipidamisega tekitatud kahju ulatusega, kuna tingimused vanglas ja KPK-s on erinevad

ning KPK-s ei ole isiku õigused samal määral piiratud, kui need on vanglas. Kohane oleks

õiglase hüvitise määramisel arvestada KPK tingimusi, mis on oluliselt leebemad kui vanglas.

Kaebaja mängis nt videomänge, kohtus tihti elukaaslasega, helistas temaga ja suhtles läbi

jalutushoovi aia, kohtus psühholoogiga, osales keeleõppes, maalimises, toiduvalmistamisel,

kohtus notariga, tagatud olid spordi- ja huvitegevused igal tööpäeval (soovi korral koos

elukaaslasega). Neid asjaolusid koos kaebajale pakutud võimalustega arvestades oleks tulnud

mittevaralise kahju hüvitamisel võtta aluseks 50% maksimummäärast ehk 203,10 eurot.

13. X. X leiab 13.04.2024 vastuses PPA vastuapellatsioonkaebusele, et hüvitise

vähendamiseks ei ole alust. Vabaduse piiramine on vabaduse piiramine. Ja KPK

kinnipidamise piirangud tekitasid kahju kaebaja psüühilisele tervisele. Halduskohus tegi

otsuse tulenevalt PPA väljamõeldud subjektiivsetest faktidest. Vabastades kaebaja KPK-st

tunnistas PPA, et kaebaja puhul ei olnud põgenemise ohtu, mis oli ainsaks aluseks tema

kinnipidamisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. X. X-i apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

15. Halduskohus on tuvastanud õigesti kõik faktilised asjaolud. KPK-l puudub kohustus

varustada kinnipeetud isikut kõnekaartidega määral, mil isik seda soovib. KPK täitis

õigusaktidest tuleneva kohustuse väljastada kaebajale 1 tasuta kõnekaart ja järelikult puudus

KPK tegevuses õigusvastasus. Puuduvad tõendid, et kaebaja oleks taotlenud KPK-s viibides

interneti kasutamist laiemalt, kui seda tol hetkel võimaldati, ja kaebaja taotlus oleks jäetud

rahuldamata. Vabas vormis suhtlust KPK ametnikuga ei saa käsitada kahju vältimisena

RVastS §-de 3, 4 ja 6 tähenduses (RVastS § 7 lg 1). Kaebaja viide tsiviilasjale nr 2-22-14024

ei ole asjakohane, kuna puudutab abiellumiseks loa saamiseks tehtud avaldusi ja pole seotud

praeguse vaidlusega (õigusvastase kinnipidamisega tekitatud kahju). Samuti ei saa kaebaja

kahju vältimise üritusena käsitada kaebaja elukaaslase poolt KPK-le tehtud taotlusi (haldusasi

nr 3-22-2355 ja põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 5-23-16).

16. Kinnipidamisega võib olude sunnil paratamatult kaasneda üksindustunne. Kaebaja puhul

ei saa aga tõenditele tuginedes väita, et see oleks põhjustanud vaimset kurnatust, kuna asja

materjalidest nähtuvalt oli kaebajale tagatud väga tihe suhtlus tema elukaaslasega

(kohtumised, keeleõpe, igapäevane suhtlusvõimalus), samuti võimalus huvitegevuseks ja

arstivisiitideks. Arvestades kaebaja ja tema elukaaslase igapäevast suhtlusvõimalust

(kokkusaamised elukaaslasega 11., 20., 24. ja 27. oktoobril, 17., 21. ja 28. novembril, 1., 5.,

12., ja 23. detsembril 2022 ning 2., 9., 23. ja 26. jaanuaril 2023; alates 2022. a detsembrist

koos elukaaslasega keeleõpe viiel korral 2022. a detsembris, seitsmel korral 2023. a jaanuaris

ja ühel korral 2023. a veebruaris; igapäevane suhtlus jalutuskäikude ajal), ei saa olulist

tähendust omada ka asjaolu, et mingitel kuupäevadel võidi kokkusaamiste lubamisest

keelduda. Kaebaja väited aga 2024. a alguses toimunud psühhiaatri visiidist ja ravimite

väljakirjutamisest pole asjakohased, kuna tõendatud ei ole tervise halvenemise põhjuslik seos

KPK-s kinnipidamisega perioodil 28.01.2023˗03.02.2023, mil kaebaja kinnipidamine KPK-s

tunnistati halduskohtu poolt õigusvastaseks. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et ülejäänud

perioodi osas oli kaebaja kinnipidamine õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub selles

küsimuses halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4).

11(13)

3-23-1012

17. PPA vastuapellatsioonkaebus tuleb aga rahuldada. Halduskohus on hüvitatava

kahjusumma leidnud üksnes automaatse arvutustehte abil, tuginedes SKHS § 11 lg 4

regulatsioonile. Selline lähenemine ei ole kooskõlas kohtupraktikaga.

18. Riigikohus on selgitanud, et SKHS § 11 lg-s 4 toodud hüvitismäär ei ole sätestatud

piirmäärana, vaid juhisena tüüpjuhtumite lahendamiseks (Riigikohtu 14.09.2016 otsus asjas nr

3-3-1-32-16, p 16; 22.12.2017 otsus nr 1-16-2675, p 21). SKHS § 9 lg 1 ja RVastS § 13 lg 1

alusel on lisaks SKHS § 9 lg-ga 2 antud võimalus SKHS § 11 lg-s 4 fikseeritud hüvitise

suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja

põhjendatud huve. Praeguses asjas, kus kaebajalt ei võetud vabadust süüteomenetluse käigus,

tuleb seda enam arvestada üksikjuhtumi asjaolusid. Riigikohtu seisukoha järgi tuleks

mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel võtta arvesse ka Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat. Samas ei ole kohtul keelatud EIK praktikas väljamõistetud

hüvitise suurustest kõrvale kalduda, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu 05.03.2014 otsus asjas nr 3-

3-1-10-14, p 12.1).

19. PPA on vastuapellatsioonkaebuses selgitanud erinevusi KPK-s ja vanglas kinnipidamise

vahel: KPK sisekorraeeskirja § 10 lg-st 1 ja kaebaja KPK-s viibimise ajal kehtinud kodukorra

(dtl 313 jj) p-st 29 tulenevalt oli kaebajal lubatud liikuda enda toast väljaspool keskuse

territooriumil iga päev kell 7.45 kuni 22.00, vaid öörahust äratuseni tuleb viibida

välismaalasele määratud ruumis (kodukorra punkt 31). Kodukorra p 58 kohaselt võis kaebaja

KPK jalutushoovis viibida päevakavas ettenähtud vabal ajal. Ka toiduainete

soetamise/hoidmise võimalus oli koguseliselt/kauba valikult KPK-s suurem kui vanglas.

Kaebajale oli tagatud regulaarne arstiabi (sh mitmed eriarstide külastused), tema soovi kohane

eridieet (taimetoit), huvitegevus (sh keeleõpe). Samuti võimaldati talle väljasõite eriarstide

vastuvõtule väljaspool KPK-d ning perekonnaseisuametisse. Haldusasjas nr 3-19-1949 on

kohtud lisaks viidanud (p 17), et kinnipeetaval tuleb vanglas kanda vangla riietust ning

jalutuskäigule võib kaasa võtta vaid kodukorras loetletud esemed; kinnipeetavaid

toitlustatakse kambrites, samas kui KPK-s toimub see söögi- ja puhkeruumis; KPK-s on

oluliselt avaramad võimalused telefoni kasutamiseks. Kokkuvõttes on KPK-s välismaalaste

liikumine ja tegevus oluliselt vähem reguleeritud ja piiratud kui vanglas kinni peetavatel

isikutel.

20. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus, kus kahju ulatuse

otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt, arvestades iga konkreetse rikkumise asjaolusid,

rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju (vt nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus asjas nr

3-3-1-38-13, p 21; 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24). Ringkonnakohus leiab,

tuginedes sarnases kohtupraktikas (nt haldusasjad 3-19-1949 ja 3-22-1671) õigusvastaselt

KPK-s viibitud päevade ja välja mõistetud kahjuhüvitise proportsioonile, et õiglane

kahjuhüvitis kaebajale õigusvastase 7-päevase kinnipidamise eest on 210 eurot.

21. Eelnevast tulenevalt jääb X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja PPA

apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse

kahjuhüvitise suurust puudutavas osas ja teeb selles osas ise uue otsuse, millega mõistab X. X-

i kasuks PPA-lt välja 210 eurot.

22. HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse

kulud nende endi kanda. X. X-ile antud menetlusabiga seonduvad kulud jäävad riigi kanda

(HKMS § 118 lg 3).

12(13)

3-23-1012

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)