3-25-3239/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Määruse tegemise aeg ja koht

27. oktoober 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-3239

Haldusasi

Menetlusosalised ja nende

esindajad

X. X kaebus Eesti Vabariigi Moskva Suursaatkonna

18.08.2025 otsuse nr 2025-608-1505 ja Välisministeeriumi

24.09.2025 otsuse nr 2025/TLN/28/177 tühistamiseks,

Välisministeeriumi kohustamiseks vaadata uuesti läbi

kaebaja 21.07.2025 esitatud viisataotlus

Kaebaja - X. X, esindajad Vladimir Makarov, Svetlana

Malkova

Eeldatav vastustaja – Välisministeerium, esindaja Tiina

Nirk

RESOLUTSIOON

1. Jätta X. X esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata.

2. Tagastada X. X kaebus läbivaatamatult.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest

arvates

Asjaolud

1. Eesti Vabariigi Moskva Suursaatkond vaatas läbi kaebaja viisataotluse nr 2025-608-1505 ning

keeldus 08.08.2025 viisa andmisest.

2. Välisministeerium vaatas läbi kaebaja vaide viisast keeldumisele ning jättis 24.09.2025 vaide

rahuldamata.

3. Tallinna Halduskohtule saabus 04.10.2025 X. X kaebus Eesti Vabariigi Moskva Suursaatkonna

18.08.2025 otsuse nr 2025-608-1505 ja Välisministeeriumi 24.09.2025 otsuse nr 2025/TLN/28/177

tühistamiseks, Välisministeeriumi kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja 21.07.2025 esitatud

viisataotlus. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse.

4. Kaebaja täiendas 09.10.2025 esialgse õiguskaitse taotlust. Kaebaja esitas taotluse peatada

Välisministeeriumi 24.09.2025 otsuse nr 2025/TLN/28/177 ning Eesti Vabariigi Moskva

Suursaatkonna 18.08.2025 otsuse nr 2025-608-1505 kehtivus kuni haldusasja lõpliku

lahendamiseni ning kohustada vastustajat väljastama kaebajale ühekordne humanitaarkorra

lühiajaline viisa (C) kestusega kuni 15 päeva alates esmasest sisenemisest, et võimaldada vältimatu

külastus ja abi osutamine. Vaidlustatud otsused ei sisalda individualiseeritud põhjendust, mis

takistab kaebajal oma õigusi tõhusalt kaitsta (EL Viisakoodeks art 32 lg 2; EL põhiõiguste harta art

47; EKo C-225/19 ja C-226/19) ning tuginevad pelgalt standardvormi tähistustele. Samuti ei ületa

viide võimalikule „avaliku korra ohule” EL õiguses nõutavat kõrget lävendit (Schengeni

piirieeskirjad, põhjendus 27), kuivõrd puuduvad faktid kaebaja kohta. Haldusorgan ignoreeris

kaebaja esitatud tõendeid reisi kohta (ametlik kutse, sünnitunnistus, arstitõend märgusega „vajab

kõrvalist abi”). Samuti eiras vastustaja kaebaja tugevaid sidemeid elukohariigiga ja tema laitmatut

käitumist. Sellega sekkus vastustaja ebaproportsionaalselt kaebaja perekonnaellu (EIÕK art 8),

seda eriti lühiajalise viisa kontekstis, kuivõrd kaebaja ei taotlenud elamisluba. Ilma ajutise

meetmeta muutuks kohtu lõplik õiguskaitse praktiliselt väärtusetuks, sest perekondliku

hooldusvajaduse olukord on ajakriitiline ning tagantjärele ei ole võimalik heastada vahepealset

kahju perekonnaelule (EIÕK art 13 koosmõjus art 8-ga). Kaebaja ema terviseseisund on arstlikult

kinnitatud ja nõuab lähisugulase osalust. Kui kohus ei peata vaidlustatud otsuste kehtivust ega taga

kiiret uuesti läbivaatamist, võimendub pöördumatu kahju (sh psühholoogiline ja hooldusvajadusest

tingitud tegelik kannatus). See on klassikaline periculum in mora olukord ja viivitus ise põhjustab

kahju, mida hilisem kohtuotsus ei kõrvalda. Kohaldatav abinõu on ka mõõdukas ja riigi huve

säästev. Vaidlustatud otsuste peatamine üksnes säilitab olukorra kuni asja lahendamiseni; kiire

uuesti läbivaatamine 10 päeva jooksul paneb haldusorgani lihtsalt täitma oma selgitamis- ja

kaalumiskohustust; alternatiivne lühiajaline humanitaarkorra viisa on ajalises ja eesmärgilises

mõttes rangelt piiratud (kuni 15 päeva), välistades püsiva immigratsiooniriski. Seetõttu ei põhjusta

abinõu vastustajale varalist kahju ega kahjusta avalikke huve. Abinõu teenib avalikku huvi, tagades

haldusmenetluse seaduslikkuse ja põhiõiguste kaitse, võimaldades kohtul langetada sisuline otsus

ilma, et perekonnaelu kahjustamata.

5. Välisministeerium esitas 15.10.2025 seisukohad esialgse õiguskaitse taotlusele ning palus jätta

taotluse rahuldamata. Rahvastikuregistri andmetel on kaebajal kehtiv elamisluba. Viisaotsuses on

vastustaja kaebajale ka selgitanud, et kaebajal on kehtiv elamisluba. Kehtiv elamisluba annab

välismaalasele õiguse Eestisse siseneda ja Eestis viibida (VMS § 43 lg 1 p 6). Kuna kaebajal on

õiguslik alus Eestisse sisenemiseks ja Eestis viibimiseks, ei ole kaebajal vajadust viisa saamiseks,

sh esialgse õiguskaitse korras. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust viisale, mistõttu on kaebus

perspektiivitu. Lisaks sellele, et kaebajal ei ole esialgse õiguskaitse vajadust, ei ole kaebajal

subjektiivset õigust viisale. Riikidel on suveräänne õigus kindlaks määrata, millisel hulgal ja

millistele tingimustele vastavaid välismaalasi nad oma territooriumile lubavad, mistõttu puudub

rahvusvahelise õiguse kohaselt isikul eeldusena subjektiivne õigus mittekodakondsusjärgse riigi

territooriumile sisenemiseks ja seal viibimiseks. Kohtupraktikas on kinnistunud põhimõte, et

kolmanda riigi kodanikele ei ole antud mingit õigust siseneda liikmesriikide territooriumile ega

mingit subjektiivset õigust viisale (TlnRKo 3-21-1903 p 11). Kaebajal võib olla vaid menetluslik

põhiõigus, et viisataotlus vaadataks läbi kooskõlas õigusaktidega, kuid tal puudub esialgse

õiguskaitse korras kaitstav subjektiivne õigus. Kohtupraktikas on leitud, et kuna välismaalasel

puudub subjektiivne õigus viisa saamiseks, ei ole viisa andmisest keeldumise puhul tegemist väga

intensiivse kaebaja õiguste riivega (TlnRKm 3-24-1664 p 10). Kolmandate riikide kodanike

perekonnapõhiõigus on väljaspool lühiajalise viisamenetluse kaitseala. Tallinna Ringkonnakohus

on selgitanud, et viisaeeskirja eesmärgiks ei ole võimaldada isikul taasühineda oma perekonnaga

(TlnRnKo 3-21-1903 p 11). Kaebaja ei ole viidanud humanitaarkaalutlustele viisataotluses.

Viisataotluse kohaselt on kaebaja eesmärk sugulaste või sõprade külastamine.

Humanitaarkaalutlustele tugineb kaebaja esmakordselt alles viisa andmisest keeldumise otsuse

vaidlustamisel. Asjaolu, et viisataotleja ei avalda taotluses ja enne otsuse tegemist kõiki faktilisi

asjaolusid, ei too kaasa otsuse õigusvastasust. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus

haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kaebaja ei ole selgitanud ega põhistanud

reisi humanitaareesmärgi olemust ega eesmärki. Ei nähtu, millistel humaansetel põhjustel, sh

tervislikel põhjustel, on kaebaja külastus vajalik, milles seisnevad pöördumatud tagajärjed ja

milliste ohtude realiseerumist esialgse õiguskaitse kohaldamine takistab. Kaebaja ei ole esitanud

ühtegi tõendit, mis tõendaksid külastuse humaanseid põhjuseid, sh arstitõendit märkusega „vajab

kõrvalist abi“. Lisaks sellele, et kaebajal on kehtiv elamisluba, mis välistab esialgse õiguskaitse

korras viisa vajaduse, ei ole kaebaja suutnud tõendada ka esialgse õiguskaitse taotluse aluseks

olevaid humaanseid põhjuseid. Kaebaja esitatud nõuded ei tagaks kaebaja huvide kaitset ka siis kui

kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldaks. Vaideotsuse ning viisaotsuse kehtivuse peatamine ei

anna kaebajale õigust riiki siseneda. Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks peab

välismaalasel olema seaduslik alus (VMS § 43 lg 1). Selleks võib olla näiteks pädeva asutuse antud

viisa (VMS § 43 lg 1 p 1). Esialgse õiguskaitse kohaldamise raames ei saa anda kaebajale õigust

riiki siseneda vaid vaidlusaluste otsuste kehtivuse peatamisega. Kaebuse perspektiivsuse

hindamisel on oluline arvesse võtta, kas kaebaja soovitud kohustamisotsuse tegemine on üldse

võimalik. Riigivastutuse seaduse § 6 lg-d 4 ja 5 seavad kohustamiskaebuse esitamisele piirangud,

võimaldades üldjuhul taotleda vaid asja uut otsustamist haldusorgani poolt, mitte aga konkreetse

sisuga haldusakti andmist või toimingu sooritamist. Seega ei saa kohus kohustada

Välisministeeriumi väljastama kaebajale viisat. Lisaks on kaebajal võimalus kasutada kehtivast

elamisloast tulenevaid õigusi. Välismaalasele ega muule isikule ei avaldata viisa andmisest

keeldumise põhjust ega sellega seonduvat teavet, samuti vaidlustusmenetluses tehtud otsuste

aluseks olevaid asjaolusid, otsuse tegemise põhjust ega sellega seonduvat teavet (VMS § 66 lg 2,

82 lg 3, § 1007 ). Viisamenetlusele ei kohaldata haldusmenetluse seaduse sätteid, kui VMS ei

sätesta teisiti (VMS § 12 lg 2). Viisaotsustele ei kohaldu seega haldusmenetluse seaduse kohased

haldusakti põhjendamisnõuded, vaid põhjendamiskohustus piirdub viisaeeskirjas sätestatud

standardvormi kasutamise kohustusega. Viisaotsus on vastavalt vormistatud ning kaebaja on

teadlik viisa andmisest keeldumise põhjustest.

Kohtu põhjendused

6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 alusel võib halduskohus kaebuse esitaja

põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebuse

esitaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab

kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse

õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3).

7. Kaebaja esitas taotluse Välisministeeriumi 24.09.2025 otsuse nr 2025/TLN/28/177 ning Eesti

Vabariigi Moskva Suursaatkonna 18.08.2025 otsuse nr 2025-608-1505 kehtivuse peatamiseks.

Kuivõrd vaidlustatud haldusaktidega ei antud kaebajale lühiajalist viisat, siis nimetatud

haldusaktide peatamisega ei saavuta kaebaja soovitud eesmärki, milleks on viisa saamine. Kaebaja

on esitanud ka kohase kohustamisnõude HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel Välisministeeriumile

ettekirjutuse tegemiseks ning viisa väljastamiseks. Esialgse õiguskaitse korras haldusorgani

kohustamine kindla sisuga haldusakti andmiseks juhul, kui haldusakti andmisel on haldusorganil

kaalutlusruum, võib õigustatud olla siis, kui puudub muu tõhus abinõu kaebaja õiguste kaitseks

ning kaebajal on ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse korras viisa

andmisega saavutaks kaebaja kaebuse eesmärgi juba kohtumenetluse ajaks, mistõttu peavad selle

abinõu rakendamiseks olema kaebusel väga head eduväljavaated. Kohtu hinnangul kuulub kaebus

tagastamisele.

8. VMS §-st 43 tulenevalt peab välismaalasel olema üks õiguslik alus Eestisse saabumiseks ja

Eestis ajutiseks viibimiseks. VMS § 43 lg 1 p 6 järgi on Schengeni konventsiooni liikmesriigi

pädeva asutuse antud elamisluba Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks seaduslikuks

aluseks. Vastustaja tõi vastuses kohtunõudele välja, et kaebajal on kehtiv elamisluba EL103915284

(dtl 143). Seega on kaebajal juba praegusel ajal õiguslik alus Eestisse saabumiseks ning Eestis

viibimiseks, mistõttu puudub tal esialgse õiguskaitse vajadus.

9. HKMS § 121 lg 2 p 21 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline. Kaebajal puudub sisuline vajadus viisa järele. Kaebajal on juba

praegusel ajal seaduslik alus Eestisse sisenemiseks, mistõttu viisa andmata jätmisega ei rikuta

kaebaja subjektiivseid õigusi.

10. Kohus peab viisa andmisest keeldumise asjas kontrollima, ega vastustaja ei ole eksinud otsuse

aluseks olnud oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel ega teinud nendel faktidel põhinevate

hinnangute ja prognooside alusel viisa andmisest keeldumisel ilmselgeid vigu ning kas vastustaja

on järginud menetlus- ja vorminõudeid, sh otsust vajalikus ulatuses põhjendanud. Tegemist ei ole

menetlusega, kus kõrvaldamata kahtlusi tuleks igal juhul tõlgendada taotleja kasuks (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 01.09.2022 otsus nr 3-21-1903, p-d 9–13).

11. VMS § 66 lg 2 järgi ei avaldata välismaalasele ega muule isikule viisa andmisest keeldumise

põhjust ega sellega seonduvat teavet. Asjas esitatud tõendeid hinnates, on vastustaja järginud

menetlus- ja vorminõudeid. Viisa andmisest keeldumise otsus on vormistatud nõuetekohaselt

viisaeeskirja VI lisas esitatud standardvormi blanketil. Otsuses on märgitud keeldumise alused

vastavalt kehtivale vormile. Otsuse märkuste lahtris on märge: „Taotleja omab kehtivat elamisluba

Eestis, viisa väljastamine ei ole võimalik …/…/“ (dtl 87). Ka vaideotsus on vormikohane (dtl 84).

Nimetatud otsused on kaebajale teatavaks tehtud.

12. Eelneva põhjal on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline ning tuleb tagastada.

13. Kohus jätab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ning tagastab kaebuse.

14. Toimetada määrus menetlusosalistele kätte.

(allkirjastatud digitaalselt)