1-24-7381/54 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tallinna Ringkonnakohus

27. oktoobril 2025. a, Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-7381

Kohtukoosseis

Janika Kallin, Pavel Gontšarov ja Markus Kärner

Kriminaalasi

Moses

Kwabena

Manaseh

Obengi

süüdistuses

karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p 6 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 12. mai 2025. a otsus

Apellant

süüdistatava valitud kaitsja Yaroslav Radziwill

Süüdistatav

Moses Kwabena Manaseh Obeng (isikukood 39009110209,

ülejäänud isikuandmed maakohtu otsuses, kd II tlk 223).

Ülejäänud

apellatsioonimenetluse pooled

prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör Evelin

Ansip-Kukk

kannatanu V.E

kannatanu T.X

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 12. mai 2025. a otsus muutmata.

2. Jätta süüdistatava kaitsja apellatsioon rahuldamata.

3. Jätta Moses Kwabena Manaseh Obengi apellatsioonimenetluse kulu tema enda

kanda.

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise

õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Esitatud süüdistus.

1. Moses Kwabena Manaseh Obengile esitati süüdistus KarS § 141 lg 2 p 6 järgi sellepärast,

et:

1.1 Ta astus 31. mail 2024. a kell 04.55–05.24 oma kodus V.E-ga tolle tahte vastaselt

vaginaalsesse ja anaalsesse suguühtesse. V.E jäi süüdistatavale füüsiliselt alla ja oli

alkoholijoobe tõttu nõrk ning seega võimetu vastupanu osutama. Vägistamisega põhjustas

Moses Kwabena Manaseh Obeng V.E-le füüsilist valu, marrastuse ja turse suguelunditel

ning limaskesta rebendid pärakupiirkonnas.

1.2 Ta astus oma kodus isikuna, kes on varem pannud toime KarS 9. ptk 7. jaos sätestatud

kuriteo, 29. augustil 2024. a kell 05.40–06.36 T.X-iga vaginaalsesse suguühtesse. See

toimus kannatanu tahte vastaselt, sest T.X ei olnud joobeseisundi tõttu võimeline toimunust

aru saama. Vägistamisega põhjustas Moses Kwabena Manaseh Obeng T.X-ile füüsilist valu

ja rebendi välistel suguelunditel.

Maakohtu otsus.

2. Harju Maakohus mõistis Moses Kwabena Manaseh Obengi KarS § 141 lg 2 p 6 järgi

esitatud süüdistuses süüdi ja karistas teda vangistusega 10 aastat 7 kuud. Mõistetud karistusest

arvati KrMS § 238 lg 2 alusel maha 1/3. Vähendatud karistusest 7 aastat 2 kuud vangistust

arvati KarS § 68 lg 1 järgi maha eelvangistus 1 kuu 13 päeva ning määrati, et 7 aasta 17 päeva

pikkuse vangistuse kandmise alguseks tuleb lugeda karistuse kandmisele asumise päev

kohtuotsuse jõustumisel. Süüdimõistetu suhtes asendustõkendina kohaldatud elektrooniline

valve tühistati ning määrati, et vahetult pärast kohtuotsuse kuulutamist tuleb tõkendina

kohaldada vahistamist. T.X-i tsiviilhagi rahuldati ning Moses Kwabena Manaseh Obengilt

mõisteti kannatanu kasuks välja 2000 eurot mittevaralise kahju katteks. Süüdistatava taotlus,

et talle hüvitataks alusetu vahistamisega tekitatud kahju, jäeti rahuldamata. Otsusega lahendati

ka menetluskulude jaotus ning asitõendite suhtes rakendatavad meetmed. Maakohtu seisukoht

oli kokkuvõtlikult järgmine.

3. Episoodis, kus kannatanuks on V.E , tuleb Moses Kwabena Manaseh Obeng süüdi

mõista.

3.1 Kriminaalasjas on tõendatud, et kannatanu ja süüdistatav kohtusid esmalt 31. mail 2024. a

klubis X ning uuesti kell 04.39 Viru tänaval, kust nad suundusid koos taksoga süüdistatava

elukohta, XXX. Tallinna vanalinnas on kannatanu silmnähtavalt purjus, sest tal on seismisega

raskusi ning ta ei suuda sirgelt kõndida. XXX asuvasse majja käsikäes koos süüdistatavaga

kõndinud V.E kõnnak on jätkuvalt ebakindel.

3.2 Seda, et nad olid Moses Kwabena Manaseh Obangi korteris vaginaalses ja anaalses

seksuaalvahekorras, ütlesid nii süüdistatav kui ka kannatanu. Ütlused lahknevad osas, mis

puudutab seda, kas vahekorrad olid konsensuslikud. Selles küsimuses on usaldusväärsed V.E

ütlused. Esiteks süüdistatav valetas öeldes, et kannatanu väljus ööklubist koos sõpradega, sest

salvestisel on näha, et naine oli üksi. Teiseks ei ole põhjust uskuda süüdistatava ütlusi, et juba

ööklubis oli tema ja kannatanu vahel keemia, sest V.E on järjepidevalt väitnud, et ta on

lesbi. Ka oleks süüdistatav ja kannatanu siis, kui nende vahel oleks olnud n-ö tõmme,

lahkunud klubist koos, mitte eraldi. Lisaks pole süüdistatava ja kannatanu vahelise keemia

kohta mitte midagi öelnud süüdistatava sõber, tunnistaja Q. Kolmandaks helistas kannatanu

kohe pärast seksuaalvahekorda Häirekeskusesse ning selgitas nuttes, et tal on vaja politseid,

sest ta vägistati ja tal n-ö alt valutab. Kõnest selgub, et kannatanu väljus korterist nii kiiresti,

et jättis oma käekoti sinna. Konsensusliku vahekorra korral puudunuks kiirustamiseks

tarvidus. Neljandaks nähtub kannatanu seisund sündmuskohale kohale jõudnud politseipatrulli

vormikaamera salvestisel. Sealt on näha, et V.E on endast väljas, nutab ja räägib, et teda

vägistati. Viiendaks tuvastati kannatanu läbivaatusel 31. mail 2024. a kell 06.39, et tema

suguelundid olid turses ja marraskil ning päraku limaskestal olid rebendid. Sellised vigastused

ei räägi kokkuleppelise seksuaalvahekorra poolt, sest kannatanu nõusolekul toimunud

vahekord oleks esimeste valuaistingute ilmnemisel ilmselt lõppenud.

3.3 Kannatanu ütlused, mis puudutavad tema alkoholijoobest tingitud nõrkust ning sedagi, et

ta ei olnud füüsilise allajäämise tõttu võimeline Moses Kwabena Manaseh Obengile

vastupanu osutama, on samuti usaldusväärsed. Esiteks on tõendatud, et süüdistatav on

kannatanust tunduvalt pikem ja tugevama kehaehitusega. Teiseks on tõendatud, et V.E

joove oli kell 05.50 0,88 mg/l kohta ning tal olid ka välised joobetunnused: häiritud

reaktsioonikiirus, koordinatsioonihäired ja rahutus. Häirekeskusele tehtud kõnes kurdab

kannatanu selle üle, et teda ajab iiveldama ja oksendama ning ta näeb topelt. Kell 06.55 oli

V.E veres etanooli 1,78 mg/g +/-0,06. Tegu on keskmise joobega, mille puhul esineb

emotsionaalne labiilsus, vähenenud kaalutlemis- ja kriitikavõime, artikulatsioonihäire,

koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired, reaktsiooniaja pikenemine, mõnikord teadvuse

hämardumine, häirunud arusaamis-, tegutsemis- ja otsustusvõime. Kolmandaks puudus V.E-l

võimalus saada kolmandatelt isikutelt abi, sest ta oli korteris süüdistatavaga kahekesi.

3.4 Subjektiivsest küljest pani süüdistatav V.E vägistamise toime kavatsetult KarS § 16 lg 2

mõttes. Moses Kwabena Manaseh Obeng võttis kannatanu oma korterisse kaasa selleks, et

temaga seksuaalvahekorda astuda. Sealjuures ta teadis, et V.E on alkoholijoobe tõttu nõrk.

Süüdistatav ei katkestanud seksi, kui V.E ütles ei, vaid lõpetas alles mõne aja möödudes.

4. Episoodis, kus kannatanuks on T.X , tuleb Moses Kwabena Manaseh Obeng samuti süüdi

mõista.

4.1 Kriminaalasjas puudub vaidlus ja on tõendatud, et süüdistatav ja kannatanu olid 29.

augustil 2024. a ajavahemikul kella 05.40–06.36 Moses Kwabena Manaseh Obengi kodus,

XXX vaginaalses seksuaalvahekorras. Süüdistatava ja T.X-i ütlused lahknevad selle kohta,

kas vahekord oli konsensuslik.

4.2 Süüdistatava ütlused ei ole ja kannatanu ütlused on usaldusväärsed järgmistel põhjustel.

Esiteks on tõendatud, et süüdistatav viis kannatanu, kes oli tarbitud alkoholist mälulüngas ja

Tallinnas asuva Kosmose bussipeatuse lähedal maja trepile magama jäänud või jäämas, oma

koju. Teiseks on tõendatud, et T.X-i jaoks oli tegemist esimese seksuaalvahekorraga, kuid

kannatanu ei olnud kunagi tahtnud kaotada oma süütust juhuslikule inimesele. Kolmandaks

on tõendatud, et pärast süüdistatava korterist väljumist ütles kannatanu sõpradele, et ta ärkas

võõras korteris selle peale, et üks mustanahaline võõras mees on temaga vaginaalses

seksuaalvahekorras. Sama rääkis T.X oktoobris 2024. a oma emale, kes tuli 29. augusti

2024. a varahommikul oma purjus, paanikas ja nutuse tütre kõne peale Tallinnas asuva

Tõnismäe apteegi juurde ning viis ta koju. Neljandaks on tõendatud, et kannatanu väljus

süüdistatava korterist kiirustades ja nutuse näoga, süüdistatava väidet, et T.X lahkus korterist

heas meeleolus, ei toeta ka kannatanu kõnelogi. Viiendaks ei ole kannatanu ütlusi terava valu

kohta ja tal tuvastatud vigastuste tõttu usutav, et naine andis seksiks nõusoleku. Viiendaks ei

tähenda see, et T.X andis süüdistatavale oma Instagrami kontakti, kannatanu nõusolekut.

T.X-i ütlustest nähtub, et ta soovis olla koostööaldis, sest kartis, et süüdistatav ei lase tal

vastasel juhul korterist lahkuda.

4.3 Prokuratuuri väide, et T.X oli tarvitatud alkoholi tõttu arusaamisvõimetu, on õige.

Kriminaalasjas on tõendatud, et kannatanu joove pärssis tema arusaamis-, tegutsemis- ja

otsustusvõimet. T.X hakkas eelmisel õhtul alkoholi tarvitama kella 17.30-st ning tegi seda

ca kella 02.30-ni. Klubist kella 03.00 paiku lahkudes oli kannatanu nii purjus, et kukkus

küünarnuki veriseks. Kell 03.45 Tallinnas, endise kino Kosmos juures tehtud video filmimist

T.X enam ei mäletanud. Kannatanu ei kõnni sirgelt, kui ta liigub Kosmose juures asuva

bussipeatuse poole. Ajavahemikul kella 04.29-04.43-ni kõnnib T.X korduvalt bussipeatuse ja

Pärnu mnt 48 treppide vahet. Kell 05.21 on näha, kuidas Moses Kwabena Manaseh Obeng

liigub Pärnu mnt 48 treppidest üles, kummardub ja teeb väljasirutatud käega liigutuse nagu

ärataks või puudutaks kedagi. Seejärel on kell 05.28 näha, kuidas T.X liigub koos

süüdistatavaga viimase kodu poole, kuid kannatanul ei ole jalanõusid jalas. Edasi on

kannatanu sõnumisuhtlusega tõendatud, et ta ütles sõpradele, et ei mäleta alates koju minema

hakkamise hetkest enam midagi ning ärkas võõras korteris ja voodis selle peale, et keegi on

temaga seksuaalvahekorras. Kannatanu verest leiti veel 29. augustil 2024. a kell 13.30

etanooli 0,28 mg/g +/- 0,05 kohta.

4.4 Subjektiivsest küljest pani süüdistatav T.X-i vägistamise toime kavatsetult KarS § 16 lg

2 mõttes. Süüdistatav võttis tüdruku bussipeatusest kaasa selleks, et temaga

seksuaalvahekorda astuda ning kannatanu ärkas ja tahtis meest enda pealt ära lükata, üritas

süüdistatav korduvalt seksiga jätkata.

5. Moses Kwabena Manaseh Obengi on positiivselt iseloomustanud nii tema tööandja, sõber

Q kui ka kaks naistuttavat. Paraku ei võimalda tõendid teha järeldusi süüdistatava

seksuaalkäitumise kohta. Näiteks tööandja iseloomustus on seksuaalkuritegude puhul täiesti

ainetu, kuna see näitab ainult inimese töösse suhtumist. Sõprade-tuttavate iseloomustavad

ütlused ei tähenda, et inimene talle süüks arvatavaid tegusid toime ei pannud, kui muud asjas

esitatud tõendid räägivad vastupidist.

6. Õiguslikult tuleb Moses Kwabena Manaseh Obengi teod kvalifitseerida KarS § 141 lg 2 p 6

järgi. Süüdistatav on süüdi kahe naise vägistamises, järjekorras teise pani ta toime isikuna, kes

on varem toime pannud KarS 9 ptk-s 7. jaos sätestatud kuriteo.

7. Süüdistatava karistamisel tuleb arvestada, et KarS § 141 lg 2 p 6 järgi kvalifitseeritava

kuriteo eest võib mõista 6 kuni 15 aastat vangistust. Sanktsiooni keskmine määr on seega 10

aastat 6 kuud vangistust. Moses Kwabena Manaseh Obengi karistust kergendavaid ja/või

raskendavaid asjaolusid ei ole. Eesti Vabariigis ei ole süüdistatavat varem karistatud, kuid

süüdistatava süü leidis tõendamist kahe kannatanu vägistamises. Sealjuures iseloomustab

Moses Kwabena Manaseh Obengi tegusid sarnane käitumismuster: süüdistatav viis oma

korterisse naisterahva, kes oli silmnähtavalt purjus ja nõrgem või arusaamisvõimetu ning

astus temaga seksuaalvahekorda. Mõlemad kannatanud olid toimunust sügavalt traumeeritud,

T.X-i puhul oli tegu naise esimese seksuaalvahekorraga. Süüdistatava süüd suurendavaks

asjaoluks on see, et T.X-i vägistas süüdistatav pelgalt mõned kuud pärast seda, kui talle

esitati kahtlustus V.E vägistamises. Moses Kwabena Manaseh Obengi karistamisel tuleb

arvestada ka eri- ja üldpreventiivsete kaalutlustega. Karistus peab olema selline, mis mõjutab

süüdistatava mõttemaailma nii, et ta edaspidi hoidub süütegude toimepanemisest ning lisaks

peab riik andma selge signaali, et alkoholijoobes naisi ei või ära kasutada. Kaitsja taotles

karistuse vähendamist KarS § 61 alusel, kuid Moses Kwabena Manaseh Obengi puhul ei esine

normi kohaldamist õigustavaid erandlikke asjaolusid. Kokkuvõtlikult tuleb süüdistatavale

mõista vangistus 10 aastat 9 kuud, mida tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendada.

8. Harju Maakohus tegi 12. mail 2025. a lisaks kohtuotsusele kaks määrust: süüdimõistetu

suhtes valitud elektroonilise valve asendamiseks vahistamisega ning vigade parandamise

määruse, mille kohaselt parandati 12. mai 2025. a otsuse resolutsiooni osas, mis puudutas

süüdimõistetule mõistetud karistuse kandmise algust. Moses Kwabena Manaseh Obengi

kaitsja vaidlustas maakohtu 12. mai 2025. a määruse, millega maakohus asendas süüdistatava

suhtes kohaldatud elektroonilise valve vahistamisega. Tallinna Ringkonnakohus jättis

maakohtu määruskaebuse 27. mail 2025. a rahuldamata ning 19. juunil 2025. a otsustas

Riigikohus kaitsja esitatud ja tõkendiküsimust puudutavat kaebust mitte menetleda.

Kohtuotsuse tervikteksti tegi maakohus pooltele kättesaadavaks 19. augustil 2025. a.

Kohtuotsuse tõlge toimetati Moses Kwabena Manaseh Obengile kinnipidamisasutuses e-

toimiku kaudu kätte 2. septembril 2025.a.

Süüdistatava kaitsja apellatsioon.

9. Harju Maakohtu otsuse vaidlustas Moses Kwabena Manaseh Obengi kaitsja, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeks mõistmist. Alternatiivselt palub kaitsja

tühistada maakohtu otsus osaliselt, Moses Kwabena Manaseh Obengile mõistetud karistuse

osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista süüdistatavale leebem karistus, mis

tuleks jätta tingimisi kohaldamata, kohaldades vajadusel elektroonilist valvet tähtajaga 1

aasta. Lisaks taotleb kaitsja Moses Kwabena Manaseh Obengi suhtes tõkendina kohaldatud

vahistamise tühistamist või asendamist elektroonilise valvega. Kaitsja palub hüvitada

süüdistatavale alusetu vahistamisega tekitatud kahju ning määrata kindlaks menetluskulud ja

jätta need riigi kanda. Oma taotlusi põhistab kaitsja kokkuvõtlikult nii.

10. Episoodis, kus kannatanuks on T.X , tegi maakohus tõendeid hinnates vigu, sest

tõendikogum kinnitab, et kannatanu andis seksuaalvahekorraks nõusoleku. Maakohus oleks

pidanud tõendite hindamisel lähtuma KrMS § 7 lg-st 3, kuid selle asemel tõlgendas kohus iga

üksiku detaili Moses Kwabena Manaseh Obengi kahjuks.

10.1 Kannatanu T.X ei ole tõendiallikana usaldusväärne, sest ta mälupilt on lünklik.

Kannatanu katkendlikele mälestustele ja ebajärjekindlatele ütlustele tuginemine tähendab, et

süüdimõistev kohtuotsus tugineb oletustele, mitte faktidele.

10.2 T.X ütles korduvalt, et ta mäleta, mis juhtus. Seega pole põhjust väita, et tegu on sõna-

sõna vastu tõendusliku situatsiooniga, sest ainult süüdistatav oskab öelda, mis juhtus. Moses

Kwabena Manaseh Obeng ei eita, et ta oli huvitatud konsensuslikust seksist. Hetkeni, mil

kannatanu süüdistatava enda pealt eemale lükkas, sai Moses Kwabena Manaseh Obeng

mõistlikult eeldada, et kannatanu varasem nõusolek kehtis.

10.3 See, et vähemalt vahekorra alguses oli seksiks T.X-i nõusolek, on asjas ka tõendatud.

10.4 Kannatanu ei esitanud usutavat selgitust, miks ta läks süüdistatava korterisse heatujuliselt

või mis seal tema arvates peale füüsilise lähenemise siis pidi toimuma?

10.5 Maakohus eksis väites, et enne seksuaalvahekorda kannatanu magas ning oli

joobeseisundi tõttu otsustusvõimetu. Maakohus tuvastas, et kannatanu ei mäletanud, kas ta oli

enne vahekorda uinunud või mitte, kuid järeldas siis meelevaldselt, et järelikult T.X pidi

magama. Fakt, et kannatanu ei mäleta süüdistatavaga suudlemist ja seksiks nõusoleku

andmist, võiski tekitada tal paanikahoo, kuid see ei tähenda veel nõusoleku puudumist.

10.6 Maakohtu märkus, et kannatanu tundis vahekorra ajal valu ja poleks seega seksiks

nõusolekut andnud, ei ole asjakohane. Valutunne ei tähenda nõusoleku puudumist. Kohus

tuvastas, et kannatanu oli süütu. Järelikult on valu või ebamugavuse esinemine ootuspärane ka

vabatahtliku seksuaalvahekorra korral.

10.7 Kui vaadata kannatanu käitumist enne korterist lahkumist kui ka lahkumist ennast, võib

täheldada järgmist. T.X oli kohe pärast väidetavat vägistamist võimeline orienteeruma ning

mäletas oma tegevusi. Nii näiteks suutis kannatanu taasesitada süüdistatava korteri

planeeringu. Järelikult oli T.X ka enne seksuaalvahekorda ja selle ajal võimeline oma tahet

väljendama, eeskätt andma seksiks omapoolse nõusoleku. Edasi on oluline, et kui kannatanu

ütles, et ei soovi vahekorda jätkata, siis süüdistatav seda soovi ka austas. Tõsi, proovides küll

T.X-i pigem sõnadega veenda, kuid kui see ei õnnestunud, siis lasi tal lahkuda. Ei ole

eluliselt usutav, et vaid mõned hetked enne kirjeldatut ei olnud T.X võimeline kirjeldatud

viisil käituma ning Moses Kwabena Manaseh Obeng ignoreeris seda.

10.8 Meelevaldne on maakohtu järeldus, et kannatanu tahe oli pärsitud, sest miks muidu pidi

ta minema jalatsiteta võhivõõra mehega korterisse kaasa, et sealt takso tellida, kui naine oleks

saanud seda teha ka oma telefoni kasutades. Kohus ei või oletada, mida kannatanu võis sel

hetkel mõelda. Siin töötab ka vastupidine loogika: kui kannatanu oli võimeline ise taksot

tellima, siis ei olnud tal mitte mingisugust vajadust minna võõra mehe korterisse. Asjaolu, et

T.X otsustas Moses Kwabena Manaseh Obengiga kaasa minna, on tunnismärk teadlikust ja

vabatahtlikust otsustusest. Märkimist väärib seegi, et mõistliku kõrvalseisja jaoks näitab

kannatanu käitumine vabatahtlikku valikut, mitte sundolukorda.

10.9 Kui vaadata T.X-i sõnumisuhtlust, siis viskab ta sõpradega selle üle nalja, et tema

esimene seksuaalvahekord oli mustanahalise mehega. Kannatanul infopuuduse tõttu

tagantjärele tekkinud arusaamast, et kokkuleppeline seks oli vägistamine, kuna ta ei mäleta

süüdistatavaga suudlemist ja nõusoleku andmist, ei saa lähtuda süüdimõistva kohtuotsuse

tegemisel. Isegi kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et paanikahoo all kannatav T.X andis

Moses Kwabena Manaseh Obengile oma sotsiaalmeedia kontaktid, ei ole võimalik nõustuda

kohtu järeldusega, et kannatanu oli selleks sunnitud, et korterist minema pääseda. Esiteks pole

eluliselt usutav, et oma kontakti jagamine oli korterist välja saamise tingimuseks. Teiseks ei

ole kriminaalasjas tõendeid, mis kinnitaks, et süüdistatav ei lubanud kannatanul lahkuda enne,

kui too on oma kontaktid andnud. Kolmandaks tähendab mõistliku kõrvalseisja jaoks kontakti

andmine süüdistatavale seda, et naine soovib suhtlust jätkata.

10.10 Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel jättis maakohus tähelepanuta, et T.X on

varem viibinud psühhiaatriahaiglas ravil ning tarvitab igapäevaselt ravimeid, mis koostoimes

vaidlusalusel õhtul ja ööl tarvitatud alkoholiga selgitabki kannatanu mälulünki, segadust

väljendatud soovides ja võimalik, et ka äkki tekkinud paanikahoogu.

10.11 Tunnistajad vägistamist ei näinud ning vahendlike tunnistajate arvamus selle kohta, kas

joobeseisundis kannatanu oleks astunud vabatahtlikult seksuaalvahekorda, tõendiks ei ole.

Kriminaalmenetluses on tõendina lubatud asjaolud, mis on asjakohased ja kontrollitavad.

Tunnistajate arvamuste refereerimine ei ole käsitletav kohtuotsuse põhistamisena.

10.12 Tõele ei vasta maakohtu otsuses väidetu selle kohta nagu poleks kannatanule siis, kui ta

oli süüdistatava korteris, helistatud ja sõnumeid saadetud. T.X-i ema helistas tütrele kell

06.28 ja 06.33 ning kannatanu ütles, et ta vastas telefonile. Lisaks helistas kannatanu kell

06.32 tunnistaja Yle. Samas Moses Kwabena Manaseh Obengi korterist lahkus T.X

videosalvestise kohaselt kell 06.36. Peale selle, et toodu on vastuolus maakohtu seisukohaga,

toetavad tõendid süüdistatava, mitte kannatanu ütlusi. Ka on selge, et maakohus eksis

seksuaalakti toimumise aja tuvastamisel. Kannatanu kõnelogi ja videosalvestis näitavad

sedagi, et T.X oli vähemalt kolmandate inimeste vaates võimeline adekvaatselt telefoni teel

suhtlema ja otsuseid tegema.

10.13 Tõendid ei toeta maakohtu järeldust, et süüdistatav võttis T.X-i jalast aluspüksid.

Moses Kwabena Manaseh Obengi DNA võis aluspükstele sattuda seksuaalakti käigus. Väga

oluline on seegi, et süüdistatava DNA-d ei leitud pükste külgedel, kus see oleks nende alla

tõmbamise korral ilmselt paiknenud. Aluspükste külgedelt leiti ainult kannatanu DNA-d.

Lisaks ei leitud süüdistatava DNA-d T.X-i tupest ega suguelundite piirkonnast. DNA

puudumine kinnitab, et seksuaalvahekord jäi algusfaasi ja see omakorda ei riimu mitte kuidagi

kannatanu versiooniga, et tal õnnestus voodist lahkuda 20 minuti pärast.

10.14 Maakohus lähtus asja lahendamisel eeldusest, et teo toimepanemise ajal oli

süüdistatavale juba esitatud kahtlustus sarnases teos. Selline lähenemine tähendab, et inimest

juba koheldakse süüdlasena ja see rikub süütuse presumptsiooni põhimõtet. Uus kahtlustus ja/

või süüdistus sarnases teos ei saa suurendada esimese teo usutavust.

10.15 Maakohus eiras süüdistatavat iseloomustavaid tõendeid, mis kinnitavad, et Moses

Kwabena Manaseh Obengil ei ole vägistajakalduvusi. Nii näiteks tõendavad süüdistatavaga

sarnases olukorras olnud C ütlused, et too ei püüdnud teda vägistada. Toimunut vähemalt

mäletava tunnistaja ütlused peaksid olema sama vähemalt kaaluga või isegi kaalukamad kui

T.X-i ütlused.

11. Episoodis, kus kannatanuks on V.E , tuleb Moses Kwabena Manaseh Obeng õigeks

mõista järgmistel põhjustel.

11.1 Kooskõlas KarS § 2 lg 1 ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, mis ei olnud selle

toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi süütegu. Eesti õiguskorras ei kehtinud 2024. a n-ö

„jah-mudel“ ning isegi kui V.E ei avaldanud seksuaalvahekorraks sõnalist nõusolekut,

järeldas süüdistatav kannatanu nõusolekut kujunenud situatsiooni ja V.E käitumise põhjal.

Neid vaadates oli Moses Kwabena Manaseh Obengil igati mõistlik alus eeldada, et kannatanu

soovib seksuaalvahekorda. Nii näiteks kõndis V.E - täpselt nagu T.X-i – süüdistatavaga

käsikäes ja läks vabatahtlikult tema korterisse, kus viibis kauem kui loetud minutid.

11.2 Maakohus ignoreeris olulist asjaolu. Nimelt oli V.E-l sularaha 300 eurot ning seega ei

olnud tal vajadust Moses Kwabena Manaseh Obengiga kaasa minna. Kannatanul oli raha, et

taksoga koju sõita.

11.3 Maakohus võrdsustas kannatanu alkoholijoobe täieliku vastupanuvõimetusega, kuid see

ei vasta seadusele ega kohtupraktikale. Joove võib vähendada inimese otsustusvõimet, kuid

see ei tähenda automaatselt, et inimene on täielikult teovõimetu või ei suudaks anda

nõusolekut. Juhul, kui inimene on võimeline iseseisvalt suhtlema ja tegutsema, ei saa

järeldada, et tema tahe on täielikult pärsitud. Pealegi ei ole asjas tõendeid selle kohta, et V.E

joove oli sedavõrd tugev, et see takistas kannatanul vastupanu osutada või nõusolekut anda.

Esiteks kinnitab kannatanu käitumine - nt telefonikõne tegemine, kõndimine, suhtlemine,

orienteerumine – seda, et ta oli suuteline adekvaatselt tegutsema ja vajadusel oma tahet

väljendama. Maakohus lähtus ilmselgelt ekslikust eeldusest nagu ei võiks ebakaine inimene

seksuaalvahekorraga konkludentselt nõustuda. Arusaamisvõimetusest tuleneva kaitsetuse

jaatamiseks peab olema alkoholijoove kehtiva kohtupraktika (s.o RKKKo 3-1-1-111-10 p 8.3)

selline, mille tõttu inimene ei saa aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada

tema suhtes toimepandavaid tegusid. Sellise raskusega joovet V.E-l ei olnud. Väärib

märkimist, et kannatanu verest leitud 1,72 mg/g etanoolisisaldus on lähemal kerge joobe

ülempiirile (etanooli veres 1,49 mg/g kohta) kui keskmise joobe keskpiirile (etanooli veres

2,00 mg/g kohta) või ülempiirile (etanooli veres 2,50 mg/g kohta). Kannatanu ütles kõnes

Häirekeskusele, et on natuke napsine.

11.4 Kõnes Häirekeskusele ütleb kannatanu, et ta sai kõigest aru ja ütles süüdistatavale

esialgu, et aitab ning ütlustes kirjeldas kannatanu süüdistatava seksuaalse alatooniga tegevusi

(nt enda lahti riietamine, kondoomi peale panemine, kannatanu osaline lahti riietamine). V.E

süüdistatavat ei takistanud ega üritanud ka lahkuda ning see näitab, et kannatanu oli

seksuaalvahekorrast huvitatud. Ülekuulamisel märkis V.E , et on juhtunus ise süüdi ega

soovinud kriminaalmenetluse jätkamist.

11.5 Maakohus rõhutas põhjendamatult seda, et V.E nuttis. Nutmine võib iseenesest olla

reaktsioon vägistamisele, kuid samas võib nutt kaasneda ka halva enesetundega. Sealjuures on

alkoholil emotsioone võimendav toime. Pole välistatud, et kannatanu soovis süüdistatava

kirjeldatud seksuaalvahekordi ning nutt võis olla reaktsioon valule, mis kaasnes anaalse

suguühtega. Süüdistatava ja kannatanu kehaehituse erinevust arvestades on väär maakohtu

järeldus, mille kohaselt poleks V.E-l anatoomiliste vigastuste tekkimine vabatahtliku

seksuaalvahekorra puhul usutav.

11.6 Kui lähtuda maakohtu järeldusest, et süüdistatav pani V.E vägistamise toime

kavatsetusega, on arusaamatu, miks Moses Kwabena Manaseh Obeng ei tahtnud jõuda

seemnepurskeni (in dubio pro reo põhimõtet kohaldades tuleks seda eeldada) või heitis pärast

seksuaalvahekorda rahulikult magama ning magas sügavalt siis, kui politseinikud tema

korterisse sisenesid.

11.7 Maakohus ei tohtinud teha järeldusi V.E seksuaalse orientatsiooni kohta üksnes

kannatanu enda kinnituse alusel. Tegu on keerulise ja mitmetahulise küsimusega, mitte

tõendiga, mis välistaks nõusoleku andmise seksiks mehega. Ebaloogiline on maakohtu

järeldus, et V.E väidetava orientatsiooni tõttu ei olnud võimalik, et ta oleks ise

süüdistatavaga vahekorda astunud. Ei ole eluliselt usutav, et neiu, kes pärast ööklubi külastust

otsustab (vaatamata sellele, et tal on rahakotis 300 eurot) minna Aafrika päritolu mehega tolle

korterisse teades, et mees on temast ööklubis olnud huvitatud (mida kinnitab ka tunnistaja Q)

ning välistab sealjuures võimaluse seksuaalseks lähenemiseks või vahekorraks. V.E hilisem

väide huvipuudusest tegeliku situatsiooniga kooskõlas ei ole.

12. Kehtiva kohtupraktika järgi peab olema tõendatud, et toimepanija kasutas tahtlikult ära

tegu võimaldava või lihtsustava kannatanu seisundi, et selle abil ületada kannatanu

tahtevastasus vahekorraks (RKKKo 3-1-1-12-06 p 11). Maakohus pidanuks seega kohaldama

nn kolmanda mõistliku isiku testi hindamaks, kas Moses Kwabena Manaseh Obeng võis

objektiivsetest asjaoludest lähtuvalt lugeda V.E käitumisest välja nõusoleku või teadis T.X-i

episoodis erilise seisundi olemasolust. Maakohus seda ei teinud ning tõendidki näitavad, et

subjektiivne koosseis ei ole täidetud.

13. Maakohus eiras süüdistatavat iseloomustavaid tõendeid. Need on olulised, otsustamaks

karistuse eripreventiivse eesmärgi üle. Tööandja iseloomustus näitab, et Moses Kwabena

Manaseh Obeng on olnud kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistina Eesti ühiskonnale väga

kasulik. Inimese karistamine pikaajalise vangistusega olukorras, kus ta on elanud

seadusekuulekalt ja andnud ühiskonnale olulise panuse, peab põhinema selgetel ja veenvatel

argumentidel.

13.1 Tunnistajad W ja C on öelnud, et sarnastes olukordades pole süüdistatav mitte kunagi

käitunud viisil, mis viitaks tahtevastase seksuaalkontakti kavatsusele. Veelgi enam –

tõendatud on, et Moses Kwabena Manaseh Obeng mõistis nõusoleku piire ning arvestas ja

austas naiste seisukohta. Tõendid on vastuolus maakohtu järeldusega selle kohta nagu

iseloomustaks süüdistatava käitumist see, et ta läheb seksuaalvahekorda astudes vastuollu

inimeste tahtega. Tunnistajate ütlustest nähtub seegi, et Moses Kwabena Manaseh Obeng tegi

kõik, veendumaks nõusoleku olemasolus.

14. Maakohtu otsusega mõistetud karistus on ilmselgelt ebaproportsionaalne ja ülemäärane.

Maakohus tugines valdavalt üldpreventiivsetele kaalutlustele ega arvestanud Moses Kwabena

Manaseh Obengi isikuomadused ning fakti, et ta on varem karistamata. Lisaks ei vasta

süüdistatavale mõistetud karistus kohtupraktikale, kus sarnastel asjaoludel toime pandud

tegude eest mõistetud karistused on olnud oluliselt leebemad. KarS § 141 lg 2 p 6 juba

arvestab korduvust ning mitte midagi ei viita sellele, et Moses Kwabena Manaseh Obeng

oleks käitunud kannatanutega ebainimlikult või väärikust alandavalt. Vastupidi – T.X-i

episood näitab, et süüdistatav arvestas kannatanu soovidega ega läinud kaugemale siis, kui

vahekord hakkas ületama konsensusliku seksuaalvahekorra piiri. Harju Maakohus pidanuks

süüdistatavale mõistma alla sanktsiooni keskmist jääva karistuse. Maakohus eiras KarS § 56

lg 1 sätestatut, mille kohaselt peab karistus vastama süü suurusele ja teo raskusele ning

vastama üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele. Viimaks võib KarS § 61 kohaldamine olla

igati põhjendatud, sest mõlemad episoodid algasid vabatahtliku kontaktiga ning muutusid –

maakohtu arvates – kannatanute jaoks soovimatuks.

Prokuratuuri seisukoht.

15. Prokuröri hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon tuleb

jätta seega rahuldamata. Süüdimõistetu suhtes kohaldatud tõkendi muutmine või tühistamine

pole mõeldav.

Ringkonnakohtu seisukoht.

16. Kolleegium jätab Moses Kwabena Manaseh Obengi kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

I

17. Episoodis, kus kannatanuks on V.E , ei pea ringkonnakohus kohaseks kaitsja

arutluskäiku, mis puudutab KarS § 2 lg 1 kohaldamist. Moses Kwabena Manaseh Obengile ei

heideta ette seda, et vahekorraks ei olnud V.E sõnaselget „jah“ sõna. Moses Kwabena

Manaseh Obengile esitatud süüdistuse kohaselt kasutas süüdistatav kannatanuga

seksuaalvahekorda astudes ära purjus ning temast füüsiliselt nõrgema naise

vastupanuvõimetust. Toodu on kooskõlas nii teo toimepanemise ajal kui ka hetkel kehtiva

KarS §-ga 141, mille kohaselt on vägistamisega tegu siis, kui seksuaalvahekorda astumiseks

tarvitatakse KarS §-des 120-121 kirjeldatud vägivalda või kasutatakse ära kannatanu

seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama (vt ka

RKKKo 1-23-2872 p 39).

18. Apellandi väidetele vastates ei ole kolleegiumil põhjust ega alust asuda maakohtust

erinevale seisukohale osas, mis puudutab süüdistatava ütluste usaldusväärsust. Kui võrrelda

Moses Kwabena Manaseh Obengi ja V.E ütlusi, leidis maakohus õigesti, et nendes on

põhimõttelised vastuolud selle kohta, mis puudutab süüdistatava korteris toimunud sündmusi.

Ütlusi hinnanuna, eelistas maakohus V.E omi, sest kohtu hinnangul õõnestasid süüdistatava

versiooni ülejäänud tõendid, ütlustele vastu rääkiv üldine eluline usutavus ning kannatanu

teojärgne käitumine. Apellatsioonis ei ole esitatud tõendipõhiseid argumente, miks peaks

ringkonnakohus toimima vastupidiselt ja eelistama Moses Kwabena Manaseh Obengi

versiooni.

19. Ainetud on apellandi argumendid selle kohta, et kannatanu käitumise tõttu uskus

süüdistatav, et seksuaalvahekord on konsensuslik (vt ka KarS § 17 lg 1).

19.1 Maakohus tegi kindlaks, et ööl vastu 31. maid 2024. a klubis tutvunud Moses Kwabena

Manaseh Obeng ja V.E kohtusid varahommikul juhuslikult uuesti Tallinna vanalinnas

asuval Viru tänaval ning läksid sealt taksoga koos süüdistatava korterisse. Apellandi

hinnangul tegi Moses Kwabena Manaseh Obeng järelduse selle kohta, et kannatanu soovib

temaga seksida, järgmiste asjaolude põhjal:



naine kõndis temaga käsikäes ja vabatahtlikult korterisse;



naine talus seksuaalvahekorrale eelnenud süüdistatava tegevusi, mis olid seksuaalse

alatooniga (lahti riietamine, kondoomi peale panemine) ega sekkunud.

19.2 Apellandi väide, et Moses Kwabena Manaseh Obengi käsikäes kõndimine näitab V.E

huvi olla süüdistatavaga seksuaalvahekorras, eirab maakohtu tuvastatud fakte ja tõendeid.

Süüdistatava jutu selle kohta, et nad kannatanuga lähenesid üksteisele juba ööklubis, tunnistas

maakohus valeks.1 Edasi vaatas maakohus nii Viru tänava kui ka süüdistatava kortermaja

kaamerasalvestisi ja asus seisukohale, et kannatanu on silmnähtavalt purjus ega suuda sirgelt

kõndida.2 Kolleegium lisab omalt poolt, et vahetult enne seda, kui kannatanu jäi

süüdistatavale silma, helistas V.E Häirekeskusesse ning kurtis, et tal on tarvitatud alkoholi

1 vt uuesti maakohtu otsuse p 8.

2 vt maakohtu otsuse p 5.

tõttu halb ning ta näeb topelt.3 Turvakaamerate salvestisi vaadates tuleb tõdeda, et Viru

tänaval olles ja sealt lahkudes on süüdistatava ja kannatanu vahel mõõdukas distants ning

süüdistatava kortermaja fuajees on mees see, kes naist selja tagant toetab, sest kannatanu käed

ripuvad külgedel.4 Nähtu ei võimalda ringkonnakohtu arvates mitte kuidagi jagada apellandi

nägemust, kuidas V.E kõnnib käsikäes koos süüdistatavaga tolle korterisse. Kui asetada

turvakaameratele talletatu maakohtu tuvastatud faktide kõrvale, on ilmne, et süüdistatav hoiab

oma kätt kannatanu seljal väga lihtsal põhjusel: purjus naine vajas kõndimisel tuge.

19.3 Kaitsja tähelepanek, et V.E läks süüdistatavaga vabatahtlikult kaasa, tugineb tõepoolest

kannatanu ütlustel, kuid apellant ei maini, et naise sõnade kohaselt ei olnud tal sinna minnes

kordagi mõttes, et ta hakkab korterisse jõudes süüdistatavaga seksima.5 V.E ütlustest ei

nähtu, et naine oleks süüdistatavaga kas klubis, vanalinnas pingi peal istudes, taksos või

korteris rääkinud seksuaalsetel teemadel või sellest, mis edasi toimuma hakkab. Seda, et

taolised vihjed siiski jutust läbi käisid või suisa seksiteemalised vestlused toimusid, ei ütle

tegelikult ka süüdistatav. V.E ütlustest võib järeldada, et kannatanu eeldas, et ta saab ennast

lihtsalt välja magada, sest süüdistatav nii lubas.6 Edasi tuvastas maakohus jälgitavalt ka

asjaolu, et kannatanu on lesbi. Siinkohal tuleb tähelepanuta jätta apellandi väited kannatanu

seksuaalse orientatsiooni mitmetahulisuse ja keerukuse kohta. Maakohtuga nõustuvalt nendib

kolleegium, et V.E selgitas läbivalt, et ta eelistab naisi ning sellepärast puudub tal igasugune

seksuaalne huvi meeste vastu. Olukorras, kus kannatanu seda väidab, tema ütlused on

tunnistatud usaldusväärseks ning seda kummutavaid argumente pole, ei ole mitte mingisugust

põhjust jagada kaitsja seisukohta, et V.E võis tegelikult olla biseksuaalne.

19.4 Kõike eeltoodut silmas pidades pole kolleegiumi hinnangul välistatud, et noil põhjustel

ei mõelnudki alkoholijoobes ning väsinud V.E selle peale, et süüdistatav võiks tahta temaga

seksida. Sel põhjusel ei nõustu kolleegium kaitsjaga, et pole eluliselt usutav, et V.E välistas

võõra mehega tolle korterisse minnes võimaluse seksuaalseks lähenemiseks või -vahekorraks.

Asjas esitatud tõendite kohaselt see nii oligi.

20. Kaitsja väitel oli V.E-l sularaha 300 eurot7 ning järelikult puudus kannatanul vajadus

süüdistatava juurde magama minna, sest tal oli võimalik taksoga koju sõita. Ringkonnakohus

nendib, et inimesel võib rahakotis olla ka suurem summa, kuid see ei tähenda, et ta tahab seda

kulu teha või saab omale taksosõitu tingimata lubada.8

21. Seda, miks ta süüdistatava seksuaalse alatooniga tegevustesse ei sekkunud, on V.E

tegelikult selgitanud. Kannatanu ütles, et kuna neil enne ei olnud kordagi seksist juttu olnud,

oli kõik tema jaoks väga ootamatu. Pealegi oli ta tarvitatud alkoholi tõttu nõrk ja mõistis, et

süüdistatav on temast kainem, suurem ja tugevam.9 Apellandi väite, et Moses Kwabena

Manaseh Obeng eeldas, et seksuaalvahekorraks on kannatanu vaikiv nõusolek, kummutab

lihtne tõsiasi. V.E ütles, et ta väljendas kohe esimese ehk vaginaalse seksuaalvahekorra

alguses mittenõustumist sõnaliselt ning nuttis ja ütles ei ka siis, kui mees pärast vaginaalset

vahekorda talle peenise pärakusse sisestas, kuid süüdistatav ei teinud temast lihtsalt välja.10

Korduva ütlemise tõttu ei ole usutav, et süüdistataval võinuks jääda kannatanu reaktsioon

tähelepanuta. Seega – isegi kui süüdistatav lähtus eeldusest, et kui naisterahvas juba temaga

koju kaasa tuleb, siis järelikult tahab naine ka seksida, pidi ta hetkel, kui V.E „ei“ ütles

3 kd I tlk 61, 72-73.

4 vt fotod kd i tlk 90-95, 111-112.

5 vt kannatanu ütlused kd I tlk 9-16.

6 vt kannatanu ütlused kd I tlk 9-16, kd II tlk 147-149 ja kõne Häirekeskusele kd I tlk 77.

7 vt siinkohal ka kd I tlk 78.

8 vt andmed kannatanu vanuse, keeleoskuse ja töökoha kohta.

9 kd I tlk 12, kd II tlk 147-149.

10 kd II 148 pö-149.

kindlasti mõistma, et kannatanu ei ole seksuaalvahekorraga nõus. Argumente, miks peaks

kannatanu ütlusi „ei“ ütlemise kohta käsitama ebausaldusväärsena, apellatsioonis esitatud ei

ole. Selle asemel rõhutab kaitsja läbivalt, et kannatanu oli vaikimisi seksiga nõus, kuid väidet

pole kolleegiumi arvates põhjust tõeseks lugeda seni, kuni seda ei toeta usaldusväärseks

tunnistatud tõend(id).

22. Apellandi väidet, et kannatanu huvi seksuaalvahekorra vastu näitab see, et V.E sõnul on

ta juhtunus ise süüdi ega soovi kriminaalmenetluse alustamist, peab ringkonnakohus

ilmselgelt asjakohatuks. Kui vaadata kannatanu ütlusi11, siis süüdistas ta ennast ainult

sellepärast, et läks ise Moses Kwabena Manaseh Obengiga kaasa. Erinevalt kaitsjast ei oska

kolleegium näha kannatanu reaktsioonis või soovis, et kriminaalasja ei menetletaks,

tunnismärki sellest, et süüdistatavaga toimunud vaginaalne ja anaalne seksuaalvahekord oli

naise jaoks oodatud ja soovitud sündmus.

23. Apellandi hinnangul rõhutas maakohus liigselt seda, et kannatanu nuttis. Kaitsja on

seisukohal, et V.E emotsioone võis võimendada tarvitatud alkohol ning nutma ajada

konsensusliku seksuaalvahekorra käigus kogetud valutunne. Valu võis kannatanu apellandi

arvates tunda sellepärast, et tema ja süüdistatava kehaehituse erinevust silmas pidades ei

pruukinud nad anatoomiliselt sobida. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on kirjeldanud

üksnes seda, mida võib kuulda Häirekeskusesse tehtud kõne salvestiselt. Põhjusel, et

kannatanu ei räägi ei hädaabikõnes, kohale saabunud politseipatrullile, arsti vastuvõtul ega

menetleja juures antud ütlustes mitte midagi sellist, millele kaitsja viitab ning naise ütluste

usaldusväärsust pole apellatsioonis kahtluse alla seatud, on eelpool tsiteeritud võimalused,

miks kannatanu võis nutta, olemasoleva tõendikogumiga mitteriimuvad oletused. Sellistele

argumentidele ringkonnakohus vastama ei pea.

24. Asjakohane ei ole apellandi argumentatsioon selle kohta, et maakohus võrdsustas ekslikult

V.E alkoholijoobe täieliku vastupanuvõimetusega. Kolleegium nendib, et maakohus ega

süüdistus pole kordagi tuginenud asjaolule, et V.E tahe oli pärsitud ainult alkoholijoobe

tõttu. Eeltoodu tõttu on ainetu apellatsioonis sisalduv arutluskäik selle kohta, et tarvitatud

alkohol ei pidurdanud või takistanud kannatanu otsustusvõimet ja motoorikat. Esitatud

süüdistuse ja selle loogikat jaganud maakohtu hinnangul oli tarvitatud alkohol küll üheks

teguriks, mille tõttu kannatanu ei jaksanud süüdistatavale vastu hakata, kuid sama oluliseks on

vastupanuvõimetuse sisustamisel peetud kannatanu füüsilist allajäämist. Erineva jõuvahekorra

esinemise ja tõendatuse kohta kaitsja apellatsioonist vastuargumente ei leia.

25. Apellandi arvates räägib asjaolu, et Moses Kwabena Manaseh Obeng ei tahtnud jõuda

seemnepurskeni, selle kasuks, et süüdistataval oli kavatsus kannatanu vägistada. Arvestades,

et süüdistatav ei ole mitte midagi sellist öelnud, sest ta pidas võimalikuks, et seks lõppes,

kuna ta ejakuleeris naise sisse12, pole vähimatki põhjust kaitsja spekulatsioonidega kaasa

minna. Mis puudutab märkust, et süüdistatav jäi suguühte järgselt magama nii, et politseil oli

raskusi tema äratamisega, siis on kriminaalasjas tõendatud, et Moses Kwabena Manaseh

Obeng pidutses varahommikuni ööklubis ning kirjeldatud situatsioonis on kiiresti ja sügavalt

uinumine organismi loomulik vajadus, mitte tõend selle kohta, et inimene ei ole kuritegu

toime pannud.

26. Kokkuvõtlikult ei olnud ringkonnakohtu hinnangul süüdistataval mitte mingisugust

põhjust arvata, et V.E soovib seksuaalvahekorda. Isegi kui Moses Manaseh Kwabena lootis

naisega suguühtesse astuda,13 on kannatanu ütlustega tõendatud, et ta ei teinud süüdistatavale

lähenemiskatseid ega läinud mehe seksuaalsete tegevustega kaasa, st ei teinud suguühte

11 kd I tlk 12.

12 kd I tlk 19.

13 kd I tlk 19.

algatamiseks omalt poolt midagi. Kannatanu mittenõustumine pidi süüdistatavale teatavaks

saama hiljemalt hetkest, mil naine oma tahet sõnades väljendas. V.E ütlustest nähtub, et ta

ütles küll „ei“, kuid mees sellest välja ei teinud ning toimetas edasi. Nähes, et kannatanu ei

soovi vahekorda ning nutab, kuid ei proovi teda kuidagi takistada, laseb ennast anaalseksiks

nagu nukku ümber keerata jpm, mõistis Moses Kwabena Manaseh Obeng, et V.E on

vastupanuvõimetu. Järelikult pole põhjust rahuldada apellatsiooni osas, mis puudutab Moses

Kwabena Manaseh Obengi süüdi tunnistamist V.E vägistamises.

27. Episoodis, mis puudutab T.X-i vägistamist, on kaitsja seisukohal, et maakohus eksis

öeldes, et kannatanu ei andnud seksuaalvahekorraks nõusolekut. Ringkonnakohus kaitsjaga ei

nõustu.

28. Apellandi hinnangul tegi maakohus vea, kui kasutas otsuse tegemisel T.X-i ütlusi.

Erinevalt maakohtust ei pea kaitsja kannatanut usaldusväärseks tõendiallikaks sellepärast, et

tema mälupilt pole terviklik, neiu mälestused on katkendlikud ning ütlused sellest tulenevalt

ebajärjekindlad. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Maakohus võis ja tegelikult pidigi T.X-i

ütlusi kasutama, et kindlaks teha, kas kannatanu alkoholijoove oli selline, mis takistas tal

ümbritsevat mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid (RKKKo 3-1-1-111-10,

p 8.3). Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus, et käsiloleva kaasuse kontekstis vajalikke

tõendamiseseme asjaolusid silmas pidades räägivad kannatanu katkendlikud meenutused ja

üksikud mälusähvatused mitte ütluste kasutamiskeelust, vaid sellest, et T.X oligi sellises

seisundis nagu prokuratuur süüdistuses väidab.

29. Edasi ei näe ringkonnakohus, et maakohus oleks kannatanu abitusseisundit tuvastades

vigu teinud. Üldistatult tuvastas maakohus kannatanu ütluste, tema telefoni vaatlusel kogutud

andmete ja turvakaamerate salvestiste põhjal, et T.X jõi 28. augusti 2024. a õhtul ja ööl vastu

29. augustit 2024. a alkoholi koguses, millest piisas, et alates ca 03.00-st on kannatanu

mälupilt lünklik ning ca 03.45-st puudub see täielikult. Järgnevalt selgitas maakohus tõendite

abil välja, et mälukaotus ei takistanud kannatanu edasist aktiivset funktsioneerimist.

Turvakaamerate salvestistest nähtub, et T.X jõudis küll ebakindlal kõnnakul, kuid siiski

Tallinnas kino Kosmos juures asuvasse bussipeatusesse. Seda, et tütarlaps oli

desorienteeritud, kinnitab kolleegiumi arvates maakohtu kirjeldatud, minuteid kestnud edasi-

tagasi tammumine peatuse ja selle juures asuva maja trepi vahel ning lisaks ei ole mõistlikku

põhjendust sellele, kus, miks ja millistel asjaoludel võttis kannatanu oma jalast ära jalatsid,

mida ta enda sõnul väga hoidis.14 Arvestades, et T.X-il ei ole mitte ühtegi mälupilti selle

kohta, miks ja kuidas ta sattus Moses Kwabena Manaseh Obengi korterisse, pole kolleegiumi

arvates vähimatki põhjust öelda, et kannatanu seisundis oleks toimunud mingisugused

kvalitatiivsed muutused ajal, mil ta oli võimalik enne süüdistatava tulekut trepil istuda või

pisut tukkuda. Apellandi väide, et kannatanu sisenes Moses Kwabena Manaseh Obengi

kortermajja heatujulisena, on esiteks tõendusliku katteta ning teiseks ei saa jätta märkimata, et

tütarlaps astus raske, joobnule iseloomuliku sammuga ja jalanõudeta, mis näitab ilmekalt

seda, millises seisundis kannatanu oli.15 Viimasega seoses viitab apellant ka ravimitele, mida

T.X igapäevaselt tarvitas öeldes, et need võisid tekitada nii mälukaotuse kui

segadusseisundi. Kaitsja väide on asjakohatu kahel põhjusel. Esiteks ei esitatud kriminaalasjas

tõendeid kannatanule välja kirjutatud ravimite ja nende kõrval- või koostoimete kohta.

Teiseks ei saa märkimata jätta, et apellant räägib endale vastu öeldes, et T.X tarvitas alkoholi

koos talle välja kirjutatud ravimitega ning see võis võimendada talle välja kirjutatud rohtude

toimet nii, et neiu kaotas mälu ja muutus inadekvaatseks. Kolleegium leiab, et rohud ei

14 kd I tlk 164.

15 kd II tlk 47.

pruukinud tegelikult üldse asjasse puutuda olukorras, kus kannatanu ütlustest nähtub, et õhtu

ja öö jooksul tarvitatud alkoholikogus ei olnud teps mitte väike.16

30. Tuvastamaks, mis juhtus süüdistatava korteris, tuleks kaitsja arvates lähtuda süüdistatava

ütlustest, sest ainult tema teab, mis korteris juhtus. Kolleegiumi hinnangul pole see KrMS §

61 lg 1 sätestatut arvesse võttes võimalik. See, kui mingi asjaolu tõendamiseks on ainult üks

otsene tõend, ei tähenda, et tõendi võiks jätta hindamata. Käsiloleval juhul leidis maakohus, et

Moses Kwabena Manaseh Obengi ütlused pole usaldusväärsed, sest esiteks pole kannatanu ja

tema sõbranna ning ema ütlusi silmas pidades tõenäoline, et oma süütust hoidnud T.X

soovinuks, et tema esimene seksuaalvahekord toimub võhivõõraga ning teiseks on

kaamerasalvestiste17 ja kannatanu kõnelogiga vastuolus süüdistatava väide selle kohta, et

tüdruk lahkus tema korterist heatujulisena. Sealjuures pole nõustumisväärne kaitsja argument,

et maakohus poleks tohtinud arvestada kannatanu sõbranna ja ema ütlusi selle kohta, et

kannatanu soovis oma süütust hoida seni, kuni tal tekib tõsisem suhe. Kohtupraktikas on

läbivalt tunnustatud võimalust, et selliseid ütlusi võib kasutada vahetu tõendiallika ütluste

usaldusväärsuse hindamisel (RKKKo 1-18-1247 p 37). Kui asetada maakohtu argumentide

kõrvale kaitsja väide, et süüdistatava ütlusi tuleks eelistada, sest ainult tema teab, mis juhtus,

siis paraku jääb see konstateering maakohtu seisukohtade valguses kesiseks ja paljasõnaliseks.

Kolleegium lisab omalt poolt, et antud juhul näitab seda, et T.X poleks normaaljuhul

seksuaalvahekorraks nõusolekut andnud ka see, et n-ö teadvusele tulles tegi tütarlaps kõik

endast oleneva selleks, et vahekord katkestada ning seda momenti ei vaidlusta tegelikult ka

süüdistatav. Märkimata ei saa jätta ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt võib ütluste kui

isikulise tõendi hindamisel arvestada kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid

asjaolusid ning nende hulka kuulub ka tõendiallika menetlusseisund ja sellest lähtuda võivad

huvid (RKKKo 1-20-1208 p 39). Ilmselgelt on süüdistatava huvides igal juhul väita, et

seksuaalvahekorraks oli kannatanu nõusolek.

31. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjassepuutuv apellandi arutluskäik, mis puudutab T.X-i

adekvaatset käitumist pärast seda, kui ta süüdistatava endast eemale lükkas. Kannatanu

ütlustest ja tema telefonisuhtlusest nähtub vastupidine - naine oli jätkuvalt purjus ja

segaduses. Nii näiteks ei mäletanud tüdruk, mis kell ja kust majast ta välja jooksis, T.X-i

mälestused selle kohta, kus ja kellele ta helistas18, ei haaku teiste tõenditega (selle kohta vt

edaspidi). Kannatanu kirjeldus selle kohta, kuidas ta ennast tundis, käitus ja mida mäletab, ei

riimu seega mitte kuidagi apellandi väitega, et T.X oli adekvaatne. Kaitsja nägemust, et T.X-

il tekkis paanikahoog sellepärast, et ta ei mäletanud süüdistatavaga suudlemist ja seksiks

nõusoleku andmist, ei toeta kannatanu ütlused. Teda ümbritsevat äkki teadvustanud kannatanu

on selgelt öelnud, et paanikahoog oli tingitud situatsioonist – ta avastas ennast võõras korteris

teadmata, kuidas ta sinna sai ning tema peal ja sees on võhivõõras mees.19 Kolleegium ei

kahtle, et kirjeldatud olukord võibki tekitada paanikahoo ning seega pole asjakohane apellandi

oletus, et hoog võis olla tingitud ka ravimitest.

32. Lisaks ei nõustu kolleegium kaitsjaga selles, et T.X viskab seksuaalvahekorra üle

sõpradega nalja. Vastab tõele, et kui lugeda kannatanu sõnumisuhtlust20, siis kasutab tütarlaps

suhtluses väljendeid „haha“ ja „hahahahaha“ ning ütleb seksuaalvahekorra kohta, et „vend

was fuckinn me“, kuid seda, et tegu pole naljaga, näitab nii sissejuhatus – „ma kardan, et ma

hakkan nutma, kui ma rääkima hakkan sellest“ kui ka see, kuidas sõnumite adressaadid neid

võtavad – ilmselgelt ei ole neil naljakas, sest kannatanu sõbrad on ehmunud ja üritavad kaasa

16 kd I tlk 123.

17 vt siinkohal ka kd II tlk 48.

18 kd I tlk 151.

19 kd I tlk 124.

20 kd I tlk 136-145.

mõelda ning omalt poolt abi pakkuda. Järelikult on kannatanu kasutatud väljend „haha“

enesekaitsemehhanism, mitte tunnismärk sellest, et naine suhtus juhtunusse naljaga ning andis

vähemalt alguses seksiks nõusoleku.

33. Õiged on kaitsja väited selle kohta, et tõele ei vasta see, et kannatanule ei helistatud ega

saadetud sõnumeid siis, kui ta oli veel süüdistatava korteris. Kui vaadata kannatanu ema F

ütlusi, siis tema on öelnud, et tütar saatis talle kell 06.32 sõnumi, et jääb sõbranna juurde, kuid

helistas siis peagi ja palus endale järgi tulla. Tunnistaja sõnul oli lapse hääl teistsugune,

talitsetud. Mõne aja pärast helistas tütar uuesti ning siis oli ta juba paanikas ja nuttis.21

Turvakaamerate salvestisest nähtub, et süüdistatava elukohaks olnud kortermajast lahkus T.X

tõepoolest kell 06.36.22 Ringkonnakohus peab võimalikuks, et kannatanu vahetas emaga

sõnumeid siis, kui ta oli veel süüdistatava juures. Arvestades F ütlusi lapse hillitsetud hääle

kohta, võib arvata, et esimene kõnegi toimus Moses Kwabena Manaseh Obengi juuresolekul.

Samas on fakt, et kannatanu mitte mingisugust süüdistatava korteris toimunud ja toimetatud

telefonisuhtlust meenutada ei suuda.23 Samas ei anna eeltoodu alust hinnata süüdistatava

ütlused usaldusväärseks. Esiteks ei vasta tõele Moses Kwabena Manaseh Obengi väide, et

keegi helistas kannatanule siis, kui nad olid seksuaalvahekorras. Kannatanu sõnul helistas

tema emale, mitte vastupidi ja ema oli ainuke, kelle ta tol hommikul kätte sai. Neid ütlusi

toetab nii kannatanu sõnumisuhtlus sõpradega kui ka F ütlused selle kohta, et tema oli see, kes

T.X-i lõpuks Tallinnas asuvast Tõnismäe linnaosast ära viis.24 Teiseks ei tähenda see, et kui

mõni tõend kinnitab kellegi ütlust üksiku, kuid tervikpildi seisukohalt teisejärgulise detaili

osas, tuleks muidu õiguspäraselt ebausaldusväärseks tunnistatud tõendiallikat pidada

usaldusväärseks. Ainuke järeldus, mida kolleegium eeltoodust teha saab on see, et tõendid

kogumis kinnitavad, et siis kui T.X-i teadvus taastus, suutis ta küll süüdistatava tegevusse

adekvaatselt sekkuda, kuid oli sellele vaatamata purjus ja segadusseisundis. Oma seisundi (s.o

purjus, segaduses, paanikas) tõttu ei suutnud T.X tõenäoliselt hinnata ka seda, kui kaua ta

süüdistatava voodis oli või võis olla. Kaitsja märkus, et seksuaalvahekord jäi algusfaasi ja

seega pole õige kannatanu väide, et tal õnnestus voodist lahkuda 20 minuti pärast, ei puutu

seega asjasse olukorras, kus kannatanu ei suuda detaile väga täpselt meenutada.

34. Sotsiaalmeedia kontaktide jagamist süüdistatavale on T.X selgitanud – ta tegi seda

selleks, et korterist välja pääseda.25 Segaduses ja šokis kannatanule ei saa ette heita seda, et ta

kujutas ette, et vastasel juhul takistab süüdistatav tal korterist lahkuda. Ringkonnakohus ei

nõustu kaitsjaga, et keskmine mõistlik kõrvalseisja näeb sellises situatsioonis, millest

kannatanu ennast leidis, kontakti andmises soovi suhtlust jätkata. Olukorda silmas pidades on

T.X-i selgitus täiesti usutav ka kõrvalseisjale, seda enam, et mitte mingisugust soovi

süüdistatavaga suhelda ei nähtu kannatanu reaktsioonist (s.o korterist ummisjalu ja nuttes ära

jooksmine), sõnumisuhtlusest sõpradega ega sellestki, et Moses Kwabena Manaseh Obengi

saadetud sõnumile tüdruk ei reageerinud.26

35. Kolleegium ei pea oluliseks seda, millisest kohast kannatanu aluspükstelt süüdistatava

DNA-d leiti. Eksperdi arvamust, et see oli seal olemas, apellant ei vaidlusta.

36. Ringkonnakohus ei näe mitte midagi taunimisväärset selles, et maakohus viitab enne T.X-

iga seotud episoodi lahendamist otsuse p-s 13 süüdistatava käitumismustrile. Kehtiv

kohtupraktika lubab tõendite hindamisel muuhulgas lähtuda ka kuriteoepisoodide

silmnähtavast sarnasusest (vt RKKKo 3-1-1-87-09 p 11). Kriminaalmenetlusõiguse olulise

21 kd I tlk 166.

22 kd II tlk 43.

23 kd I tlk 151.

24 kd I tlk 136-145 ja 165-168.

25 kd I tlk 150.

26 kd I tlk 134.

rikkumisega oleks tegu juhul, kui maakohus jätnuks seejärel T.X-i episoodi puudutavad

tõendid hindamata või hinnanud neid ainult läbi süüdistatava varasema käitumismustri

prisma. Kuna kolleegium kirjeldatud olukorda maakohtu motiive lugedes ei tähelda, jäävad

kaitsja väited süütuse presumptsiooni rikkumisele tagajärjetuks.

37. Kokkuvõtlikult leiab kolleegium, et ka T.X-i puhul ei olnud süüdistataval mitte

mingisugust põhjust arvata ning tegelikult ta ei arvanudki, et naine soovib seksuaalvahekorda.

Arvestades kannatanu seisundit sai Moses Kwabena Manaseh Obeng väga hästi aru, et naise

vaba tahtekujundus on liigselt tarvitatud alkoholi tõttu oluliselt häiritud. Järelikult pole kaitsja

apellatsiooni põhjust rahuldada ka osas, mis puudutab Moses Kwabena Manaseh Obengi

süüdi tunnistamist T.X-i vägistamises.

38. Apellant on seisukohal, et maakohus eiras põhjendamatult tunnistajate W ja C ütlusi,

millega on tõendatud, et süüdistatav austab naiste tahtevabadust. Kolleegium minetust ei näe.

Maakohus on õigustatult öelnud, et süüdistatava tuttavate ütlused ei kummuta kriminaalasjas

esitatud ja uuritud tõendikogumit, mis kinnitab, et Moses Kwabena Manaseh Obeng võib

vahel käituda ka teisiti.

39. Kaitsja heidab viitega kehtivale kohtupraktikale (s.o RKKKo 3-1-1-12-06 p 11)

maakohtule ette seda, et asjas peab olema tõendatud, et vägistaja kasutas tahtlikult ära tegu

võimaldava või lihtsustava kannatanu seisundi, et selle abil ületada kannatanu tahtevastasus

vahekorraks. Apellandi hinnangul pidanuks maakohus situatsiooni vaatlema läbi keskmise,

mõistliku kõrvalseisja silmade. Kolleegium peab siinkohal vägagi asjakohaseks maakohtu

seisukohti, mis puudutavad süüdistatava käitumismalli. Asjas esitatud tõendite põhjal ei saa

tekkida suurt vaidlust selles, et episoodid on küll erinevad, kuid asjaolud, mis puudutavad

seda, kuidas kannatanud süüdistatava korterisse jõudsid, paljuski kattuvad. Üldistatult võib

teha järelduse, et Moses Kwabena Manaseh Obeng võttis varahommikul peolt koju minnes

tänavalt endaga kaasa ilmselgelt ja silmnähtavalt alkoholijoobes ning selle tõttu kusagil

suvalisse kohta istuma või lösutama jäänud naisterahva. Keskmine mõistlik kõrvalseisja teeb

tõenäoliselt kirjeldatust kaks elementaarset järeldust. Esiteks ei saa naise kaasa võtmise

eesmärk olla tema aitamine, sest abi osutamiseks ei pea tingimata võõrast, purupurjus inimest

enda juurde koju viima. Märksa lihtsam ja loogilisem valik on helistada Häirekeskusesse.

Teiseks mõistab kõrvalseisja, et mehel, kes silmnähtavalt purjus naise koju kaasa võtab, on

tolle joobeseisundist tingitud nõrkust või tahte häirumist lihtne oma äranägemise järgi ära

kasutada.

40. Arvestades, et süüdistatav vägistas nii V.E kui ka T.X-i , andis maakohus Moses

Kwabena Manaseh Obengi tegevusele korrektse õigusliku hinnangu, s.o mõistis ta süüdi KarS

§ 141 lg 2 p 6 järgi. Apellant vaidlustas maakohtu mõistetud karistuse, pidades 10 aasta 9 kuu

pikkust vangistust ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus nii ei arva. Maakohtu

asjakohaseid seisukohti kordamata lisab kolleegium kooskõlas KrMS § 342 lg 3 p-ga 1

järgmist.

40.1 Riigikohus on oma lahendites läbivalt rõhutanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta

lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel

tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud,

mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RKKKo 1-18-2232 p 71).

Vaidlustatud otsuses ongi maakohus teinud esmajärjekorras kindlaks KarS § 141 lg 2 p 6

sanktsiooni keskmise karistusmäära, mis on 10 aastat 6 kuud vangistust.27

40.2 Pärast sanktsiooni keskmäära fikseerimist tuleb tuvastada süüdistatava süü suurus, sest

karistuse mõistmine rajaneb nii kehtiva KarS § 56 lg 1 järgi kui ka järjepideva kohtupraktika

27 vt maakohtu otsuse p 27.

kohaselt süüpõhimõttel (RKKKo 3-1-1-113-12 p 9.1). Sealjuures tuleb süü suurust hinnates

keskenduda teole, mitte süüdistatava isikule (RKKKo 1-22-227 p 10). Üldistatult hindas

maakohus Moses Kwabena Manaseh Obengi süü suureks järgmistel põhjustel:



süüdistataval oli kaks ohvrit;



mõlemad naised vägistas süüdistatav sarnastel asjaoludel, kasutades ära kas kannatanu

vastupanuvõimetust või abitusseisundit;



mõlemal naisel olid vägistamise järgselt vigastused suguelundite piirkonnas;



mõlemad naised olid juhtunust vaimselt traumeeritud;



T.X-i jaoks oli vägistamine tema elu esimene seksuaalvahekord;



T.X-i vägistas süüdistatav siis, kui teda juba kahtlustati V.E vägistamises.

Arvestades ülaltoodut, ei ole kolleegiumi hinnangul õige kaitsja väide, et maakohus tugines

süüdistatavale karistust mõistes valdavalt üldpreventiivsetele kaalutlustele. Pealegi on

maakohus süü suurust sisustanud nii, nagu kohtupraktika seda nõuab ehk - süü suuruse

määratlemisel tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad

iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt

RKKKo 3-1-1-113-12, p 9.1). Kolleegiumi hinnangul on maakohtul õigus, et vägistamise

puhul võibki vägistaja süü suurus sõltuda ohvrite arvust; sellest, mis asjaoludel vägistamine

toime pandi; kas ohvrit vägistati üks või mitu korda või suisa pikaajalisemalt; kuidas vägistaja

ohvrit kohtles; millised tagajärjed teoga põhjustati jpm.

40.3 Apellandi väitel pole asjassepuutuv see, et Moses Kwabena Manaseh Obengil oli kaks

ohvrit, sest KarS § 141 lg 2 p 6 juba arvestab korduvust. Ringkonnakohtu arvates jätab kaitsja

tähelepanuta, et kvalifitseeriv tunnus korduvus hõlmab endas kõiki KarS 7. jaos loetletud

tegusid, st ka mõnevõrra kergemaid, kui vägistamine.

40.4 Apellandi märkus, et Moses Kwabena Manaseh Obengi tuleks leebemalt kohelda

sellepärast, et ta ei käitunud kannatanutega ebainimlikult või väärikust alandavalt, ei ole

asjakohane. KarS § 141 lg 2 p 6 sanktsioon näeb ette vangistuse 6-15 aastat ning näiteks

kannatanute ebainimliku ehk äärmuslikult jõhkra kohtlemise korral on teo toimepanijat

võimalik karistada ka maksimaalse vangistusega. Moses Kwabena Manaseh Obengile

mõistetud karistus küünib veidi üle keskmise sanktsioonimäära.

40.5 Sellega, et süüdistatava väikesest süüst võiks rääkida viis, kuidas ta kannatanuid kohtles,

pole ringkonnakohtu hinnangul võimalik nõustuda. Käsiloleval räägivad tõendid sellest, et

süüdistatav kohtles kaitsetuid kannatanuid nende olukorrast tingitud haavatavust ära kasutades

nagu seksnukke, kelle peal oma vajadusi rahuldada. Väidetav vabatahtlik kontakt, millega

seksuaalvahekorrad algasid, mida apellant rõhutab ja mis peaks õigustama süüdistatavale

mõistetud karistuse leevendamist, kriminaalasjas tõendatud ei ole. Erinevalt apellandist leiab

ringkonnakohus sedagi, et seejärel, kui T.X omale olukorda teadvustas, ei jätkanud Moses

Kwabena Manaseh Obeng seksuaalvahekorraga mitte sellepärast, et ta austas kannatanu tahet,

sest T.X-i ütlustest nähtub vastupidine, mees tegi – tõsi, küll leebelt, kuid siiski kõik endast

oleneva, et ta saaks seksimist jätkata. Tõenäoliselt pärssis süüdistatava tegevust lihtne tõsiasi -

sel hetkel oli juba tema suhtes menetluses kriminaalasi V.E vägistamises.

40.6 Mis puudutab kannatanute väärikust alandavat käitumist, siis olenemata sellest, mida

kannatanu tahte ületamiseks kasutatakse, on vägistamine siiski intensiivne ja alandav rünnak

inimese keha ja vaba tahte vastu, mille tagajärjel võib ta väga pikka aega tunda sügavat häbi-

ja süütunnet (nt V.E ) või hirmutunnet (nt T.X , kelle jaoks oli tegu elu esimese

seksuaalvahekorraga). Puutuvalt süüdistatava tegude tagajärgedesse põhineb tõenditel

maakohtu tähelepanek, et süüdistatav põhjustas kannatanutele lisaks füüsilisele valule ka

hingelisi läbielamisi.

40.7 Moses Kwabena Manaseh Obengi süü suuruse hindamisel on ringkonnakohtu hinnangul

oluline ka see, et süüdistatav märkas teel koju alkoholi tarvitanud ja pooloimetut naisi ning

nägi seejärel vaeva kannatanute meelitamise ja tassimisega oma koju selleks, et nendega

seksuaalvahekorda astuda. Toodu räägib vastuvaidlematult sellest, et tegu oli kiskjaliku, süüd

suurendava käitumisega.

40.8 Viimaks tuleb lisaks isiku süüle KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid

kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest,

ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-13, p 19). Antud juhul puudub

vaidlus selle üle, et Moses Kwabena Manaseh Obeng vägistas T.X-i pärast seda, kui teda

juba kahtlustati V.E vägistamises. Kui siia lisada tõsiasi, et süüdistatav üldse ei kahetse ning

on andnud vaatamata asjas kogutud tõenditele ennastõigustavaid ütlusi selle kohta, nagu oleks

kannatanud soovinud temaga seksuaalvahekorda astuda, siis peabki see, kui inimene jätkab

vaatamata õiguskaitseorganite sekkumisele kuritegude toime panemist ega mõista oma

käitumise ebaõigussisu, tingima tema tavapärasest karmima kohtlemise.

40.9 Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas tuvastatud asjaoludel ei saa

öelda, et Moses Kwabena Manaseh Obengile V.E ja T.X-i vägistamise eest mõistetud

karistus oleks ülemäära karm ega vastaks tema süü suurusele või karistuse eesmärkidele.

Kaitsja argumendi, mille kohaselt mõisteti Moses Kwabena Manaseh Obengile üldisest

karistuspraktikast hälbiv karistus, jätab kolleegium kõrvale, sest apellatsioonist pole võimalik

välja lugeda, milliste andmete põhjal apellant nii väidab.

41. Kaitsja taotlus tühistada maakohtu otsus osas, mis puudutab süüdistatavale kohaldatud

tõkendit, ei ole põhistatud ning sellest tulenevalt ka põhjendatud. Moses Kwabena Manaseh

Obengi tõkendiküsimust on eraldi vaagitud määruskaebemenetluses ning hetkel ei ole põhjust

arvata, et vahistamine on muutunud või lähiajal muutumas ebaproportsionaalseks.

42. Kõike eeltoodut silmas pidades jätab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel Moses

Kwabena Manaseh Obengi kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu 12. mai 2025.

a otsuse muutmata.

43. Apellant esitas taotluse apellatsioonimenetluse kulu välja mõistmiseks Eesti Vabariigilt.

Iseenesest pole ei õigusabiteenuse tunnihind (käibemaksuta 200 eur) kui ka ajakulu (15 tundi

ehk ca 2 tööpäeva) ilmselgelt liialdatud, kuid kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s

1 sätestatud lahendi, siis jääb apellatsioonimenetluse kulu kooskõlas KrMS § 185 lg 1

süüdistatava kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/