3-25-123/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske, Maret Altnurme ja Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

27.10.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-123

Haldusasi

F.C (F.C) kaebus Tallinna Vangla 06.11.2024 käskkirja

nr 5-1/24/2066 tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.02.2025 määrus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – F.C

Vastustaja – Tallinna Vangla

Menetluse alus ringkonnakohtus

F.C määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse F.C määruskaebus Tallinna Halduskohtu 03.02.2025 määruse

haldusasjas nr 3-25-123 punktide 1 ja 2 peale.

2. Jätta F.C määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.02.2025 määruse

haldusasjas nr 3-25-123 punktid 1 ja 2 muutmata.

3. Määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse

kättesaamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla keeldus 06.11.2024 käskkirjaga nr 5-1/24/2066 kinnipeetava F.C

ümberpaigutamisest avavanglasse. F.C esitas 24.11.2024 Tallinna Vanglale vaide 06.11.2024

käskkirja tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Vaie registreeriti Tallinna Vanglas

26.11.2024 numbriga 5-15/24/290-1.

2. Tallinna Halduskohtusse laekus 16.01.2025 F.C kaebus Tallinna Vangla 06.11.2024

käskkirja nr 5-1/24/2066 tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks teha uus otsus.

Kaebaja viitas, et esitas Tallinna Vanglale vaide, kuid vangla ei olnud seda seni lahendanud.

3-25-123

3. Tallinna Halduskohus esitas Tallinna Vanglale 17.01.2025 kohtunõude, milles palus

selgitada, kas kaebaja on 06.11.2024 käskkirja vaidlustamisel läbinud kohtueelse menetluse ja

kaebaja esitatud vaie on lahendatud või millal seda kavatsetakse teha. Ühtlasi tuli vanglal

esitada kõik asjaga seonduvad menetlusdokumendid.

4. Tallinna Vangla edastas kohtule 17.01.2025 F.C vaidega seonduvad

menetlusdokumendid, millest nähtus, et kohtueelne menetlus on läbitud ning Tallinna Vangla

on 13.01.2025 vaideotsusega nr 1-8/1-25/290-2 F.C 24.11.2024 vaide rahuldanud ja vangla

06.11.2024 käskkirja kehtetuks tunnistanud. Vaideotsuse kohaselt tuleb Tallinna Vangla III

üksusel langetada F.C avavanglasse paigutamise osas uus otsus.

5. Tallinna Halduskohtusse saabus 19.01.2025 F.C teade, milles kaebaja toob välja, et kuigi

tema vaie rahuldati, ei ole sellel mingisugust mõtet, sest uue otsuse tegemisel lähtutakse ikka

täitmisplaani § 17 lg 2 p 4 nõudest, mille kohaselt ei või avavanglasse või avavanglaosakonda

ümberpaigutatav kinnipeetav olla kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses. Kaebaja

palus kaebuse menetlusse võtta, võimaldada seda osaliselt muuta ning jätkata vaidlust

põhiküsimuses, milleks on täitmisplaani § 17 lg 2 p 4 õiguspärasus. Kaebaja leidis, et

kõnealune säte ei vasta Eesti Vabariigi põhiseadusele (PS) ega ole kooskõlas haldusmenetluse

seaduse (HMS) ja kriminaalmenetluse seadustikuga (KrMS). Vaide rahuldamine ei võtnud ära

ametnike rakendatavat täitmisplaani § 17 lg 2 p 4 nõuet, mille osas on vaidlus. Seega oli

kaebus põhjendatud ning kohtueelne menetlus läbitud.

6. Tallinna Halduskohus lõpetas 03.02.2025 määrusega haldusasja menetluse HKMS §

152 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel, sest kaebaja õiguskaitsevajadus on ära langenud ja kaebaja on

saavutanud oma kaebuse eesmärgi. Kohus keeldus kaebuse muutmise vastuvõtmisest

täitmisplaani § 17 lg 2 p 4 õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

HKMS § 37 lg 2 p 6 kohaselt võib tuvastamiskaebusega nõuda haldusakti tühisuse, haldusakti

või toimingu õigusvastasuse või muu avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu

kindlakstegemist. Täitmisplaan on kehtestatud justiitsministri määrusega, seega on tegemist

õigustloova aktiga, mitte haldusaktiga või halduse toiminguga, mille tühisuse või

õigusvastasuse kindlakstegemist saaks halduskohtumenetluses tuvastamiskaebusega nõuda.

Kohus saab jätta kaebuse (st HKMS § 37 lg-s 2 sätestatud nõude) läbivaatamisel õigustloova

akti kohaldamata selle vastuolu tõttu põhiseadusega, kuid õigustloovat akti ei saa

halduskohtus iseseisvalt vaidlustada, st sellise vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu

pädevuses (HKMS § 4 lg 1, § 158 lg 4). Kaebuse soovitud viisil muutmine ei ole seega

lubatav ning kohus keeldus kaebuse muutmise vastuvõtmisest.

Kui sisustada kaebaja avaldus sooviga esitada kohustamis- või keelamiskaebus, siis ka see ei

oleks lubatav. Kohustamisnõude eeldusena ei ole vangla keeldunud kaebaja avavanglasse

paigutamisest (käskkiri on kehtetuks tunnistatud) ega ole ka tegevusetu ega viivituses.

Keelamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab

haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta

haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel (HKMS § 45 lg 1). Viidatud eeldused ei

olnud halduskohtu hinnangul täidetud. Puudus alus eeldada, et vangla teeb kaebaja

ümberpaigutamise küsimuses õigusvastase otsustuse. Kaebajal on võimalik oma õigusi

tõhusalt kaitsta ümberpaigutamise küsimust lahendava haldusakti vaidlustamise kaudu

(seejuures on võimalik taotleda kohtult esialgset õiguskaitset – HKMS § 249).

2(6)

3-25-123

Kohus selgitas, et kui kaebaja leiab, et täitmisplaani § 17 lg 2 p 4 on põhiseadusega vastuolus,

saab ta taotleda halduskohtult normi põhiseaduspärasuse kontrollimist tema õigusi riivava

haldusakti või toimingu vaidlustamiseks kohtule esitatava kaebuse raames. Käesoleval juhul

ongi kaebaja esialgu sellise kaebuse esitanud, kuid kuivõrd Tallinna Vangla on kaebaja nõude

kohtueelses menetluses 13.01.2025 vaideotsusega rahuldanud ja vangla 06.11.2024 käskkirja

kehtetuks tunnistanud, siis on kaebaja õiguskaitsevajadus ära langenud ning kaebuse

menetlemise jätkamiseks puudub alus. Kaebajal on võimalik pöörduda uuesti kaebusega

kohtusse, kui tema suhtes tehakse uus avavanglasse ümberpaigutamisest keelduv otsus ja selle

vaidlustamisel on läbitud kohtueelne menetlus.

HKMS § 152 lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust sama paragrahvi lõike 1 punkti 4

alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu

tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja

kaebaja seda taotleb. Seejuures võetakse arvesse HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud eeldust, mille

kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid

vahendeid. Ka hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust

tuvastamiskaebuse esitamiseks. Isegi juhul, kui tõlgendada kaebaja 19.01.2025 esitatud teadet

taotlusena jätkata menetlust haldusakti (Tallinna Vangla 06.11.2024 käskkirja) õigusvastasuse

tuvastamise nõudes, ei ole antud juhul täidetud tingimus, mille kohaselt peab menetluse

jätkamine olema vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Pelgalt objektiivse õiguspärasuse

kontrollimiseks ei ole haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõue lubatav (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 23.12.2024 otsus haldusasjas nr 3-21-1862, p 11).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Kaebaja palub 19.02.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ning võtta

vastu kaebuse muutmine ja saata asi halduskohtule lahendamiseks.

Kaebaja vaide rahuldamisel kehtetuks tunnistatud käskkirja osas ei ole tehtud uut otsust ning

kontaktisik RS ja III üksuse juht KK on kaebajale suuliselt selgitanud, et vastus on negatiivne,

kuna kaebaja ei vasta täitmisplaani § 17 lg 2 p 4 nõudele. Kohus on ekslikult märkinud, et ei

ole täidetud kohustamisnõude eeldus, milleks on vangla keeldumine tema ümberpaigutamisest

avavanglasse. Uus otsus on tehtud suuliselt, seetõttu peab kohus jätkama kaebuse menetlemist

kaebaja õiguste kaitseks. Õiguskaitsevajadus on põhjendatud sellega, et kaebaja vaide

rahuldamine oli aja venitamine vangla poolt, sest kaebaja vaiet ei rahuldatud kaebaja poolt

välja toodud alustel. Käskkiri nr 5-1/24/2066 on õigusvastane põhjusel, et täitmisplaani § 17

lg 2 p 4 on vastuolus PS, KrMS ja HMS-ga. Kaebaja selgitus, et tema kriminaalasi võidakse

lõpetada, on ennatlik prognoos, kuid täitmisplaani § 17 lg 2 p-st 4 lähtumine on vangla

kohustus. Kohus oleks pidanud andma võimaluse kaebuses esinevad puudused kõrvaldada.

Kohtul on kohustus aidata lahendada kaebaja taotlus oluliste asjaolude väljaselgitamisega,

mitte aga lähtuda pelgalt vangla esitatud vaideotsusest. Vaideotsuses nr 1-8/1-25/290-2

määratud uue otsuse langetamise tähtaeg on ületatud, mis kinnitab kaebuse menetlemise

vajalikkust ja põhjendatust, kirjalikku keeldumise otsust ei ole kaebajale tähtaegselt kätte

toimetatud.

Kaebaja ei nõustu kohtumääruse punktis 14 esitatuga, et menetluse lõpetamisel ei saa kaebaja

sama nõuet uuesti esitada. Väljatoodud punkt määruses vastandub ülejäänud määruses

esitatuga ja on eksitav, kuna punktis 10 selgitab kohus midagi muud, mis tekitab olukorra, et

kohus on lihtmenetluses teinud vastuolulise määruse ning ei ole süvenenud sisuliselt

õiguskaitse vajadusse. Kaebus oli tühistamiskaebus, mitte tuvastamiskaebus,

tühistamiskaebus eeldab õigusvastasuse tuvastamist. Kohus ei arvestanud teates esitatud

3(6)

3-25-123

seisukohtadega, kus kaebaja tõi välja, et vanglal on kohustus järgida täitmisplaanist tulenevat

nõuet, mis on vastuolus põhiseadusega ja seda toetab Riigikohtu lahend nr 5-23-35/15,

millega tunnistati täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 põhiseadusevastaseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba

(HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

9. Halduskohus tugines HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamisel õiguskirjanduses

väljendatud seisukohale, et antud sätet tuleb tõlgendada pigem laialt ning sätte eesmärgiks on

vältida vaidluse jätkumist, kui kaebaja õiguskaitsevajadus on ära langenud.1 Sama kinnitab

kohtupraktika.2

10. Kaebuse eesmärk on saavutatud vangla vaideotsusega nr 1-8/1-25/290-2, millega

tunnistati kehtetuks käskkiri nr 5-1/24/2066. Tühistamismenetluse (edasine) läbiviimine on

välistatud haldusakti algusest peale kehtetuks tunnistamisel, samuti muudel juhtudel, kui

edasiulatuvale kehtetuks tunnistamisele lisaks on haldusakti regulatsioon täielikult

ammendunud. Sõltuvalt sellest, kas kaebajal on niisuguses olukorras põhjendatud huvi varem

kehtinud haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise vastu või mitte, jätkab kohus

jätkutuvastuskaebuse menetlemist (HKMS § 152 lg 2) või lõpetab menetluse (samas lg 1 p

4).3

Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja soovis 19.01.2025 kaebuse muutmise avalduses

sisuliselt abstraktse normikontrolli tegemist (sõnastuses „jätkata siiski põhiküsimusega,

milleks on täitmisplaani paragrahv 17 lg 2 p 4 nõue“ ning „täitmisplaani paragrahv17l g 2 p 4

ei vasta PS ega ka ole kooskõlas HMS ja KRMS“). Abstraktseks normikontrolliks puudub

halduskohtul HKMS § 5 lg-st 1 tulenev seaduslik volitus. Halduskohtul on kohustus jätta asja

lahendamisel kohaldamata asjasse puutuv seadus või muu õigustloov akt, kui see on vastuolus

põhiseadusega, ning edastada kohtuotsus Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluseks, mis võib päädida normi kehtetuks tunnistamisega (HKMS § 158 lg 4,

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 ja § 15 lg 1 p 2), kuid sellist nõuet

ei saa kaebaja esitada ega halduskohus menetleda eraldiseisvalt, vaid see eeldab konkreetset

vaidlust. Ka Riigikohus on selgitanud, et halduskohus ei vaata läbi õigustloovate aktide peale

esitatud kaebusi, sest selleks on ette nähtud teistsugune menetluskord4, seetõttu ei ole lubatav

kaebus muutmise nõue täitmisplaani § 17 lg 2 p 4 põhiseaduspärasuse kontrolliks.

11. Halduskohus analüüsis vaidlustatud määruses ka kaebaja avalduse võimalikke

alternatiivseid tõlgendusi ja jõudis kokkuvõttes õigele järeldusele, et puudub alus lubada

kaebuse muutmist jätkamaks kaebuse menetlust nii kohustamis- või keelamiskaebusena kui

ka jätkutuvastuskaebusena. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ja täiendab

neid alljärgnevalt.

1 Siigur, K., HKMS § 152 komm. B.V – Merusk, K., Pilving, I. (toim). Halduskohtumenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne, Tln 2013, lk 509.

2 23.12.2024 määrus haldusasjas nr 3-21-1862, p 9.

3 Merusk, K., Pilving, I., HKMS § 5 komm. C.I.c.bb. – Merusk, K., Pilving, I. (toim). Halduskohtumenetluse

seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Tln 2013, lk 53.

4 25.10.2017 määrus haldusasjas nr 3-17-749, p 9.

4(6)

3-25-123

12. Halduskohus leidis 03.02.2025 määruse tegemise seisuga õigesti, et puudus alus

kohustamiskaebuse esitamiseks, kuna vastustaja ei olnud keeldunud kaebaja taotluse

rahuldamisest (keelduv otsus oli vaideotsusega kehtetuks tunnistatud) ja vastustajat ei saanud

pärast 13.01.2025 vaideotsuse tegemist pidada tegevusetuks ega viivituses olevaks. Seega ei

olnud kaebuse taoline muutmine HKMS § 49 lg-ga 1 kooskõlas. Samuti puudus alus

keelamiskaebuse esitamiseks, kuna polnud alust eeldada, et vastustaja teeks kaebaja taotluse

uuel läbivaatamisel õigusvastase otsuse, muutuda võisid faktilised asjaolud ja sellest

sõltumata olnuks võimalikku uut negatiivset otsust olnud võimalik tõhusalt vaidlustada

tühistamiskaebusega, taotledes vajadusel koos sellega esialgset õiguskaitset. Seega ei olnud

kaebuse nõude muutmine keelamisnõudeks HKMS § 45 lg-st 1 ja § 49 lg-st 1 tulenevalt

lubatav.

13. Vastuseks määruskaebuse väitele, et vastustaja oli teinud uue otsuse kaebaja taotluse

kohta suuliselt, millest võib järeldada, et kaebaja ise mõistis oma kaebuse muutmise avaldust

soovina muuta tühistamiskaebuse alust, märgib ringkonnakohus järgmist. Täitmisplaani § 174

lg 5 kohaselt toimetatakse kinnipeetava ümberpaigutamisel sama kinnise vangla

avavanglaosakonda otsus kinnipeetavale allkirja vastu kätte. Järelikult peab ka

ümberpaigutamisest keeldumise otsus olema kirjalikult vormistatud ning mis tahes

vanglaametnike suuliselt esitatud arvamusi ei saanud käsitada kaebaja taotluse lahendamiseks

tehtud otsusena. VangS § 11 lg 5 näeb ette kohustusliku kohtueelse menetluse, mis tuleb

läbida nii taotluse rahuldamata jätmise kui lahendamata jätmise korral. Seega isegi kui mõista

vanglaametnike suuliselt kaebajale esitatud arvamust taotluse lahendamisest keeldumisena,

tulnuks kaebajal enne halduskohtu poole pöördumist taotleda HMS § 72 lg 1 p 3 ja VangS §

1¹ lg 4¹ alusel vaidemenetluse korras ettekirjutuse tegemist talle vastamiseks või HMS § 72 lg

3 p 1 ja VangS § 1¹ lg 4¹ alusel vaidlustada vaidemenetluses haldusorgani viivitus.

Kohustuslikku kohtueelset menetlust läbimata ei ole kaebuse esitamine võimalik ka kaebuse

muutmise korras.

14. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu järeldusega, et isegi kui mõista kaebaja

19.01.2025 avaldust taotlusena kohtumenetluse jätkamiseks jätkutuvastuskaebusena HKMS §

152 lg 2 alusel, ei olnud menetluse jätkamine põhjendatud. Täpsustada tuleb halduskohtu

määruse p-s 13 esitatud põhjendust, et HKMS § 152 lg 2 alusel menetluse jätkamisel tuleb

arvesse võtta HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud eeldust, mille kohaselt võib tuvastamiskaebuse

esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Nagu Riigikohus on

selgitanud, ei ole kohus, kes otsustab kaebuse muutmise lubatavuse üle HKMS § 152 lg 2

alusel, seotud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on sätestatud HKMS § 45 lg-s 2;

küll aga peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik.5 Seega

üksnes asjaolu, et kaebaja õiguste kaitseks oleks tõhusam tulevase võimaliku keelduva

haldusakti vaidlustamine, ei välistaks kaebuse menetluse jätkamist esmase haldusakti

õigusvastasuse tuvastamiseks.

Halduskohus märkis aga põhjendatult, et jätkutuvastamiskaebuse menetlemist ei olnud alust

pidada kaebaja õiguste kaitseks vajalikuks, kuna kaebaja prognoos Tallinna Vangla tehtava

uue otsuse kohta kaebaja avavanglasse paigutamisest keeldumise osas oli ennatlik. Uue otsuse

tegemisel võinuksid asjaolud või hinnang neile olla muutunud, nt kriminaalmenetluse

lõpetamise tõttu.

15. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus halduskohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks

ka sõltumata hinnangust, kas kaebuse menetluse jätkamine jätkutuvastuskaebusena oli

5 28.10.2020 määruse haldusasjas nr 3-20-580, p 12.

5(6)

3-25-123

määruse tegemise ajal kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Esiteks, Riigikohus on selgitanud, et

õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek HKMS § 152 lg 2 alusel teenib ressursside

otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja

menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud.6 Praegusel

juhul lõpetas halduskohus asja menetluse HKMS § 152 lg 3 alusel ilma kaebust menetlusse

võtmata, mistõttu ei saa kaebuse menetluse jätkamist põhjendada menetlusökonoomia.

Teiseks ei ole kohtu hinnangul jätkutuvastuskaebust lubava HKMS § 152 lg 2 eesmärgiga

kooskõlas sellise tuvastamiskaebuse menetlemine, mis sisuliselt seisneb õiguse üldakti

seadus- või põhiseaduspärasuse tuvastamises ehk abstraktses normikontrollis. Kuigi kohus ei

ole HKMS § 152 lg 2 kohaldamisel seotud § 45 lg-s 2 sätestatud tuvastamisekaebuse

esitamise piirangutega, tuleb jätkutuvastamiskaebuse puhul ometi lähtuda halduskohtu

volitustest. Olukorras, kus kaebaja õiguste kaitseks ei oma sisulist tähtsust hinnang vastustaja

haldusakti, sh selle põhjenduste, vaid üksnes selle aluseks oleva positiivse õiguse normi

õiguspärasusele, ei oleks jätkutuvastuskaebuse menetlemine kooskõlas seaduse mõttega.

Kaebaja võib taotleda põhiseadusega vastuolus oleva normi kohaldamata jätmist juhul, kui

tema suhtes on täitmisplaani § 17 lg 2 p 4 alusel tehtud toiminguid või antud haldusakte, mis

puudutavad konkreetselt tema õigusi või kohustusi. Abstraktseks normikontrolliks on kaebajal

võimalik pöörduda avaldusega näiteks õiguskantsleri poole (õiguskantsleri seaduse § 15).

16. Kolmandaks ei ole halduskohtu määruse tühistamine põhjendatud ka tulenevalt muutunud

asjaoludest. Kohtute infosüsteemi vahendusel on kohtule nähtav, et kaebaja praegune vanglas

arvel oleku staatus on „kriminaalhooldusel“, st tegemist ei ole enam kinnipeetavaga. Järelikult

puudub vastustajal ka alus teha kaebaja suhtes mis tahes otsust seoses tema taotlusega

avavanglasse paigutamiseks. Selles valguses ei saa kaebuse menetluse jätkumine isegi

teoreetiliselt olla kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

17. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

03.02.2025 määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

6 samas

6(6)