1-21-8988/562 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-21-8988

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. oktoober 2025, suuline menetlus

Kriminaalasja number

1-21-8988

Kohtukoosseis

Andres Parmas, Pavel Gontšarov ja Inna Ombler

Ringkonnakohtu istung

8. august 2025

Kohtuistungi sekretär

Kea Lemming

Kriminaalasi

Kriminaalasi Tõnis Rihvki süüdistuses KarS § 384 lg

1 ja § 344 lg 1; AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus

süüdistuses KarS § 345 lg 2 järgi; Lennart Viikmaa

süüdistuses KarS § 384 lg 1 ja § 384 lg 1 - § 13 lg 1;

samuti § 384 lg 1 - § 22 lg 3 järgi; Grete Kundratsi

süüdistuses KarS § 344 lg 1 ja § 384 lg 1 - § 22 lg 3;

ning Vjatšeslav Leedo süüdistuses KarS § 384 lg 1, §

384 lg 1 - § 13 lg 1, § 384 lg 1 - § 22 lg 3, § 344 lg 1 -

§ 22 lg 3 ja § 345 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024. a otsus,

üldmenetlus

Apellandid

OÜ Reyna Trade (pankrotis), OÜ Dagenheart

(pankrotis) ja OÜ Paxton Assets (pankrotis)

esindajate Marko Kairjaki, Toomas Vaheri ja Marika

Küti määruskaebused; V. Leedo ja AS-i Holostovi

Kinnisvarahaldus kaitsja Elmer Muna apellatsioon;

Tõnis Rihvki kaitsjate Tanel Kase ja Erki

Kergandbergi apellatsioon; Grete Kundratsi kaitsja

Jaanus Tehveri apellatsioon; Lennart Viikmaa

kaitsjate Oliver Nääsi ja Elise Altroffi apellatsioon;

ning prokurör Kaido Tuulemäe apellatsioon

Prokurör

Vanemprokurör Kaido Tuulemäe

Süüdistatavad, kelle osas

maakohtu otsus vaidlustati

Tõnis Rihvk (ik: 36310180024); kriminaalkorras

karistamata;

Vjatšeslav

Leedo

(ik:

35205210019);

kriminaalkorras karistamata;

Lennart

Viikmaa

(ik:

37807280317);

kriminaalkorras karistamata;

Grete Kundrats (ik: 46507220026); kriminaalkorras

karistamata;

Holostovi Kinnisvarahaldus AS

(registrikood:

10131720); juhatuse liige: Vjatšeslav Leedo (ik:

35205210019); kriminaalkorras karistamata

Kannatanud

OÜ Reyna Trade (pankrotis), (registrikood:

11411309), pankrotihaldur Kristo Teder;

OÜ Dagenhart

(pankrotis),

(registrikood:

11369292), pankrotihaldur Jüri Truuts

OÜ Paxton Assets (pankrotis), (registrikood:

11411284), pankrotihaldur Indrek Lepsoo

Kaitsjad ja lepingulised

esindajad

Süüdistatav Tõnis Rihvki kaitsjad vandeadvokaadid

Erki Kerandberg ja Tanel Kask; süüdistatavate

Vjatšeslav Leedo ja AS Holostovi Kinnisvarahaldus

kaitsja vandeadvokaat Elmer Muna; süüdistatav Grete

Kundratsi kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver;

süüdistatav Lennart Viikmaa kaitsjad vandeadvokaat

Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise Altroff; ning

kannatanute esindajad vandeadvokaadid Marko

Kairjak, Toomas Vaher ja Marika Kütt

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024. a otsus osaliselt, s.o Vjatšeslav

Leedole, Tõnis Rihvkile, Lennart Viikmaale ja AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus

mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmises, samuti kannatanute OÜ

Reyna Trade (pankrotis), OÜ Dagenhart (pankrotis) ja OÜ Paxton Assets (pankrotis)

menetluskulude kohta tehtud otsustuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1)

Määrata KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel, et Vjatšeslav Leedole Pärnu

Maakohtu 10. detsembri 2024 otsusega mõistetud karistusest kuulub kohe ära

kandmisele kaks kuud vangistust ning ülejäänud osas jääb karistus tingimisi

täitmisele pööramata juhul, kui Vjatšeslav Leedo ei pane nelja aasta pikkuse

katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

2)

Määrata KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel, et Tõnis Rihvkile Pärnu Maakohtu 10.

detsembri 2024 otsusega mõistetud karistusest kuulub kohe ära kandmisele kaks

kuud vangistust ning ülejäänud osas jääb karistus tingimisi täitmisele pööramata

juhul, kui Tõnis Rihvk ei pane nelja aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu.

3)

Määrata KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel, et Lennart Viikmaale Pärnu Maakohtu

10. detsembri 2024 otsusega mõistetud karistusest kuulub kohe ära kandmisele

kaks kuud vangistust ning ülejäänud osas jääb karistus tingimisi täitmisele

pööramata juhul, kui Lennart Viikmaa ei pane kolme aasta pikkuse katseaja

jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

4)

Pärnu Maakohtu AS-ile Holostovi Kinnisvarahaldus KarS § 345 lg 2 alusel

mõistetud rahaline karistus summas 250 000 eurot kuulub reaalsele täitmisele.

3. KrMS § 182 lg 3, 5 ja TsMS § 168 lg 2, 4 alusel välja mõista Vjatšeslav Leedolt,

Tõnis Rihvkilt ja Lennart Viikmaalt solidaarselt OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks

valitud esindajate mõistliku suurusega tasu summas 9 076,62 eurot (käibemaksuta), mis

tuleb kanda

Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele nr

EE502200221001145400.

4. KrMS § 180 lg-te 1 ja 2 alusel välja mõista Vjatšeslav Leedolt, Tõnis Rihvkilt,

Lennart Viikmaalt ja AS-lt Holostovi Kinnisvarahaldus igaühelt 30 000 eurot ning

Grete Kundratsilt 9 666 eurot OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks valitud esindajate

mõistliku suurusega tasu süüdistatavate süüküsimuse arutamisega seoses

(käibemaksuta), mis tuleb kanda Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele nr

EE502200221001145400.

5. Muuta Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024. a otsuse põhiosa punkti 13.1,

raskendamata süüdistatavate olukorda, jättes nimetatud punktist välja L. Viikmaa

nime.

6. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024. a otsus muutmata.

7. Süüdistatavate Vjatšeslav Leedo, Tõnis Rihvki, AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus

ja Grete Kundratsi kaitsjate apellatsioonid jätta täies ulatuses rahuldamata.

8. Süüdistatava Lennart Viikmaa kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.

9. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt.

10. Mõista Eesti Vabariigilt Vjatšeslav Leedo kasuks välja apellatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu katteks 9 735 eurot (ilma käibemaksuta).

11. Mõista Eesti Vabariigilt Tõnis Rihvki kasuks välja apellatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu katteks 9 295 eurot (ilma käibemaksuta).

12. Mõista Eesti Vabariigilt AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus kasuks välja

apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 2 640 eurot (ilma

käibemaksuta).

13. Mõista Eesti Vabariigilt Lennart Viikmaa kasuks välja apellatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu katteks 8 432,5 eurot (ilma käibemaksuta).

14. Mõista Eesti Vabariigilt Grete Kundratsi kasuks välja apellatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu katteks 4 200 eurot (ilma käibemaksuta).

15. Mõista Eesti Vabariigilt kannatanu OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja

apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks 8 765,63 eurot (ilma

käibemaksuta).

16. Mõista Eesti Vabariigilt kannatanu OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja

määruskaebemenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks 802,01 eurot (ilma

käibemaksuta).

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Menetlusosaline, kellel on kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

otsustuse alusel tekkinud kohustus kriminaalmenetluse kulud hüvitada,

võib otsustuse vaidlustada lisaks kassatsioonile ka eraldi

määruskaebusega 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai

vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav

saab määruskaebuse esitada advokaadi vahendusel. Kui ringkonnakohus

loeb määruskaebuse põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse

oma määrusega. Kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse

tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1.

Tõnis Rihvkile on esitatud süüdistus KarS § 384 lg 1 järgi AS Saaremaa

Laevakompanii (pankrotis, edaspidi SLK) juhatuse liikmena SLK maksejõuetuse

põhjustamises. Maksejõuetuse põhjustas T. Rihvk SLK-le mitme kahjuliku tehinguga,

rikkudes TsÜS § 35 sätestatud hoolsuskohustust, mis näeb ette, et juriidilise isiku juhtorgani

liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt

tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Samuti on ta rikkunud ÄS §

306 lg-s 2 nimetatud üldist hoolsuskohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal

viisil ning kohustust teostada igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid ainult

nõukogu nõusolekul. Lisaks on T. Rihvk rikkunud ÄS § 315 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt

aktsiaseltsi juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega.

Kohustustevastaseid tegusid tehes oli T. Rihvk oli oma ametikohustustest teadlik.

Konkreetselt seisnesid T. Rihvkile etteheidetavad teod alljärgnevas.

1.1.1. Kõigepealt tema SLK juhatuse esimehena ostis 12 vähelikviidset ja ülekursiga hinnale

mittevastavat AS Holostovi Kinnisvarahaldus (edaspidi ka HKV) vähemusaktsiat. Selleks

suurendas ta internetipangas SLK pangakonto päevalimiiti ning andis raamatupidajale

korralduse aktsiate eest tasumiseks raha üle kanda. HKV emiteeritud 12 aktsia märkimise ja

omandamise tulemusena vahetas SLK oma likviidseima vara, s.o pangakontol olnud raha

summas 5 262 221,83 eurot vähelikviidsete vähemusaktsiate vastu, mille õiglane väärtus

tehingu tegemise hetke seisuga oli 1 162 876,80 eurot (969 063,99 + 20% hinnangu vea

määr). See tehing oli üheks SLK maksejõuetuse väljakujunemise põhjuseks. Oma

eelkirjeldatud kohustustevastase tegevusega kahjustas T. Rihvk teadvalt SLK kui võlgniku

varalist seisundit ning põhjustas teadlikult SLK maksevõime olulise vähenemise HKV ostetud

aktsiate õiglast väärtust ületava 4 099 345 euro ulatuses. Seejuures oli T. Rihvk teadlik nii

oma ametikohustustest, SLK majanduslikest raskustest kui ka sellest, kuidas aktsiate

omandamine SLK kui võlgniku maksevõimet mõjutab.

1.1.2. Samuti müüs T. Rihvk SLK juhatuse esimehena SLK omandis olnud tütarettevõtted

OÜ Regula Maritime, OÜ St.Ola Maritime, OÜ Kõrgelaid Maritime ja OÜ Harilaid Maritime

osad SLK-le teadlikult varaliselt kahjulikel tingimustel OÜ-le Aquatal. T. Rihvk kahjustas

nende tehingutega teadlikult SLK kui võlgniku varalist seisundit ning põhjustas võlgniku

maksevõime olulise vähenemise vähemalt 3 000 588,30 euro ulatuses (3 093 390

tütarettevõtete osade võõrandamisest tulenenud kahju – 3% hinnangu vea määr).

1.1.3. Samuti T. Rihvk, olles teadlik SLK maksejõuetusest, sai JSlt juhised SLK-le kuuluva

12 HKV aktsia pantimiseks OÜ Naive Finants kasuks ning olles saanud selleks SLK nõukogu

loa, andis ta SLK juhatuse ainuliikmena korralduse aktsiate pantimiseks, andes ühtlasi

pandipidajale õiguse ilma pantija kirjaliku nõusolekuta panditud väärtpabereid käsutada (sh

need võõrandada). Korralduse tulemusel registreeriti Eesti väärtpaberite registris SLK-le

kuuluvate HKV 12 lihtaktsia pant koos pandipidaja OÜ Naive Finants käsutusõigusega

väärtpaberitele. SLK-l puudusid pandi seadmise ajal võlaõiguslikud suhted OÜ-ga Naive

Finants ja seega puudus nõue, mida oleks olnud vaja pandiga tagada. Aktsiate pantimine OÜ

Naive Finants kasuks ei olnud SLK-le vajalik ega majanduslikult otstarbekas, kuna SLK ei

saanud tehinguga vastusooritust ning pantimine vähendas vähemusaktsiate likviidsust ja

väärtust oluliselt. Seega vähenes oluliselt ka aktsiate, kui SLK ainukese olulisema vara

väärtus. Sellest oli T. Rihvk tehingu tegemise ajal teadlik. T. Rihvki eesmärk oli kahjustada

SLK varalist seisundit ja SLK võlausaldajate huve. Pandi kohaldamise eesmärk oli takistada

või raskendada võlausaldajate nõuete tagamiseks aktsiate võõrandamist või SLK pankroti

korral takistada aktsiate võõrandamist või teha aktsiate võõrandamine võimalikult raskeks.

Pandi seadmisega tehti aktsiate võimalik müük sõltuvaks V. Leedo kontrollitava pandipidaja

OÜ Naive Finants tahtest.

1.1.4. Veel tunnistas T. Rihvk SLK juhatuse ainuliikmena SLK nimel HKV alusetut nõuet ja

võttis HKV hagi põhjendamatult õigeks.

1.2.

T. Rihvkile esitati süüdistus ka KarS § 344 lg 1 järgi selles, et ta allkirjastas koos G.

Kundratsiga käsikirjaliselt tegelikkusele mittevastavaid andmeid sisaldava 27. märtsi 2006. a

kuupäeva kandva SLK garantii. Selle garantii oli eelnevalt koostanud JS. Garantii kohaselt

andis SLK (garantii andja) AS-le Saare Finants (võlausaldaja) garantii selle kohta, et ta tasub

OÜ Narva-Line (võlgnik) ja AS Saare Finants vahel sõlmitud lepingust tulenevad mistahes

OÜ Narva-Line võlgnevused AS-le Saare Finants. Sama garantii kohaselt oli SLK garantiist

tulenev kohustus piiratud 300 000 000 krooniga. SLK kohustus garantii kohaselt täitma AS

Saare Finants esitatud nõude viie päeva jooksul ja kandma garantiist tuleneva kohustuse

täitmiseks nõutud summa AS Saare Finants nõudes näidatud arvelduskontole. Garantii

kehtivuseks märgiti 31. detsember 2019. Tegelikult olid garantiikirjas märgitud andmed

ebaõiged, st SLK ei ole andud 27. märtsil 2006 garantiid AS-le Saare Finants, mistõttu on

tegemist intellektuaalselt võltsitud dokumendiga. Garantii oli olemuselt dokument õiguse

omandamiseks, st selle alusel oli AS-i Saare Finants õigusjärglasel HKV-l võimalik esitada

garantiist tulenev rahaline nõue SLK vastu. Sellest olid nii T. Rihvk kui G. Kundrats

teadlikud, tegutsedes eesmärgiga võimaldada HKV-l SLK vastu rahalise nõude esitamist.

2.1.

Vjatšeslav Leedole esitati süüdistus KarS § 384 lg 1 järgi selles, et SLK nõukogu

esimehena põhjustas ta SLK maksejõuetuse. Maksejõuetust põhjustades rikkus V. Leedo

TsÜS §-s 35, samuti ÄS § 316, § 317 lg 1 p 2, § 327 lg 1 ja VÕS § 620 lg 2 sätestatud

hoolsuskohustusi, olles seejuures oma ametikohustustest ja seega oma käitumise

kohustustevastasusest teadlik, kuna nad olid nõukogu liikmetena teadlikud nõukogu liikmele

pandud kohustusest toimida korraliku ettevõtja hoolsusega. Talle etteheidetavad teod

seisnesid süüdistuse kohaselt alljärgnevas.

2.1.1. Esiteks andis V. Leedo nõukogu liikmena teadlikult SLK juhatusele nõusoleku

varaliselt kahjulikel tingimustel OÜ Regula Maritime, OÜ St.Ola Maritime, OÜ Kõrgelaid

Maritime ja OÜ Harilaid Maritime osade OÜ-le Aquatal müümiseks. V. Leedo kahjustas enda

tegevusega teadlikult SLK kui võlgniku varalist seisundit ning põhjustas võlgniku

maksevõime olulise vähenemise vähemalt 3 000 588,30 euro ulatuses (3 093 390

tütarettevõtete osade võõrandamisest tulenenud kahju - 3% hinnangu vea määr).

2.1.2. Samuti V. Leedo, olles teadlik SLK maksejõuetuse väljakujunemisest ning

valmistudes SLK võimaliku pankrotiga kaasnevateks tagajärgedeks, tegi JSele ülesandeks

asutada osaühing OÜ Naive Finants, mille kasuks pantida SLK omandis olevad HKV

vähemusaktsiad. Pärast nimetatud äriühingu asutamist (millega V. Leedol puudus formaalne

seos, kuid mille varjatud omanik ja tegelik kasusaaja ta oli), osales V. Leedo SLK nõukogu

esimehena nõukogu otsuse vastuvõtmisel, millega anti luba pantida SLK-le kuuluvad HKV 12

lihtaktsiat OÜ Naive Finants kasuks. Seejuures oli V. Leedol eesmärk kahjustada SLK

varalist seisundit ja SLK võlausaldajate huve. Pandi kohaldamise eesmärk oli takistada või

raskendada võlausaldajate nõuete tagamiseks aktsiate võõrandamist või SLK pankroti korral

takistada aktsiate võõrandamist või teha aktsiate võõrandamine võimalikult raskeks. Pandi

seadmisega tehti aktsiate võimalik müük sõltuvaks V. Leedo kontrollitava pandipidaja OÜ

Naive Finants tahtest. Nõukogu antud loa alusel andis T. Rihvk SLK juhatuse ainuliikmena

korralduse aktsiate pantimiseks, andes ühtlasi pandipidajale õiguse ilma pantija kirjaliku

nõusolekuta panditud väärtpabereid käsutada (sh need võõrandada). Korralduse tagajärjena

registreeriti Eesti väärtpaberite registris SLK-le kuuluvate HKV 12 lihtaktsia pant koos

pandipidaja OÜ Naive Finants käsutusõigusega väärtpaberitele. SLK-l puudusid pandi

seadmise ajal võlaõiguslikud suhted OÜ-ga Naive Finants ja seega puudus nõue, mida oleks

olnud vaja pandiga tagada. Aktsiate pantimine OÜ Naive Finants kasuks ei olnud SLK-le

vajalik ega majanduslikult otstarbekas, kuna SLK ei saanud tehinguga vastusooritust ning

pantimine vähendas vähemusaktsiate likviidsust ja väärtust oluliselt ning seega vähenes

oluliselt ka aktsiate, kui SLK ainukese olulisema vara väärtus. Sellest olid V. Leedo

pantimisotsuse vastuvõtmisel ja tehingu tegemise ajal teadlik. Seega põhjendamatu pandi

seadmisega kahjustas V. Leedo teadvalt ja kohustustevastaselt SLK kui võlgniku varalist

seisundit ja põhjustas teadlikult võlgniku maksevõime olulise vähenemise. V. Leedo oli

teadlik SLK majanduslikest raskustest ning ka sellest, kuidas aktsiate pantimine SLK

maksevõimet mõjutab.

2.2.

Veel on V. Leedole esitatud süüdistus KarS § 384 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi SLK nõukogu

liikmena SLK maksejõuetuse põhjustamisele kaasaaitamises.

2.2.1. Tema kaasaaitamisteod seisnesid esmalt selles, et HKV ainuaktsionärina emiteeris ta

ülekursiga 12 HKV aktsiat ja müüs need SLK-le. Selliselt võimaldas V. Leedo SLK juhatuse

esimehel T. Rihvkil kanda SLK pangakontolt 5 262 221,83 eurot vähelikviidsete ja ülekursiga

hinnale mittevastavate HKV vähemusaktsiate eest. Sellega osutas ta kuriteo toimepanemisele

ainelist kaasabi, hõlbustades T. Rihvkil kuriteo toimepanemist. V. Leedo sõlmis eelnevalt L.

Viikmaa ja T. Rihvkiga kokkulepped eelkirjeldatud SLK varalist seisundit kahjustavaks

aktsiatehinguks, kooskõlastas tehingu ja lubas selle ellu viia, tugevdades ja kindlustades

nõnda T. Rihvkil kuriteo toimepanemise tahet, mis on käsitletav vaimse ehk intellektuaalse

kaasaaitamisena kuriteo toimepanemisele.

2.2.2. Samuti esitas V. Leedo HKV nimel Pärnu Maakohtule SLK vastu hagi ning koos

hagiga ka võltsitud SLK 27. märtsi 2006. a garantii, võimaldades nii vastavalt omavahelisele

kokkuleppele T. Rihvkil SLK esindajana HKV alusetut nõuet tunnistada ja HKV hagi õigeks

võtta s.o kohustuste vastaselt kahjustada võlgniku SLK varalist seisundit. Seega hõlbustas ta

kuriteo toimepanemist sellele ainelist kaasabi andes ning tugevdas ja kindlustas T. Rihvki teo

toimepanemise tahet. Tema kaasaaitamisteod olid suunatud SLK varalise seisundi

kahjustamisele.

2.3.

V. Leedole on esitatud süüdistus ka KarS § 384 lg 1 ja § 13 lg 1 järgi selles, et tema

koos L. Viikmaaga rikkus SLK nõukogu liikmena ÄS §-st 316, § 327 lg-st 1, aga samuti

TsÜS §-st 35 koosmõjus VÕS § 620 lg-st 2 tulenevaid kohustusi. V. Leedo oleks pidanud

nõukogu esimehena kokku kutsuma nõukogu koosoleku ja T. Rihvki kas tagasi kutsuma või

andma talle korralduse lõpetada õigusvastane tegevus. Selleks olnuks tal keskmise

kohusetundliku ja ettenägeliku samas valdkonnas tegutseva nõukogu liikmena ka tegelik

võimalus. Oma kohustusi eiras V. Leedo teadlikult. Konkreetselt seisnesid etteheidetavad teod

alljärgnevas.

2.3.1. V. Leedo oli teadlik HKV 12 ülekursiga aktsia ostmise asjaoludest ja selle kahjulikust

mõjust SLK varalisele seisundile, kuid ta jäi passiivseks ega võtnud ette midagi, hoidmaks ära

SLK majandushuve kahjustava tehingu toimumist. Nimetatud tegevusetus tõi kaasa SLK-le

kahju tekkimise ja seeläbi võlausaldajate huvide kahjustumise. Oma eelkirjeldatud

kohustustevastase tegevusega kahjustas V. Leedo teadvalt SLK kui võlgniku varalist seisundit

ning põhjustas teadlikult SLK maksevõime olulise vähenemise HKV ostetud aktsiate õiglast

väärtust ületava 4 099 345 euro ulatuses. Seejuures oli V. Leedo teadlik nii oma

ametikohustustest, SLK majanduslikest raskustest kui ka sellest, kuidas aktsiate omandamine

SLK kui võlgniku maksevõimet mõjutab.

2.3.2. Olles teadlik 16. mail 2018 HKV kohtule SLK vastu esitatud hagiavalduse alusetusest

ning asjaolust, et T. Rihvk soovib SLK esindajana äriühingu varalisi huve kahjustades nõuet

tunnustada ja hagi õigeks võtta, jäi V. Leedo SLK nõukogu liikmena passiivseks võtnud

midagi ette, et SLK majandushuve kahjustavat toimingu toimumist ära hoida. Seejuures olid

ta teadlik, et 18 891 010,94 euro suuruse nõude tunnustamine ja hagi õigeks võtmine väljub

SLK igapäevase majandustegevuse raamest ning selleks toiminguks oli SLK juhatusel vaja

nõukogu nõusolekut. Eelkirjeldatud nõukogu liikme kohustuste teadva ja kohustustevastane

rikkumine läbi tegevusetuse tõi SLK-le kaasa kahju tekkimise ja seeläbi võlausaldajate huvide

kahjustamise, sest SLK maksevõime vähenes oluliselt, 18 891 010,94 euro ulatuses.

2.4.

Veel on V. Leedole esitatud süüdistus KarS § 344 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi selles, et

pidades vajalikuks võltsitud SLK garantiidokumendi koostamist arutas ja kooskõlastas ta seda

JSga, andis selleks nõusoleku ning julgustas seejärel T. Rihvki ja G. Kundratsit võltsitud

garantiid allkirjastama. Ilma V. Leedo soovi ning heakskiiduta ei oleks T. Rihvk ega G.

Kundrats võltsitud garantiid allkirjastanud. Sellega tugevdas ja kindlustas V. Leedo JS, T.

Rihvki ja G. Kundratsi teo toimepanemise tahet ja on osutas nende kuriteole vaimset ehk

intellektuaalset kaasabi. Seejuures oli V. Leedo teadlik, et garantiidokumendis märgitud

tehingut ei ole kunagi toimunud.

2.5.

V. Leedole esitati süüdistus ka KarS § 345 lg 1 järgi selles, et V. Leedo, tegutsedes

HKV huvides, kasutas võltsitud dokumenti, eesmärgiga omandada õigusi. Kuritegu seisnes

võltsitud SLK 27. märtsi 2006. a garantii esitamises JR vahendusel Pärnu Maakohtule hagi

alusena, mille tõttu Pärnu Maakohus tegi 21. juunil 2018 tsiviilasjas nr 2-18-7634 hagi

õigeksvõtul põhineva otsuse, millega rahuldas HKV hagi ja mõistis SLK-lt välja võlgnevuse

summas 18 891 010,94 eurot. V. Leedo pani võltsitud dokumendi kasutamise toime

kavatsetult, eesmärgiga omandada õigus, mida tal tegelikult ei olnud.

3.1.

Lennart Viikmaale esitati süüdistus KarS § 384 lg 1 järgi selles, et SLK nõukogu

liikmena põhjustas ta SLK maksejõuetuse, rikkudes L. Viikmaa TsÜS §-s 35, samuti ÄS §

316, § 317 lg 1 p 2, § 327 lg 1 ja VÕS § 620 lg 2 sätestatud hoolsuskohustusi, olles seejuures

oma ametikohustustest ja seega oma käitumise kohustustevastasusest teadlik, kuna nad olid

nõukogu liikmetena teadlikud nõukogu liikmele pandud kohustusest toimida korraliku

ettevõtja hoolsusega. Talle etteheidetavad teod seisnesid süüdistuse kohaselt alljärgnevas.

3.1.1. Esmalt andis ta nõukogu liikmena teadlikult SLK juhatusele nõusoleku varaliselt

kahjulikel tingimustel OÜ Regula Maritime, OÜ St.Ola Maritime, OÜ Kõrgelaid Maritime ja

OÜ Harilaid Maritime osade OÜ-le Aquatal müümiseks. L. Viikmaa kahjustas enda

tegevusega teadlikult SLK kui võlgniku varalist seisundit ning põhjustas võlgniku

maksevõime olulise vähenemise vähemalt 3 000 588,30 euro ulatuses (3 093 390

tütarettevõtete osade võõrandamisest tulenenud kahju – 3% hinnangu vea määr).

3.1.2. Samuti allkirjastas L. Viikmaa SLK nõukogu liikmena koos teiste nõukogu liikmetega

nõukogu otsuse, millega anti luba pantida SLK-le kuuluvad HKV 12 lihtaktsiat OÜ Naive

Finants kasuks. Seejuures oli L. Viikmaa teadlik, et pandi seadmisega kahjustatakse SLK

varalist seisundit ja võlausaldajate huve. Nõukogu antud loa alusel andis T. Rihvk SLK

juhatuse ainuliikmena korralduse aktsiate pantimiseks, andes ühtlasi pandipidajale õiguse

ilma pantija kirjaliku nõusolekuta panditud väärtpabereid käsutada (sh need võõrandada).

Korralduse tagajärjena registreeriti Eesti väärtpaberite registris SLK-le kuuluvate HKV 12

lihtaktsia pant koos pandipidaja OÜ Naive Finants käsutusõigusega väärtpaberitele. SLK-l

puudusid pandi seadmise ajal võlaõiguslikud suhted OÜ-ga Naive Finants ja seega puudus

nõue, mida oleks olnud vaja pandiga tagada. Aktsiate pantimine OÜ Naive Finants kasuks ei

olnud SLK-le vajalik ega majanduslikult otstarbekas, kuna SLK ei saanud tehinguga

vastusooritust ning pantimine vähendas vähemusaktsiate likviidsust ja väärtust oluliselt ning

seega vähenes oluliselt ka aktsiate, kui SLK ainukese olulisema vara väärtus. Sellest olid L.

Viikmaa pantimisotsuse vastuvõtmisel ja tehingu tegemise ajal teadlik. Seega põhjendamatu

pandi seadmisega kahjustas L. Viikmaa teadvalt ja kohustustevastaselt SLK kui võlgniku

varalist seisundit ja põhjustas teadlikult võlgniku maksevõime olulise vähenemise. L.

Viikmaa oli seejuures teadlik SLK majanduslikest raskustest ning sellest, kuidas aktsiate

pantimine SLK maksevõimet mõjutab.

3.2.

Veel on L. Viikmaale esitatud süüdistus KarS § 384 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi SLK

nõukogu liikmena SLK maksejõuetuse põhjustamisele kaasaaitamises. Tema

kaasaaitamisteod seisnesid selles, et ta valmistas ette 12 HKV ülekursiga aktsia SLK-le

ostmise tehingut, suheldes selleks erinevate isikutega, edastades neile tehingu jaoks vajalikke

andmeid, edastades ettevalmistatud dokumente allkirjastamiseks ja esitades allkirjastatud

dokumente AS-le Eesti Väärtpaberikeskus, samuti andes korraldusi raamatupidajatele.

Eelkirjeldatud SLK varalise seisundi kahjustamisele suunatud tegevusega tugevdas ja

kindlustas L. Viikmaa T. Rihvkil teo toimepanemise tahet ning võimaldas tal tasuda SLK

pangakontolt 5 262 221,83 eurot vähelikviidsete ja ülekursiga hinnale mittevastavate HKV

vähemusaktsiate eest. Nõnda seega hõlbustas L. Viikmaa kuriteo toimepanemist, osutades

sellele ainelist ja intellektuaalset kaasabi.

3.3.

L. Viikmaale esitati ka süüdistus KarS § 384 lg 1 ja § 13 lg 1 järgi selles, et tema koos

V. Leedoga rikkus SLK nõukogu liikmena ÄS §-st 316 § 327 lg-st 1, aga samuti TsÜS §-st 35

koosmõjus VÕS § 620 lg-st 2 tulenevaid kohustusi. L. Viikmaa oli teadlik HKV 12 ülekursiga

aktsia ostmise asjaoludest ja selle kahjulikust mõjust SLK varalisele seisundile, kuid ta jäi

passiivseks ega võtnud ette midagi, hoidmaks ära SLK majandushuve kahjustava tehingu

toimumist. Nimetatud tegevusetus tõi kaasa SLK-le kahju tekkimise ja seeläbi võlausaldajate

huvide kahjustumise. Olles teadlik, et juhatus hakkab tegema SLK-le kahju põhjustavat

tehingut, pidanuks L. Viikmaa SLK nõukogu liikmena taotlema nõukogu koosoleku

kokkukutsumist, et juhatuse liige tagasi kutsuda või anda juhatuse liikmele korraldus

õigusvastase tegevuse lõpetamiseks. Selleks olnuks tal keskmise kohusetundliku ja

ettenägeliku samas valdkonnas tegutseva nõukogu liikmena ka tegelik võimalus. Oma

eelkirjeldatud kohustustevastase tegevusega kahjustas L. Viikmaa teadvalt SLK kui võlgniku

varalist seisundit ning põhjustas teadlikult SLK maksevõime olulise vähenemise HKV ostetud

aktsiate õiglast väärtust ületava 4 099 345 euro ulatuses. Seejuures oli L. Viikmaa teadlik nii

oma ametikohustustest, SLK majanduslikest raskustest kui ka sellest, kuidas aktsiate

omandamine SLK kui võlgniku maksevõimet mõjutab.

4.1.

Grete Kundratsile on esitatud süüdistus KarS § 344 lg 1 järgi selles, et ta allkirjastas

koos T. Rihvkiga käsikirjaliselt tegelikkusele mittevastavaid andmeid sisaldava 27. märtsi

2006. a kuupäeva kandva SLK garantii. Selle garantii oli eelnevalt koostanud JS. Garantii

kohaselt andis SLK (garantii andja) AS-le Saare Finants (võlausaldaja) garantii selle kohta, et

ta tasub OÜ Narva-Line (võlgnik) ja AS Saare Finants vahel sõlmitud lepingust tulenevad

mistahes OÜ Narva-Line võlgnevused AS-le Saare Finants. Sama garantii kohaselt oli SLK

garantiist tulenev kohustus piiratud 300 000 000 krooniga. SLK kohustus garantii kohaselt

täitma AS Saare Finants esitatud nõude viie päeva jooksul ja kandma garantiist tuleneva

kohustuse täitmiseks nõutud summa AS Saare Finants nõudes näidatud arvelduskontole.

Garantii kehtivuseks märgiti 31. detsember 2019. Tegelikult olid garantiikirjas märgitud

andmed ebaõiged, st SLK ei ole andud 27. märtsil 2006 garantiid AS-le Saare Finants,

mistõttu on tegemist intellektuaalselt võltsitud dokumendiga. Garantii oli olemuselt dokument

õiguse omandamiseks, st selle alusel oli AS-i Saare Finants õigusjärglasel HKV-lvõimalik

esitada garantiist tulenev rahaline nõue SLK vastu. Sellest olid nii T. Rihvk kui G. Kundrats

teadlikud, tegutsedes eesmärgiga võimaldada HKV-l SLK vastu rahalise nõude esitamist.

4.2.

G. Kundratsile esitati süüdistus ka KarS § 384 lg 1 ja § 22 lg 3 järgi selles, et ta

võimaldas teadvalt tegelikkusele mittevastavaid andmeid sisaldava 27. märtsi 2006. a SLK

garantii allkirjastamisega HKV-l esitada SLK vastu näilikust garantiikohustust tuleneva

nõude. G. Kundratsi võltsitud garantii võimaldas V. Leedol HKV nimel esitada 16. mail 2018

kohtule SLK vastu hagi koos võltsitud garantiidokumendiga, mis omakorda võimaldas SLK

juhatuse liikmel T. Rihvkil tunnistada HKV nõuet ja võtta hagi õigeks s.o kohustuste vastaselt

kahjustada võlgniku SLK varalist seisundit. Oma niisuguse käitumisega hõlbustas G.

Kundrats kuriteo toimepanemist ainelise kaasabi vormis.

5. AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus on esitatud süüdistus KarS § 345 lg 2 järgi selles, et

V. Leedo, tegutsedes äriühingu huvides, kasutas võltsitud dokumenti, eesmärgiga omandada

õigusi. Kuritegu seisnes võltsitud SLK 27. märtsi 2006. a garantii esitamises Pärnu

Maakohtule hagi alusena, mille tõttu Pärnu Maakohus tegi 21. juunil 2018 tsiviilasjas nr

2-18-7634 hagi õigeksvõtul põhineva otsuse, millega rahuldas HKV hagi ja mõistis SLK-lt

välja võlgnevuse summas 18 891 010,94 eurot.

6.1.

Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024. a üldmenetluses tehtud otsusega tunnistati T.

Rihvk süüdi KarS § 384 lg 1 ja § 344 lg 1 järgi ning teda karistati KarS § 63 lg-t 1 kohaldades

kahe aasta ja kuue kuu vangistusega. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel nelja

aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

6.2.

V. Leedo tunnistati süüdi KarS § 384 lg 1; § 344 lg 1 - § 22 lg 3; § 345 lg 1 järgi ning

teda karistati KarS § 63 lg-t 1 kohaldades kahe aasta ja kuue kuu vangistusega. Mõistetud

karistus jäeti KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel nelja aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele

pööramata.

6.3.

L. Viikmaa tunnistati süüdi KarS § 384 lg 1 järgi ning teda karistati ühe aasta ja kuue

kuu vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel kolme aasta pikkuse katseajaga tingimisi

täitmisele pööramata.

6.4.

G. Kundrats tunnistati süüdi KarS § 384 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 344 lg 1 järgi ning teda

karistati KarS § 63 lg-t 1 kohaldades ühe aasta ja kolme kuu vangistusega, mis jäeti KarS § 73

lg-te 1 ja 3 alusel kahe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

6.5.

Holostovi Kinnisvarahaldus AS tunnistati süüdi KarS § 345 lg 1 järgi ning teda

karistati rahalise karistusega 250 000 eurot. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3

alusel kahe aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

6.6.

Maakohus rahuldas OÜ Reyna Trade (pankrotis) tsiviilhagi ja mõistis V. Leedolt, T.

Rihvkilt ja L. Viikmaalt solidaarselt OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja 314 338,4

eurot, nimetatud kahjult 23. novembri 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 91

574,74 eurot ning viivise alates 24. novembris 2023 kuni põhinõude täitmiseni.

6.7.

OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks kriminaalasjas seatud hagi tagamise abinõud jättis

maakohus muutmata kuni tsiviilhagi täitmiseni.

6.8.

Maakohus mõistis Holostovi Kinnisvarahaldus AS-lt KarS § 831 lg 2 p 1 ja § 84 alusel

konfiskeerimise asendamise korras välja konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu väärtusele

vastava summa, so 4 099 345 eurot.

6.9.

Veel otsustas maakohus asitõenditega seonduvad küsimused.

6.10.

AS Holostovi Kinnisvarahaldus kinnisasjadele konfiskeerimise ja konfiskeerimise

asendamise tagamiseks seatud kohtulikud hüpoteegid summas kokku 773 180 euro jättis

maakohus muutmata kuni konfiskeerimise asendamise nõude täitmiseni.

6.11.

Maakohus mõistis menetlusosalistelt välja menetluskulud alljärgnevalt.

6.11.1. T. Rihvkilt mõistis kohus menetluskuluna riigituludesse ekspertiiside tegemise kulu 4

804,25 eurot, tunnistajate kohtusse ilmumise kulu 162,90 eurot ja sundraha 1230 eurot, kokku

6 197,15 eurot. V. Leedolt mõistis kohus välja ekspertiiside tegemise kulu 4 804,25 eurot,

tunnistajate kohtusse ilmumise kulu 162,90 eurot ja sundraha 1230 eurot, kokku 6197,15

eurot. L, Viikmaalt mõistis kohus riigituludesse välja riigi õigusabi korras määratud kaitsja

tasu ja kulud 12 436,32 eurot, ekspertiisi tegemise kulu 4 644 eurot, tunnistajate kohtusse

ilmumise kulu 151,88 eurot ja sundraha 1230 eurot, kokku 18 462,20 eurot. G. Kundratsilt

mõistis kohus riigituludesse välja ekspertiiside tegemise kulu 4 804,25 eurot, tunnistajate

kohtusse ilmumise kulu 162,90 eurot ja sundraha 1 230 eurot, kokku 6 197,15 eurot. AS-lt

Holostovi Kinnisvarahaldus mõistis kohus riigituludesse välja ekspertiiside tegemise kulu 4

804,25 eurot, tunnistajate kohtusse ilmumise kulu 162,90 eurot ja sundraha 1 230 eurot,

kokku 6 197,15 eurot. Maakohus mõistis V. Leedolt, T. Rihvkilt ja L. Viikmaalt solidaarselt

OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja valitud esindajate tasuna 37 863,84 eurot

(käibemaksuta).

6.11.2. OÜ-lt Dagenhart (pankrotis) mõistis kohus T. Rihvki valitud kaitsja tasu katteks välja

4 016,67 eurot (käibemaksuta), OÜ-lt Paxton Assets (pankrotis) T. Rihvki valitud kaitsja tasu

katteks 4 016,67 eurot (käibemaksuta) ja OÜ-lt Reyna Trade (pankrotis) T. Rihvki valitud

kaitsja tasu katteks 3 407,33 eurot (käibemaksuta) ning viivise nimetatud menetluskuludelt

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni.

6.11.3. Maakohus mõistis OÜ-lt Dagenhart (pankrotis) V. Leedo valitud kaitsjate tasu katteks

välja 12 366,67 eurot (käibemaksuta), OÜ-lt Paxton Assets (pankrotis) V. Leedo valitud

kaitsjate tasu katteks 12 366,67 eurot (käibemaksuta) ja OÜ-lt Reyna Trade (pankrotis) V.

Leedo valitud kaitsjate tasu katteks 10 481,33 eurot (käibemaksuta) ning viivise nimetatud

menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni.

6.11.4. Veel mõistis maakohus OÜ-lt Dagenhart (pankrotis) L. Viikmaa kasuks välja tema

valitud kaitsjate tasu katteks 2344,70 eurot (käibemaksuga), OÜ-lt Paxton Assets (pankrotis)

L. Viikmaa valitud kaitsjate tasu katteks 2344,70 eurot (käibemaksuga) ja OÜ-lt Reyna Trade

(pankrotis) L. Viikmaa valitud kaitsjate tasu katteks 2016,44 eurot (käibemaksuga) ning

viivise nimetatud menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni. L.

Viikmaale riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud 3891,46 eurot jättis maakohus

riigi kanda.

6.11.5. Maakohus mõistis OÜ-lt Dagenhart (pankrotis), OÜ-lt Paxton Assets (pankrotis) ning

OÜ-lt Reyna Trade (pankrotis) välja ka AS-lt Holostovi Kinnisvarahaldus valitud kaitsja tasu

katteks igaühelt 1566,67 eurot (käibemaksuta) ja viivise nimetatud menetluskuludelt alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni.

7. Maakohtu hinnangul on kriminaalasjas leidnud tõendamist, et T. Rihvk, V. Leedo ja L.

Viikmaa võlgniku SLK juhtorgani liikmetena kahjustasid kavatsetult kohustustevastaselt

võlgniku varalist seisundit, põhjustades nõnda SLK maksejõuetuse ja maksevõime olulise

vähenemise. T. Rihvki, V. Leedo ja L. Viikmaa teod on kvalifitseeritavad KarS § 384 lg 1

järgi maksejõuetuse põhjustamisena. G. Kundrats aga osutas ainelist kaasabi SLK

maksevõime olulisele vähenemisele, mis on kvalifitseeritav KarS § 384 lg 1 - § 22 lg 3 järgi.

Samuti on tõendamist leidnud, et T. Rihvk ja G. Kundrats võltsisid kavatsetult SLK

garantiikirja ja panid sellega toime KarS 344 lg-s 1 sätestatud kuriteo. V. Leedo osutas sellele

kuriteole kavatsetusega vaimset kaasabi ja realiseeris nõnda KarS § 344 lg 1 - § 22 lg 3 järgi

kvalifitseeritava kuriteole kaasaaitamise. Viimaks on aga tõendatud, et V. Leedo ja HKV

kasutasid kavatsetusega võltsitud SLK garantiikirja, edastades ebaõigeid andmeid sisaldava

hagiavalduse koos võltsitud garantiiga Pärnu Maakohtule eesmärgiga kinnitada HKV näilikku

nõudeõigust SLK vastu. Maakohus ei tuvastanud ühtegi õigusvastasust või süüd välistavat

asjaolu. Maakohtu põhjendused ülaltoodud kohta olid kokkuvõtlikult alljärgnevad.

7.1.

Esmalt märkis maakohus, et Pärnu Maakohtu 19. novembri 2018. a määrusega

tsiviilasjas nr 2-18-14646 on välja kuulutatud SLK pankrot (jõustunud 6. detsembril 2018),

millega on täidetud KarS § 384 lg-s 2 sätestatud süüdistatavate KarS § 384 lg 1 järgi

karistatavuse eeldus.

7.2.

Maakohus osutas, et T. Rihvk oli süüdistuses kirjeldatud tegude ajal SLK juhatuse

liige, seejuures alates 2018. a algusest ainus juhatuse liige. V. Leedo oli kuni 3. veebruarini

2020 SLK ainuaktsionär, ning alates 2014. aastast on ta ka SLK nõukogu esimees. Süüdistust

puudutaval ajaperioodil oli SLK nõukogu liige lisaks V. Leedole mh veel 1. detsembrist 2014

– 26. märtsini 2018 süüdistatav L. Viikmaa. Kuigi V. Leedo ei kuulunud SLK juhatusse,

võttis SLK-d puudutavaid olulisemaid otsuseid faktiliselt vastu V. Leedo kui SLK

ainuaktsionär ja nõukogu esimees. Kohus nõustus L. Viikmaa kaitsjatega selles, et SLK

juhtimine sõltus peamiselt ainuaktsionäri V. Leedo tahtest, sest SLK otsused võttis vastu

peamiselt V. Leedo. Maakohus aga ei nõustunud T. Rihvki kaitsja väljendatud seisukohaga,

nagu vabastaks V. Leedo otsustaja roll SLK-s juhatuse ja teised nõukogu liikmed hoolsus- ja

lojaalsuskohustuse järgmisest. TsÜS § 37 lg 1 teise lause kohaselt vabaneb juhtorgani liige

vastutusest üksnes juhul, kui pädeva organi otsus, mille alusel ta tegutses, on õiguspärane.

Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget

vastutusest oma kohustuste, sh TsÜS §-s 35 ette nähtud kohustuste rikkumise eest. Juhtudel,

kus SLK juhtorgani liikmed ei olnud tehingute tegemisel teadlikud süüdistusega hõlmatud

tehingute sisust ja eesmärkidest, ei ole neile ka süüdistust esitatud.

7.3.

SLK oli emaettevõte, mis osutas Väinamere Liinid OÜ-le praamiühenduse

opereerimise teenust, aga tegeles ka muude projektidega. Praamiühenduse jaoks ehitati kolm

uut laeva ja selleks asutati 2007. a OÜ Dagenhart (pankrotis), OÜ Reyna Trade (pankrotis) ja

OÜ Paxton Assets (pankrotis) (edaspidi ka DPR). 22. juuli 2009. a prahilepingute alusel andis

Reyna Trade SLK-le rendile parvlaeva Hiiumaa, Dagenhart parvlaeva Muhumaa ja Paxton

Assets parvlaeva Saaremaa. SLK pidi tasuma prahitasu, kuid täitis kohustuse vaid osaliselt,

jäädes juba alates 2013. aastast DPR-le prahitasu maksmisega võlgu. V. Leedol oligi plaan

jätta rendistasud maksmata hiljemalt 2015. a, mil ta kooskõlastas selle plaani ka T. Rihvkiga.

V. Leedo üks osa plaanist oli vajadusel teha SLK lepingu lõppemisel maksejõuetuks.

Maakohtu hinnangul nägi SLK juhtkond juba enne 2016 oktoobrit praamiühenduse liinide

teenindamise üleminekuaega ette eesootavaid raskusi seoses võlausaldajatele võlgade

tasumisega. Kuigi SLK oli proovinud käivitada ka uue ärisuuna Saksamaal, see ei õnnestunud

ning nii V. Leedo kui T. Rihvk olid juba 2016. a algusest peale teadlikud, et SLK nõuded

Saksamaal asuva ettevõtte vastu tuleb SLK raamatupidamises alla hinnata, kui

vähetõenäoliselt laekuvana, mida aga ei tehtud.

7.4.

KarS § 384 lg 1 järgi on karistatav üksnes võlgniku varalise seisundi kahjustamine.

Maakohus leidis, et SLK oli võlgnik selle kuriteokoosseisu tähenduses, sest OÜ-l Dagenhart,

OÜ-l Paxton Assets ja OÜ-l Reyna Trade oli SLK vastu 22. juulil 2009. a sõlmitud

laevapereta prahilepingute raames renditud laevade: „Muhumaa“, „Saaremaa“ ja „Hiiumaa“

prahitasude võlgnevustest tulenevaid nõudeid kokku 8 317 388 eurot. Seoses kaitseväitega, et

DPR on valdavas osas võlanõuetest loobunud, märkis maakohus, et see ei muuda asjaolu, et

süüdistatavate käitumine on kahjustanud kannatanute varalisi õiguseid KarS § 384 lg 1

koosseisuteo toimepanemise ajal. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida

ka olukorras, kus isikul ei ole kriminaalmenetluses enam võimalik esitada tsiviilõiguslikku

nõuet kuriteo toimepanija vastu. Asjaolu, et kannatanud Dagenhart ja Paxton on nõuetest

loobunud ei oma seega tähtsust. Oluline on see, et oli võlasuhe, millest tulenevalt saab SLK-d

lugeda võlgnikuks, mis oli tekkinud enne kooseisuteo toimepanemist. Vaidlus puudub selles,

et DPR prahilepingutest tulenev võlasuhe oli tekkinud enne koosseisutegude toimepanemist.

Maakohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et DPR ei oleks 1. märtsil 2017 oma nõuetest

loobunud, kui oleks sel ajal teadnud süüdistuse esemeks olevatest asjaoludest. Seetõttu tuleb

asuda seisukohale, et süüdistatavad on koosseisuteo toimepanemisega kahjustanud KarS §

384 lg 1 kaitstavat õigushüve e võlausaldajate DPR varalisi huve. Lisaks tuleb aga märkida, et

SLK-l oli lisaks DPR-le ka teisi võlausaldajaid. Kohtu hinnangul on kaitseõiguse teostamiseks

piisav süüdistuses märge, et DPR olid suuremad võlausaldajad. See, et kõik SLK

võlausaldajad peaksid olema süüdistuses märgitud, pole vajalik. Tegemist on KarS § 384 lg 1

tähenduses taustafaktidega, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud

asjaolude esinemist, mis aga ei pea olema süüdistuses nimetatud.

7.5.

Vaidlust ei ole, et SLK pankrotimenetluses on kolmas pankrotiväline isik tasunud

enamus võlausaldajate nõuete eest. Võlausaldajate nõuete rahuldamine ei mõjuta aga KarS §

384 lg 1 karistatavuse eelduseid, sest tegemist on pankroti välja kuulutamisega on tagajärg

saabunud ja kuritegu lõpule viidud. Lõpuleviidud kuriteost ei saa loobuda kahju vabatahtliku

hüvitamisega. Kuid V. Leedo poolt SLK võlgade tasumist pidas maakohus karistust

kergendavaks asjaoluks, mida tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta.

7.6.

Maakohus tuvastas, et süüdistatavate süüdistuses kirjeldatud teod kahjustasid SLK kui

võlgniku varalist seisundit. Seisuga 31. detsember 2015, s.o enne koosseisuteo toimepanemist

oli SLK-l vara kokku 17 088 320 eurot ning kohustusi kokku 13 011 771 eurot, millest

tulenevalt oli ettevõtte omakapitali (netovara) suuruseks 4 076 549 eurot. Likviidse varana oli

SLK-l seisuga 31. detsember 2015 pangakontol kokku 5 479 522,96 eurot.

7.6.1. Aktsiatehingu episoodis SLK varalise seisundi kahjustamine seisnes HKV aktsiate

ostmises tegelikult väärtusest kõrgema hinnaga. Lisaks ei vasta tõele kaitseversioon, nagu

oleks SLK kontol seisnud raha HKV-le üle kantud investeerimiseks – sest mingeid

intesteeringuid selle raha eest tehtud ei ole, vaid sellest rahast on hoopis tasutud OÜ Narva-

Line kontsernikontol olevat võlga.

7.6.2. Parvlaevade Harilaid, Kõrgelaid, Regula ja St.Ola haldamiseks moodustatud

tütaräriühingute osad võõrandati alla omahinna. Tütarettevõtete osade võõrandamisest on

SLK saanud 10 000 eurot. Kuna 07.07.2016 seisuga olid SLK tütarettevõtete OÜ Regula

Maritime, OÜ St.Ola Maritime, OÜ Kõrgelaid Maritime ja OÜ Harilaid Maritime osade

reaalsed väärtused tütarettevõtetele kuulunud parvlaevade väärtuste tõttu oluliselt suuremad,

on nende tehingutega kahjustatud võlgniku varalist seisundit. Finantsekspertiisist nähtub, et

07.07.2016 seisuga olid SLK tütarettevõtete osade reaalsed väärtused järgmised: OÜ Regula

Maritime osa väärtuseks oli 2 170 602 eurot, OÜ St.Ola Maritime osa väärtuseks oli 479 420

eurot (+/-10% hinnangu vea määr), OÜ Kõrgelaid Maritime osa väärtuseks oli 226 684 eurot

(+/-10%hinnangu vea määr) ja OÜ Harilaid Maritime osa väärtuseks oli 226 684 eurot (+/-

10% (hinnangu vea määr), kokku seega 3 103 390 eurot (+/-3% hinnangu vea määr). SLK ei

ole saanud vara OÜ-le Aquatal üleandmisel samaväärset vastusooritust, mis oleks vastanud

tütarettevõtete osade tegelikule väärtusele. Kohus osutas, et juulis 2016 müüs OÜ Regula

Maritime parvlaeva Regula TS Laeva OÜ-le 4 000 000 euroga, millele lisandus käibemaks.

Kohtu hinnangul oli sellise müügihinna näol tegemist turuhinnaga.

7.6.3. Aktsiate pantimine vähendas vähemusaktsiate likviidsust ja väärtust oluliselt ning

seega vähenes oluliselt ka HKV aktsiate, kui SLK ainukese olulisema vara väärtus. Eelkõige

on just vastusoorituse väärtuse hindamise kaudu võimalik teha kindlaks, kas juhatuse liige on

äriühingule tehinguga kahju tekitanud või mitte. SLK-e kuluva 12 HKV aktsia pantimine

pandipidaja OÜ Naive Finants kasuks vähendas oluliselt nende aktsiate likviidust ja seeläbi

võimalikku müügihinda, millega on SLK juhtorgani liikmed V. Leedo, T. Rihvk ja L.

Viikmaa kahjustanud võlgniku SLK varalist seisundit. Aktsiatele ei ole võimalik leida turult

ostjat ilma pandipidaja OÜ Naive Finants OÜ (keda kontrollib HKV) nõusolekuta

pandiõigusest loobuda. Ainus reaalne ostja oleks HKV-ga seotud isik ja müügihind sõltuks

vaid tema hinnapakkumisest. Aktsiate põhjendamatuks pantimiseks loa andmisega aktsiatele

pandi seadmisega OÜ Naive Finants kasuks vähendasid SLK nõukogu liikmed V. Leedo ja L.

Viikmaa ning juhatuse liige T. Rihvk kohustustevastaselt SLK varaks olevate vähelikviidsete

AS Holostovi Kinnisvarahaldus vähemusaktsiate likviidsust veelgi. Kohus ei nõustunud

seejuures V. Leedo kaitsja seisukohaga, nagu ei omaks pandiõigus ilma nõudeta tähtsust.

Pandi olemasolu pelutab võimalikke ostjaid, mis oligi süüdistatavate tegevuse eesmärk.

Seetõttu ongi aktsiad oluliselt vähem likviidsed, kui need oleksid ilma pandita.

7.6.4. Viimaks osutas maakohus, et Pärnu Maakohtu 21. juuni 2018. a otsusega rahuldatud

HKV alusetu nõudega kahjustasid T. Rihvk, V. Leedo ja G, Kundrats võlgniku SLK varalist

seisundit. SLK poolt hagi õigeksvõtmise tulemusena on oluliselt vähendatud maksejõuetu

võlgniku SLK maksevõimet. Kohtuotsusega mõisteti SLK-lt HKV kasuks välja 18 miljonit

eurot, mis vähendas oluliselt SLK aktivate väärtust.

7.7.

Kohus osutas, et juhul, kui SLK juhatuse liige T. Rihvk ei oleks aktsiatehingut teinud

ega tütarettevõtete osasid müünud ning nõukogu liikmed ei oleks jäänud kohustustevastaselt

tegevusetuks T. Rihvki äriühingule kahjuliku aktsiatehingu tegemisel ega oleks andnud

nõusolekut tütarettevõtete osade müügiks, siis olnuks SLK varaline seisund märkimisväärselt

parem. Äriühingu käsutusse oleks jäänud vähemalt 8 miljoni euro võrra rohkem vara, mistõttu

oli eelnimetatud tehingute tegemine ja täitmine SLK maksejõuetuse põhjuseks. Kohtu

hinnangul oli piisav, et T. Rihvki, V. Leedo ja L. Viikmaa 2016. a jaanuarist kuni juulini

tehtud tehingud olid üksnes üks kaaspõhjus, mis kumulatiivselt muude põhjustega tõi kaasa

SLK maksejõuetuse. Maakohus leidis, et 2017. a lõpuks kujunenud püsiv maksejõuetus oli

süüdistuses nimetatud tegude vältimatu tagajärg, sest likviidne vara oli SLK-st välja

toimetatud.

7.8.

Kuid T. Rihvki, V. Leedo ja L. Viikmaa jätkasid SLK maksevõime olulist

vähendamist ka pärast seda kui SLK püsiv maksejõuetus oli välja kujunenud. KarS § 384 lg-s

1 ette nähtud kuritegu on võimalik toime panna ka juba maksejõuetuks muutunud võlgniku

maksevõimet oluliselt vähendades. Kui juba teo toimepanemise ajaks oli SLK majanduslik

olukord sedavõrd halb, et maksejõuetus saabunuks sõltumata süüdistatavatele etteheidetavast

teost, ei esine põhjuslikku seost etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise

vahel. Küll aga võib sellisel juhul kõne alla tulla süüdistatavatele SLK maksevõime olulise

vähendamise omistamine. Maakohtu hinnangul kahjustasid süüdistatavate teod SLK aktsiatele

pandi seadmises ja HKV hagi õigeksvõtmisel võlgniku varalist seisundit sellisel määral, et see

mõjutas oluliselt võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust ehk põhjustas võlgniku

maksevõime olulise vähenemise. aktsiate pantimine OÜ Naive Finants kasuks SLK-le vajalik

ega majanduslikult otstarbekas, kuna SLK ei saanud tehinguga vastusooritust ning pantimine

vähendas vähemusaktsiate likviidsust ja väärtust oluliselt ning seega vähenes oluliselt ka

aktsiate, kui SLK ainukese olulisema vara väärtus. Kui T. Rihvk ei oleks koormanud pandiga

SLK-le kuuluvaid 12 HKV aktsiat, siis ei oleks SLK-le kuuluvate aktsiate väärtus vähenenud

ja kui V. Leedo, L. Viikmaa ning MT ei oleks nõukogu liikmetena andnud nõusolekut SLK-le

kuuluva 12 HKV aktsia pantimiseks, siis ei oleks ka SLK-le kuuluvate aktsiate väärtus

vähenenud. Kui T. Rihvk ei oleks V. Leedo ja G. Kundratsi kaasabil tunnistanud HKV

alusetut nõuet ja hagi õigeks võtnud, siis ei oleks SLK-l 18,8 miljoni euro suurust kohustust

ning kui nõukogu liige V. Leedo oleks takistanud juhatuse liiget T. Rihvki võltsitud garantiist

tuleneva nõuet tunnustada, siis ei oleks võlgnikul SLK-l tekkinud ka 18,8 miljoni euro suurust

kohustust.

7.9.

KarS § 384 objektiivne koosseis nõuab põhjuslikku seost kohustusevastase teo ja

maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse vahel. Maakohtu hinnangul on nii T.

Rihvki, V. Leedo, L. Viikmaa kui G. Kundratsi puhul tuvastamist leidnud see, et nad käitusid

süüdistuses KarS § 384 kontekstis märgitud tegusid tehes kohustustevastaselt ja et selle tõttu

vähenes oluliselt SLK maksevõime.

7.9.1. Aktsiatehingu episoodis seisnes V. Leedo, T. Rihvki ja L. Viikmaa kohustustevastane

käitumine selles, et aktsiate tegelik väärtus oli ligikaudu 1 162 876 eurot, mistõttu maksis

SLK aktsiate tegelikust väärtusest rohkem 4 099 345 eurot. Seega ei saanud SLK tehingu

tulemusena samas väärtuses vastusooritust. V. Leedo, T. Rihvk ja L. Viikmaa ei järginud

aktsiatehingu tegemisel hoolsuskohustust. Audiitor RR koostatud hinnang ei kajastanud

aktsiate tegelikku väärtust. RR ei olnud audiitorina erapooletu ning tegutses huvide konfliktis,

koostades hinnangu vastavalt tellija vajadusele ja tema heakskiidule. T. Rihvk SLK juhatuse

esimehena suurendas internetipangas SLK pangakonto päevalimiiti ning andis raamatupidaja

G. Kundratsile korralduse aktsiate eest tasumiseks HKV-le. Kaheteistkümne AS Holostovi

Kinnisvarahaldus aktsia ostutehing väljus tulenevalt ÄS § 317 lg 1 p 1 tavapärase

majandustegevuse piiridest, mistõttu pidi SLK juhatus saama osaluse omandamiseks teistes

ühingus SLK nõukogu nõusoleku. SLK juhatuse liikmel T. Rihvkil aga puudus vajalik

nõukogu otsus. T. Rihvk ei lähtunud ka temal lasunud juhatuse liikme hoolsuskohustusest

teha majanduslikke riske kaaludes informeeritud otsus ning tegutseda korraliku ettevõtja

hoolsust järgides ja teha igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid vaid

nõukogu nõusolekul. V. Leedo ja L. Viikmaa hoolsusvastane käitumine seisnes selles, et nad

ei astunud nõukogu liikmetena samme SLK-le majanduslikult kahjuliku ja ebaotstarbeka

tehingu ära hoidmiseks, millega kiitsid heaks äriühingust kahjuliku tehinguga raha

väljaviimise, toimides SLK seisukohalt majanduslikult ebaotstarbekalt. Nõukogu järelevalve

kohustuse täitmine ei või piirduda vaid formaalse kontrolliga juhatuse tegevuse üle. Kui

ilmnevad asjaolud, mis viitavad juhatuse liikme kohustuste rikkumisele, tuleb nõukogul

rakendada meetmeid edasiste rikkumiste ärahoidmiseks. Sellises olukorras on nõukogul

võimalik anda juhatusele korraldusi õigusvastase tegevuse lõpetamiseks või otsustada ÄS §

309 lg 1 alusel oma kohustusi rikkunud juhatuse liikme tagasikutsumise üle. V. Leedo ja L.

Viikmaa tegevusetus kahjustas kohustustevastaselt SLK varalist seisundit. SLK nõukogu

liikmena aktsiatehingule luba andes oli Vjatšeslav Leedo huvide konfliktis, sest ta oli

samaaegselt ka HKV esindaja kui müügilepingu üks pool. Süüdistatav V. Leedo eelistas

ilmselgelt enda huve SLK omadele. Maakohus tuvastas, et T. Rihvkil, V. Leedol ja L.

Viikmaal oli aktsiatehingu episoodis kavatsetus kõigi KarS § 384 lg 1 objektiivse koosseisu

tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes. Nad olid teadlikud SLK majanduslikest

raskustest, nagu ka sellest, et tehing toob SLK-le kahju, kuid just sellist tagajärge nad

taotlesidki.

7.9.2. Tütarettevõtete müügi episoodis kahjustasid T. Rihvk, V. Leedo ja L. Viikmaa samuti

kohustustevastaselt SLK varalist seisundit, võõrandades need ettevõtted tegelikust väärtusest

oluliselt odavamalt OÜ-le Aquatal. Seda tehti eesmärgiga viia parvlaevad Regula, St Ola,

Kõrgelaid ja Harilaid kui SLK väärtuslikum vara äriühingust välja pärast seda, kui selgus, et

SLK ei saa jätkata Lääne-Eesti suursaartega peetava praamiühenduse liinide opereerimise

teenuse osutamist. Tütarettevõtete loomine ja neile parvlaevade müümine oli vajalikuks

eeltingimuseks, et laevad jääksid V. Leedo kontrolli alla, sest vastasel juhul oleks SLK

pidanud need ise võlgade katteks müüma. Tegelikult oligi plaan järgnevalt tütarettevõtted

koos laevadega edasi võõrandada. Võlgniku SLK olulisemateks varadeks olnud parvlaevade

Regula, St.Ola, Harilaid ja Kõrgelaid võõrandamisega 04.07.2016 raamatupidamisväärtuses

tütarettevõtetele ning koheselt nimetatud tütarettevõtete osade 07.07.2016 võõrandamisega

nimiväärtuses OÜ-le AQUATAL, jätsid SLK tütarettevõtete osade müügitehinguteks

nõusoleku andnud SLK nõukogu liikmed V. Leedo, L Viikmaa ja MT ning tehingud teostatud

juhatuse esimees T. Rihvk SLK teadlikult ilma tulust, mille SLK oleks omanikuks jäämise

korral saanud osaühingute osade võõrandamisest vabaturu tingimustel. Tuleb silmas pidada,

et ainuüksi OÜ Regula Maritime poolt parvlaev Regula edasimüügiga saadi rohkem raha, kui

SLK sai kõigi nelja laeva müümise eest kokku. T. Rihvki, V. Leedo, MTi ja Lennart Viikmaa

tegevuse eesmärgiks oli viia SLK omandis olevad ühed olulisemad ja väärtuslikumad varad

(OÜ Regula Maritime, OÜ St.Ola Maritime, OÜ Kõrgelaid Maritime ja OÜ Harilaid

Maritime osad) SLK varalisi huve kahjustades ebamõistlikult madala müügihinna eest üle OÜ

Aquatal omandisse. T. Rihvk rikkus temal kui SLK juhatuse liikmel lasunud hoolsus- ja

lojaalsuskohustust ja juhatuse liikmena ühingu maksevõime vähendamisel käitus hea usu

põhimõtte vastaselt. T. Rihvki tegevus nii aktsiaepisoodis kui ka tütarettevõtete osaluse

võõrandamise episoodis tõi kaasa SLK maksejõuetuse, sest need kahjustasid SLK varalist

seisundit. Tegevus oli kantud V. Leedo poolt väljendatud eesmärgist põhjustada SLK

maksejõuetus ja mitte tasuda võlausaldajatele võlgade eest. T. Rihvk, V. Leedo ja L. Viikmaa

ei ole täitnud juhtorgani liikmetena majanduslikult otstarbekalt käitumise kohustust. T. Rihvk

rikkus SLK-le kuuluvate osaühingute osade müügiga ÄS § 315 lg-st 1 ning TsÜS §-st 35 ja

tulenevat SLK juhatuse liikme üldisest hoolsuskohustusest tulenevat käitumisstandardit,

toimides SLK seisukohalt majanduslikult ebaotstarbekalt. V. Leedo ja L. Viikmaa aga

rikkusid SLK nõukogu liikmetena TsÜS § 35 sätestatud hoolsuskohustust, mis näeb ette, et

juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi

täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ning olema juriidilisele isikule

lojaalsed. Samuti rikkusid nad ÄS § 316, § 317 lg 1 p 2, § 327 lg 1 ning VÕS § 620 lg 2

sätestatud nõukogu liikme hoolsuskohustust, sest ei järginud SLK varalisi huve. Maakohtu

hinnangul tegutsesid süüdistatavad sellegi kuriteoepisoodi realiseerimisel kavatsetult, sest see

oli osa plaanist muuta SLK maksejõuetuks.

7.9.3. SLK-le kuulunud 12 HKV aktsia pantimisel oli süüdistatavate eesmärk takistada või

raskendada võlausaldajate nõuete tagamiseks aktsiate võõrandamist või SLK pankroti korral

takistada aktsiate võõrandamist või teha aktsiate võõrandamine võimalikult raskeks. SLK-l

puudusid pandi seadmise ajal võlaõiguslikud suhted OÜ-ga Naive Finants, mistõttu puudus

nõue, mida oli vaja pandiga tagada. Aktsiate pantimiseks andis nõusoleku SLK nõukogu, sh

selle liikmed V. Leedo ja L. Viikmaa. Selle nõusoleku alusel tegi SLK juhatuse liige T. Rihvk

pangas korralduse aktsiate pantimiseks OÜ-le Naive Finants. Sellise tehingu kavandas ja

valmistas ette L. Viikmaa, eesmärgiga muuta SLK-le kuuluvad HKV aktsiad väärtusetuks. L.

Viikmaa on rikkunud SLK ees temal lasunud nõukogu liikme hoolsuskohustust, sest ta on

koordineerinud plaani, kuidas SLK varatuks teha ja võlausaldajatele mitte maksta, ehk

käitunud teadlikult heade kommete vastaselt. SLK juhatuse liige T. Rihvk on rikkunud

aktsiaid pantides ÄS § 315 lg-st 1 ja TsÜS §- st 35 tulenevat kohustust käituda äriühingu

jaoks majanduslikult otstarbekalt. Pandi seadmiseks nõusoleku andmisega rikkusid SLK

nõukogu liikmed V. Leedo ja L. Viikmaa TsÜS § 35 sätestatud hoolsuskohustust tegutseda

seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täites juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava

hoolega olema juriidilisele isikule lojaalsed. Samuti rikkusid nad ÄS § 316, § 317 lg 1 p 2, §

327 lg 1 ning VÕS § 620 lg 2 sätestatud nõukogu liikme hoolsuskohustust, sest ei järginud

SLK varalisi huve. Selle tulemusel kahjustati võlgniku SLK varalist seisundit, mis on

käsitatav võlgniku varalise seisundi kohustustevastase kahjustamisena KarS § 384 lg 1

tähenduses. Maakohus tuvastas, et süüdistatavad kahjustasid aktsiaid pantides SLK varalisi

huve kavatsetusega – eesmärgiga tekitada pankrotimenetluses olukord, kus keegi kolmas V.

Leedoga mitteseotud isik, ilmselt ei sooviks osta aktsiaid, mis on panditud OÜ Naive Finants

kasuks. Eeltoodu põhjal panditi SLK-e kuuluvad HKV aktsiad nende likviidsuse vähendamise

eesmärgil, et kahjustada kohustustevastaselt võlgniku SLK varalisi huve ja seeläbi SLK

võlausaldajate huve. Pandi kohaldamisega püüti takistada või raskendada võlausaldajate

nõuete tagamiseks aktsiate võõrandamist või SLK pankroti korral takistada aktsiate

võõrandamist või teha aktsiate võõrandamine võimalikult raskeks. Pandi seadmisega tehti

aktsiate võimalik müük sõltuvaks V. Leedo kontrollitava pandipidaja OÜ Naive Finants

tahtest.

7.9.4. HKV alusetu nõude tunnustamiseks võltsisid JS, T. Rihvk ja G. Kundrats esmalt V.

Leedoga kooskõlastatult SLK garantii, et kasutada garantii alusel näiliselt tekkinud

garantiikohustust selleks, et esitada SLK vastu võimalikult suur nõue, eesmärgiga kahjustada

SLK varalist seisu ja seeläbi SLK võlausaldajate huve. Esmalt otsustati kasutada suurtes

võlgades olevat OÜ-d Narva-Line, mille likvideerimise käigus saaks likvideerida parvlaevu

omanud endised Holostovi HKV tütarettevõtted, koostada selgelt ülejõukäiv võlanõue ja

seejärel ka OÜ Narva-Line lõpetada. Seda ka tehti. Samas võltsiti SLK garantii, tagamaks

KHV nõuet OÜ Narva-Line vastu. See garantii oli järgnevalt HKV SLK vastu esitatud hagi

aluseks. T. Rihvk võttis ilma SLK nõukogu sellekohase otsuseta hagi õigeks, mistõttu

rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja mõistis SLK-lt välja võlgnevuse 18 891 010,94 eurot.

Sellise käitumisega suurendas T. Rihvk alusetult võlgniku SLK kohustusi HKV ees 18 891

010,94 euro võrra ja vähendas SLK oluliselt maksevõimet, kuna SLK aktivate väärtus ei

muutunud ning SLK-l puudusid piisavad likviidsed varad kõigi oma varaliste kohustuste

täitmiseks. Lepingu täitmist võib rikkumiseks pidada ka juhul, kui lepingu eesmärk oligi

äriühingu varatuks muutmine. T. Rihvk ei ole tegutsenud võlgniku juhatuse liikmena heas

usus ega järginud hoolsus- ja lojaalsuskohustust, sest ta ei ole käitunud SLK äriühingu

huvides, vaid Holostovi HKV huve silmas pidades, toimides sel viisil SLK seisukohalt

majanduslikult ebaotstarbekalt. T. Rihvk rikkus TsÜS § 35 sätestatud hoolsuskohustust, mis

näeb ette, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast

tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema

juriidilisele isikule lojaalsed. Samuti rikkus ta ÄS § 306 lg-s 2 nimetatud üldist

hoolsuskohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, kuid kas kohustust

teostada igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid ainult nõukogu nõusolekul

ja ÄS § 315 lg-s 1 sätestatut kohustust täita juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja

hoolsusega. SLK nõukogu liige V. Leedo on kahjustanud kohustustevastaselt võlgniku SLK

varalist seisundit tegevusetusega, jättes tahtlikult temalt nõutavad toimingud tegemata.

Tegevusetuks jäädes rikkus nõukogu liige V. Leedo TsÜS § 35 sätestatud hoolsuskohustust,

mis näeb ette, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast

tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema

juriidilisele isikule lojaalsed. ÄS § 327 lg-s 1 kohaselt peab aktsiaseltsi nõukogu liige oma

kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. V. Leedo ei täitnud hoolsuskohustust, sest ta

ei teinud toiminguid, milleks ta olid nõukogu liikmena õiguslikult kohustatud. V. Leedo ei

kutsunud nõukogu esimehena ÄS § 321 lg 1 alusel kokku nõukogu koosolekut, et otsustada

juhatuse liikme tagasikutsumine või juhatusele õigusvastase tegevuse lõpetamiseks korralduse

andmine. Kohusetundlik ja ettenägelik samas valdkonnas tegutsev nõukogu liige oleks

takistanud juhatuse liikmel äriühingule kahjuliku toimingu tegemist. Seega jättis ta teadlikult

seadusest ja põhikirjast tulenevad nõukogu liikme kohustused täitmata, kuigi tal oli tegelik

võimalus kahjulik toiming ära hoida. Maakohtu hinnanul panid süüdistatavad selle kuriteo

toime kavatsetult. Nende keerulise ja mitmeid etappe läbiva tegevuse peamiseks eesmärgiks

oli suure varalise nõude esitamine võlgniku SLK vastu, et kahjustada võlgniku varalist

seisundit. V. Leedo ja T. Rihvi eesmärgiks oli saada maakohtult HKV kasuks kohtuotsus,

mida kasutada SLK pankrotimenetluses PankrS § 103 lg 4 kohase kaitsmiseta tunnustatuks

loetava nõudena, et sel viisil kindlustada HKV suurima võlausaldaja roll ja seeläbi saada

eeliseid teiste võlausaldajate ees pankrotivara võimaliku jagamise korral.

7.9.5. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatavate kohustustevastane käitumine SLK

maksevõime olulisel kahjustamisel oli üks jätkuv tegu, mis oli kantud ühest ja samast

tahtlusest, mis oli suunatud SLK varalise seisundi kahjustamisele, s.o võlgniku varatuks

tegemisele. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo

lõpuleviimist ka järgmise teo. Süüdistatavatele T. Rihvkile, V. Leedole ja L. Viikmaale oli

teada, et SLK majandustegevus lõpeb hiljemalt oktoobris 2016, selleks ajaks oli SLK välja

kujunenud võlgnevus ja oli tõenäoline, et võlausaldajad nõuavad SLK vara arvel nõuete

rahuldamist. Võlgniku SLK varalise seisundi kahjustamine, mis seisnes võlgniku ilmajätmises

pangakontol olnud rahast ja tütarühingute osadest moodustab terviku järgneva kahe

episoodiga, sest ilma eelnimetatud tehinguteta ei oleks olnud süüdistatavatel vaja järgnevaid

toiminguid teha. HKV hagi õigeksvõtmine kahjustas SLK varalist seisundit aga niivõrd, et

SLK pankroti välja kuulutamine oli võlgniku varalise seisundi ulatusliku kahjustamise tõttu

vältimatu. Süüdistatavad T. Rihvk SLK juhatuse liikmena ning nõukogu liikmed V. Leedo ja

L. Viikmaa rikkusid võlgniku SLK juhtorgani liikmete kohustusi aktsiatehinguga ja

tütarettevõtete osade võõrandamisega vara SLK-st väljaviimisega. Süüdistatavatel polnud

algusest peale kavatsust DPR-le, kui suurematele võlausaldajatele, kuid ka väiksematele

võlausaldajatele võlgnevuse eest tasuda. Eeltoodud episoodides kirjeldatu on käsitatav ühe

jätkuva teona, mis viidi lõpule HKV hagi õigeksvõtmisega. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu,

et tütarettevõtete osade müügi ja pandi seadmise tehingu vahel on olnud pikem periood, sest

SLK pankroti kuulutamiseni tuli läbida vaheetappe, mis võtsidki aega. Enne kui HKV esitas

pankrotiavalduse, kindlustasid süüdistatavad, et kohe algavas pankrotimenetluses ei oleks

võimalik tehinguid tagasi võita, et saada tagasi vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

Seega nii eelkäsitletud aktsiatehing, tütarettevõtete osade võõrandamine, SLK-le kuuluvate 12

HKV aktsiate pantimine ja SLK poolt HKV nõude tunnustamine moodustavad ühe jätkuva

teo. Kogu eeltoodud V. Leedo, T. Rihvki ja L. Viikmaa käitumine oli kantud ühtsest

tahtlusest, suunatud sama õigushüve vastu, mis võimaldab igat konkreetset üksiktegu

vaadelda eelnenud, juba lõpule viidud süüteo jätkuna.

7.9.6. Seoses L. Viikmaa kaitsja kriitikaga süüdistusele, mille kohaselt heidetakse L.

Viikmaale ja V. Leedole ette nii maksejõuetuse põhjustamist täideviimisena, täideviimisena

tegevusetuse vormis kui ka selle kuriteole kaasaaitamisena, märkis maakohus, et

kohtupraktika kohaselt neeldub osavõtutegu karistusõiguslikust subsidiaarsuse põhimõttest

lähtudes täideviimisteos. See tähendab, et teo kvalifitseerimisel neelab temale omistatav

maksejõuetuse tahtlik põhjustamine kui täideviimistegu samale teole suunatud

kaasaaitamisteo, seetõttu ei ole korrektne nende käitumisaktide eraldi kvalifitseerimine.

Süüdistuses on õigesti leitud, et V. Leedo ja L. Viikmaa on pannud teo toime nii tegevuse kui

ka tegevusetuse vormis, kuid kogumis vastutavad süüdistatavad lõpule viidud põhidelikti eest,

sest põhidelikti tuletisena ei ole KarS §-le 13 osutamine vastutuse alusena enam vajalik,

seepärast on otsuse resolutsioonis KarS § 384 lg 1.

7.10.

Seoses garantiidokumendi võltsimisega märkis maakohus, et KarS § 344 lg 1

objektiivne koosseis seisneb dokumendi võltsimises, mis peab olema kohane õiguse

omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. Ehkki õigus KarS § 344 mõttes peab olema

tegelik, peetakse selle omandamise võimaluse all kõnealuses kuriteokoosseisus silmas

esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. KarS §-s 344 peetakse silmas

dokumenti, mis selle ehtsuse korral võimaldaks õigusi omandada või kohustustest vabaneda.

Seega on kuriteokoosseis täidetud ka juhul, kui võltsitakse dokument, mis võimaldab näiliselt

omandada mõne tegeliku õiguse.

7.10.1. SLK garantii alusel on isikul võimalik tõendada õiguslikult olulisi asjaolusid, millest

tulenevalt oli HKV-l näiline õigus nõuda SLK-lt kohustuse täitmisena OÜ-le Narva-Line

antud laenu tagastamist. Maakohus leidis, et garantiidokumenti vale kuupäeva ja ebaõigete

faktiväidete kandmise tõttu (SLK garantiikohustus) on kahjustatud dokumendiga seotud

õiguskäibe usaldusväärsus.

7.10.2. Nähtuvalt kohtus uuritud tõenditest on garantiidokumendi enda arvutis koostanud JS.

Maakohus jõudis tõendite analüüsi põhjal järeldusele, et T. Rihvki ega G. Kundratsi allkirjad

garantiidokumendil ei ole sinna monteeritud, vaid need on originaaldokumendile

käsikirjaliselt kandnud süüdistatavad ise.

7.10.3. Maakohtu hinnangul on kummutatud kaitseversioon, nagu võiks SLK siiski olla

garantii OÜ Narva-Line kohustuste tagamiseks olla andnud. Mh ei oleks sellises mahus

garantii andmine olnud SLK-le 2006. a jõukohane ega ka OÜ Narva-Line kohustuste suurust

arvestades vajalik. Asjaolu, et garantiid ei ole olemas olnud kinnitab tõik, et SLK 27. märtsi

2006 garantiist tulenevat tingimuslikku nõuet SLK vastu ei ole kajastatud üheski SLK ega

HKV majandusaasta aruandes. Kuigi seoses SLK 2006 majandusaasta audiitorkontrolliga on

SLK juhtkond audiitoritele 29. juunil 2007 kinnitanud, et ettevõttel ei ole bilansipäeval muid

olulisis kohustusi, võlgu, pante, garantiisid või muid potentsiaalseid kohustusi peale nende,

mis on kajastatud raamatupidamise aastaaruandes. Seejuures pidi vaidlusalune garantii SLK

raamatupidamises kajastuma, sest kui SLK tagas AS Saare Finants ees võlgniku OÜ Narva-

Line sisulise maksejõuetuse olukorras kohustusi, siis pidi tagatise andja raamatupidamise

aruande bilansis kajastama eraldi tõenäoliselt realiseeruva kohustusena. Üksnes juhul, kui

kohustuse realiseerumise tõenäosus olnuks väiksem kui 50%, ei oleks olnud vajalik eraldist

bilansis moodustada, kuid võimalik kohustus tulnuks sel juhul avalikustada. Maakohus osutas,

et kaitseversiooni kinnituseks ei ole esitatud AS Saare Finants kontsernikonto lepinguga nr

00-04-150 liitmise päeval 27. märtsil 2006 ega sellele lähedasel ajal SLK nõukogu tehtud

otsust nõusoleku andmiseks OÜ Narva-Line võlakohustuste tagamiseks AS Saare Finants ees.

Garantii ei esitatud ka tsiviilasjas nr 2-18-14646, kui Pärnu Maakohus nõudis 22. oktoobri

2018 kohtumäärusega garantiikirja ja SLK nõukogu otsuse esitamist. Nõukirjale esitatud

vastuse kohaselt anti originaaldokument AS-le Saare Finants üle, kuid seda ei tehtud, kuna

väidetavalt polnud see säilinud. Maakohus nõustus prokuröriga, et vastavat nõukogu otsust

garantii andmiseks ei ole olemas, sest nähtuvalt SLK dokumentide arhiveerimise korrast tuli

nõukogu otsuseid alatiselt säilitada, mistõttu ei võinud nõukogu otsust hävitada.

7.10.4. Kohtu hinnangul on tõendatud V. Leedo kaasaaitamistegu 27. märtsi 2006 SLK

garantiidokumendi võltsimisel. Ta arutas garantii asjaolusid eelnevalt ja kooskõlastas need

JSga, andes JSle garantii võltsimiseks nõusoleku. Samuti julgustas ta T. Rihvki ja G.

Kundratsit võltsitud garantiid allkirjastama, tugevdades ja kindlustades kaassüüdistatavate teo

toimepanemise tahet, mis on käsitatav vaimse ehk intellektuaalse kaasaaitamisena.

7.10.5. Maakohus leidis, et süüdistatavad panid võltsimise ja sellele kaasaaitamise toime

kavatsetult, sest garantii võltsimine oli KarS § 16 lg 2 ls 2 tähenduses eesmärgi saavutamise

hädavajalik tingimus. 9. märtsil 2018 oli süüdistatavatel teada, et JS koostab SLK vastu hagi,

seega kujutasid süüdistatavad T. Rihvk ja G. Kundrats ning V. Leedo kaasaaitajana endale

ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on põhjendamatu nõude esitamiseks

möödapääsmatult vajalik.

7.11.

V. Leedole ja AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus esitatud süüdistust võltsitud 27.

märtsi 2006. a SLK garantii kasutamises, mille V. Leedo esitas koos hagiavaldusega Pärnu

Maakohtule, luges maakohus tõendatuks. KarS § 345 lg 1 järgi peab võltsitud dokumendi

kasutajal olema eesmärk omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Seejuures on üldjuhul

tegemist õiguse näiliku omandamise eesmärgiga. V. Leedo kasutas intellektuaalselt võltsitud

dokumenti, kui edastas selleks volitatud isiku ehk G. Kundratsi ja T. Rihvki ning enda

kaasaaitamisel koostatud ebaõigeid andmeid sisaldava hagiavalduse koos võltsitud garantiiga

Pärnu Maakohtule. V. Leedo tegevuses on KarS § 345 lg 1 subjektiivse koosseisu element,

milleks on eesmärk omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Võltsitud SLK garantii

maakohtule esitamise eesmärk oli kinnitada HKV näilikku nõudeõigust SLK vastu, sest

tegelikult puudus SLK-l garantiikohustus. Hagiavalduses garantiile tugineva nõude

esitamisega omandas HKV näilise nõudeõiguse SLK vastu, mis oli ka V. Leedo teo

eesmärgiks, seega pani ta kuriteo toime kavatsetusega. Kuna juriidiline isik tegutseb enda

esindajast füüsilise isiku kaudu, siis on ka AS Holostovi Kinnisvarahaldus kuriteo toime

pannud, kuivõrd V. Leedo esitas võltsitud garantiidokumendi kohtule HKV juhatuse liikmena

äriühingu huvides eesmärgiga saavutada HKV kasuks SLK-lt 18 891 010,94 euro

väljamõistmine.

7.12.

Maakohus käsitles kaitseväidet KarS § 384 sätete järgi kvalifitseeritava kuriteo

võimalikust aegumisest ja leidis, et kuritegu ei ole aegunud.

7.13.

Erinevalt kaitsjate väidetust, pidas maakohus lubatavateks tõenditeks G. Kundratsi

e-postist (Gmail) ning T. Rihvki arvutist (lauaarvuti ML, kleebisega 254503) ja

meilikontodelt saadud materjale, samuti T. Rihvki mobiilitelefonist saadud tõendeid, leides, et

neile mõlemale oli enne läbiotsimisi tutvustatud kahtlustatava õigusi ning seega andsid nad

enda meilikontode ning telefoni ja arvuti paroolid välja oma õigustest teadlikuna. Kohus pidas

ka G. Kundratsi telefonist Sony pärit materjale lubatavaks tõendiks, leides, et prokurör on

ammendavalt selgitanud, kuidas telefonis olevatele materjalidele ligi pääseti. Maakohus ei

nõustunud L. Viikmaa kaitsja väitega, nagu oleks JR parooliga kaitstud seadmetest saadud

tõendid lubamatud, sest JRle ei selgitatud tema õigust keelduda menetlejatele aktiivse kaasabi

osutamisest, märkides, et JR menetlusõiguseid ei ole rikutud, sest ta ei olnud kahtlustatav,

süüdistuse etteheite kohaselt on JR kasutatud ära vahendina kuriteo toimepanemiseks. Seega

ei aktualiseeru küsimus JR õigusest keelduda aktiivsest kaasabi osutamisest enda süü

tõendamiseks.

7.14.

Maakohus pidas lubatavateks tõenditeks ka T. Rihvki elukohas toimunud läbiotsimisel

saadud tõendeid, leides, et hoolimata sellest, et T. Rihvk andis vabatahtlikult välja oma arvuti

ning märkmikud ja kaustad ei vääranud õigust otsida tema juurest ka muid võimalikke

asjassepuutuvaid tõendeid. Kriminaalmenetluse esemeks oleva asja mahukust arvestades oli

põhjendatud arvata, et läbiotsitavas kohas võib leida veel tõendina kasutatavaid esemeid ja

dokumente. Samuti on maakohtu hinnangul jälgitav kuskohast ja kuidas saadi T. Rihvki

märkmik ning see on tõendina lubatav.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Tallinna Ringkonnakohtule V. Leedo ja

AS Holostovi Kinnisvarahaldus kaitsja vandeadvokaat Elmer Muna; T. Rihvki kaitsjad

vandeadvokaadid Erki Kergandberg ja Tanel Kask; Lennart Viikmaa kaitsjad vandeadvokaat

Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise Altroff; Grete Kundratsi kaitsja vandeadvokaat

Jaanus Tehver; ja prokuratuur. Kannatanute OÜ Dagenhart (pankrotis), OÜ Paxton Assets

(pankrotis) ja OÜ Reyna Trade (pankrotis) esindajad vandeadvokaadid Toomas Vaher,

Marika Kütt ja Marko Kairjak esitasid määruskaebuse seoses menetluskulude jaotusega.

9. V. Leedo kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist V. Leedo süüdimõistmise ja

karistamise, samuti menetluskulude, tsiviilhagi ja selle tagamiseks seatud vara aresti osas

nõupidamissaladuse rikkumise tõttu ning kriminaalasja maakohtule teises kohtukoosseisus

uueks arutamiseks saatmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist V.

Leedo süüdimõistmise ja karistamise, samuti menetluskulude, tsiviilhagi ja selle tagamiseks

seatud vara aresti osas ning V. Leedo õigeksmõistmist või süüdistuses KarS § 384 lg 1 – § 22

lg 3 järgi ning KarS § 384 lg 1 – § 13 lg 1 järgi alternatiivselt kriminaalmenetluse lõpetamist

aegumise tõttu. Kaitsja taotleb OÜ Reyna Trade (pankrotis, edaspidi ka Reyna) V. Leedo

vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist või alternatiivselt selle täies ulatuses

rahuldamata jätmist. Samuti taotleb kaitsja tsiviilhagi tagamiseks V. Leedole ja tema

abikaasale ühisvarana kuuluva AS Holostovi Kinnisvarahaldus 50 aktsiale seatud aresti

tühistamist ning V. Leedole menetluskulude hüvitamist. Kaitsja taotleb täiendavate tõendite

kriminaalasja juurde võtmist.

9.1.

Apellandi hinnangul on maakohus kriminaalasja menetlemisel rikkunud kohtunike

nõupidamissaladust, sest vaidlustatud otsuse p-s 6.4.2. on tehtud arvukalt viiteid 4. detsembri

2019. a vaatlusprotokolli lisadele, mida ei ole loetletud süüdistusakti tõenditena ega esitatud

kohtutoimikusse. Sellest järeldab apellant, et maakohus on tutvunud kriminaaltoimikuga, mis

on võistlevas kohtumenetluses ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte oluline rikkumine

KrMS § 339 lg 1 p-de 5 ja 12 mõttes.

9.2.

Maakohus on juba otsuse alguses võtnud eelduseks, et toimepandu näol on tegemist

kuriteoga ning seejärel rajanud kogu ülejäänud otsuse sellise seisukoha kinnitamisele, jättes

tähelepanuta kõik süüdistatavaid õigustavad olulisemad asjaolud ja tõendid. Tõendite

hindamise käigus on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust nii asjakohaste kui

ka lubatavate tõendite kogumata ja arvestamata jätmisega ning lubamatutele tõenditele

tuginemisega. Sedasi on maakohus hinnanud ja arvestanud tõendeid üksnes valikuliselt ega

ole neid hinnanud kogumis. Mitmed kaitseväited on maakohus jätnud ilma mistahes

selgituseta käsitlemata. Lisaks on maakohus ebaõigesti jätnud rahuldamata kaitsjate taotluse

uue ekspertiisi määramiseks ning on süüdimõistva kohtuotsuse rajanud valdavalt

registreeritud eraeksperdi oluliste puudustega koostatud ekspertiisile. Prokuratuuri esitatud

ekspertiisi on maakohus hinnanud kriitikavabalt, korrates lahendis ekspertiisis kajastatud

järeldusi ilma tuvastamata vastavate järelduste aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Sellega on

kriminaalasjas tõe tuvastamine olnud lubamatult delegeeritud registreeritud eraeksperdile.

9.3.

Kaitsja leiab, et asja arutamiseks vajaliku ja lubatava ekspertiisi määramata jätmine on

käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samuti kujutab endast

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist see, et maakohus on jätnud mitmele olulisele

kaitseväitele üldse reageerimata, sh käsitlemata väited seoses tõendite lubatavusega.

9.4.

Materiaalõiguslikult on maakohus ebaõigesti ja ka süüdistusakti piiridest väljuvalt

mõistnud V. Leedo süüdi jätkuvas kuriteos. Seejuures ei ole arvesse võetud tõenditest

nähtuvat 2016. aasta, 2017. aasta ja 2018. aasta tegelikku olukorda terviklikus plaanis ning

sellest lähtuvaid ärilisi valikuvõimalusi. Hinnates tõendikogumit tervikuna on selgelt

eristatavad sündmused enne ja pärast 2017. aastat. SLK peamine tegevus 2016. aastal seisnes

soovis leida lahendus küllaltki järsult lõppenud senisele äritegevusele ja sellega kaasnevatele

raskustele. Sellest soovist oli kantud otsus investeerida SLK pangakontol seisnev summa

aktsiate kaudu HKV tegevusse, eesmärgiga vältida raha asjatult olemist pangakontol. Samuti

tuli tulenevalt parvlaevadega seonduva lepingu lõppemisest panna parvlaevad eraldi ettevõtete

alla äririskide hajutamiseks, mis ei olnud varasemalt vajalik. Vastupidiselt tõendikogumi kui

terviku hindamisega, on maakohus võtnud 2016. a sündmuste tuvastamisel V. Leedo ütlusi

arvesse valikuliselt ilma põhjendamata, miks need olulises ulatuses arvestamata jäävad ning

jätta maksimaalselt petliku mulje, justkui olnuks V. Leedo eesmärgiks tekitada kahju DPR-le,

jätta tasumata lepinguga ette nähtud prahitasud ja teha SLK lepingu lõppemisel maksejõetuks.

Kui V. Leedo eesmärk oleks olnud jätta kohustused võlausaldajate ees täitmata ja muuta SLK

maksejõuetuks, ei oleks mingeid uusi ärisuundasid isegi proovitud alustada. Kui V. Leedo

eesmärk oleks olnud muuta SLK maksejõuetuks, siis poleks tal üldse olnud tarvis sõlmida

2016. a augustis kokkuleppeid RT ja OMga. Jätkuna allkirjastati 2017. a Release Agreement,

mis vabastas SLK ja DPR vastastikustest nõuetest. Mõne aja möödudes pärast 1. märtsi 2017.

a lepingu allkirjastamist andis DPR-i tegevust juhtiv OM V. Leedole mõista, et soovib siiski

veel raha ning kui ta enda nõudmisi ei saa, siis hakkab V. Leedot hagema. Kirjeldatud OM

käitumisest tingituna mõistis V. Leedo, et OM hakkab igal võimalusel takistama SLK

majandustegevuse jätkamist ning soovib muuta selle täielikult maksejõuetuks. See oleks

tähendanud, et SLK igasugune majandustegevus oleks lõppenud. Kantuna soovist leida

võimalused SLK äritegevuse jätkamiseks pöörduti 2017. aasta teises pooles õigusnõustaja JS

poole, kes pärast olukorra analüüsimist andis juriidilist nõu, mille kohaselt oli mõistlik SLK-

le kuuluvad HKV aktsiad pantida ning esitada HKV nõue SLK vastu. Kõiki neid asjaolusid on

maakohus eiranud. Seega alates 2017. a toimunud tegevus oli suunatud sellele, et päästa SLK-

d olukorras, kus endised äripartnerid soovisid tekitada SLK pankroti põhjendamatuid ja

alusetuid meetmeid kasutades.

9.5.

V. Leedo tegutsemiskohustuse alus on lubamatult tuletatud abstraktsest ettevõtja

üldisest hoolsuskohustusest. Tegutsemiskohustuse selline tuletamine on vastuolus

karistusõiguse määratletuse põhimõttega. Samuti on maakohus ebaõigesti sisustanud KarS §

384 lg-s 2 sätestatud karistatavuseeldust.

9.6.

Maakohtu otsus ei ole jälgitav ja selles sisalduvad põhjendused ei moodusta sidusat,

loogiliselt jälgitavat tervikut.

9.7.

Maakohus on tõenditena kasutanud hulka selliseid elektroonilistelt andmekandjatelt

saadud tõendeid, mis on saadud isikute põhiõiguste rikkumise teel. Nii nt on maakohus

põhjendamatult jätnud igasuguse tähelepanuta, et G. Kundratsile, T. Rihvkile ega ka JRle ei

ole selgitatud, et lisaks õigusele keelduda ütluste andmisest, ei pea nad menetlusele aktiivset

kaasabi osutama, mistõttu on nende telefonidest ja arvutitest, sh meilikontodelt saadud

tõendeid ebaseaduslikult. Otsuses ei ole maakohus pööranud vähematki tähelepanu ka

andmekandjatesse sisenemise proportsionaalsusele.

9.8.

Maakohus on lubamatult tuginenud sideettevõtjalt saadud andmetele. Vastuväide

selliste andmete lubatavusele esitati 17.04.2023 istungil, mil maakohus selgitas, et seisukoht

tõendite lubatavusele esitatakse kohtuotsuses. Selliseid selgitusi Pärnu Maakohtu otsus ei

sisalda, mida tuleb hinnata kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p

7 mõttes.

9.9.

Maakohus esitab korduvalt deklaratiivseid väiteid, et asjas „on leidnud tõendamist“,

kuid üldjuhul ei nähtu, milliste tõendite najal ja millises kohtuotsuse punktis see asjaolu

tõendamist on leidnud. Läbivalt on tehtud ekslikke üldistavaid järeldusi lünklike ja

ebapiisavate andmete pinnalt. Samuti on eksitud sündmuste ajalises järjestuses ning omistatud

süüdistatavatele teadmisi, mida neil ex ante ei saanud olla.

9.10.

Maakohus on mõistnud V. Leedo süüdi KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kahe

süüteokoosseisu järgi ehk nii maksevõime olulise vähenemise kui ka maksejõuetuse

põhjustamises. Sellega on maakohus lubamatult väljunud süüdistusakti piiridest, sest V.

Leedole ei ole süüdistuse kohaselt ette heidetud maksejõuetuse põhjustamist e KarS § 384 lg

1 teist kooseisualternatiivi. Sellise hüpoteesi on prokuratuur püstitanud alles kaitsekõnede

peale esitatud repliigis. See kujutab endast kaitseõiguse rikkumist.

9.11.

Aktsiate omandamise ja tütarettevõtete müügitehingu osas etteheidetavad teod on

aegunud. Kuna maakohus on süüdistusakti piiridest väljuvalt ja ebaõigesti leidnud, et V.

Leedole etteheidetavad teod on pandud toime jätkuvuse vormis, siis on maakohus ebaõigesti

jätnud V. Leedo suhtes kriminaalmenetluse lõpetamata 2016. aasta aktsiatehingut ja

tütarettevõtete müüki puudutavas osas.

9.12.

Kriminaalmenetluses läbiviidud AJ ekspertiis ning MN ja AN arvamus ei ole

lubatavad ega usaldusväärsed tõendid. AJ ei olnud teadlik kõikidest talle kui

kriminaalmenetluseks vajaliku ekspertiisi läbiviijale kehtivatest kohustustest ja õigustest ning

mh sellest tulenevalt on ta andnud mittetäieliku ja ebaobjektiivse hinnangu. Nimelt ei ole

eksperdile enne ekspertiisi koostamist tutvustatud ja selgitatud ka kõiki tema KrMS §-st 98 ja

ka KrMS § 107 lg-st 4 tulenevaid õigusi ja kohustusi. Samuti pole ekspert andnud allkirja

selle kohta, et talle on ekspertiisi määramise seisuga vastavaid õigusi ja kohustusi tutvustatud

ning ta saab nendest aru. AJ on tunnistanud, et tal puudus ekspertiisi korrektseks läbiviimiseks

piisav materjal ning ta ei saanud viia ekspertiisi läbi meetodil, mida mitte kunagi ei jäeta

kasutamata. Vaatamata väljatoodule ei ole AJ kasutanud enda kui eksperdi KrMS § 98 lg 1 p-

dest 1 ja 4 tulenevaid õigusi taotleda ekspertiisimaterjali täiendamist või alternatiivselt

keelduda ekspertiisi tegemast, kui talle esitatud ekspertiisimaterjal ei ole küllaldane.

Prokuratuur ja uurijad ei esitanud AJle SLK majandustegevuse terviklikuks ja objektiivseks

hindamiseks hädavajalikke materjale. Kaitsja sellekohasele argumendile maakohus ei

vastanud. Eksperdile ei antud andmeid SLK 75 miljoni euro suuruse garantii andmisest. 2010.

a, garanteerimaks DPR-i kohustusi Saksamaa äriühingute ees. Samuti ei olnud eksperdil

materjale HKV rahavoogude kohta. Uue ekspertiisi koostamise vajadus oli ja on ilmselge, sest

ka ekspert AJ ise on ekspertiisiakti lk-l 13, p-s 1.4 kinnitanud, et aktsiate hindamiseks on vaja

viia läbi uus ekspertiis. Kaitsjad esitasid juba 24.05.2024 taotluse uue ekspertiisi määramiseks

tulenevalt AJ ekspertiisi puudustest ega jätnud seda teemat üllatuslikult kaitsekõnesse. Seda

taotlust kohus ei rahuldanud. AJ ekspertiisiaktis puuduvad põhjendused tema hinnangute ja

sellistele järeldustele jõudmise kohta. AJle on esitatud ekspertiisi käigus küsimusi, mille

esitamine on KrMS § 106 lg-st 4 tulenevalt keelatud. Maakohus eiras täielikult vastavat

kaitseväidet ning tugines ka kohtuotsuses keelatud küsimustele antud vastustele. AJ on

ekspertiisi tehes ületanud eksperdi pädevust ning asunud andma hinnanguid

tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude üle. Nii on ta andnud vastuse küsimusele, kas SLK

ülekursiga 12 HKV aktsia omandamine vähendas oluliselt SLK kui võlgniku maksevõimet.

Samuti on ekspert vastanud lubamatule küsimusele kas SLK ja OÜ Aquatal (ostja) vahel

müügilepingute sõlmimine OÜ St. Ola Maritime, OÜ Regula Maritime, OÜ Kõrgelaid

Maritime ja OÜ Harilaid Maritime 100% osakapitali võõrandamiseks nimiväärtusega, st.

kokku hinnaga 10 000 eurot, on vähendanud oluliselt SLK maksevõimet? AJ eksperthinnang

on läbivalt hinnanguline. Samuti on ta ekspertiisis asunud hindama tõendite usaldusväärsust ja

kvaliteeti. Kuigi ekspertiisimääruse küsimuse nr 6 kohaselt seati eksperdile ülesandeks

tuvastada, kas aktsiate pantimisest tulenevat mõju aktsiate väärtusele on võimalik rahaliselt

hinnata, pole AJ sellele küsimusele vastanud mistahes selgitusega. Eelnevaid puudusi ei korva

ka menetluses asjatundjatena ülekuulatud MN ja AN, kes on DPR-i tellimuse alusel

koostanud 06.01.2020 hinnangu SLK aktsiate väärtusele. MN ja AA 06.01.2020 hinnang on

erapoolik ning on koostatud DPR-i pankrotihaldurite huvides.

9.13.

KarS § 384 lg 2 kohaselt on võimalik isikut KarS § 384 lg-s 1 sätestatud teo eest võtta

vastutusele üksnes juhul, kui kohus on välja kuulutanud teo toimepanija või juriidilisest isiku

võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu. Kui pärast pankroti

väljakuulutamist selgub, et võlgnik ei ole maksejõuetu ning pankrotimenetlus lõpetatakse

PankrS § 159 alusel pankroti aluse äralangemise tõttu, siis võib tagantjärele langeda ära ka

alus isiku karistamiseks KarS § 384 järgi. Arutataval juhul SLK ei ole faktiliselt maksejõuetu

ning DPR-i nõuded SLK vastu on alusetud või neid pahatahtlikult üleval hoitud. Kaitsja

taotles maakohtus KrMS § 297 alusel, et kohus võtaks tõendina vastu SLK pankrotihaldur T.

Saarma 20. mai 2024. a kirja SLK pankrotikohtunikule, millest nähtub, et liigutakse

panktoimenetluse lõpetamise poole. Maakohus, rikkudes oluliselt kriminaalmenetlusõigust,

seda taotlust ei rahuldanud, mistõttu palub kaitsja selle tõendi vastu võtta ringkonnakohtul.

SLK pankrotihaldurid on 11. märtsil 2025 esitanud taotluse pankrotimenetluse lõpetamiseks

PankrS § 159 lg 1 alusel. Seetõttu taotleb kaitsja tõenditena SLK pankrotihaldurite 11. märtsi

2025. a taotluse ja 25. märtsi 2025. a täiendavate seisukohtade vastuvõtmist.

9.14.

Kaitsja hinnangul ei kujuta tehing, mille raames omandas SLK ülekursiga 12 HKV

aktsiat, KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegu. Nimelt ei olnud V. Leedo teadlik, et aktsiate

eest tasuti liiga palju ning ta ei olnud teadlik, et vandeaudiitori koostatud hinnang HKV

aktsiate väärtuse kohta oli ebaõige. Ta ei pidanudki seda teadma, vaid võis

usalduspõhimõttest tulenevalt tugineda audiitorhinnangule. Samuti pole maakohus välja

toonud põhjust, miks ei oleks V. Leedo võinud vandeaudiitori hinnangule tugineda. Audiitor

ei arvutanud välja tehingu jaoks SLK-le sobiliku hinda, vaid andis objektiivse hinnangu HKV

aktsiate väärtusele. Tehingu hinna arvutas välja hoopis SLK-le õigusnõu andnud

advokaadibüroo advokaat, kuid sellekohast tõendit ei ole maakohus analüüsinud ega

arvestanud. Maakohus ei ole pööranud piisavat tähelepanu ka sellele, et mitmed e-kirjad,

millele kohus aktsiatehingu hindamisel tugines, pole adresseeritud V. Leedole ning puuduvad

viited sellele, et ta olnuks nende kirjade sisust teadlik. G. Kundratsi kirjavahetuses L.

Viikmaaga ei juhita tähelepanu aga mitte audiitorhinnangule, vaid küsimusele, kas SLK saab

tasaarvestuse kaudu HKV aktsiaid omandada ja kas selline tehingu meetod on korrektne.

Maakohus on selles süüdistuse punktis olnud tõendite uurimisel ühekülgne ning eiranud

tõendite kogumis hindamise nõuet. Kokkuvõttes osutab kaitsja, et maakohus ei võtnud

kogumis arvesse, et (1) HKV aktisate väärtuse selgitas aktsiate omandamistehingule eelnevalt

välja audiitor, (2) aktsiate omandamise tehingu dokumendid vaatasid läbi advokaadid, (3)

aktsiate emissiooni kinnitas AS Eesti Väärtpaberikeskus ning (4) audiitorid kinnitasid 2016. a

majandusaasta aruande ilma ühegi märkuseta. Maakohus on ebaõigesti jõudnud järeldusele

justkui V. Leedo oleks aktsiatehinguga soovinud põhjustada SLK maksejõuetust. Selline

väide väljub süüdistuakti piirest ja on juba iseenesest hinnatav kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena. Kaitsja osutab veel, et aktsiatehinguga ei kahjustunud SLK varaline

seisund sellisel määral, et see mõjutanuks oluliselt võlausaldajate nõuete rahuldamist. Jääb

arusaamatuks, millistest võlausaldajatest käib jutt, sest OÜ Dagenhart (pankrotis) ja OÜ

Paxton Assets (pankrotis) on loobunud enda tsiviilhagidest ning neil ei esine mitte ühtegi

nõuet SLK vastu. Ka Reyna Trade OÜ (pankrotis) kõikide seaduslike nõuete lahendamiseks

on SLK olnud maksejõuline. Pole ka ühtegi teist võlausaldajat, kelle nõue oleks jäänud HKV

aktsiate omandamise tõttu olulises ulatuses rahuldamata. Seejuures selgitas pankrotihaldur V.

Kraavi, et HKV aktsiate realiseerimisel oleks olnud võimalik katta kõik kohustused.

Maakohus väljus lubamatult süüdistuse piiridest, viidates otsuse punktis võlasuhetele, mida

süüdistusaktis märgitud ei olnud. Kõik võlasuhted peavad olema süüdistuses kajastatud. V.

Leedo ei saanud aru ega pidanudki aru saama, et aktsiatehing on SLK maksevõimele kahjulik.

9.16.

Ka juhatuse liige T. Rihvk ei teadnud aktsiatehingu negatiivsest mõjust SLK

maksevõimele ega pidanudki seda teadma. Seetõttu on alusetu ka temale aktsiatehinguga

KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemist ette heita. Sellest tulenevalt ei saa V.

Leedot käsitada T. Rihvki teole kaasaaitajana.

9.17.

Tütarühingute müük ei täida KarS § 384 lg 1 kuriteokoosseisu, sest SLK ei

võõrandanud tütarühinguid tegelikust madalama hinnaga. Kaitsja arvates on maakohus

vastuoluliselt asunud seisukohale, et 4.-6.07.2106 võisid süüdistatavad võõrandada laevad

tütarühingutele ühe hinnaga, kuid võõrandamistehingule järgneval päeval pidid nad

arvestama, et laevade väärtus on oluliselt suurem. Tegelikult võõrandasid süüdistatavad

tütarühingud lähtudes samadest laevade hindadest, millega laevad eelnevalt tütarühingutele

olid võõrandatud. V. Leedo ei teadnud, et Regula Maritime OÜ väärtus on suurem kui 10 000

eurot, sest parvlaeva Regula väärtus on 4 000 000 eurot, millega see hiljem võõrandati TS

Laevad OÜ-le. Nimelt tasus TS Laevad OÜ Regula eest oluliselt üle turuhinna, kuid

varasematel tehingutel lähtuti põhjendatult Regula turuhinnast. Ka laevade St Ola ning

Harilaid ja Kõrgelaid puhul pole tõendeid, millest nähtuks, et V. Leedo pidanuks arvestama

nende laevade väärtust suuremana kui hind, millega need olid võõrandatud tütarühingutele.

Kaitsja hinnangul oli laevade igaühe eraldi tütarettevõttele võõrandamine igati põhjendatud ja

laevandusäris tavapärane riske hajutav tehing olukorras, kus senine stabiilne ärisuund oli

lõppenud. Seega V. Leedo ainuomanikuna ja T. Rihvk tegevjuhina täitsid hoolsus- ja

lojaalsuskohustust, sest laevad võõrandati kohase vastusoorituse eest ja tegemist oli

tehingutega, mis vähendasid SLK äririske. Maakohus ei osuta mingitele tõenditele, millest

nähtuvalt pidanuks V. Leedo võimalikuks, et tütarettevõtete osaluse müügitehing põhjustab

SLK maksevõime olulise vähenemise.

9.18.

Järgnevalt leiab kaitsja, et ka aktsiatele pandi seadmine ei kujuta endast KarS § 384

lg-s 1 sätestatud kuritegu. Kaitsja leiab, et V. Leedo süüdimõistmisel on maakohus

kriitikavabalt võtnud arvesse AJ väidet justkui oleks SLK aktsiad pantimise tõttu väärtuslikult

vähenenud, sest nende müük on tehtud sõltuvaks pandipidaja OÜ Naive Finants tahtest ja

nõusolekust. Kuna pandipidajal puudus nõue, siis ei olnud tal ka mistahes õigusi mõjutada

aktsiate müümist ning seetõttu ei saanud aktsiate pantimine SLK varalist seisundit ka

kahjustada. Samuti ei saa süüdistusaktist ega maakohtu otsusest välja lugeda, millises

konkreetses rahalises ulatuses SLK-le kuuluvate HKV aktsiate väärtus ning SLK maksevõime

pantimise tõttu vähenes. kuigi 29.08.2019 ekspertiisimääruse küsimuse nr 6 kohaselt seati

eksperdile ülesandeks tuvastada, kas aktsiate pantimisest tulenevat mõju aktsiate väärtusele on

võimalik rahaliselt hinnata, pole AJ sellele küsimusele vastanud. AJ on seega enda arvamuses

väitnud, et aktsiate pantimine vähendas nende väärtust, kuid pole suutnud vastata küsimusele,

millises rahalises ulatuses on väidetav vähenemine toimunud. Maakohus ei ole enda otsuses

sisustanud sedagi, kuidas aktsiate pantimine eraldiseisvalt oleks mõistetav SLK maksevõimet

oluliselt vähendava teona KarS § 384 lg 1 koosseisupärase tagajärje mõttes.

9.19.

KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuriteona ei saa käsitada SLK garantiikohustusest

tuleneva nõude esitamist. JS ei töödanud välja kuriteoplaani SLK maksevõime või

võlausaldajate kahjustamiseks, vaid andis asjaosalistele juriidilist nõu seonduvalt endise

äripartneri OM pahatahtliku ja alusetu tegevusega. OM tegevused olid suunatud SLK pankroti

põhjustamisele. kantuna nii SLK kui ka HKV varalistest huvidest, edastas JS 25.08.2017 e-

kirja Lennart Viikmaale esialgsete nõuannetega, kuidas kujunenud olukorras SLK

pahatahtlikult käituva äripartneri eest päästa. Ühelgi juhul ei ole põhjendatud JS e-kirju ja

tegevust mõista sellisena, et eeltoodu eesmärgi täitmiseks tekitati HKV poolt SLK vastu

alusetult suured nõuded. JS kohtueelsetest ütlustest nähtub läbivalt, et igal nõudel oli olemas

oma alus ning jooksvalt tegeleti kogunõude summa väljaselgitamisega. Nimelt selgitas JS

kohtueelselt, et HKV-l oli SLK vastu piisavalt nõudeid, et ise vajadusel SLK

pankrotimenetlus algatada. JS on kinnitanud, et kuna pankrotimenetluse tarbeks oli vaja

nõudeid SLK vastu, siis tuli kõik nõuded üles leida. Tehingust, millest tulenevalt tagas OÜ

Narva-Line võlgnevust SLK garantii, sai JS teada 06.03.2018. Kuidagi ei osuta JS ütlused

seega sellele, et oleks tekitatud HVK poolt SLK vastu alusetuid nõudeid. JS, kelle ütlusi on

maakohus pidanud usaldusväärseks ja lubatavaks tõendiks, on ise vastupidiselt kinnitanud, et

tema kogus olemasolevad nõuded kokku ja arvutas välja lõppsummad. Mitte ükski asjas

kogutud tõend ei võimalda osutada järeldusele, et JS tekitas nõudeid SLK vastu. Kaitsja

märgib, et SLK oli 2006. a OÜ-le Narva Line vaidlusaluse garantii andnud, see oli talle

jõukohane ja majanduslikult otstarbekas toiming. Garantii olemasolu ei välista isegi asjaolu,

et garantiikohustuse kajastamata jätmisega majandusaasta aruannetes rikuti

raamatupidamisreegleid. Ka nõukogu otsuse puudumine ei osuta SLK garantiikohustuse

puudumisele sama omaniku ja sisuliselt sama juhtkonna tingimustes. Maakohtu järeldused

SLK garantiikohustuse puudumisele seisnevad niisiis väidetes, et garantii andmine ei olnud

majanduslikult põhjendatud, garantiikirja ei leitud läbiotsimisel, sellest ei teadnud kohtus

ütlusi andnud tunnistajad, seda ei kajastatud majandusaasta aruannetes ning selle kohta ei ole

säilinud nõukogu otsust. Ükski nendest asjaoludest ei oma tegelikult aga vähimatki tähtsust

garantiikohustus olemasolu seisukohalt. Kui garantiikohustust ei fikseeritud kirjalikult või ei

olnud see dokumentaalselt enam kui 10 aastat hiljem säilinud (ning selline säilitamiskohustus

ka puudub), siis ei saanudki seda hiljem leida. Samuti piisas SLK garantiikohustuse

olemasoluks ka üksnes V. Leedo, T. Rihvki ja G. Kundratsi teadmisest ja tegutsemisest ning

sellises olukorras ei saagi ükski teine isik anda garantiikohustuse olemasolu kohtus tunnistusi.

Ka võimalikud puudused majandusaasta aruannete koostamisel või nõukogu otsuste

vormistamata jätmine ei võimalda järeldada, et SLK pole andnud HKV õiguseellasele 2006.

aastal garantiid.

9.20.

Kaitsja märgib, et V. Leedo ei ole SLK garantiikirja võltsimisele kaasa aidanud ega

võltsitud garantiikirja kasutanud, sest dokumenti kantud andmed olid õiged. maakohus on

põhjendamatult välistanud võimaluse, et garantiikirja dokumendi oli koostanud JS tagantjärgi

teadmises SLK garantiikohustuse olemasolust, st JS ja süüdistatavate teadmise kohaselt ei

tegelenud ta ebaõigete andmetega dokumendi koostamisega. Ka suuline lubadus on piisav

võlaõigusseaduse mõistes garantii andmiseks ning selle tagantjärgi kirjalikult vormistamine ei

kujuta endast võltsimist. Lisaks pole loogiline, et kui kaotatakse ära mingi vajalik dokument,

siis selle uuesti koostamine oleks karistatav või sisaldaks mingit ebaõigussisu. Lisaks

eeltoodule on maakohus vastuolus KrMS § 15 lg-tega 1 ja 3 rajanud V. Leedo süüdimõistmise

JS ütlustele, keda süüdistatav ja tema kaitsja ei ole saanud küsitleda, sest JS keeldus

kohtuistungil ütluste andmisest. SLK garantiikirja ei ole V. Leedo allkirjastanud ega kohtule

esitanud, vaid ta on allkirjastanud üksnes hagiavalduse. Maakohus on aga vastuolus

tõendikogumiga väitnud justkui oleks V. Leedo edastanud SLK garantiikirja kohtule.

9.21.

Maakohus jättis täielikult adresseerimata ka selle kaitseväite, et V. Leedo

süüdimõistmine dokumendi võltsimises ning võltsitud dokumendi kasutamises on vastuolus

määratletuse põhimõttega. Nimelt osutas kaitsja kaitsekõnes sellele, et isegi juhul, kui JS

koostatud dokumendi näol oleks olnud ebaõigeid andmeid sisaldava dokumentiga, ei ole see

karistatav. KarS § 344 vastuolu määratletuse põhimõttega ilmneb juba ainuüksi võltsimise

termini abstraktsuse tõttu. Intellektuaalne võltsimine on kirjalik valetamine. Olukordades, kus

valetamine karistust väärib, on see niikuinii erinormidega karistatavaks kuulutatud.

9.22.

Ka karistuse mõistmisel on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust leides justkui

V. Leedo käitumises oleks esinenud KarS § 58 p 1 mõistes omakasu motiiv. Süüdistusaktis V.

Leedole sellist etteheidet ei ole esitatud ning süüdistatavat ja tema kaitsjat ei ole selle osas

enne ära kuulatud. Maakohtu järeldused karistuse määramisel ei tugine tõenditele ega ole

vastavuses tegelike asjaoludega.

9.23.

Seoses konfiskeerimisega märkis kaitsja, et selleks puudub alus. Alternatiivselt on ta

aga seisukohal, et rakendatud konfiskeerimise ulatus oli süüteo asjaolusid arvestades

ebamõistlikult koormav. Kolmandaks leiab ta, et KarS § 831 lg 3 lause 2 esimene alternatiiv

jäeti kriminaalmenetlusõigust rikkuvalt rakendamata olukorras, kus kohtul puudus

kaalutlusõigus. Konfiskeerimist käsitlevates otsuse punktides pole kaitsja viidatud tõendeid ja

argumente kohtuotsuses analüüsitud ning sellega on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust

ja valesti kohaldatud KarS § 831 lg 2 p-i 1 ja §-i 84. Kaitsja alternatiivne positsioon on, et kui

V. Leedo oleks süüdi mõistetud esimeses episoodis – SLK-le HKV aktsiate ost, kaasaaitamine

HKV ainuaktsionärina ning täideviimine tegevusetusega SLK nõukogu liikmena – siis oleks

kohus pidanud KarS § 831 lg 3 lause 1 tõttu jätma konfiskeerimise osaliselt või täielikult

kohaldamata, sest V. Leedo tegevuses ei esine soovi süüdistusaktis kirjeldatud õigushüvede

kahjustamiseks. Ta püüdis oma äriühinguid ehk vara kaitsta tema tajutud õigusliku rünnaku

eest. Sellise tegevuse tulemina pole ükski isik kahju kannatanud ning kõigile võlausaldajatele,

v.a OM kontrolli all olev Reyna, on nende nõuded tasutud.

9.24.

Kaitsja hinnangul tuleb Reyna tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Kui V. Leedo

süüditunnistamine siiski jõusse jääb, tuleks tsiviilhagi jätta rahuldamata, sest Reynale ei saa

mingil juhul olla kahju tekkinud. Kui jõustub Harju Maakohtu otsus, millega jäeti

tunnustamata Reyna nõue SLK vastu, siis ei ole Reynal õigust väljamaksele SLK vara arvelt.

Kui aga Reyna nõue peaks tunnustamist leida, siis selleks puhuks on HKV nõudele vastava

summa hoiustanud Tallinna notar Tea Türnpuu notarikontol. Tsiviilhagiga seoses leiab

kaitsja, et maakohus on tsiviilhagi rahuldamisel hinnanud ebaõigesti tõendeid ja kohaldanud

valesti materiaalõigust. Kokkuvõtvalt leiab apellant, et (i) puudub õigusvastane tegu VÕS §

1045 lg 1 p 7 ja 8 tähenduses; (ii) puudub põhjuslik seos etteheidetavate tegude ja väidetava

kahju vahel; (iii) Reynale ei ole kahju tekkinud, kuna Reyna nõue, kui see üldse kohtulikult

kinnitust leiab, ei jää ühelgi juhul SLK pankrotimenetluses rahuldamata; ning (iv) viivise

nõudmine prahitasudelt sissenõutavaks muutunud viiviselt ei ole lubatav.

9.25.

8. augustil 2025 esitas kaitsja taotluse V. Leedol apellatsioonimenetluses, samuti

seoses kannatanute määruskaebuse menetlemisega tekkinud menetluskulude hüvitamiseks.

10. AS Holostovi Kinnisvara kaitsjana taotleb vandeadvokaat E. Muna maakohtu otsuse

tühistamist nõupidamissaladuse rikkumise tõttu AS Holostovi Kinnisvarahaldus

süüdimõistmises ja karistamises KarS § 345 lg 1 järgi, samuti menetluskulusid ja

konfiskeerimist puudutavate otsustuste osas ja saata kriminaalasi maakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist

HKV süüdimõistmises ja karistamises KarS § 345 lg 1 järgi, samuti menetluskulusid ja

konfiskeerimist puudutavate otsustuste osas, samuti tühistada ning kustutada

kinnistusraamatus konfiskeerimise või konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatud

kohtulikud hüpoteegid ning mõista Eesti Vabariigilt HKV kasuks välja menetluskulud.

10.1.

Apellant esitab samasisulised argumendid V. Leedo apellatsiooniga puutuvalt

nõupidamissaladuse rikkumisse ning teistesse kriminaalmenetlusõiguse olulistesse

rikkumistesse maakohtus, samuti puutuvalt tõendite ühekülgsesse ja puudulikku hindamisse.

Samuti väljendab ta V. Leedo kaitsja apellatsioonis märgituga samasisuliselt enda arusaama

alljärgnevas:

1) SLK garantiikirja ei ole võltsitud

2) SLK garantiikirja kohtule esitamine ei ole käsitatav võltsitud dokumendi kasutamisena

3) kriminaalmenetluses läbi viidud AJ ekspertiis ei ole lubatav ega usaldusväärne tõend;

4) konfiskeerimiseks puudub alus. Alternatiivselt on kaitsja aga seisukohal, et rakendatud

konfiskeerimise ulatus oli süüteo asjaolusid arvestades ebamõistlikult koormav. Kolmandaks

leiab ta, et KarS § 831 lg 3 lause 2 esimene alternatiiv jäeti kriminaalmenetlusõigust rikkuvalt

rakendamata olukorras, kus kohtul puudus kaalutlusõigus.

10.2.

8. augustil 2025 esitas kaitsja taotluse HKV-l apellatsioonimenetluses, samuti seoses

kannatanute määruskaebuse menetlemisega tekkinud menetluskulude hüvitamiseks.

11. T. Rihvki kaitsjad taotlevad nõupidamistoa saladuse rikkumise tõttu maakohtu otsuse

tühistamist T. Rihvki puudutavas osas ja kriminaalasja samale kohtule teises kohtukoosseisus

uueks arutamiseks saatmist. Alternatiivselt taotlevad nad maakohtu otsuse tühistamist T.

Rihvki süüditunnistamises ja karistamises KarS § 384 lg 1 ja § 344 lg 1 järgi nina tema

õigeksmõistmist neis kuritegudes; samuti tema menetluskulusid, tsiviilhagi ja selle tagamiseks

seatud võõrandamise keelumärget puudutavas osas. Kaitsjad taotlevad kriminaalmenetluse

lõpetamist aegumise tõttu süüdistuses KarS § 384 lg 1 järgi (aktsiatehing ja SLK

tütarettevõtete müük). Veel taotlevad nad Reyna tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist või

alternatiivselt tsiviilhagi rahuldamata jätmist ning tsiviilhagi tagamiseks tehtud keelumärgete

kustutamist. Lisaks taotlevad kaitsjad T. Rihvkile menetluskulude hüvitamist.

11.1.

Apellandid esitavad samasisulised argumendid V. Leedo apellatsiooniga puutuvalt

nõupidamissaladuse rikkumisse ning teistesse kriminaalmenetlusõiguse olulistesse

rikkumistesse maakohtus, samuti puutuvalt tõendite ühekülgsesse ja puudulikku hindamisse.

Samuti väljendavad nad V. Leedo kaitsja apellatsioonis märgituga samasisuliselt enda

arusaama alljärgnevas:

1) T. Rihvkile ei ole süüdistuses ette heidetud KarS § 384 lg-s 1 sätestatud teist teoalternatiivi

(s.o maksejõuetuse põhjustamist);

2) T. Rihvkile etteheidetavad teod ei ole käsitatavad ühe jätkuva teona;

3) aktsiate omandamise ja tütarettevõtete müügitehingu osas etteheidetavad teod on aegunud;

4) kriminaalmenetluses läbiviidud AJ ekspertiis ning MNi ja AA arvamus ei ole lubatavad ega

usaldusväärsed tõendid;

5) SLK ei ole faktiliselt maksejõuetu;

6) aktsiate omandamise tehing ei täida KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuriteo koosseisu;

7) SLK tütarettevõtete müügitehing ei kujuta endast KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegu;

8) aktsiatele pandi seadmine ei kujuta endast KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegu;

9) SLK garantiikohustusest tuleneva nõude esitamisega ei pandud toime KarS § 384 lg-s 1

sätestatud kuritegu;

10) SLK garantiikirja ei ole KarS § 344 lg 1 mõistes võltsitud;

11) T. Rihvki vastu esitatud tsiviilhagi on alusetu, sest puudub õigusvastane tegu VÕS § 1045

lg 1 p 7 ja 8 tähenduses; puudub põhjuslik seos etteheidetavate tegude ja väidetava kahju

vahel; Reynale ei ole kahju tekkinud, kuna Reyna nõue ei jää mingil juhul SLK

pankrotimenetluses rahuldamata; ning viivise nõudmine prahitasudelt sissenõutavaks

muutunud viiviselt ei ole õiguslikult võimalik.

11.2.1. Täiendavalt on apellandid T. Rihvki aktsiate omandamise episoodis KarS § 384 lg 1

järgi süüditunnistamise kohta märkinud, et maakohus on T. Rihvki süüdi tunnistanud

põhjusel, et ta on tegutsenud aktsiatehingut tehes ilma nõukogu nõusolekuta. Pelk tegutsemine

ilma nõukogu nõusolekuta KarS § 384 lg 1 koosseisu aga ei täida, sest koosseisu täitmiseks

peab esinema ka teadmine tehingu kahjulikust mõjust äriühingu varale ning selle võimalikuks

pidamine, et tehing vähendab oluliselt SLK maksevõimet. Kumbagi nendest asjaoludest ei ole

maakohus faktiliselt tuvastanud, vaid on vastupidiselt tõendipõhiselt korrektselt kinnitanud, et

T. Rihvk aktsiatehingu asjaolusid ei teadnud. Seejuures on maakohus asjaolude mitteteadmist

võtnud õigustava asjaoluna arvesse kõikide teiste SLK juhatuse liikmete puhul, kuid mitte T.

Rihvki puhul.

11.2.2. Kaitsjate hinnangul pelgalt asjaolu, kas ja millisel määral teadis T. Rihvk SLK

majanduslikust seisust, ei tähenda, et ta pidas aktsiatehingu puhul võimalikuks SLK

maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse põhjustamist. SLK pankrot kuulutati välja

alles kaks ja pool aastat pärast aktsiatehingu toimumist. Isegi kui T. Rihvk oleks pidanud

võimalikuks, et aktsiatehinguga kahjustatakse SLK varalist seisundit, ei saanud see olla tema

teadmiste kohaselt SLK maksevõimet oluliselt mõjutav tehing või SLK maksejõuetuse

põhjus. Apellandid juhivad tähelepanu sellele, et maakohus ei arvestanud, et pärast

aktsiatehingu sooritamist sõlmis SLK DPR-ga Release Agreement’id, mis olid ilmselgelt

kantud eesmärgist jätkata SLK majandustegevust. Kui aktsiatehingu sooritamise eesmärk

olnuks SLK maksejõuetuse põhjustamine või oleks seda sellise tegevusega võimalikuks

peetud, ei oleks olnud tarvidust selliseid kokkuleppeid sõlmida. Samuti ei olnud aktsiatehing

kaitsjate arvates objektiivselt SLK maksejõuetuse väljakujunemise põhjus ega mõjutanud

võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust.

11.3.

Seonduvalt T. Rihvkile aktsiate pantimise episoodis tehtud etteheitega märgivad

apellandid, et ükski kriminaalasjas kogutud tõend ei võimalda osutada järeldusele justkui

oleks T. Rihvk olnud teadlik aktsiate pantimisega seonduvatest asjaoludest. Tema oli aktsiate

pantimise osas pelgalt formaalses rollis n-ö allkirjastajana. Aktsiate pantimiseks oli olemas

nõukogu luba, mistõttu tegutses T. Rihvk pädeva organi otsuse alusel, mille õiguspärasuses tal

polnud põhjust kahelda. Maakohus on paljasõnaliselt väitnud justkui T. Rihvk oleks olnud

teadlik aktsiate pantimise kahjulikust mõjust SLK varalisele seisundile.

11.4.

Seoses T. Rihvkile SLK garantiikirja võltsimises esitatud süüdistusega märkisid T.

Rihvki kaitsjad täiendavalt V. Leedo kaitsja apellatsiooniga kokkulangevate argumentidega

veel seda, et maakohtu hinnangul ei ole leidnud kinnitust, nagu oleks JS monteerinud

garantiikirjale T. Rihvki ja G. Kundratsi allkirjad. Põhjendustest nähtuvalt on kohus võtnud

eelduseks justkui kaitsja peaks lükkama ümber süüdistuse hüpoteesi, et T. Rihvk on

garantiikirjale lisanud enda allkirja. Samas lükkab just prokuratuuri esitatud käekirjaekspertiis

selle võimaluse ümber, sest ekspertiisiaktist tulenevalt ei ole võimalik teha järeldusii, kas T.

Rihvk on dokumendi allkirjastanud või mitte. Kokkuvõttes puuduvad tõendid, mille põhjal

saaks T. Rihvkile võltsimist ette heita.

11.4.

8. augustil 2025 esitasid kaitsjad taotluse T. Rihvkil apellatsioonimenetluses, samuti

seoses kannatanute määruskaebuse menetlemisega tekkinud menetluskulude hüvitamiseks.

12. L. Viikmaa kaitsjad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise Altroff

taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osas, millega tunnistati L. Viikmaa süüdi, rahuldati

kannatanu tsiviilhagi, jäeti hagi tagamise abinõud muutmata ning mõisteti välja

menetluskulud ja kannatanu valitud esindajate tasu. Apellandid paluvad uue otsusega mõista

L. Viikmaa süüdistustes KarS § 384 lg 1, KarS § 384 lg 1 - § 13 lg 1 ning KarS § 384 lg 1 - §

22 lg 3 järgi õigeks ning jätta L. Viikmaale kriminaalmenetlusega tekkinud kulud Eesti

Vabariigi kanda. Kaitsjad taotlevad Reyna tsiviilhagi KrMS § 310 lõike 2 alusel läbi

vaatamata jätta ning jätta tsiviilhagi menetlemisest L. Viikmaale tekkinud kulud KrMS § 182

lg 5 alusel Eesti Vabariigi kanda. Alternatiivselt taotlevad nad Reyna tsiviilhagi rahuldamata

jätta ning jätta tsiviilhagi menetlemisest L. Viikmaale tekkinud kulud OÜ Reyna Trade

(pankrotis) kanda, samuti mõista Reynalt L. Viikmaa kasuks välja viivis hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt. Kaitsjad taotlevad tsiviilhagi tagamiseks L. Viikmaa omandis

olevale kinnisasjale seatud hüpoteegi tühistamist. Samuti taotlevad kaitsjad apellatsiooni läbi

vaatamist suulises menetluses. Lõpuks taotlevad apellandid, et ringkonnakohus võtaks

täiendava tõendina asja materjalide juurde Pärnu Maakohtu 10.02.2025 otsuse tsiviilasjas nr

2-19-7703.

12.1.

Kaitsjate arvates on ekslik maakohtu seisukoht, nagu ei peaks süüdistuses KarS § 384

lg 1 järgi olema nimetatud kõik süüdistatava võlausaldajad ja ei piisa üksnes peamiste

võlausaldajate nimetamisest ning selle tuvastamisest, et süüdistatav on võlgnik. Küsimus

võlgnikuks olemisest on lahutamatult seotud konkreetsete võlasuhetega. Kui kaitsjad oleksid

edukalt vastustanud, et SLK ei olnud DPR-i ees võlgnik, poleks süüdistusaktist järele jäänud

mitte ühtegi fakti, millele tuginevalt oleks kohus saanud kontrollida, kas AS SLK oli võlgnik

ja seega erisubjekt KarS § 384 lg 1 tähenduses. Eelnevat silmas pidades tuli maakohtul

hinnata etteheidetavate tegude koosseisupärasust üksnes SLK ja DPR-i vaheliste võimalike

võlasuhete kontekstis.

12.2.

Kaks L. Viikmaale etteheidetavat tegu on toime pandud selliste võlasuhete ajal, mis ei

olnud pankroti välja kuulutamise hetkel enam relevantsed. Teo koosseisupärasuse hindamisel

tuleb arvesse võtta seda, kas konkreetne võlasuhe, mille ajal varalise seisundi kahjustamine

toime pandi, on relevantne ka pankroti välja kuulutamise hetkel. HKV aktsiate omandamine

ja tütarettevõtete müük toimus enne SLK ja DPR-i vahel release agreement’ide sõlmimist 1.

märtsil 2017. KarS § 384 eesmärgiks ei ole kaitsta võlausaldajaid, kellel ei ole pankroti

väljakuulutamise seisuga võlgniku vastu enam nõudeid.

12.3.1. Kaitsja märkis, et maakohus on ebaõigesti käsitanud HKV ostmisel L. Viikmaa

käitumist samaaegselt T. Rihvkil kuriteo KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemise hõlbustamise, s.t kuriteole kaasaaitamisena ning SLK nõukogu liikmena selle

tehingu osas passiivseks jäädes tegevusetusega KarS § 384 lg 1 koosseisu realiseerimisena.

Kaitsja hinnangul ei saa Ühte ja sama kuriteokoosseisu ei saa realiseerida sellele tegevusega

kaasa aidates ja seda samal ajal ise tegevusetusega toime pannes. Selmet korrata

süüdistusaktis püstitatud erinevaid kvalifikatsioone, pidanuks kohus otsustama, millisel

tegevusel (või tegevusetusel) lasub L. Viikmaale süüks arvatava käitumise raskuskese – seda

sõltumata sellest, kuidas tuleb isiku käitumine kvalifitseerida kogumis.

12.3.2. Maakohus on analüüsinud tõendeid ühekülgselt ning jätnud arvesse võtmata tõendid,

mille kohaselt konsulteeris L. Viikmaa tehingu sisu ja vandeaudiitor RR hinnangut teiste

hulgas SLK audiitoritega. Pole tõendatud, et L. Viikmaa teadnuks RR hinnangu ebaõigsust

ning rikkunuks seega enda hoolsuskohustust SLK nõukogu liikmena. Lisaks tuleb hinnata

seda, kas nõukogu liikmel oli võimalus astuda samme kahjuliku tehingu ärahoidmiseks ning

kui oli, aga ta neid samme ei astunud, kas see tõi kaasa kahjuliku tehingu sõlmimise.

Juhtorgani liikme poolt temal lasuvate peamiste ja spetsiifiliste kohustuste täitmist ei saa

hinnata juriidilisele isikule tekkinud tulemi (tagajärje) kaudu, vaid selle kaudu, kas juhtorgani

liige on rakendanud temalt nõutavat hoolsuse määra oma kohustuste täitmisel. Maakohus on

leidnud, et L. Viikmaa pidi teadma RR hinnangu ebaõigsusest seetõttu, et G. Kundrats tõstatas

sellega seoses kahtlusi, ning et L. Viikmaa ei teinud täiendavaid pingutusi aktsiate tegeliku

väärtuse leidmiseks. Tegelikult on tõendatud, et L. Viikmaa kontrollis HKV aktsiate väärtuse

hindamise õigsust SLK audiitorite abil, kuid maakohus on sellekohased tõendid tähelepanuta

jätnud.

12.3.3. Väide, nagu oleks L. Viikmaa teadnud SLK kehvast majanduslikust olukorrast ja

nõuete perspektiivitusest, ei põhine uuritud tõenditel. Ehkki süüdistusaktis on osa tõendite

juures osutatud sellele, et SLK majanduslikest raskustest olid teadlikud näiteks V. Leedo ja T.

Rihvk, siis L. Viikmaa osas vastavad osutused puuduvad. L. Viikmaale teadaolevalt otsis

SLK aktiivselt uusi tegutsemissuundasid, osales uutel hangetel ega plaaninud äritegevusega

lõpetada, kusjuures SLK juhatus, finantsjuht (või V. Leedo) ei andnud L. Viikmaale teavet

selle kohta, nagu oleks SLK majanduslik olukord keeruline. Seejuures ei olnud L. Viikmaa

teadlik Elb-Link Reederei GmbH projekti ebaõnnestumisest ja SLK nõuete vähesest

perspektiivikusest. L. Viikmaale teadaolevalt andis V. Leedo korduvalt erinevaid kinnitusi

selle kohta, et SLK majanduslike probleemide korral rahuldab võlausaldajate nõuded HKV.

L. Viikmaa subjektiivse koosseisu (veel enam – kavatsuse) tuvastamiseks ei piisa pelgalt

sellest, et oli üldteada, et SLK kaotas suursaarte vahelise praamiveo korraldamise hanke.

12.3.4. Maakohus ei ole analüüsinud kaitseväidet, et L. Viikmaa tegevuskohustuse täitmine ei

oleks tehingu toimumist ära hoidnud. Maakohus on ise kirjeldanud, kuidas kõik SLK otsused

võttis vastu V. Leedo. Kohus on tsiteerinud nii V. Leedot kui mitmeid tunnistajaid, kelle

sõnul polnud nõukogul mitte mingisugust otsustus- või algatusõigust, kuna kõike otsustas V.

Leedo ainuisikuliselt. V. Leedo ütluste kohaselt on ta märkinud aktsiatehingu kohta, et tema

roll oli võtta vastu lõplik otsus. Ta on kinnitanud, et aktsiatehingu üheks eesmärgiks oli soov

mitte hoida SLK kontol vabu vahendeid, mistõttu ta andis juhised ja otsustas ise aktsiatehingu

toimumise üle. Sellele vaatamata leiab kohus, et L. Viikmaale tuleb ette heita seda, et ta ei

taotlenud nõukogu esimehelt V. Leedolt koosoleku kokkukutsumist juhatuse liikme T. Rihvki

tagasikutsumiseks või juhatusele õigusvastase tegevuse lõpetamiseks korralduse andmiseks

ning jättis teadlikult seadusest ja põhikirjast tulenevad nõukogu liikme kohustused täitmata,

kuigi tal oli tegelik võimalus kahjulik tehing ära hoida. See järeldus on eelnevalt kirjeldatuga

ilmses vastuolus. Kaitsjate arvates ei ole tegevusetusetteheite eesmärk panna isikule sellist

tegutsemiskohustust, mille täitmine ei saa olla edukas, st väärata või mõjutada millegi

toimumist või selle võimalikke järelmeid. tegevusetusdelikti korral tuleb põhjuslikkuse

tuvastamiseks näidata, et nõutava teo aset leidmisel jäänuks tagajärg saabumata, kuid

arutataval juhul seda seost ei eksisteeri.

12.3.5. L. Viikmaa ei teadnud, et RR hinnang AS HKV aktsiatele on ebaõige, ning et

vastavaid kahtlusi ei väljendanud ka AS SLK audiitorid, kellega L. Viikmaa sel teemal nõu

pidas. Sellega arvestades leidnuks maakohus, et L. Viikmaal puudus kahekordne tahtlus, st et

ta ei aidanud tahtlikult kaasa T. Rihvki tahtlikule õigusvastasele teole, s.o AS SLK varalise

seisundi kahjustamisele.

12.3.6. Uuritud tõendite ja ka otsuses sõnastatud järelduste valguses pidanuks maakohus

tuvastama, et L. Viikmaa oli vahendiks, mille abil tegu toime pandi. Kuigi L. Viikmaa tegeles

aktsiatehinguga V. Leedo käsundil, ei näita uuritud tõendid, nagu oleks hinnangu HKV

väärtuse määramiseks tellinud L. Viikmaa ise või nagu pidanuks L. Viikmaa „valgustama“

RR sellest, et ta tegeleb V. Leedo käsundil. Seejuures L. Viikmaa ei teadnud, et RR hinnang

HKV väärtuse kohta on ebaõige. Samuti ei olnud tal teavet HKV raamatupidamise andmete

kohta, mis võinuks olla mingikski indikatsiooniks selle kohta, mis võib olla HKV väärtus. L.

Viikmaal oli pelgalt kulleri ja pastapliiatsi roll. L. Viikmaa teadis, mis on tehingu sisu, mis

summal ja viisil seda tehakse, kuid L. Viikmaa ei pidanud võimalikuks, et tegemist võiks olla

AS SLK varaliste huvide kahjustamisega.

12.4.1. Seoses etteheitega SLK tütarettevõtete müügiga SLK varalise seisundi kahjustamises

märgivad kaitsjad esmalt, et maakohus on teinud järeldusi üksnes valitud sortimendi tõendite

või sootuks oletuste pinnalt, mitte aga jälgitavalt uuritud tõendeid analüüsinud ja oma

siseveendumuse kujunemist kajastanud.

12.4.2. Maakohtu järeldus, nagu oleks SLK nõukogu andnud loa vahetult pärast müügitehingu

toimumist, on vastuolus uuritud tõenditega. 8. juuli 2016. a kuupäeva kandev SLK nõukogu

otsus nr 05/2016, mis kannab V. Leedo, MT ja L. Viikmaa allkirja, vormistati mitu kuud

pärast tütarettevõtte osade müügitehingu faktilist toimumist. 2016. aasta juuli- ja augustikuus

ei leidnud SLK mitte kedagi, kes oleks soovinud tulla Jüri Reede asemel SLK nõukogu

liikmeks. Sellel põhjusel jäi venima ka majandusaasta aruande kinnitamine. Maakohtu

järeldused, mis tuginevad üksnes äriregistrist nähtuvale, on vastuolus uuritud tõenditega ning

on viinud ebaõige kohtuotsuseni. Tõendite valikuline hindamine on mõjutanud faktiliste

asjaolude tuvastamist ning käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS §

339 lg 2 mõttes.

12.4.3. L. Viikmaa vastutuse hindamisel on oluline tuvastada, millal nõukogu otsus nr

05/2016 päriselt allkirjastati. See on oluline selleks, et analüüsida põhjusliku seose olemasolu.

Kuna tütarettevõtete müügitehingu ajal ei olnud SLK juhatusel nõukogu otsust, ei saa

nõukogu otsust käsitleda tehingu toimumise (ja seega tagajärjega) põhjuslikuna. Isegi kui

minna kaasa maakohtu mõttekäiguga, mille kohaselt vormistati nõukogu otsus tõepoolest 8.

juulil 2016, s.o üks päev pärast müügitehingu toimumist (millega L. Viikmaa kaitsjad ei

nõustu), säilib küsimus põhjusliku seose olemasolust.

12.4.4. Kaitsjate hinnangul ei ole L. Viikmaa kunagi andnud nõusolekut tütarettevõtete

ebamõistlikult soodsa hinnaga võõrandamiseks, kuna ka nõukogu otsuses, millel on L.

Viikmaa allkiri, ei olnud müügihinda märgitud. Maakohtu lähtus eeldusest, et SLK nõukogu

oli tütarühingute osade võõrandamiseks luba andes juba teadlik, et (i) tehing on toimunud

ning (ii) tehingu hinnaks oli osade nimiväärtus. Neid eeldusi ei toeta aga vähemalt L. Viikmaa

osas mitte ükski uuritud tõend. L. Viikmaa ei olnud ei laevade ega ka tütarettevõtete

võõrandamisega peetud e-kirjavahetuse osaline; samuti ei olnud L. Viikmaa kursis

läbirääkimistega AS Tallinna Sadama või tema tütarettevõtetega, sest selle otsused tegi V.

Leedo ainuisikuliselt, teisi nõukogu liikmeid sisuliselt kaasamata. Ka ses osas on maakohtu

järeldused rajatud tõendamata eeldustele, mida tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

12.4.5. L. Viikmaa ei suunanud T. Rihvki ega olnud seotud tütarettevõtete osade

müügiprotsessiga. Maakohus on V. Leedo ütlusi käsitlenud L. Viikmaad puudutavas osas

erapoolikult, lugedes usaldusväärseks L. Viikmaad süüstavaid ütlusi, kuid pidanud

ebausaldusväärseks teda õigustavaid ütlusi. Ükski uuritud tõend ei kinnita, nagu oleks T.

Rihvk laevade või tütarettevõtete osade müügiga seonduvalt kordagi L. Viikmaa poole

pöördunud.

12.5.1. Seoses L. Viikmaale tehtud etteheitega HKV aktsiate pantimisel osutavad kaitsjad, et

maakohus ei käsitlenud kaitseväiteid, mille kohaselt ei olnud AS SLK 2018. aasta alguses

DPR-i võlgnik. Osaliselt võib seda õigustada see, et maakohtu arvates ei eelda võlgnikuks

olemise (st erisubjektsuse) tuvastamine võlausaldajate eraldi välja toomist süüdistusaktis –

seisukoht, mida kaitsjad jätkuvalt vastustavad.

12.5.2. Aktsiate pantimist ei arutatud AS SLK nõukogu tasandil ning maakohus on oma

teistsuguses järelduses põhjendamatult tuginenud V. Leedo ütlustele. Maakohus ei saanud V.

Leedo ütlustele tuginevalt järeldada, et aktsiate pantimise otsust oli sisuliselt arutatud ka L.

Viikmaaga – V. Leedo üksnes oletas, et küllap oli nõukoguga asi läbi arutatud, kuid

tegelikkuses ei olnud tal ütluste andmise ajal teadmist isegi sellest, kes nõukogusse kuulusid.

Maakohtu eksimused V. Leedo ütluste usaldusväärsuste hindamisel ja nendele tuginemisel on

olulised KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna need on mõjutanud faktiliste asjaolude tuvastamist.

Asja õigeks lahendamiseks tulnuks maakohtu poolt tsiteeritud V. Leedo ütlused jätta nende

ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist kõrvale.

12.5.3. Nõukogu otsuse hilisem allkirjastamine ei olnud tehingu toimumise (ja seeläbi

tagajärje saabumisega) põhjuslikus seoses, kuna juhatuse liikmetel ei olnud nõukogu

nõusolekut enne pantimistehingu tegemist või selle ajal ning nõukogu otsus allkirjastati

oluliselt hiljem. Seega pantimistehingu toimumine ei sõltunud L. Viikmaa allkirjast, mistõttu

ei olnud L. Viikmaale etteheidetav tegevus – nõukogu otsuse tagantjärele allkirjastamine –

tehingu toimumise ja seega tagajärje saabumisega põhjuslikus seoses.

12.5.4. Uuritud tõendid ei võimalda lugeda L. Viikmaad aktsiate pantimistehingu planeerijaks

või koordineerijaks. Pelgalt see, et L. Viikmaa oli tehingust teadlik, ei tee temast veel tehingu

kaastäideviijat, seda isegi mitte siis, kui ta sai aru, et teine juhtorgani liige käitub

õigusvastaselt.

12.5.5. Ebaõige on ka maakohtu hinnang, nagu valitsenuks L. Viikmaa MT ülekaaluka

teadmisega. Selle kohta puuduvad tõendid.

12.5.6. Kohus on väljunud süüdistuse piiridest, omistades L. Viikmaale vastutuse tegude eest,

milles talle süüdistust esitatud ei ole. Nimelt ei ole L. Viikmaale esitatud süüdistust ca 19

miljoni euro suuruse hagi õigeks võtmises, s.o süüdistusakti peatükis 2.4 kirjeldatud

sündmustega seotud olemist. Seega on süüdistusaktist hälbiv ja tõendamata otsuse p-s 13.1

sisalduv väide: „Järgnevalt on süüdistatav T. Rihvk 31.05.2018 võtnud SLK juhatuse

liikmena õigeks Holostovi KVH hagi summas 18 891 010,94 eurot, millega on süüdistatavad

T. Rihvk, V. Leedo ja L. Viikmaa tahtlikult suurendanud SLK kohustusi veelgi.“

12.5.7. Kohus ei ole tuvastanud, kas HKV aktsiate pantimine eraldiseisvana vähendas SLK

maksevõimet oluliselt. Kõik maakohtu järeldused maksevõime olulisest vähendamisest

tuginevad sellele, millist mõju evis SLK maksevõimele aktsiate pantimine koos sellele

järgnenud hagi õigeksvõtuga. Mingisuguseid arvandmeid, mis võimaldaks hinnata, mis

summas pantimine aktsiate väärtust tegelikult vähendas või milline oli selle proportsioon

võlausaldajate nõuetest, ei sisaldu ei finantsekspertiisis, eksperdi või asjatundja ütlustes ega

ka kohtuotsuses.

12.6.

Seoses tsiviilhagiga märgivad kaitsjad, et maakohus ei ole vastanud kaitseväidetele,

mis selgitasid, miks ei ole hagejal SLK vastu nõuet. Isegi kui hageja nõude olemasolu jaatada,

on hagi rahuldamise eelduseks see, et SLK pankrotimenetluses seda nõuet ka tunnustatakse.

Arutataval juhul on aga Pärnu Maakohus SLK pankrotiasjas jätnud hageja nõude

tunnustamata. Üldistatult leidis kohus viidatud tsiviilasjas, et SLK on hagejale nõude tasunud,

tasudes oma tagastatava sisendkäibemaksu arvelt Reyna maksukohustusi. Veel osutavad

kaitsjad, et on tõendamata, nagu jääks hageja nõue pankrotimenetluses rahuldamata. Samuti

on maakohus ebaõigesti arvestanud viivist viivisenõudelt. Tulenevalt sellest, et maakohus ei

võtnud faktiliste asjaolude ja L. Viikmaa vastutuse tuvastamisel arvesse mitmeid olulisi

kaitsekõnes käsitletud seisukohtasid, sh küsimust L. Viikmaale etteheidetava tegevuse ja

tagajärje vahelise põhjuslikkuse puudumist, paluvad allakirjutanud võtta tsiviilhagi

lahendamisel (kui kohus peaks selleni jõudma) arvesse ka L. Viikmaa kaitsekõne p-des

301-305 käsitletut.

12.7.

Kaitsjad paluvad ringkonnakohtul võtta täiendava tõendina vastu Pärnu Maakohtu

10.02.2025 otsuse tsiviilasjas nr 2-19-7703. Nimetatud otsus tõendab, et osaühingu Reyna

Trade nõue AS SLK pankrotimenetluses jäeti tunnustamata, mis tõendab omakorda, et

kannatanul puudub kahju, mille hüvitamist oleks võimalik käesoleva kriminaalasja raames

nõuda.

12.8.

8. augustil 2025 esitasid kaitsjad taotluse L. Viikmaal apellatsioonimenetluses, samuti

seoses kannatanute määruskaebuse menetlemisega tekkinud menetluskulude hüvitamiseks.

13. G. Kundratsi kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver taotleb maakohtu otsuse tühistamist

G. Kundratsi süüdimõistmise ja karistamise ning temalt kriminaalmenetluse kulude

väljamõistmise osas. Ta palub uue otsusega mõista G. Kundrats KarS § 384 lg 1 - § 22 lg 3 ja

§ 344 lg 1 järgi esitatud süüdistustes õigeks; jätta kriminaalmenetluse kulud riigi kanda,

hüvitades G. Kundratsile riigieelarve vahenditest 61 350 eurot kohtueelses menetluses ja

esimese astme kohtu menetluses kantud kaitsjatasu katteks ning lisaks

apellatsioonimenetluses kantud kaitsjatasu vastavalt ringkonnakohtule täiendavalt esitatavale

menetluskulude nimekirjale.

13.1.

Apellandi hinnangul ei ole G. Kundratsile ette heidetud garantiikirja võltsimine

tõendatud. Puuduvad tõendid selle kohta, et G. Kundrats viibinuks 9. märtsil 2018

Kuressaares Kohtu 1 kontoriruumides, kus väidetav võltsimine toime pandi, et ta oleks

kohtunud seal JSga ning allkirjastanud SLK garantiikirja. Tõendeid pole ka selle kohta, et JS

või keegi teine oleks G. Kundratsiga arutanud garantiikirja või selle alusel esitatava nõudega

seonduvat. Ekspertiisiaktid, mis garantiikirja uurimiseks koostati, ei kinnita, et G. Kundrats

oleks garantiikirja allkirjastanud. Selle kohta pole ka muid tõendeid. On võimalik, et G.

Kundratsi allkirja kujutis on garantiikirjale monteeritud mõnelt muult G. Kundratsi allkirja

kandvalt dokumendilt. Maakohtu teistpidised põhjendused ei ole veenvad. Kaitsja osutab, et

asjaolu, kas T. Rihvk ja G. Kundrats teadsid, et nende allkirju võltsitud dokumendile

kantakse, ei oma tähtsust selle hindamise seisukohast, kas G. Kundrats on ise dokumenti

võltsinud. Kaitsja osutab aga veel sellele, et samavõrra on võimalik ka see, et G. Kundrats

isegi ei teadnud võltsimisest. SLK-s tegi otsused alati ainuisikuliselt V. Leedo, mistõttu on ka

võimalik, et G. Kundrats ei mäletanud 2006. a pärineva garantii väljastamise asjaolusid ning

uskusid V. Leedo väiteid selle kohta, et garantii on tõesti väljastatud. Apellant märgib, et

maakohus ei ole kaitseväiteid põhjendatult ja veenvalt ümber lükanud ning seda ei saagi teha,

sest tõendid ei anna selleks alust. Garantiikirja võltsimise asjaolude osas ühtviisi võimalikud

nii süüdistusversioon kui kaitseversioon. Järelikult pidanuks maakohus kohaldama KrMS § 7

lg 3 ning asuma selle alusel seisukohale, asjaolu, nagu allkirjastanuks G. Kundrats SLK

garantiikirja 09.03.2018 a, ei ole tõendatud. Dokumendi allkirjastamise fakti tõendamatuse

tõttu ei saa tuvastada KarS § 344 lg 1 objektiivse koosseisu täidetust G. Kundratsi tegevuses.

13.2.

Tunnistaja JS kohtueelses menetluses antud ja kohtus avaldatud ütlustele ei saa

kohtuotsuse tegemisel tugineda kahel põhjusel: esiteks läheks see vastuollu KrMS § 15 lg 3

sätestatud reegliga ja teiseks pole täidetud KrMS § 291 lg 3 p 1 sätestatud tingimus.

Maakohtu hinnang, et SLK garantiikirja võltsimise osas on süüdistusversioon tõendatud ka

JSe ütlusi arvestamata, on ühemõtteliselt ekslik. JS ütlused on ainus tõend, mis üheselt toetab

süüdistusversiooni ja räägib vastu kaitseversioonile. Soov saavutada enda suhtes

kriminaalmenetluse lõpetamine võis motiveerida JSt andma teisi isikuid süüstavaid ja enda

süüd vähendavaid ütlusi ning see asjaolu annab aluse kahelda tõendi usaldusväärsuses.

13.3.

Kuivõrd G. Kundratsi väidetav kaasaaitamine SLK maksejõuetuse põhjustamisele

seisnes süüdistuse kohaselt garantiikirja võltsimises, siis tuleb kriminaalasja lahendamisel

asuda seisukohale, et ka KarS § 384 lg 1 – § 22 lg 3 tunnustele vastavat tegu G. Kundrats

toime pannud ei ole.

13.4.

8. augustil 2025 esitas kaitsja taotluse G. Kundratsil apellatsioonimenetluses tekkinud

menetluskulude hüvitamiseks.

14. Prokuratuur esitas apellatsiooni, taotledes maakohtu otsuse tühistamist T. Rihvkile, V.

Leedole, L. Viikmaale ja AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus mõistetud karistuse KarS § 73 lg

1, 3 alusel täitmisele pööramata jätmise osas ning uue otsusega mõista T. Rihvkile, V.

Leedole, L. Viikmaale vangistused maakohtu mõistetud määras ning AS-le Holostovi

Kinnisvarahaldus rahaline karistus maakohtu mõistetud määras.

14.1.

Prokuratuuri hinnangul rikkus maakohus süüdistatavate karistusest tingimisi

vabastamisel materiaalõigust ning kohaldas karistust ebaõigesti, sest arutataval juhul

puuduvad alused KarS § 73 kohaldamiseks. Isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73

või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud

põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt

isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on

kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes

muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Karistusest tingimisi vabastamise

otsustust tuleb kohtul põhjendada. Täpsemalt peab kohus ära näitama, milles seisnevad teo

toimepanemise tehiolude või süüdlase isiku märkimisväärsed erisused. Maakohtu otsuses

need põhjendused puuduvad.

14.2.

Maakohtu viide V. Leedo laitmatule elukäigule on arusaamatu. Samuti on ebaselge,

millised kohtu viidatud V. Leedo toime pandud kuriteo asjaolud tingivad mõistetud

vangistuse täitmisele pööramata jätmise. Teiste süüdistatavate osas pole aga maakohus oma

järeldusi üldse põhjendanud.

14.3.

Apellandi hinnangul ei täida käesoleval juhul süüdistavate suhtes vangistusest

tingimisi vabastamine karistuse eripreventiivseid ega üldpreventiivseid eesmärke.

Prokuratuuri arvates ei anna teo tehiolud ega T. Rihvki, V. Leedo või L. Viikmaa isikuid

iseloomustavad asjaolud alust jätta karistus tingimisi täitmisele pööramata. Samuti ei esine teo

tehiolusid või isikut iseloomustavaid asjaolusid, mis õigustaks karistuse tingimisi täitmisele

pööramata jätmist AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus puhul. Apellant osutab, et kuriteo

asjaolude arvestamisel tuleb kohtul arvestada kuriteo raskust aga ka kuriteo tehiolusid.

Maakohtu otsuse põhjendustest kuritegude koosseisuasjaolude käsitlemisel nähtub, et

süüdistatavate käitumise näol oli tegemist ulatuslike ja pigem raskete rikkumistega. V. Leedo

oli kuriteo toimepanemise initsiaator ja sealjuures ei piirdunud ta üksi tegutsemisega, vaid ta

kaasas nö kuritegelikesse skeemidesse ka teisi inimesi. Varasema karistatuse puudumine ei

tingi automaatselt süüdistatava karistuse kergendamist ega välista karistamist reaalse

vangistusega. On tõsi, et süüdistatavaid ei ole varem karistatud ja et ka pärast käesoleva

menetluse esemeks olevate kuritegude sooritamist ei ole nad uusi kuritegusid toime pannud.

Samas tuleb siingi arvestada seda, et nad sooritasid kuritegusid aktiivselt pikema aja jooksu

ning nende organiseerituse aste oli märkimisväärne.

14.4.

Maakohtu valitud karistusõiguslik kohtlemine pigem tekitab isikus karistamatuse

tunde, kui tahtmise edaspidi kuritegude toimepanemisest loobuda. Üldpreventsiooni eesmärk

on avaldada õiglase karistusega mõju, mis kinnitab inimeste usku normide kehtivusse ja

usaldust õiguskorra vastu. Sageli võib avalikus ruumis kuulda etteheiteid, miks püütakse

pisivargaid, aga ei tegeleta tõsiste ja oluliste kurjategijatega. Seejuures on levinud käibefraas

„rikkad tõllas, vaesed võllas“. Milline on aga õigussüsteemi sõnum, kui süüdi mõistetud

äriühingule, mille väärtus on 25 miljonit eurot, mõistetakse sedavõrd ulatusliku kuriteo eest

tingimuslik rahaline karistus? Karistuse karmus peab ka raskete majanduskuritegude ja

avaliku usalduse vastaste kuritegude puhul omama ennetavat üldpreventiivset toimet ja andma

tugeva signaali võimalikele sarnaste kuritegude kavandajatele ja toimepanijatele. Karistus

peab andma ka ühiskonnale selge sõnumi selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist

otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil.

15. Prokuratuur on esitanud taotlused jätta rahuldamata apellantide taotlus tõendite

kogumiseks ja vastu võtmiseks ning võtta kriminaalasja juurde 4. detsembri 2019. a

vaatlusprotokolli lisaks oleva CD-plaat.

16. V. Leedo ja HKV kaitsja on esitanud vastuväite prokuröri taotlusele võtta

kriminaalasja juurde 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisaks olev CD-plaat. Kaitsja

märgib, et prokuratuuri taotlus pole põhjendatud. Maakohtus avaldatud ja uuritud osas on

tõendid kohtutoimikusse üle antud paberkandjal ning pole vajadust nende korduvaks

esitamiseks muul andmekandjal.

17. Kannatanud OÜ Reyna Trade (pankrotis), OÜ Dagenheart (pankrotis) ja OÜ Paxton

Assets (pankrotis) esitasid maakohtu otsuse peale määruskaebuse, milles taotletakse

maakohtu otsuse tühistamist järgnevas osas.

17.1.

Kõigepealt palub OÜ Dagenhart (pankrotis) pankrotihaldur Jüri Truuts tühistada

maakohtu otsuse osas, millega osa V. Leedo, T. Rihvki, L. Viikmaa ja HKV menetluskuludest

ning viivis menetluskuludelt mõisteti välja OÜ-lt Dagenhart (pankrotis). Haldur palub uue

lahendiga jätta need menetluskulud vaidlustatud osas riigi kanda või alternatiivselt vähendada

OÜ-lt Dagenhart (pankrotis) välja mõistetud menetluskulusid.

17.2.

Järgnevalt palub OÜ Paxton Assets (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo

tühistada maakohtu otsuse osas, millega osa V. Leedo, T. Rihvki, L. Viikmaa ja HKV

menetluskuludest ning viivis menetluskuludelt mõisteti välja OÜ-lt Paxton Assets (pankrotis).

Haldur palub uue lahendiga jätta need menetluskulud vaidlustatud osas riigi kanda või

alternatiivselt vähendada OÜ-lt Paxton Assets (pankrotis) välja mõistetud menetluskulusid.

17.3.

OÜ Reyna Trade (pankrotis) pankrotihaldur Kristo Teder palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega osa V. Leedo, T. Rihvki, L. Viikmaa ja HKV menetluskuludest ning

viivis menetluskuludelt mõisteti välja OÜ-lt Reyna Trade (pankrotis), samuti osas, millega

kohus jättis T. Rihvkilt, V. Leedolt ja L. Viikmaalt solidaarselt OÜ Reyna Trade (pankrotis)

kasuks välja mõistmata OÜ Reyna Trade (pankrotis) menetluskulud 37 863,84 eurot ületavas

osas. Haldur palub uue lahendiga jätta need menetluskulud vaidlustatud osas riigi kanda,

samuti või alternatiivselt vähendada OÜ-lt Reyna Trade (pankrotis) välja mõistetud

menetluskulusid, samuti mõista OÜ Reyna Trade (pankrotis) täiendavad menetluskulud

summas 224 412 eurot välja kas riigilt või solidaarselt T. Rihvkilt, V. Leedolt ja L. Viikmaalt.

17.4.

Määruskaebusmenetluse kulu taotletakse jätta riigi kanda.

17.5.

Määruskaebuse esitajate hinnangul jäeti suur osa menetluskuludest põhjendamatult

välja mõistmata. Kohus mõistis ekslikult välja üksnes tsiviilhagiga seonduva kulu. DPR-i

kanda jäeti ebamõistlikult suures ulatuses süüdistatavate menetluskulusid. Läbi vaatamata

jäänud tsiviilhagi nõuetega seotud süüdimõistetute menetluskulud oleks tulnud jätta riigi

kanda. Maakohus jättis hindamata süüdimõistetute menetluskulude mõistlikkuse, mistõttu on

kohus mõistnud süüdimõistetute kasuks välja ebamõistlikult suuri menetluskulusid.

18. 8. augustil 2025 esitas kannatanu OÜ Reyna Trade (pankrotis) taotluse

apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks.

19. Süüdistatavate V. Leedo, T. Rihvki ja HKV kaitsjad esitasid määruskaebusele vastuse,

milles taotlevad määruskaebuse rahuldamata jätmist ja määruskaebuses vaidlustatud osas

maakohtu otsuse muutmata jätmist. Alternatiivselt taotlevad kaitsjad, et määruskaebus

rahuldataks osas, milles pankrotihaldurid taotlevad menetluskulude riigi kanda jätmist. Samuti

taotlevad kaitsjad, et määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud jääks DPR-i kanda.

RINGKONNAKOHTU ISTUNG

20. Ringkonnakohtu istungil 8. augustil 2025 taotlesid L. Viikmaa kaitsjad kohtukoosseisu

liikme Andres Parmase taandamist, kuid taandamisavaldus jäi rahuldamata. Kaitsjad jäid oma

apellatsioonide juurde ja palusid need rahuldada, ühtlasi vaidlesid nad vastu prokuratuuri

apellatsioonile ja palusid jätta selle rahuldamata. Prokuratuur jäi oma apellatsiooni juurde,

paludes selle rahuldada ja vaidles ühtlasi vastu kaitsjate apellatsioonidele, paludes jätta need

rahuldamata. Ka kannatanu esindaja jäi oma määruskaebuse juurde, paludes selle rahuldada,

kuid vaidles vastu kaitsjate apellatsioonidele, paludes jätta need rahuldamata. V. Leedo, AS-i

Holostovi Kinnisvarahaldus, T. Rihvki ja L. Viikmaa kaitsjad vaidlesid vastu ka kannatanute

määruskaebusele, paludes jätta selle rahuldamata.

21. V. Leedo, HKV ja T. Rihvki kaitsjad taotlesid ringkonnakohtult täiendavate tõendite

kriminaalasja materjalide juurde võtmist ja seda alljärgnevalt:

1) AS Saaremaa Laevakompanii esindajate 20. veebruari 2025. a avaldus Pärnu Maakohtule

pankrotimenetluse lõpetamiseks tsiviilasjas nr 2-18-14646;

2) SLK pankrotihaldur T. Saarma 20. mai 2024. a kiri SLK pankrotikohtunikule;

3) SLK pankrotihaldurite 11. märtsi 2025. a taotlus ja 25. märtsi 2025. a täiendavad

seisukohad SLK pankrotiasjas;

4) Harju Maakohtu 10. veebruari 2025. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-19-7703;

5) 20. veebruari 2025. a avaldus raha notarikontol hoiustamiseks;

6) Maksekorraldus raha notarikontole kandmise kohta 20. veebruarist 2025.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

22. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud maakohtu vaidlustatud otsuse, apellatsioonide ja

prokuröri seisukohaga, asub seisukohale, et Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2024. a otsus tuleb

osaliselt tühistada, nimelt osas, millega jäeti V. Leedole, T. Rihvkile ja L. Viikmaale ning

AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus mõistetud karistused tingimisi täitmisele pööramata.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja nimelt V.

Leedole, T. Rihvkile, L. Viikmaale ja AS-ile Holostovi Kinnisvarahaldus mõistetud karistuste

tingimisi täitmisele pööramata jätmise osas, samuti kannatanute DPR menetluskulude

hüvitamist puudutavas osas. V. Leedo, T. Rihvki, AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus ja G.

Kundratsi kaitsjate apellatsioonid jätab ringkonnakohus rahuldamata, L. Viikmaa kaitsja

apellatsiooni ja prokuratuuri apellatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Kannatanute

määruskaebus kuulub samuti osaliselt rahuldamisele.

23. Enne apellantide ja määruskaebuse esitaja argumentide sisulise käsitlemise juurde

asumist osutab kolleegium järgnevale. Asjaolu, et kaitsja ei nõustu kohtu järeldustega

vaidlustatud lahendis, ei ole põhjus lugeda lahendit põhjendamatuks, raskesti jälgitavaks jne.

Arutataval juhul on nii V. Leedo kaitsja kui ka T. Rihvki kaitsjad märkimisväärselt ruumi

pühendanud just sellele, millises järjekorras peaks kohus oma seisukohti kirja panema, samuti

teinud rohkelt etteheiteid selle kohta, et maakohus pole teinud tõenditest niisuguseid järeldusi,

nagu seda sooviks kaitsjad. Seejuures on silmatorkav pelgalt juba samade argumentide ja

samas vormis kordamine, mida maakohus on sisuliselt käsitlenud. Selline lähenemisviis on

põhjendamatu.

24. Küll aga tuleb osutada, et V. Leedo, HKV ja T. Rihvki kaitsjate apellatsioonid on

ülepaisutatult mahukad, sisaldades rohkeid kordusi, mahukalt ka kirjalike tõendite sisu

vahetut reprodutseerimist, mis teeb märkimisväärselt keeruliseks aru saada, millised on kaitsja

tegelikud argumenteeritud etteheiteid maakohtu vaidlustatud lahendile. Samuti jääb

ringkonnakohtule arusaamatuks, miks pidasid kaitsjad vajalikuks ning kohaseks esitada

ringkonnakohtule mitu erinevat apellatsiooni, mis on sisu osas mitte lihtsalt üksteisele

sarnased, vaid kordavad üksteist kümnete lehekülgede ulatuses sõna-sõnalt.

25. Ringkonnakohus võtab oma seisukohad kokku alljärgnevalt. Kõigepealt käsitleb

kolleegium V. Leedo, HKV ning T. Rihvki kaitsjate väidet nõupidamissaladuse rikkumise

kohta, samuti kaitsjate väiteid muude kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste kohta (I).

Seejärel käsitleb kolleegium taotlusi seoses täiendavate tõenditega (II). Seejärel vaeb

kolleegium väiteid seoses kohtuliku uurimise väidetava ühekülgsuse ja puudulikkusega (III)

ning seoses materiaalõiguse väidetava ebaõige kohaldamise, jätkuvuse ja aegumisega. Edasi

vastab kohus apellantide väidetele puutuvalt esitatud süüdistusse KarS § 384 lg 1 järgi (V);

siis teiste süüdistuse punktide kohta (VI). Olles käsitlenud kaitsjate apellatsioonide väiteid

seoses süüdistatavatele esitatud kuriteoetteheidetega, käsitleb kolleegium prokuratuuri

apellatsiooni seoses mõistetud karistuste individualiseerimisega (VII). Pärast seda käsitleb

kolleegium apellantide seisukohti seoses konfiskeerimisega (VIII), tsiviilhagiga (IX) ning

käsitleb kannatanute määruskaebust menetluskulude kohta (X). Kõige lõpuks lahendab

kolleegium apellatsioonid ja määruskaebuse (XI) ning võtab seisukoha poolte menetluskulude

osas (XII).

I

26. Esmalt käsitleb kolleegium V. Leedo, HKV ja T. Rihvki kaitsjate väidet, nagu oleks

maakohus rikkunud nõupidamissaladust, kuna kohtuotsus on osaliselt rajatud tõenditele, mida

ei ole maakohtus kohtulikult uuritud ega kohtule esitatud.

26.1.

Kolleegium märgib, et kaitsjate osutatud rikkumist ei ole aset leidnud. Maakohus on

küll viidanud tõenditele, mida ei ole menetluses uuritud, kuid ringkonnakohtule on arusaadav,

kuskohast viide vaidlusalustele materjalidele pärineb. Ei saa nõustuda kaitsjate seisukohaga,

nagu oleks tegemist olukorraga, kus pärast kohtuliku arutamise lõppu on mingil viisil kohtuni

viidud täiendavaid tõendeid. Vaidlustatud kohtuotsuse p-s 6.2.4. tehtud viited 4. detsembri

2019. a vaatlusprotokolli lisadele nr 28, 53, 57, 98, 101, 103, 107, 108, 155, 156, 160, 161,

163, 191-194, 199, 203, 205-207, 209-219, 221 ja 223-225 (mida maakohtule tõenditena ei

esitatud) pärinevad hoopis DPR 19. jaanuaril 2022 esitatud tsiviilhagi tervikteksti p-dest 21 ja

22. Seda kinnitab nii tsiviilhagi ja kohtulahendi tekstide võrdlus, mis langevad olulisel määral

omavahel kokku; asjaolu, et maakohtu otsuse p-s 6.2.4. tehtud järeldusteni saab tõsikindlalt

jõuda kohtule üle antud ja kohtulikult uuritud 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisade nr

65, 69, 70, 71, 73, 80, 82, 106, 114, 117, 153, 203 alusel (kirjavahetus L. Viikmaa ja teiste

aktsiatehingu ettevalmistamise ning läbiviimisega seotud isikute vahel), mistõttu maakohtul

puudus vajadus nende järelduste kinnitamiseks täiendavalt osutada kohtulikult uurimata

tõenditele. Viimaks tuleb aga tõdeda, et kaitsjate püstitatud versiooni kohtu

nõupidamissaladuse rikkumisest ei kinnita ükski tõend, vaid see rajaneb pelgalt

spekulatsioonil.

26.2.

Tuleb möönda, et seegi ei ole menetlusõiguslikult aktsepteeritav, kui kohus osutab

kohtuotsuses tõenditele, millele on mingis poole esitatud menetlusdokumendis küll viidatud,

kuid mida ei ole kohtuliku arutamise käigus uuritud. Ometi on tegemist põhimõtteliselt

erineva olukorraga kui V. Leedo, T. Rihvki ja HKV kaitsjate apellatsioonides väidetu.

Kohtuotsuse rajamine tõenditele, mida ei ole kohtuliku uurimise raames uuritud ning millega

kohus ei ole tutvunud ka kohtuliku uurimise väliselt, kujutab endast kahtlemata

kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Millist kaalu sellele rikkumisele anda, sõltub aga sellest,

missugune roll on kohtu seisukoha kujunemisel neil tõenditel olnud. Juhul kui kohtuotsus

rajaneb vähemalt olulises osas tõenditele, mida kohus ei ole üldse näinud, tuleb rääkida

kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg-s 2 tähenduses. Kui tegemist

on aga osutusega kõrvalise tähendusega materjalile, siis ei ole põhjust rääkida

kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest. Arutataval juhul on maakohus SLK ning HKV

vahelise aktsiatehingu asjaolusid tuvastades teinud viiteid L. Viikmaa, SLK raamatupidajate,

RR ja advokaadibüroo Sirel & Partnerid vahelisele kirjavahetusele. Seejuures on kohus

osutanud mitmetele kirjadele, mida on kohtulikul arutamisel vahetult uuritud (vt viiteid supra

p 26.1) ja millest nähtub, kuidas L. Viikmaa valmistas eri osapooltega suheldes aktsiatehingut

ette. Samas on kohus teinud vaidlustatud otsuse viited veel reale sama vaatlusprotokolli lisaks

olevatele kirjadele (nr-d 28, 53, 57, 98, 101, 103, 107, 108, 155, 156, 160, 161, 163, 191-194,

199, 203, 205-207, 209-219, 221 ja 223-225), mida kohtulikul arutamisel uuritud ei ole.

Kolleegium tutvus ka ise maakohtus uuritud kirjadega ning leiab, et selle põhjal tuleb

nõustuda maakohtu järeldustega selle kohta, et L. Viikmaal oli aktiivne roll aktsiatehingu

ettevalmistamisel. Nimelt L. Viikmaa kavandas aktsiatehingu struktuuri, suheldes sealjuures

aktiivselt V. Leedoga. L. Viikmaa edastas teabe tehingu kohta T. Rihkvile ja G. Kundratsile,

esindades sel viisil V. Leedo huve. Kokkuvõttes oli tal oluline roll selles, et T. Rihvkil oli

võimalik aktsiatehing allkirjastada. Seetõttu ei omaks täiendavalt osutatud, kuid uurimata

jäänud kirjad kohtu seisukoha kujunemisele sisulist tähendust. Olukord võiks olla vastupidine,

kui kaitsjad leiaksid, et maakohtus avaldamata kirjadest nähtuks midagi, mis seaks kohtu

järelduse kahtluse alla. Sellisel juhul pidanuks aga kaitsjad ise vastavad tõendid maakohtus

esitama või vähemalt KrMS §-s 297 ja § 335 lg 1 aluste olemasolul taotlema sellise tõendi

vastuvõtmist ja uurimist ringkonnakohtu menetluses. Seda kaitsjad teinud ei ole. Neil

asjaoludel asub kolleegium seisukohale, et kaitsjate osutatud nõupidamistoa saladuse

rikkumist ei ole aset leidnud ning puudub alus sel kaalutlusel maakohtu otsuse tühistamiseks

ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmiseks. Samuti ei ole maakohtu osutus

kohtulikul arutamisel uurimata tõenditele, millega maakohus ei ole üldse tutvunud, arutataval

juhul käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja

ka sel põhjusel puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks.

27. V. Leedo, T. Rihvki ja HKV kaitsjad on kriminaalmenetluse olulist rikkumist KrMS § 339

lg 2 mõttes näinud veel selleski, et maakohus jättis määramata väidetavalt asja arutamiseks

vajaliku ja lubatava ekspertiisi. Kolleegium selle etteheitega ei nõustu. Kaitsjad on taotlenud

lausa kahel korral kordusekspertiisi määramist.

27.1.

Esmalt on kaitseaktides taotletud, et kohus määraks ekspertiisi tuvastamaks HKV

10,71% aktsiakapitali turuväärtus; samuti laevade Regula, St.Ola, Harilaid ja Kõrgelaid

turuhind ning OÜ Regula Maritime, OÜ St.Ola Maritime, OÜ Kõrgelaid Maritime ja OÜ

Harilaid Maritime osade õiglane väärtus. Maakohtu 13. aprilli 2022. a määrusega jäeti need

taotlused rahuldamata. Maakohus selgitas, et vajadus täiend- või kordusekspertiisiks

eelistungi staadiumis puudus, sest kaitseaktides tõstatatud ekspertiisi usaldusväärsuse

küsimusi on võimalik käsitleda eksperdi ülekuulamisel ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või

selle täiendamiseks. Maakohus juhtis asjakohaselt tähelepanu veel ka menetlusökonoomia

kaalutlusele, mistõttu ei tohi kohus kergekäeliselt uut ekspertiisi määrata – selleks peaks

esinema selge vajadus, mis arutataval juhul eelistungi staadiumis kuidagi ei selgunud. Küll

aga juhtis maakohus tähelepanu sellele, et kui menetluse edenedes peaks tekkima täiendav

vajadus kas kordus- või täiendekspertiisi koostamiseks, saab vastavasisulise taotluse

kohtuliku uurimise käigus täiendavalt esitada ja kohus saab ekspertiisi määrata ka omal

algatusel. Veel tuleb tähelepanu juhtida sellele, et prokurör taotles nii ekspert AJ kui ka

asjatundjate MNi ja AA ülekuulamist kohtuistungil, samuti rahuldas maakohus kaitsjate

taotluse asjatundja UV ülekuulamiseks.

27.2.

Edasiselt on kaitsja E. Muna taotlenud 27. mai 2024. a kohtuistungil KrMS § 297

korras kordusekspertiisi teostamist, lisades, et see taotlus on esitatud uuel alusel, nimelt seoses

SLK antud kolme garantiiga. Ka selle taotluse jättis maakohus rahuldamata, tuues välja, et kui

kaitsjatel olnuks küsimusi seoses uue ekspertiisi määramise taotluses toodud probleemidega,

võinuks nad neid küsimusi esitada ekspert AJle tema küsitlemisel. Muude sisuliste

vastuväidete osas ekspertiisiaktile leidis maakohus aga õigustatult, et neid on võimalik

analüüsida ka olemasoleva ekspertiisiakti pinnalt, mida maakohus on vaidlustatud otsuses ka

teinud (vt MKO lk-d 68-69).

27.3.

Tuleb tähele panna, et AJ vaidlusaluse ekspertiisiakti tõendina vastuvõtmisele ei

esitanud 12. aprilli 2023. a kohtuistungil vastuväiteid ükski kaitsja (vt istungiprotokolli lk-d

15-16). Kaitsjad ei ole soovinud ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või selle täiendamiseks

võimalust kasutada ega ole esitanud ekspert AJle tema küsitlemisel 16. veebruari 2024. a

kohtuistungil ühtki küsimust (vt istungiprotokolli lk 14). Ühtki küsimust ei olnud kaitsjatel ka

samal kohtuistungil asjatundjatena üle kuulatud MNle ja AAle (vt istungiprotokolli lk-d 22 ja

33). Veelgi enam, kaitsjad on loobunud enda algselt taotletud asjatundjast tunnistaja UV

küsitlemisest, mille läbi olnuks samuti võimalik välja tuua võimalikke probleeme

ekspertiisiaktiga seoses. Seega on kaitsjad sisuliselt jätnud kasutamata neil olnud

menetluslikud võimalused AJ ekspertiisiaktis esinevaid väidetavaid probleeme käsitleda ning

osutada mh seeläbi vajadusele lahendamata jäänud probleemide puhuks kordus- või

täiendekspertiisi vajadusele. Selle asemel, et eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamisel

eriteadmistega isikute küsitlemisel kas neis asjaoludes selgust saada või siis välja tuua

olemasolevate tõendite põhjal lahendamatuks jäävad küsimused, on kaitsjad eelistanud

väljaspool oma erialast pädevust esitatud spekulatsioonide najal püüda sootuks vältida

eriteadmisi nõudvatele asjaoludele pädeva hinnangu andmist.

27.4.

Maakohtus on põhjalikult ja veenvalt käsitletud ka kaitsjate etteheidet, nagu tuleks AJ

koostatud ekspertiisiakti pidada tõendina lubamatuks, sest AJle ei ole nõuetekohaselt teada

antud tema õigustest ja kohustustest ekspertiisi tegemisel (vt 27. mai 2024. a kohtuistungi

protokolli lk 37). Apellatsioonis kaitsjad üksnes kordavad samu etteheiteid, millele maakohus

on juba vastanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et arutatavas asjas on eksperti on

hoiatatud võimalikust vastutusest KarS § 321 järgi ning talle KrMS §-s 95 sätestatud õigusi ja

kohustusi selgitatud kohtupraktikas omaksvõetud standardile vastavalt (vt MKO, lk 68).

28. Samuti kujutab kaitsjate hinnangul endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

see, et maakohus on jätnud mitmele olulisele kaitseväitele üldse reageerimata, sh käsitlemata

väited seoses tõendite lubatavusega. Erinevalt kaitsjate väidetust on maakohus on käsitlenud

kaitsjate väiteid lubamatute tõendite kohta ning need väited ammendavalt kummutanud (vt

vaidlustatud otsuse lk-d 88-89). Pelgalt asjaolu, et kaitsjad ei suuda maakohtu hinnanguga

leppida, ei anna siiski alust järelduseks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta. V.

Leedo ja T. Rihvki kaitsjad heidavad maakohtule mh ette seda, et vaidlustatud otsuses ei ole

maakohus selgitanud, miks tuleb lugeda sideettevõtjalt saadud andmete protokollid lubatavaks

tõendiks. Kolleegium möönab, et maakohus on nimetatud tõendeid 17. aprilli 2023. a

kohtuistungil vastu võttes tõepoolest lubanud kohtuotsuses anda täiendava hinnangu, kas

määrus sideettevõtjalt saadud andmete kasutamiseks oli lubatav ja proportsionaalne. Ometi

pole sellise täiendava seisukoha väljendamata jätmine maakohtu otsuses hinnatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ega ka mingil muul

alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Maakohtu 17. aprilli 2023. a istungil

käsitleti vaidlusaluse tõendi lubatavust põhjalikult ning pärast üksikasjalikku arutelu asus

maakohus seisukohale, et tõend on lubatav ja proportsionaalne. Kohtuvaidluse käigus ei

pidanud kaitsjad vajalikuks sideettevõtjalt andmete nõudmise seaduslikkust vaidlustada.

29. Kolleegium ei ole päri kaitsjate etteheidetega, mille kohaselt rajaneb maakohtu

vaidlustatud otsus mh elektroonilistelt andmekandjatelt isikute põhiõiguste rikkumise teel

saadud tõenditele. Neidki väiteid on maakohus juba käsitlenud, selgitades, miks on alusetu

väita, nagu oleks G. Kundratsilt, T. Rihvkilt või JRlt läbiotsimisel äravõetud elektroonilistelt

andmekandjatelt või nende meilikontodelt pärinevad tõendid lubamatud. Maakohtu

seisukohad on ka neis küsimustes põhjendatud ja jälgitavad ning apellatsioonides ei sisaldu

asjaolusid, mis sunniks jõudma maakohtu väljendatuga võrreldes teistsugustele järeldustele.

Andmekandjatesse sisenemise proportsionaalsuse hindamata jätmise kohta esitatud väited on

apellatsioonides esmakordsed ning maakohtu menetluses ei ole kaitsjad sellekohaseid

seisukohti välja toonud.

30. Kaitsjate kriitika, mille kohaselt on maakohus rikkunud V. Leedo ja T. Rihvki

kaitseõigust, on samuti põhjendamatu. Nimelt teevad kaitsjad etteheite selle kohta, et

maakohus on mõistnud V. Leedo ja T. Rihvki KarS § 384 lg 1 järgi süüdi nii maksevõime

olulise vähenemise kui ka maksejõuetuse põhjustamises, kuid süüdistus on neile esitatud

üksnes maksevõime olulises vähendamises, mitte aga maksejõuetuse põhjustamises. Sellega

on maakohus lubamatult väljunud süüdistusakti piiridest. Sellise hüpoteesi on prokuratuur

püstitanud alles kaitsekõnede peale esitatud repliigis.

30.1.

Kolleegium osutab, et KarS § 384 lg 1 järgi karistatav koosseisutegu on võlgniku

varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine ja maksejõuetuse põhjustamine või

maksevõime oluline vähendamine on selle teo koosseisupärased tagajärjed. Seejuures on

võlgniku varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine kummagi nimetatud tagajärje

saabumisel karistatav üksnes juhul, kui välja on kuulutatud võlgniku pankrot või

pankrotimenetlus on raugemise tõttu lõpetatud. Arvestades seda, et isiku karistusõigusliku

vastutuse saab rajada üksnes süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele, millega

määratakse ära kohtuliku arutamise piirid (vt nt 6. oktoobri 2016. a RKKKo asjas nr

3-1-1-59-16, p 21), on oluline mõista, kas esitatud süüdistus sisaldab kõiki faktilisi asjaolusid,

mille põhjal on kohus jõudnud järeldusele, et süüdistatavad T. Rihvk, V. Leedo, L. Viikmaa ja

G. Kundrats KarS § 384 lg 1 koosseisu asjaolud realiseerisid. Sellele küsimusele tuleb vastata

jaatavalt, sest süüdistuses on detailselt kirjeldatud iga KarS § 384 lg 1 järgi tehtud etteheite

lõikes igale sellekohase süüdistuse saanud isikule süüks arvatud tegu, vastava isiku rolli

võlgniku juhtorgani liikmena (või G. Kundratsi puhul juhtorgani liikmele kaasabi osutajana),

samuti tagajärge. Seejuures on aktsiatehingu ning SLK tütarettevõtete müügi episoodide

juures sõnaselgelt osutatud sellele, et need konkreetsed teod olid SLK maksejõuetuse

väljakujunemise kaaspõhjused (vt SA lk 70 – aktsiatehing; ja lk 75 – SLK tütarettevõtete

müük). Samuti on kohe süüdistuse alguses märgitud sõnaselgelt ära, et T. Rihvkile on esitatud

süüdistus on esitatud süüdistus SLK juhatuse liikmena SLK maksejõuetuse põhjustamises, V.

Leedole ning L. Viikmaale on esitatud süüdistus SLK nõukogu liikmena SLK maksejõuetuse

põhjustamises, samuti sellele kaasaaitamises. G. Kundratsile on aga süüdistus esitatud SLK

maksejõuetuse põhjustamisele kaasaaitamises (vt SA lk 61-62). Seega on otseselt vale

kaitsjate käsitlus, nagu oleks prokuratuur ja maakohus süüdistuse piiridest väljunud.

30.2.

Tõsi, süüdistuse tekst võib esmapilgul tekitada segadust, sest kõikide KarS § 384 lg 1

järgi süüdistuse saanud isikute puhul on kõikide selle süüdistuspunkti osategude juures paksus

kirjas osutatud sellele, et nende tegude tagajärjel vähenes oluliselt SLK maksevõime.

Sellegipoolest ei ole põhjust väiteks, nagu poleks süüdistus tervikuna mõistetav, sest nii

süüdistuse sisu alguspunktis kui ka asjakohaste osategude käsitlemise juures on tehtud

konkreetne osutus maksejõuetuse põhjustamisele. Seevastu osategude puhul, mille

realiseerimisel oli SLK maksejõuetus juba välja kujunenud, sellist osutust ei tehta, jäädes selle

juurde, et nendel puhkudel üksnes vähendati oluliselt SLK maksevõimet. Veel tuleb märkida,

et ka esimesed osateod olid ju sellised, mis oma olemuselt oluliselt SLK maksevõimet

vähendasid, sest äriühingu juhtorgani tegude tagajärjel selle maksejõuetuse põhjustamine ongi

üldse võimalik vaid selle maksevõimele negatiivset mõju avaldades. Seega on tegemist

pelgalt ebaolulise sõnastusliku ebatäpsusega, mis ei muuda süüdistusest arusaamist tervikuna

ülearu koormavaks. Tuleb osutada sellelegi, et kaitsjatel ei ole olnud ei kaitseakti koostamisel

(vt kaitsja E. Muna 24. märtsi 2022. a kaitseakti p-d 86-87, tl 162, kd 3) ega ka

kohtuvaidluses raskusi selle mõistmisega, mida nende kaitsealustele ette heidetakse (vt nt E.

Muna teesid 2. septembri 2024. a istungil p-d 212, 216, vastavalt tl-d 31 prd-l ja 32; T. Kase

teesid 2. septembri 2024. a kohtuistungil p-d 207, 211, 241, vastavalt tl-d 82 prd-l, 83, 86, kd

42).

30.3.

Edasiselt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et KrMS § 268 lg 6 esimese lause

kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta

süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud

küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt 3. märtsi 2016. a

RKKKo asjas nr 3-1-1-12-16, p 10, või 9. novembri 2017. a RKKKo asjas nr 1-15-10119/80,

p 22). Seega oli maakohus vaba tegema tema ette toodud faktiliste asjaolude põhjal ise

korrektse õigusliku järelduse ja tuvastama, kas süüdistavate tegevus põhjustas maksevõime

vähenemise või maksejõuetuse. Arutataval juhul ei teki juba eelmises punktis märgitu

valguses kahtlust, et süüdistatavatel oli küllaldane võimalus ennast kaitsta nii maksevõime

olulise vähendamise kui maksejõuetuse põhjustamise etteheite vastu ka ilma, et kohus oleks

sellele eraldi pidanud tähelepanu juhtima või andma süüdistatavatele täiendava võimaluse

vastuväidete esitamiseks.

31. V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjad on kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist (KrMS §

339 lg 2 mõttes) maakohtus näinud veel tõendite valikulises hindamises, mistõttu on faktilisi

asjaolusid tuvastatud ebaõigesti. Üldistatult tuleb selle kaitseetteheite kohta tõdeda, et

olukorras, kus kaitsjatele meeldiks maakohtuga võrreldes teistsugune järeldus ühest või teisest

tõendist, ongi nad ette heitnud seda, et maakohtu järeldus on valikuline ja seda üksnes

süüdistust toetava suunitlusega. Samas on paraku apellatsioonides, nii nagu ka varasemalt

maakohtu menetluses, kaitsjad mugavalt ära unustanud need osad tõenditest, mis nende vaate

asjaoludele kummutavad ning proovivad ka ringkonnakohtu tähelepanu juhtida üksnes

kontekstist välja rebitud detailidele, mitte tõendite kogumile tuginevale tervikvaatele.

31.1.

Kaitsja arvates on maakohus selliselt eksinud V. Leedo ütlusi hinnates, jättes need

olulises osas põhjendamatult arvesse võtmata. Vastuseks sellisele seisukohale osutab

kolleegium maakohtu vaidlustatud otsuse lk-dele 69 ja 78, kus maakohus on põhjendanud,

miks ta ei pea usaldusväärseks V. Leedo ütlusi selle kohta, et SLK ainuaktsionärina soovis ta

süüdistuses ette heidetud aktsiatehingu läbi n-ö asjatult seisvat raha investeerida, sest raha oli

vaja SLK tegevuse jätkamiseks. Samuti on maakohus kõrvutanud V. Leedo ütlusi muude

uuritud tõenditega SLK väidetava garantii episoodis ning jõudnud tõendite kogumit

analüüsides V. Leedo ütlustes sisalduvatest väidetest erinevatele järeldustele (MKO lk 83 jj).

Valdavas osas on maakohus siiski V. Leedo ütlustele tuginenud, analüüsides neid koos muude

tõenditega. Seetõttu on V. Leedo kaitsja väide, nagu oleks tema kaitsealuse ütlused olulises

ulatuses ilma põhjendusteta kõrvale jäetud, suuresti sisutu ning ebaõige on ka see, nagu oleks

V. Leedo ütlusi arvesse võetud valikuliselt.

31.2.

Edasiselt on V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjad suurt rõhku pannud apellatsioonis sellele,

justkui oleks maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata JS kohtueelses menetluses 14.

aprillil 2021 antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustega (vt tl-d 84-129, kd 10). Neist ütlustest

nähtuvat selgelt, et JS üksnes nõustas V. Leedot ja SLK-d äritülis OM ja tema kontrollitavate

äriühingutega, mille eesmärk oli pahauskselt SLK pankrotti suruda. Kolleegium kaitsjate

käsitlusega ei nõustu. JS põhjalikes ütlustes käsitleb ta tervikuna enda tegevust SLK ja HKV

nõustamisel ning lugedes neid ütlusi tervikuna, on sealt ka ilmne, et JS orkestreeris samme,

mis olid suunatud SLK varatuks tegemisele. Maakohus ei ole JS 14. aprilli 2021. a ütlustele

olulisel määral tuginenud, sest muude tõendite, sh nt JS ja süüdistatavate vahelise

meilivahetuse põhjal on tema roll erinevates süüdistuse punktides hästi jälgitav ja tõendamist

leidnud. JS ütlused (loetuna tervikuna, mitte üksikuid lausekatkeid kontekstist välja tõstes) ei

ole neist tõenditest nähtuvaga kuidagi vastuolus ega lisa sinna teisest küljest midagi

põhimõtteliselt uut.

32. G. Kundratsi kaitsja arvates on aga JS kohtueelses menetluses 14. aprillil 2021

kahtlustatavana antud ning kohtuistungil avaldatud ütlused tõendina hoopis lubamatud, sest

esiteks läheks see vastuollu KrMS § 15 lg 3 sätestatud reegliga, mille kohaselt ei või

kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, süüdistataval ega kaitsjal ei

olnud võimalik küsitleda. Teiseks pole täidetud KrMS § 291 lg 3 p 1 sätestatud tingimus,

mille kohaselt ei tohiks tunnistaja isik anda alust kahelda tõendi usaldusväärsuses.

32.1.

Maakohtu vaidlustatud otsuse p-s 16.4 on selgitatud, et JS ütlused on lubatav tõend

ning ringkonnakohus on maakohtuga sama meelt. Arutataval juhul ei ole tegemist KrMS § 15

lg 3 olukorraga, kuna dokumendi võltsimise ja kasutamise asjaolusid kinnitavad arvukad

tõendid ja JS ütlused üksnes täiendavad muudest tõenditest nähtuvat. Esiteks on JS arvutist

leitud asjakohaste dokumentide tööversioonid, tuvastatud nende dokumentide loomine seal,

samuti tema suhtlus süüdistatavatega nende dokumentide loomise teemadel (vt ka infra p 80).

Sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga on kinnitust leidnud see, et enda 6. märtsi 2018. a

kirjas osutatud ajal, s.o 9. märtsil 2018 viibis JS Kuressaares. Seoses sellega, et JS kasutas sel

ajal Kuressaares Kohtu 1 asuvat printerit, on kinnitamist leidnud seegi, et ta viibis just sellel

aadressil. Analüüsides võltsitud garantiikirja on ka ebatõenäoline, et kohtus uuritud

garantiikirja koopialt leitud T. Rihvki ja G. Kundratsi allkirjad oleks võinud kirjutada keegi

teine või need võiks olla sinna monteeritud (vt ka infra p 77). Selles valguses on ainetu G.

Kundratsi kaitsja seisukoht, nagu puuduks lisaks JS ütlustele mistahes tõendid, kinnitamaks

SLK garantiikirja võltsimise asjaolusid.

32.2.

Põhjust JS antud ütluste usaldusväärsuse kahtlemiseks ei ole. On tõsi, et JS oli

arutatavas asjas kaassüüdistatav, kelle suhtes on kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel

lõpetatud. Pelgalt eelnimetatud asjaolu iseenesest ei välista aga JS ütluste tõendina lubatavust.

Varasemas kohtupraktikas on KrMS § 293 lg 3 p 1 sisustades märgitud, et kõnealune säte ei

eelda ütluste andja mingit erilist usaldusväärsust võrreldes tavalise tunnistajaga, kuna isiku

usaldusväärsuse astmestamine ei ole reeglina võimalik. Kuigi kriminaalasja lahendamisel ei

saa jätta arvestamata vastava isiku menetlusseisundit ja sellest lähtuvaid huvisid, ei pruugi

isiku varasem süüdimõistmine samas teos (nn endine kaaskahtlustatav või -süüdistatav)

iseenesest ja alati tähendada, et ta oleks tunnistajana ebausaldusväärne. Kaaskohtualuse

ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises

korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt 18. veebruari 2013. a RKKKo asjas nr 3-1-1-89-12,

p 16). Konkreetselt JS puhul ei ole kaitsja osutanud ühelegi asjaolule, mis seaks tema

usaldusväärsuse tunnistajana kahtluse alla. Seoses tema varasema kaassüüdistatava staatusega

on paslik aga osutada prokuratuuri 12. detsembri 2022. a taotlusele kriminaalmenetluse

osaliseks lõpetamiseks, milles prokurör toob välja, et JS on kahtlustatavana andnud põhjalikke

ütlusi teadmata, kas tema puhul realiseerub kriminaalmenetluse lõpetamise võimalus või

mitte, sest prokurör on just JS kui potentsiaalse tunnistaja ütluste suurema usaldusväärsuse

huvides loobunud võimalusest kohtueelses menetluses kriminaalmenetluse lõpetamiseks,

jättes selle küsimuse kohtumenetluse ajaks kohtu hinnata (vt tl 162, kd 10). Mingeid muid

põhjusi, miks peaks JS isiku tõttu kahtlema tema antud ütluste usaldusväärsuses, ei eksisteeri

samuti, mistõttu on tema kohtueelses menetluses antud ning kohtuistungil avaldatud ütluste

näol tegemist lubatava ja usaldusväärse tõendiga, millele tohib KrMS § 15 lg-s 3 sätestatut

silmas pidades tugineda.

33. L. Viikmaa kaitsjad näevad kaitseõiguse rikkumist selles, et süüdistusaktis ei ole

nimeliselt loetletud kõik süüdistatavate käitumise läbi kannatanud, vaid nimetatud on üksnes

kolm suuremat võlgnikku – DPR. Kolleegium ei jaga seda vaadet, leides, et süüdistatavate

kaitseõigus on tagatud ning maakohtu sellekohased põhjendused on arusaadavad ja

ammendavad (vt MKO p 4.3). Süüdistuse alusfakt on asjaolu, et SLK on võlgnik, mis

omakorda eeldab, et tal peab olema vähemalt üks võlausaldaja, kellega tal oli võlasuhe. Kui

võlausaldajaid on rohkem ei ole siiski mingit vajadust süüdistuses neid kõiki üksipulgi üles

lugeda. Eelöeldu on arusaadav lugedes KarS § 384 lg 1 teksti, milles ei räägita sõnagi

võlausaldajast ja tema kahjustamisest – kuriteoks on võlgniku varalise seisundi kahjustamine

kui see on viinud võlgniku maksejõuetuseni või tema maksevõime olulise vähenemiseni.

Võlausaldajate olemasolu ja võlasuhete suurus tuleb aga välja selgitada kohtuliku uurimise

käigus, sõltumata sellest, kas või kes neist on süüdistusaktis märgitud. Arutataval juhul on

süüdistusakti kohaselt selge, et süüdistatavate teod kahjustasid kõigi SLK võlausaldajate

huve, mitte üksnes DPR-i huve. KarS §-s 384 lg-s 1 sätestatud kuriteo puhul vastab isik, kes

oli võlgniku varalise seisundi kahjustamise ajal tema võlausaldaja, KrMS § 37 lg 1 esimeses

lauses sätestatud kannatanu määratlusele (vt 26. juuni 2020. a RKKKm asjas nr 1-19-9575/46,

p 40) ning see staatus ei ole sõltuvuses vastava võlausaldaja ära nimetamisest süüdistusaktis.

Täiendavalt nõustub kolleegium prokuröriga, et DPR-i loobumine nõuetest SLK vastu 1.

märtsi 2017. a Release Agreement’ide alusel ei muuda asjaolu, et süüdistatavate käitumine on

kahjustanud kannatanute varalisi õiguseid KarS § 384 lg 1 koosseisuteo toimepanemise ajal

ega võta DPR-lt kannatanu staatust.

34. Ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, nagu poleks V. Leedo vara arest olnud

seaduslik, sest Reyna tsiviilhagi nõue on alusetu. Aresti põhjendatuse üle on arutatavas asjas

vaieldud veel maakohtu 27. mai 20224. a istungil ning 31. mail 2024 tegi maakohus määruse,

milles jättis Pärnu Maakohtu 1. oktoobri 2020. a määrusega asjas nr 1-20-6960 arestitud 50

HKV aktsiat vastavalt viidatud kohtumäärusele arestituks OÜ Reyna Trade (pankrotis)

kasuks. See seisukoht on jäänud muutmata ka määruskaebemenetluses Tallinna

Ringkonnakohtu 29. augusti 2024. a määruses, mis jõustus, sest Riigikohus ei võtnud selle

peale esitatut määruskaebusi menetlusse. Kuivõrd kolleegium jätab muutmata maakohtu

otsuse mh osas, millega rahuldati Reyna tsiviilhagi enam kui 314 000 euro ulatuses, siis on

endiselt põhjendatud ka aktsiatele Reyna kasuks seatud arest, sest apellatsioonist ei selgu

mingeid uusi asjaolusid, millega maakohtu 31. mai 2024. a määruses poleks arvestatud ja mis

seaksid kahtluse alla aresti jätkuva põhjendatuse.

35. L. Viikmaa kaitsjate väitel on maakohus väljunud süüdistuse piirest, omistades L.

Viikmaale vastutuse HKV ca 19 miljoni euro suuruse hagi õigeks võtmises. Sellisele

seisukohale asuvad kaitsjad põhjusel, et vaidlustatud otsuse p-s 13.1 on maakohus märkinud

alljärgnevat: „Järgnevalt on süüdistatav T. Rihvk 31.05.2018 võtnud SLK juhatuse liikmena

õigeks Holostovi KVH hagi summas 18 891 010,94 eurot, millega on süüdistatavad T. Rihvk,

V. Leedo ja L. Viikmaa tahtlikult suurendanud SLK kohustusi veelgi.“ Kolleegiumi

hinnangul on maakohtu otsust tervikuna lugedes ilmne, et tegemist on näpuveaga ning alust

etteheiteks süüdistuse piiridest väljumise kohta ei esine. See on selge, kui lugeda otsust

tervikuna. Ei süüdistatavatele tehtavate etteheidete refereeringu juures (Süüdistuse sisu: p

4.2), HKV alusetu nõude tunnustamise käsitluse juures (p 9 jj) ega ka SLK varalise seisundi

kahjustamise käsitluse juures p 11.2.5 ei nimetata L. Viikmaad, vaid etteheited keskenduvad

teistele süüdistatavatele. Selguse huvides muudab kolleegium aga maakohtu põhjendusi

otsuse p-s 13.1, jättes sealt välja L. Viikmaa nime.

II

36. Kaitsjad taotlesid täiendavate tõenditena asja juurde rea dokumentide võtmist.

36.1.

Kolleegium ei pidanud vajalikuks eraldi kohtuasja juurde võtta tõenditena esitatud

kohtulahendeid, sest kohtulahendid on kohtule niigi kättesaadavad. Küll aga märgib

kolleegium, et ükski kaitsjate esitatud kohtulahend ei ole asjakohane, tõendamaks asjaolusid,

mida nende alusel on soovitud tõendada. Nimelt on nii V. Leedo kui L. Viikmaa kaitsjad

soovinud Pärnu Maakohtu 10. veebruari 2025. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-19-7703

tõendada seda, et OÜ Reyna Trade (pankrotis) nõue AS SLK pankrotimenetluses jäeti

tunnustamata, mis tõendab omakorda, et kannatanul puudub kahju, mille hüvitamist oleks

võimalik kriminaalasja raames nõuda. Kolleegium märgib, et taotletud lahend ei ole jõustunud

ning menetlus Reyna nõude osas jätkub Tallinna Ringkonnakohtus. Juba seetõttu ei tõenda

kaitsja osutatud lahend, et Reynal puudub kahju.

36.2.

V. Leedo ning T. Rihvki kaitsjad esitasid koos apellatsiooniga ringkonnakohtule

maakohtus vastu võtmata ja uurimata jäetud tõendi AS Saaremaa Laevakompanii

pankrotihaldur Toomas Saarma 20. mai 2024. a e-kirja uurimist. Maakohus jättis selle tõendi

uurimise taotluse rahuldamata, leides, et kirjal puudub tõendamisväärtus, sest sellest ei nähtu

muud, kui üksnes kavatsus midagi teha. Apellandi hinnangul on sellel tõendil siiski

tõendamisväärtus, kuna see on asjakohane KarS § 384 lg 2 karistatavuseelduse täidetuse

kontrollimisel. Samuti tõendab see, et kriminaalmenetlus oleks tulnud KrMS § 273 lg 1 p-de 2

ja 3 alusel edasi lükata kuni Reyna nõude tunnustamise vaidluses nr 2-19-7703 kohtulahendi

jõustumiseni. Kolleegium tutvus nimetatud kirjaga ning leiab, et kaitsjate soovitud asjaolusid

kiri ei tõenda.

36.3.

Kaitsjate väitel on kohtuliku arutamise järgselt on ilmnenud ka uusi, kriminaalasja

õigeks lahendamiseks vajalikke tõendeid, millena on ringkonnakohtule esitatud 20. veebruari

2025. a avaldus raha notarikontol hoiustamiseks, samuti 20. veebruari 2025. a maksekorraldus

raha notarikontole kandmise kohta. Neist tõenditest nähtub kaitsjate arvates, et isegi kui

Reyna nõue peaks pärast tsiviilasjas 2-19-7703 jõustunud lahendini jõudmist olema

tunnustamist leidnud, siis selliseks puhuks on notarikontole deponeeritud Reyna nõude

rahuldamiseks vajalik rahasumma. Kolleegiumi hinnangul ei oma notarikontole deponeeritud

summa kriminaalasjas otsuse tegemise seisukohast mingisugust tähtsust. Erinevalt kaitsjate

ettekujutusest ei sõltu KarS § 384 lg-s 2 sisalduv karistatavuseelduse täidetus sellest, kas

keegi kolmas isik on valmis vabatahtlikult hüvitama kuritegelikult maksevõimetuks muudetud

ja seetõttu pankrotistunud võlgniku varalise kohustuse võlausaldajale. Lisaks tuleb aga

märkida, et deposiiti kandmise lepingu võib igal hetkel lõpetada, mistõttu puudub kindlus, et

see võimaliku lõpplahendi jõustumise ajaks veel kehtib või kehtib samas mahus. Kolleegium

nõustub aga ka kannatanu esindaja vastuväidetes märgituga, et isegi kui rahalised vahendid on

alles, ei ole kannatanul võimalik deposiitkonto osas läbi viia täitemenetlust, kuna kohustuse

tasuda on võtnud notar.

III

37. Kaitsja on maakohtule ette heitnud seda, et maakohus on võtnud peamiselt arvesse

tõendeid just prokuratuuri viidatud ulatuses ning ulatuslikus osas kaitsja viidatud tõendid on

jäetud arvestamata. Sedasi on maakohus hinnanud ja arvestanud tõendeid üksnes valikuliselt

mitte nende kogumis. Mitmed kaitseväited on maakohus jätnud ilma mistahes selgituseta

käsitlemata. Kolleegium selle kriitikaga nõus ei ole. Kui maakohus jõudis kohtulikul

arutamisel uuritud tõendite ja kohtuvaidluste põhjal järeldustele, mis langevad kokku

süüdistusega, siis on igati loomulik, et kohtuotsuse põhjendustes peabki olema näha kohtu

tuginemine neile tõendite, sellises mahus ja sellisel viisil, nagu prokuratuur

kriminaalmenetluses neid esitanud on. See ei saakski ju võistlevas menetluses teisiti olla, sest

tõendamiseseme asjaoludest ja tõenditest saab kohus teadlikuks poolte vahendusel kohtuliku

arutamise kulgedes. Maakohtu vaidlustatud otsuse põhjal ei saa aga väita, nagu oleks kohus

jätnud tähelepanuta kaitsjate argumendid ja lihtsalt n.ö süüdistust ümber kirjutanud. See ei

vasta tõele. Maakohus on põhjalikult analüüsinud kaitsjate argumente ja nende käsitlust

tõendite lubatavusest ning asjakohasusest. Eriliselt suuri vaidlusi põhjustanud 6. veebruari

2020. a ekspertiisiakti puhul nt on maakohus välja toonud, et eksperdile on tema õigusi

tutvustatud ja ta on neist teadlik, teda on teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest

hoiatatud. Kohus analüüsis ja võttis seisukoha eksperdi kasutatud meetodite suhtes, ja käsitles

ka kaitsjate etteheiteid eksperdile, tuues asjakohaselt välja, et need tekkisid alles

kohtuvaidluste ajaks ja olid sisult umbmäärased ning paljasõnalised (vt MKO p 11.1.1).

Samas on tähelapanuväärne, et ehkki kaitsjatel oli väidetavalt suuri probleeme selle tõendi

sisuga, ei esitanud ükski kaitsja kohtuistungil eksperdile ühtki küsimust ning neid küsimusi ei

olnud kaitsjatel ka samal istungil üle kuulatud asjatundjatele AAle ja MNle. Enda algselt

soovitud asjatundjast tunnistaja UV ülekuulamisest aga kaitsjad sootuks loobusid. Pigem

võibki öelda, et kaitsjad on valinud selles kriminaalasjas taktika, kus püütakse takistada

sisulist tähendust omavate tõendite sisulist analüüsimist. Veel märgib kolleegium, et kaitsjate

kriitika tõendite valikulise ja mitte kogumis hindamise kohta on ka põhjendamatu ning kohtul

kujunenud arusaama kohaselt on just hoopis kaitsjad püüdnud tõendeid esitada viisil, kus

ebamugavad detailid jääksid tähelepanuta.

38. Kolleegiumi arvates ei ole alust ka kaitsjate väitel, nagu oleks maakohus jätnud

ebaõigesti rahuldamata kaitsjate taotluse uue ekspertiisi määramiseks.

38.1.

Maakohus on V. Leedo kaitsja taotlust uue ekspertiisi määramiseks lahendanud kahel

korral – Esmalt on maakohus 13. aprilli 2022. a määrusega jätnud rahuldamata V. Leedo, T.

Rihvki, MT, L. Viikmaa kaitsjate kaitseaktides esitatud taotlused ekspertiiside määramiseks.

Kohus selgitas tolles määruses järgmist: „Finantsekspertiisid on kohtueelses menetluses

koostatud, seega tõendamisvajadusest lähtudes on vastavad tõendid kogutud ja on võimalus

esitada need kohtule. Kohtumenetluse poole taotlusel võib kohus määrata eksperdi

ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks. Taotluste põhjal on selge,

et ekspertide ülekuulamist ristküsitluse vormis ka soovitakse. Prokurör on taotlenud nii MN,

AN kui AJ ülekuulamist. Ekspertiiside usaldusväärsuse küsimusi, milliseid kaitseaktides on

tõstatatud, on selliselt võimalik seega kontrollida. Mingit uut tõendamisvajadusest tulenevat

asjaolu, mida täiendavad ekspertiisid saaksid täita, kaitsjate kaitseaktides esitatud taotlusest ei

tulene. Ka menetlusökonoomilistest kaalutlustest peab täiendava finantsekspertiisi määramisel

arvestama arvestatavate kuludega nii rahalises kui ka ajalises mõttes, millest tulenevalt ei saa

ekspertiisi määrata kergekäeliselt. Kohus leiab, et juhul kui peaks tekkima täiendav vajadus

kas kordus- või täiendekspertiisi koostamiseks, saab vastavasisulise taotluse kohtuliku

uurimise käigus täiendavalt esitada ja kohus saab ekspertiisi määrata ka omal algatusel.

Käesolevalt kohus ekspertiisiks vajadust ei näe pelgalt kaitsjate eelistungil esitatud seisukohti

arvestades, kui puudub tõendamisvajadus“ (vt Pärnu Maakohtu 13. aprilli 2022. a määrus, p

3.1). Seega oli kaitsjatel võimalus endal tekkinud kahtlusi seoses ekspertiisiga käsitleda asja

arutamisel maakohtu istungil. Kaitsjate kriitika 6. veebruari 2020. a ekspertiisi teinud ekspert

AJ suhtes on põhjendamatu ning ka silmakirjalik, arvestades kaitsjate enda hämmastavat

passiivsust maakohtu menetluses võimaluse ära kasutamata jätmisel eksperdi, hiljem

asjatundjatest tunnistajate AA ja MN kohtuistungil küsitlemiseks või enda taotlusest

loobumisel kuulata kohtuistungil asjatundjana üle UV. Kaitsjad ei ole uue ekspertiisi

määramist taotlenud ka ringkonnakohtult, nagu pole nad taotlenud isegi mitte eksperdi

korduvat ülekuulamist ekspertiisiakti kohta ringkonnakohtu istungil. Ometi oleks need

menetluslikud sammud elementaarsed, kui kaitsjatel esineks tegelik sisuliselt põhjendatud

kahtlused seoses kriminaalasja raames läbi viidud finantsekspertiisiga. Apellatsioonides

väljendatud rohke kriitika ja hinnangud ekspertiisiaktile on aga sedalaadi, mis eeldavad

eriteadmisi. Ainus järeldus, mida ringkonnakohus kaitsjate valitud menetlustaktikast teha

saab, on see, et tegelikult ei ole asi mitte ekspertiisiakti väidetavates puudustes, vaid soovis

vältida eriteadmisi nõudvate asjaolude tõendamiseks eriteadmiste kasutamise võimalust

käimasolevas menetluses.

38.2.

Teisel korral taotles kaitsja E. Muna maakohtult kordusekspertiisi määramist

täiendavate tõendite voorus ja seda taotlust arutati 27. mail 2024 toimunud maakohtu istungil.

Kolleegiumil on keeruline kaitsja E. Muna seisukohti sellel istungil uue ekspertiisi määramise

vajaduse kohta kokku võtta teisiti kui vee sogamine. Kaitsja on istungil väitnud kordamööda,

et vaja on määrata kordusekspertiis ja siis, et täiendav ekspertiis (27. mai 2024. a maakohtu

istungi protokolli lk 27). Kaitsja ei suuda arusaadavalt selgitada, mis on põhjus, miks peaks

uue ekspertiisi määrama, rääkides kolmest SLK antud garantiist 75 miljoni euro väärtuses,

mida ekspert väidetavalt ei ole ekspertiisimaterjalide hulgas saanud ning mida ta seetõttu ei

ole saanud ka eksperdiarvamust andes arvesse võtta. Prokuröri ja kaitsja küsimustele, kuidas

mõjutaks kõnealused garantiid HKV aktsiate väärtuse, SLK-le kuulunud laevade

võõrandamishinna või SLK süüdistatavatele etteheidetavate tegudega maksejõuetuks

muutmise hindamist, kaitsja midagi mõistuspärast vastata ei suuda (lk-d 30-36). Samuti ei ole

kaitsjal vastust küsimusele, miks tuleb ta sellekohase taotlusega välja alles täiendavate

tõendite voorus, ehkki see küsimus oli kaitsjatele selge juba kohtueelse menetluse

lõpuleviimisel, samuti, miks ei esitanud kaitsjad nende asjaolude kohta eksperdile mingeid

täpsustavaid küsimusi, kui eksperti kohtuistungil üle kuulati (samas). Eeltoodud asjaoludel on

põhjendamatud etteheited maakohtule, nagu oleks maakohus jätnud uue ekspertiisi alusetult

määramata.

38.3.

Kohatud on ka kaitsjate etteheited, nagu oleks maakohus 6. veebruari 2020. a

ekspertiisi hinnanud kriitikavabalt, pelgalt korrates lahendis ekspertiisis kajastatud järeldusi,

kuid ilma tuvastamata vastavate järelduste aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Kolleegiumi

parema äratundmise järgi ei ole see nii ning maakohus on oma seisukohtadele jõudnud

põhjaliku ja tõendite kogumis vaatamisele tugineva analüüsi põhjal. Siingi väljendub lihtsalt

kaitsjate soovimatus aktsepteerida maakohtu nende jaoks ebasoovitavaid järeldusi.

39. V. Leedo, T. Rihvki ja L. Viikmaa kaitsjate arvates on ebaõiged ja põhjendamata

maakohtu järeldused selle kohta, et süüdistatavad realiseerisid neile ette heidetud KarS § 384

lg 1 kuriteokoosseisu. Nii märgivad kaitsjad, et süüdistatavad ei teadnud tehingute asjaoludest

ega sellest, et nendega põhjustatakse SLK-le kahju või koguni kutsutakse esile SLK

maksejõuetus. Samuti on kaitsjate arvates V. Leedo ja T. Rihvk järginud juhtorgani liikme

lojaalsus- ja hoolsuskohustust ning L. Viikmaa kaitsja hinnangul ei oleks L. Viikmaa ühelgi

juhul enda käitumisega SLK nõukogu liikmena saanud ära hoida SLK-d kahjustavaid

tehinguid.

39.1.

Kolleegium kaitsjate ülal refereeritud lähenemisega ei nõustu, märkides esmalt, et

sellekohased kaitseväited on läbivalt kõlanud juba maakohtu menetluses ning leidnud

põhjalikku käsitlemist maakohtu vaidlustatud otsuses nii KarS § 384 lg 1 koosseisu üldise

analüüsi juures (p-d 2.3-2.5; 3.1; 5.2-5.3; 14.-14.3.3) kui eraldi veel ka konkreetsete

osategude käsitlemisel (p-d 6.9-6.9.2; 7.16; 8.9-8.11; 9.10). Kaitsjad eelistavad maakohtu

põhjendusi mitte märgata ja ilma tegelikele puudustele maakohtu arutluskäigus osutamata

korrata oma väiteid, millele on juba vastatud. Maakohtu iseenesest igakülgsetele ja

põhjendatud järeldustele täiendavalt märgib kolleegium, et kaitsjad püüavad SLK-d

kahjustavaid tehinguid vaadelda omavahel lahutatuna, saavutada nende käsitamist tavapärase

äritegevusena. Samuti püütakse veenda kohut selles, et kuni 2017. a keskpaigani püüdsid

süüdistatavad SLK tegevust jätkata ning uusi ärisuundi leida, hilisemalt aga pahausksete

rünnete tõttu paratamatult maksejõuetusse ning pankrotti tüüriva SLK vara seaduslike

vahenditega kaitsta, siis tõenditest avaneb muu pilt – juba 2015. a lõpust võetud suund SLK

maksejõuetuks muutmisele ja sellest johtuvalt järgnev orkestreeritud tegevus, millega

etapiviisiliselt selle eesmärgi suunas liiguti ning realiseeriti seejuures erinevate osategudega

KarS § 384 lg 1 kuriteokoosseisu.

39.2.

Kaitsjate arusaam SLK juhtorganite liikmete lojaalsus- ja hoolsuskohustusest on

seejuures kummastav ning kindlasti mitte kooskõlas lojaalsus- ja hoolsuskohustuse

põhimõtete olemusega. Nimelt leiavad V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjad, et V. Leedo ja T.

Rihvki puhul väljendus nende lojaalsus- ja hoolsuskohustuse täitmine mh selles, et SLK

varasid äriühingust välja viies ja muutes ebamõistlikult keeruliseks nende tagasivõitmise

hilisemas pankrotimenetluses täitsidki süüdistatavad oma kohustusi SLK ees. See ei ole nii.

Juhtorgani liikmel on lojaalsuskohustus enda juhitava äriühingu ees ning kohustus lähtuda

juhtimisel seadusest tulenevatest korraliku ettevõtja hoolsusega. Lojaalsuskohustust

äriühingule ei tohi ära segada äriühingu osaniku või aktsionäri isiklike huvidega.

Lojaalsuskohustuse järgimisel peab juhtorgani liige vältima huvide konflikti;

hoolsuskohustuse järgimiseks tuleb aga juhtorgani liikmel tegutseda heas usus ja äriühingu

huvides, piisavalt teavitatuna ning äriühingule ebamõistlikke riske vältides (vt ka MKO p-d

5.2 ja 5.3, ühes viidetega varasemale Riigikohtu praktikale). Nii ei ole kuidagi võimalik

pidada SLK ees oma lojaalsus- ja hoolsuskohustuse täitmiseks süüdistatavatele ette heidetud

KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavaid osategusid, sest neis tegudes väljendus V. Leedol

selge huvide konflikt, lojaalsust ei näidatud üles mitte SLK suhtes, vaid V. Leedo suhtes

isiklikult, edendades tema isiklikke või talle kuuluvate teiste äriühingute huve, kuid tehes seda

selgelt SLK arvelt.

39.3.

V. Leedo ei ole varjanud enda eesmärki tüürida SLK pankrotti. Üks osa tema plaanist

oli jätta tasumata prahitasud ja vajadusel teha SLK maksejõuetuks, mida ta on väljendanud

oma äripartnerile (vt RT ütlused 18. septembri 2023. a kohtuistungil, istungiprotokolli lk 55).

Järeldust, et V. Leedo oli detailideni kursis kõikide SLK-d kahjustavate tehingutega,

ilmestavad nii tõenditena uuritud kirjad (vt nt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisad 26,

67, 82, 106, 114, tl-d 10, 52-53, 111, 123, 129-141 kd 18; samuti lisad 220, 222, tl-d 43-44,

45-48, kd 19), kui ka V. Leedo (17. mai 2024. a kohtuistungi protokoll, nt lk-d 41, 43) ja

mitmete tunnistajate kohtuistungil antud ütlused (vt AH ütlused 19. jaanuari 2023. a

kohtuistungil, lk 19; TK ütlused 19. jaanuari 2024. a istungil, lk 7; IB ütlused 15. jaanuari

2024. a kohtuistungil, lk 5).

39.4.

T. Rihvk oli mitte üksnes SLK juhatuse esimees, vaid ka selle tegevdirektor – seega

ettevõtte tegelik juht. Selles rollis olid tal nii võimalused kui kohustused omada täielikku pilti

SLK äritegevusest, teha teadlikud, riskipõhised juhtimisotsused ja vajadusel selleks ka teiste

isikute või organitega konfronteeruda, et vältida äriühingut kahjustavaid otsuseid. Seda, et T.

Rihvk mõistis juba varakult olukorra tõsidust ning teadlikult tekitas SLK-le võlgu, ilmneb

tema isiklikest märkmetest, kus 14. septembril 2015 on ta märkinud, et prahiraha mitte

maksta, 2. oktoobril 2015, et rendiraha maksmata jätta; 11. juulil 2016 on tema märkmetes

sissekanne PANKROTTI, millele järgnevalt muretseb ta selle üle, et lõpetamine on kulukas,

töölepingud tuleb lõpetada, viia üle. 13. juulil 2016 märgib T. Rihvk, et toimetame nagu

oleksime pankrotis. Ka 14. juulil 2016 on T. Rihvk teinud sissekande saneerimine/pankrot (vt

26. augusti 2019. a vaatlusprotokolli lisad 16, 19, 27, 29 ja 30, tl-d 106-107 ja lisatud CD-

plaat tl 119, kd 17). Samuti annab T. Rihvki teadlikkusest oma tegevuse tähenduse kohta tema

kirjavahetus aktsiatehingu ja laevade võõrandamisega seoses (vt 4. detsembri 2019. a

vaatlusprotokolli lisaks 153 olevat T. Rihvki e-kirja G. Kundratsile 6. aprillist 2016 tl 1, kd

19; T. Rihvki kiri lisa 222 tl-d 45-48, kd 19).

39.5.

Pole alust nõustuda L. Viikmaa kaitsjatega, nagu puuduks tõendeid selle kohta, et L.

Viikmaa teadis SLK kehvast majanduslikust olukorrast ja nõuete perspektiivitusest ja nagu

oleks maakohus selle küsimuse sootuks käsitlemata jätnud. Maakohus on vaidlustatud otsuses

osutanud, et SLK-l oli majanduslikke raskusi juba 2015. a ja need jätkusid 2016. a, samuti, et

L. Viikmaa oli neist raskustest teadlik, sest SLK juhatus oli otsustanud juba 2016. a märtsi

algul kirjalikult nõukogu poole pöörduda seoses SLK majandusliku olukorra ja vajadusega

rahalisi vahendeid leida (4. detsembri 2019. a vaatlusprotokoll, lisa 94 tl 26, kd 26). Samuti

pöördus L. Viikmaa 2016. a augustis vandeadvokaat Veikko Toomere poole seoses SLK

saneerimise küsimusega (vt MKO p 14.3.1, lk-d 78-79). V. Leedo on maakohtus ütlusi andes

kirjeldanud L. Viikmaa rolli kui asjatundjast juristi oma, kellel olid ülesanded seoses V.

Leedo ärihuvidega laiemalt: „No ta tegi, ütleme nii, et ta oli Holostovi, vist oli nõukogu liige

ja kuna see oli nagu emafirma, eks kui talle anti ülesanne, siis ta tegeles kõikide firmadega,

kui oli vaja“ (vt 17. mai 2024. a istungi protokoll, lk 41). Seega L. Viikmaa teadmine

süüdistuses käsitletud tehingute kahjulikkusest SLK-le ja selle võlausaldajatele on tuvastatav

tõendi kogumi pinnalt L. Viikmaa tegevusele antava tervikhinnangu alusel.

IV

40. V. Leedo ning T. Rihvki kaitsjad seavad apellatsioonides kahtluse alla maakohtu

järelduse, nagu oleks süüdistatavatele KarS § 384 lg 1 järgi süüks arvatavad teod käsitatavad

ühe jätkuva teona. Nende arvates tuleb omavahel eristada tegusid enne 2017. a märtsikuus

sõlmitud release agreement’e DPR-ga (aktsiatehing ning laevade võõrandamine) ja hilisemaid

tegusid (HKV aktsiatele pandi seadmine, HKV garantiinõude tunnistamine). Nimelt on

kaitsjate hinnangul varasemad tehingud olnud suunatud SLK tegevuse jätkamisele ja

keerulisest majanduslikust olukorrast väljapääsu leidmisele. Alles 2017. a hakkas SLK

valmistuma pankrotiks.

40.1.

Maakohus on otsuses nii kuriteo jätkuvuse teemat vaidlustatud otsuse p-des 10–10.3

põhjalikult käsitlenud ning apellatsioonides ei ole välja toodud asjaolusid, mis tingiksid

maakohtu käsitluse ümberhindamise. Süüdistatavate kogu tegevus oli ühemõtteliselt suunatud

SLK varalise seisundi kahjustamisele, eesmärgiga viia sealt varad välja ning kaitsta neid

varasid kolmandate isikute nõuete eest. Kui kaitsjate väitel oli 2016. a mõistlik SLK kontol

kasutult seisev raha investeerida, siis tegelikult ei olnud SLK-l võimekust investeerida

sisuliselt kogu oma likviidset vara, sest ettevõttel olid juba alates 2015. a lõpust

makseraskused ning 2016. a need üksnes süvenesid. Seega pidanuks SLK vabade rahaliste

vahendite arvelt tasuma oma võlgnevusi ning mingist kasutult kontol seisvast rahast ei ole

võimalik rääkida. Samuti on tähelepanuväärne, et väidetavat investeeringut ei arutatud SLK

nõukogus (tegemist on ilmselgelt igapäevase majandustegevuse raamest väljuva tehinguga).

SLK juhatus ei teadnud väidetavast investeeringust samuti midagi ning isegi juhatuse esimees

T. Rihvk sai tehingu plaanist teadlikuks alles siis, kui oli vaja aktsiate eest tasuda.

Investeerimise plaani kinnitab üksnes V. Leedo, kuid tema ütlused ei haaku teiste tõenditega

ja on selles osas ebausaldusväärsed. Ka laevade SLK alt nelja iseseisvasse tütaräriühingusse

liigutamine koos nende äriühingute 100% osade 2 500 eurose nimiväärtusega võõrandamisega

varatule äriühingule OÜ Aquatal ei saanud mitte mingil viisil teenida SLK majanduslikke

eesmärke, vaid oli suunatud üksnes SLK varaliste huvide kahjustamisele.

40.2.

Ka edasised tehingud – SLK-le ostetud 12 HKV aktsiale pandi seadmine OÜ Naive

Finants kasuks ning HKV garantiinõude tunnistamine ei seondunud mitte mingil viisil SLK

juhtorganite kohustusega järgida äriühingu majanduslikke huve. Seejuures on silmatorkavalt

küüniline kaitsjate väljendatud seisukoht, mille kohaselt võinuks SLK-st varalise seisundi

kahjustamine olla õigustatud sellega, et oli tarvis kaitsta V. Leedo finantshuve OM rünnaku

eest.

40.3.

Viimaks ei saa nõustuda kaitsjatega ka selles, nagu saaks süüdistatavate

süüditunnistamist jätkuvas kuriteos käsitada süüdistusakti piiridest väljuvana. Süüdistusaktis

on V. Leedole, T. Rihvkile ja L. Viikmale tehtava etteheite kirjeldust alustatud sellest, et

nimetatud ära kõik neli tehingute kompleksi, millega süüdistatavad SLK maksejõuetuse

põhjustasid (vt SA p 18, lk-d 61-62). Edasiselt on süüdistusaktis ka sõnaselgelt märgitud, et

V. Leedo, T. Rihvk ja L. Viikmaa „asusid ajavahemikul 2016 jaanuar kuni aprill teadvalt SLK

varalisi huve kahjustama ja eelistama AS Holostovi Kinnisvarahaldus varalisi huve SLK

varalistele huvidele ja korraldades SLK kui võlgniku tegevust ja SLK juhatuse edasist

tegevust, lähtudes eesmärgist anda võlgniku olulisemad varad (milliste arvelt oleks olnud

võimalik rahuldada võlausaldajate sissenõutavateks muutunud nõudeid) üle AS-le Holostovi

Kinnisvarahaldus või viimase tütarettevõtetele. Vjatšeslav Leedo, Lennart Viikmaa ja Tõnis

Rihvki tegevuse tulemusena toimunud tehingud kahjustasid võlgniku varalist seisundit“ (vt

SA p 18.1, lk-d 62-63). Sellisest süüdistusakti sõnastusest koosmõjus järgnenud üksiktegude

kirjeldusega oli maakohus igati õigustatud tegema järelduse selle kohta, et süüdistatavate

tegevus kuriteokoosseisu realiseerimisel oli jätkuv.

41. Kaitsjad on koos süüdistatavatele KarS § 384 lg 1 järgi süüks arvatud tegude jätkuva

iseloomuga esitanud ka vastuväite, et kaks esimest osategu – aktsiatehing ning parvlaevade

SLK vara hulgast väljaviimine (lõppastmes nende võõrandamine OÜ-le Aquatal) on aegunud.

Maakohus on aegumise temaatikat käsitlenud vaidlustatud otsuse p-des 19.1-19.2 ning seal

põhjendatult järeldanud, et süüdistatavatele KarS § 384 lg 1 järgi süüks arvatavad teod olid

jätkuvad. Jätkuva teo puhul arvestatakse aegumist alates viimase teo lõpuleviimisest. KarS §

81 lg-te 1 ja 4 kohaselt on KarS §-s 384 sätestatud kuritegu lõpule viidud ja kuriteo

aegumistähtaeg hakkab kulgema hetkest, mil on täidetud KarS § 384 lg-s 2 ette nähtud

objektiivne karistatavuseeldus. Seega on käsitletaval juhul kuritegu lõpule viidud alates sellest

ajast, kui 19. novembril 2018 kuulutas Pärnu Maakohus välja SLK pankroti. Arvestades

seejuures ka eelmises punktis kolleegiumi võetud seisukohta puutuvalt SLK maksejõuetuse

põhjustamise ja tema maksevõime olulise vähendamise jätkuvasse iseloomu, jääb see kaitsjate

vastuväide tagajärjetuks.

42. Nõustuda ei saa kaitsjate arusaamaga, nagu oleks maakohus arutataval juhul

kohaldanud ebaõigesti KarS § 384 lg-s 2 sisalduvat karistatavuseeldust. Nimelt on kaitsjate

arvates karistatavuseeldus ära langenud, sest SLK ei ole faktiliselt maksejõuetu.

42.1.

SLK pankrot kuulutati välja Pärnu Maakohtu 19. novembri 2018. a määrusega

tsiviilasjas nr 2-18-14646. Tulenevalt kriminaalmenetlusega tuvastatust, on SLK

maksejõuetuse väljakujunemise üheks kaaspõhjuseks olnud süüdistatavate tehtud SLK

varalist seisundit kahjustavad tehingud. Pankroti väljakuulutamisega sai ka KarS § 384 lg-s 2

nõutav karistatavuseeldus täidetud ning süüdistatavatele KarS § 384 lg 1 järgi etteheidetav

kuritegu lõpule viidud (vt ka 22. septembri 2021. a RKKKm asjas nr 1-19-7473, p 30). Ehkki

PankrS § 159 lg 1 kohaselt on võimalik, et pankrotimenetlus lõpetatakse võlgniku avalduse

alusel, sest võlgnik tõendab, et ta ei ole maksejõuetu, ei tähenda see automaatselt, et KarS §

384 lg-s 2 märgitud karistatavuseeldus langeb ära. Kuriteokoosseisu realiseerimine ja teo

karistatavus ei saa olla pandud sõltuvusse tegevkahetsusest või koguni sellest, et kolmas isik

kõrvaldab tagantjärele kuriteoga tekitatud tagajärje või hüvitab kannatanutele kahju. Nii

märgitakse mh karistusseadustiku kommentaaris, et maksejõuetus kui tagajärg ei ole

välistatud, kui pankrotimenetluses tagasivõidetud vara arvel õnnestub kõigi võlausaldajate

nõuded täielikult rahuldada (KarSKomm § 384, komm 6.1).

42.2.

Seda enam ei ole põhjust maksejõuetust tagajärjena välistada olukorras, kus

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ei õnnestu mingit vara tagasi võita, kuid võlgnikku

kontrolliva füüsilise isiku teised ettevõtted ilma mingi majanduslikult arusaadava põhjuseta

võlausaldajatele nende nõuded rahuldavad. Arutatavas asjas on aga aset leidnud just nimelt

see, et V. Leedo kontrolli all olevad kolmandad isikud (OÜ Naive Finants, HKV, OÜ Peetri

Keskus) on SLK võlausaldajatele suures osas võlad tasunud (vt MKO p 4.4; vt aga ka nt

lisatõend nr 5, taotlus AS Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) pankrotimenetluse

lõpetamiseks – lk-d 2-3). Kolleegiumi hinnangul astuti see samm üksnes lootuses, et võlgu

likvideerides õnnestub saavutada pankrotimenetluse lõpetamine PankrS § 159 lg 1 alusel ja

seeläbi KarS § 384 lg-s 2 märgitud karistatavuseelduse äralangemine. Ei ole ühtki mõistlikku

põhjendust, miks peaks KarS § 384 lg-t 2 tõlgendama viisil, mis võimaldab võlgniku varalise

seisundi kuritegelikul teel pankrotini kahjustamise eest kriminaalvastutuse sõltuvusse

seadmist sisuliselt sellest, kuivõrd suudavad võlausaldajad või uurimisasutused motiveerida

võlgnikku võlausaldajate nõudeid rahuldama.

42.3.

Nõustudes kannatanu esindajaga, märgib kolleegium, et KarS § 384 lg 1

kohaldamisalasse jäävate tegude karistatavuse rõhuasetus seisneb selles, et võlausaldajad

pidid süüdistatavate tegevuse tõttu leppima olukorraga, kus nad ei pruugi saada õigustatud

vastusooritust; toimepanija muudab teiste võlausaldajate nõudeõigused enda huvidest

lähtuvalt väärtusetuks, st nõue on aga see on sisuliselt realiseerimatu.

43. Kolleegiumi hinnangul ei mõjuta kaitsjate välja toodud release agreement’id

süüdistatavate käitumisele antavat hinnangut.

43.1.

Kahe esimese SLK varalisi huve kahjustava osateo puhul ei eksisteerinud veel release

agreement’e. SLK oli DPR-i (ja ka teiste, süüdistuses konkreetselt nimetamata võlausaldajate)

võlgnik. Ka pärast release agreement’ide sõlmimist oli SLK endiselt võlgnik ning selle

maksevõimet oli süüdistatavate juba seniste kohustustevastaste tegudega sellisel määral

vähendatud, et see oli (kaas)põhjustamas SLK maksejõuetust. Lisaks aga jätkasid

süüdistatavad SLK varaliste huvide kahjustamist isegi pärast seda, kui 2017. a sügisel

kujuneski välja SLK püsiv maksejõuetus. 2018. a toimunud osateod on hinnatavad juba

maksejõuetu SLK maksevõime jätkuva olulise vähendamisena. Seejuures on isegi DPR-i

puhul endiselt säilinud vähemalt Reyna osaline nõue SLK vastu. Ringkonnakohus märgib

veel, et asjaolu, et tsiviilasjas jõudis kohus järeldusele, et DPR-l ei ole SLK vastu nõuet (välja

arvatud üks osa Reyna nõudest), ei olnud praegust kriminaalasja arutanud maakohus selle

seisukohaga seotud ning oli õigustatud iseseisvalt ka teistsugusele järeldusele jõudma.

Kriminaalmenetluses tuvastatakse iseseisvalt kuriteo koosseisu asjaolud, mh see, kas SLK

varalise seisundit niisuguselt kahjustavate kohustustevastaste tehingute tegemise ajal, mis

(kaas)põhjustasid SLK maksejõuetuse, olid DPR käsitatavad SLK võlausaldajatena ning

seega potentsiaalsete kannatanutena. Maakohus on jõudnud põhjendatud järeldusele (vt MKO

p-d 4.2-4.3), et vastus neile küsimustele on jaatav.

43.2. Ei ole õige samastada kannatanute äralangemist kuriteokoosseisu äralangemisega. L.

Viikmaa kaitsjate apellatsioonis pakutav tõlgendus olemasolevate võlausaldajate nõude kohta

on eksitav. Nimelt on Riigikohtu praktikas kannatanu mõiste sisustamiseks KarS § 384 lg 1

kontekstis välja toodud seda, et küsimust, kas ja millal saab kedagi lugeda

kriminaalmenetluses kannatanuks, kellel on õigus enda rikutud hüve olukorra taastamisele,

tuleb käsitleda eraldi kuriteokoosseisu täidetuks lugemisest. Nii tuleb kuriteokoosseisu

täidetuks lugemisel suunata fookus tunnustele – võlgniku varalise seisundi kahjustamine.

Riigikohtu suunistest lähtudes tuleb kuriteokoosseisu täidetuks lugemist mõista nii, et see on

täidetud, kui võlgnikult võetakse teadlikult tegude toimepanemise ajal ära varalise väärtusega

ressursid, mis on vajalikud kohustuste täitmiseks teiste isikute ees (vt 26. juuni 2020. a

RKKKm asjas nr 1-19-9575, p-d 31, 35).

43.3.

Tuleb märkida, et DPR ei olnud release agreement’e sõlmides teadlikud süüdistatavate

tegudest, millega SLK varalisi huve kahjustati ja SLK-st suures mahus vara välja viidi.

Süüdistatavate tehingud SLK varatuks muutmisel said tunnistajatele teatavaks hiljem ning

DPR ei oleks oma nõuetest loobunud, kui oleks sel ajal teadnud süüdistuse esemeks olevatest

asjaoludest (vt OM ütlused 18. septembri 2023. a kohtuistungil, istungiprotokoll lk 45; RT

ütlused samal istungil, istungiprotokoll, lk 56; OM ja RT on samal istungil põhjalikumalt

rääkinud sellestki, et väidetav SLK 300 000 000 krooni suurune garantii tuli talle täieliku

üllatusena ning sellise kohustuse olemasolu teades oleks olnud välistatud SLK-sse

investeerimine – lk-d 27-29, 58-59).

44. V. Leedo kaitsja etteheite kohaselt on arutataval juhul SLK tema kui nõukogu liikme

tegutsemiskohustuse alus tuletatud abstraktsest üleüldiselt hoolsuskohustusest.

Tegutsemiskohustuse selline tuletamine on vastuolus määratletuse põhimõttega. Mõistmaks

kaitsja etteheite sisu on asjakohane viidata mh tema kaitsekõnele kohtuvaidluse raames

maakohtu 2. septembri 2024. a istungil. Nimelt märkis kaitsja enda kaitsekõne p-des 187-190

järgmist: „187. Etteheidetavaks tegevuseks on […] (b) SLK nõukogu liikmena passiivseks

jäämisena (tegevusetusega täideviimine), st ei võtnud midagi ette tehingu toimumise

ärahoidmiseks – ei kutsunud kokku nõukogu koosolekut juhatuse liikme tagasikutsumiseks

või juhatusele õigusvastase tegevuse lõpetamiseks korralduse andmiseks. V. Leedole esitatud

süüdistus on põhjendamatu järgmistel põhjustel. 188. Esiteks, HKV aktsiate ostul ei olnud

SLK varalist seisundit kahjustav eesmärk. HKV aktsiate ostuga liigutati pangakontol seisev

vaba vara kasumit teenima läbi muude ärisuundade. SLK-s oleks see raha seisnud niisama

ning kahjustanud hoopis seekaudu SLK tegevuse jätkamist. Tehingul oli seega selge

majanduslik mõte ja äriline eesmärk, mis lähtus SLK huvist. 189. SLK-d oleks kahjustanud

hoopis see, kui HKV aktsiaid ei oleks ostetud. Pangakontol lihtsalt seisev vara kaotab ajas

enda väärtust ega teeni kasumit. 190. V. Leedo oleks rikkunud talle etteheidetavaid kohustusi

hoopis siis kui seda tehingut ei oleks toimunud.“ Kolleegium sellise lähenemisega ei nõustu ja

märgib, et maakohtu otsuses üksikasjalikest põhjendustest (p 6.7) nähtub mh, et nõukogu

liikmed V. Leedo ja L. Viikmaa olid teadlikud aktsiatehingu kahjulikkusest SLK

majandushuvidele. Neilt oleks olnud oodatav

tulenevalt nende hoolsus- ja

lojaalsuskohustusest veendumine, et juhatuse liikmed juhiks äriühingut vähemalt

üldtunnustatud kutseoskuste tasemel. Nad rikkusid nõukogu järelevalve kohustust, kuivõrd

tuvastatud on juhatuse liikme kohustusi rikkuv käitumine, milleni mh viis nõukogu liikmete

endi eelnev tegevus. Sellega rikkusid nad SLK nõukogu liikmetena ÄS § 316 ja TsÜS § 35 ja

VÕS § 620 lg 2. Seega ei ole nõukogu liikmetele tegevusetuseks jäämise etteheide olnud

sisustatud abstraktselt, vaid vägagi konkreetselt. Asjaolu, et V. Leedo ja L. Viikmaa, saades

suurepäraselt aru oma tegevuse kahjustavast tähendusest SLK majanduslikule olukorrale ja

varalistele huvidele, otsustasid seda arusaama ignoreerida, ei ole kuidagi käsitatav neid

õigustavana. V. Leedo ja L. Viikmaa ei takistanud T. Rihvkil SLK varalisi huve kahjustava

aktsiatehingu tegemist, sest nende eesmärk oli äriühingu pangakontol asuvad likviidsed

vahendid äriühingust kõrvaldada. Neil olnuks võimalus kahjulikku tehingut takistada, kuid

nad ei teinud seda. Sellekohaseid nõutavaid tegusid on süüdistuses kirjeldatud ja maakohus on

neid asjakohaselt käsitlenud, mistõttu kaitseväide on põhjendamatu.

45. L. Viikmaa kaitsjate meelest on maakohus eksinud, jättes L. Viikmaale tehtud

etteheiteid käsitledes (eeskätt süüdistus aktsiatehingus) selgelt eristamata, kas süüdistatavale

heidetakse ette tegevusetust või aktiivset käitumist. Tuleb nõustuda, et ses osas on maakohtu

otsuse põhiosa tõesti mitmeti mõistetav. Sellegipoolest pole tegemist veaga, mis tooks kaasa

maakohtu lõppjärelduste ümberhindamise või vajaduse maakohtule asja uueks arutamiseks

saata. Tegemist on materiaalõiguse rikkumisega, mille ringkonnakohus saab maakohtu

põhjendusi täiendades ise kõrvaldada.

45.1.

L. Viikmaale on süüdistuse kohaselt aktsiatehinguga seoses ette heidetud ühelt poolt

kaasaaitamistegusid KarS § 22 lg 3 ja § 384 lg 1 alusel, mis seisnesid selles, et HKV

aktsiakapitali suurendamiseks ja SLK-le 12 HKV aktsia ostmiseks vajalike dokumentide

koostamiseks suhtles ta advokaatidega, edastas neile andmeid; esitas tehinguga seotud

dokumente V. Leedole allkirjastamiseks; suhtles AS-iga Eesti Väärtpaberikeskus ning esitas

neile dokumente; suhtles tehingutega seoses SLK ja HKV raamatupidajatega ning küsis neilt

teavet, samuti andis korraldusi. Nende tegudega tugevdas ja kindlustas L. Viikmaa SLK

juhatuse esimehel T. Rihvkil teo toimepanemise tahet ning võimaldas teha T. Rihvkil soetada

12 HKV aktsiat. Seega hõlbustas ta T. Rihvkil kuriteo toimepanemist intellektuaalset kaasabi

andes. L. Viikmaa tegevus olid suunatud SLK varalise seisundi kahjustamisele. Teisalt on L.

Viikmaale ette heidetud ka koos V. Leedoga tegevusetusega KarS § 384 lg 1 koosseisu

realiseerimist. Süüdistuse kohaselt seisnes L. Viikmaa rikkumine selles, et ta ei teinud

toiminguid, milleks ta oli nõukogu liikmena õiguslikult kohustatud. L. Viikmaa oli teadlik

sellest, et hakatakse tegema SLK jaoks kahjulikku tehingut, kuid nõukogu lihtliikmena ta ei

taotlenud nõukogu esimehelt nõukogu koosoleku kokkukutsumist (ÄS § 321 lg 3) juhatuse

liikme tagasikutsumiseks või juhatusele õigusvastase tegevuse lõpetamiseks korralduse

andmiseks, nagu oleks sellises olukorras tegutsenud keskmine kohusetundlik ja ettenägelik

samas valdkonnas tegutsev nõukogu liige. Seega jättis ta teadlikult seadusest ja põhikirjast

tulenevad nõukogu liikme kohustused täitmata, kuigi tal oli tegelik võimalus kahjulik tehing

ära hoida. Seejuures teadis ta, et HKV aktsiate ostmiseks on SLK juhatusel vaja nõukogu

nõusolekut. Seega rikkus L. Viikmaa TsÜS §-st 35 ja ÄS § 327 lg-st 1 tulenevaid

hoolsuskohustusi.

45.2.

Eeltoodud etteheidete konkurentsi puhul oleks maakohus pidanud hindama, kus asub

L. Viikmaa tegude raskuspunkt – kas eelkirjeldatud aktiivsel käitumisel või tegevusetusel.

Maakohus seda ei teinud, ehkki jõudis kokkuvõttes otsuse p-s 10.4 ja resolutsioonis õige

lõppjärelduseni, et põhidelikt neelab osavõtuteod ja L. Viikmaa vastutab lõppastmes KarS §

384 lg 1 järgi. Arutataval juhul pidanuks maakohus aga selgelt välja tooma, et L. Viikmaa teo

raskuskese aktsiatehingu episoodis asub aktiivsel käitumisel – tema tegevusel tehingute

ettevalmistamisel ja nende läbiviimise hõlbustamisel, millel oli keskne tähtsus SLK-le

kahjuliku aktsiatehingu toimumisel. L. Viikmaal SLK nõukogu liikme kohustuste täitmata

jäämine on toimunule terviklikult hinnangut andes kõrvalise tähendusega.

46. Eraldi väärib märkimist, et kolleegiumi hinnangul ei ole prokuratuur teinud midagi

valesti, kirjeldades süüdistatavate käitumist neile KarS § 384 lg 1 järgi ette heidetud kuriteo

iga osateo puhul eraldi ja määratledes tema rolli toimepaija või osavõtjana selle osateo

kontekstis. Asjaolu, et süüdistuses on süüdistatavatele alternatiivsete võimalustena ette

heidetud nii kaasaaitamist kui ka aktiivse käitumise ja tegevusetusega täideviimist, ei ole

vastuolus seaduse ega käibiva kriminaalõigusdogmaatika ja kohtupraktikaga. Ka maakohus ei

eksi, kui käsitleb süüdistuses märgitut samal viisil. Oluline on üksnes, et kohus jõuaks nii

konkreetse osateo kui ka eri osategusid hõlmava kuriteo toimepanemise korral selgelt

piiritletud lõppjärelduseni, kas süüdistatav vastutab kuriteo täideviimise või sellest osavõtu

eest ja millises konkreetses vormis. Seda on arutataval juhul ka tehtud.

V

47. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-des 11-11.2.5 analüüsinud n.ö osategude üleselt

seda, kuidas süüdistatavad SLK varalist seisundit kahjustasid, vähendades SLK võimet täita

enda kohustusi võlausaldajate ees, kutsusid esile SLK maksejõuetuse ning vähendasid seejärel

veel oluliselt juba maksejõuetu SLK maksevõimet. Maakohus toob välja, et enne süüdistuses

kirjeldatud tegude toimepanemisega alustamist oli SLK kohustustevaba vara 4 076 549 euro

ulatuses. Äriühingul oli pangakontol ligi 5,48 miljonit eurot raha ning SLK bilanssi kuulusid

parvlaevad Regula, St. Ola, Kõrgelaid ja Harilaid väärtusega ligi 4 miljonit eurot. Pärast

süüdistuses kirjeldatud aktsiatehingut, laevade võõrandamist tütaräriühingutele ja omakorda

tütaräriühingute võõrandamist OÜ-le Aquatal, samuti pärast SLK-le ostetud HKV aktsiate

pantimist ning võltsitud garantiinõude alusel esitatud hagi omaksvõttu SLK-l kohustustevaba

vara ei olnud, välja kujunes SLK maksejõuetus, mis viis pankroti väljakuulutamiseni 19.

novembril 2018. Aktsiate põhjendamatu pantimise ja põhjendamatu haginõude omaksvõtuga

vähendati juba maksejõuetu SLK maksevõimet oluliselt. Maakohus tuvastas, et

põhjendamatud ja majanduslikult ebaotstarbekad tehingud olid üheks SLK maksejõuetuse

väljakujunemise põhjuseks.

48. T. Rihvki ja V. Leedo kaitsjate hinnangul ei kujutanud tehing, millega SLK omandas

ülekursiga ca 5,26 miljoni euro eest 12 HKV aktsiat, KarS § 384 lg-s 1 sätestatud kuriteo

koosseisupärast tegu. V. Leedo ei olnud teadlik ega pidanudki teadlik olema, et aktsiate eest

tasuti liiga palju ning et vandeaudiitor RR hinnang aktsiate väärtuse kohta on ebaõige. RR

hinnang aktsiate väärtusele oligi tegelikult objektiivne. Samuti ei kahjustanud aktsiatehing

SLK seisundit määral, mis oleks oluliselt mõjutanud SLK võimet täita oma kohustusi

võlausaldajate ees. Veel osutavad kaitsjad sellele, et DPR ei tule võlausaldajatena üldse

arvesse, sest pankroti väljakuulutamise ajaks olid nad enda nõuetest suuremas osas loobunud.

Veel olevat ebaõige maakohtu järeldus, et V. Leedo soovis aktsiatehinguga SLK

maksejõuetust põhjustada. Kõiki neid kaitseväiteid käsitleti põhjalikult juba kriminaalasja

menetlemisel maakohtus, kaitsjad ei lisa midagi uut ning maakohus on vaidlustatud otsuses

(eeskätt p 6 ja selle alapunktides) kaitseväited tõenditele tuginevalt kummutanud, mistõttu ei

pea kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi täies mahus korrata. Küll aga väärivad

mõned kesksed seisukohad rõhutamist. Esiteks tuleb osutada sellele, et kaitsjad eksivad,

väites, nagu oleks maakohus tõendite ebapiisavusest tulenevat lünka täita siseveendumusega,

sest tegelikult ei ole kohus käsitlenud tõendeid, millest olulised süüteokoosseisu asjaolud

nähtuvad. Maakohus on ehitanud oma käsitluse üles selliselt, et esmalt on lahti kirjutatud

vastava kuriteoepisoodi toimumine – selle ettevalmistamine ja läbiviimine ning süüdistatavate

(ja teiste puudutatud isikute) rollid ning tegevused skeemis (6.1-6.2.8). Seejärel on kohus

andnud oma hinnangud (6.3-6.9.2). Arvestades isikute rohkust, skeemide keerulisust ja

omavahelist põimumist, mõistab kolleegium sellist lähenemist, pidades seda arusaadavaks ja

põhjendatuks ning leides, et kohtu siseveendumuse kujunemine, samuti selle seotus uuritud

tõenditega on jälgitav. Kuivõrd sarnasel viisil on kohus toiminud ka teiste osategude puhul,

siis piirdub kolleegium tõdemusega, et eelöeldu kehtib samavõrra ka maakohtu vaidlustatud

otsuse alapunktide 7, 8 ja 9 suhtes.

49. Samuti on kaitsjad oma käsitluses loonud küll illusiooni suurest põhjalikkusest ja

igakülgsusest tõendite käsitlemisel, heites maakohtule ette, nagu oleks maakohtu järeldused

rajatud üksnes süüstavatele katketele tõendites, mitte tõendite terviklikule käsitlusele. Paraku

on kolleegiumi hinnangul ilmne just vastupidine – ja seda mitte üksnes aktsiatehinguga

seonduvalt. Kaitsjad sooviksid, et kohtu tähelepanu koonduks ühele või teisele kontekstist

välja võetud katkele erinevatest tõenditest, mitte aga, et kohtu seisukoht kujuneks just

erinevaid konkreetseid tõendeid terviklikult käsitledes ning neid omavahelisse konteksti

paigutades. Maakohus on just nõnda toiminud ning jõudnud nii aktsiatehingu kui ka teiste

süüdistatavatele etteheidetud tegu puhul põhjendatud järeldustele just tõendite

tervikhinnangule tuginedes. Konkreetse näitena võib osutada kaitsjate katsele omistada G.

Kundratsi ja L. Viikmaa vahelisele kirjavahetusele märtsis-aprillis 2016 tegelikuga võrreldes

teine tähendus. Kaitsjate arvates keskendus kirjavahetus üksnes aktsiatehingu läbiviimise

meetodi korrektsusele, kuid G. Kundratsile on siiski selgelt muret teinud ka hinna kujunemine

ning ka metoodikas ei kahelnud ta mitte niisama, vaid põhjusel, et see ei pruugi olla SLK

huvides (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisad 71, 80, 86, vastavalt tl-d 57, 109 ja

112, kd 18, aga samuti lisa 186 tl 39, kd 19). Osutatud kirjavahetuses avaldab G. Kundrats

tõesti kahtlust hindamismeetodi kohta: „Ma kahtlen pisut selles hindamisemeetodis. Selline

lihtsustatud lähenemine. Kindlasti ootan ära meie audiitori arvamuse, sest ostja on ju SLK ja

ostja analüüsib ostetud kaupa. Seda enam et tegemist ei ole sõltumatute osapooltega ja tehing

ei toimu tavapärastes turutingimustes.“ Seejärel küsib ta aga: „ Kuidas ja kust on võetud HKV

väärtus – ei oska kommenteerida (ilmselt on lihtsalt muutuja x leitud.“ Viimaks on G.

Kundrats on avaldanud L. Viikmaale pärast aktsiatehingut kahtlust selles, kas äriregister

sellise tehinguga üldse nõustub: „Olime eile audiitorite juures ja nad arvasid, et Äriregister ei

kinnita Holostovi taoliselt tehtud emissiooni. Ka mulle tundus ausalt öeldes see kahtlane.

Kuidas saab omandada endale kuuluvast firmast aktsiaid? SLK, mis 100% Leedo oma

omastab HK (100% Leedo) osaluse? […] Nii et pole ime kui see tehing tagasi pööratakse.“

50. RR hinnang HKV aktsiate väärtusele ei kujutanud endast objektiivset seisukohavõttu

erapooletult audiitorilt, vaid see oli V. Leedoga kooskõlastatud ja kokkuleppeline arvamus,

mis oli koostatud selle kattevarjuks, et pangakontol olevad rahalised vahendid tervikuna SLK-

st välja viia. Maakohus on RR (OÜ Capella Consult esindajana) tehtud HKV väärtuse

hindamise asjaolusid põhjalikult analüüsinud vaidlustatud otsuse p-s 6.3.1 ning selle hinnangu

kummutamiseks ei ole apellatsioonide põhjal alust. Iseloomustamaks RR hinnangu

tõsiseltvõetavaust on kohane viidata tema kirjavahetuses raamatupidajatega avaldatud

seisukohale, et aktsiate ülekursiga võib vabalt mängida (vt 4. detsembri 2019. a

vaatlusprotokolli lisa 138, tl 178, kd 18). Maakohus on mh viidanud sellele, et hilisemas

suhtluses on RR ise väljendanud, et HKV vähemusaktsiad ei ole neile määratud hinnaga

realiseeritavad (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisa nr 1028 tl 131, kd 20).

Kahtlemata sai V. Leedo ka ise aru, et RR määratud aktsiate väärtust ei saa pidada

objektiivseks hinnanguks, vaid see on just temaga kokkuleppel määratud V. Leedo

eesmärkide realiseerimise jaoks sobilik hind. V. Leedo on kohtuistungil ütlusi andes väitnud,

et soovis SLK kontol kasutult seisva vaba raha investeerida kinnisvaraärisse ja tuua sellega

mh SLK-le tulu (vt V. Leedo ütlused 17. mai 2024. a kohtuistungil, lk-d 16, 19). Tegelikkuses

on maakohus aga osutanud, et tõenditest nähtuvalt seda raha ei investeeritud, vaid sellega

tasuti OÜ Narva-Line kontsernikontol olevat võlga (vt koos viidetega tõenditele MKO p

11.1.2). Samal ajal olid SLK-l endal raskused oma kohustuste täitmisega ning mingisugust

tulu SLK ostetud aktsiatest saanud ei ole (vt V. Leedo ütlused 17. mai 2024. a kohtuistungil,

lk 42). Maakohtus uuritud tõenditega, sh V. Leedo kohtuistungil antud ütlustega on

kummutaud kaitseväide, nagu poleks V. Leedo olnud aktsiatehingu asjaoludega kursis.

Eesmärki aktsiatehingu abil likviidsetest vahenditest vabaneda on kommunikeeritud ka

teistele asjaga seotud isikutele, nagu nähtub HKV raamatupidaja ML 30. märtsi 2016. a

kirjast: „Eesmärk on ju vabaneda SLK pangakonto jäägist. Sellest saab vabaneda ainult juhul

kui SLK teeb füüsilise maksekorraldus ehk ülekande oma kontolt See keeruline dokument

tasaarvestusest ei kaota ära pangakonto jääki ja SLK nõue jääb endiselt üles!“, (vt 4.

detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisa 134 tl 174, kd 18). Ja veel kinnitab eesmärki just kogu

likviidne vara SLK-st kätte saada see, et erinevalt sellest, kuidas parasjagu tehingut ette

kujutati (tasaarvestus, aktsiate ostmine arve alusel) oli erinev emiteeritavate aktsiate hulk (8-

14, lõpuks reaalselt 12), mis lähtuski kogu aeg sellest, kui palju SLK-l raha oli (vt 4.

detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisad 70, 111, 142, tl-d 56, 125, 193, kd 18).

51. Põhjendamatu on seegi, nagu poleks aktsiaost kahjustanud oluliselt SLK võimet

rahuldada võlausaldajate nõudeid. Olukorras, kus SLK-l olid juba enne aktsiatehingut ning ka

pärast seda raskused enda tarnijatele tasumisega, on üheselt selge hoopis vastupidine – seda

on maakohus vaidlustatud otsuse Selles kontekstis on kõnekas V. Leedo seisukoht, et kuna ta

on nii SLK kui ka HKV omanik, siis „Laevakompanii juhtkond sai niisuguse garantii ja

lubaduse, et kui nendel raha puudus on, see finantseeritakse abistatakse ära“ (V. Leedo

ütlused 17. mai 2024. a istungil, nt lk-d 13, 16-17 ja 46). Seejuures ei ole V. Leedo isegi

püüdnud varjata, et tema eesmärk oligi raha SLK-st ära viia ning siis vajaduse korral seda

muudest allikatest SLK-le anda nagu lapsele taskuraha.

52. Samuti ei oma süüdistatavate käitumisele aktsiatehingu tegemisel hinnangut andes

mingit tähtsust asjaolu, et DPR-i ja SLK vahel sõlmiti 1. märtsil 2017 nn release

agreement’id. Seda küsimust on maakohus vaidlustatud otsuses ammendavalt käsitanud (vt

MKO p-d 4.2 ja 4.3, lk-d 32-33). Olulisim on sellest käsitlusest osutada kahele momendile –

esiteks sellele, et 2016. a aktsiatehingut tehes olid SLK-l DPR-i ja rea teiste võlausaldajatega

võlasuhe ning vaieldamatult vähenes aktsiatehingu tõttu olulisel määral SLK võime enda

võlgnevusi tasuda. Samuti on DPR-i release agreement’ide sõlmimisel esindanud tunnistajad

andnud ütlusi, et kui nad olnuks teadlikud sellest, et SLK viib aktiivselt ettevõttes varasid

välja, ei oleks nad release agreement’e sõlminud (vt ka 18. septembri 2023. a maakohtu

istungi protokoll lk-d 23-24 – M, lk-d 56-59 – T).

53. T. Rihvki kaitsjad leiavad veel, et T. Rihvki süüditunnistamisel KarS § 384 lg 1 järgi

aktsiatehingu episoodis pole maakohus arvesse võtnud, et ta ei teadnud tehingu negatiivsest

mõjust SLK varalisele seisundile ning maksevõimele. Ta ei pidanud isegi võimalikuks, et

tehing võib põhjustada SLK maksevõimetuse. Kolleegium kaitsjate käsitlusega ei nõustu ja

märgib esmalt, et maakohus on ka T. Rihvki kaitsjate apellatsioonis toodud seisukohad

tegelikult juba kummutanud (vt MKO p 6.4, lk 42). On tõsi, et T. Rihvk ei teadnud midagi

HKV aktsiate ostmise ettevalmistamisest ja sai tehingust teadlikuks alles 5. aprillil 2016, s.o

üks päev enne seda, kui ta SLK juhatuse esimehena tehingukorraldused allkirjastas. Erinevalt

kaitsjate seisukohast, nagu tuleks sellises olukorras eitada T. Rihvkil talle etteheidetava

kuriteo jaoks vajaliku tahtluse olemasolu, leiab kolleegium maakohtuga nõustuvalt, et

äriühingu juhatuse liige, kes teeb ilma nõukogu sellekohase otsuseta suuremahulise ja

igapäevasest majandustegevusest selgelt väljapoole jääva tehingu, millega loovutab sisuliselt

kogu äriühingu likviidse vara, rikub korralikult ettevõtjalt nõutavat hoolsuskohustust ja

majanduslikult otstarbeka tegutsemise kohustust. Sellist tehingut tehes sai T. Rihvk aru, et ta

kahjustab SLK varalisi huve. Sellele viitab juba T. Rihvki enda avaldatu, kui ta esmakordselt

aktsiatehingust G. Kundratsi kaudu teadlikuks sai: „Kui kiire on? Hea meelega loeksin Sinu

poolt saadetud toimingukirjeldused enne läbi, et teada saada mitmeks aastaks täpselt ma

kinnimajja lähen.“ (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisaks 153 olevat T. Rihvki

e-kirja G. Kundratsile 6. aprillist 2016 tl 1, kd 19). Lisaks on oluline aga tähele panna, et T.

Rihvkil oli juba enne aktsiatehingu tegemist teada SLK raskused enda jooksvate rahaliste

kohustuste täitmisega ja maakohus on seda põhjalikult käsitlenud (vt MKO p 14.3.1, lk 78).

Sellises olukorras käibevahendite ilma igasuguse analüüsita äraandmine HKV väikse ja

passiivse vähemusosaluse vastu on majanduslikult põhjendamatu ja ühemõtteliselt SLK

majanduslikule toimetulekule negatiivse mõjuga. Eelviidatu valguses oli see kahtlemata ka T.

Rihvkile arusaadav.

54. Kaitsjate argument, et tehingu hinna arvutas hoopis HKV-d nõustanud advokaat, on

sisutu. Advokaat lähtus tehingut nõustades ja selle dokumentatsiooni ette valmistades üksnes

parameetritest, mis talle ette olid antud HKV aktsiate väärtuse kohta ja kui mitu aktsiat oli

plaanis emiteerida – tema ei määranud ise kindlaks tehinguväärtuse alusandmeid e siis HKV

ning selle aktsia hinda. Ka emiteeritavate aktsiate hulk kujunes ju lõpuks just selle järgi, kui

suur oli SLK-l olevate likviidsete vahendite hulk, mitte ei määranud seda tehingut nõustanud

advokaat.

55. Väited selle kohta, et V. Leedo ei olnud HKV aktsiate väärtusega kursis ega saanud ka

aru, et RR hinnang väärtusele ei ole objektiivne, on alusetud. Juba 21. jaanuari 2016. a

kirjavahetus räägib selle vastu, kus esmalt RR palub L. Viikmaal Slavikuga läbi rääkida enda

hinnangu enne kui see allkirjastada ja kus L. Viikmaa edastab hinnangu ka Slavikule, kelleks

on ilmselgelt V. Leedo (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisa 26, tl 10, kd 18). 25.

jaanuari 2016. a RR kirja põhjal on ka aru saada, et oma hinnangut ta tõepoolest korrigeeris

(vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisa 32, tl 11, kd 18). L. Viikmaa ja G. Kundrats

hoidsid V. Leedot jooksvalt kursis ka emissiooni olulisemate parameetritega (vt nt 4.

detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisad 82, 96, 114, tl-d 111, 117, 129, kd 18).

56. Sisutühi on kaitseargument, mille kohaselt ei teadnud L. Viikmaa, et RR hinnang AS

HKV aktsiatele on ebaõige. L. Viikmaa on kogenud jurist, mistõttu juba pelgalt asjaolu, et

vandeaudiitor nõustab enda kontrollitavat äriühingut tehingute tegemisel, aidates välja

selgitada sobivat tehinguhinda ei ole tavapärane ega õiguspärane. L. Viikmaale ei jäänud aga

märkamata ka SLK ja HKV raamatupidajatega toimunud kirjavahetusest tõstatatud mured (vt

supra p 49). L. Viikmaa on ka isik, kes on esimesest tehingust alates kuni SLK täielikult

varatuks muutmiseni aktiivselt korraldanud tehinguid ja toiminguid ning koordineerinud

erinevate inimeste tegevust selleks, et SLK-st vara välja viia, aidates realiseerida V. Leedo

eesmärki viia SLK varad võimalike võlausaldajate haardeulatusest välja. Seega oli L. Viikmaa

kahtlemata midagi hoopis enam kui V. Leedo kuller ja pastapliiats või pelgalt vahend, mida

ära kasutades V. Leedo kuritegu toime pani. Maakohus on neid küsimusi piisavalt põhjalikult

käsitlenud vaidlustatud otsuse p-s 6.3.1 (vt MKO p 6.3.1, lk-d 38-39).

57. Alusetu on L. Viikmaa kaitsjate arusaam, nagu poleks L. Viikmaale KarS § 384 lg 1

järgi tegevusetuse vormis ette heidetud teod toime panemata jäänud isegi siis, kui L. Viikmaa

oleks teinud temalt nõutavad teod SLK nõukogu liikmena, sest lõppastmes võttis kõik otsused

vastu V. Leedo ja teistel nõukogu liikmetel ei olnud mingit tegelikku sõna- ega otsustusõigust.

See etteheide on küüniline ja väljendab nihilistlikku suhtumist äriühingu juhtorganitesse

kuulumisega kaasnevatesse hüvedesse ning vastutusse. Aktsiaseltsi nõukogu liikme õigused ja

kohustused tulenevad ÄS 27. ptk 3. jaost, sh nõukogu liikme vastutus. Kui nõukogu liikmel

on juhtorgani teiste liikmete tegeliku mõjuvõimu tõttu raskendatud või võimatu enda

kohustusi täita, siis tuleb tal kas nõukogu liikmena kasutada oma õigusi (kutsuda kokku

nõukogu koosolek, hääletada nõukogu liikmena vastavalt enda südametunnistusele ja

kehtivale õigusele, esitada vastuväiteid õigusvastastele nõukogu otsustele jne). Samuti on

lõppastmes tal võimalik nõukogu liikme rollist loobuda, mitte aga pead liiva alla peita.

Kuivõrd L. Viikmaa kaitsjate eeltoodud väite najal on selge, et L. Viikmaa mõistis enda

tegelike volituste piiratust, kuid sellegipoolest jätkas nõukogu liikmena, siis on ilmne, et ta

jättis temalt nõutavad teod tegemata teadlikult. Vastavalt ÄS § 321 lg-le 3 olnuks L. Viikmaal

õigus taotleda nõukogu koosoleku kokku kutsumist; § 322 lg 6 alusel saanuks ta aga nõukogu

liikmena ka vastava teema arutamisel ja otsuse tegemisel esitada ja lasta protokollida oma

vastuväite. Neid ega muid enda õigusi L. Viikmaa ei proovinudki realiseerida, mistõttu ta

vaieldamatult kuriteokoosseisu talle ette heidetud konstellatsioonis ka realiseeris, jättes ühest

küljest täitmata enda hoolsuskohustuse nõukogu liikmena ja tegemata nõutavad teod, teisalt

aga aidates enda aktiivse käitumisega kaasa T. Rihvkil koosseisuteo toimepanemisele. Neidki

aspekte on maakohus ammendavalt käsitlenud ja teinud asjakohase lõppjärelduse (vt MKO p

10.4).

58. Asudes käsitlema apellantide seisukohti seoses SLK tütarettevõtete müügi episoodiga,

tuleb esmalt tähelepanu juhtida sellele, et V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjate keskendumine SLK

laevade tütaräriühingutele müümise eesmärgile on eksitav. Kaitsjad püüavad kohut veenda, et

laevade liigutamine nelja eraldiseisvasse äriühingusse tehti riskide hajutamiseks ja muid

eesmärke sellel polnud. Kolleegiumi hinnangul on ka prokuratuurile ning maakohtule olnud

arusaadav riskide hajutamise aspekt, kuid samavõrra arusaadav on olnud seegi, et laevade

tütaräriühingutele võõrandamise eesmärk ei olnud arutataval juhul mitte riskide hajutamine,

vaid soov need äriühingud seejärel kohe varatule OÜ-le Aquatal edasi võõrandada. Kui SLK

piirdunukski enda vara ettevõtjale kohase hoolsusega majandamisega ja võimalikke

riskistsenaariume arvestades laevade liigutamisega nelja eraldi SLK kontrolli all olevasse

äriühingusse, poleks mingit karistusõiguslikult kvalifitseeritavat probleemi tekkinudki – selle

kohta etteheide puudub. Vale on kaitsjate luua püütav süllogism, et kui 5. juulil 2016 ei olnud

süüdistatavatele ette heidetav laevade müügihind nende tütaräriühingutele müümisel, siis ei

olnud alust eeldada, et 7. juulil 2016 tütaräriühingute osasid OÜ-le Aquatal võõrandades oleks

nad sama hinda silmas pidades SLK-le varalist kahju põhjustanud. Laevu tütaräriühingutele

võõrandades ei olnud SLK seisukohast kuigi oluline, millisena näidati laevade müügihinda,

sest need jäid 100% SLK kuuluvate tütaräriühingute kaudu endiselt SLK kontrolli alla ning

SLK vara hulka.

59. Apellandid on püüdnud küll kahtluse alla seada ekspertiisiaktis laevade tegeliku

väärtuse kohta antud hinnangu, kuid ei suuda selleks tuua muid sisulisi argumente kui viite

seni tõendusmaterjali hulka esitamata ajaleheartiklile. Sisulisi argumente, miks tuleks laevade

hinna ja sestap ka SLK tütaräriühingute osade õiglase väärtuse määramisel lähtuda muudest

hindadest kui AJ ekspertiisiaktis märgitu, ei ole kaitsjad välja toonud. Sellega seoses juhib

kolleegium tähelepanu AJ eksperthinnangu jaoks kasutatud alusandmetele. Nii on TS Laevad

OÜ teinud SLK-le 22. juuni 2016. a e-kirjas hinnapakkumise mootorlaeva Regula ostmiseks

ostuhinnaga 4 000 000 eurot. Info on kahtlemata SLK jaoks tundlik, miks muidu on

kaasnenud kirjavahetuses palunud T. Rihvk hoida selle info enda teada (vt 4. detsembri 2019.

a vaatlusprotokoll lisa 222 tl-d 45-48, kd 19). Nende alusandmete pealt on ekspert arvutanud

SLK varalise positsiooni enne ja pärast laevade tütaräriühingute kaudu SLK bilansist välja

viimist ja pärast seda ning tehingute (eeskätt tütaräriühingute osade võõrandamine OÜ-le

Aquatal. Isegi ilma ekspertiisiaktita on selge, et kui SLK-le oli 22. juunil 2016 tehtud

mootorlaeva Regula ostmiseks pakkumine hinnaga 4 000 000 eurot (millest olid vaieldamatult

teadlikud nii T. Rihvk, V. Leedo) ja mis hinnaga laev TS Laevad OÜ-le 22. juulil 2016 ka

müüdi, siis ei oma mingit tähtsust kaitsjate argument, et tavapäraselt Regula parameetritega

laevade turuhind oleks oluliselt odavam kui Regula tegelik müügihind, vaid lähtuda tuleb

sellest, et Regula Maritime OÜ 100% osa 2 500 euro suuruse nominaalhinnaga OÜ-le Aquatal

võõrandades jäeti SLK ilma enam kui kahe miljoni euro suurusest tulust, mida SLK oleks

saanud Regulat lühikest aega hiljem TS Laevad OÜ-le võõrandades. Lisaks jäi SLK ilma

enam kui 400 000 euro ulatuses prahitasudest, mida maksti Regula prahtimisel kuni selle

üleandmiseni TS Laevad OÜ-le 1. oktoobril 2016. Sarnaselt (ehkki oluliselt väiksemates

summades) tekitati SLK-le kahju ka St. Ola Maritime OÜ, Kõrgelaid Maritime OÜ ja Harilaid

Maritime OÜ 100% osade 2 500 eurose nominaalhinnaga Aquatal OÜ-le müües.

60. T. Rihvki puhul on MK käsitlenud tema teadmist sellest, mis on laevade hinnad – vt

MKO 7.11, lk 51. Tutvudes T. Rihvkilt äravõetud märkmike sisuga, on tõesti näha, et ta on

käsitanud laevade hindadena St. Ola puhul 1,5 milj, Kõrgelaiu ja Harilaiu puhul 0,5 milj (26.

augusti 2019. a vaatlusprotokoll, lisa 20, 17 kd tl-d 106 ja 119). V. Leedo teadlikkust

tütaräriühingute osade müügi kahjulikkusest SLK-le võib järeldada nii kirjavahetusest, mis

puudutab Regulale tehtud OÜ TS Laevad ostupakkumist, kui ka tema puhul tuvastatud

üldisest kontrollist äriühingute strateegilise juhtimise üle. Kuna maakohtu otsuse p-des

2.3-2.5. kirjeldatu kohaselt tegi kõik olulised otsused SLK-s V. Leedo isiklikult, ei ole

võimalik, et SLK-l olnud olulisim vara võõrandati ja liigutati vahetult V. Leedo kontrolli all

olevasse teise äriühingusse ilma, et ta olnuks teadlik nende tehingute olulistest asjaoludest. V.

Leedo sellist rolli on kinnitanud nii mitmed tunnistajad (IB, AH, TK, JR) kui ka tema ise

kohtuistungil ütlusi andes (vt 17. mai 2024. a istungi protokoll, lk 41).

61. Nõustumisväärne pole ka L. Viikmaa kaitsja seisukoht, nagu puuduks tõendid selle

kohta, et L. Viikmaa oli laevade müügiga seotud ja nagu andnuks ta nõusoleku

tütaräriühingute kahjumlikuks müügiks. Tütaräriühingute müügitehinguks oli vajalik esmalt

need tütaräriühingud asutada ja SLK eesmärki (laevadest vabanemine) arvestades laevad

tütaräriühingutele võõrandada. Ka selleks oli vaja SLK nõukogu luba, mis vormistati 1. juulil

2016 ning otsusele on alla kirjutanud teiste seas nõukogu liige L. Viikmaa (vt 25. juuni 2019.

a vaatlusprotokolli lisaks olevaid SLK nõukogu otsust nr 04/2016 (lisa 6) tl 123 prd-l, kd 12).

Tõsi, tütaräriühingute 100% osade OÜ-le Aquatal võõrandamise loa on nõukogu andnud 8.

juulil 2016 – üks päev pärast seda, kui tütaräriühingud võõrandati (vt samas, SLK nõukogu

otsus 05/2016 (lisa 5) tl 123, kd 12). Siiski ei saa eelnevast järeldada, nagu poleks L. Viikmaa

tegevuse ja SLK varalise seisu kahjustamise vahel põhjuslikku seost. Nimelt on maakohus

juba vaidlustatud otsuse p-des 5.3.-5.4 ja 14.3.1 põhjalikult selgitanud L. Viikmaa rolli SLK

nõukogu liikmena ja tema sellest tulenevaid kohustusi, mida ta eiras. Kuivõrd L. Viikmaa

tegutses kõikide talle süüks arvatud osategude lõikes ühtse tahtlusega eesmärgipäraselt

selleks, et SLK-d kahjustada, ei saa määravat tähtsust panna sellele, et nõukogu otsus 05/2016

vormistati alles pärast seda nõudnud tehingu toimumist. Pigem näitab seegi käik, et L.

Viikmaa jätkuvalt tegutses püsivalt SLK varalise seisundi kahjustamise nimel ja püüdis seda

maskeerida juriidiliselt korrektseks äritegevuseks.

62. Samuti ei saa nõustuda L. Viikmaa kaitsjatega selles, nagu oleks SLK tütaräriühingute

100% osade müüki lubanud nõukogu otsus allkirjastatud alles kuid pärast müügitehingu

toimumist. Maakohus on selle kaitseväite kummutanud vaidlustatud otsuse p-s 7.8.

Apellatsioonis ei lisa kaitsjad midagi uut, vaid ilma omapoolsete argumentideta ja maakohtu

vigadele osutamata lihtsalt ei nõustu maakohtu hinnanguga. Kolleegium ei tuvasta selles

küsimuses maakohtu järeldustes või järelduseni jõudmise protsessis vigu. Lisaks maakohtu

otsuse märgitule on paslik osutada sellele, et MTi kui SLK nõukogu liikme pädevuse algust

tõendab 4. juuli 2016. a SLK ainuaktsionäri käsikirjaliselt allkirjastatud otsus, mille kohaselt

kutsuti JR alates 4. juulist 2016 nõukogu liikme kohalt tagasi ja samast kuupäevast valiti SLK

ainuaktsionäri käsikirjalise otsusega aktsiaseltsi nõukogu liikmeks MT (vt 20 märtsi 2020. a

vaatlusprotokolli lisad 73 ja 74 tl 16, kd 10).

63. SLK-le kuuluvate HKV aktsiate põhjendamatuks pantimiseks loa andmisega ja selle

loa alusel aktsiatele OÜ Naive Finants kasuks pandi seadmisega vähendasid V. Leedo ja L.

Viikmaa SLK nõukogu liikmetena ning SLK juhatuse liige ja tegevdirektor T. Rihvk

kohustuste vastaselt tol hetkel SLK peamiseks varaks olevate vähelikviidsete HKV

vähemusaktsiate likviidsust ja nende võimalikku müügiväärtust veelgi. Kolleegium nõustub

aga L. Viikmaa kaitsjaga selles, et maakohus on ekslikult käsitanud samuti SLK nõukogu

liikmeks olnud MTi ses episoodis pelga vahendina, keda L. Viikmaa või V. Leedo ülekaaluka

teadmisega ära kasutasid. SLK nõukogul oli kolm liiget ning nende rollid ei olnud selgelt

jaotatud. Sestap oli igal nõukogu liikmel sarnane vastutus ja iseseisev kohustus SLK nimel

tehtavate tehingute ja toimingute osas. Kuivõrd MT ei ole enam süüdistatav, ei pea

kolleegium vajalikuks ega võimalikukski tema rolli ning vastutust sisuliselt analüüsida ja

piirdub alljärgnevalt hinnangu andmisega apellantide väidetele seoses süüdistatavate

tegevusega pandi seadmisel SLK-le kuuluvatele 12-le HKV vähemusaktsiale.

64. Asjakohatu on kaitsjate arusaam, nagu võiks T. Rihvki aktsiatehingu juures käsitada

üksnes formaalse allkirjastajana. Selline lähenemine on vastuolu kogu äriühingu juhatuse

liikme (iseäranis veel juhatuse esimehe, kes on samal ajal ka äriühingu tegevdirektor)

olemusega – just tema ju kannabki peamist vastutust äriühingu nimel tehtavate tehingute eest

ja äriühingu vara heaperemeheliku haldamise eest. Seetõttu on tal mh iseseisev kohustus

veenduda, et tehingud ja toimingud oleksid tehtud tema juhitava äriühingu huvides ning

väldiksid põhjendamatuid riske. T. Rihvk sai aru, et OÜ-l Naive Finants ei ole mingit

majanduslikku ega õiguslikku alust nõuda SLK-le kuuluvate HKV aktsiatele pandi seadmist

ning juba sellest tulenevalt ei oleks ta tohtinud niisugust tehingut teha. Aktsiate pantimine OÜ

Naive Finants kasuks ei olnud SLK-le vajalik ega majanduslikult otstarbekas, kuna SLK ei

saanud tehinguga vastusooritust. Eeltoodu valguses ei saa nõustuda T. Rihvki kaitsjatega

selleski, nagu oleks T. Rihvk tegutsenud panti seades SLK nõukogu sellekohase loa alusel,

mille õiguspärasuses puudus tal alus kahelda. Vastupidi, T. Rihvk teadis kindlalt, et pandi

seadmine SLK-le kuuluvatele HKV aktsiatele kahjustab SLK varalisi huve, kuid tegi seda

ikka, sest see oligi tema eesmärk (vt ka MKO p-d 8.10 ja 8.11). Niisuguses kontekstis ei oma

nõukogu loa formaalne olemasolu juhatuse liikme vastutuse välistamise seisukohast mitte

mingit tähtsust, muutes üksnes nõukogu liikmeid endid kaasvastutavaks äriühingut

kahjustavate tegude eest.

65. Apellatsioonides on V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjad asunud seisukohale, nagu ei oleks

põhjust pandi puhul aktsiate väärtuse langusest rääkida, sest Naive Finants OÜ-l puudus nõue

SLK vastu, mida pandiga tagada. Selline seisukoht ignoreerib tegelikkust. Pandi olemasolu on

iseenesest asjaolu, mis vähendab väärtpaberite atraktiivsust ja võimalust neid võõrandada,

samuti vähendab see igal juhul väärtpaberite hinda, sest väärtpaberi ostajal võib olla

raskendatud või koguni võimatu hinnata, kas, kui suures ulatuses ja millise perspektiiviga

nõuded võivad võlgniku suhtes esineda ja seega kas, mis ulatuses ja millise tõenäosusega pant

võidakse realiseerida. Seetõttu kujutaks pandiga tagatud väärtpaberite ost endast väga

spekulatiivset tehingut, mis omakorda mõjutaks suurel määral negatiivses suunas võimalikku

müügihinda. Seda, et nõuded võivad ilmneda isegi aastaid hiljem pole vaja ju kaugelt

tuletada, isegi arutatava kriminaalasja raames püüavad kaitsjad kohut veenda selles, et HKV-l

on juba 2006. a-st pärinev 300 000 000 krooni suurune garantiinõue SLK vastu, mille

olemasolu nt kolmandal isikul, kes HKV või SLK ärisuhetes oli, puudus võimalus teada või

isegi kahtlustada. Kolleegium osutab veel sellele, et nii AJ eksperdiarvamuse (lähemalt selle

kohta järgmises punktis) kui ka maakohtus üle kuulatud asjatundja MN hinnangul vähendas

vähemusaktsiate pantimine nende likviidsust ja väärtust oluliselt ning seega vähenes oluliselt

ka aktsiate, kui SLK ainukese olulisema vara väärtus (vt 16. veebruari 2024. a kohtuistungi

protokoll lk-d 12-13).

66. Vale on V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjate väide, nagu oleks ekspert AJ jätnud

ekspertiisiaktis vastamata küsimusele nr 6 selle kohta, kas SLK-le kuuluvate 12 HKV aktsia

pantimine OÜ Naive Finants kasuks on vähendanud nende aktsiate väärtust ja likviidsust ning

kas on võimalik rahaliselt hinnata aktsiate pantimisest tulenevat rahalist mõju nende

väärtusele. Ekspertiisiaktis on sellele küsimusele vastanud, märkides, et pantimine vähendas

oluliselt aktsiate likviidsust ja seeläbi võimalikku müügihinda. Neile aktsiatele ei olnud

eksperdi arvates võimalik leida turult ostjat ilma pandipidaja nõusolekuta pandiõigusest

loobuda. Seejuures kontrollis pandipidajat HKV, mistõttu ainus reaalne ostja oleks HKV-ga

seotud isik ja müügihind sõltuks vaid tema hinnapakkumisest (vt 6. veebruari 2020. a

ekspertiisiakt tl-d 106-107, kd 16). Eelnev on vaieldamatult käsitletav konkreetse vastusena

küsimusele pandi võimaliku rahalise mõju kohta aktsiate väärtusele. Ei saa nõustuda kaitsjate

seisukohaga, et see vastus peaks olema antud numbrilise väärtusena, sest vastuse põhjal on

selge, et rahaline mõju on vaieldamatult olemas – see on negatiivne, kuid selle suurus on

ennustamatu, sõltudes HKV suvast.

67. Eelnevates punktides käsitletu annab vastuse V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjate

apellatsioonis tehtud alusetule kriitikale, justkui ei nähtuks maakohtu vaidlustatud otsusest,

kuidas vähendab SLK-le kuuluvatele HKV aktsiatele seatud pant iseseisvalt olulisel määral

SLK maksevõimet. Erinevalt kaitsjate kriitikast on maakohus nimetatud küsimust ka ise

käsitlenud ja maakohtu käsitlus on leitav vaidlustatud otsuse p-dest 8.2, kus maakohus osutab

RR tehtud ettepanekutele, kuidas muuta pandi seadmise läbi sisuliselt väärtusetuks SLK-le

kuuluvad HKV aktsiad. Järgnevates otsuse punktides 8.3-8.7 kirjeldab maakohus, kuidas

süüdistatavad RR nõuande realiseerisid ning seejärel p-des 8.9-8.11 ka seda, kuidas nad said

aru oma tegude tähendusest ning mis eesmärgil nad tegutsesid (aktsiate likviidsuse

vähendamise eesmärgil, et kahjustada kohustustevastaselt võlgniku SLK varalisi huve).

Samuti põhjendab maakohus vaidlustatud otsuse p-s 13.2 üksikasjalikult seda, kuidas aktsiate

pandiga koormamine nende väärtust vähendab, sidudes seda SLK maksevõime vähenemisega.

68. L. Viikmaa kaitsja spekulatsioonil, nagu oleks ka arutatavas episoodis SLK nõukogu

tehingut lubav otsus allkirjastatud alles tehingu järgselt, pole alust. Vastav SLK nõukogu nr

01/2018 kannab 5. veebruari 2018. a kuupäeva ning sellel on nõukogu liikmete V. Leedo, L.

Viikmaa ja MT allkirjad (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisaks olevaid kirju: lisad

1697, 1716, tl-d 23-26, kd 23). 18. veebruaril 2018 on L. Viikmaa saatnud e-kirja, milles ta

küsib, et mis on sellest nõukogu otsusest saanud. Sellest ei ole õige teha järeldust, nagu oleks

otsus olnud selleks ajaks allkirjastamata. Samavõrra võib see hoopis tähendada L. Viikmaa

soovi teada saada, kas otsus on ellu viidud vms. Asjas uuritud tõendid osutavad sellele, et

otsus oli siiski tehtud enne pandi seadmise tehingut. V. Leedo andis ütlusi, millest nähtuvalt

olid otsused juhatuse ja nõukogu liikmetega läbi arutatud (vt V. Leedo ütlused 17. mai 2024. a

kohtuistungil, istungiprotokolli lk 48). Juhatuse esimees T. Rihvk soovis enne pandi seadmist

nõukogu nõusolekut, mille ta ka sai. Pole alust arvata, et kui T. Rihvk pidas sõnaselgelt

vajalikuks nõukogu luba tehingule saada ja andis ka korralduse selleks assistendil ette

valmistada SLK nõukogu kirjalikult vormistatud luba SLK-le kuuluvate HKV 12 lihtaktsia

pantimiseks OÜ Naive Finants kasuks (vt 4. detsembri 2019. a vaatlusprotokolli lisaks olev

kiri, lisa 1667 tl 22, kd 23), siis päev hiljem oli ta siiski valmis tehingu tegema ilma, et ta

oleks vajaliku nõusoleku saanud.

69. See, kas aktsiate pantimisega seonduvat nõukogu koosolekul eraldi arutati või üksnes

vormistati nõukogu sellekohane otsus, ei ole V. Leedo, L. Viikmaa ega T. Rihvki vastutuse

seisukohast oluline. Niisugusele seisukohale asub kolleegium, arvestades arutatavaski otsuses

korduvalt märgitut, et süüdistatavatel oli üldine plaan muuta SLK maksejõuetuks ja

vähendada juba maksejõuetu SLK võimet oma võlausaldajate ees kohustusi täita veelgi –

viies äriühingust vara välja ning muutes nõuete täitmise SLK-l veel olemas oleva vara arvelt

ebareaalseks. Maakohus on seda veenvalt ja põhjalikult käsitlenud vaidlustatud otsuse p-des

8.1-8.5. L. Viikmaa rolli kohta on lisaks eelkäsitletud nõukogu 5. veebruari 2018. a otsuse

vormistamisele kõnekas spetsiifiliselt osutada 15. juulil 2017 RR saadetud kirjale, mille üks

adressaat oli L. Viikmaa ja milles RR teeb ettepaneku SLK varade seas olevatele 12 Holostovi

KVH aktsiatele kontrollitava isiku kasuks pandi seadmiseks (vt 4. detsembri 2019. a

vaatlusprotokolli lisa 1028, tl-d 130-132, kd 20). Samuti on SLK õigusnõustajal JSl 1.

veebruaril 2018 olnud sõnumivahetus L. Viikmaaga sõnumiprogrammis „Telegram“, mille

raames selgitas JS talle, et SLK-l on plaanis igaks juhuks pantida OÜ-le Naive Finants AS

Holostovi Kinnisvarahaldus aktsiad: “Vahepeal siin loodi üks keha“, „Sinna liiguvad EVK

nõuded“, „vahekehade vastu“, „kusjuures nimi oli juhus. laua peal oli Eviani sildiga pudel

lugesime nime tagurpidi…“; „SLK pandib sinna ka HKV aktsiad“ „igaks juhuks“ (vt 7.

oktoobri 2019. a vaatlusprotokoll tl-d 204 prd-l-205, kd 14).

70. Samavõrra ainetu on L. Viikmaa kaitsjate apellatsioonist tulenev seisukoht, nagu

poleks L. Viikmaa käsitatav pandi seadmise koordineerija või kavandajana, mida maakohus

on samuti eelviidatud punktides põhjalikult analüüsinud. Uuritud tõendite põhjal osutab

maakohus L. Viikmaa ja JS suhtlusele (vt MKO p 8.1, p 8.2 ja 8.3), millest nähtub, et L.

Viikmaa on seotud JSga alates sellest, kui teda valiti SLK pankrotti tüürimiseks nõustama

kuni konkreetselt pandi seadmise üksikasjade arutamiseni. Seejärel on L. Viikmaa

allkirjastanud nõukogu otsuse ja hiljem veel ka spetsiifiliselt huvi tundnud selle kohta, mis

nimetatud otsusest sai (vt MKO p 8.5). Viidatud punktides käsitletu põhjal maakohtu tehtud

järeldused selle kohta, et L. Viikmaa rolli tuleb pandi seadmisel hinnata kui kavandaja ja

koordineerija oma, on asjakohased ja põhjendatud. Täiendavalt on paslik osutada veel L.

Viikmaa aktiivsele ja mitmekülgsele suhtlemisele JSga. L. Viikmaa edastas JSle vajalikke

andmeid ja dokumente; võttis dokumentidele allkirju, andis JSle tagasisidet (vt 4. detsembri

2019. a vaatlusprotokolli lisasid 1212, 1161-1164, 1167, 1171, 1234, 1236, tl-d 168-169, 144-

150, 193-196, kd 20). L. Viikmaa hindas JS koostatud dokumendiprojekte (vt 7. oktoobri

2019. a vaatlusprotokolli tl-d 160-160 prd-l, kd 10). Samuti leppis L. Viikmaa JSga kokku

vahetu kohtumise, millel osaleks ka V. Leedo (samas, tl 158prd-l).

71. Veel märgib kolleegium, et kuigi DPR olid 1. märtsi 2017 release agreement’ide

alusel loobunud suurest osas oma nõuetest SLK vastu, oli ka pärast seda kuupäeva endiselt

SLK võlgnikuna käsitatav Reyna, samuti teised, süüdistusaktis konkreetselt nimetamata

võlausaldajad. Neil asjaoludel on asjakohatu L. Viikmaa kaitsja seisukoht, nagu oleks L.

Viikmaa vastutus pandi seadmise osateo eest välistatud põhjusel, et SLK ei olnud sel hetkel

enam käsitatav võlgnikuna.

72. Kolleegium ei nõustu V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjate käsitlusega, nagu ei oleks JS

töötanud välja plaani, kuidas SLK pankrotti juhtida, vaid andis üksnes juriidilist nõu

seonduvalt OM pahatahtliku tegevusega. Maakohtu vaidlustatud otsuse p-des 9.1-9.4 on

maakohus üksikasjalikult ja viidetega konkreetsetele tõenditele lahti kirjutanud JS n.ö

juriidilise nõustamise olemuse, samuti T. Rihvki, V. Leedo ja G, Kundratsi rolli. Edasiselt on

maakohus p-des 9.5-9.9 käsitlenud süüdistatavate tegude kohustuste vastasust ja p-s 9.10

subjektiivset koosseisu. Kolleegiumil ei ole sellele käsitlusele midagi lisada ning ka

apellandid ei lisa tegelikult midagi uut sellele, mida nad maakohtus on juba välja toonud ning

mida maakohus on ka käsitlenud. Mingit alust ei ole seejuures kaitsjate väitel, nagu tugineks

maakohus kriitikavabalt süüdistuskõne tekstile. Maakohtu käsitlus rajaneb tõenditele. Kuivõrd

maakohtul on olnud kasutada JS ja süüdistatavate vahelist suhtlust kajastavad tõendid, samuti

JS arvuti vaatlusel leitud dokumendid, mida ta on ette valmistanud ning süüdistatavatega

jaganud, siis võib öelda, et kogu kuritegeliku skeemi kujunemine ja areng on väga täpselt

jälgitav, kaitsjate argumendid aga kaunikesti sisutühjad ning paljasõnalised. Maakohtu

käsitluse pinnalt on katkestusteta jälgitav, kuidas kujundati Narva-Line-i vastane nõue,

paisutades seda kunstliku intressiarvestusega ja korraldati selle äriühingu kaudu SLK

tulevases kavandatud pankrotimenetluses potentsiaalselt tekkida võivate vara tagasivõitmise

nõuete perspektiivitus. Samuti on arusaadav, kuskohast ja miks just summas 300 000 000

krooni kujunes SLK väidetav garantii HKV nõuetele Narva-Line vastu. Selleski osas ei suuda

apellatsioonides toodud käsitlused mingilgi määral kõigutada maakohtu argumentatsiooni.

73. Kaitsjate erinevad spekulatsioonid SLK garantii kohta on sellised, mis võivad

teoreetiliselt olla tõesed, kuid millest igaühe eluline usutavus on juba eraldiseisvalt

nullilähedane, saati siis veel kogumis, ja mis on seetõttu ebareaalsed. Ei ole realistlik, et SLK

andnuks 2006. a (seejuures ilma nõukogu sellekohase selge otsuseta) välja garantii, mis ületas

tunduvalt äriühingu varade mahtu. Selline garantii ei oleks olnud SLK-le jõukohane (garantii

ületanud SLK omakapitali kümnetes kordades – vt 6. veebruari 2020. a finantsekspertiisi akt,

tl 82, kd 16). Kaitsjate selgitus, nagu ei pruugi SLK nõukogu otsus, millega anti nõusolek

garanteerida OÜ Narva-Line võlakohustused AS Saare Finants ees, olla säilinud, on

ebausutavad, sest SLK dokumentide arhiveerimise korra kohaselt säilitatakse nõukogu

otsused alaliselt (vt 25. juuni 2019. a vaatlusprotokoll, lisa 1, tl 107, kd 12). Nõukogu otsused

nr 1–7 aastast 2006 ongi alles. Seejuures on nõukogu otsus nr 1 aastal 2006 tehtud alles 29.

aprillil 2006 (11. mai 2019. a vaatlusprotokolli lisa 24, tl 128, kd 12), mis juba iseenesest seab

välistab, et samal aastal on varem ka nõukogu mingi otsuse teinud. Mitmete oluliste

raamatupidamislike nõuete täitmata jäämine nii HKV-s kui SLK-s muudavad samuti äärmiselt

ebatõenäoliseks, et garantii 2006. a tegelikult anti (vt selle kohta täpsemalt 6. veebruari 2020.

a finantsekspertiisi akt, tl-d 82-85, kd 16). Tuleb ka märkida, et 300 000 000 krooni suuruse

garantii OÜ-le Narva-Line polnud vajalik, sest seisuga 31. detsember 2006 oli OÜ-l Narva-

Line kontsernikonto vahendite kasutamisest tekkinud võlgnevuse jääk AS Saare Finants ees

summas 29 557 086 Eesti krooni (vt 21. oktoobri 2019. a vaatlusprotokoll lisa – fail

„AASTAARUANNE abitabelid Narva-Line 2006.xlsx“, tl 142, kd 9). Lisaks võimaldas SLK

kontsernikonto nr 229014456599 juurde liidetud SLK pangakontol oleva kohustustevaba raha

jäägi 2 244 342,61 eurot (35 116 331,03 Eesti krooni), kui lepingu kohaste kontserni

vahendite, kasutamist AS-le Saare Finants ning need vahendid olid piisavad, et katta OÜ

Narva-Line võlgnevus AS Saare Finants ees kuni OÜ Narva-Line osa võõrandamiseni 1.

novembril 2006 (vt AS Swedbank 12. juuni 2019. a vastuskiri nr A09.04-200-02/1-2: 17.

aprilli 2000. a kontsernikonto leping nr 2000-04-150 lisadega, tl-d 5-19, kd 8; samuti AS

Swedbank 10. oktoobri 2019. a vastus nõudekirjale tl-d 130-154, kd 7). 2008. a novembris

ühendas HKV endaga teiste seas AS-i Saare Finants ja võttis üle selle varad ning kohustused,

sh nõude OÜ Narva-Line vastu. Lootusetu nõude olukorras ei näinud kontsernikonto

emaettevõte HKV kuni 2017. a sügiseni võimalust OÜ Narva-Line vastu suunatud

ebatõenäoliselt laekuvat nõuet täitmisele pöörata ega esitanud ka OÜ Narva-Line vastu

pankrotiavaldust. Kui HKV-l olnuks tegelikkuses kasutada garantii, siis ei ole niisugune

käitumine lihtsalt loogiline. Seega kokkuvõttes: süüdistuses käsitlemist leidnud SLK garantiid

OÜ-le Narva-Line ei eksisteerinud enne selle võltsimist 2018. a märtsis.

74. V. Leedo kaitsja arvates ei võimalda pelgalt asjaolu, et V. Leedo allkirjastas JS

ettevalmistatud hagiavalduse, järeldada, nagu pidanuks V. Leedo sellega võimalikuks

mistahes ebaõigeid andmeid sisaldava dokumendi esitamist kohtule. Tõendeid kogumis

hinnates ei ole aga mingit kahtlust, et kogu JS tegevus toimus V. Leedo korraldusel,

teadmisel, nõusolekul ja tema huvides. Muuhulgas vastas JR kohtus prokuröri küsimusele,

mis teie roll seal oli ja kes võttis V. Leedolt sellele hagivaldusele digiallkirja, et ma olin nagu

tehniline tugi selles asjas, et minu arvutis Leedo sai allkirjastada selle ja mina siis saatsin selle

edasi (vt 2. veebruari 2024. a kohtuistungi protokoll, lk 13).

75. G. Kundratsi kaitsja on apellatsioonis asunud lakooniliselt seisukohale, et G. Kundrats

ei ole talle KarS § 22 lg 3 ja § 384 lg 1 alusel ette heidetud tegu toime pannud, sest ta ei ole

SLK garantiikirja võltsinud. Kuivõrd kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega selle

kohta, et G. Kundrats on selle dokumendi võltsinud, siis puudub alus muuta ka maakohtu

järeldusi G. Kundratsile KarS § 22 lg 3 ja § 384 lg 1 järgi tehtud etteheites.

VI

76. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 16.3 juba ammendavalt kummutanud kaitsja

hüpoteesi seoses allkirja konstrueerimisega võltsitud garantiidokumendile. See, et kaitsjad ei

suuda maakohtu põhjendustega leppida, pole alus nende kummutamiseks.

77. Kaitseversioon, mille kohaselt ei ole välistatud, et G. Kundratsi ja T. Rihvki allkirjad

on garantiidokumendile monteeritud, on iseenesest korrektne. Ometi ei tähenda see, nagu

oleks maakohus süüdistatavad võltsimises põhjendamatult süüdi tunnistanud.

Kriminaalmenetluses käibib isiku süü tuvastamisel tõendamisstandardina süü tõendatus

väljaspool mõistlikku kahtlust, mitte väljaspool igasugust kahtlust. Arutataval juhul on

kaitseversioon allkirjade garantiikirjale monteerimisest kindlasti miski, mis jääb väljapoole

mõistlikku kahtlust. Maakohtu sellekohaseid põhjendusi ei ole kaitsjad siiski millegi sisukaga

kummutanud, vaid on üksnes korranud samu väiteid, mis kõlasid juba maakohtu menetluses.

Nimelt see, et teoreetilise kontseptsioonina on võimalus allkirjade dokumendile

monteerimisest võrdväärne nende dokumendile omakäeliselt kirjutamisega ei ütle veel midagi

sellise teoreetilise võimaluse tõenäosuslikkuse kohta. Arutatava asja kontekstis tähendaks

allkirja garantiikirjale monteerimise jaatamine selle jaatamist, et JS oleks kõigepealt

koostanud arvutis garantiikirja, siis monteerinud sinna T. Rihvki ja G. Kundratsi allkirjad, siis

printinud selle dokumendi välja ning siis skaneerinud selle uuesti arvutisse. Seejuures oli

endiselt vajalik, et T. Rihvk ja G. Kundrats mitte üksnes ei ole teadlikud garantiikirja

koostamisest, vaid et nad ka aktsepteerivad seda. Teise, ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu

hinnangul arusaadavama ning loogilisema stsenaariumi korral aga JS koostas arvutis

garantiikirja, trükkis selle välja, lasi T. Rihvkil ja G. Kundratsil omakäeliselt allkirjastada ja

skaneeris selle siis. Lõppastmes vajadus garantiikirja originaali asemel opereerida pelga

koopiaga on kahtlemata arusaadav, sest võltsitud paberile välja trükitud ning seejärel

omakäeliselt allkirjastatud dokumendi puhul on teatud piirini võimalik tuvastada nii

dokumendi väljatrükkimise, selle omakäeliselt allkirjastamise aega kui ka seadet, millega

dokument trükiti. Viimati öeldu ei väära aga seda, et olukorras, kus ka hilisemalt digitaalses

vormis kasutatav dokument on juba arvutis koostatud, puudub igasugune loogiline seletus

sellele, et dokument trükitakse vahepeal välja ja siis skaneeritakse kohe uuesti.

78. Nõustuda ei saa ka kaitsjate etteheitega, nagu ei võimaldaks ekspertiisiaktid järeldust,

et garantiikirja on allkirjastanud T. Rihvk ja G. Kundrats. Ekspertiisiaktides on mõlema

süüdistatava puhul tehtud järeldus, et tõenäoliselt on allkirja dokumendile kirjutanud T. Rihvk

ja G. Kundrats (vt 24. märtsi 2020. a ekspertiisiakt nr 20E-DK0011, tl 225, kd 16). Seejuures

on ekspertiisiaktile lisatud arvamuste skaala (vt samas, tl 227), millest nähtuvalt on astmel

kolm tegemist olukorraga, kus teksti on tõenäoliselt kirjutanud kontrollitav isik ning

tõenäosus, et kirjutaks on keegi teine isik, on väike.

79. Kaitsja etteheidet seoses JS antud ütluste lubamatusele tõendina on käsitatud juba

eelpool p-des 32.1-32.2. JS ütlustel ei ole määravat tähendust süüdistatavatele garantiikirja

võltsimises, sellele kaasaaitamises ja võltsitud garantiikirja kasutamises tehtud etteheite

tõendamisel. Tegemist on tõendiga, mis sellegipoolest kinnitab muudest tõenditest kujunevat

pilti. Niisuguseks otstarbeks on JS ütlused tõendina lubatavad hoolimata asjaolust, et ka

temale endale on samadel asjaoludel ja sama kriminaalmenetluse raames etteheide tehtud,

kuid menetlus tema suhtes lõpetatud. Seega on maakohus tõendite koostoimes jõudnud

korrektselt järeldusele, et T. Rihvk ja G. Kundrats on pannud toime garantiikirja võltsimise,

lisades sellele enda allkirjad, millega nad kinnitasid garantiikirja kantud andmete õigsust ja

seda, justkui oleks SLK nimel niisugune dokument koostatud.

80. G. Kundratsi kaitsja on rõhutanud mh seda, nagu puuduks tõendid selle kohta, et G.

Kundrats viibis 9. märtsil 2018 Kuressaares Kohtu 1 kontoriruumides, mistõttu pole

tõendatud, et ta saanuks seal sellel ajal allkirjastada võltsitava garantiikirja. Kolleegium

osutab, et on tõendeid, mis siiski osutavad sellele, et G. Kundrats vaidlusalusel ajal

vaidlusaluses asukohas viibis. Maakohus on viidanud vaidlustatud otsuse p-s 16.1 ses osas JS

6. märtsi 2018. a e-kirjale, millega ta teavitas T. Rihvki, G. Kundratsit ja MLu, et ta tuleb

kokkuleppel Vjatšeslav Leedoga reedel [s.o 9. märtsil 2018] Kuressaarde (vt 4. detsembri

2019. a vaatlusprotokolli lisale 1773 tl-d 129-130, kd 22). Samuti on asjakohane viidata

sellele, et ajal, mil JS viibis 9. märtsil 2018 Kuressaares T. Rihvki, V. Leedo ja G. Kundratsi

tööruumides, on ta edastanud G. Kundratsile e-mailiga tutvumiseks dokumendi projekti, mida

ta seal koostas (Tasaarvestuse avaldus SLK - NarvaLine.docx) ning lühikest aega hiljem

sealsamas on ta jätkanud juba järgmiste dokumentide koostamist, mille puhul on eelduseks

olnud eelviidatud projektis sisalduva info kasutamine. Seega võib järeldada, et JS sai vahepeal

G. Kundratsilt kinnituse, et tasaarvestus tema pakutud kujul on sobiv ning seda saab

järgnevate dokumentide koostamiseks arvestada. Ka see kinnitab kaude, et G. Kundrats viibis

sealsamas ning oli võimeline koheselt dokumendi projektiga tutvuma ja oma arvamuse

andma. Neile tõenditele lisanduvad täiendavalt JS ütlused, mille lubatavust tõendina on juba

eelpool p-des 32.1 ja 32.2 käsitletud.

81. Samas ei ole maakohtu otsuses G. Kundratsi allkirja garantiikirjale kandmist seotud

rangelt üksnes 9. märtsi 2018. a pärastlõunaga, vaid nii süüdistuses kui maakohtu otsuses

märgitakse selle kohta, et G. Kundrats allkirjastas garantiikirja ajavahemikus 9.-21. märtsini

2018. Arvestades ülal käsitletud tõendeid ei ole kolleegiumil kahtlust, et nii see oligi ning G.

Kundratsi kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei lükka ümber maakohtu sellekohaseid

põhjendatud seisukohti. Ringkonnakohut maakohtu põhjendused veenavad ning neist ei jää

üles ühtki kõrvaldamata kahtlust, mida tuleks süüdistatava kasuks tõlgendada.

82. G. Kundratsi kaitsja hinnangul ei oma mingit tähtsust see, kas ta teadis võltsimisest

kui ta tegelikult dokumenti ei võltsinud. Kolleegium märgib selle väitega seoses, et inimene,

kes saab aru, et tema lavastatakse 300 000 000 krooni suurust kohustust garanteeriva

dokumendi koostajaks, ehkki ta seda ei ole, reageerib ega las niisugusel sündmusel aset leida,

kui see ei kajasta tema tegelikku tahet. Kuna G. Kundrats ei ole takistanud võltsitud

dokumendi koostamist või käiku laskmist, mille ühe koostajana on alusetult näidatud teda,

samuti pole ta võltsingust teatanud õiguskaitseasutustele vms, siis on püstitatud kaitseversioon

kolleegiumi jaoks eluliselt ebausutav. Ainus realistlik olukord, milles G. Kundrats

aktsepteerinuks enda allkirjaga peaaegu kosmilises väärtuses garantiidokumenti on ikkagi see,

et ta ongi kõnealuse dokumendi allkirjastanud.

83. Kolleegium ei nõustu V. Leedo, HKV ja T. Rihvki kaitsjate käsitlusega, nagu kujutaks

süüdistatavatele

tehtud

etteheide

garantiikirja

intellektuaalses

võltsimises

määratletuspõhimõtte rikkumist ja KarS § 344 koosseisu laiendavat tõlgendamist. Nii

karistusõigusdogmaatika kui ka asjakohase kohtupraktika kohaselt on üldiselt omaks võetud,

et võltsimise koosseisukirjeldus hõlmab nii materiaalset kui intellektuaalset võltsimist (vt nt

18. juuni 2018. a RKKKo asjas 1-16-10888, p 50; viimati ei ole Riigikohus intellektuaalse

võltsimise kontseptsioonis probleemi näinud aga nt 14. märtsi 2025. a otsuses asjas nr

1-19-705, p-d 197-200).

84. Eeltoodu valguses on ainetud V. Leedo kaitsjate väited, nagu ei oleks SLK

garantiikirja võltsimisele kaasaaitamisest võimalik rääkida, sest dokumenti kantud andmed

olid õiged. Maakohus on veenvalt selgitanud, et andmed ei olnud õiged. Samuti on maakohus

piisaval määral põhjendanud, milles seisnes V. Leedo kaasaaitamistegu ning millistel

tõenditel kohtu seisukohad rajanevad (vt MKO p-d 16.-16.11, seejuures kaasaaitamistegu

puudutavad põhjendused p-s 16.11 ja viited tõenditele sellele eelnevates punktides).

Versioonid sellest, nagu võinuks garantii olla antud suuliselt ja see lihtsalt vormistati hiljem

kirjalikult või nagu võinuks algne garantiikiri olla kaotsi läinud ja see lihtsalt taastati, on

maakohtus veenvalt ümber lükatud ning kaitsjad ei ole apellatsioonis osutanud asjaoludele,

mis sunniksid maakohtus leituga erinevatele järeldustele jõudma. Kaitsja ainetuid

spekulatsioone, nagu võiks garantii olla algselt suuliselt antud ja alles tagantjärgi kirjalikult

vormistatud või nagu võiks garantiikirja originaaldokument olla kaotsi läinud ning see lihtsalt

hiljem taastati, on maakohtu vaidlustatud otsuses samuti juba käsitletud ning sellised

võimalused ümber lükatud. Kaitsja pelgalt kordab apellatsioonis oma spekulatiivseid väiteid,

kuid ei näita ära midagi, mis maakohtu järeldused kahtluse alla seaks. Täiendavalt osutab

ringkonnakohus veel sellele, et kui kaitsja valib kaitsetaktikaks sisuliselt suvaliste, seejuures

teineteist välistavate väidete kohtu ette toomise, siis see mitte ei kinnita kõhklusi süüdistuse

versiooni kohta, vaid pigem osutabki sellele, et kohtule püütakse lihtsalt puru silma ajada.

Pakkudes kõikvõimalikke formaalloogiliselt võimalikke seletusi, mis võiksid nende tõele

vastavuse korral süüdistatavat õigustada, lootuses et ehk kõnetab mõni neist seletustest kohut,

ei tee kaitsja aga muud, kui demonstreerib, et tal ei ole tegelikult võimalik esitada tõsiselt

võetavaid sisulisi vastuväiteid süüdistuse versioonile.

85. Arusaamatuks jääb ka V. Leedo kaitsjate väide, mille kohaselt ei ole V. Leedo

võltsitud garantiikirja kohtule edastanud. Pärnu Maakohtule on JR e-postkastist 16. mail 2018

saadetud e-kiri, mille manuses on HKV hagiavaldus ühes lisadega, nende hulgas ka

garantiikiri (vt tl-d 63-68, kd 70). JR on maakohtu istungil 2. veebruaril 2024 andnud ütlusi,

millest nähtuvalt allkirjastas V. Leedo 16. mail 2018 JR tööarvutis digitaalselt nimetatud

hagiavalduse ja seejärel edastaski JR dokumendid Pärnu Maakohtule (vt 2. veebruari 2024. a

kohtuistungi protokoll, lk 13). V. Leedo digitaalselt allkirjastatud hagiavalduse lk-l 3 on

sõnaselgelt märgitud, et hagiavalduse lisaks on ka garantiidokument, mis tõepoolest reaalselt

koos hagiga maakohtule edastatigi.

86. KarS § 345 järgi V. Leedole ning HKV-le ette heidetud tegu on maakohtu otsuses

põhjalikult käsitletud p-des 17.-17.3. Maakohtu põhjendused on igakülgsed ja veenvad.

Apellatsioonides ei sisaldu argumente, mille valguses peaks maakohtu järeldusi ümber

hindama. Sel põhjusel jäävad HKV ja V. Leedo kaitsja taotlused seoses V. Leedo ja HKV

vastavalt KarS § 345 lg 1 ja lg 2 järgi süüdimõistmise tühistamisega tagajärjetuks.

VII

87. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu põhjendused süüdistatavatele mõistetavate

karistuste kohta väga napid. Sellegipoolest on need põhjendused asjakohased ja kolleegium ei

vaidle neile vastu, kuid täiendab maakohtu põhjendusi alljärgnevalt omalt poolt. Hoopiski on

aga maakohus jätnud nõuetekohaselt põhjendamata süüdistatavatele mõistetud karistuse täies

ulatuses täitmisele pööramata jätmise. Lisaks põhjenduste puudumisele, mis on iseenesest

hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, on see kaasa

toonud kohtu olulise kaalutlusvea ja seeläbi süüdistatavatele mõistetud karistuste ebakohase

individualiseerimise. Järgnevates punktides käsitleb maakohus süüdistatavate lõikes neile

mõistetud karistuste individualiseerimist lähemalt.

87.1.

V. Leedo süüd toimepandud kuritegudes tuleb lugeda keskmisest suuremaks, sest ta

oli kuritegeliku skeemi initsiaator ning kaasas selle realiseerimisse mitmeid erinevaid isikuid,

sh endale kuuluvate äriühingute töötajaid ja juhtorganite liikmeid. Mitmeid isikuid kasutati V.

Leedo kuritegelike plaanide elluviimiseks ära (nt osad SLK juhatuse liikmed ei olnud tema

tegelikest eesmärkidest teadlikud ega osanud otsuseid vastu võttes arvestada, et aitavad

sellega tahtmatult kaasa kuritegude toimepanemisele). V. Leedo on väljendanud ka

kriminaalmenetluse kestel varjamatult oma küünilist arusaama, mille kohaselt käsitleb ta

endale kuuluvate äriühingute vara sisuliselt kui enda isiklikku vara ja peab võimalikuks

sellega ringikäimisel eirata nii äriühingu juhtidelt nõutavat hoolsus- ja lojaalsuskohustust kui

ka muid tsiviilõiguskäibe kindlust tagavaid reegleid. Tema karistust raskendab V. Leedo

omakasuline käitumine KarS § 58 p 1 tähenduses. V. Leedo käivitatud ja mitme aasta jooksul

metoodiliselt ellu viidud plaan SLK varatuks muutmiseks õõnestab tugevalt usku ausasse

ettevõtluskeskkonda. On tõsi, et V. Leedo on endale kuuluvate äriühingute kaudu

organiseerinud suurema osa järgi jäänud SLK võlgnike nõuete rahuldamise

pankrotimenetluses, kuid sellele asjaolule pole põhjust vaadata kui pelgale tegevkahetsusele,

mida peaks käsitlema eeskätt V. Leedo süüd vähendavana. Arvesse tuleb võtta ka seda, et

ilmselgelt on V. Leedo kaalutlus võlgu hüvitades rajanenud (küll ekslikul) lootusel, et see

toob kaasa SLK väljumise pankrotist ja seetõttu KarS § 384 lg-s 2 sätestatud

karistatavuseelduse äralangemise. Samuti tuleb tähele panna, et DPR puhul ei ole V. Leedo

võlgade hüvitamine midagi muutnud. Need kannatanud astusid oma varalisi huve kaitsta

püüdes samme (release agreement’id SLK-ga), teadmata, et samal ajal toimub SLK-st varade

väljaviimine ja toimingud selle vara kindlustamiseks võlausaldajate võimalike nõuete eest.

Seega, ehkki võib jaatada, et KarS § 57 lg 1 p-s 2 sätestatud karistust kergendav asjaolu

esineb, ei saa selle osakaalu pidada arutataval juhul ülemäära suureks. Eeltoodud kaalutlustel

võib nõustuda maakohtu hinnanguga mõistetud karistuse suuruse kohta.

87.2.

Karistuse individualiseerimisse puutuvalt märgib kolleegium, et ehkki V. Leedo ei ole

enne arutatava kriminaalasja esemeks olevaid tegusid ega ka hiljem kuritegusid toime pannud,

on arutatava teo tehiolud tähelepanuväärselt rasked ning avalikkust alarmeerivad.

Kuritegelikult maksejõuetuse põhjustamine on alati ausat ettevõtluskeskkonda kahjustav ning

ebakindlust tekitav, aga V. Leedo käivitatud skeemi puhul tuleb tähele panna, et ta rakendas

sellesse kogu enda ärikontserni, lisaks terve rea erinevaid väliseid nõustajaid, tegutses väga

organiseeritult ja metoodiliselt ning kõrvaldas SLK-st väga suures väärtuses vara.

Eripreventiivses plaanis osutab see V. Leedole kui küünilisele kalkulaatorile, kes on valmis

õiguskorda isiklike varaliste huvide realiseerimisel ning äripartneritele koha kättenäitamiseks

eirama. Üldpreventiivses plaanis on vajalik, et riik väljendaks otsustavat ja karmi suhtumist

majandus- ja ettevõtluskeskkonda õõnestavale käitumisele. Kuivõrd V. Leedo juhtum ei ole

isoleeritud, ühekordne ega juhuslik kuriteosündmus, vaid metoodilise ja hästi organiseeritud

pikaajaliselt ellu viidud tegude jada, siis on vajalik, et sellise teo toimepanija mõistetud

karistust vähemalt osaliselt ka reaalselt kandma asuks. Kolleegium ei pea siiski vajalikuks, et

mõistetud karistus pöörataks kohesele täitmisele täies ulatuses, vaid süüdistatava

mõjutamiseks ning ka üldpreventiivsete kaalutluste elluviimise tagamiseks on piisav ka see,

kui V. Leedole mõistetud kahe aasta kuue kuu pikkusest vangistusest määrata koheselt ära

kandmisele kolm kuud vangistust. Seetõttu jätab kolleegium muutmata maakohtus V. Leedole

KarS § 384 lg 1, § 344 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 345 lg 1 ideaalkogumis KarS § 63 lg 1 alusel

karistuseks mõistetud kaks aastat kuus kuud vangistust. Kuid ringkonnakohus määrab KarS §

73 lg 1 ja 3 alusel, et karistusest kuulub kohe ära kandmisele kaks kuud vangistust ning

ülejäänud osas jääb karistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui V. Leedo ei pane nelja

aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

88. T. Rihvk oli SLK juhatuse esimees ja tegevdirektorina ka selle igapäevane juht. Temal

lasus esmajärjekorras kohustus korraliku ettevõtja hoolsusega seista hea SLK varaliste huvide

eest. Selle asemel valis T. Rihvk endale rolli, kus ta V. Leedo isiklike ambitsioonide

edendamiseks muutis SLK varatuks. T. Rihvk on enda rollist ja enda tegude ebaeetilisusest

suurepäraselt aru saanud, mis ilmneb kasvõi tema kohtuistungil vaadeldud isiklikest

märkmetest. Tema süüd suurendabki asjaolu, et ta kahjustas SLK varalisi huve sihilikult,

täites põhimõttelagedalt V. Leedo korraldusi. Sellise ärijuhi käitumine väärib eriliselt selget

hukkamõistu, et kinnitada ühiskonna eitavat suhtumist pettuslikku ettevõtluskultuuri ning

hoida normaalse äritegevuse jaoks vajalikku ühiskondlikku usaldust. Kuna T. Rihvk on

näidanud pikaajaliselt valmisolekut hoolikalt läbimõeldud kuritegelikus skeemis osaleda, ei

ole tema puhul tegemist isikuga, kelle puhul võiks loota, et karistuse eesmärgid oleksid

täidetavad ka pelgalt tingimusliku karistusähvarduse abil. Seetõttu on kolleegiumi arvates

põhjendatud määrata T. Rihvkile mõistetud karistusest kohesele ärakandmisele kaks kuud

vangistust. Neil asjaoludel jätab kolleegium muutmata maakohtus T. Rihvkile KarS § 384 lg 1

ja § 344 lg 1 ideaalkogumis KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks mõistetud kaks aastat kuus kuud

vangistust. Kuid ringkonnakohus määrab KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel, et karistusest kuulub kohe

ära kandmisele kaks kuud vangistust ning ülejäänud osas jääb karistus tingimisi täitmisele

pööramata juhul, kui T. Rihvk ei pane nelja aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku

kuritegu.

89. L. Viikmaa puhul tuvastas maakohus, et sisuliselt võetigi ta SLK nõukogusse selleks,

et tema teadmiste ja oskuste abil SLK-d süsteemselt kahjustada. Koos T. Rihvkiga oli L.

Viikmaal keskne roll tehingutes ja toimingutes, millega juhiti SLK pankrotti ning vähendati

selle maksevõimet olulisel määral veel ka peale seda kui püsiv maksejõuetus oli välja

kujunenud. L. Viikmaa suhtumine kuritegudesse on olnud küünilisel viisil ennast õigustav.

Nimelt on ta leidnud, et kuivõrd V. Leedole kuulus SLK jaoks oluliste küsimuste otsustamisel

viimane sõna, siis ei sõltunud temast, kas SLK-d kahjustavad tehingud tehakse. Äriühingu

nõukogu liikme sarnane ükskõiksus ja hoolimatus on põhimõtteliselt vastuvõetamatu ja sellise

suhtumise normaliseerimine ning levik ühiskonnas kujutaks endast ettevõtluskeskkonnale

eksistentsiaalset ohtu. L. Viikmaa aga mitte üksnes ei ignoreerinud SLK nõukogu liikmena

enda kohustusi mugavalt ükskõikseks jäädes või dokumente allkirjastades endale sisendades,

et tema asemel võiks seda teha ka keegi teine, kuna V. Leedo leiaks talle kindlasti asendaja,

vaid L. Viikmaa tegeles aktiivselt SLK-d kahjustavate tehingute ja toimingute

ettevalmistamise ja koordineerimisega. Arvestades L. Viikmaa ülal kirjeldatud rollist

nähtuvaid isikuomadusi, samuti tegude pikaajalist ja süsteemset iseloomu, oleks ebakohane

piirduda talle mõistetud karistuse puhul pelgalt selle täitmisele pööramata jätmisega. Ülal

käsitletud kaalutlustel peab kolleegium vajalikuks määrata L. Viikmaale mõistetud karistusest

kohesele ärakandmisele kaks kuud vangistust. Ringkonnakohus jätab muutmata L. Viikmaale

KarS § 384 lg 1 alusel karistuseks mõistetud ühe aasta kuus kuud vangistust, ent määrab KarS

§ 73 lg 1 ja 3 alusel, et karistusest kuulub kohe ära kandmisele kaks kuud vangistust ning

ülejäänud osas jääb karistus tingimisi täitmisele pööramata juhul, kui L. Viikmaa ei pane

kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

90. AS Holostovi Kinnisvarahaldus on V. Leedo valdusäriühing, mille kaudu on ta

juhtinud oma ettevõtlust, kuid sinna on ta suunanud ka arutatavas kriminaalasja esemeks

olevate kuritegudega genereeritud kriminaaltulu. Ärikeha kasutamine selleks, et vajaduse

korral sellesse „peita“ teistest äriühingutest ebaseaduslike skeemidega välja viidud vara, on

taunitav juba iseenesest, kuid HKV puhul tuleb arvestada, et seda tehti süsteemselt, pikem aja

jooksul ja väga suures mahus. Ühtlasi on HKV tegutsenud V. Leedo juhtimisel mõnes mõttes

kuritegeliku rahakassana, kuskohast vajadusel jagatakse vahendeid sinna, kuhu tarvis. Juba

selline praktika demonstreerib juriidilise isiku vormi ebakohast ärakasutamist. Jättes HKV-le

mõistetud rahalise karistuse täitmisele pööramata, saadetakse ettevõtluskeskkonnale väga vale

sõnum, nagu oleks väärt sarnasel viisil „katsetada“, sest halvim, mis võib juhtuda, on sisuliselt

hoiatuse saamine, samas kui võimalus kriminaalselt kogutud vahendeid koguda kaaluks selle

riski üles. Sel põhjusel tuleb HKV-le mõistetud rahaline karistus 250 000 eurot määrata täies

ulatuses ära kandmisele.

91. Ka G. Kundrats osales SLK varatuks tegemisel ja oli valmis selle realiseerimiseks

võltsima dokumente. Temagi puhul tuleb tõdeda, et mõistes mitmete tehingute ja toimingute

problemaatilisust ei teinud ta kaugemale ulatuvaid järeldusi kaassüüdistatavate plaanide kohta

ning liitus lõpuks kuritegeliku skeemi realiseerimisega vahetult. Sellegipoolest tuleb märkida,

et G. Kundratsile etteheidetavate tegude maht on oluliselt väiksem võrreldes

kaassüüdistatavatega ning ka tema roll SLK-s ei olnud võrreldav T. Rihvki, L. Viikmaa või V.

Leedoga. Kuna G. Kundratsile etteheidetav tegu võimaldab arvata, et tegemist on siiski

ühekordse valeotsustusega, ei pea kolleegium vajalikuks talle mõistetava karistuse puhul selle

osalist ega täielikku kohest ärakandmist ning nõustub maakohtuga, et G. Kundratsi isikut ja

tema toimepandu asjaolusid arvestades on piisav ka karistus, mis on jäetud katseajaga täies

ulatuses täitmisele pööramata.

VIII

92. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaitsjate apellatsioonides toodud väited alust

maakohtu otsuse tühistamiseks konfiskeerimist puudutavas osas. Konkreetsemalt kummutab

kolleegium kaitsjate etteheited alljärgnevalt.

93. Maakohus on vaidlustatud otsuses põhjalikult käsitlenud aktsiatehingu majanduslikult

põhjendamatut suurust. Tulenevalt apellatsioonides esitatud väidetest pööras sellele supra p

50, tähelepanu ka ringkonnakohus, asudes seisukohale, et HKV aktsiate ostmisega tegid

süüdistatavad SLK-le majanduslikult kahjuliku tehingu ning nende käitumine on

kvalifitseeritav KarS § 384 lg 1 järgi. Seega mõistetavalt sai pöördtehtena HKV vastavalt

kriminaaltulu. Samuti on eelpool juba selgitatud, miks ei ole alust lähtuda RR hinnangust ja

tuleb aktsiate õiglase väärtuse määramisel lähtuda 6. veebruari 2020. a finantsekspertiisi aktis

sisalduvast eksperdiarvamusest.

94. Kohtul puudus arutataval juhul kohustus kohaldada KarS § 831 lg-s 3 sätestatut.

Selleks ei anna alust ei asjaolu, et V. Leedoga seotud äriühing on tasunud suurema osa

võlausaldajate nõuded ega see, et maakohus on rahuldanud ka tsiviilhagi. Kohtumenetluse

esemeks olevate kuritegude tulemusel on kahjustatud võlausaldajaid eriti suures ulatuses.

Seejuures on kuritegude tõttu osad võlausaldajad käitunud ennast kahjustuvalt – teadmatuses

SLK-st varade väljaviimisest sõlmisid DPR release agreement’id, millega nad tegelikke

asjaolusid teadmata võtsid endalt võimaluse oma nõudeid SLK suhtes realiseerida. V. Leedo

kontrolli all olev kolmas isik tasus võlausaldajate nõuded üksnes põhjusel, et nii loodeti

tagantjärgi kaotada juba toime pandud pankrotikuriteo karistatavuse jaoks vajalik eeldus.

95. Kolleegium nõustub kannatanu esindajaga selles, et tsiviilhagiga seonduvalt ei

pidanud maakohus KarS § 831 lg 3 teises lauses sätestatud kohaldama, sest see säte on

kohaldatav juhuks, kui rahuldatud tsiviilhagi oli esitatud sama isiku vastu, kes on

konfiskeerimisotsuse adressaat (vt ka 11. juuni 2021. a RKKKo asjas nr 1-18-5732, p 91).

Praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga, sest kahju sai kannatanu süüdistatavate V.

Leedo, T. Rihvki ja L. Viikmaa tegude läbi ja ka tsiviilhagi on rahuldatud nende vastu, kuid

kuriteo tulemusel rikastus HKV. Seetõttu oleks ebakohane jätta kehtima olukord, kus HKV

rikastuks kuriteo arvelt.

IX

96. Kolleegium vaeb järgnevalt kaitsjate väiteid seoses tsiviilhagiga.

97. Apellatsioonides asutakse seisukohale, et süüdistatavad olid aktsiatehingut tehes

õigustatud tuginema RR hinnangule HKV aktsiate väärtuse kohta ning, et advokaadibüroo

kaasamine aktsiatehingu ettevalmistamisse välistab nende süü, sest need käitumised näitavad

hoolsuskohustuse järgimist. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on põhjalikult selgitanud,

miks selle seisukohaga nõustuda ei saa (vt supra p 50). Neile seisukohtadele ei ole siinkohal

midagi täiendavalt lisada ning seetõttu ei välista kõnealune kaitseväide süüdistatavate süüd

Reynale kahju tekitamises. Samavõrd ainetud on V. Leedo kaitsja väited seoses sellega, nagu

poleks ka parema tahtmise juures saanud kahju tekitamist ära hoida, sest ta oli üksnes üks

SLK nõukogu liige, mitte aga juhatuse liige. Nõukogu on aga kollegiaalne organ ja on

võimeline otsuseid vastu võtma ka siis, kui V. Leedo hääletab teisiti. Sellised väited on

küünilised olukorras, kus läbi terve menetluse on nii rohked tunnistajad kui ka V. Leedo ise

kinnitanud, et ta oli nn hands-on juht, kes osales kõigi olulisemate küsimuste otsustamisel ja

kelle seisukoht oli otsuse kujunemises lõppastmes määrav.

98. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitseväitega, mille kohaselt on Reynal kui ainsal järgi

jäänud SLK võlgnikul võimalik oma nõue SLK vara arvel rahuldada, sest SLK ei ole reaalselt

maksejõuetu. See käsitlus lähtub esiteks lootusest, et SLK-le kuuluvad HKV aktsiad on

realiseeritavad ja et nende müügist võiks laekuda piisavalt vahendeid, rahuldamaks Reyna

nõuet. See lootus on midagi, mida peavad tõendama kaitsjad, kuid seda nad pole teha suutnud

– SLK pankrotivara suurus ei ole teada. Samuti ei ole selgust selles, mis oleks realiseeritava

vara jääk pärast pankrotimenetluse kulude mahaarvamist – s.t isegi hüpoteetilisel juhul pole

selgust, kas üldse ja mis ulatuses võik Reyna nõue SLK pankrotivara arvel rahuldatud saada.

Eelöeldust tulenevalt on ebaõige kaitsjate arusaam, nagu ei oleks praegusel juhul rakendatav

VÕS § 127 lg 6. Kaitsjate hirm sellest, et VÕS § 127 lg 6 rakendamine võiks kaas tuua

olukorra, kus juhul kui SLK-l tõepoolest jääb järgi vara, mille arvelt saaks Reyna nõude

rahuldada, võiks Reyna alusetult rikastuda. Sellist hüpoteetilist (ehkki kolleegiumi arvates

samas ka äärmiselt ebatõenäolist) arengut aitab vältida vajadusel sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise menetlus, mille raames oleks võimalik tugineda sellele, et nõue on juba

kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse alusel täidetud.

99. Maakohus tuvastas, et süüdistatavad T. Rihvk, V. Leedo ja L. Viikmaa on võlgniku

SLK varalist seisundit kavatsetusega kohustustevastaselt kahjustanud, põhjustades sellega

tahtlikult SLK maksejõuetuse. See käitumine on hinnatav kuriteona KarS § 384 lg 1 järgi.

Tsiviilõiguslikus mõttes on aga tegemist tahtliku võlausaldajate huvide kahjustamisega. Kuna

rikkumised olid tahtlikud, lähtudes süüdistatavate eesmärgist kahjustada võlausaldajate huve,

on nad kahju tekitamises VÕS 1050 lg 1 tähenduses süüdi. Apellatsioonides pikalt selgitatu,

millega püütakse ringkonnakohut veenda, nagu ei oleks süüdistatavad rikkunud võlausaldaja

kaitseks loodud norme, on ainetud. Maakohus on seda küsimust juba asjakohaselt käsitlenud

ning apellatsioonides sisuliselt lihtsalt kordavad kaitsjad oma teistsugust seisukohta.

Õigusvastane tegu VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 tähenduses on süüdistatavatele KarS § 384 lg

1 järgi etteheidetav tegu, mida nii maakohus kui ka ringkonnakohus on põhjalikult käsitlenud.

Väited, mille kohaselt ei olnud süüdistatavate tegude ja kahju tekkimise vahel põhjuslikku

seost või ei olnud see vähemalt süüdistatavatele mõistlikult ette nähtav, on ainetud kontekstis,

kus kahju põhjustamine oli süüdistatavate tegevuse keskne eesmärk.

100.

Kaitsjad on esitanud vastuväite veel selle kohta, et hageja on põhjendamatult lugenud

põhinõude hulka ka viivise ning vastuolus VÕS § 113 lg-ga 6 arvutanud ka viiviselt

omakorda viivist. Kolleegium kaitsjatega selles osas ei nõustu, märkides, et arutataval juhul

tuleb Reynale kuriteoga tekitatud kahjuks (põhinõudeks) lugeda nii pankrotieelselt tasumata

jäänud prahitasusid kui ka neilt arvestatud viivist, mida varatuks muudetud SLK arvelt ei ole

võimalik enam täita. Süüdistatavatele etteheidetava teo kontekstis ei ole seega kaitsjate

vaidlustatud kahju osa käsitatav pelga viivisvõlgnevusena, vaid tegemist on süüdistatavate

teadlikult tekitatud kuritegeliku kahjuga – neil puudus algusest peale kavatsus nii kahju

esemeks olevaid prahitasusid kui ka prahitasude maksmisega hilinemisest tulenevaid viiviseid

tasuda, vaid kannatanule teadmata samaaegselt viidi SLK-st hoopis vara välja ja suunati

SLK-d maksejõuetusse. Seega tuleb kogu pankroti väljakuulutamise hetkeks kogunenud

nõuet, sh viivist, käsitada kahjuna, mille süüdistatavad oma kriminaalse käitumisega Reynale

tekitasid ja mille realiseerimine SLK vara arvelt ei ole pankroti tõttu reaalne. Reyna esitas

pankrotimenetlusse oma kahjunõudena tervikuna selle summa ning sellelt on nõude

hüvitamise korral õigus arvestada ka intressi kuni nõude täitmiseni. Sel põhjusel ei rikkunud

maakohus VÕS § 113 lg-s 6 sisalduvat keeldu arvestada viiviselt omakorda viivist ja kaitsjate

vastupidised väited jäävad tagajärjetuks.

101.

Apellatsioonides kõlab veel vastuväide, mille kohaselt on Reyna nõue täidetud, sest

SLK on tasunud Maksu- ja Tolliameti ettemaksukontole oma tagastatava sisendkäibemaksu

arvelt Reyna maksukohustusi. Kolleegium ei pea sellist kaitseväidet asjakohaseks kahel

põhjusel. Esiteks ei nähtu tõendeid, et vastavad maksed oleks tehtud kannatanu kohustuste

tasumiseks. Teiseks ei oleks ilma kannatanu selgesõnalise nõusolekuta niisugune sooritus

hinnatav kohase nõude täitmisena, sest see ei järgi VÕS §-st 91 tulenevat rahalise kohustuse

täitmise viisi. Võlgnikul ei ole õigust omatahtsi valida kohustuse täitmise viisi selliselt, et see

täidetakse hoopis kolmandale isikule, sest kohustus on VÕS § 76 lg 3 kohaselt täidetud juhul,

kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel

viisil. Tehes kannatanu pangakonto asemel omaalgatuslikult makseid hoopis Maksu- ja

Tolliameti ettemaksukontole, ei oleks eelviidatud nõudeid järgitud, mis tähendaks, et

võlausaldajal oleks õigus mitte lugeda nõuet täidetuks ja jätkuvalt nõuda, et seda tehtaks lg 3

kohaselt.

102.

Seoses V. Leedo ja T. Rihvki kaitsjate väitega, nagu puuduks Reynal õigus SLK-lt

mingit hüvitist saada juhul, kui jõustub kohtulahed tsiviilasjas nr 2-19-7703, mille raames

jättis Harju Maakohus Reyna nõude SLK pankrotimenetluses tunnustamata, märgib

kolleegium, et tegemist on spekulatsiooniga, millel ei ole mingit õiguslikku siduvust.

Kriminaalasja lahendav kohus ei pruugi automaatselt seotud olla ka samadel alusfaktidel

rajanevas tsiviilasjas tehtud kohtulahendile isegi olukorras, kus see lahend on jõustunud (vt 2.

juuni 2022. a RKKKm asjas nr 1-21-7774, p 24). Sellisel juhul oleks tsiviilasja lahendanud

kohtu otsustus küll kahtlemata kasutatav tõendina, mida kriminaalasja lahendav kohus peaks

oma seisukoha kujundamisel arvestama, aga mitte enamat. Nimelt on tsiviil- ja

kriminaalasjades tõendamisese erinev ning on võimalik, et tsiviilasja lahendav kohus, jõudes

oma järeldusteni, ei võta arvesse kõiki asjaolusid, millega oma lahendit tehes arvestab

kriminaalkohus. Kahtlemata ei ole õiguskorra ühtsuse, õiguskindluse ega ka õigusrahu

printsiipide seisukohast hea olukord, kus tekib kohtusüsteemi eri harude vahel konkurents

ning kohtud jõuavad samades küsimustes erinevate lahendusteni, kuid see on teatava määrani

paratamatu (vt ka nt 18. juuni 2010. a RKKKo asjas nr 3-1-1-46-10, p 8.3.3). Konkurentsi

vältimine kohtu eri harude vahel on ka üks kaalukas põhjus, miks on kriminaalmenetluse

raames ette nähtud võimalus ja kohustus kuriteoga tekitatud kahju osas tsiviilnõude

iseseisvaks lahendamiseks. Veel tuleb aga tähele panna, et tsiviilasjas nr 2-19-7703 on erinev

kostjate ring võrreldes kriminaalasja raames esitatud tsiviilhagiga. Viidatud tsiviilasjas on

kostjateks kolm äriühingut: SLK, HKV ja OÜ Tuulaja. Seevastu arutatavas kriminaalasjas on

tsiviilhagi esitatud V. Leedo, T. Rihvki ja L. Viikmaa vastu, kes oma kohustustevastaste

tegudega SLK maksejõuetuse põhjustasid. Oluline on veel see, et tsiviilasjas tehtud

kohtuotsus ei ole jõustunud ja menetlus jätkub ringkonnakohtus. Jõustumata kohtulahendile

tsiviilasjas ei pea kolleegium ei vajalikuks ega võimalikuks tugineda.

103.

Veel on kaitsjad osutanud, et juhuks, kui Reyna nõue leiab tsiviilasjas nr 2-19-7703

jõustunud lahendiga tunnustamist on HKV hoiustanud Tallinna notar Tea Türnpuu

notarikontole 314 340 eurot Reyna nõude rahuldamiseks. Kaitsjate arvates välistab see

asjaolu, et Reynal võiks olla tekkinud kahju. See seisukoht jääb kolleegiumile arusaamatuks,

sest notarikontole raha hoiustamine on seotud üksnes kliendi (HKV) juhistega ning miski ei

takista HKV-l hoiulepingut lõpetamast. Samuti ei oleks Reyna nõude rahuldamisel võimalik

sellele summale pöörata sissenõuet, sest notar ei ole ei kaitsjate viidatud tsiviilasjas ega

ammugi mitte arutatavas kriminaalasjas kohtulahendi adressaat.

X

104.

Kolleegium märgib, et kannatanute määruskaebus väärib tähelepanu.

105.

Suur osa Reyna menetluskuludest jäeti põhjendamatult välja mõistmata ning

maakohus lahendas menetluskulu küsimuse sisuliselt valesti. Kaebajad leiavad, et Reyna

taotles maakohtult oma õigusabikulude kui KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes menetluskulude

hüvitamist kokku summas 270 456 eurot. Maakohus vaidlustatud otsusega asus seisukohale,

et Reyna esindajate tehtud toimingud ning neile kulutatud aega sai pidada vajalikuks ja

põhjendatuks. Samas, kuna Reyna esitatud tsiviilhagi rahuldati kriminaalmenetluses osaliselt

(suurusjärgus 14% algselt esitatud nõudest), mõistis maakohus süüdimõistetutelt välja

menetluskulud summas 37 863,84 eurot, jättes ülejäänud osas menetluskulu Reyna enda

kanda. Esindajate arvates mõistis maakohus süüdistatavatelt välja üksnes tsiviilhagiga

seonduva kulu, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kolleegium nõustub eeltoodud arutluskäiguga ja märgib, et Reyna ei osalenud

kriminaalmenetluses üksnes kui tsiviilhageja, vaid teostas kannatanu õigusi

kriminaalmenetluses tervikuna, sh seoses süüdistatavate süüküsimuse arutamisega. Seetõttu

on põhjendatud kannatanute arusaam, et neile tuleb mõistlikus ulatuses hüvitada ka

süüküsimuse arutamisega seonduv menetluskulu vastavalt KrMS § 180 lg-le 1. Eelnevast

tulenevalt tuleb kogu Reynale menetluskulu hüvitamine tervikuna lahendada uuesti,

arvestades seejuures, et määruskaebuse esitaja enda määruskaebuse alusel ei tohi tema

seisundit võrreldes maakohtus otsustatuga halvendada.

106.

Erinevalt määruskaebuse esitaja väitest, et tsiviilhagiga seonduva töö maht on

moodustanud 20% kogu töömahust, tuvastas kolleegium arvete spetsifikatsioonide analüüsi

põhjal, et tsiviilhagiga seondunud töömaht on olnud siiski märkimisväärselt suurem.

Kahtlemata ei ole see proportsioon aga nii suur, nagu püüavad oma vastuses määruskaebusele

näidata kaitsjad. Kuivõrd päris täpset kalkulatsiooni ei ole kannatanu esindajate

arvespetsifikatsioonide põhjal võimalik teha, on see mõneti hinnanguline ja kolleegium

hindab tehtud töömahuks seoses tsiviilhagiga 400 tundi, mis kaitsja keskmise tunnitasu

216,11 euro arvestuses tähendab summaliselt 86 444 eurot. Uurides esitatud spetsifikatsioone,

peab kolleegium sellist töömahtu siiski ülemääraseks ja hindab põhjendatud töömahuks

(seadmata kahtluse alla tehtud toimingute vajalikkust) 300 tundi, mis summaliselt

väljendatuna tähendab 64 833 eurot (käibemaksuta). Kolleegium nõustub maakohtuga selles,

et kuna Reyna tsiviilhagi rahuldati üksnes ca 14% ulatuses, on põhjendatud ka tsiviilhagiga

seotud menetluskulu süüdistatavatelt väljamõistmine üksnes sellises ulatuses (64

833x0,14=9076,62).

107.

Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, et 182 lg 5 teise lause alusel ei pea riik

kandma menetluskulusid, mis on tekkinud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisega KrMS § 2962

lg 1 p 1 alusel. Pole põhjust panna kõnesoleva kulu hüvitamise kohustust osaliselt või

tervikuna riigile. Samuti ei tulene ka TsMS § 168 lg 2 ja 3–5 erandeid seoses tsiviilhagist

loobumisega nimetatud menetluskulude kellegi teise kui kannatanu enda kanda jätmiseks.

Seega arvestades, et KrMS § 182 lg 3 alusel tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse

osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse

menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja

tsiviilkostja vahel, jätab kohus kannatanu menetluskuludest süüdistatavate kanda kannatanu

menetluskulud vastavalt rahuldatud nõude ulatusele, mille juurde OÜ Reyna Trade (pankrotis)

jäi. Eeltoodu põhjal kuulub kannatanu menetluskulude mõistlikuna käsitatavast kogusummast,

mis kulus tsiviilhagiga seotud küsimustes õigusabi osutamisele tema kasuks väljamõistmisele

9 076,62 eurot.

108.

Kuna tsiviilhagi nõuded olid esitatud süüdistatavate vastu solidaarselt, vastutavad

väljamõistetud osas süüdistatavad ka haginõude täitmise eest vastavalt esitatud nõuetele

solidaarselt. Seetõttu tuleb hüvitised tsiviilhagi menetlemisega seotud kannatanu

menetluskulu katteks mõista välja süüdistatavatelt solidaarselt. KrMS § 182 lg 3, 5 ja TsMS §

168 lg 2, 4 alusel mõistab kolleegium eeltoodu põhjal V. Leedolt, T. Rihvkilt ja L. Viikmaalt

solidaarselt OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja valitud esindajate mõistliku suurusega

tasu summas 9 076,62 eurot (käibemaksuta), mis tuleb kanda vastavalt esitatud taotlusele

Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele.

109.

Määruskaebuse esitajate seisukoha kohta, et KarS § 182 lg 5 alusel kogu

süüdistatavatel tekkinud tsiviilhagiga seotud menetluskulu Reyna kanda jätmine ei oleks

arutataval juhul põhjendatud ning see menetluskulu tuleb jagada kannatanu ja riigi vahel,

märgib kolleegium, et määruskaebuses toodud kaalutlused on küll tõsiselt võetavad, kuid

sellegipoolest arutataval juhul ei ole põhjendatud süüdistatavatel tsiviilhagide vastu

vaidlemisel tekkinud menetluskulu osaliselt ega täielikult riigi kanda jätta. Ehkki on

arusaadav, et pankrotihalduritel oli kohustus tsiviilhagi esitada, kaitsmaks võlausaldajate

huve, ei saa jätta arvestamata, et kannatanud olid oma õiguslikku positsiooni ise olulisel

määral nõrgendanud 2017. a märtsis release agreement’e sõlmides ja sellega valdavas osas

enda nõuetest loobudes. Samuti on arutatava kriminaalasja raames tsiviilhagi puudutavad

vaidlused võtnud märkimisväärse aja, kuid paljuski on need lõppenud sellega, et kannatanute

argumente pole veenvaks peetud. Sellises kontekstis ei kaalu ka kaebuses osutatud

kriminaalpoliitilised kaalutlused üles kannatanute enda vastutust enda õiguste kaitsmisel.

Seega jäävad muutmata maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 20 alapunktid 7–11 ja

määruskaebus nimetatud osas rahuldamata.

110.

Järgnevalt käsitleb kolleegium määruskaebuse väidet selle kohta, et ebaõigesti on

arvestamata jäetud asjaolu, et kannatanute osalemine kriminaalmenetluses ei piirdunud üksnes

tsiviilhagi esitamisega, vaid kannatanud osalesid aktiivselt ka süüdistavate süüküsimust

puudutavas menetluses, millele neil kulus ka märkimisväärselt enam aega kui tsiviilhagiga

seotud toimingutele. KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral

menetluskulud süüdimõistetu. Nimetatud säte ei jäta kaksipidi arusaamise võimalust selle

kohta, et ka kriminaalmenetluses osalenud kannatanul tekkinud menetluskulud hüvitab

süüdimõistetu (arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid). Kannatanute esindajate esitatud

taotlust, selle juurde lisatud spetsifikatsioone, millest nähtub tehtud õigusabitoimingutele

kulunud aeg ning toimingute sisu, samuti eelpool p-s 107 kolleegiumi hinnatud proportsiooni,

mis kulus esindajatel tsiviilhagiga seotud õigusabiks, silmas pidades asub kolleegium

järgmisele seisukohale. Esindajate taotluses märgitud menetluskulu üldsummast 270 456

eurot pidas kolleegium tsiviilhagiga seonduvaks 400 tunni ulatuses õigusabi, mis kaitsja

keskmise tunnitasu 216,11 euro arvestuses tähendab summaliselt 86 444 eurot. Seega jääb

süüküsimusega seotud menetluskuluks 270 456 – 86 444 = 184 012 eurot, millele esindajate

keskmise tunnitasu alusel vastab 851,5 tunni ulatuses õigusabi. Tutvununa taotluse juurde

lisatud spetsifikatsioonidega ei pea kolleegium kannatanute esindajate menetluskulu

niisuguses määras põhjendatuks, leides, et see on toimingute jaoks kulunud aja lõikes üle

paisutatud. Mõistlikuks ajakuluks loeb kolleegium õigusabi 600 tunni ulatuses, mis rahaliselt

väljendatuna tähendab 129 666 eurot (ilma käibemaksuta). Selles ulatuses tuleb kannatanute

esindajate menetluskulu süüdistatavatelt V. Leedolt, T. Rihvkilt ja L. Viikmaalt solidaarselt

välja mõista.

111.

Seega tuleb tervikuna vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 ja KrMS § 182 lg-le 3 kannatanute

esindajate menetluskuluna süüdistatavatelt välja mõista. Tsiviilhagiga seotud menetluskuluna

tuleb süüdistatavatelt V. Leedolt, T. Rihvkilt ja L. Viikmaalt solidaarselt välja mõista 9

076,62 eurot (käibemaksuta); ning 129 666 eurot (ilma käibemaksuta) tuleb välja mõista

seoses õigusabiga süüküsimuse arutamisel. Viimatinimetatud summa tuleb KarS § 180 lg 2

kohaselt jagada süüdistatavate vahel, arvestades iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist

seisundit. Kohtu hinnangul on arutataval juhul põhjendatud kulud jaotada selliselt, et V.

Leedo, T. Rihvki, L. Viikmaa ja AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus kanda jääb suurem osa

kuludest, sest V. Leedole, T. Rihvkile ja L. Viikmaale etteheidetavate tegude maht on oluliselt

suurem kui G. Kundratsile etteheidetavate tegude maht. Samas HKV puhul seisneb põhjus

samuti suuremas osas kulude kandmiseks selles, et kuritegudega püüti edendada just HKV

varalist seisundit, samuti on tegutseva äriühinguna HKV-l võrreldes füüsilisest isikut

süüdistatavatega tugevam varaline seisund. Eeltoodud kaalutlustel jagab kolleegium

kannatanule hüvitavad süüküsimusega seotud menetluskulud selliselt, et V. Leedo, T. Rihvki,

L. Viikmaa ja AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus kanda jääb igaühel 30 000 eurot ning G.

Kundratsi kanda jääb 9 666 eurot.

XI

112.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-de 3 ja 4; § 338 p 1, 3 ja 4, § 340 lg

4 p-dest 4 ja 5 ning § 390 lg-st 1 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 10. detsembri

2024 kohtuotsuse osaliselt: V. Leedole, T. Rihvkile, L. Viikmaale ja AS-ile Holostovi

Kinnisvarahaldus mõistetud karistuste tingimisi täitmisele pööramata jätmise osas, samuti

kannatanute DPR menetluskulude hüvitamist puudutavas osas. Tühistatud osades teeb

ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab V. Leedole, T. Rihvkile ja L. Viikmaale mõistetud

karistused osaliselt täitmisele pööramata, kuid määrab osa karistusest kohesele ärakandmisele,

AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus mõistetud karistus tuleb tervikuna täitmisele pöörata.

Samuti määrab ringkonnakohus maakohtust erinevalt kannatanutele esimese astme kohtu

menetluses kantud menetluskulude hüvitamise. Prokuröri apellatsiooni rahuldab kolleegium

osaliselt. V. Leedo, T. Rihvki, AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus ja G. Kundratsi kaitsjate

apellatsioonid jätab kolleegium rahuldamata ning L. Viikmaa kaitsja apellatsiooni rahuldab

kolleegium osaliselt. Kannatanu esindaja määruskaebuse menetluskulude jaotusele maakohtus

rahuldab ringkonnakohus osaliselt.

XII

113.

Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KarS § 185 lg-s 1

sätestatu kohaselt kannab juhul, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-des

2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik. Kuna

kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, siis jäävad

apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riigi kanda.

114.

KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluna käsitatavad valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasu ja muud vajalikud kulud. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu

menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle

hüvitamist (vt RKKKo nr 3-1-1-108-12, p 29). Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks

tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende

koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud

põhjendatud kaitsetoimingutega. Ebavajalikeks hinnatavate teenuste eest või õigusabi

osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (RKKKo asjas nr

3-1-1-99-11, p-d 9-12).

115.

Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada

küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning

arvestades selle asja keerukuse astet. Samuti tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust

hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaitsja argumendid põhjendatud ja kas osutatud

õigusteenus oli vajalik. Veel tuleb hinnata kaitsja tasumäära mõistlikkust. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on

kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud

menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt 18. mai 2010. a RKTKo asjas nr

3-2-1-43-10, p 14). Riigikohtu halduskolleegium on samuti sarnaselt selgitanud, et vajalike ja

põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse

koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja

aeganõudvust (vt 18. mai 2009. a RKHKm asjas nr 3-3-1-28-09, p 11). Valitud kaitsjale

apellatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb samuti võtta arvesse,

millises ulatuses on argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt 14. detsembri 2011. a

RKKKo asjas nr 3-1-1-89-11, p 39.2). Kõiki neid asjaolusid peab kolleegium silmas ka

süüdistatavate kaitsjate ning kannatanu menetluskulu hüvitamise taotluste puhul.

116.

V. Leedo kaitsja on esitanud taotluse hüvitada tema kaitsealusele lisaks maakohtus

taotletud õigusabikuludele 56 825 eurot kaitsjatasu (ilma käibemaksuta), mida V. Leedo on

kandnud apellatsioonimenetluses. Kaitsja märgib, et eelmärgitud summas sisaldub ka

menetluskulu seoses DPR määruskaebusega (22,5 tunni ulatuses tööd) ja seoses OÜ Reyna

Trade (pankrotis) tsiviilhagiga (15,5 tundi), millele lisanduks viivis. Tunnitasuna on kaitsja

osutanud, et kuni 31. detsembrini 2024 oli see 200 eurot ja alates 2025. a algusest 220 eurot

tund. Sellist tunnitasumäära peab kolleegium iseenesest mõistlikuks. Ringkonnakohus osutab,

et kuigi kaitsja on taotluses märkinud, et selle juures asub lisa 2, milles on toodud välja tehtud

õigusabitoimingute kirjeldused, sellist lisa taotluse juures ei leidu. Seetõttu peab kolleegium

kaitsjale makstud tasu hindama tehtud toimingute sisu põhjal. Kolleegium peab taotlust suurel

määral ülepaisutatuks ja osutab, et E. Muna apellatsioonis korratakse suures osas maakohtus

kohtuvaidluste käigus räägitut, sellesse on piltidena inkorporeeritud suurel hulgal tõendeid,

apellatsiooni tekst on ülemääraselt rohkesõnaline ja kunstlikult pikaks venitatud. Samuti on

apellatsioon kümnete lehekülgede ulatuses äravahetamiseni sarnane T. Rihvki kaitsjate

apellatsiooniga ja suures osas esinevad sõnasõnalised kattuvused ka HKV apellatsiooniga.

Arutatavas asjas osutusid apellatsiooni väited lisaks eelöeldule ka põhjendamatuks. Seetõttu

on apellatsiooni koostamise ning taandamisavalduse koostamisega ja kohtuistungiks

valmistumisega seotud menetluskulu võimalik KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku

suurusega olevaks lugeda 35 tunni ulatuses, tunnihinnaga 220 eurot. Mõistlikuks võib lugeda

veel menetluskulu kahe tunni ulatuses õigusabi eest seoses tsiviilhagiga. Lisaks tuleb

mõistlikuks menetluskuluks lugeda tasu 220 eurot tund kohtuistungil osalemiseks kulunud

6,25 tunni eest, s.o 1 375 eurot. DPR määruskaebuse menetlemisega seonduvalt peab

kolleegium täiendavalt mõistlikuks tasu 1 tunni eest, s.o 220 eurot, mis tuleb KrMS § 187 lg 1

alusel jätta riigi kanda. Kokku on kolleegiumi hinnangul mõistliku suurusega menetluskulu,

mis tuleb V. Leedole teise astme kohtu menetluses hüvitada 9 735 eurot 44,25 tunni õigusabi

eest. See summa kuulub süüdistatavale hüvitamisele ilma käibemaksuta ning tuleb välja

maksta kulu reaalselt kandnud AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus.

117.

AS Holostovi Kinnisvarahaldus kaitsjana taotleb vandeadvokaat E. Muna lisaks

maakohtus taotletud õigusabikuludele välja mõista apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulu 9 015 eurot (ilma käibemaksuta). Samuti taotleb ta ulatuses, milles õigusabikulu

ei hüvita riik DPR-i määruskaebusega seotud menetluskulu DPR-ilt väljamõistmist kokku

summas 1210 eurot, millele lisanduks viivis. Taotluse kohaselt on advokaadi tunnitasu kuni

31. detsembrini 2024 olnud 200 eurot tund ja alates 2025. a algusest 220 eurot tund. Sellist

tasumäära loeb kolleegium mõistlikuks. Ka selle taotluse juures on kaitsja osutanud

õigusabitoimingute kirjeldustele lisas 2, mida paraku taotlusele lisatud ei ole. Seetõttu hindab

kolleegium ka selle taotluse põhjendatust esitatud dokumentide ja tehtud toimingute sisu

alusel. Esmalt tuleb märkida, et kuna E. Muna on üheaegselt nii V. Leedo kui ka HKV kaitsja,

ei ole põhjendatud lugeda mõistliku menetluskulu hulka taandamisavalduse koostamisel, DPR

määruskaebusega seoses ja kohtuistungil osalemise näol osutatud õigusabi, sest neid on juba

arvesse võetud V. Leedole hüvitatava õigusabi juures ning puudub alus arvestada tasu nende

eest topelt. Arvestades seda, et HKV apellatsioon kattub suurtes osades V. Leedo

apellatsiooniga ning kordab paljuski ka juba maakohtus kohtuvaidlustes kajastatut, peab

kolleegium mõistliku suurusega menetluskuluks õigusabi 12 tunni ulatuses, mis 220 euro

suuruse tunnitasu juures teeb 2 640 eurot. See summa kuulub süüdistatavale hüvitamisele ilma

käibemaksuta.

118.

T. Rihvki kaitsjad vandeadvokaadid Erki Kergandberg ja Tanel Kask taotlevad lisaks

maakohtus taotletud õigusabikulude hüvitamisele täiendavalt apellatsioonimenetluses T.

Rihvki kantud menetluskulu hüvitamist 27 375 euro suuruses summas (käibemaksuta).

Kaitsjad märgivad, et eelmärgitud summas sisaldub ka menetluskulu seoses DPR

määruskaebusega (22,5 tunni ulatuses tööd) ja seoses OÜ Reyna Trade (pankrotis)

tsiviilhagiga (15,5 tundi), millele lisanduks viivis. Tunnitasuna on kaitsja osutanud, et kuni

31. detsembrini 2024 oli see 200 eurot ja alates 2025. a algusest 220 eurot tund. Sellist

tunnitasumäära peab kolleegium iseenesest mõistlikuks. Kolleegium ei vaidle vastu ka

toimingutele, mida kaitsjad on esitatud nimekirjas kajastatult kaitsealuse huvide eest seismisel

apellatsioonimenetluses teinud. Küll aga tuleb suurel määral ülepaisutatuks lugeda kaitsjate

toodud ajakulu ja osutada sellele, et nende esitatud apellatsioon kattub valdavas osas sõna-

sõnalt V. Leedo kaitsja apellatsiooniga, mistõttu tuleb sellele teha ka samasugust sisulist

kriitikat nagu V. Leedo kaitsja apellatsioonile. Samuti tuleb tõdeda, et apellatsioonis esitatud

seisukohad osutusid põhjendamatuks. Neil kaalutlustel on apellatsiooni koostamisega ja

kohtuistungiks valmistumisega seotud menetluskulu võimalik KrMS § 175 lg 1 p 1

tähenduses mõistliku suurusega olevaks lugeda 33 tunni ulatuses, tunnihinnaga 220 eurot.

Samuti peab kolleegium põhjendatuks menetluskulu kahe tunni ulatuses seoses tsiviilhagiga.

Lisaks tuleb mõistlikuks menetluskuluks lugeda tasu 220 eurot tund kohtuistungil osalemiseks

kulunud 6,25 tunni eest, s.o 1 375 eurot. DPR määruskaebuse menetlemisega seonduvalt peab

kolleegium täiendavalt mõistlikuks tasu 1 tunni eest, s.o 220 eurot, mis tuleb KrMS § 187 lg 1

alusel jätta riigi kanda. Kokku on kolleegiumi hinnangul mõistliku suurusega menetluskulu,

mis tuleb V. Leedole teise astme kohtu menetluses hüvitada 9 295 eurot 42,25 tunni õigusabi

eest. See summa kuulub süüdistatavale hüvitamisele ilma käibemaksuta ning tuleb välja

maksta kulu reaalselt kandnud AS-le Holostovi Kinnisvarahaldus.

119.

L. Viikmaa kaitsjad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise Altroff

taotlevad L. Viikmaale apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitamist summas 14

276,8 eurot (ilma käibemaksuta) 63,08 tunni õigusabi eest. Vandeadvokaat Oliver Nääs on

õigusteenust osutanud kuni 2025. a juulini tunnihinnaga 250 eurot ning alates 2025. a

augustist tunnihinnaga 270 eurot. Advokaat Elise Altroffi tunnihind on kuni 2025. a juulini

olnud 210 ning alates 2025. a augustist 230 eurot (kõik tasumäärad ilma käibemaksuta).

Kolleegium asub seisukohale, et vandeadvokaadi tunnitasumäärana ei saa põhjendatuks

lugeda 270 eurot, samuti on advokaadi tunnitasumäärana 230 eurot ülemäärane. Kolleegium

aktsepteerib mõistlikus suuruses tunnitasuna kaitsjate tunnitasumäärasid vandeadvokaadil 250

eurot ja advokaadil 210 eurot ning lähtub tasu kindlaksmääramisel neist summadest. Samuti

on kolleegiumi hinnangul ülemäärane kaitsja näidatud ajakulu kaitseülesande täitmiseks. Nii

nt jääb arusaamatuks, mis põhjusel on kaitsjatel kulunud koguni 8 tundi taandamisavalduse

koostamisele. Liiga pikaks tuleb pidada apellatsiooni koostamisele kulunud aega. Samuti

tuleb arvestada, et apellandi seisukohad osutusid valdavalt põhjendamatuks. Kolleegium loeb

põhjendatud ajakuluks 30 tundi kohtulahendite ja menetlusdokumentidega tutvumiseks ning

nende analüüsimiseks, apellatsiooni, samuti istungiks valmistumiseks ja kliendiga

suhtlemiseks. Kolleegium peab põhjendatud menetluskuluks kahe tunni ulatuses õigusabi

osutamist seoses taandamistaotlusega. Samuti tuleb põhjendatud menetluskuluks lugeda tasu

kohtuistungil osalemiseks kulunud aja eest 6,25 tundi. Selliselt saab põhjendatud

menetluskuluks lugeda tasu 38,25 tunni eest, tasumääraga vandeadvokaadi puhul 250 eurot

tund (10 tunni ulatuses, s.o 2 500 eurot) ja advokaadi puhul 210 eurot (28,25 tunni ulatuses 5

932,5), seega kokku 8 432,5 eurot (ilma käibemaksuta). Nimetatud ulatuses menetluskulu

tuleb süüdistatavale hüvitada.

120.

G. Kundratsi kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver taotleb G. Kundratsile

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitamist summas 5 287,5 eurot (ilma

käibemaksuta) 35,15 tunni õigusabi eest tunnitasumääraga 150 eurot (ilma käibemaksuta).

Kolleegium peab kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega olevaks, ent leiab, et õigusabi

osutamiseks kulunud aeg on ülemäärane, eeskätt osas, mis puudutab maakohtu otsusega

tutvumist ja selle analüüsi ning juhib tähelepanu ka sellele, et apellatsioonis väljendatud

seisukohad osutusid põhjendamatuks. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja taotletud

menetluskulu põhjendatud kokku 28 tunni ulatuses, mis rahalises mõttes teeb 4 200 eurot

(ilma käibemaksuta). Nimetatud summas tuleb menetluskulu süüdistatavale hüvitada ja see

üle kanda kulu reaalselt kandnud AS Holostovi Kinnisvarahaldus arvelduskontole.

121.

Ka kannatanu Reyna Trade OÜ (pankrotis) on esitanud taotluse hüvitada

kannatanutele apellatsioonimenetluses osalemisega seonduv mõistliku suurusega

menetluskulu, mõistes selle solidaarselt välja süüdistatavatelt. Kannatanu taotluse kohaselt on

tal apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu suurus 21 237,68 eurot (sh käibemaks),

mille ulatuses ta palub hüvitise üle kanda Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ kontole.

Taotluses märgitakse, et õigusabi keskmine tunnihind on 212,5 eurot ja

apellatsioonimenetluses kulus õigusabile 68,7 tundi vastavalt kulude spetsifikatsioonis

näidatule. Kolleegium peab menetluskulu ühikuhinda mõistliku suurusega olevaks, kuid

hindab õigusabile kulunud aja ülemääraselt suureks, leides, et kannatanu rolli ja kannatanu

esitatud dokumente silmas pidades põhjendatud ajakuluks õigusabile 35 tundi, millele

lisandub kohtuistungiga seoses osutatud õigusabi 6,25 tunni ulatuses (seega kõik kokku 41,25

tundi). Esindaja keskmise tunnitasumäära kohaselt teeb see kokku 8 765,63 eurot (ilma

käibemaksuta). Nimetatud ulatuses tuleb kannatanule osutatud õigusabi lugeda põhjendatud

menetluskuluks ja see kannatanule hüvitada.

122.

Seoses menetluskulude otsustuse peale määruskaebuse esitamisega on kannatanutel

tekkinud menetluskulu summas 802,01 eurot vastavalt Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ

õigusabiarvele. Kolleegiumi hinnangul on tegemist mõistliku suurusega menetluskuluga, mis

tuleb KrMS § 187 lg-s 1 sätestatu kohaselt jätta riigi kanda, sest ringkonnakohus tühistab

osaliselt maakohtu otsustuse kannatanu menetluskulude osas.

Allkirjastatud digitaalselt

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 19.06.2026 otsusega

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2025. a ja Pärnu Maakohtu 10.

detsembri 2024. a otsus osas, millega kohtud:

1)rahuldasid OÜ Reyna Trade (pankrotis) tsiviilhagi ja jätsid muutmata hagi

tagamise abinõud;

2)jätsid Vjatšeslav Leedo, Tõnis Rihvki ja Lennart Viikmaa kanda valitud

kaitsjatele enne apellatsioonimenetlust makstud tasu osas, milles see

menetluskulu oli tingitud OÜ Reyna Trade (pankrotis) tsiviilhagi lahendamisest;

3)mõistsid Lennart Viikmaalt kohtueelses ja maakohtu menetluses määratud

kaitsjale makstud tasu ja kulude katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 12 436

eurot 32 senti.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2025. a otsus lisaks eelmises

punktis märgitule ka osas, millega ringkonnakohus:

1)mõistis Vjatšeslav Leedolt, Tõnis Rihvkilt ja Lennart Viikmaalt solidaarselt

OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja valitud esindajatele makstud tasu

summas 9076 eurot 62 senti;

2)määras, et süüdistatavatelt OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja

mõistetud summad tuleb tasuda Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ

arvelduskontole.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1)jätta OÜ Reyna Trade (pankrotis) tsiviilhagi rahuldamata;

2)tühistada Pärnu Maakohtu 6. oktoobri 2020. a määrusega nr 1-20-7062/2 ja 15.

jaanuari 2024. a määrusega nr 1-21-8988/270 OÜ Reyna Trade (pankrotis)

tsiviilhagi tagamiseks Lennart Viikmaa kinnisasjale seatud kohtulik hüpoteek;

3)vabastada aresti alt Pärnu Maakohtu 30. septembri 2020. a määrusega nr 1-20-

6830/2, 1. oktoobri 2020. a määrusega nr 1-20-6960/3 ja 31. mai 2024. a

määrusega nr 1-21-8988/447 arestitud 50 Vjatšeslav Leedole abikaasade

ühisvarana kuuluvat AS-i Holostovi Kinnisvarahaldus aktsiat;

4)vabastada aresti alt Pärnu Maakohtu 6. oktoobri 2020. a määrusega nr 1-20-

7057/2 ja 15. jaanuari 2024. a määrusega nr 1-21-8988/270 arestitud kinnisasjad,

mis kuuluvad Tõnis Rihvkile abikaasade ühisvarana;

5)jätta OÜ Reyna Trade (pankrotis) valitud esindajatele enne

apellatsioonimenetlust makstud tasu 9076 eurot 62 senti kannatanu enda kanda;

6)mõista Vjatšeslav Leedolt OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks välja 5283 eurot

34 senti, Tõnis Rihvkilt 25 033 eurot 34 senti ja Lennart Viikmaalt 26 438 eurot

35 senti kannatanu kohtueelses menetluses ja maakohtus valitud esindajatele

makstud tasu katteks;

7)mõista Lennart Viikmaalt kohtueelses ja maakohtu menetluses määratud

kaitsjale makstud tasu ja kulude katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 12 245

eurot 83 senti;

8)mõista OÜ-lt Reyna Trade (pankrotis) Lennart Viikmaa määratud kaitsjale

kohtueelses ja maakohtu menetluses makstud tasu ja kulude katteks Eesti

Vabariigi kasuks välja 190 eurot 49 senti.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

5. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

6. Mõista Eesti Vabariigilt menetlusosaliste kassatsioonimenetluse kulu katteks välja

järgmised summad:

1)3500 eurot Vjatšeslav Leedo kasuks;

2)1000 eurot Tõnis Rihvki kasuks;

3)2000 eurot Lennart Viikmaa kasuks;

4)1900 eurot OÜ Reyna Trade (pankrotis) kasuks.

7. Jätta OÜ Reyna Trade (pankrotis) täiendava kirjaliku seisukoha koostamise kulu

hüvitamise taotlus läbi vaatamata.