2-24-139613/22 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. oktoober 2025, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-24-139613

Tsiviilasi

Modena Estonia OÜ hagi V.E vastu võla ja viivise

nõudes

Tsiviilasja hind

4419 eurot 76 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistungi aeg

Protokollija

Hageja: Modena Estonia OÜ (registrikood 14820592),

lepinguline esindaja Maria Pihl

Kostja: V.E (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Ain Laansalu

30. september 2025

Kohtuistungisekretär Kaire Kuznetsov

RESOLUTSIOON

1. Jätta Modena Estonia OÜ hagi V.E vastu põhivõla 3000 euro, intressi 290 euro 20 sendi,

kuni 3. novembri 2024 seisuga põhivõlalt sissenõutavaks muutunud viivise 26 euro 46

sendi, alates 4. novembrist 2024 põhivõlalt sissenõutavaks muutuva viivise ja

sissenõudmiskulude 30 euro väljamõistmiseks rahuldamata.

2. Toimetada otsus pooltele kätte.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

3. Jätta menetluskulud Modena Estonia OÜ kanda.

4. V.E-l puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.

Edasikaebamise kord

Asja arutati lihtmenetluses vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405.

Tuginedes TsMS § 442 lg-le 10 ei anna maakohus luba otsuse edasikaebamiseks.

Vastavalt TsMS § 637 lg 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada

kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Pärnu Maakohtu 18. detsembri 2024 määrusega anti Modena Estonia OÜ nõue V.E vastu

üle menetlemiseks esimese astme kohtumenetlusse Tartu Maakohtule.

Modena Estonia OÜ (hageja) esitas 3. jaanuaril 2025 Tartu Maakohtule hagi V.E (kostja)

vastu krediidilimiidi lepingutest tuleneva põhivõla, intressi, viivise ja sissenõudmiskulude

väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 3. juulil 2024 korduvkasutatava

krediidilimiidi lepingu nr 202407031316350 (edaspidi leping 1) krediidilimiidiga 2 500

eurot. Samal päeval esitas kostja hagejale avaldused kogu krediidisumma 2 500 euro

väljamaksmiseks.

Hageja ja kostja sõlmisid 4. juulil 2024 korduvkasutatava krediidilimiidi lepingu nr

202407040235047 (edaspidi leping 2 ning mõlemad lepingud leping) krediidilimiidi

tõstmiseks summani 3 000 eurot. Samal päeval tegi kostja avalduse 500 euro

väljamaksmiseks.

Leping sõlmiti elektrooniliselt. Elektroonilise isikutuvastuse protsessis kasutati

isikusamasuse tuvastamiseks ID-kaardi sertifikaate ja PIN-koode. Kui kostja hoidis oma

ID-kaarti, PIN-koode ja panga kasutajatunnust kolmandatele isikutele kättesaadavana, oli

käitus kostja hooletult. Hagejal ei ole põhjust arvata, et lepingu sõlminud isik ei ole kostja.

Kokku väljastas hageja kostjale krediiti summas 3 000 eurot. Väljamakstav krediidi

summa, igakuise tagasimakse kuupäev, igakuise osamakse suurus ning esimese osamakse

tasumise kuupäev kuvati kostjale enne lepingu allkirjastamist iseteeninduskeskkonnas.

Kostja ja hageja leppisid kokku, et kostja maksab talle väljastatud krediidid tagasi 60-

kuulise perioodi jooksul.

Hageja teavitas kostjat krediidi kulukuse määrast. Lepingu 1 krediidi kulukuse määr oli

34,5% aastas ning lepingu 2 puhul 49,7% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel

võeti arvesse kõik teadaolevad kulud, sealhulgas intressikulu ja muud võimalikud

krediidilimiidiga seotud kulud, mida klient on lepingu alusel kohustatud maksma ning mis

on krediidiandjale lepingu sõlmimise hetkel teada.

Pooled leppisid kokku viivisemääras 0,098% päevas, s.o 35,77% aastas.

Pooled leppisid kokku intressimääras lepingu 1 puhul 0,0506% päevas, s.o 18,2% aastas,

ja lepingu 2 puhul 0,0759% päevas, s.o 27,3% aastas.

Kostja esitas hagejale taotluse krediidilepingu sõlmimiseks elektrooniliselt, sisestades

iseteeninduskeskkonnas krediidi taotlemiseks nõutud andmeväljad. Kostja

krediidivõimelisuse hindamiseks kontrollis hageja kostja poolt sisestatud andmeid ja

kogus täiendavaid andmed. Hageja hindas enne positiivse krediidiotsuse tegemist kostja

sissetulekuid ja finantskohustusi, samuti kostja elamiskulude suurust, ülalpeetavate arvu,

tööhõive staatust. Samuti rakendas hageja krediidiriski hinnangut ning kontrollis kostja

varasemaid maksehäireid. Krediiditaotluses avaldas kostja oma igakuise regulaarse

sissetuleku netosummaks 970 eurot ning igakuise finantskohustuste koondsummaks 139

eurot. Hageja hindas kostja pangakonto väljavõtet ning tuvastas kostja viimase nelja kuu

keskmiseks netosissetulekuks 969 eurot 76 senti kuus ning finantskohustuste suuruseks

138 eurot 78 senti kuus. Kostja sissetulekuna hindas hageja kostja kontole laekunud

sotsiaaltoetusi ning töövõimetoetusi. Kostja nimetas elamiskuludena 304 eurot

kalendrikuus, mida hageja arvestas. Kostja märkis taotluses, et ta on pensionär. Kostja

taotluse kohaselt ei olnud kostjal ülalpeetavaid ning rahvastikuregistri kohaselt ei ole

kostjal lapsi. Krediidivõimelisuse hindamise tulemusel jõudis hageja seisukohale, et

taotletav krediit on kostjale jõukohane.

Kostja ei teinud hagejale mitte ühtegi tagasimakset. Lepingu kohaselt pidi kostja tasuma

tagasimakseid üks kord kuus hiljemalt 10. kuupäevaks. Arved tehti kostjale

kättesaadavaks hageja iseteeninduskeskkonnas vähemalt seitse päeva enne arve tasumise

tähtaja saabumist. Teave arve kohta edastati kostjale nii e-posti kui SMS-i teel.

Kostja oli 11. oktoobri 2024 seisuga viivituses kolme üksteisele järgneva tagasimaksega

Hageja saatis kostjale 11. oktoobril 2024 e-kirja teel teavituse palvega tasuda viivituses

olevad tagasimaksed hiljemalt 25. oktoobriks 2024. Samuti teavitas hageja kostjat, et kui

ta viivituses olevaid tagasimakseid teavituses toodud tähtajaks ei tasu, ütleb hageja

lepingu erakorraliselt üles. Kuna kostja viivituses olevaid makseid ei tasunud, loeti leping

alates 26. oktoobrist 2024 ülesöelduks.

Hageja nõuab kostjalt kogu tagastamata krediiti summas 3 000 eurot. Nimetatud summale

lisanduvad intress, viivis ja täiendav viivis alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse

esitamise päevast ning sissenõudmiskulud.

Hageja on arvestanud krediidi kasutamise eest intressi iga päeva eest alates väljamakse

tegemise päevale järgnevast. Intressinõue kujuneb kolme järjestikuse arve

mittemaksmisest. Hageja nõuab kostjalt intressi kolme järjestikuse tasumata arve eest, mis

on esitatud perioodi 3. juulist 2024 kuni 2. oktoobrini 2024. Hageja loobub intressinõudest

perioodi 3. oktoobrist 2024 kuni 25. oktoobrini 2024. Intressi arvestuse aluseks on eelneva

kuu põhiosa saldo vastavalt annuiteetgraafikule. Hageja nõuab kostjalt intressi kokku 290

eurot 20 senti.

Hageja nõuab kostjalt viivist nõude põhiosalt 3 000 eurolt 0,098% päevas alates 26.

oktoobrist 2024 kuni 3. novembrini 2024 (s.o maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise

päevale eelneva päevani) summas 26 eurot 46 senti. Hageja nõuab kostjalt täiendavat

viivist nõude põhiosalt arvates 4. novembrist 2024 tasumata põhinõudelt 3 000 eurolt kuni

põhinõude täitmiseni 0,098% päevas.

Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude tasumist summas 30 eurot. Lepingu kehtivuse

ajal edastas hageja kostjale korduvaid meeldetuletuskirju iga sissenõutavaks muutunud

kohustuse kohta nii SMS-i kui ka e-kirja teel. Tasuta meeldetuletuskirjaks loeb hageja

meeldetuletuskirja, mis on kostjale edastatud 24. augustil 2024. Pärast lepingu lõppemist

edastas hageja kostjale meeldetuletuskirja 2. novembril 2024. Hageja nõuab

sissenõudmiskulude hüvitamist ühe meeldetuletuskirja eest summas 5 eurot ning pärast

lepingu lõppemist lepingu ülesütlemise teatise eest summas 25 eurot (kokku 30 eurot).

2. Kostja vaidleb hagiavaldusele vastu. Kostja ei ole hagejaga korduvkasutatava

krediidilimiidi lepingut sõlminud ega enda käsutusse 3 000 eurot saanud.

Kostja äraolekul ja kostja teadmata tegi kostja korterikaaslane K. V. (endine

perekonnanimi U.) mais-juulis 2024 kostja nimel konto Citadele pangas ning võttis kostja

nimel erinevaid laene. Ilmselt sai K.V. teada, kus kostja oma toas hoiab ID-kaarti, selle

paroole ja internetipanga kasutajatunnust. Laenulepingu sõlmimisel esitas K. V. enese

mobiiltelefoni numbri. Üks laen laekus Citadele kontole. Teised laenud laekusid

Swedbank kontole ning kanti kostjale tundmatule M. O. või Citadele kontole. Pärast 5.

juulit 2024 lahkus K. V. kostja valduses olevast korterist, kostja ei ole saanud temaga

suhelda ning tema asukoht on teadmata. Kostja esitas kuriteokaebuse ning kriminaalasi on

politsei menetluses.

Kuna kostja ei ole enda valdusse raha saanud, ei ole tal kohustust midagi tagastada. Kostja

ei ole laenulepingu sõlmimiseks kedagi volitanud. Kostja ei ole kellelegi oma ID-kaarti

andnud. Kostja hoidis ID-kaarti, paroole ja kasutajatunnust kodus baarikapis koos teiste

dokumentidega. Kostja hoidis seal ka e-posti andmeid ja parooli. Kostja ei kasutanud e-

posti. Kostja ei oska arvutit kasutada. Kostja ei kasuta internetipanka. K.V. elas kostja

juures kõrvaltoas üürnikuna pool aastat, kostja ei tundnud teda varem. K. V. aitas kostjal

teha arvutis üürimakseid. 3. juulil 2024 ei teinud kostja ühtki ülekannet.

Hageja on käitunud ülima hoolimatusega. Hageja ei tuvastanud laenusaaja isikut. Kostja ei

ole vahetult ega audiovisuaalselt hagejaga suhelnud. On arusaamatu, mille alusel hageja

tuvastas kostja regulaarse sissetulekuna 969 eurot 70 senti, kui kostja ainsaks

sissetulekuks on sotsiaaltoetus ca 620 eurot. Samuti on arusaamatu, mille alusel otsustas

hageja, et kostja igakuiste finantskohustuste suurus on 139 eurot, kui K. V. poolt saadetud

kontost oli näha, et kuu alguses oli kontole laenuna laekunud ca 1800 eurot Esto AS-ilt.

Hageja ei küsinud teise konto väljavõtet, kuigi Swedbank konto väljavõttest oli näha, et

maksed on olnud sama isiku erinevate kontode vahel. Hageja hoolimatus soodustas K. V.

poolt kuriteo toimepanemist, mistõttu on õige ja õiglane, et sellest tekkinud kahju peab

kandma hageja.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 3. juulil 2024 korduvkasutatava

krediidilimiidi lepingu nr 202407031316350 (leping 1, dtl 38-48) krediidilimiidiga 2 500

eurot ning 4. juulil 2024 korduvkasutatava krediidilimiidi lepingu nr 202407040235047

(leping 2, dtl 49-59) krediidilimiidi tõstmiseks summani 3 000 eurot. Kohtule esitatud

maksekorraldustelt nähtub, et hageja kandis kostja pangakontole 3. juulil 2024 üle 2 500

eurot (dtl 61-63) ja 4. juulil 2024 500 eurot (dtl 65), kokku 3 000 eurot.

5. Hageja leiab, et poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) §

402 mõistes, mille alusel sai kostja hagejalt 3 000 euro ulatuses krediiti ning kohustus

selle tagastama 60-kuulise perioodi jooksul, tehes tagasimakseid üks kord kuus hiljemalt

10. kuupäevaks. Hageja väitel ei teinud kostja ühtki tagasimakset. Hageja edastas kostjale

korduvaid meeldetuletusi (dtl 113-114). 11. oktoobri 2024 seisuga oli viivituses kolm

üksteisele järgnevat tagasimakset. Kuna kostja võlgnevust ka täiendavaks tähtajaks ei

tasunud, luges hageja lepingud alates 26. oktoobrist 2024 ülesöelduks (11. oktoobri 2024

ülesütlemise teade, dtl 115). Hageja nõuab kostjalt põhivõla 3000 euro, intressi 290 euro

20 sendi, kuni 3. novembri 2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 26 euro 46

sendi, alates 4. novembrist 2024 sissenõutavaks muutuva viivise ja sissenõudmiskulude

30 euro väljamõistmist.

4. Hagiavaldusele lisatud lepingutel on kostja digitaalallkiri (dtl 38, 49). Kuna lepingutel on

kostja digitaalallkiri, mis on antud kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada,

et kostja andis lepingu sõlmimiseks oma tahteavalduse. Vastupidist tuleb tõendada isikul,

kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust

ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid

tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (vt Riigikohtu 16. detsembri 2019

otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 22).

5. Kostja väidab, et tema ei sõlminud hagejaga kumbagi lepingut, vaid seda tegi kostja

identiteeti ära kasutades ja kostjalt varastatud ID-kaarti, PIN-koode ja internetipanga

kasutajatunnust kasutades kostja korterikaaslane (üürnik) K. V., kelle kohta kostja sai

hiljem teada, et ta on sarnase tegevuse eest korduvalt kriminaalkorras karistatud (kostja

vastus, dtl 131). Kostja andis kohtuistungil vande all seletuse (dtl 205-210), mille kohaselt

elas K. V. tema juures kõrvaltoas üürnikuna pool aastat, kostja ei tundnud teda varem.

Kostja ei oska arvutit kasutada. Kostja ei kasuta internetipanka. Kostja ei kasutanud ka e-

posti, kuigi e-posti aadress oli tal olemas. Kostja hoidis oma ID-kaarti, selle paroole (PIN-

kood 1 ja PIN-kood 2) ja internetipanga kasutajatunnust kodus oma toas baarikapis koos

teiste dokumentidega, et ta neid ära ei kaotaks. Kostja hoidis seal ka oma e-posti andmeid

ja selle parooli. K. V. aitas kostjal vahepeal teha arvutis üürimakseid. K. V. teadis, et

kostja ID-kaart, paroolid ja internetipanga kasutajatunnus asuvad baarikapis, sest ta oli

seal toas käinud ja näinud, kus kostja dokumente hoiab. Kostja ise ei ütelnud K. V. oma

dokumentide asukohta. Kostja viibis 1. kuni 5. juulini 2024 suvekodus, sel ajal oli kodus

K. V. Kui kostja 5. või 6. kuupäeval pangaautomaadis oma kontojääki vaatas, nägi ta, et

tal ei ole seal ühtki kopikat. 9. kuupäeval läks kostja politseisse ja pärast seda Swedbank

panka, kus temale anti uued paroolid. Pangakonto väljavõttelt nähtuvaid 3. juuli 2024

ülekandeid ei teinud kostja. Kostjal on ainult üks pangakonto. Kostja ei saanud

laenulepingu alusel välja makstud 3 000 eurot ega midagi sellest rahast enda kasutusse.

Kohtu hinnangul on kostja vande all antud seletus usaldusväärne, kuna on tema lihtsat

isikut (milles kohus veendus kahel istungil vahetu mulje alusel) arvestades eluliselt usutav

ning seda toetavad ka Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) tõenditest nähtuv (vt täpsemalt

otsuse punktist 8).

6. Hageja selgituste kohaselt saatis ta kõik lepingutega seotud informatsiooni ja teavitused

kostja poolt avaldatud e-postile ja SMS-ina kostja poolt avaldatud telefoninumbrile.

Hageja poolt kohtule esitatud krediiditaotlustesse (dtl 169-178) on laenutaotleja e-postina

märgitud tarmobend41@gmail.com (dtl 169, 174). Kostja selgitas vande all, et see on

tema õige meiliaadress, kuid ta oma e-posti ei kasuta ega loe (dtl 206, 209). Ka e-posti

andmed olid baarikapis olemas (dtl 209). Kohtule ei ole esitatud ühtki tõendit, millest

nähtuks, et kostja oleks hageja e-kirjadele vastanud. See asjaolu toetab kostja vande all

antud seletust selles, et ta oma e-posti ei kasuta ega loe.

Krediiditaotlustesse on laenutaotleja mobiiltelefonina märgitud XXX (dtl 169, 174), kuid

kostja kinnitas vande all, et see ei ole tema telefoninumber (dtl 209). Kostja on kohtule

oma telefoninumbrina nimetanud XXX (kostja vastus, dtl 131).

Vaidlust ei ole, et laenu väljastamise protsess toimus hageja iseteeninduskeskkonnas

täiesti automaatsena ning isiku identifitseerimisel piirduti ID-kaardi sertifikaadi kehtivuse

kontrollimisega, laenutaotleja fotot ega videot ei nõutud (dtl 152).

Kohus on seisukohal, et hageja ei olnud lepingute sõlmimisel küll nii hoolimatu nagu seda

on menetluses väitnud kostja, kuid samas tegi hageja vaid miinimumi sellest, mida oleks

võinud isiku tuvastamisel teha, et välistada identiteedivargust.

7. Iseenesest on õige hageja viide sellele, et digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on

isikul kõrge hoolsuskohustus. Nii on leidnud ka Riigikohus 16. detsembril 2019

tsiviilasjas nr 2-16-124450 tehtud otsuse punktis 23 ja Tartu Ringkonnakohus 3. märtsil

2022 tsiviilasjas nr 2-14-8927 tehtud määruse punktis 9.2, kus on mh märgitud, et ID-

kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on

vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga

samaväärne tähendus. Seega, kui isik annab talle väljastatud digitaalallkirja andmise

vahendid kolmandale isikule üle või tagab nendele juurdepääsu, peab ta möönma, et

kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel

tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles,

et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja.

8. Kohus nõustub hagejaga selles, et hoides üheskoos nii ID-kaarti, selle PIN-koode ja

internetipanga kasutajatunnust, tegutses kostja vastupidiselt üldlevinud õpetustele. Samas

arvestab kohus sellega, et kostja hoidis oma ID-kaarti, selle PIN-koode ja internetipanga

kasutajatunnust siiski oma kodus baarikappi hoiustatuna, mitte avalikus kohas kõrvalistele

isikutele kättesaadavana. Kohtu hinnangul on kostjal õigus eeldada, et oma kodus on

turvaliselt hoitud ka tema digitaalallkirja andmist võimaldavad vahendid. Kostja tuppa

ilma tema loata sisenemine ning baarikapist tema dokumentide võtmine kujutas endast

kostja valduse rikkumist ning kostja tahte vastast käitumist. Kostja selgitas vande all, et ta

ei volitanud kedagi hagejaga tema nimel lepingut sõlmima ning ta ei ole kellelegi

vabatahtlikult enda ID-kaarti andnud (dtl 205). Kostjal ei olnud põhjust arvata, et tema

korterikaaslane võiks varastada tema ID-kaardi koos paroolidega ning võtta tema nimele

laenu. Kostja selgitas, et olukorrast teada saades pöördus ta politseisse (dtl 206, 208). PPA

14. augusti 2024 teatisega kriminaalmenetluse alustamise kohta (dtl 133) ja 2. juuni 2025

vastuskirjaga kohtunõudele (dtl 186) on tõendatud, et PPA menetluses on kriminaalasi nr

24278051552, milles on alustatud menetlust 18. juulil 2024 karistusseadustiku § 199 lg 1

ja § 209 lg 1 tunnustel selles, et V.E poolt esitatud süüteoteate kohaselt on temalt tema

teadmata varastatud sularaha, korteri võtmed ja tema nimele tellitud pangakaart ning

võetud Modena Estonia OÜ-st V.E arveldusarve kontole laenu 3 000 eurot. Politseisse

pöördumise fakt näitab, et krediidi võtmine on toimunud kostja tahte vastaselt tema identiteeti ära

kasutades, sest miks muidu oleks ta politseisse avalduse teinud. Seega on kohus seisukohal, et kostja

ID-kaart, selle PIN-koodid ja internetipanga kasutajatunnus läksid kostja valdusest välja tema süüta,

tema tahte vastaselt.

9. Kohus leiab, et kostja vande all antud seletusega on ümber lükatud eeldus, et kuna leping

sõlmiti kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, oli kostja see, kes andis lepingu

sõlmimiseks oma tahteavalduse. Kostja vande all antud seletuse ja PPA tõenditega on

kohtu hinnangul veenvalt tõendamist leidnud, et kostjal ei ole puutumust 3. ja 4. juulil

2024 sõlmitud lepingutega ning tema ei ole nende sõlmimiseks tahteavaldust andnud.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumise esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kohtu poolt tuvastatud

asjaolud ei võimalda käesoleval juhul teha järeldust, et hageja ja kostja vahel on VÕS § 9

lg 1 järgi sõlmitud tarbijakrediidileping(ud).

10. Ka asjaolust, et krediidisumma on kantud kostja nimelisele pangakontole, ei saa järeldada

hageja ja kostja vahel lepingu sõlmimist. Hageja on esitanud kohtule pangakonto

väljavõtte, mis sisaldab nii kostja nimel AS-is Swedbank kui Citadele pangas avatud

kontode andmeid (dtl 86-104; hageja esindaja selgitus eelistungil, dtl 153). Kostja selgitas

vande all, et temal on konto ainult AS-is Swedbank ning Citadele pangas avatud kontost ei

tea ta midagi (dtl 208-209). Hageja kandis 3. juulil 2024 krediidisumma kostja kontole

AS-is Swedbank (maksekorraldused, dtl 61-63). Pangakonto väljavõttest nähtub, et 3.

juulil 2024 on hageja väljamakse 2 500 euro arvelt samal päeval tehtud ülekanded kostja

teisele kontole järgmiselt: 50 eurot selgitusega „Raha“, 950 eurot selgitusega „Arved

maksta“ ja 1400 eurot selgitusega „Auto keti vahetus“; samuti on tehtud muu ülekanne

summas 95 eurot selgitusega „Võlg“ (dtl 91). Kostja selgitas, et pangakonto väljavõttelt

nähtuvaid 3. juuli 2024 ülekandeid (dtl 91) ei teinud tema, seejuures ei olnud tal ka autot,

mille ketti vahetada (dtl 208). Kostja ei saanud laenulepingu alusel välja makstud 3 000

eurot ega midagi sellest rahast enda kasutusse (dtl 205). Kohtu hinnangul on kostja vande

all antud seletusega tõendatud, et tema ei saanud hageja poolt antud krediiti enese

kasutusse. Seega ei oleks hagejal nõuet ka alusetu rikastumise sätete alusel (hageja ei ole

sellist nõuet menetluses ka esitanud).

11. Kostja vande all antud seletus ei anna alust väita, et kostja oleks volitanud K. V. või

kedagi teist tema nimel krediidi võtmiseks tahteavaldusi andma, kuivõrd tema ID-kaart ja

selle PIN-koodid läksid kostja valdusest välja tema tahte vastaselt ning krediiti võeti tema

teadmata. Tegemist ei saa olla ka näivusvolituse olukorraga tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 118 lg 2 analoogia tähenduses, kuna kostja ei teadnud K. V. (või kellegi

teise, kes kostja identiteeti kasutas) tegutsemisest tema nimel ega talunud seda.

Vastupidiselt, politseisse pöördumine näitab, et kostja ei kiitnud K. V. (või kellegi teise,

kes kostja identiteeti kasutas) tegevust mingil moel heaks. Kostja vande all antud

seletusele tuginedes on kohus seisukohal, et kostja nimel on hagejaga lepingud sõlminud

kolmas isik, kellel ei olnud selleks kostjalt volitust. Kostja nimel kolmanda isiku poolt

tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine, kuna kostja ei ole tehingut heaks kiitnud.

Kostja ei pea tühist tehingut täitma. Nagu kohus juba eelnevalt märkis, ei nähtu tuvastatud

asjaoludest ning hageja ei ole tuginenud sellele, et kostja oleks alusetult rikastunud

krediidisumma arvel.

12. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et hagejal ei ole kostja vastu nõudeid. Kohus jätab

hagiavalduses esitatud nõuded põhivõla 3 000 euro, intressi 290 euro 20 sendi, kuni 3.

novembri 2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 26 euro 46 sendi, alates 4.

novembrist 2024 sissenõutavaks muutuva viivise ja sissenõudmiskulude 30 euro

väljamõistmiseks rahuldamata.

13. Kuna kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, puudub kohtul vajadus hinnata hageja

tõendeid, mis on esitatud seoses lepingutingimuste tõendamise, vastutustundliku

laenamise põhimõtete järgimise ja sissenõudmiskulude põhjendamisega (krediidilimiidi

üldtingimused, dtl 66-78; rahvastikuregistri väljavõte ja krediidivõimelisuse hindamine,

dtl 105-112; teade pärast lepingu lõppemist, dtl 116). Kohus jätab need tõendid lahendi

tegemisel arvestamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

15. Kostja ei soovinud esitada menetluskulude nimekirja (dtl 210). Seega puuduvad kostjal

hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik