3-24-3422/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

26. November 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3422

Haldusasi

Dozerland OÜ kaebus Põhja-Pärnumaa Vallavolikogu

20.11.2024 otsusele nr 42 „Arvamuse andmine Pitsalu V

uuringuruumi geoloogilise uuringu loa taotluse kohta“

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Dozerland OÜ, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Martin Lepp

Vastustaja – Põhja-Pärnumaa vald

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 24.11.2025. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Dozerland OÜ esitas 04.06.2024 Keskkonnaametile taotluse Pitsalu V uuringuruumis

(edaspidi uuringuruum) geoloogilise uuringu (edaspidi uuring) läbiviimiseks. Uuringu

eesmärgiks on selgitada Dozerland OÜ valitud alal maavarana kasutatavate setete esinemist,

nende levikut, kvaliteeti ja mahtu ning kaevandamistingimusi detailsusega, mis võimaldaksid

maavara varu kinnitada aktiivse tarbevaru kategoorias, et hiljem taotleda kinnitatud

maavaravaru alale maavara kaevandamise keskkonnaluba.

2. Uuringuruum asub Põhja-Pärnumaa vallas, mistõttu edastati taotlus 26.06.2024 kohalikule

omavalitsusele arvamuse andmiseks. Põhja-Pärnumaa Vallavolikogu 20.11.2024 otsusega nr 42

„Arvamuse andmine Pitsalu V uuringuruumi geoloogilise uuringu loa taotluse kohta“ (edaspidi

20.11.2024 otsus) nõustuti loa andmisega tingimuslikult (punkt 1) ning loeti uuringuloa taotluse

juurde lisatud Liiva kinnistu omaniku allkirjastatud nõusolek seotuks üksnes geoloogilise

uuringu läbiviimisega ja mitte käsitleda seda tulevikus uuritaval alal kaevandustegevusele antud

nõusolekuks (punkt 2).

3. Tallinna Halduskohtule saabus 19.12.2024 Dozerland OÜ (edaspidi kaebaja) kaebus, kus

vaidlustatakse otsuse punkti 2.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja seisukoht

4.1. Kaebajal on põhjendatud huvi 20.11.2024 otsuse punkti 2 vaidlustamiseks, kuna see

välistab juba ette siduvalt kaebajale tulevikus kaevandamisloa väljastamise – sellega otsustati

ette, et vastustaja seisukohalt kaevandamisloa taotlemiseks vajalikku nõusolekut ei eksisteeri.

Kui otsuse punkt 2 jääb jõusse, on see edaspidi asjassepuutuvatele isikutele järgimiseks

kohustuslik.

4.2. Otsuse punkt 2 ei seondu uuringuloa andmise menetlusega ning kaevandamisloa menetluses

saab vastustaja seisukoha esitada tulevikus. Seda kinnitab ka vastustaja istungi protokoll, kus

märgitakse, et geoloogilise uuringuloa kontekstis ei ole Liiva kinnistu omaniku nõusolek üldse

oluline. Seega on otsuse punkt 2 ennatlik ja õigusvastane. Vastustajale ei olnud otsuse

vastuvõtmisel teada, milline on Liiva kinnistu omaniku nõusolek tulevikus, kui kaebaja

kaevandamisloa taotluse esitab.

4.3. Isegi, kui vastustajal oli õigus otsuse tegemiseks, siis selle aluseks olevad kaalutlused ja

põhjendused on arusaamatud ning ebapiisavad. Otsuses viidatakse nõusoleku vormistuslikele

puudustele, kuid kust nõuded vormistusele tulevad, on arusaamatu. Ka ei nähtu, et kaebaja

11.09.2024 kirjas toodud selgitusi oleks arvestatud. Ka ei selgu otsusest, kas vastustaja püüdis

suhelda kinnistuomanikuga otse või üksnes anonüümse lähisugulase kaudu.

4.4. Rikutud on ärakuulamisõigust, kuna kaebajale ei antud võimalust olla ära kuulatud.

4.5. Liiva kinnistu omaniku nõusolekul on selgelt väljendatud, et nõustutakse kaevandamisega

tema kinnistust 50m kaugusel. Liiva kinnistu omanik sai nõusoleku allkirjastamisel selle sisust

täpselt aru ning pole kahtlust, et nõusolekul on tema allkiri (seda polegi eitatud).

5. Vastustaja seisukoht

5.1. 20.11.2024 otsuse punkti 2 lisamise tingis asjaolu, et dokumendil ei ole allkirjastaja nime,

sel puudub kuupäev ja lisaks ei ole sellel juttu ka Lauri-Topi kinnistust, vaid lihtsalt kinnistust,

ilma nimeta. Punkt lisati taotlejale teadmiseks. 19.11.2024 tegi Liiva kinnistu omanik

pöördumise Põhja-Pärnumaa Vallavolikogule, milles kinnitab, et ei ole kaevandamiseks Lauri-

Topi kinnistul nõusolekut andnud. Vaidlustatud punkti Keskkonnaamet uuringuloa andmise

otsusesse nr 42 ei lisanud ning vastustaja kooskõlastas Keskkonnaameti otsuse eelnõu

14.01.2025 kirjaga.

5.2. Punkti 2 lisamine on vajalik, et mh kaitsta Liiva kinnistu omaniku huve ja ennetada

võimalikke vaidlusi tulevikus ning see ei riivanud kaebaja õigusi, kuna ei keelanud ega piiranud

2 (5)

uuringu läbiviimist. Punkt oli vajalik ja proportsionaalne, kuna see lahendas selgelt tekkinud

olukorra ilma, et oleks mõjutanud kaebaja majandustegevust.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Vaatamata kohtu selgitusele 22.08.2025 määruses, siis pärast vastustaja 22.09.2025 kaebuse

vastusega tutvumist on kohus siiski seisukohal, et kohalikul omavalitsusel oli õigus juhtida

tähelepanu, et Liiva kinnistu omanik on neile teada andnud, et ei ole andnud nõusolekut

kaevandamiseks ning et olemasolev nõusolek loetakse antuks üksnes uuringuloa taotluse

menetluses1.

7. Maapõueseaduse (edaspidi MaaPS) § 27 lg 7 kohaselt saadab uuringuloa andja2 temale

esitatud taotluse arvamuse saamiseks taotletava uuringuruumi kohaliku omavalitsuse üksusele,

kes esitab oma arvamuse kirjalikult kahe kuu jooksul taotluse saamisest alates. Vaidlust ei ole,

et kaebaja lisas uuringuloa taotlusele3 Liiva kinnistu omaniku nõusoleku4, et tõendada

geoloogilise uuringu kooskõlastamist5.

8. Ehkki kohus võttis kaebuse menetlusse nii tühistamis- kui ka tuvastamisnõudes, siis

tühistamisnõudes tuleb kaebus jätta rahuldamata, kuna 20.11.2024 otsuse punkt 2 ei ole oma

olemuselt haldusakt. Kohtu hinnangul on 20.11.2024 otsuse punkt 2 oma olemuselt teabe või

selgitustoiming (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106), millel puudub iseseisev regulatiivne

sisu. Tegemist on vastustaja teavitusega nii kaebajale kui ka uuringuloa andjale, et uuringuloa

taotlusega koos olnud Liiva kinnistu omaniku nõusolek kaevandamiseks on tagasi võetud.

9. Ka tuvastamisnõudes tuleb kaebus jätta rahuldamata, kuna vaidlustatud 20.11.2024 otsuse

punkt 2 ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ning see ei ole ka õigusvastane. Seejuures märgib

kohus, et ehkki kehtivast õigusest ei tulene vastustajale konkreetset õiguslikku alust toimingu

tegemiseks, siis seaduse reservatsiooni põhimõttest (põhiseaduse § 3 lg 1 esimene lause, HMS §

3 lg 1) tulenevalt ei pea seaduses sätestatud õiguslikku alust olema igasugusel toimingul.

Seaduses sätestatud õiguslik alus peab toimingul olema siis, kui sellega piiratakse isiku õigusi

või vabadusi (HMS § 107 lg 1 teine lause). Kohtu hinnangul ei takista 20.11.2024 otsuse punkt

2 kaebaja õigust ettevõtlusega tegeleda. Õige on ka vastustaja osutus, et uuringuloa saamine ei

anna õigustatud ootust kaevandamisloa saamiseks. Lisaks märgib kohus, et on ilmselge, et kui

kaebaja oleks selle nõusoleku esitanud kaevandamisloa menetluses, siis oleks vastustaja

hinnang sellele olnud samasugune otsuse punktis 2 toodule. Nagu kaebaja õigesti oma kaebuse

punktis 2.3.2 märgib, et puudub teadmine, milline seisukoht võib Liiva kinnistu omanikul olla

kaevandamisloa taotluse esitamise ajal (nt on kaebaja pöördunud Liiva kinnistu omaniku

nõusolekuga seoses kohtusse), kuid see ei väära asjaolu, et Liiva kinnistu omanik edastas

19.11.2024 vastustajale kirja, milles märgib: „Mina /…/ Liiva kinnistu omanik ei ole andnud

nõusolekut kaevandamiseks Lauri Topi kinnistul.“.6 Kui asjaolud muutuvad, siis saabki kaebaja

need tõendid taotlusele lisada, et MaaPS § 50 lg-s 10 sätestatud nõusolekut tõendada.

10. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 37 lg 2 punkt 6 lubab toimingu peale

tuvastamiskaebuse esitamist. Tuvastamiskaebuse esitamise õigus on aga isikul halduskohtus

vaid juhul, kui kaebuse esitamine on vajalik isiku õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1) ning

kaebeõigus ei ole muude normidega täiendavalt piiratud (nt HKMS § 45 lg-d 2 ja 3). Kohtu

hinnangul ei riku 20.11.2024 otsuse punkt 2 kaebaja õigusi, kuna sellest ei tulene käske ega

1 Vaidlustatud otsus on kättesaadav digitaalse kohtutoimiku lehekülgedel (edaspidi dtl) 48–52.

2 Keskkonnaamet (MaaPS § 26).

3 Dtl 12–33.

4 Dtl 27.

5 Kaebuse lisa 1, dtl 23.

6 Dtl 94.

3 (5)

keelde ning see ei riiva otseselt ka kaebaja ettevõtlusvabadust. Sel põhjusel ei olnud vajalik ka

kaebajat ära kuulata (HMS § 40 lg 2), ehkki vaidlust ei ole, et kaebaja seisukoha vastustajale

esitas7.

11. Kaebajal säilis vabadus otsustada oma majandustegevuse üle samas mahus nagu enne

20.11.2024 otsuse punkti 2 tegemist ning punkt 2 ei takistanud kaebajale uuringuloa andmist.

Seisukohta, et 20.11.2024 otsuse punkt 2 kaebaja õigusi ei piira, ei muuda ka asjaolu, et kaebaja

muutis kaevandamisloa taotluses kaevandamise piire. Kui kaebaja leidis, et Liiva kinnistu

maaomaniku nõusolek on kehtiv ning vastustaja sedastus väär, siis oleks tal olnud õigus esitada

Keskkonnaametile kaevandamisloa taotlus soovitud kujul. Vaidlustatud otsuse punkt 2 seda ei

takistanud. Samuti ei takista vaidlustatud otsuse punkt 2 uuesti Liiva kinnistu nõusoleku

küsimist ning seda korda siis uuringu tulemusel tuvastatud maavara kaevandamiseks. Sel

põhjusel ei nõustu kohus ka kaebajaga, et vastustaja otsustus välistab juba ette siduvalt tulevikus

kaebajale kaevandamisloa väljastamise.

12. Isegi kui vastustaja oleks 20.11.2024 otsuse punkti 2 jätnud otsusest välja, siis ei oleks see

kuidagi muutnud olukorda, et Liiva kinnistu omanik on selgelt väljendanud, et tema nõusolek

kaevandamisele ei laiene. Seejuures märgib kohus, et arvestades uuringuruumi tegelikku

asukohta ning Liiva kinnistu omaniku nõusoleku lehel olevat kaardimaterjali, siis need ei ühti

ning visuaalselt ei ole uuringualana tähistatud Liiva kinnistu naaberkinnistuks olevat Lauri-Topi

kinnistut8. Kuna kohaliku omavalitsuse ülesanne on nii uuringuloa- kui ka hilisemalt

kaevandamisloa menetluses tagada ka kohalike elanike huvide kaitse, siis ei saa vastustaja

20.11.2024 otsuse punkti 2 pidada meelevaldseks, ebaproportsionaalseks või õigusvastaseks.

Seejuures märgib kohus ka seda, et kohtupraktikas on mööndud, et teatud juhtudel võib

uuringuloa andmisest keelduda kaevandamisega seotud põhjendustel, kui juba uuringuloa

menetluses on ilmselge, et kaevandamisloa andmine konkreetses uuringuruumis on välistatud

(Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2022 otsuse nr 3-20-2094 punkt 17).

13. Kohus jääb enda varem väljendatud seisukoha juurde, et kohalik omavalitsus ei saa

otsustada Keskkonnaameti eest, kas ja kuidas käsitada uuringuloa taotluse menetluses esitatud

nõusolekut kaevandamiseks, kuid ühestki õigusaktist ei tulene kohalikule omavalitsusele ka

keeldu selgitada oma positsiooni kaevandamisloa taotluse menetluses, kui neile on saanud

teatavaks, et maaomanik on nõusoleku tagasi võtnud ning kaevandamisloa taotluse esitamiseks

MaaPS § 50 lg-s 10 sätestatud maaomaniku nõusolek puudub.

14. Kohtu hinnangul on hea halduse põhimõtte ning HMS § 5 lg-s 2 sätestatud

menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas, et kui kohalikule omavalitsusele saab

haldusmenetluses teatavaks mõni asjaolu, mis isiku lõppeesmärgi saavutamist võib takistada (nt

praegusel juhul asjaolu, et maaomanik on kaevandamiseks antud nõusoleku tagasi võtnud), et

sellisel juhul sellest isikut ka teavitatakse. Ka on selline lähenemine kooskõlas HMS §-s 36

sätestatud selgitamiskohustusega, kuna uuringuloa taotlusest nähtub üheselt, et kaebaja soov on

kaevandada ning teha seda Liiva kinnistul asuvast elamust lähemal kui 100 meetrit. Kuna

maaomaniku nõusolek on kaevandamisloa taotluses kohustuslik, siis sellise nõusoleku

tagasivõtmine on asjaolu, millega kaebajal tuleb arvestada.

15. Kuigi kohus möönab, et vastustaja oleks võinud jätta ka 20.11.2024 otsuses punkti 2

sõnastamata või sõnastada selle muul viisil, siis see ei muuda kuidagi 20.11.2024 arvamuse

andmise ajal eksisteerinud faktilist olukorda.

16. Eelnevast tulenevalt jääb kaebus rahuldamata.

7 Dtl 45–46

8 Vrdl dtl 27 ja 32

4 (5)

Menetluskulud

17. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 2420 eurot, sh kaebuse esitamisel

tasutud riigilõiv. Vastustaja ei ole esitanud kuludokumente kulude väljamõistmiseks. Kuna

kaebus jääb tervikuna rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS §

108 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

5 (5)