1-24-7496/134 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 1-24-7496 Otsuse kuupäev

20. oktoober 2025 Kohtukoosseis Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Heili Sepp Kohtuasi Kriminaalasi X-i süüdistuses KarS § 120 lg 1, § 121 lg 2 p 3, § 141 lg 2 p 1, § 215 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 4231 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 27. juuni 2025. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Lauriine Tšitškan, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled X-i kaitsja vandeadvokaat Rainer Objartel Asja läbivaatamine

1. oktoober 2025, kirjalik menetlus

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. juuni 2025. a otsus osas, millega ringkonnakohus jättis läbi vaatamata prokuratuuri apellatsiooni Tartu Maakohtu 13. märtsi 2025. a otsuse peale ning mõistis X-ile liitkaristuse ja jättis karistuse tingimisi kohaldamata.

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Prokuratuuri kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X anti lühimenetluses kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 120 lg 1, § 121 lg 2 p 3, § 141 lg 2 p 1, § 215 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 4231 järgi. KarS § 141 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse kohaselt vägistas ta 5. juunil 2024. a 16-aastast kannatanut, tõmmates vee all tema bikiinipüksid kõrvale ja sisestades vähemalt ühe sõrme tuppe. Kannatanu jaoks oli süüdistatava kiire ja jõuline käitumine ootamatu, mistõttu ta ei olnud võimeline vastupanu osutama.

2. Tartu Maakohtu 13. märtsi 2025. a otsusega lõpetati X-i suhtes kriminaalmenetlus KarS § 141 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 274 lg 1 alusel. Ülejäänud süüdistustes tunnistati X süüdi.

3. Maakohtu hinnangul ei olnud kannatanu KarS § 141 lg 1 tähenduses abitus seisundis, mistõttu ei ole täidetud vägistamise kuriteo objektiivsed tunnused. Süüdistatava tegu võib vastata KarS § 1531 lg-s 1 kirjeldatud väärteo (seksuaalne ahistamine) tunnustele.

1-24-7496

2(3)

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii kaitsja kui ka prokuratuur. Kaitsja taotles süüdistatava karistusest vabastamist ja palus kohaldada talle KarS § 87 lg 1 alusel alaealise mõjutusvahendit. Prokuratuur vaidlustas kohtuotsuse osas, millega lõpetati kriminaalmenetlus KarS § 141 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses. Prokuratuur leidis, et maakohus jättis ekslikult tuvastamata kannatanu abitusseisundi ja kohaldas seeläbi ebaõigesti materiaalõigust.

5. Tartu Ringkonnakohtu 27. juuni 2025. a otsusega kergendas apellatsioonikohus mõnevõrra süüdistatavale mõistetud karistust, kuid muus osas jättis maakohtu otsuse muutmata.

6. Prokuratuuri apellatsiooni jättis ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata, kuna KrMS § 318 lg 3 p 2 järgi ei saa prokuratuur vaidlustada lühimenetluses tehtud süüdimõistvat otsust. Riigikohtu 4. märtsil 2021 kriminaalasjas nr 1-20-470 tehtud määrusest tuleneb, et prokuratuuri apellatsiooniõigus lühimenetluses oleneb sellest, kas maakohtu järeldused süüdistuse kohta on sellised, mis seaduse kohaselt toovad kaasa kohtu kohustuse süüdistatav vähemalt osaliselt õigeks mõista. Süüdistuses kirjeldatu osaline tõendamata jäämine kohtumenetluses või asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele. Praegusel juhul ei mõistnud maakohus süüdistatavat vägistamises õigeks, vaid lõpetas menetluse, kuna süüdistatava tegu võib vastata väärteo tunnustele. Seega ei ole tegemist õigeksmõistva otsusega, mistõttu pole prokuratuuril apellatsiooniõigust. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Kaitsja kassatsiooni, milles vaidlustati süüdistatava karistust, ei võtnud Riigikohus menetlusse.

8. Prokuratuur vaidlustas ringkonnakohtu otsuse, taotledes selle tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Prokuratuuri arvates jättis ringkonnakohus apellatsiooni põhjendamatult läbi vaatamata, kuivõrd maakohtu otsus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta KrMS § 274 lg 1 alusel ei ole käsitatav süüdimõistva otsusena, mille peale prokuratuuril puudub kaebeõigus. Kuigi väärteotunnustele viitav menetluse lõpetamine ei tähenda isiku õigeksmõistmist, ei saa sellest järeldada, et niisugune otsus oleks apellatsiooniõiguse seisukohalt võrdsustatav süüdimõistmisega.

9. Kaitsja palus jätta prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata, sest ringkonnakohus jättis õigesti prokuratuuri apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 p-le 3 tuginedes läbi vaatamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kassatsioonimenetluse esemeks on küsimus, kas ringkonnakohus leidis õigesti, et prokuratuuril ei ole käsilolevas asjas KrMS § 318 lg 3 p 2 kohaselt apellatsiooniõigust ja apellatsioon tuli jätta KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

11. KrMS § 318 lg 3 p 2 järgi ei saa prokuratuur esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale, välja arvatud viidatud punktis nimetatud tsiviilhagi ja avalikõigusliku nõudeavalduse rahuldamata jätmist puudutavate erandite korral. Seega keelab KrMS § 318 lg 3 p 2 sõnaselgelt prokuratuuril lühimenetluses vaidlustada süüdimõistvat kohtuotsust.

12. Tartu Maakohus lõpetas 13. märtsi 2025. a otsusega X-i suhtes kriminaalmenetluse vägistamises esitatud süüdistuses, tuginedes KrMS § 274 lg-le 1. See norm näeb ette, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada, kui puudub kriminaalmenetluse alus (KrMS § 199 lg 1 p 1), kuid süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele. Maakohus leidis, et süüdistatavale etteheidetav tegu ei täida vägistamise

1-24-7496

3(3) koosseisu, ent tema käitumine võib olla käsitatav KarS § 1531 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteona, s.o seksuaalse ahistamisena.

13. Lõpetades kriminaalmenetluse KrMS § 274 lg 1 alusel, ei teinud maakohus KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeksmõistvat otsust KrMS § 309 lg 2 tähenduses. Riigikohus on varem selgitanud, et süüdistatavat ei mõisteta õigeks, kui kohtu kindlakstehtu vastab väärteo tunnustele, vaid sel juhul tuleb kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada (vt ka RKKK 18.10.2022, 1-20-7409/130, p 21; 06.02.2020, 1-19-1849/43, p 32).

14. Eelöeldust ei saa aga järeldada, et õigeksmõistva otsuse puudumise tõttu ei saanud prokuratuur seda otsust KrMS § 318 lg 3 p-s 2 sätestatud kaebepiirangu tõttu apelleerida. Kohtu otsustus kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada – sõltuvalt asjaoludest kas kohtuotsuse või -määrusega – ei ole käsitatav süüdimõistva kohtuotsusena. Ka ei näe kriminaalmenetluse seadustik ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos. Kriminaalasjas on võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt nt viidatud 1-19-1849/43, p 31; RKKK 17.06.2016, 3-1-1-54-15, p 42).

15. Prokuratuuri apellatsiooniõiguse välistamine ei ole kooskõlas ka KrMS § 318 lg 3 p-s 2 sätestatud kaebepiirangu mõttega. Apellatsiooniõiguse piirang lühimenetluses on osa selle kohaldamiseks antud nõusoleku õiguslikest tagajärgedest, seejuures keelab seadus edasikaebeõiguse vaid selle kohtumenetluse poole jaoks, kelle kasuks esimese astme kohtu otsus tehti. Seadusandja on siin lähtunud põhjendatult sellest, et kuivõrd esimese astme kohtumenetluse tulem on eelduslikult kooskõlas vastava menetlusosalise taotletuga kohtulikul arutamisel (süüdistatav – õigeksmõistmine; prokuratuur – süüdimõistmine), siis puudub neil tõenäoliselt ka vältimatu vajadus kohtuotsust vaidlustada. (Vt RKKK 05.04.2019, 1-17-7305/38, p 50; 12.10.2012, 3-1-1-81-12, p 14.)

16. Kui maakohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 274 lg 1 alusel põhjusel, et süüdistatava käitumine ei vasta ühegi kuriteo kirjeldusele, kuid võib vastata väärteo tunnustele, ei tee ta prokuratuuri taotlusele vastavat otsustust, s.o süüdimõistvat kohtuotsust. Seega ei saa rääkida apellatsiooniõiguse ebaotstarbekusest prokuratuuri jaoks. Olukorras, kus prokuratuur ei nõustu maakohtuga, et süüdistatav on toime pannud hoopis väärteo, on prokuratuuril õigus vaidlustada kohtu otsustus kõrgema astme kohtus.

17. Ringkonnakohus leidis seega vääralt, et prokuratuuril ei olnud KrMS § 318 lg 3 p-st 2 tulenevalt apellatsiooniõigust. See viga on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 27. juuni 2025. a otsuse osas, millega prokuratuuri apellatsioon jäeti läbi vaatamata. See toob kaasa vajaduse tühistada ka ringkonnakohtu mõistetud liitkaristus ja selle tingimisi täitmisele pööramata jätmine. Kriminaalasi tuleb tühistatud osas saata uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri kassatsioon rahuldatakse. KrMS § 4081 lg-le 2 tuginedes tuleb asendada alaealise süüdistatava nimi käesolevas otsuses initsiaalide või tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)