3-25-3310/2 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-3310

Määruse kuupäev

17. oktoober 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

X.X.-i (X.X.) kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks (vanglateenistujate suitsetamine ja kambri aknast

avanev vaade vanglateenistujate suitsetamisalale)

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasjast nr 3-25-2835 asja materjalide juurde

Tartu Vangla 27. augusti 2025. a otsus nr 1-9/2-25/385-2.

2. Tagastada kaebus asjas nr 3-25-3310.

3. Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

4. Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

5. Asendada määruse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 2‒4 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kätte-toimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. X.X. (edaspidi kaebaja) esitas 10. oktoobril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu

Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja selgitab, et viibib alates 2024.

aasta suvest S-hoones ning tema aknast avanevat vaadet rikub suitsetajatele tehtud varjualune,

kus käivad suitsetamas Tartu Vangla ametnikud, meditsiinitöötajad, sotsiaaltöötajad, õpetajad

jne. Kaebaja jaoks on inimväärikust alandav, et teatud isikud on seadusest kõrgemal ning neile

on tagatud privileegid, mida enamusel vanglas viibivatel isikutel ei ole. Lisaks alandab

inimväärikust asjaolu, et suitsetamisala on ehitatud täpselt S-hoone akende alla ja aknast välja

vaadates näeb ta põhiliselt vaid suitsu kimuvaid isikuid. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju

summas 2500 eurot hüvitamist. Kaebuses on esitatud ka taotlused riigilõivust vabastamiseks

ning riigi õigusabi andmiseks. Kaebaja vajab riigi õigusabi, kuna tal puuduvad enda

esindamiseks vajalikud teadmised ja haridus. Kaebajal ei ole kogemusi menetlustes

osalemiseks.

I

2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punkti 8 kohaselt selgitab

kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

3-25-3310

3. Kaebaja nõuab HKMS § 37 lõike 2 punkti 4 alusel vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist seoses asjaoluga, et tema aknast avaneb vaade Tartu Vangla ametnike ja töötajate

suitsetamisalale, mistõttu näeb ta aknast põhiliselt vaid suitsetavaid isikuid ning et Tartu

Vangla ametnikud ja töötajad saavad vanglas endiselt suitsetada, samas kui tema ei saa.

Kaebusest nähtub, et kaebaja taotleb väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamist.

4. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel, mis

näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu

hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud. Kaebaja

samasuguse kaebuse on kohus samal alusel tagastanud ka varem (vt haldusasi nr 3-25-2835).

5. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

6. Kohtu hinnangul ei saa vanglale etteheidetavaid tegevusi pidada kaebaja õigusi

intensiivselt riivavaks. Õigusaktidest ei tulene, milline vaade peab kinnipeetava kambri aknast

avanema. Asjaolu, et kaebaja kambri aknast võib avaneda vaade suitsetamisalale ja/või

suitsetavatele isikutele, ei saa kaebaja õigusi intensiivselt riivata. Ka asjaolud, et kaebaja

mainitud suitsetamisalal käivad väidetavalt suitsetamas vangla ametnikud ja kaebajale

suitsetamist ei võimaldata, ei riiva kaebaja õigusi intensiivselt. Õigust suitsetada ei näe

põhiseadus ette iseseisva põhiõigusena, vaid see on kaetud üldise vabadusõigusega.

Suitsetamise mittevõimaldamisega piiratakse küll kinnipeetava üldist vabadusõigust (õigust

vabale eneseteostamisele), kuid vabadusõiguse kontekstis ei ole suitsetamise näol tegemist

sellise hüve ja väärtusega, mida peaks tingimata saama vanglakaristuse kandmise ajal

teostada. Ka kohtupraktikas on sedastatud, et suitsetamise keeld vanglas ei põhjusta

kinnipeetavatele nii intensiivseid kannatusi ja ebameeldivusi, et võiks rääkida põhiseaduse §

18 esimesest lausest tuleneva õiguse olla inimväärikalt koheldud riivest (Riigikohtu 17.

detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-40, p 61).

7. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku

võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9

lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus selgitab, et

mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub eeltoodud sätetest tulenevalt rahuldamisele, kui

haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist

on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku

subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos

õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud,

puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

3-25-3310

8. Kohus on tulenevalt kaebuse asjaoludest seisukohal, et kaebuse rahuldamine on

ebatõenäoline. Suitsetamine on vangla territooriumil keelatud kõikidel isikutel (Tartu Vangla

kodukorra punkt 2.3). Tartu Vangla 27. augusti 2025. a otsuse nr 1-9/2-25/385-2 kohaselt ei

ole kaebaja kirjeldatud suitsetamisala Tartu Vangla territooriumil (võtta viidatud Tartu

Vangla otsus HKMS § 62 lõike 2 alusel haldusasjast nr 3-25-2835 praeguse asja juurde).

Seega asjaolu, et vanglaametnikel on võimalik suitsetada väljaspool vangla territooriumi, ei

tähenda, et selline õigus peab olema tagatud ka kinnipeetavale. Vanglaametnike ja

kinnipeetavate puhul ei ole tegemist võrreldavate gruppidega, sest vanglas viibivad

kinnipeetavad on allutatud spetsiaalsele kinnipidamisrežiimile, mida vanglaametnike suhtes ei

kohaldata. Seega ei ole tegemist ka põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsusõiguse rikkumisega.

Samuti ei ole õigusaktidega reguleeritud, milline vaade peab kinnipeetava kambri aknast

avanema. Seega, isegi juhul, kui kambri aknast võib avaneda vaade suitsetamisalale ja/või

suitsetavatele isikutele, ei saa seda käsitada vangla õigusvastase tegevusena.

9. Täiendavalt märgib kohus, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle

võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Mittevaraline kahju

tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud kohtupraktika).

10. Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute inimväärikust

austav kohtlemine (vangistusseaduse § 4¹ lõige 1). Kohtu hinnangul ei saa jaatada kaebajale

rahaliselt hüvitatava mittevaralise kahju tekkimist. Nii Eesti kui ka rahvusvahelises

kohtupraktikas tunnustatakse põhimõtet, et isiku väärkohtlemine kujutab endast väärikust

alandavat kohtlemist, kui see ületab teatava raskusastme. Selle määratlemisel, mida käsitleda

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse

alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste

ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm,

põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta,

ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku

juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma

jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. See, et kaebaja ei saa suitsetada ja

võib aknast näha vangla ametnikke või töötajaid suitsetamas, ei ole kohtu hinnangul taoliste

olukordadega võrreldav ega saanud isegi sellisel juhul, kus vangla tegevust tuleks pidada

õigusvastaseks, kaebaja väärikust alandada määral, et see õigustaks tema kasuks kahjuhüvitise

väljamõistmist.

11. Eeltoodud põhjustel tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel

tagastada, kuivõrd toimiku materjalide pinnalt ei saa pidada esitatud kaebust edukaks. Samuti

tuleb kaebusega kaitstavate õiguste riivet pidada väheintensiivseks.

II

12. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu

tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

III

3-25-3310

13. Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse. Kaebaja põhjendab, et ta ei suuda

ennast ise esindada, kuna tal puuduvad selleks vajalikud teadmised ja haridus. Kohtule

arusaadavalt taotleb kaebaja riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi

õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5).

14. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või

suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda

pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkti 1 järgi ei anta

riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lõike

1 punkti 5 kohaselt riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse

kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS § 7 lõikes 1 sätestatud alused riigi õigusabi

andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja

otsustamist.

15. Kuna kohus on eelpool asunud seisukohale, et kaebus tuleb tagastada, kuna kaebuse

eduväljavaated on vähesed, siis on kaebaja võimalus praeguses asjas oma õigusi kaitsta

ilmselt vähene. Lisaks ei saa kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuse pinnalt asuda

seisukohale, et ta ei oleks võimeline oma õigusi iseseisvalt halduskohtus kaitsma. Käesolevas

asjas on kaebaja esitanud iseseisvalt halduskohtule kaebuse. Kaebaja koostatud kaebus on

kohtule arusaadav, sellest nähtub tema tahe ja soovitud eesmärk. Kaebaja on suutnud end

piisavalt arusaadavalt väljendada. Eelnevaga on kohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on

iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi.

Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika

kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib

halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lõiked 4 ja 5).

16. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et riigi õigusabi andmine esindamiseks

halduskohtumenetluses ei ole vajalik ega põhjendatud ning kohus jätab X.X.-i riigi õigusabi

taotluse RÕS § 7 lõike 1 punktide 1 ja 5 alusel rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)