3-23-453/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. oktoober 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-453

Haldusasi

U.W kaebus Vabariigi Valitsuse 26.01.2023 korraldusele nr

40 tühistamiseks ja Vabariigi Valitsuse kohustamiseks

kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – U.W, esindaja Andreas Lunden

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindaja Kertu Nurmsalu

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.02.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

U.W apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta U.W apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-23-453 tehtud

Tallinna Halduskohtu 16.02.2024 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

17.11.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-23-453

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Vabariigi Valitsus (VV) andis 26.01.2023 korralduse nr 40 (vaidlustatud korraldus)

millega keeldus kaebajale Eesti kodakondsuse andmisest. Korralduse kohaselt on kaebajat kahel

korral karistatud tahtlikult toimepandud kuritegude eest – 1994. aastal avaliku varguse eest ning

1996. aastal üliraske kehavigastuse tekitamise eest, mistõttu esineb kodakondsuse seaduse

(KodS) § 21 lg 1 punktis 4 sätestatud kodakondsuse andmist välistav asjaolu. Samas leiti

vaidlustatud korralduses, et erandina Eesti kodakondsuse andmine KodS § 21 lg 11 alusel ei ole

põhjendatud, sest kuigi esimene kuritegu on nüüdseks dekriminaliseeritud ja kaebaja oli selle

toimepanemise ajal alaealine, pani kaebaja täiskasvanuks saanuna toime uue, varasemast

raskema ja vägivaldsema kuriteo, mille tagajärjel kannatanu suri. Vaidlustatud korralduses

sedastati, et kaebaja on aastatel 2012–2016 toime pannud kolm liiklusväärtegu, ent sestpeale

pole õigusrikkumisi toime pannud ning on seega näidanud, et võib ka õiguskuulekalt elada.

Sellegipoolest leidis VV kokkuvõttes, et võttes arvesse kaebaja teise kuriteo laadi ja asjaolusid,

ei ole õigusrikkumiste toimepanemise lõppemisest möödunud piisavalt pikk aeg, et anda

kaebajale erandina Eesti kodakondsus. Asjaolu, et kaebaja on Eestis sündinud ja siin kogu elu

elanud, nagu ka see, et kõik kaebaja pereliikmed on saanud Eesti kodakondsuse, ei ole vastustaja

hinnangul asjaolu, mis õigustaks Eesti kodakondsuse erandina andmist.

2. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud korralduse tühistamist

ning Vabariigi Valitsuse kohustamist kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leidis, et

vaidlustatud korralduse andmisel ei kaalutud nõuetekohaselt kõiki kaebajat iseloomustavaid

asjaolusid ja eelkõige seda, et ta pani kuriteod toime ammu, kui oli veel väga noor, esimene neist

tegudest on praeguseks dekriminaliseeritud ning teise kuriteo puhul ei olnud tema tahe suunatud

kannatanu surma põhjustamisele. Kaebaja leidis samuti, et VV võttis põhjendamatult tema edasise

õiguskuuleka käitumise hindamisel arvesse kolme liiklusalast väärteokaristust, mis vaidlustatud

korralduse andmise ajaks olid kantud karistusregistri arhiivi.

3. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, selgitades, et vaidlustatud korralduse andmisel võeti

arvesse kõiki kaebajat iseloomustavaid asjaolusid, sh seda, et kaebaja oli esimese kuriteo

toimepanemise ajal alaealine, kui ka seda, et praeguseks on selline tegu dekriminaliseeritud.

Asjaolu, et teise kuriteo toimepanemisel oli kaebaja äsja täisealiseks saanud, ei ole eraldivõetuna

oluline, sest selle teo eest nägi seadus kriminaalvastutuse ette juba 13-aastasele. Inimese

surmaga lõppenud raske kuriteo toimepanemise korral on kodakondsuse erandina andmisest

keeldumine proportsionaalne. Raskemate kuritegude toimepanijad peavad oma käitumise ja

panusega ühiskonna heaolusse pikema aja jooksul tõestama, et nad on erandina kodakondsuse

saamise välja teeninud. Välismaalastel ei ole subjektiivset õigust kodakondsusele, kodakondsus

on privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil avar otsustusruum. Kodakondsuse

andmisest keeldumine ei riiva kaebaja õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, kuna kaebajal

on õigus Eestis elada ja töötada elamisloa alusel.

4. Tallinna Halduskohus tegi 16.02.2024 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata.

Halduskohus nõustus vaidlustatud korralduse põhjendustega ning leidis, et KodS § 21 lg 11

alusel kodakondsuse andmise otsustamisel on VV-l avar kaalutlusõigus ning sellise otsuse

kohtulik kontroll on piiratud, samas kui siinsel juhul on VV kõiki olulisi asjaolusid kaalumisel

arvesse võtnud ega ole teinud kaalumisvigu. Õige on, et mida raskemaid kuritegusid on erandina

kodakondsust taotlev isik varem toime pannud, seda kauem tuleb tal pärast karistuse kandmist

oma õiguskuulekust näidata. Kaebaja teine kuritegu, mis lõppes kannatanu surmaga, oli

sedavõrd ühiskonnaohtlik, et vastustajal on õigus pika aja jooksul veenduda, kas kaebaja on

2(7)

3-23-453

pööranud minevikule lõplikult selja ja asunud õiguskuulekalt elama. Asjaolu, et kaebaja on

aastatel 2012–2016 toime pannud kolm liiklusalast väärtegu, õigustab samuti VV ettevaatlikkust

kaebaja suhtes.

5. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu

otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse

argumendid on kokkuvõttes järgmised

5.1.

Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse kirjeldava osa punktis 1 arusaamatult viidanud

isikule ja haldusakti numbrile, millel pole siinse vaidlusega seost.

5.2.

Halduskohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendaud, kuna pole võimalik mõista, kuidas

jõudis kohus otsusele, mis on vastupidine sellele, mis tehti haldusasjas nr 3-21-508, samas kui

vaidlustatud korralduse andmisel on VV korranud samu vigu, mis tingisid haldusasjas nr 3-21-

508 käsitletud korralduse tühistamise. Halduskohus ei ole ka analüüsinud kaebaja esitatud

argumente ega tõendeid.

5.3.

Halduskohus leidis vääralt, et vaidlustatud korraldus on nõuetekohaselt põhjendatud.

Kuivõrd ainsa teo, mis ka praegu on käsitatav kuriteona, pani kaebaja toime 29 aastat tagasi,

siis pidanuks VV esitama oluliselt kaalukamad põhjendused, miks ei ole kaebaja oma

õiguskuuleka käitumisega kodakondsuse saamist õigustanud. Halduskohus on eiranud ka

varasemat haldus- ja kohtupraktikat, mille kohaselt on Eesti kodakondsus võimalik anda

isikule, kes on korduvalt toime pannud raskeid kuritegusid ja kelle karistatuse kustumisest on

möödunud vähem aega kui kaebaja puhul. Halduskohus ei ole arvesse võtnud kaebaja

selgitust, et 1995. aastal toime pandud teo näol oli tegemist rumalusest toime pandud teoga,

mille puhul ei olnud kaebaja tahe suunatud kannatanu surma põhjustamisele, kusjuures seda

võeti arvesse ka kaebajale karistuse mõistmisel. Samuti ei ole halduskohus arvesse võtnud

seda, et nimetatud teo toimepanemise ajal oli kaebaja äsja täisealiseks saanud.

5.4.

Halduskohus ja VV on omistanud põhjendamatult suure tähtsuse kaebaja kolmele

liiklusalasele väärteole, olemata seejuures arvesse võtnud nende väärtegude tehiolusid ega

hinnanud nende ohtlikkust – tegemist oli harilike ja väheohtlike liiklusrikkumistega,

millesarnaseid on toime pannud väga paljud tavalised inimesed, kusjuures kaebaja ei pannud

ühtki uut rikkumist toime varasema väärteokaristuse kehtivusajal.

5.5.

Halduskohus ei ole arvesse võtnud kaebajat positiivselt iseloomustavate asjaoludena

seda, et kaebajal on pere, laps, töökoht ega ka seda, et kaebajal ei ole mistahes seost ühegi teise

riigiga – ta on Eestis sündinud ja kogu elu siin elanud. Olukorras, kus kaebaja on pöördunud

õiguskuulekale teele, on tema pikaks ajaks teadmatusse jätmine probleemne ka õiguskindluse

ja õiguspärase ootuse seisukohast.

6. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse kohta seisukoha, milles palub jätta halduskohtu

otsus muutmata. Vastustaja argumendid on kokkuvõttes järgmised.

6.1.

Halduskohtu otsus on piisavalt põhjendatud. Halduskohus võis HKMS § 165 lg 2

kohaselt viidata vaidlustatud korralduse põhjendustele, neid kordamata. Kaebaja ei esitanud

halduskohtule selliseid argumente või asjaolusid, mida ei ole vaidlustatud korralduses

käsitletud. Kaebaja suhtes KodS § 21 lg-s 11 sätestatud erandi kohaldamisest keeldumine oli

põhjendatud, kuna kaebaja on toime pannud mitu kuritegu, sealhulgas ühe väga suure

ühiskonnaohtlikkusega teo, mille mõju ei ole ka aastakümneid hiljem vähenenud.

6.2.

VV võttis kaalutlusõiguse teostamisel arvesse negatiivsete asjaolude kõrval ka kaebajat

positiivselt iseloomustavad asjaolud. See, millal võiks kaebaja Eesti kodakondsuse saada, ei

pea vaidlustatud korraldusest nähtuma, kuna vastustaja ei saa anda etteulatuvalt lubadusi

kaalutlusõiguse teostamiseks tulevikus.

3(7)

3-23-453

6.3.

Haldusasjas nr 3-21-508 tehtud kohtuotsuses ei võtnud kohtud seisukohta, et kaebajale

tuleb Eesti kodakondsus anda. Võrreldes eelviidatud haldusasja esemeks olnud korraldusega

on vaidlustatud korralduses kaalutlused esile toodud oluliselt põhjalikumalt. Vastustaja on

vaidlustatud korralduses ära näidatud, millist kaalu omab apellandi 29 aastat tagasi toime

pandud kuritegu võrreldes tema õiguskuuleka käitumisega aastast 2016, mil ta pani toime

viimase väärteo. VV on hinnanud apellanti iseloomustavaid ja teo toimepanemise asjaolusid:

vanust, rolli toimepandud kuriteos, käitumist pärast teo toimepanemist ka pikema aja jooksul.

VV on arvestanud ka apellandi pikaajalist sidet Eestiga ja seda, et ta ei ole pärast 2016. aastat

süütegusid toime pannud. VV on põhjendanud, miks kaalub sooritatud kuritegu jätkuvalt üles

kõik kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud.

6.4.

Tahtlikult üliraske kehavigastuse tekitamine, mille tagajärjel kannatanu suri, on tegu,

mille puhul ei esine üldjuhul asjaolusid, mis võimaldaksid erandina Eesti kodakondsuse

andmist. Teise isiku elu ja tervise vastu suunatud kuriteo toime pannud isik peab erandina

kodakondsuse saamiseks oma hilisema käitumisega näitama, et ta soovib ühiskonnale tekitatud

kahju võimalikult palju korvata. Tavapärane õiguskuulekas käitumine on normaalne

käitumisviis, mis on omane kõikidele inimestele ega ole süüdlase käitumise hindamisel

kuidagi eriliselt positiivne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. KodS § 21 lg 1 p 4 järgi keeldutakse kodakondsuse andmisest isikule, keda on

kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. KodS § 21 lg 11 alusel võib

erandina anda Eesti kodakondsuse isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike

kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid

ja süüdlase isikut. Eesti kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus ning VV-l on

KodS § 21 lg 11 alusel kodakondsuse andmise erandliku laadi tõttu selle üle otsustamisel väga

avar kaalutlusruum. Kohus saab selle otsuse õiguspärasust hinnates kontrollida, kas VV on

järginud kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning muid kaalutlusreegleid, kuid ei saa hinnata

otsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust VV eest (HKMS § 158 lg 3).

9. Halduskohus leidis õigesti, et VV võttis vaidlustatud korralduse andmisel nõuetekohaselt

arvesse kõiki kaebaja isiku, tema toime pandud kuritegude ja tema hilisema käitumisega seotud

asjaolusid ning võis talle antud kaalutlusõiguse eesmärki ja piire silmas pidades asuda

seisukohale, et KodS § 21 lg 11 erandi tegemine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus jagab

halduskohtu seisukohta, et VV ei ole ühtki kaebajat positiivselt iseloomustavat asjaolu jätnud

kaalumisel tähelepanuta ega omistanud mõnele sellisele asjaolule meelevaldselt väikest kaalu.

Samuti ei ole VV meelevaldselt ületähtsustanud kaebaja toime pandud teise kuriteo

ühiskonnaohtlikkust ega mööda vaadanud mingisugustest selle kuriteo toimepanemisega seotud

olulistest asjaoludest, mis võiksid KodS § 21 lg 11 kohaldamisel rääkida kaebaja kasuks. See, et

kaebaja ei nõustu hinnanguga, mille VV neile asjaoludele andis, ei tähenda, et VV ei ole neid

asjaolusid arvesse võtnud.

10. Kaebaja on apellatsioonkaebuses õigesti viidanud sellele, et halduskohus on vaidlustatud

kohtuotsuse kirjeldava osa alguses osundanud asjassepuutumatule isikule ja haldusaktile.

Tegemist on ilmse ebatäpsusega, mis ei mõjuta kohtuotsuse sisu ega selle mõistmist.

Halduskohtu otsuse kirjeldav ja põhjendav osa tervikuna ei jäta kahtlust, et halduskohus on

hinnanud siiski vaidlustatud korralduse õiguspärasust, mitte ei ole käsitlenud seda korraldust,

millele on ekslikult osundatud kohtuotsuse kirjeldava osa punktis 1.

4(7)

3-23-453

11. Põhjendamatu on kaebaja väide, et halduskohus ei ole käsitlenud kaebaja argumente ega

tõendeid. Halduskohus võis HKMS § 165 lõikele 2 tuginedes viidata vaidlustatud korralduse

põhjendustele neid kordamata. Kaebaja ei ole esile toonud, millised on need konkreetsed

kaebaja argumendid ja tõendid, mida halduskohus ei ole käsitletud vaidlustatud korralduses ning

millest on kaebaja väitel lubamatult mööda vaadanud ka halduskohus. Kõiki olulisi asjaolusid,

mis puudutavad kaebaja toime pandud kuritegusid, tema hilisemat käitumist, sh pika aja jooksul

mistahes õigusrikkumiste puudumist, on vaidlustatud korralduses käsitletud.

12. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et VV on vaidlustatud korralduses

korranud samu vigu, mille ta tegi 19.02.2021 korralduses nr 97. Haldusasjas nr 3-21-508 tehtud

kohtuotsuses pidas ringkonnakohus eelviidatud varasema korralduse andmisel kaalutlusveaks

eelkõige seda, et vastustaja ei võtnud arvesse, et kaebaja esimeseks kuriteoks oli tegu, mis oli

korralduse andmise ajaks dekriminaliseeritud, samuti seda et varasema korralduse andmisel oli

vastustaja valesti tuvastanud kaebaja toime pandud liiklusõigusrikkumiste sisu. Samu vigu ei ole

vastustaja asja uuel läbivaatamisel teinud. Vaidlustatud korralduses on üheselt märgitud, et selle

andmisel on vastustaja arvesse võtnud seda, et tegu, mille eest kaebajat esimesel korral ehk

1994. aastal karistati, ei kvalifitseeru enam kuriteona. Samuti on esile toodud, et selle teo

toimepanemise ajal oli kaebaja alaealine. Niisiis on vastustaja nende asjaoludega kaalumisel

arvestanud.

13. Ka kaebaja toime pandud hilisemad liiklusõigusrikkumised on vastustaja asja uuel

läbivaatamisel õigesti tuvastanud, kajastades vaidlustatud korralduse lk 1 alt teises lõigus

täpselt, millal, millise sisuga rikkumiste eest ja millise karistusega kaebajat väärteokorras

karistati. Kaebaja seisukoht, et vastustaja oleks pidanud veelgi üksikasjalikumalt analüüsima

nende liiklusrikkumiste toimepanemise asjaolusid, ei ole põhjendatud. Kuigi ringkonnakohus

tõdeb, et vaidlustatud korralduse lk 5 esimeses lõigus antud VV hinnang, et tegemist on „raskete

liiklusalaste rikkumistega“, on mõnevõrra liialdatud, ei ole kõiki vaidlustatud korralduse

põhjendusi koos vaadates kahtlust, et kokkuvõttes ei avaldanud see hinnang olulist mõju

lõplikule otsusele, st nende rikkumiste toimepanemist – seejuures on vastustaja õigesti arvesse

võtnud, et viimase neist pani kaebaja toime peaaegu 7 aastat enne vaidlustatud korralduse

andmist – tuleb mõista kui asjaolusid, mis vähendavad muidu pikaaegse õiguskuuleka käitumise

positiivset kaalu.

14. Õige ei ole kaebaja väide, et VV ei ole arvesse võtnud kaebaja pikaajalist õiguskuulekat

käitumist. Vaidlustatud korralduse lk-l 5 on märgitud: „Samuti arvestab Vabariigi Valitsus

sellega, et [kaebaja] süüteod on pandud toime pikka aega tagasi, sh viimane väärtegu 2016.

aastal, ja seega on [kaebaja] näidanud, et võib ka õiguskuulekalt elada. See tähendab, et

nüüdseks on süütegude toimepanemise lõppemine ja karistatuse kustumine andnud kindluse, et

[kaebaja] on oma tegudest aru saanud ning käitumist ja suhtumist muutnud“. Seega on

vastustaja kaebaja õiguskuulekat käitumist kaalumisel arvesse võtnud. Samuti on Vabariigi

Valitsus ära märkinud asjaolu, et kaebaja on Eestis sündinud ja elab Eestis. Seega ka selle

asjaoluga on vastustaja kaalumisel arvestanud. Nende asjaolude arvesse võtmine ei pidanud aga

kaasa tooma teistsuguse otsuse langetamist.

15. Ringkonnakohtule ei nähtu, et VV oleks kaalumisel arvesse võtmata jätnud või valesti

tuvastanud mingisugused kaebaja poolt 1995. aastal toime pandud kuriteo asjaolud, mis

kajastuvad Tallinna Linnakohtu 15.03.1996. aasta kohtuotsuses (dtl 82). Vaidlustatud korralduse

lk 5 esimesel real on vastustaja seejuures tõdenud, et kaebaja „käitus mõtlematult ja

impulsiivselt“. Seega ei ole kahtlust, et vastustaja on arvesse võtnud, et kaebaja tahtlus ei olnud

suunatud kannatanu surma põhjustamisele. Ka seda, et kaebajat karistati eelviidatud

kohtuotsusega selle kuriteo eest karistuse alammäära lähedase karistusega, ei ole vastustaja

eiranud. Asjaolu, et kaebaja tahtlus ei olnud suunatud inimese surma põhjustamisele, samuti

nagu asjaolu, et kaebaja oli teo toimepanemisel väga noor ehk äsja täisealiseks saanud, ei

5(7)

3-23-453

tähenda siiski, et VV hinnang kaebaja teo ühiskonnaohtlikkusele oleks väär. Vastustaja on

kohaselt osutanud sellele, et kaebaja toime pandud kuritegu oli vägivaldne ja selle tagajärjel

saabus kannatanu surm.

16. Ringkonnakohtule ei nähtu, et vastustaja oleks arvesse võtmata jätnud mingisugused

kaalukad kaebaja kasuks rääkivad asjaolud. Kaebaja ei ole osutanud mingisugustele erilistele

teda positiivselt iseloomustavatele asjaoludele. Vastuses apellatsioonkaebusele on vastustaja

seejuures õigesti leidnud, et õiguskuulekas käitumine on norm, millele peaks vastama igaüks

ning seega selline käitumine ei saa olla kuidagi isikut eriliselt positiivselt iseloomustav asjaolu.

Ka see, et kaebajal on pere, et ta on Eestis sündinud ja siin elab ega ole kuidagi seotud ühegi

teise riigiga maailmas, ei ole sellised kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud, mis

pidanuks vastustajat kallutama kaebajale erandina kodakondsuse andmise kasuks. Need asjaolud

olid vaidlustatud korralduse põhjendustest nähtuvalt vastustajale otsuse tegemisel teada ja ta

võttis neid arvasse. Vastustaja ei ole neile kaebajat positiivselt iseloomustavatele asjaolude

omistanud meelevaldselt väikest kaalu ja seega õigest leidnud, et need ei kaalu üles toime

pandud kuriteoga ühiskonnale põhjustatud negatiivset mõju. Raske isikuvastase süüteo toime

pannud isiku puhul ei pruugi piisata KodS § 211 lg 1 alusel erandina Eesti kodakondsuse

andmiseks pelgalt sellest, et ta on pikka aega käitunud sel määral õiguskuulekalt, nagu n-ö

keskmine inimene.

17. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja argumendiga, nagu eiraks vaidlustatud korraldus

varasemat halduspraktikat. Ei ole sellist väljakujunenud halduspraktikat, mille kohaselt oleks

KodS § 21 lg 11 alusel erandina Eesti kodakondsus antud isikutele, kelle kuritegu ja keda

iseloomustavad muud asjaolud oleksid vähemalt üldjoontes samaväärsed kaebaja omadega.

Varasemates kohtulahendites võetud seisukohast, et ka korduvalt raskeid kuritegusid toime

pannud isikutele erandina Eesti kodakondsuse andmine on põhimõtteliselt võimalik, ei saa teha

järeldust, et VV peab iseäranis üksikasjalikult põhjendama, miks konkreetsel juhul Eesti

kodakondsust mitte anda. Kui VV on õigesti ja piisava põhjalikkusega tuvastanud taotleja isikut

ja tema toime pandud kuritegu(sid) iseloomustavad asjaolud ning muud seda isikut ühiskonna

liikmena positiivselt iseloomistavad asjaolud, võib ta neid kaaludes asuda seisukohale, et erandi

tegemise lävend ei ole ületanud ning isik ei ole erandina Eesti kodakondsuse andmist välja

teeninud.

18. Väär on kaebaja seisukoht, et vaidlustatud otsus tekitab küsimus õiguskindluse ja

õiguspärase ootuse aspektist. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust Eesti kodakondsusele ja seega

ei saa tal olla ka mingisugust õiguspärast ootust sellele, et kunagi talle Eesti kodakondsus

antakse. Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud vastustaja võtma vaidlustatud korralduses

etteulatuvalt seisukohta, millal või millistel asjaoludel oleks kaebajale Eesti kodakondsuse

andmine tulevikus mõeldav. Õige ei ole ka kaebaja seisukoht, et vastustaja on ta jätnud

lubamatult teadmatusse. KodS § 21 lõikest 11 ei tulene kuidagi Vabariigi Valitsusele kohustust

määratleda üksikasjalikumalt tingimusi, mille täitmisel võib KodS § 21 lg 1 punktis 4 sätestatud

üldreegli kohaldamisalasse kuuluv isik siiski erandina kodakondsuse saada. KodS § 21 lg 11

näeb ette võimaluse kodakondsus anda, kui VV peab seda kõiki asjaolusid arvestades

otstarbekaks. Sellest sättest ei tulene, et VV peaks kuritegude eest korduvalt karistatud isikule

kodakondsuse andma, kui puudub mingisugune iseäranis kaalukas põhjus selle andmisest

keeldumiseks või kui puuduvad kaalukad asjaolud, mis lubaks isikut pidada jätkuvalt

ühiskonnale kuidagi ohtlikuks.

19. Kokkuvõttes ei ole vastustajale seadusest tuleneva kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgiga

vastuolus vaidlustatud korralduses antud koondhinnang, et 1995. aastal toime pandud

vägivaldne kuritegu, mille kaebaja pani toime 18-aastasena olukorras, kus ta oli eelnevalt teise

(kuigi nüüdseks dekriminaliseeritud, ehkki väärteona jätkuvalt avalikku korda rikkuva ja

hukkamõistetava) teo eest süüdi mõistetud ning mis päädis kannatanu surmaga, on asjaolu, mis

6(7)

3-23-453

välistab erandina kodakondsuse andmise hoolimata sellest, et kaebaja ei ole hiljem toime

pannud ühtki kuritegu ning ainsateks õigusvastasteks tegudeks on aastatel 2012-2016 toime

pandud kolm liiklusväärtegu. Kuigi vastustaja ei ole seda nii sõnastanud vaidlustatud

korralduses, nähtub kõiki seal esile toodud kaalutlusi koosmõjus vaadates selgelt, et vastustaja

hinnangul peaks korduvalt kuritegude eest karistatud, sealhulgas teise inimese surmaga

lõppenud peksmise eest karistatud isiku puhul erandina Eesti kodakondsuse välja teenimiseks

esinema oluliselt kaalukamad teda positiivselt iseloomustavad asjaolud, kui lihtsalt n-ö

tavapärane õiguskuulekas käitumine või see, et isiku hilisem õigusvastane käitumine on

piirdunud vaid üksikute ja ka keskmise inimese jaoks mitte eriti ebatavaliste väärtegudega.

Vastustaja selline hinnang ei ole meelevaldne ning vastustaja ei jätnud sellise hinnangu

andmisel ühtki olulist asjaolu arvesse võtmata. Sellise hinnangu andmine ongi KodS § 21

lõikega 11 VV-le antud kaalutlusõiguse põhisisuks.

20. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada

avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võivad andmed initsiaalide või

tähemärgiga. Kaebaja nimi ei ole avaldatava kohtulahendi mõistmiseks vajalik ning saab

eeldada tema huvi, et tema nimi avaldatavas kohtulahendis ei kajastuks. Seetõttu tuleb kaebaja

nimi asendada otsuse avaldamisel initsiaalidega.

21. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude

välja mõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)