2-24-127015/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

TAGASELJAOTSUS

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Luksepp

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.10.2025, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-127015

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi A. A. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1 268,74 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), asukoht Toompuiestee 35, Tallinn

Hageja lepinguline esindaja: Pavel Butsenko, e-post

XXX

Kostja: A. A. (isikukood XXX), viimane teadaolev

elukoht XXX

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi põhinõue rahuldamata ja rahuldada hagi alternatiivne nõue

tagaseljaotsusega A. A. suhtes osaliselt, kuna kostjana ei ole ta kohtu poolt määratud

tähtaja jooksul hagile vastanud.

2. Mõista välja kostjalt A. A.´lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks I AS ja kostja

vahel 14.02.2022 sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenev sissenõutavaks muutunud

põhivõlg 183,37 eurot ning alates käesoleva kohtuotsuse tegemise kuupäevast viivis

põhivõlalt (183,37 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 183,37 eurot.

3. Mõista välja kostjalt A. A.´lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks I AS ja kostja

vahel 14.02.2022 sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenevad tulevikus sissenõutavaks

muutuvad osamaksed (kogusummas 117,85 eurot) järgmiselt:

15.11.2025

28,89 eurot;

15.12.2025

29,37 eurot;

15.01.2026

29,76 eurot;

15.02.2026

29,83 eurot.

4. Mõista välja kostjalt A. A.´lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks I AS ja kostja

vahel 21.03.2022 sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenev sissenõutavaks muutunud

põhivõlg 23,13 eurot ning alates käesoleva kohtuotsuse tegemise kuupäevast viivis

põhivõlalt (23,13 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 23,13 eurot.

5. Mõista välja kostjalt A. A.´lt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks I AS ja kostja

vahel 21.03.2022 sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenevad tulevikus sissenõutavaks

muutuvad osamaksed (kogusummas 29,31 eurot) järgmiselt:

15.11.2025

14,86 eurot;

15.12.2025

14,45 eurot.

6. Jätta hagi rahuldamata hageja Aktiva Finance Group OÜ nõudes mõista kostjalt A.

A.´´lt välja põhivõlg 206,5 eurot ületavas osas, intress summas 66.97 eurot,

sissenõudmiskulud 70 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 44,94 eurot ning

viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

7. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

4.1.

Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulu sellise jaotuse korral

puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.

8. Tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamata täitmisele.

Edasikaebamise kord

Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Harju Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse

kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli

tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1)

hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui

isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul

oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu

üleandmisega kohtuistungil või elektrooniliselt; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha.

Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast,

kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja esitamisel

tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100

eurot.

Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib

teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 19.09.2023 Harju Maakohtule hagi A. A. (kostja)

vastu võla nõudes.

2. I AS ja kostja sõlmisid 14.02.2022 laenulepingu nr XXX ning 21.03.2022 laenulepingu nr XXX.

Nimetatud lepingutest tulenevad kohustused on kostja jätnud täitmata. I AS loovutas lepingutest

tulenevad kostja-vastased nõuded hagejale. Hagis palus hageja kostjalt välja mõista: lepingust nr

XXX tulenev põhivõlg 658,48 eurot, intress 38,96 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 25,47 eurot ning viivis alates 20.09.2024 kuni põhivõla (658,48

eurot) tasumiseni intressimääraga võrdses määras 9,90% aastas; lepingust nr XXX tulenev

põhivõlg 313,34 eurot, intress 28,01 eurot, sissenõudmiskulu 30 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivis 19,47 eurot ning viivis alates 20.09.2024 kuni põhivõla (313,34 eurot) tasumiseni

intressimääraga võrdses määras 15,90% aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning

mõista välja menetluskuludelt viivis nende kohase tasumiseni seadusjärgses määras.

3. Hagis on välja toodud, et mõlema lepingu sõlmimisel järgiti vastutustundliku laenamise

põhimõtet (VLP-d). Mõlema lepingu sõlmimise ajal lähtuti printsiibist, et sissetulekud peavad

olema suuremad kui igakuised kohustused. Kostja krediidivõimelisust on kontrollitud põhjalikult,

krediidiandja on teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei ole

rikkunud VLP-d, kuna tuvastati, et kostja igakuised kohustused on väiksemad kui kostja

sissetulekud. Tarbija peab ise esitama krediidiandjale õiged andmed ning kui kostja teadis, et ta

suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole ta suuteline neid täima, ei oleks ta tohtinud lepinguid

sõlmida. Krediidiandja omandas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste

varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kogutud andmete alusel.

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud

Maksehäireregistritesse ning tuvastas, et krediiditaotluste esitamisel ajal kehtivaid ega varasemaid

maksehäireid ei olnud. Hageja esitas kohtule laenutaotlused ja maksehäireregistri väljavõtte.

Selgituste kohaselt tehti mõlema lepingu sõlmimise eel krediidivõimelisuse hindamise protsessis

päringuid ka Maksu- ja Tolliameti (MTA) registrist. Mõlema lepingu sõlmimise eel tuvastati kostja

igakuine sissetulek on 754,88 eurot. Lepingu nr XXX puhul arvestati, et kostja igakuine sissetulek

oli 754,88 eurot, igakuiste kohustuste suurus oli 140 eurot (taotluses väljatoodu), lepingust

tuleneva igakuise osamakse summa oli 30,65 eurot ning seega jäi peale kohustuste tasumist

kostjale reservi 584,23 eurot. Lepingu nr XXX puhul arvestati, et kostja igakuine sissetulek oli

754,88 eurot, igakuiste kohustuste summa oli 0 eurot (taotluses väljatoodu), lepingust tuleneva

igakuise osamakse summa oli 15,51 eurot ning seega jäi peale finantskohustuste tasumist kostjale

reservi 739,37 eurot. Arvestades hagi aluseks olevate laenulepingute summat, osamakse suurust

ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, jõuti mõlema lepingu sõlmimise eel seisukohale, et

võetud kohustuste täitmine oli kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga

inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga.

4. Hageja 11.11.2024 menetlusdokumendis on veelkord välja toodud, et nii lepingu nr XXX kui ka

lepingu nr XXX puhul on kostja krediidivõimekust kontrollitud kostja laenutaotluste alusel, mille

raames kontrollis esialgne võlausaldaja maksevõimekust ja igakuised finantskohustused, sooritades

päringu ka maksehäireregistrisse aktiivsete maksehäirete tuvastamiseks, mis osutus negatiivseks.

Regulaarseid sissetulekuid kontrollis esialgne võlausaldaja Maksu-ja Tolliameti andmete põhjal.

Samas menetlusdokumendis esitas hageja VÕS § 403 4 lg 7 järgse ümberarvestuse.

5. Hageja tõi välja, et kostja sai lepingu nr XXX alusel laenu summas 1 041,99 eurot ning kostja

tegi nimetatud lepingu katteks makseid summas 740,77 eurot. Ümberarvestuse kohaselt tasus

kostja täies mahus 1. osamaksest (15.03.2022) kuni 37. osamakseni (s.o 15.03.2025) summas

733,12 eurot ning osaliselt 38. osamakse (s.o 15.04.2025) summas 7,65 eurot. Ümberarvestuse

kohaselt ei olnud kostja 29.04.2024 lepingu ülesütlemise ajaks 3 järjestikuse osamaksega võlas ehk

ülesütlemine ei olnud kehtiv. Hageja esitas tõendi kostja tagasimaksete kohta. Hageja tõi välja, et

juhul kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud VLP-d, millega hageja ei nõustu, siis ei olnud

lepingu ülesütlemine kehtiv ning hageja palus alternatiivselt rahuldada hagi VÕS § 108 lg 1 alusel.

Hageja palus kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad tasumata põhivõla

osamaksed (perioodil 15.04.2025 kuni 15.02.2026) alates maksetähtpäevale järgnevast päevast.

6. Lepingu nr XXX osas tõi hageja välja, et kostja sai lepingu alusel laenu 440.64 eurot ning kostja

tegi nimetatud lepingu katteks makseid summas kokku 388,20 eurot. Ümberarvestuse kohaselt

tasus kostja täies mahus 1. osamaksest (s.o 15.04.2022) kuni 41. osamakseni (s.o 15.08.2025)

summas 382,54 eurot ning osaliselt 41. osamakse (s.o 15.04.2025) summas 5,66 eurot.

Ümberarvestuse kohaselt ei olnud kostja 29.04.2024 lepingu ülesütlemise ajaks 3 järjestikuse

osamaksega võlas ehk ülesütlemine ei olnud kehtiv. Hageja esitas tõendi kostja tagasimaksete

kohta. Hageja tõi välja, et juhul kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud VLP-d, millega

hageja ei nõustu, siis ei olnud lepingu ülesütlemine kehtiv ning hageja palus alternatiivselt

rahuldada hagi VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja palus kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks

muutuvad tasumata põhivõla osamaksed (perioodil 15.09.2025 kuni 15.12.2025) alates

maksetähtpäevale järgnevast päevast.

7. Harju Maakohus võttis 16.12.2024 määrusega hagiavalduse menetlusse ning andis kostjale

tähtaja kirjaliku vastuse esitamiseks 14 päeva kohtumääruse kättesaamisest arvates. Hagiavaldus ja

16.12.2024 määrus toimetati kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu (teate

avaldamise kuupäev 11.03.2025). Hagimenetlusele eelnenud maksekäsu kiirmenetluse raames

tuvastas Pärnu Maakohtu maksekäsuosakond, et varasemas menetluses on kinnitatud, et võlgnik ei

ela aadressidel XXX ning XXX. Tuvastati ka see, et varasemas menetluses on Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuur vastanud päringule, et andmebaaside kohaselt on isiku elukohana

märgitud XXX. XXX korteriomanik on varasemas menetluses kinnitanud (28.03.2024), et võlgnik

ei ela antud aadressil. XXX korteriomanik kinnitas varasemas menetluses (03.04.2024), et võlgnik

on antud aadressilt lahkunud. Harju Maakohus saatis menetlusdokumendid kostja Eesti Vabariigi

rahvastikuregistrisse kantud e-posti aadressile XXX ning e-posti aadressile XXX. Kostja

menetlusdokumentide kättesaamist ei kinnitanud. Kohus saatis menetlusdokumendid ka

järgmistele aadressidele XXX (tagastatud märkega: ei ela/asu aadressil); XXX (tagastatud

hoiutähtaja möödumisel) ning XXX (tagastatud hoiutähtaja möödumisel). Lisaks hagimaterjalide

avalikule kättetoimetamisele, saatis Harju Maakohus 11.03.2025 menetlusdokumendid

tähtsaadetisena kostja Eesti Vabariigi rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressile XXX

postkasti jätmisega. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks ega käesoleva ajani hagile

vastanud.

Kohtu põhjendused

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi

tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi

kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

2. Kohus jätab hagi põhinõude rahuldamata ning rahuldab hagi alternatiivse nõude osaliselt

tagaseljaotsusega.

3. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb

kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev

on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS

§ 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS

§ 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt

sõlmisid I AS ja kostja 14.02.2022 laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu summas 1

041,99 eurot. 21.03.2022 sõlmisid I AS ja kostja laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja

laenu summas 440,64 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis

lepingud seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega.

4. Kohtu hinnangul vastavad käesolevas asjas hagi aluseks olevad laenulepingud

tarbijakrediidilepingute tunnustele VÕS § 402 lg 1 mõistes ning nendele kohalduvad VÕS 22.

peatüki 2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh VÕS §-st 404 tulenev vorminõue ning

krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 403¹

lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet (VLP-d) järgida (VÕS § 403⁴ lg 1) ning

VÕS §-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused.

5. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole

vastuväidetest.

6. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil

93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle VÕS

§-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi

omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata

(EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida

võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu

tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste

vastuväideteta kontrollima, kas lepingud kehtivad. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat

positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub

tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal ehk hagejal.

7. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4 näevad ette, et

hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid,

kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. VLP

rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 50 lg-test 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab

tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses

ja VÕS-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle

iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja

kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral

tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja.

8. Kohus asub hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohale, et VLP-d ei ole nõutaval viisil järgitud.

VLP järgimise kohta selgitas hageja, et nii 14.02.2022 sõlmitud laenulepingu nr XXX kui ka

21.03.2022 sõlmitud laenulepingu nr XXX eel hinnati kostja maksevõimet tema enda poolt

avaldatud info (taotlustes väljatoodud andmed) ning avalikest andmebaasidest (MTA ning

Maksehäireregister) saadud info alusel. Maksevõime hindamisel lähtuti MTA-st saadud keskmise

igakuise sissetuleku suurusest (mõlema lepingu puhul tuvastati sissetuleku suuruseks 754,88

eurot). Igakuiste kohustustega arvestati lepingu nr XXX puhul summas 140 eurot (kostja poolt

laenutaotluses märgitud kohustuste summa) ning lepingu nr XXX puhul summas 0 eurot (kostja

poolt laenutaotluses märgitud kohustuste summa). Arvesse võeti ka sõlmitavate lepingutega

kaasnevaid igakuiseid osamakseid ning asuti seisukohale, et kostjale peale finantskohustuste

tasumist piisavalt vaba raha reservi. Kohus juhtis menetluses hageja tähelepanu sellele, et lepingu

nr. XXX sõlmimisel oli kostjal juba varasemalt sõlmitud sama laenuandjaga laenuleping. Kohus

palus hagejal selgitada, miks arvestati maksevõime hindamisel kohustuste summaga 0 eurot, kui ca

1 kuu varem oli sama laenuandja sõlminud kostjaga teise laenulepingu. Hageja selgitas, et esialgne

võlausaldaja eeldas, et tarbijal endal on enda finantsseisundi kohta kõige täpsem informatsioon

ning tarbijad esitavad laenuandjale täpse ja tõese informatsiooni. Kohtu hinnangul ei saa tarbija

esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrollimisel lugeda piisavaks vaid infot,

mida tarbija ise edastab ega avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Tarbija edastatud

teabe kontrollimine eeldabki seda, et tarbijalt saadud infot ei saa kontrollida sellesama tarbijalt

saadud infoga. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist

piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-

20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Hagis väljatoodu pinnalt ei saa jõuda

järeldusele, et laenulepingute sõlmimisel tuvastati nii kostja sissetulekute kui ka kohustuste suurus.

Praeguses asjas krediidiandja kostjalt pangakonto väljavõtet kummagi lepingu sõlmimise eel ei

nõudnud. Ka ei ole tuginetud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud mingeid täiendavaid

dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Ainuüksi

avalikesse registritesse päringute tegemisest ei piisa, sest nimetatud päringute tegemine ei kinnita,

millised olid krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja kohustused. Kohtule ei nähtu hageja poolt

esiletoodu pinnalt ka see, millises summas arvestati majandamiskuludega. Krediidiandja on andnud

kostjale laenu ja siis kuu aja pärast andnud uue laenu, lugedes seejuures kostja kohustuste

suuruseks 0. Seega pole hageja isegi enda valduses olevat infot kontrollinud, et tuvastada kostja

kohustuste suurust. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandja jätnud sisuliselt kostja

krediidivõimelisuse tuvastamata. Kohtu hinnangul ei saa kohustuste kontrollimisel lugeda

piisavaks infot, mida taotleja on ise esitanud laenutaotlusel. Lisaks avalikesse registritesse

päringute tegemisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline

seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Kõike eeltoodut

arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei järginud kummagi lepingu sõlmimisel

VLP-d ega veendunud piisava hoolega tarbija krediidivõimelisuses.

9. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja

neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja

hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks

tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus

krediidiandja VÕS § 4034 lg-t 6.

10. Eeltoodust tulenevalt on VLP rikkumise tagajärjeks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul

ei võlgne. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja

1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

11. VÕS § 4034 lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel

juhul tarbija tehtud makseid, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on

olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena VÕS § 411 tähenduses.

12. Kohus palus hagejal esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles

oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (VÕS § 4034 lg 7) ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud.

13. 11.11.2024 menetlusdokumendis tõi hageja välja, et kostja sai lepingu nr XXX alusel laenu 1

041,99 eurot ning kostja tegi nimetatud lepingu katteks makseid 740,77 eurot. Lepingu nr XXX

osas tõi hageja välja, et kostja sai lepingu alusel laenu 440,64 eurot ning kostja tegi nimetatud

lepingu katteks makseid kokku 388,20 eurot. Ümberarvestuse kohaselt ei olnud kostja 29.04.2024

lepingute ülesütlemise ajaks 3 järjestikuse osamaksega võlas ehk ülesütlemine ei olnud kehtiv.

Hageja tõi välja, et juhul kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud VLP-d, millega hageja ei

nõustu, siis ei olnud käesolevas asjas hagi aluseks olevate lepingute ülesütlemine kehtiv ning

hageja palus alternatiivselt rahuldada hagi VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja palus kostjalt välja

mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad tasumata põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale

järgnevast päevast.

14. Kohus asus seisukohale, et krediidiandja ei järginud hagi aluseks olevate laenulepingute puhul

kostja suhtes VLP-d nõutaval viisil. Kui laenulepingu lõpptähtaeg ei ole saabunud, tuleb VÕS §

4034 lg 7 kohaselt tagasimaksed uuesti määrata.

15. Esmalt käsitleb kohus lepingut nr XXX. Leping sõlmiti 14.02.2022, laenu summa oli 1 041,99

eurot, lepingu periood oli 48 kuud, esimese tagasimakse tähtaeg oli 15.03.2022 ja viimase

tagasimakse tähtaeg 15.02.2026. Hageja määras tagasimaksed uuesti 11.11.2024. Ümberarvestuses

on igakuised maksed algse maksegraafiku järgsed põhiosamaksete summad. Kostja sai lepingu nr

XXX alusel krediiti summas 1 041,99 eurot ning tegi lepingu katteks tagasimakseid summas

740,77 eurot. Kostjal tuli lepingust tulenevad kohustused täita maksegraafiku alusel, perioodil

15.03.2022 kuni 15.02.2026. Hagi kohaselt öeldi leping üles 26.04.2024. Ümberarvestuse

maksegraafiku järgi on kostja tasunud täielikult 1. – 37. osamakse ning osaliselt 38. osamakse. 38.

osamakse tähtaeg oli 15.04.2024. Hageja poolt 11.11.2024 esitatud ümberarvestuse korral lepingu

ülesütlemine ei kehti, kuna lepingu ülesütlemise seisuga (29.04.2024) ei olnud kostja viivituses

kolme üksteisele järgneva osamaksega. Kohus tuvastab, et kostja ei olnud 29.04.2024 seisuga

viivituses kolme põhiosa tagasimaksega, mistõttu ei olnud kostja rikkunud lepingust tulenevaid

kohustusi. Järelikult ei ole täidetud lepingu ülesütlemise eeldus ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Seega ei olnud krediidiandjal alust lepingut 29.04.2024

üles öelda. Ümberarvestuse kohaselt on kostjal täielikult tasutud 1.-37. osamakse ja osaliselt 38.

osamakse (summas 7,65 eurot). Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on sissenõutavaks

muutunud 38. osamakse tasumata 18,4 euro osas ning täielikult 39. kuni 44. osamaksed (s.o kuni

15.10.2025 osamaksed) kokku summas 183,37 eurot. Kohus mõistab nimetatud summa kostjalt

välja.

16. Hageja palus kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad tasumata põhivõla

osamaksed. TsMS § 369 kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust

eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole pikka aega lepingu

katteks tagasimakseid teinud, leiab kohus, et hagejal on põhjendatud alus karta, et kostja ei täida

tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi õigeaegselt. Seega leiab kohus, et hageja nõue

mõista kostjalt välja edasised maksed alates 15.11.2025 kuni 15.02.2026 (kokku summas 117,85

eurot) on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja nõude tulevikus sissenõutavaks muutuvate

osamaksete väljamõistmiseks.

17. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt lepingu XXX alusel ka intresse 38,96 eurot

(lepingus kokku lepitud intressimääras 9,9% aastas). Kuivõrd kohus tuvastas, et algne

krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel VLP-d, ei kehti VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt lepingujärgne

intressimäär juhul, kui see on seadusjärgsest intressimäärast kõrgem. Käesoleval juhul on

lepingujärgne määr seadusjärgsest kõrgem ning hageja nõuet lepingujärgses määras intressi

väljamõistmiseks rahuldada ei saa. Alternatiivses nõudes ei ole hageja intressinõuet esitanud.

Hageja ei ole esitanud intresside ümberarvutust, mistõttu on hagis esitatud intressinõue selles osas

ebaselge ning kohus seda rahuldada ei saa. Kohus menetleb hagi lähtudes hageja nõudest (TsMS §

5). Seega jätab kohus intressinõude rahuldamata. Lepingutasu väljamõistmine VLP rikkumisel

põhjendatud ei ole.

18. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid

(nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane viivise tasumise kohustusest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib

võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

19. Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka VLP

rikkumise korral, st viivist ei peetud VÕS § 4034 lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne.

Kuid kui viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub VLP

rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul

on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Kuna kohus on käesolevas asjas jõudnud

seisukohale, et 14.02.2022 lepingu sõlmimisel on rikutud VLP-d, oleks põhjendatud viivise

väljamõistmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

20. Hagiavalduses palus hageja lepingu nr XXX alusel kostjalt välja mõista perioodil 30.04.2024

kuni 19.09.2024 sissenõutavaks muutunud viivis 25,47 eurot ning viivis alates 20.09.2024 kuni

põhinõude täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 9,90% aastas. Arvestades,

et kostjal tekkis osamaksete tasumisega võlgnevus alates 15.04.2025 osamakse osaliselt tasumata

jätmisega, ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivis summas 25,47

eurot. 04.10.2023 menetlusdokumendis hageja viivise osas selgitusi esitanud ei ole. Kohus ei tee

hageja eest ümberarvestusi ning seega ei ole sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine

põhjendatud. Võttes arvesse, et ümberarvestuse kohaselt on laen osaliselt muutunud sissenõutavaks

(183,37 eurot), siis on kohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja viivis sissenõutavaks

muutunud põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisest kuni sissenõutavaks muutunud põhivõla

tasumiseni. Kohus mõistab kostjalt alates kohtuotsuse tegemisest välja viivise põhivõlalt (183,37

eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte

rohkem kui 183,37 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras. Tulevikus sissenõutavaks muutuvate

osamaksete osas ei ole hageja alternatiivse nõude esitamisel viivise osas nõudeid esitanud.

21. Hagi kohaselt on hageja nõudeks lepingu XXX alusel sissenõudmiskulu 40 eurot. Hagis

väljatoodu kohaselt on hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud

kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud.

VLP rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole

krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja

nõuab võla sissenõudmiskulu hüvitamist VÕS § 113² lg 2 alusel järgmiste kostjale saadetud kirjade

eest: 02.05.2024 kiri 25 eurot; 10.05.2024 kiri 5 eurot; 27.05.2024 kiri 5 eurot; muud

makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud;

kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete

selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede

kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate

kulude kandmise ajal oli leping kehtiv (lepingut ei öeldud kehtivalt üles) ning VÕS § 113² lg 2 p 2

kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Hageja alternatiivne nõue sissenõudmiskulu hüvitamist ei

hõlma. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sissenõudmiskulu nõude rahuldamata.

22. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt ning mõistab kostjalt 14.02.2022

sõlmitud lepingust nr XXX tulenevalt välja põhivõla summas 183,37 eurot ning alates kohtuotsuse

tegemise kuupäevast viivise põhivõlalt (183,37 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 183,37 eurot. Lisaks mõistab kohus

kostjalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed alates 15.11.2025 kuni 15.02.2026,

kokku summas 117,85 eurot, vastavalt käesoleva kohtuotsuse resolutsioonis välja toodud

maksegraafikule.

23. Järgnevalt käsitleb kohus lepingut nr XXX. Leping nr sõlmiti 21.03.2022, laenu summa oli

440,64 eurot, lepingu periood oli 48 kuud, esimese tagasimakse tähtaeg oli 15.04.2022 ja viimase

tagasimakse tähtaeg 15.03.2026. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et nimetatud lepingu sõlmimisel

rikkus krediidiandja VLP-d. Hageja määras tagasimaksed uuesti 11.11.2024. Ümberarvestuses on

igakuised maksed algse maksegraafiku järgsed põhiosamaksete summad. Kostja sai lepingu nr

XXX alusel krediiti summas 440,64 eurot ning tegi lepingu katteks tagasimakseid summas 388,20

eurot. Kostjal tuli lepingust tulenevad kohustused täita maksegraafiku alusel, perioodil 15.04.2022

kuni 15.03.2026. Hagi kohaselt öeldi leping üles 26.04.2024. Ümberarvestuse maksegraafiku järgi

on kostja tasunud täielikult 1. – 41. osamakse ning osaliselt 42. osamakse. 42. osamakse tähtaeg oli

15.09.2025. Hageja poolt 11.11.2024 esitatud ümberarvestuse korral lepingu ülesütlemine ei kehti,

kuna lepingu ülesütlemise seisuga (29.04.2024) ei olnud kostja viivituses kolme üksteisele

järgneva osamaksega. Kohus tuvastab, et kostja ei olnud 29.04.2024 seisuga viivituses kolme

põhiosa tagasimaksega, mistõttu ei olnud kostja rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi. Järelikult

ei ole täidetud lepingu ülesütlemise eeldus ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt kolme üksteisele

järgneva tagasimaksega. Seega ei olnud krediidiandjal alust lepingut 29.04.2024 üles öelda.

Ümberarvestuse kohaselt on kostjal lepingu XXX alusel täielikult tasutud 1.-41. osamakse ja

osaliselt 42. osamakse (summas 8,6 eurot). Ümberarvestusel on hageja arvestanud tagasimaksete

osas 45 osamaksega. Osamaksete arv vähenes selle võrra, et lepingu XXX maksegraafiku kohaselt

ei pidanud laenusaaja esimese 3 osamaksega põhivõlgnevuse osamakseid tasuma. Käesoleva

kohtuotsuse tegemise ajaks on sissenõutavaks muutunud 42. osamakse (15.09.2025) tasumata 8,6

euro osas ning ka 43. osamakse (15.10.2025) summas 14,53 eurot. Kohus mõistab nimetatud

summa (s.o kokku 23,13 eurot) kostjalt välja.

24. Hageja palus kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad tasumata põhivõla

osamaksed. TsMS § 369 kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust

eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole pikka aega lepingu

katteks tagasimakseid teinud, leiab kohus, et hagejal on põhjendatud alus karta, et kostja ei täida

tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi õigeaegselt. Seega leiab kohus, et hageja nõue

mõista kostjalt välja edasised maksed, s.o 15.11.2025 osamakse summas 14,86 eurot ning

15.12.2025 osamakse summas 14,45 eurot, on põhjendatud. Kohus rahuldab hageja nõude

tulevikus sissenõutavaks muutuvate osamaksete väljamõistmiseks.

25. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt lepingu XXX alusel ka intressi 28,01 eurot

(lepingus kokku lepitud intressimääras 15,9% aastas). Kuivõrd kohus tuvastas, et algne

krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel VLP-d, ei kehti VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt lepingujärgne

intressimäär juhul, kui see on seadusjärgsest intressimäärast kõrgem. Käesoleval juhul on

lepingujärgne määr seadusjärgsest kõrgem ning hageja nõuet lepingujärgses määras intressi

väljamõistmiseks rahuldada ei saa. Alternatiivses nõudes ei ole hageja intressinõuet esitanud.

Hageja ei ole esitanud intresside ümberarvutust, mistõttu on hagis esitatud intressinõue selles osas

ebaselge ning kohus seda rahuldada ei saa. Kohus menetleb hagi lähtudes hageja nõudest (TsMS §

5). Seega jätab kohus intressinõude rahuldamata. Lepingutasu väljamõistmine VLP rikkumisel

põhjendatud ei ole.

26. VLP rikkumisel ei vabane kostja viivise tasumise kohustusest. Kuna kohus on käesolevas asjas

jõudnud seisukohale, et lepingu nr XXX sõlmimisel on rikutud VLP-d, oleks põhjendatud viivise

väljamõistmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

27. Hagiavalduses palus hageja lepingu nr XXX alusel kostjalt välja mõista põhivõlalt perioodil

30.04.2024 kuni 19.09.2024 sissenõutavaks muutunud viivis 19,47 eurot ning viivis alates

20.09.2024 kuni põhivõla tasumiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 15,90%

aastas. Arvestades, et kostjal tekkis osamaksete tasumisega võlgnevus alates 15.09.2025 osamakse

osaliselt tasumata jätmisest, ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja perioodil 30.04.2024 kuni

19.09.2024 sissenõutavaks muutunud viivis summas 19,47 eurot. 11.11.2024 menetlusdokumendis

hageja viivise osas selgitusi esitanud ei ole. Kohus ei tee hageja eest ümberarvestusi ning seega ei

ole sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud. Võttes arvesse, et

ümberarvestuse kohaselt on laen käesoleva lahendi tegemise ajal osaliselt muutunud

sissenõutavaks (s.o 23,13 euro osas), siis on kohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt välja

viivis sissenõutavaks muutunud põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisest kuni sissenõutavaks

muutunud põhivõla tasumiseni. Kohus mõistab kostjalt alates kohtuotsuse tegemisest välja viivise

põhivõlalt (23,13 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni,

kuid kokku mitte rohkem kui 23,13 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt

välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras. Tulevikus

sissenõutavaks muutuvate osamaksete osas ei ole hageja alternatiivse nõude esitamisel viivise osas

nõudeid esitanud.

28. Hagi kohaselt on hageja nõudeks lepingust XXX tulenevalt sissenõudmiskulu 30 eurot. Hagis

väljatoodu kohaselt on hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud

kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud.

VLP rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole

krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja

nõuab võla sissenõudmiskulu hüvitamist VÕS § 113² lg 2 alusel järgmiste kostjale saadetud kirjade

eest: 02.05.2024 kiri; 10.05.2024 kiri; 27.05.2024 kiri. Lisaks on hagejal tekkinud muud

makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud;

kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete

selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede

kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate

kulude kandmise ajal oli leping kehtiv (lepingut ei öeldud kehtivalt üles) ning VÕS § 113² lg 2 p 2

kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Hageja alternatiivne nõue sissenõudmiskulu hüvitamist ei

hõlma. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sissenõudmiskulu nõude rahuldamata.

29. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt ning mõistab kostjalt 21.03.2022

sõlmitud lepingust nr XXX tulenevalt välja põhivõla 23,13 eurot ning alates kohtuotsuse tegemise

kuupäevast viivise põhivõlalt (23,13 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni

põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 23,13 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt välja

tulevikus sissenõutavaks muutuvad 15.11.2025 osamakse summas 14,86 eurot ning 15.12.2025

osamakse summas 14,45 eurot.

30. Kokkuvõtlikult rahuldab kohus hagi alternatiivse nõude osaliselt. Kohus mõistab kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla kokku summas 206,5 eurot (lepingust nr XXX tulenevalt käesoleva

kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud osamaksed summas 183,37 eurot + lepingust

nr XXX tulenevalt käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud osamaksed

summas 23,13 eurot) ning mõlema lepingu puhul tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed

vastavalt kohtuotsuse resolutsioonile. Lepingust nr XXX tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja

viivise põhivõlalt (183,37 eurot) alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni ning lepingust nr XXX tulenevalt mõistab kohus

välja viivise põhivõlalt (23,13 eurot) alates kohtuotsuse tegemise kuupäevast VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Hagi jääb rahuldamata hageja nõudes mõista

kostjalt välja põhivõlg 206,5 eurot ületavas osas, intress 66,97 eurot, sissenõudmiskulu 70 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 44,94 eurot ning viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määrast suuremas määras.

Menetluskulud

1. Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

(TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks sõltumata poolte sellekohasest taotlusest, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).

2. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

3. Kohus jätab põhinõude rahuldamata ja rahuldab hagi alternatiivse nõude osaliselt. Kohtu

hinnangul on antud juhul põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulu sellise

jaotuse korral puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.

4. TsMS § 178 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende suurust vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks

määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel

tekkinud kulusid ei hüvitata.

Kohtu täiendavad selgitused

5. Kohus selgitab, et TsMS § 456 lg 3 järgi tagaseljaotsus jõustub, kui selle peale ei esitata kaja ega

apellatsioonkaebust või kui kaja jäetakse läbi vaatamata või rahuldamata või kui jõustub

ringkonnakohtu lahend apellatsioonkaebuse kohta.

6. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Helina Luksepp

kohtunik