4-25-2700/17 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

4-25-2700

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. oktoober 2025.a, Pärnu

Väärteoasja number

4-25-2700 (3625,25,001024)

Kohtunik

Kohtuistungi sekretär

Tambet Grauberg

Anneli Harjus

Väärteoasi

Kaebuse esitaja

Kaitsja

Kohtuväline menetleja

Arvo Kandla kaebus Pärnu Linnavalitsuse linnamajanduse

osakonna vanemmenetleja Maarika Keskoja 26.06.2025.a

üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 3625,25,001024

Arvo Kandla, isikukood: 35410234213; elukoht: XXX-i; e-

post: XXX

Margo Põbo ja Liina Malm, e-post: XXX

Pärnu Linnavalitsus, e-post: XXX , esindajad Eva Kruuse ja

Maarika Keskoja

RESOLUTSIOON

Juhindudes ÜTS § 85 lg 1, VTMS § 2, § 132 p 1, § 133-135,

kohus otsustas:

1. Jätta Arvo Kandla kaebus rahuldamata.

2. Jätta Pärnu Linnavalitsuse linnamajanduse osakonna vanemmenetleja Maarika Keskoja

poolt 26.06.2025.a koostatud üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 3625,25,001024

muutmata.

3. Rahatrahv 40 eurot tasuda Pärnu Linnavalitsuse arvele nr EE531010220059103016. Selgitus:

362525001024. Viitenumber: 825310l024006. Rahatrahv tasuda 45 päeva jooksul arvates

päevast, kui kohtuotsus tehti kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks.

Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate

kuludega.

4. VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 180 lg 1 alusel jätta menetluskulud Arvo Kandla enda kanda.

5. Kohtuotsus saata kaebuse esitajale, tema kaitsjatele ja kohtuvälisele menetlejale.

Edasikaebamise kord

VTMS § 156 lg 1 sätestab, et kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta

sellest kirjalikult teatama Pärnu Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa

kuulutamisest. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

VTMS § 155 lg-st 2 tulenevalt tuleb kaebajal kassatsiooni esitamiseks kasutada advokaadi abi.

Asjaolud ja menetluskäik

1 (6)

4-25-2700

Väärteoasjas on koostatud 27.05.2025 väärteoprotokoll selle kohta, et Arvo Kandla sõitis avaliku

liiniveo bussis kehtiva piletita. Sõiduõiguse kontrollimisel X tänava peatuses ,,X" ei olnud Arvo

Kandlal (Kandla) esitada kontrolörile ühissõiduki kasutamiseks kehtivat piletit. Sõiduõiguse

omandamiseks või kasutamiseks tuleb sõitjal igakordselt bussi sisenedes sõit bussikaardi abil

validaatoris registreerida (valideerida) või osta bussijuhilt vastavalt Pärnu Linnavolikogu 21.06.2018

määrusele nr X linnaliinide sõidupileti hindade ja sõidusoodustuste kehtestamise § 4 lg 6.

Menetlusalune isik ei valideerinud bussi sisenedes bussikaarti XXX ega ostnud bussipiletit bussijuhilt,

mistõttu Arvi Kandla rikkus ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 67 lg 1 p 1 sätestatud kohustust, pannes

sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav ÜTS § 85 lg 1 järgi.

Menetlusalune isik on 29.05.2025 esitanud vastulause, mille kohaselt tuleks väärtoemenetlus lõpetada

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, sest puuduvad väärteo tunnused.

26.06.2025.a üldmenetluse otsusega väärteoasjas nr 362525001024 on määratud kohtuvälise menetleja

Pärnu Linnavalitsus poolt väärteo toimepanemise eest ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 67 lg 1 p 1

rikkumise eest karistuseks rahatrahv 5 trahviühikut, s.o 40 eurot.

Kaebuse sisu

Kaebaja Arvo Kandla palub kohtult väärteomenetlus lõpetamist VTMS § 29 lg 1 punktile 1, sest

kaebaja hinnangul on kohtuväline menetleja on eiranud olulisi faktilisi asjaolusid ning tõlgendanud

norme ebaõigesti, mis kogumina välistab kaebuse esitaja tegevuse kvalifitseerimise väärteona. Kaebaja

tegevuses puudub väärteokoosseis ning kaebuse esitajale määratud karistus on põhjendamatu.

Kohtuväline menetleja on väärteootsuses otsustanud kaebuse esitajat karistada ÜTS § 85 lg 1 alusel

piletita sõidu eest rahatrahviga. Kohtuväline menetleja on toonud välja, et kaebuse esitaja rikkus ÜTS §

67 lg 1 p 1 nõudeid, mille kohaselt on liiniveol bussi, trollibussi ja trammiga sõitja kohustatud: 1)

omama ühissõiduki kasutamiseks kehtivat piletit, vajaduse korral pileti kompostriga märgistama,

vastava seadme olemasolu puhul registreerima või muul ettenähtud viisil kehtivaks muutma. ÜTS § 9

sätestab, et pilet on paberil või muul kujul, sealhulgas elektroonilisel kujul, dokument, mis tõendab

sõitja sõiduõigust. Pärnu Linnavolikogu 21.06.2018 määruse „X linnaliinide sõidupileti hindade ja

sõidusoodustuste kehtestamine“ § 5 ja § 6 täpsustavad piletite liigid ja hinnad. Karistuse rakendamise

eelduseks oleks seega kaebuse esitajal pileti omamise kohustus ning selle rikkumine kaebuse esitaja

poolt. Väärteootsuse kirjeldavas osast ning juhtumi asjaoludest ei tulene, et kaebuse esitaja oleks sellist

kohustust rikkunud. on kohtuväline menetleja jätnud täieliku tähelepanuta, et kaebuse esitaja näol on

tegemist pensionäriga, kellel ei ole pileti omamise kohustust ehk kohustust sõidu eest tasuda ning

kellele kohaldub sõidusoodustusena tasuta sõidu õigus. ÜTS § 32 lg 1 punkti 1 kohaselt on

sõidusoodustus teatava kategooria sõitjale seadusega või seaduse alusel kehtestatud korras antud õigus

sõita ühissõidukis tasuta või osalise tasu eest. X on sellise kategooria sõitjaks ka kaebuse esitaja, kellel

on õigus sõita ühissõidukis tasuta just nimelt tulenevalt asjaolust, et tegemist on pensionäriga.

Ebakorrektne on kaebaja hinnangul ka kohtuvälise menetleja viide Pärnu Linnavolikogu 21.06.2018

määruse „X linnaliinide sõidupileti hindade ja sõidusoodustuste kehtestamine“ § 4 lg-le 6, mille

kohaselt sõiduõiguse omandamiseks või kasutamiseks tuleb sõitjal igakordselt bussi sisenedes sõit

bussikaardi abil validaatoris registreerida (valideerida) või osta bussijuhilt tunnipilet /…/“. Kaebuse

esitaja hinnangul on seadusandja eesmärk olnud kõnealuse sättega reguleerida elektroonilise

sõidupiletiga seonduvat ehk tasulise sõiduõigust(§ 4 lg 1 kohaselt on elektrooniline sõidupilet

elektroonilise piletisüsteemi kontol hoitav sõiduõigus) mitte kaebus esitajale rakenduvat tasuta sõidu

õigust. Seda enam, et tasuta sõidu õiguse omajal ei ole liinibussil võimalik saada 0-eurose väärtusega

tunnipiletit (Lisa 4) Kuna kaebuse esitajal pileti soetamise kohustus puudub, siis ei ole viidatud säte

asjakohane ning viide sättes sisalduvate kohustuste osas tuleb jätta tähelepanuta.

Lisaks märgib kaebuse esitaja, et kuivõrd seaduse tasandil reguleerib ÜTS §-le 32 lg 1 p 1 ühissõiduki

tasuta kasutamise õigust lisatingimusteta ning ÜTS § 32 lg 2 ja lg 4 selle tõendamist avatud loeteluna

toodud dokumentide abil, siis puudub vajadus täiendavateks toiminguteks tasuta sõidu õiguse

2 (6)

4-25-2700

omandamiseks. Isegi, kui jaatada bussikaardi valideerimise kohustust sellise õiguse omandamiseks

(mida kaebuse esitaja ei mööna), tuleb silmas pidada, et kõnealusel bussireisil oli validaator rikkis ega

lubanud bussikaarti valideerida. Sellele viitas kaebuse esitaja väärteomenetluse käigus (Lisa 5)

korduvalt, kuid veelgi enam veenduti selles ka kontrolli teostamise käigus 11.04.2025.

Pärnu Maakohtu seisukoht

1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja selle lisadega, samuti kohtule edastatud

väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku ütlused ning kaitsja ja kohtuvälise menetleja

esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale.

2. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses,

sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud

faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud

küsimused. VTMS §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Käesolevaga kohus

ei tuvastanud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Otsuse tegija on otsuses põhjendanud, milliste

tõenditega ja miks ta loeb menetlusaluse isiku poolt rikkumise tõendatuks.

3. Antud väärteoasjas on koostatud 27.05.2025 väärteoprotokoll selle kohta, et Arvo Kandla sõitis

11.04.2025 avaliku liiniveo bussis kehtiva piletita. Sõiduõiguse kontrollimisel X tänava peatuses ,,X" ei

olnud Arvo Kandlal (Kandla) esitada kontrolörile ühissõiduki kasutamiseks kehtivat piletit.

Sõiduõiguse omandamiseks või kasutamiseks tuleb sõitjal igakordselt bussi sisenedes sõit bussikaardi

abil validaatoris registreerida (valideerida) või osta bussijuhilt vastavalt Pärnu Linnavolikogu

21.06.2018 määrusele nr X linnaliinide sõidupileti hindade ja sõidusoodustuste kehtestamise § 4 lg 6.

Menetlusalune isik ei valideerinud bussi sisenedes bussikaarti XXX ega ostnud bussipiletit bussijuhilt,

mistõttu Arvi Kandla rikkus ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 67 lg 1 p 1 sätestatud kohustust, pannes

sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav ÜTS § 85 lg 1 järgi.

4. ÜTS § 85 näeb ette väärteokoosseisu objektiivsete tunnustena ette bussis kehtiva piletita sõitmist.

ÜTS § 67 lg 1 p 1 alusel on liiniveol bussi, trollibussi ja trammiga sõitja kohustatud omama ühissõiduki

kasutamiseks kehtivat piletit, vajaduse korral pileti kompostriga märgistama, vastava seadme olemasolu

puhul registreerima või muul ettenähtud viisil kehtivaks muutma. ÜTS § 9 sätestab, et pilet on paberil

või muul kujul, sealhulgas elektroonilisel kujul, dokument, mis tõendab sõitja sõiduõigust.

Vaidlust ei ole selles, et Arvo Kandlal ei olnud paberil ega ka elektroonilisel kujul piletit. Tunnistajana

üle kuulatud O.P ütluste kohaselt ei olnud A. Kandlal 11.04.2025 kontrollimisel ette näidata kehitavat

sõidupiletit. Tunnistaja O.P sõnul selgus, et A. Kandla bussikaart oli valideerimata jäänud. Samasisulisi

ütlusi on andnud ka teine bussipiletite kontrolli teostanud D.D. Kohtule on esitatud fotod bussikaardist

XXX (Ühiskaart) ja kontrolliaparaadist, millelt nähtub kirje: „piletit ei leitud“ (tl 35-36). O.P ütluste

kohaselt ilmnes kontrolli käigus, et bussikaart ei olnud valideeritud. Menetlusaluse isiku A. Kandla

ütluste kohaselt oli talle valideerimisel tulnud validaatoris ette punane tuli ja kiri, mis teatas pileti

puudumisest. Seejärel istus A. Kandla ja jätkas sõitu. A. Kandla ütluste kohaselt ei olnud tal võimalik

bussikaarti valideerida, sest validaator oli rikkis. Kaebaja väide ei leia kinnitust teiste tõenditega.

Tunnistajate O.P ja D.D ütluste kohaselt ei olnud teistel reisijatel sarnast probleemi, mis oleks tekkinud

kohaselt, kui nad validaatoritest andmed alla laadisid ja siis, kui nad asusid kontrolli teostama. Bussis

oli veel inimesi, kellel valideerimisega probleeme ei olnud, seega ei leia asjas kinnitust kaebaja väide,

et sel päeval validaatorid ei töötanud. Nõustuda võib küll kaitsja seisukohaga, et bussis asuva kaamera

salvestus aitaks antud olukorras vaidlusi vältida, kuid ühelgi tõendil ei saa olla ette kindlaksmääratud

jõudu (KrMS § 61 lg 1). Kohus leiab, et väärtoeasjas on leidnud tõendamist tunnistajate ütlustega, et

menetlusalusel isikul ei olnud piletit ja ta ei olnud ka sõiduõigust valideerinud.

5. Kaebaja on leidnud, et pensionärina ei ole tal pileti omamise kohustust, s.t kohustust sõidu eest

tasuda ning tema suhtes kohaldub sõidusoodustusena tasuta sõidu õigus. ÜTS § 32 lg 1 p 1 kohaselt on

sõidusoodustus teatava kategooria sõitjale seadusega või seaduse alusel kehtestatud korras antud õigus

sõita ühissõidukis tasuta või osalise tasu eest. Pärnu Linnavolikogu 21.06.2018 määrusega X

3 (6)

4-25-2700

linnaliinide sõidupileti hindade ja sõidusoodustuste kehtestamine § 7 lg 1 p 6 kohaselt on tasuta sõidu

õigus 65-aastasele ja vanemale isikule, pensionärile, töövõimetuspensionärile, keskmise või raske

puudega isikule ja puuduva töövõimega isikule. Vaidlust ei ole selles, et X on tasuta sõiduõigusega

sõitjaks kaebuse esitaja A. Kandla, sest ta on pensionär.

6. Kaebaja on leidnud, et kontrolli teostamise käigus veenduti A. Kandlal sõidusoodustuse ja seega ka

tasuta sõidu õiguse olemasolus ning sellest tulenevalt oli väärteomenetluse alustamine põhjendamatu.

Seejuures oli pärast väärteomenetluse alustamist oli kohtuvälisel menetlejal võimalik kaebuse esitaja

osas tehtud päringute põhjal veenduda tasuta sõidu õiguse olemasolus. Seega on vaidluse keskseks

küsimuseks, kas A. Kandlal oli sõiduõigus vaatamata sellele, et ta ei valideerinud isikustatud

bussikaarti. Asjaolu, et A. Kandlal oli bussikaart olemas nähtub selgelt O.P poolt 11.04.2025 tehtud

fotodelt.

7. ÜTS § 67 lg 1 alusel on liiniveol bussi, trollibussi ja trammiga on sõitja kohustatud omama

ühissõiduki kasutamiseks kehtivat piletit, vajaduse korral pileti kompostriga märgistama, vastava

seadme olemasolu puhul registreerima või muul ettenähtud viisil kehtivaks muutma. Samuti peab ta

esitama ühissõidukijuhi või muu kontrollimisõigusega isiku esimesel nõudmisel pileti ja

sõidusoodustuse õigust tõendava dokumendi. Ainetud on kaitsja väited selle kohta, et A. Kandla tasuta

sõiduõiguse oleks saanud ka tagantjärgi tuvastada, sest sõidusoodustuse olemasolu peab sõitja

kontrollijale sõidu ajal tõendama. A. Kandla esitas kontrollijatele üksnes bussikaardi, seejuures nähtub

tunnistaja O.P ütlustest, et ta küsis A. Kandlalt isikut tõendavat dokumenti, sest isiku saab tuvastada

siis, kui ta esitab pildiga dokumendi. O.P ütlustele ühilduvad D.D ütlused, mille kohaselt ei esitanud

A. Kandla piletite kontrollijate midagi peale bussikaardi, sest vastasel juhul oleks sellest ka foto tehtud.

A. Kandla ei mäletanud ülekuulamisel, kas talt küsiti pildiga dokumenti. Kuivõrd A. Kandla ei keeldus

enda sõnul piletite kontrollijate nõudmisel bussist lahkuma ja nendega kaasa minemast, siis ei jäänudki

O.P-l ja D.D-l muud üle, kui tuvastada A. Kandla isik pärast piletikontrolli. Bussikaardilt saadud nime

järgi on väärteomenetleja viinud menetlustoiminguna läbi isiku äratundmiseks esitamise, mille kohaselt

on O.P 29.04.2025 ja D.D 30.04.2025 tundnud fotode järgi menetlusaluse isikuna ära A. Kandla. Seega

on leidnud tõendamist, et A. Kandla ei ole ÜTS § 32 lg 2 p 1 ja 4 kohaselt tõendanud sõidusoodustuse

olemasolu isikut tõendava dokumendiga ega ka muu dokumendi, elektroonilise vahendi või asjaoluga,

mis võimaldaks järeldada sõidusoodustuse olemasolu. Kohtu järeldust ei väära kaitsja seisukoht, et

bussikaardilt loeb välja isikuandmed, sest bussikaart ei ole isikut tõendav ega ka fotoga dokument,

seega bussikaardi olemasolust ainuüksi ei piisa sõiduõiguse tõendamiseks.

8. Bussikaart on aga ÜTS § 32 lg 2 p 4 tähenduses elektrooniliseks vahendiks, mis võimaldab

ametnikel elektrooniliselt kontrollida sõitjal sõidusoodustuse olemasolu. Eelviidatud Pärnu

Linnavolikogu 21.06.2018 määruse (edaspidi: määrus) § 1 alusel kehtestatakse määrusega

elektroonilise piletisüsteemi toimimise põhimõtted, sõidupiletite hinnad ja sõidusoodustused avaliku

teenindamise lepingu alusel teenindatavatel X linnaliinidel. Määruse § 3 alusel kasutatakse Pärnu linna

avalikul bussiliiniveol elektroonilist piletisüsteemi, mida täiendab § 4 lg 3 ja 6, mille kohaselt ei ole

bussikaart sõidupiletiks ning sõiduõiguse omandamiseks või kasutamiseks tuleb igakordselt bussi

sisenedes sõit bussikaardi abil validaatoris registreerida (valideerida) või osta bussijuhilt tunnipilet.

Kohus leiab, et A. Kandlal õigus sõidusoodustusele X linnaliinidel sai tekkida ainult siis, kui ta oleks

valideerides elektroonilise piletisüsteemi kontol sõidusoodustuse aktiveerinud. X bussiliinis, peab

sõidusoodustuse saamiseks valideerima oma sõiduõiguse sõidukaardi isikustamise teel, seega ei andnud

valideerimata bussikaart A. Kandlale sõiduõigust.

Kohus ei nõustu kaitsja seisukohaga selles, et seadusandja eesmärk on olnud reguleerida elektroonilise

sõidupiletiga seonduvat ehk tasulise sõiduõigust (§ 4 lg 1 kohaselt on elektrooniline sõidupilet

elektroonilise piletisüsteemi kontol hoitav sõiduõigus) mitte kaebuse esitajale rakenduvat tasuta

sõiduõigust, tuues põhjendusena kaebuses esile, et tasuta sõiduõiguse omajal ei ole liinibussil võimalik

saada 0-eurose väärtusega tunnipiletit. Vaidlust ei ole selles, et nn 0 euro pileteid Pärnu linna linna- ja

maakonnaliinidel ei väljastata, kuid see ei oma ka asjas tähtsust. Pärnu Linnavolikogu 21.06.2018

4 (6)

4-25-2700

määruse § 1 alusel kehtestatakse sõidusoodustused X linnaliinide sõidusoodustustega liitunud

Pärnumaa kohalike omavalitsuste elanikele. Ainus võimalus tõendada sõidusoodustuse olemasolu on

kasutada määruse § 4 lg 6 nimetatud bussikaardi valideerimisega, kui see ei õnnestu, siis tuleb

bussijuhilt osta tunnipilet. Seega bussijuht ei pea väljastama 0 euro väärtuses piletit juhul, kui sõitja ei

tõenda sõidusoodustust olemasolu bussikaarti valideerides. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, et

XXX sai kehtestada sõidusoodustuse, kuid ei saanud seaduse alusel kehtestada valideerimise kohustust.

Kohus leiab, et ÜTS § 36 lg 4 ja 5 on volitusnorm, mille alusel on Pärnu Linnavolikogul kehtestanud

sõidusoodustuse kategooriad, sh tasuta sõiduõiguse Pärnumaa kohalike omavalituste elanikele, samuti

sõiduõiguse saamise korra, mille järgi tekib sõiduõigus isikustatud bussikaardi valideerimisel, millega

on seejuures tagatud osadele Pärnu elanikele tasuta sõiduõigus.

Kui isik õigusaktides kehtestatud nõudeid ei järgi, siis isikul sõiduõigust (sh soodustingimustel ja

tasuta) ei teki. Selline järeldus on kooskõlas ÜTS § 85 lõikega 1, mille kohaselt on sõitmine sõiduõigust

tõendava dokumendita käsitletav väärteona.

9. VTMS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on väärteo

subjektiivne koosseis täidetud, kui isik tegutseb vähemalt ettevaatamatult. Kohus leiab, et Arvo Kandla

on pannud väärteo toime otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 4 alusel paneb teo toime otsese tahtlusega, kui

ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Menetlusaluse

isiku A. Kandla ütlustest nähtub, et oli teadlik bussikaardi valideerimise kohustusest, mida ta olevat

varasemalt teinud, kuid enda sõnul ei õnnestunud tal 11.04.2025 võimalik bussikaarti valideerida. Bussi

keskosas olnud validaator oli tema sõnul näidanud punast tuld, seejärel oli ta liikunud bussi tagumisse

ossa ja jätkas sõitu. Seega teadis A. Kandla, et ta ei ole sõiduõigust valideerinud. A. Kandla vastas

eitavalt küsimusele, kas ta proovis kasutada bussi tagumise ukse juures asuvat validaatorit, kui

keskmine väidetavalt ei töötanud. Kohus leiab, et oma käitumisega oli A. Kindla teadlik

süüteokoosseisulise vastava asjaolust, mööndes sõitu jätkates, et tal puudub kehtiv pilet (sõiduõigus)

bussiga sõitmiseks.

10. Kohus lahendab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollib kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid ning VTMS § 87 alusel olles seotud väärteoprotokollis sätestatuga, saab teha lahendi

väärteoprotokollis esitatud põhjal. Käesolevalt on väärteoprotokollis menetlusalusele isikule ette

heidetud õigete normide rikkumist, samuti on õiged väärteokvalifikatsioonid. Kohus leiab, et

väärteokoosseisude olemasolu menetlusaluse isiku käitumises on tuvastatud ning menetlusaluse isiku

käitumine on õigesti kvalifitseeritud ÜTS § 85 lg 1 ettenähtud väärteona (VTMS § 133 p 4). Seega

puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1

mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud teod on aset leidnud (VTMS §

133 p 2) ning need on toime pannud menetlusalune isik (VTMS § 133 p 3). Vaidlustatud otsusest

nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Pärnu Linnavalitsuse linnamajanduse osakonna

vanemmenetleja Maarika Keskoja, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS §

9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses

väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p

6).

11. Menetlusalusele isikule on karistuseks määratud rahatrahv 5 trahviühikut, s.o 40 eurot. ÜTS § 85 lg

1 kohaselt karistatakse kehtiva piletita sõidu eest bussis, trammis, trollibussis või reisirongis

rahatrahviga kuni 10 trahviühikut. Seega järeldub, et kohtuväline menetleja on valinud

sanktsioonialternatiividest keskmise, s.o juhtimisõiguse äravõtmise, ning määranud karistuse

sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jäävas ulatuses. Kohus leiab, et karistuse määramine on

toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega, sanktsiooni piiridest väljumata (p 7) ja süü

suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel, sest antud juhul

puuduvad kaebaja käitumises karistust kergendavad asjaolud ja muud tema vastutust vähendavad

5 (6)

4-25-2700

asjaolud (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on

menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse

lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes.

12. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja

isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses

sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse,

rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut

õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo

toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav

asjaolu. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud kohtumenetluse käigus.

Seega A. Kandla süüdimõistmises tuleb jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

13. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud

puuduvad, menetlusalust isikut ei karistusregistrisse kantud. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-52-13

selgitanud ka, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi

sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -

järgne käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse

konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või

allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära

korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.

14. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Nagu ülalpool ka märgitud, on käesolevas

asjas on karistusraam kuni rahatrahv 10 trahviühikut. Karistuse mõistmine on kohtuvälise menetleja

diskretsioon, millesse saab kohus sekkuda diskretsioonipiiride ületamisel. Antud juhul kohtuväline

menetleja diskretsioonipiire ületanud ei ole. Isiku süü suurust hinnates võtab kohus eeskätt arvesse

asjaolu, et menetlusalune isik on pensionär, kellel oleks olnud tasuta sõiduõigus bussikaardi

valideerimisel. Kaebajast tingitud asjaoludest ta seda ei teinud. Tuleb võtta arvesse ka kaebaja käitumist

pärast seda, kui ametnik oli talle öelnud, et tal puudub sõiduõigus. A. Kandla keeldus koostööst, s.t ta ei

esitanud isikut tõendavat dokumenti ja ei tulnud ametnikega kaasa, vaid jätkas õigusrikkumist. Kaebaja

ei hoolinud sellest, kuidas tekkinud olukord peaks teda puudutama, millega väljendas ükskõikset

suhtumist õiguskorda. Kohtu hinnangul vastab tema süü vähemalt karistusraami keskmisele ulatusele.

Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja konkreetse

isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks

(prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist)

arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1). Kohtu

hinnangul on määratud karistus – rahatrahv 5 trahviühikut on seega sobiv ja ei ületa A. Kandla süü

raskust. Rahatrahv peaks eelduslikult ära hoidma kaebaja poolt sarnaste õigusrikkumiste

toimepanemise. Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et menetlusalusele isikule määratud karistus on igati

põhjendatud ja tuleb jätta muutmata.

Menetluskulud

15. VTMS § 38 lg 1 tuleneb, et menetluskulude üle otsustamisel tuleb väärteomenetluses juhinduda

kriminaalmenetluse sätetest. KrMS § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral

süüdimõistetu. Seega jäävad menetluskulud menetlusaluse isiku enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tambet Grauberg

Kohtunik

6 (6)