2-24-127470/12 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 16. oktoober 2025

Tsiviilasja nr

2-24-127470

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi D.A vastu 499 euro

29 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete

saamiseks

Hagi hind

729 eurot 39 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepingulised esindajad Pavel Butsenko ja

Sigrid Rahkema (e-post XXX)

Kostja D.A (isikukood XXX, elukoht XXX, XXX-i,

e-post XXX)

Asja lahendamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aktiva Finance Group OÜ 11.12.2024 hagi D.A vastu 499 euro 29 sendi ja

kõrvalnõuete saamiseks rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

3. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse

peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1

kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte

rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 30.07.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse D.A

(kostja) vastu 621 euro 96 sendi saamiseks tulenevalt poolte vahel sõlmitud

tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Pärnu Maakohus tegi

01.08.2024 määrusega kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte

toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 01.11.2024 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis

nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Tartu Maakohus jättis

07.11.2024 määrusega hagiavalduse käiguta ja andis TsMS § 487 lg 1 kohaselt hagejale tähtaja

nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks.

2. Hageja esitas 11.12.2024 hagi, milles palub kostjalt välja mõista põhivõlg 499 eurot 29 senti,

intressi 20 eurot 97 senti, võla sissenõudmiskulud 40 eurot, kuni 09.12.2024 sissenõutavaks

muutunud viivised 69 eurot 77 senti ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivise põhivõlalt alates 10.12.2024 kuni põhivõla tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Coop Finants AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 30.01.2019

Säästukaart Pluss lepingu nr CNT00000115994 (leping), mille järgi anti kostjale krediiti 600

eurot, päevane limiit oli 200 eurot, päevane sularahalimiit 200 eurot. Lepingu järgi oli

intressimäär19,9% aastas, krediidikulukuse määr 15,51%, kostja pidi iga kuu esialgsele

võlausaldajale tagasi maksma eelmise kuu kohustuste summa, tagasimakse tähtpäev oli iga kuu

10. kuupäev. Lisaks eeltoodule sõlmisid esialgne võlausaldaja ja kostja veel kuus sama numbriga

lepingut (lepingu lisa), kõige viimane sõlmiti 01.03.2022, mille järgi anti kostjale krediiti 500

eurot, päevane makselimiit oli 800 eurot ning päevane sularahalimiit oli 200 eurot. Lepingu järgi

oli intressimäär 19,9% aastas, krediidikulukuse määr 21,69% ja tagasimakse suurus 60 eurot,

tagasimakse tähtpäev 25. kuupäev.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja

28.02.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võla

tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlga ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne

võlausaldaja lepingu 27.03.2024 üles ja loovutas 28.03.2024 lepingust tulenevad nõuded kostja

vastu hagejale. Lepingu ülesütlemise aja seisuga 27.03.2024 oli kostjal tagastamata krediit 499

eurot 29 senti ja intress 20 eurot 97 senti ning viivis põhivõlalt perioodil 28.03.2024–09.12.2024

69 eurot 77 senti. Kostja ei ole hagejale ühtegi tagasimakset teinud. Hageja saatis kostjale

tasulised kirjad 29.03.2024, 08.04.2024 ja 23.04.2024, mille kulu oli kokku 35 eurot, ning lisaks

tekkis muid makseviivitusega seotud kulusid viis eurot. Eelnevast tulenevalt nõuab hageja

kostjalt ka 40 euro suuruste sissenõudmiskulude hüvitamist.

Hageja leidis, et esialgne võlausaldaja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui tugines

kostja krediidivõimelisuse hindamisel Maksu- ja Tolliametist saadud andmetele sissetulekute ja

finantskohustuste kohta ning maksehäirete puudumise asjaolule. Esialgne võlausaldaja viis

krediidivõimekuse hindamise eesmärgil läbi krediidianalüüsi, millest nähtus, et kostja igakuine

sissetulek oli 2400 eurot, igakuiste kohustuste summa 300 eurot ning kostjale jäi reservi 2100

eurot. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning

lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane.

Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga,

kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

3. Tartu Maakohus võttis 30.12.2024 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale tähtaja 21

päeva, et esitada hagile kirjalik vastus. Kostjale toimetati hagimaterjalid ja menetlusse võtmise

määrus kätte 01.02.2025 postkasti jätmisega. Kostjal tuli seega esitada oma seisukoht hiljemalt

25.02.2025. Kostja hagile tähtaegselt ei vastanud.

4. Tartu Maakohus jättis 17.09.2025 määrusega hagi uuesti käiguta ja palus hagejal täpsustada

nõude aluseks olevaid asjaolusid ning esitada nõude ümberarvutus. Kohus selgitas, et hagejal

tuleb välja tuua, millise kolme järjestikuse maksega oli kostja viivituses, kui esialgne

võlausaldaja lepingu üles ütles, ning esitada maksegraafik, millest nähtub, millal kui suures

summas tuli kostjal tagasimakseid teha ning kuidas ta oma kohustust täitis. Hagejal tuleb

selgitada, mille katteks on tasutud summad arvestatud. Hagejal tuleb selgitada ka intressinõude

kujunemist, st millistel perioodidel ning millistelt summadelt on intressi arvestatud. Kohus

märkis, et kohtu hinnangul on kostjale krediidi andmisel rikutud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, ning palus esitada nõude ümberarvutuse. Hageja palus kohtul pikendada talle

puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaega ning kohus pikendas tähtaega kuni 23.10.2025.

5. Hageja esitas 15.10.2025 vastuse, milles märkis, et kostja oli võlgnevuses 25.12.2023,

25.01.2024, 25.02.2024 osamaksetega, mida esialgne võlausaldaja pidas ülesütlemise aluseks.

Hageja selgitas intressinõude kujunemist. Hageja esitas VÕS § 4034 lg 7 kohase ümberarvutuse,

milles selgitas, et kostja sai lepingu alusel krediiti kokku 9234 eurot 97 senti ning on teinud

tagasimakseid kokku 9391 eurot 51 senti.

Hageja selgitas, et seega juhul, kui kohus leiab, et esialgne võlausaldaja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, on kostja tagastanud kogu põhivõla. Hageja esitas ka

menetluskulude nimekirja, mille kohaselt hageja on kandnud menetluskulusid 871 euro ulatuses,

millest 175 eurot on riigilõiv hagiavalduse esitamisel, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu

ning 676 eurot lepingulise esindaja õigusabi tasu. Lepinguline esindaja osutas teenust

tunnihinnaga 169 eurot neli tundi. Hageja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses praeguse

tsiviilasjaga ning menetluskulud palus ta hüvitada käibemaksuta.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kohus on tutvunud kohtuasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda, sest kostja on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumist arvestades VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kohustused juba täielikult täitnud.

7. Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et esialgne võlausaldaja ja kostja sõlmisid 30.01.2019

lepingu, mida muudeti lepingu lisadega 07.10.2019, 01.03.2020, 26.05.2020, 30.12.2021,

01.02.2022 ja 01.03.2022. Kohus leiab, et esialgne võlausaldaja ja kostja vahel sõlmitud leping

ja lepingu lisad tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis krediiti füüsilisest isikust kostjale

väljaspool kostja majandustegevust.

7.1. Tarbijakrediidilepingute kohta on Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikas leitud, et kohus

peab omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet

järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud

(Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46).

Riigikohus on leidnud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe,

mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), samuti peab

krediidiandja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus)

(RKTKm 24.11.2023 2-21-13098/50, p 17 jj).

7.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki

talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist seisundit,

sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist

ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja pidi määrama vajalike

hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest,

tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja pidi

lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3

p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

7.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbijalt teavet ja kasutama andmekogusid. Krediidiandja pidi VÕS § 4033 lg 4 ja

KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt ka tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima.

Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes

tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija

pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto

väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2 21 13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6

kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse

hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

8. Kohus leiab, et krediidiandja rikkus kostjaga lepingu lisa sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet ega järginud nõuetekohast hoolsust VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, kui ta sõlmis

lepingu ja selle lisad selliselt, et jättis kogumata piisava teabe kostja kohustuste kohta. Hageja

väitel tugines krediidiandja krediidilimiidi lepingu sõlmimisel Maksu- ja Tolliametist saadud

andmetele sissetulekute ja finantskohustuste kohta ning maksehäirete puudumise asjaolule ning

leidis, et see oli kostja krediidivõimelisuse hindamiseks piisav. Kohus selle seisukohaga ei

nõustu.

8.1. Hageja esitas kohtule esialgse võlausaldaja krediidianalüüsi (dtl 47), mis on oma olemuselt

esialgse võlausaldaja enda koostatud tabel, kust ei nähtu autentseid andmeid. Tabeli kohaselt on

kostja taotlusesse märkinud sissetuleku 2400 eurot ning kohustused 380 eurot, tööandja nime

ning asjaolu, et kostjal puuduvad ülalpeetavad. Seda huvitavam on, et esialgne võlausaldaja

võttis kostja krediidivõimekuse analüüsimisel arvesse kostja kohustusena 300 eurot, mitte 380

eurot nagu märkis kostja ise. Kohtule nähtuvalt on esialgne võlausaldaja kontrollinud

isikutunnistuse ja juhiloa olemasolu, kuid mitte kostja majanduslikku seisundit iseloomustavaid

näitajaid.

Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on mingil määral

kostja krediidivõimelisust kontrollinud lepingu sõlmimisel, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et

kuue lepingu lisa sõlmimisel oleks kostja krediidivõimelisust uuesti hinnatud. Kohus selgitas

17.09.2025 määruses hagejale vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgi. Hageja

palus kohtult vastamiseks täiendavat tähtaega seoses tehtud päringuga täiendavate tõendite ning

selgituste saamiseks esialgselt võlausaldajalt. Kohus leiab, et kohtule esitatud vastusest ei saa

kohus järeldada, et hageja oleks täiendavate selgituste või tõenditega ära tõendanud, et esialgne

võlausaldaja järgis lepingu sõlmimisel ja selle kuuel korral muutmisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

8.2. Krediidiandja peab VÕS § 4034 lg 9 kohaselt ajakohastama tema käsutuses oleva teabe

tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimelisust iga kord enne

krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmist, kui krediidiandja ja tarbija on kokku leppinud

tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi ülempiiri muutmises pärast

tarbijakrediidilepingu sõlmimist.

Riigikohus on leidnud, et VÕS § 4034 lg 9 tuleb mõista selliselt, et kui tarbijaga sõlmitud

krediidilepingut muudetakse nii, et krediidisumma ehk tarbija käsutusse antud rahasumma või

selle kokkulepitud ülemmäär märkimisväärselt suureneb, siis tuleb tarbija krediidivõimelisust

uuesti hinnata. Selle summa suurenemisel ei ole tähendust nt intressi suurenemisel ega ka

lisanduval lepingutasul (RKTKo 09.10.2024, 2-20-1490/103, p 26).

9. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja

hagejale sellisel juhul VÕS § 4034 lg 7 järgi ei võlgne. Hageja tõi 15.10.2025 kohtule esitatud

dokumendis esile, et kostja on saanud lepingu alusel krediiti kokku 9234 eurot 97 senti ning on

teinud tagasimakseid kokku 9391 eurot 51 senti (dtl 137). Kohus leiab, et eeltoodut arvestades

on kostja hageja nõude vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist arvestades juba täies

ulatuses rahuldanud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

10. Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja

kanda. Kohus peab TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 kohaselt määrama kindlaks ka menetluskulude

jaotuse. Kuivõrd kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud hüvitatavaid

menetluskulusid, märgib kohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin