2-25-1622/13 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

16. oktoober 2025, Rapla

Tsiviilasja number

2-25-1622

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Aktiva Finance Group OÜ hagi O. G. vastu võlgnevuse

nõudes

14 994,79 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja lahendamise viis

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ, registrikood XXX

Hageja lepingulised esindajad: Pavel Butsenko ja Sigrid

Rahkema

Kostja: O. G., isikukood XXX

Istung XXX kell 11.00, Pärnu kohtumaja

RESOLTUSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi O. G. vastu.

2. Välja mõista O. G.-lt (G., isikukood XXX) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood XXX)

kasuks AS Inbank Finance ja kostja vahel 31.05.2023 tarbijakrediidilepingust nr. XXX

(02.08.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr. XXX restruktureerimine) tulenev

põhivõlgnevus 12 940,17 eurot, intress 537,60 eurot, haldustasu 11,60 eurot,

sissenõudmiskulud 50 eurot ja viivised perioodi 28.08.2024 kuni 20.10.2025 eest 1172,55

eurot, s.o kokku 14 711,92 eurot.

3. Mõista O. G.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis alates 21.10.2025 põhivõla

tasumata jäägilt (s.o 12 940,17 eurot) lepingus sätestatud määras s.o 7,90% aastas kuni

põhinõude (s.o 12 940,17 euro) täitmiseni.

4. Jätta menetluskulud O. G. kanda.

5. Määrata kostja hüvitavate menetluskulude suuruseks 1470 eurot ning mõista nimetatud

summa O. G.-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja. Kostjal kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

2-25-1622

6. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse

kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib

asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul

loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS §

633 lg 7).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik

1. Hageja esitas kohtule 29.01.2025 hagiavalduse O. G. vastu põhivõlgnevuse 12 940,17euro,

intressi 537,60 euro, haldustasu 11,60 eurot, sissenõudmiskulude 50 euro ja sissenõutavaks

muutunud viivise 433,15 euro nõudes ning edasiulatuva viivise nõudes. Hageja esitas

03.03.2025 täpsustused hagile. Hageja nõue tuleneb AS Inbank Finance ja O. G. vahel

02.08.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr. XXX, mille alusel sai kostja laenu summas 14

520 eurot. AS Inbank Finance ja O. G. sõlmisid 31.05.2023 tarbijakrediidilepingu nr. XXX,

mille alusel toimus esimese lepingu nr. XXX restruktureerimine, mille summa oli 13 753,66

eurot. Restruktureerimise lepingu aluses sai kostja kolme esimese osamaksega maksepuhkust,

st ei pidanud tasuma laenupõhiosa, ainult intresse ja haldustasud. Kostja kohustus laenu

tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 20.06.2023 – 20.08.2029.

Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks summas 813,49 eurot, seega on

tasumata põhiosa summas 12 940,17 eurot. Lepingu nr. XXX kohaselt on krediidi kulukuse

määr 9,90% aastas. Lepingu nr. XXX kohaselt on krediidi kulukuse määr 12,98% aastas.

Kuna kostja lepingust tulenevat nõuet ei täitnud, ütles esialgne võlausaldaja lepingu 27.08

2024 üles ning loovutas nõuded hagejale 28.08.2024. Kostja krediidivõimekuse hindas

esialgne võlausaldaja vahetult enne esimese lepingu nr XXX sõlmimist. Krediidivõimekuse

hindamise eesmärgil viis esialgne võlausaldaja krediidianalüüsi, millest nähtub, et kostja

igakuine sissetulek oli 1285 eurot, igakuiste kohustuste summa 450 eurot, lisaks oli lepingust

tulenev igakuise osamakse summa 237,78 eurot. Peale nimetatud finantskohustuste tasumist

jäi kostjale reservi 597,22 eurot. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid

maksehäireid polnud. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk

usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 11,69% aastas. Kostjal on

intressivõlgnevus alates 12. osamaksest, s.o 20.05.2024 kuni 27.08.2024 summas 537,60

eurot. Vastavalt 31.05.2023 sõlmitud laenulepingule ja maksegraafikule on laenusaaja

kohustatud tasuma lepingu haldamisetasu, mis on laenuandmete kohaselt 2,90 eurot kuus.

27.08.2024.a. laenulepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata 12. - 15. osamaksete

laenuhaldustasud, s.o. 11,60 eurot. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt

2 (10)

2-25-1622

kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja

võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu

ülesütlemist lepingu alusel lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) 1132 lõikes 2 sätestatut ja

lepingu üldtingimuste punktist 4.6. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude tasumist

summas 50 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 12 940,17 eurot

lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast alates s.o 28.08.2024 kuni hagiavalduse

esitamise kuupäevani 29.01.2025 lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 7,90% aastas,

0,02% päevas kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 6.1. Hageja nõuab viivist

summas 433,15 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 12 940,17 eurot

kuni sellekohase tasumiseni alates 30.01.2025 viivisemääras s.o 7,90% aastas.

2. 05.03.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat

esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama

määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on

määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja

esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas

hagimaterjalid ja 05.03.2025 määruse kostjale kätte tähitudpostiga 27.03.2025. Seega möödus

kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 10.04.2025. Kostja hagile vastust ei

esitanud.

3. Kohus küsis 17.04.2025 kohtunõudega kostja nõusolekut kirjaliku menetluse osas. Kostja

nõusolekut kohtule ei esitanud.

4. Hageja esitas 26.08.2025 hagi täienduse ning nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus

peaks leidma, et võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

5. Kohus määras asjas istungi XXX kell 11.00. Kostja on keeldunud kohtukutse

vastuvõtmisest, kuid kohus loeb kutse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 325 alusel

kättetoimetatuks. Kostja istungile ei ilmunud ning selgitusi ega mõjuvat põhjust istungile

mitteilmumiseks ei esitanud. Kohus arutas asja ilma kostja osavõtuta. Hageja märkis, et jääb

esitatud hagi juurde. Hageja selgitab, et juhul kui kohus leiab, et võlausaldaja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleks lähtuda hageja 26.08.2025 esitatud

ümberarvestusest. Hageja selgitab, et restruktureerimise lepingu sõlmimisel ei antud kostjale

laenu juurde, vaid tegemist oli maksegraafiku muudatusega ning seetõttu ei ole vajalik

vastutustundliku laenamise põhimõtte uuesti hindamine. Kohus palus hagejal esitada

täpsustused ning täiendavad tõendid hiljemalt 19.09.2025 ning märkis, et teeb lahendi

20.10.2025.

6. Hageja esitas 17.09.2025 täpsustuse ja menetluskulude nimekirja. Hageja märgib, et kostjal

jäi tasumata osaliselt või täielikult kolm järjestikust osamakset. 27.08.2024 saatis esialgne

võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust

ka täiendava tähtaja jooksul. Hageja selgitab, et 31.05.2023 sõlmitud restruktureerimis

lepinguga täiendavalt laenu kostja juurde ei saanud, vaid muudeti laenu jäägi ja teiste

kohustuste tingimusi. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud

kokku 1698,66 eurot, s.o riigilõiv 910 eurot ja esindaja kulud 788,66 eurot. Hageja palub

menetluskulud välja mõista kostjalt.

7. Kohus edastas 19.09.2025 kohtunõudega kostjale hageja 17.09.2025 esitatud täpsustuse ja

menetluskulude nimekirja ning palus kostjal esitada seisukoht hiljemalt 7 päeva jooksul

arvates kohtudokumentide kättesaamisest. Kohus edastas kostjale dokumendid tähitudpostiga

25.09.2025. Kostja tähtajaks s.o 02.10.2025 seisukohta kohtule ei esitanud.

Kohtuotsuse põhjendused

3 (10)

2-25-1622

8. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi

tuleb rahuldada.

9. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet

põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis

asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta

esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja

vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

10. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele

selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama

sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14,

p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on

seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele

krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine

muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406² lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe

(VÕS § 403⁴ lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta

kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad

tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu

praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on

rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa

Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK

24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13).

VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb

tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse

asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja AS Inbank Finance 02.08.2022 tarbijakrediidilepingu nr.

XXX, mille alusel sai kostja laenu 14 520 eurot (dtl 3). AS Inbank Finance ja kostja sõlmisid

31.05.2023 tarbijakrediidilepingu nr. XXX, mille alusel toimus esimese lepingu (02.08.2022

tarbijakrediidilepingu nr. XXX) restruktureerimine, mille summa oli 13 75366 eurot (dtl 4).

Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma

majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et AS Inbank Finance, kes on

tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule

krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga.

11. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei

või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle

sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamiseks ei ole

vajalik kohustatud isiku, s.o võlgniku nõusolek. VÕS § 412 lg 1 alusel kui krediidiandja

loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded või õigused kolmandale isikule, sealhulgas

krediidiinkassole või krediidiostjale krediidiinkassode ja -ostjate seaduse tähenduses, võib

tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik vastuväited,

mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, muu hulgas on tal õigus nõuda

oma nõuete tasaarvestamist. Kokkulepe, millega välistatakse käesoleva lõike esimeses lauses

sätestatud tarbija õigus või piiratakse seda, on tühine.

Hageja esitas nõude loovutamise osas selgitused hagi p-s 2.4 ning märgib, et AS Inbank

Finance loovutas 28.08.2024 kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega

4 (10)

2-25-1622

nõuda kõrvalnõudeid (dtl 6). Hagile lisatud nõude loovutamise teatisest (dtl 40) nähtub, et

Inbank Finance AS on 28.08.2024 edastanud kostjale teatise laenulepingust nr. XXX tuleneva

nõude loovutamisest Aktiva Finance Group OÜ-le. Teatis nõude loovutamise kohta tõendab

kooskõlas VÕS § 170 sätestatuga, et loovutamine on kostja suhtes toimunud. Kostja ei ole

vastuväidet nõuete loovutamise osas esitanud. Riigikohus on 06.06.2007 lahendi 3-2-1-62-07

p 12 leidnud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi

esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Kohus leiab, et kostja sai nõuete

loovutamisest teada vähemalt käesolevas kohtumenetluses ning Inbank Finance AS nõuded on

loovutatud kehtivalt hagejale.

12. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS §

404 lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või § 405

sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija

avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale

tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija

tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud

teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Hageja on

kohtule esitanud 02.08.2022 sõlmitud laenulepingu, millelt nähtub, et kostja on lepingu (sh

maksegraafiku, lepingu tingimused, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe)

02.08.2022 digiallkirjastanud (dtl 15) ning 31.05.2025 sõlmitud lepingu muudatuse, millelt

nähtub, et kostja on lepingu (sh maksegraafiku, lepingu tingimused, Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe) 31.05.2023 digiallkirjastanud (dtl 30). Seega tuleb lugeda

pooltevahelised lepingud kehtivaks ehk sõlmituks. Kostja ei ole lepingute sõlmimist

vaidlustanud.

13. Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid

pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping.

Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui

tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele

ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi

kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse

määr tüüpilise näite kujul. Krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra

arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema

eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või

krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet.

Vastavalt VÕS § 404 lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra

arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses

kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära

arvutamisel kasutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja

selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada.

Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata

jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse

ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja

kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses

proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi

kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi

tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta,

loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad

andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata

kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist

arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408

5 (10)

2-25-1622

lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra

arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti.

Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti

märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra

protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja

kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse

aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis

14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59).

Hageja on hagi p-s 1.2 märkinud, et krediidi kulukuse määr on lepingu nr. XXX kohaselt

9,90% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 14 520

eurot, igakuine osamakse 226,80 eurot, intressimäära 7.90% + 6 kuu EURIBOR (0,65%)

aastas, krediidisumma tagastamise periood 20.08.2022 – 20.07.2028, laenulepingu sõlmimise

tasu 217,80 eurot, igakuine lepingu haldustasu 2,90 eurot kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21 (dtl

4). Krediidi kulukuse määra arvutamise põhimõtted kajastuvad Euroopa standardinfo

teabelehe punktis 3 (dtl 21).

Hagi p-s 2.2 järgi on lepingu nr. XXX kohaselt krediidi kulukuse määr 12,98% aastas.

Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 13 753,66 eurot,

igakuine osamakse 237,78 eurot, intressimäära 7,90% + 6 kuu EURIBOR (3,781) aastas,

krediidisumma tagastamise periood, laenulepingu sõlmimise tasu, igakuine lepingu haldustasu

kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21 (dtl 5). Krediidi kulukuse määra arvutamise põhimõtted

kajastuvad Euroopa standardinfo teabelehe punktis 3 (dtl 36).

Seega on hageja krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused nimetanud ja

need kostjale lepingu sõlmimisel teatavaks teinud.

VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse

hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1.

jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel

oli 02.08.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr. XXX sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele

antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30% aastas (kolmekordne määr 48,90%)

ning 31.05.2023 sõlmitud lepingu nr. XXX sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 15,31% (kolmekordne määr 45,93%)

Arvestades iga lepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra ja igas

lepingus toodud krediidi kulukuse määra, ei ole lepingute sõlmimisel rikutud VÕS § 406² lg 1

sätestatud krediidi kulukuse ülempiiri. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et

krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.

Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on

otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi,

regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 403⁴ lg 2 teine lause). Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist

piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu

6 (10)

2-25-1622

28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43).

Hageja märgib hagi p-s 2.5, et on omandanud teabe lähtudes VÕS § 403⁴ lg-dest 2, 3 ja 4, mis

võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt (dtl 6).

Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et kostja krediidivõimekuse hindas esialgne võlausaldaja

vahetult enne esimese lepingu nr. XXX sõlmimist. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid

ega varasemaid maksehäireid polnud. Esialgne võlausaldaja on kostja sissetulekuid

kontrollinud kostja konto väljavõtte alusel (dtl 7). Krediidianalüüsist nähtub, et kostja

igakuine sissetulek oli 1285 eurot, igakuiste kohustuste summa 450 eurot, lisaks oli lepingust

tulenev igakuise osamakse summa 237,78 eurot. Peale nimetatud finantskohustuste tasumist

jäi kostjale reservi 597,22 eurot (dtl 8). Hageja leidis, et kostja on krediidivõimeline. Hageja

esitas 03.03.2025 krediiditoimiku ja kostja konto väljavõtte perioodi 01.07.2022 kuni

01.08.2022 osas (dtl 80 – 162). Esitatud väljavõttelt nähtub, et kostja sissetulekuks on

ALLCARES OÜ poolt makstav töötasu summas 800 eurot ning laenumaksed (vähemalt

neljale erinevale võlausaldajale) 459,25 eurot kuus (dtl 80-81). Krediiditoimiku väljavõttest

perioodi 01.12.2021 kuni 30.06.2022 osas (dtl 94 – 96) nähtub kostja viimase kolme kuu

keskmise sissetulekuna ALLCARES OÜ-st 1346,99 eurot ning laenumaksed (vähemalt kuuele

erinevale võlausaldajale) keskmiselt 665,27 eurot kuus. Kostja on laenutaotluses märkinud

enda igakuiseks sissetulekuteks 1800 eurot ja igakuisteks kohustusteks 300 eurot,

ülalpeetavaid kostja märkinud ei ole (dtl 41). Hagi lisast 9 nähtub, et kostja sissetulekuks

Maksu- ja Tolliameti andmetel on 1762,93 eurot kuus (dtl 42).

Enne 31.05.2023 sõlmitud restruktureerimise lepingut nr. XXX krediidiandja ei hinnanud

kostja krediidivõimekust, kuna kostja lepingu alusel täiendavat laenu juurde ei saanud, vaid

muudeti esimese lepingu kohustuse tingimusi (dtl 354). Riigikohus 09.10.2024 otsuse nr 2-20-

1490 p 25-26 selgitas, et „ /…/ alates 21. märtsist 2016 kuni praeguseni kehtiv VÕS § 4034 lg

9 ette, et krediidiandja peab kontrollima tarbija krediidivõimelisust uuesti juhul, kui

krediidiandja ja tarbija lepivad kokku tarbija kasutusse võetava krediidisumma või krediidi

ülempiiri muutmises. Seega kuna 31.05.2023 sõlmitud kokkuleppega restruktureeriti

02.08.2022 lepingut nr XXX ja kostjale krediiti juurde ei antud, ei pidanud krediidiandja

refinantseerimise lepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisust kontrollima.

Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja on kogunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ja hinnanud tarbija krediidivõimet

nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii

tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises.

14. VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

Hageja on hagi p-s 2.3 selgitanud, et kostja oli võlgnevuses enam kui kolm järjestikust kuud,

s.o 20.05.2024, 20.06.2024, 20.07.2024 (dtl 6). Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid

kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 05.08.2024 kostjale laenulepingu

ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt

19.08.2024 vastavalt VÕS § 416 lg-le 1 (stl 38). Sama kirjaga hoiatati kostjat, et juhul kui

kostja nimetatud tähtpäevaks (s.o 19.08.2024) võlgnevust ei tasu, on võlausaldajal õigus

leping üles öelda ja võõrandada nõuded kolmandale osapoolele. 27.08.2024 saatis esialgne

võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust

ka täiendava tähtaja jooksul (dtl 39). Hageja esitas 17.09.2025 lepingu ülesütlemise teatise

7 (10)

2-25-1622

kostjale edastamise kinnituse (dtl 352).

Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et ta ei ole ülesütlemise hoiatusi või teateid kätte saanud.

Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused on olnud täidetud

ning leping on lõppenud selle ülesütlemisega 27.08.2024.

15. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus

VÕS § 101 lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda

kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Lepingu nr XXX alusel on laenu summas 13 753,66 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama

lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 20.06.2023 – 20.08.2029 (dtl 31).

Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks summas 813,49 eurot (dtl 309 –

315), seega on tasumata põhiosa summas 12 940,17 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks

välja mõistab.

16. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 397 lg 1

kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu

korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingus nr XXX on

pooled kokku leppinud intressimääras 7,90% + 6 kuu EURIBOR (3,781%) aastas, 4,46 eurot

päevas (dtl 31). Kostjal on intressivõlgnevus alates 12. osamaksest, s.o 20.05.2024 kuni

27.08.2024 summas 537,60 eurot (dtl 9). Tulenevalt eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja

kasuks välja intressivõlgnevuse summas 537,60 eurot.

17. Vastavalt 31.05.2023 sõlmitud laenulepingule (dtl 31) ja maksegraafikule (dtl 32) on

laenusaaja kohustatud tasuma lepingu haldamisetasu, mis on laenuandmete kohaselt 2,90 eurot

kuus. 27.08.2024 laenulepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata 12. - 15. osamaksete

laenuhaldustasud, s.o. 11,60 eurot (4 x 2,90). Tulenevalt eeltoodust mõistab kohus kostjalt

hageja kasuks välja laenuhaldustasu võlgnevuse summas 11,60 eurot.

18. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmisega seotud kulud summas 50 eurot,

s.o 35 eurot meeldetuletuskirjadega seotud kulu ja 15 eurot muud makseviivitusega seotud

kulu (dtl 9-10). Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist

lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lõikes 2 sätestatut ja lepingu üldtingimuste punktist 4.7 (dtl

34).

VÕS 113² lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel:

1) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja

eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot.

2) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja

eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000,00 eurot.

3) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja

eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000,00 euro.

Kohus tuvastab, et hageja on edastanud kostjale meeldetuletused 29.08.2024, 12.09.2024 ja

20.09.2024 (dtl 45-35). Hageja on saatnud kostjale esimese tasulise kirja, mille eest saab

kostjalt nõuda 25 eurot, teise ja kolmanda tasulise nõudekirja, mille kummagi eest saab hageja

kostjalt nõuda 5 eurot. Hageja selgitas 03.03.2025 menetlusdokumendis, et on

meeldetuletuskirjad edastanud kostja kehtivale e-posti aadressile XXX. Kokku oli sooritatud

8 (10)

2-25-1622

15 meeldetuletusi ja 3 SMSi sõnumit, tehtud 2 kõnet ja 2 päringut Rahvastikuregistrisse (dtl

166). Hageja lisab tõendi sissenõudmiskulude nimekirjast (dtl 170 – 308). Kohus mõistab

kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud summas 50 eurot.

19. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12)

seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis

pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et VÕS § 415

lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohus on

seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist, kuna kostja on oma kohustust

rikkunud. Hageja esitab viivisenõude alates lepingu ülesütlemise päevale järgnevast päevast

alates s.o 28.08.2024 kuni hagiavalduse esitamiseni 29.01.2025 lepingus kokkulepitud

viivisemääras s.o 7,90% aastas, 0,02% päevas (dtl 10, 31). Kohus märkis eelnevalt, et leping

lõppes lepingu ülesütlemisega 27.08.2024, seega on kostja laenu tagastamisega viivituses

alates 28.08.2024.

Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja

mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude

täitmiseni.

Kohus arvestab välja viivised otsuse tegemise seisuga, seega perioodil alates 28.08.2024 kuni

20.10.2025 on kostjal viivisevõlg hageja ees 1172,55 eurot. Kohus mõistab kostjalt välja

viivised alates 21.10.2025 põhivõlalt (12 940,17 eurot) kuni põhinõude tasumiseni

lepingujärgses viivisemääras 7,90% aastas.

20. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hageja esitatud hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 12 940,17 eurot, intressi 537,60 eurot, haldustasu 11,60 eurot,

sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised alates 28.08.2024 kuni

20.10.2025 1172,55 eurot ning edasiulatuva viivise lepingus sätestatud määras 7,90% aastas

alates 21.10.2025 kuni põhivõla 12 940,17 eurot täitmiseni.

21. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel

tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust.

Menetluskulud

22. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise

suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja

menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude

kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid

(TsMS § 174 lg 1).

Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud

9 (10)

2-25-1622

riigilõiv 910 eurot ja esindaja kulud 788,66 eurot, s.o kokku 1698,66 eurot. Hageja on

käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (dtl 355).

Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole.

Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest ning seega on tegemist põhjendatud

kuluga. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja kulud 788,66 eurot (4,40 h

x 169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks

vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas hagejat mitteadvokaadist esindaja

ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda

mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks

tunnitasuks 120 eurot. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja märgitud ajakulu 4,40 h. Seega

on hageja lepingulise esindaja kulu kokku 560 eurot (4,4 x 120).

Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku 1470 eurot (910+560).

23. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.

24. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivist hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

25. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.

26. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

kohtunik

10 (10)