3-20-439/42 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. oktoober 2025, Tartu

Haldusasja number

3-20-439

Haldusasi

OÜ Atko Liinid kaebus Kohtla-Järve Linnavalitsuse 4.

veebruari 2020. a korralduse nr 60, 18. juuli 2022. a

otsuse nr 2-5.7/1532-1 ja 1. veebruari 2023. a

korralduse nr 17 tühistamiseks ning liinikilomeetri

maksumuse

tõstmiseks

kohustamiseks

või

alternatiivselt kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Atko Liinid apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Atko Liinid

Vastustaja – Kohtla-Järve linn

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2024. a otsus

muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulu apellatsiooniastmes nende endi kanda.

3. Võtta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid asja

materjalide juurde.

4. Jätta kaebaja taotlus asja lahendamiseks istungil rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 17.

november 2025).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Atko Liinid ja Kohtla-Järve Linnavalitsuse vahel on sõlmitud 6. mail 2013 leping Kohtla-

Järve linnas bussiliiniveo korraldamiseks.

OÜ Atko Liinid esitas 8. novembril 2018 Kohtla-Järve Linnavalitsusele taotluse liinikilomeetri

maksumuse tõstmiseks kuni 1,12 euroni kilomeetri eest alates 1. jaanuarist 2019, kuna

kütusehinnad, tööjõukulu jms on tõusnud.

Pärast kohtumenetlust, kus Kohtla-Järve Linnavalitsust kohustati taotlust teistkordselt lahendama

(haldusasi nr 3-19-312), andis Kohtla Järve Linnavalitsus 4. veebruaril 2020 korralduse nr 60,

milles otsustas kehtestada liinikilomeetri maksumuseks 1,07 eurot kilomeetri eest ning hüvitada

saamata jäänud tulu 2019. aasta eest 0,01 eurot ühe liinikilomeetri eest (st tõstes senise

liinikilomeetri maksumuse 1,04 eurolt 1,05 eurole).

OÜ Atko Liinid esitas 9. mail 2022 Kohtla Järve Linnavalitsusele taotluse, milles palus 2018.

aastal esitatud taotlus liinikilomeetri hinna muutmiseks uuesti läbi vaadata, arvestades Riigikohtu

poolt 31. märtsil 2022 haldusasjas nr 3-19-312 esitatud põhjendusi (selle otsusega jõustus

halduskohtu otsus, millega kohustati linnavalitsust taotlust uuesti lahendama). Kohtla-Järve

Linnavalitsuse 18. juuli 2022. a otsusega nr 2-5.7/1532-1 jäeti taotlus rahuldamata, leides, et

menetluse uuendamiseks puudub alus, kuna taotlus on lahendatud 4. veebruari 2020. a

korraldusega nr 60.

Kohtla Järve Linnavalitsuse 1. veebruari 2023. a korraldusega nr 17 otsustati muuta 6. mai

2013. a bussiliiniveo lepingut ning asendada selles toodud liinikilomeetri maksumus 1,07 eurot

1,25 euroga.

2. OÜ Atko Liinid esitas kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäi: tühistada 4. veebruari 2020. a

korralduse nr 60; kohustada tõsta liinikilomeetri maksumust 1,11 euroni tagasiulatuvalt alates 1.

jaanuarist 2019; kohustada tasuma tasumata jäänud tasu 2019. aasta eest summas 62 266 eurot;

kohustada tõsta liinikilomeetri maksumust 1,17 euroni kilomeetri eest tagasiulatuvalt alates 1.

jaanuarist 2020 ja tasuma aastate 2020 kuni 2022 eest tasumata jäänud tasu summas 319 612,50

eurot; tühistada 8. juuli menetluse uuendamisest keeldumise otsus või tuvastada selle

õigusvastasus; tühistada 1. veebruari 2023. a lepingu muutmise korraldus; kohustada tõstma

liinikilomeetri maksumus 1,37 euroni alates 1. jaanuarist 2023 ning tasuma 2023. a eest tasumata

jäänud tasu 214 347,84 eurot; kui kohustamisnõudeid ei rahuldata, siis mõista välja nende

perioodide eest välja hüvitis tekitatud kahju eest; mõista välja viivis 0,07% päevas tasumata

summade eest. Kaebuse kohaselt oli linnavalitsusel imperatiivne kohustus liinikilomeetri

maksumust korrigeerida tulenevalt lepingu p-dest 3.4-3.5.

3. Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2024. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Vaidlustatud 4. veebruari 2020. a korralduses, millega suurendati osaliselt liinikilomeetri

maksumust, leidis linnavalitsus, et isegi pärast kulude suurenemist ei ületa vedaja kulutused

pakkumuses vastavat näitajat.

3.2. Riigikohus leidis vaidlust esmakordselt lahendades 31. märtsi 2022. a otsuses, et lepingu

punktidest 3.1, 3.2, ja 3.4 võib järeldada, et poolte tahe ei olnud lepingu sõlmimisel

liinikilomeetri maksumust igal aastal muuta, vaid pakkumuses esitatud liinikilomeetri

maksumuse muutmist üks kord aastas peeti võimalikuks üksnes erandlikus olukorras. Vastustajal

ei olnud kohustust liinikilomeetri hinda igal aastal korrigeerida ka enda varasemast praktikast

ega sellele väidetavalt tuginevast kaebaja õiguspärasest ootusest lähtuvalt. Riigikohus leidis, et

vastustajal on liinikilomeetri maksumuse muutmisel ulatuslik kaalumisruum.

3.3. Ekslik on kaebaja arvamus, nagu oleks vastustajal imperatiivne kohustus tõsta liinikilomeetri

maksumust juhul, kui tema kulud on suurenenud.

3.4. Vastustaja arvestas 4. veebruari 2020. a liinikilomeetri tasu tõstmise korralduses sellega, et

kaebajal on suurenenud kulud seoses bussijuhtide palkade suurenemisega ja tarbijahinnaindeksi

määra tõusuga, kuid ei arvestanud muutunud kuludega seoses kütuse ostmisega. Kohus leidis, et

liinikilomeetri maksumuse tõstmise kaalumisel arvestas vastustaja kõigi tähtsust omavate

asjaoludega ega teinud kaalutlusviga. Lõppkokkuvõttes ei olnud tarbijahinnaindeksi muutus

3,5%, tööjõukulu kasv 8,3% ja kütusehinna tõus 12,3% aastatel 2017-2018 siiski oluline kulude

tõus, et pidada liinikilomeetri maksumuse muutmist 1,04 eurolt 1,05 eurole

ebaproportsionaalselt väikseks.

3.5. Vaidlust pole selles, et perioodil 1. oktoober 2017 kuni 30. september 2018 kallinenud

diislikütuse hind ei ületanud kaebaja poolt hankemenetluses tehtud pakkumuses märgitud hinda.

See kinnitab, et polnud erakorralist vajadust muuta eelmisel perioodil juba muudetud

liinikilomeetri hinda teistkordselt. Kuna kütuseliitri hind ei ole võrreldes kaebaja pakkumuses

väljatoodud hinnaga muutunud, siis selle kuluartikli arvestamata jätmist ei sa pidada selliseks

oluliseks kaalutlusveaks, mis õigustaks otsuse tühistamist.

3.6. Seega on 4. veebruari 2020. a korraldus, millega tõsteti liinikilomeetri hinda vähem kui

kaebaja soovis, õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Vastavalt jääb ka sellega seotud

kohustamisnõue rahuldamata.

3.7. Linnavalitsuse 18. juuli 2022. a otsusega keelduti kaebaja taotluse alusel menetluse

uuendamisest põhjendusel, et kaebaja taotlus on lahendatud 4. veebruari 2020. a korraldusega ja

menetluse uuendamiseks puudub alus. Kohus ei pidanud Riigikohtu 31. märtsi 2022. otsust

selliseks asjaoluks, mis nõuaks imperatiivselt menetluse uuendamist, kuna haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 44 lg-st 1 sellist menetluse uuendamise alust ei tulene. Lisaks leidis kohus

eelnevalt, et 4. veebruari 2020. a korraldus on õiguspärane.

3.8. Linnavalitsuse 1. veebruari 2023. a korraldusega tõsteti liinikilomeetri maksumus 2023.

aastast 1,25 eurole. Kohus ei nõustunud kaebaja nägemusega, et see korraldus on õigusvastane

tulenevalt 4. veebruari 2020. a korralduse õigusvastasusest, kuna kohus oli eelnevalt pidanud

seda korraldust õiguspäraseks. Kaebaja väidet, et selles korralduses on aluseks võetud ebaõiged

andmed (1,07 eurot kilomeetri eest 1,17 euro asemel kilomeetri eest), ei lugenud kohus

põhjendatuks, kuna korraldusest nähtuvalt ei võtnud vastustaja liinikilomeetri maksumuse üle

otsustamisel aluseks hinda 1,07 eurot liinikilomeetri eest. Seetõttu jättis kohus ka selle

tühistamisnõude ja sellega seotud kohustamisnõude rahuldamata.

3.9. Kuna vaidlustatud haldusaktid pole õigusvastased, ei pidanud kohus põhjendatuks ka

alternatiivset kahju hüvitamise nõuet.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. OÜ Atko Liinid apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue

otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Halduskohus jättis arvestamata Riigikohtu seisukohad asjas nr 3-21-958, kus Riigikohus

rõhutas vedaja tasu muutmist vastavalt vedaja tegelikele kuludele, samuti seda, et riskide

jaotus poolte vahel seoses liinikilomeetri maksumuse muutmisega ei tohi olla

ebaproportsionaalne ja liinikilomeetri maksumuse muutmisel on asjakohatu arvestada

hankedokumentides tooduga.

4.2. Ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 23 lg 2 ja Riigikohtu praktika järgi (RKHKo 3-18-1946,

p 29) järgi peab vedaja tasu katma tema kulud.

4.3. Halduskohus kontrollis ebaõigesti kaalutlusõiguse teostamist vastustaja poolt, kui

rakendas vaid ilmselgete vigade testi. Rakendada oleks tulnud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 158 lg-s 3 sätestatud ratsionaalsuse ehk kaalutlusreeglite testi, millele

on viidanud Riigikohus asjas nr 3-20-1198, p 13. Ilmselgete vigade testi rakendamine on

lubatav üksnes siis, kui kontrollitakse otsust, mille tegemisel oli haldusorganil erakordselt

avar kaalumis- või hindamisruum ning isiku õiguste riive pole suur. Praegu sellise olukorraga

tegemist pole.

4.4. Halduskohtu otsus on vastuolus halduskohtu enda varasemate seisukohtadega asjas nr 3-

19-312, kus halduskohus leidis, et lepingus on sätestatud liinikilomeetri maksumuse iga-

aastase indekseerimise mehhanism ja et indekseerimine toimus iga aasta.

4.5. Halduskohus hindas vaid vastustaja 2020. a otsuse proportsionaalsust, kuid 2022. ja 2023.

a otsuseid ta ei kontrollinud.

4.6. Vastustaja kasutas liinikilomeetri maksumuse muutmisel ebaõiget arvutuskäiku. See on

kaalutlusviga, kuna arvestamata jäeti olulised asjaolud (kütuse- ja tööjõukulude arvestus

kilomeetri kohta) ning lähtuti asjakohatust kaalutlusest (kütusekulude võrdlus

hankepakkumises tooduga).

4.7. Kütuse hinnaindeksi arvutamisel jagas vastustaja ostetud kütusele kulutatud rahasumma

ostetud kütuse liitritega, saades tulemuseks kütuse liitri hinna. Seega ei võtnud ta arvesse

sõidetud kilomeetrite hulka. Lepingu järgi tuleb aga lähtuda kütusehinnast kilomeetri kohta,

kuna lepingu p-s 3.4 toodud valem puudutab liinikilomeetri maksumust. Ka tööjõukulusid

tuleks arvestada ühele kilomeetrile. Ka Riigikohus on asjas 3-19-312 leidnud, et vedaja

kulusid tuleb arvestada kilomeetri kohta. Haldusorganil ei ole kaalutlusõigust kulude

arvestamise metoodika valikul. Sõidetud kilomeetrite hulka arvestavad ka teised kohalikud

omavalitsused.

4.8. Ka 1. veebruari 2023. a korralduses arvestati kulusid kilomeetri, mitte liitri kohta.

4.9. Ebaõige on halduskohtu ja vastustaja seisukoht, et liinikilomeetri maksumuse muutmise

aluseks on kulude suurenemine üksnes võrreldes pakkumuses esitatuga, mitte suurenemine

kui selline. Lepingus ei viidata pakkumuses märgitud kütusehinnale. Ka Riigikohtu otsusest

asjas nr 3-19-312 ei tulene, et arvestada tuleks mitme aastat taguses hinnapakkumises toodud

kütusehinda ning selline seisukoht on vastuolus Riigikohtu otsusega asjas 3-21-958.

Ebamõistlik oleks see, kui kaebaja oleks kogu lepinguperioodi, st 10 aastat seotud

hinnapakkumises toodud kütusehinnaga. See on vastuolus ka halduskohtu varasema otsusega

asjas nr 3-19-312 ning nii pooltevahelise varasema praktikaga kui ka teiste kohalike

omavalitsusüksuste praktikaga.

4.10. Linnavalitsuse 4. veebruari 2020. a ja 1. veebruari 2023. a korraldused on õigusvastased,

kuna liinikilomeetri tasu tõstmise ulatus on ebaproportsionaalselt väike. Kaebaja kulud olid

2019. aastaks muutunud 8% ja see oli oluline muutus. Liinikilomeetri maksumust tõsteti aga

vaid 0,96% ehk 1,04 eurolt 1,05 eurole. Ebaõige otsustus 2019. ja 2020. aasta osas tõi kaasa

ebaõige otsustuse ka 2023. aasta osas.

4.11. See on kaasa toonud ebaõige riskijaotuse poolte vahel, kaebaja kahju on kokku üle 800

000 euro.

4.12. Kaebaja arvutuste järgi tulnuks liinikilomeetri maksumust 2019. aastal tõsta 6,6% võrra

ehk 1,11 euroni kilomeetri eest ja 2020. aastal 5,7% võrra ehk 1,17 euroni kilomeetri. Ka 1.

veebruari 2023. a korraldus on õigusvastane, kuna põhineb õigusvastasel 2020. a korraldusel.

5. Kohtla-Järve linna vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

5.1. Kaebaja esitatud kohustamisnõudeid ei saaks kindla rahasumma väljamaksmiseks

kohustamisena rahuldada, kuna vastustajal on kaalumisruum.

5.2. Asjakohased pole viited halduskohtu otsusele asjas 3-19-312, kuna Riigikohtu otsuse

tulemusena samas asjas jäi jõusse vaid halduskohtu otsuse resolutsioon. Lisaks viitavad

Riigikohtu seisukohad selles asjas ning asjades 3-21-958 ja 3-20-1150, et haldusorganil

puudub imperatiivne kohustus muuta liinikilomeetri maksumust. Tegemist on

kaalutlusotsusega. Riigikohus on rõhutanud ka seda, et liinikilomeetri maksumuse

muutmiseks ei anna alust ainuüksi tarbijahinnaindeksi ega ühistranspordi hinnaindeksi

muutumine, vaid vedaja tegelike kulude muutumine (RKHKo 3-20-1150, p-d 31 ja 33).

Olukorras, kus vedaja tegelikud kulud muutunud ei ole, pole õiguspärane liinikilomeetri

maksumuse kontrollimatu muutumine.

5.3. Halduskohus on teostanud kaalutlusotsuse kontrolli. Vaidlustatud korraldusest nähtub

vastustaja kasutatud metoodika ning see oli õige. Asjakohane pole see, milline on teiste

omavalitsusüksuste praktika.

5.4. Halduskohus kontrollis ka maksumuse muutmise proportsionaalsust. Riigihanke võitnud

vedaja peab üldjuhul ise kandma riski, et tema pakutud hind on realistlik (RKHKo 3-18-1946,

p 28).

5.5. Vastustaja 2019. ja 2020. aasta otsustused olid õiged ning õige arvutuskäiguga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Ringkonnakohtu põhjenduste hõlpsama jälgitavuse huvides annab ringkonnakohus

kõigepealt ülevaate olulisematest asjaoludest käesolevas vaidluses nende kronoloogilises

järjekorras:

-

algse 2013. a sõlmitud veolepingu p 3.2 järgi oli liinikilomeetri maksumuseks

pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus, st 0,97 eurot kilomeeter (vrd tl 10p ja

23p, kd I);

-

2018. aastal toimus liinikilomeetri maksumuse esmakordne suurenemine ning seda

suurendati 1,04 euroni (tl 64p, kd I);

-

kaebaja taotles 2018. aastal liinikilomeetri maksumuse suurendamist 1,12 euroni alates

2019. aastast, kuid vastustaja seda taotlust 16. jaanuari 2019. a otsusega ei rahuldanud.

Kaebaja vaidlustas selle kohtus (haldusasi nr 3-19-312);

-

kohtuvaidluse ajal taotles kaebaja liinikilomeetri maksumuse suurendamist alates

2020. aastast 1,17 euroni (tl 64p, kd I);

-

linnavalitsuse 4. veebruari 2020. a korraldusega nr 60 muudeti lepingut selliselt, et

toetuse arvestamise aluseks on liinikilomeetri maksumus 1,07 eurot. Samuti otsustati

hüvitada kaebajale saamata jäänud tulu 2019. aasta eest summas 0,01 eurot ühe

liinikilomeetri kohta, leides, et 2019. aastal oleks pidanud liinikilomeetri

maksumuseks olema 1,05 eurot (tl 65p, kd I);

-

esialgse liinikilomeetri maksumuse suurendamisest keelduva 16. jaanuari 2019. a

otsuse suhtes jõustus 31. märtsi 2022. a Riigikohtu otsusega halduskohtu otsus,

millega kohustati vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama (vt RKHKo 3-19-312);

-

sellest kohtuasjast ajendatuna esitas kaebaja 9. mail 2022 linnavalitsusele uue taotluse,

milles palus 2018. a taotlus uuesti läbi vaadata Riigikohtu juhiseid arvestades;

-

Kohtla-Järve Linnavalitsuse 18. juuli 2022. a otsusega jäeti see taotlus rahuldamata,

leides, et menetluse uuendamiseks pole alust.

-

linnavalitsuse 1. veebruari 2023. a korraldusega nr 17 otsustati uuesti veolepingut

muuta ning määrata liinikilomeetri maksumuseks 1,25 eurot;

8. Käesolevas asjas on vaidluse all eeskätt küsimus, kas vastustaja 4. veebruari 2020. a

korraldus nr 60, millega tõsteti liinikilomeetri maksumust 1,04 eurolt 1,05 euroni 2019. aastal

ning alates 2020. aastast 1,07 euroni, oli õiguspärane.

Seda vaidlust lahendades on oluline arvestada Riigikohtu poolt esialgse keeldumise üle

käinud kohtuvaidluses võetud seisukohti. Nii, nagu ringkonnakohus Riigikohtu otsust

mõistab, olid Riigikohtu olulisemad seisukohad kohtuotsuses haldusasjas nr 3-19-312

käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt järgmised:

-

pooltevahelise lepingu p-st 3.5 ei tulene vastustaja kohustust igal aastal liinikilomeetri

maksumust korrigeerida. Lepingu p-dest 3.2.-3.4 tuleneb põhimõte muuta

liinikilomeetri hinda üksnes erandlikel asjaoludel (otsuse p-d 21-22);

-

linnavalitsuse kohustus liinikilomeetri hinda igal aastal korrigeerida ei saanud tekkida

tema varasemast praktikast, kuna varem oli vastustaja muutnud liinikilomeetri

maksumust kaebaja taotluse alusel vaid ühel korral 2018. aastal (otsuse p 23);

-

kuna lepingu järgi võib liinikilomeetri hinda muuta vaid vedaja tegelike kulude

reaalsel muutumisel, ei peegelda lepingu p-s 3.4 sätestatud valemi rakendamine

adekvaatselt kaebaja tegeliku kulu muutumist. See valem ei ole liinikilomeetri

maksumuse korrigeerimise valemiks, mida vastustaja on kohustatud imperatiivselt

rakendama. Ka asjaolust, et seda valemit 2018. aastal sellisel viisil kasutati, ei saa

järeldada vastustaja seotust valemiga igakordsel otsustamisel liinikilomeetri

maksumuse muutmise üle (p-d 24-25);

-

hankelepingu muutmisele on riigihangete seaduse §-s 123 sätestatud ranged piirangud

ning lepingu meelevaldne konsensuslik tõlgendamine võimaldaks pooltel neist

piirangutest kõrvale kalduda (p 26);

-

kuna lepingust ei tulene vastustajale kohustust liinikilomeetri maksumust igal aastal

korrigeerida ega kohustust rakendada maksumuse muutmise arvutamisel lepingu p-s

3.4 sätestatud valemit, on vastustajal liinikilomeetri maksumuse muutmisel ulatuslik

kaalumisruum. Kaalutlusõiguse tekkimiseks tuleb esmalt tuvastada, kas vedaja lepingu

täitmisega seotud kulud on muutnud. Kui vastustaja teeb kulude muutumise kindlaks,

peab ta täiendavalt tuvastama, kas see muutus tuleneb põhjendatud ja vedajast

sõltumatutest asjaoludest. Kõigi kulude põhjendatud muutumist tuleb hinnata kogumis

ning ühe või mõne kulukomponendi suurenemine ei pea kokkuvõttes tooma kaasa

liinikilomeetri maksumuse suurendamist, kui kaebaja kulud ei ole muude

kulukomponentide vähenemise tõttu tervikuna suurenenud (p-d 27-28);

-

liinikilomeetri maksumuse suurendamist ei pruugi õigustada vedajast sõltuvad

asjaolud (nt sõidukite tehnilise seisukorra halvenemine ja sellest tulenev kütusekulu

suurenemine või turuolukorrale mittevastavad otsused tööjõukulude osas);

-

samuti ei tulene lepingust nõuet suurendada liinikilomeetri maksumust vedaja kulude

ebaolulise suurenemise korral (p 28);

-

liinikilomeetri maksumuse muutmisel tuleb aluseks võtta kulu liinikilomeetri kohta, st

tuvastada liinikilomeetri läbimiseks vajalike kulude kasv võrreldes eelmise perioodiga

(p 28);

-

halduskohus jättis õigesti rahuldamata taotluse kohustada vastustajat tõstma

liinikilomeetri maksumus 1,11 euroni, st kaebaja soovitud määrani, kuna vastustaja

kaalutlusõigus ei ole vähenenud nullini (otsuse p-d 30-31).

9. Vaidlusaluse 4. veebruari 2020. a korraldusest nähtuvad järgmised kaalutlused, millele

tuginedes linnavalitsus suurendas liinikilomeetri maksumust 2019. aasta eest 1,05 euroni ning

sealt edasi 1,07 euroni:

-

kaebaja kulutused kütusele olid taotlusele eelnenud kahe aastase perioodi võrdluses

suurenenud, kulutuste suuruse muutumise indeks oli 1,0549 (tulemus saadi viimase ja

eelviimase perioodi kulutuste jagamisel);

-

sellest hoolimata ei ole alust liinikilomeetri hinna suurendamiseks, sest kulutused

diislikütusele olid viimasel aastal 0,99 eurot, kuid riigihanke raames pakkumuse

tegemisel oli vedaja pakkumuses märgitud, et arvestatud on diislikütuse hinnaga 1,07

eurot liiter (mõlemad käibemaksuta). Seega ei ületa vedaja kulutused ka pärast nende

suurenemist pakkumuses toodud näitaja ning diislikütuse hinna muutust vastustaja

arvesse ei võtnud (jättis diiselkütuse indeksiks 1);

-

veolepingu p-d 3.3 ja 11.4 näevad ette, et pakkumuses esitatud liinikilomeetri

maksumus on vedajale makstava toetuse arvestamise aluseks kogu lepingu kehtivusaja

vältel. Liinikilomeetri maksumuse muutmise aluseks on üksnes vedaja kulude

suurenemine võrreldes pakkumuses esitatuga, mitte suurenemine kui selline (tl 64p, kd

I);

-

lepingu p-s 3.4 sätestatud valemit arvestades, kus võeti muuhulgas arvesse

diiselkütuse hinnaindeksi ja bussiettevõtete keskmise palga indeksi muutusi, kujunes

liinikilomeetri maksumuse muutumise indeksiks 2019. aasta kohta 1.01 ja 2020.

aastaks 1,02. Suurendades neid indekseid arvestades senist liinikilomeetri maksumust

(1,04), kujuneski liinikilomeetri maksumuseks 2019. aastal 1,05 (1,04x1,01=1,05) ja

2020. aastal 1,07 (1,05x1,02=1,07);

-

ka 2020. aasta indeksi arvutamisel jättis vastustaja arvestamata kütusekulu muutumise

indeksi (võttis indeksiks 1), kuna kütusekulu (1,02 eurot liitri kohta) jäi alla

pakkumuses toodud piirmäära (tl 65, kd I);

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevalt refereeritud Riigikohtu seisukohti ja 4.

veebruari 2020. a korralduse põhjendusi ja resolutsiooni kõrvutades ei ole alust pidada seda

haldusakti õigusvastaseks ja tühistamisele kuuluvaks.

11. On tõsi, et vaidlusaluses 4. veebruari 2020. a korralduses tugineti 2019. ja 2020. a

liinikilomeetri maksumusi muutes muuhulgas liinikilomeetri maksumuse muutumise

indeksile, mille arvutamise kohta on valem veolepingu p-s 3.4. Seetõttu võib ühelt poolt väita,

et see on vastuolus Riigikohtu ülaltoodud Riigikohtu seisukohaga.

Siiski ei saa Riigikohtu ülalrefereeritud lahendist välja lugeda, et liinikilomeetri maksumuse

muutumise indeksi arvutamise valemi kasutamine liinikilomeetri maksumuse suurendamisel

on keelatud või õigusvastane. Riigikohus leidis selgesõnaliselt, et vastustajal ei ole kohustust

seda valemit imperatiivselt rakendada. Seda seisukohta ei saa mõista nii, et valemi kasutamine

on keelatud, iseäranis seda arvestades, et Riigikohus on samaaegselt rõhutanud haldusorgani

ulatuslikku kaalutlusruumi liinikilomeetri hinna määramisel. Valemi kasutamist, milleks

haldusorganil ei olnud küll kohustust, kuid mis ei olnud ka keelatud, ei saa pidada

õigusvastaseks.

11.1. Ka leiab ringkonnakohus, et sellisel viisil valemi kasutamisega arvestas vastustaja

tegelikult kaebaja kulude suurenemisega, mida on oluliseks pidanud Riigikohus. Kujunenud

tulemus ei langenud küll kokku kaebaja nägemusega kulude suurenemise ulatusest, kuid selle

põhjuseks pole mitte valemi ebaõige kasutamine, vaid kaebaja ekslikud arusaamad seoses

liinikilomeetri maksumuse arvutamisega - eeskätt küsimus, kuidas arvutada kütusekulu

suurenemise indeksit, ning küsimus, kas arvestada tuleks kütusekulu suurenemist ka siis, kui

suurenemine jääb alla vedaja poolt pakkumuses esitatud määra. Ringkonnakohus peatub neil

küsimustel lähemalt allpool.

12. Kaebaja heidab vastustajale ette liinikilomeetri maksumuse määramisel ebaõige

arvutuskäigu kasutamist, leides, et kütuse hinnaindeksi saamiseks ei tule jagada kütusele

kulutatud rahasummat ostetud kütuse liitrite arvuga, nagu on teinud vastustaja, vaid tuleb

arvestada hoopis läbitud kilomeetreid. Kaebaja jagab seetõttu kütusekulu sõidetud

kilomeetritega ning leiab erinevate perioodide vahelise erinevuse nii. Kaebaja arvates nõuab

sellist lähenemist asjaolu, et nii veolepingus kui Riigikohtu seisukohtades räägitakse

liinikilomeetri maksumusest. Sammoodi läheneb kaebaja ka tööjõukulude muutusele, st ka

seal soovib ta võrrelda tööjõukulusid ühele kilomeetrile.

12.1. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Esiteks ei saa sõnadest „liinikilomeetri

maksumus“ teha järeldust, et vedaja kulutuste muutumise hindamisel tuleb tingimata

arvutuskäiku kaasata ka sõitjate vedamisel läbitud kilomeetrid. Liinikilomeetri maksumus on

pooltevahelises lepingus kasutatud termin, mis on sisuliselt hinnaühik, millega vedaja tellijale

oma veoteenust müüb.

12.2. Teiseks leiab ringkonnakohus, et kaebaja lähenemine, kus kütusekulu jagatakse sõidetud

kilomeetrite arvuga, võib viia hoopis ekslikule tulemusele. Nimelt saab üldteadaolevaks

lugeda seda, et sisepõlemismootoriga sõidukite puhul võib läbisõidu ja vanuse kasvades

nende tehniline seisund halveneda ning kui tekkinud puudusi ei kõrvaldata, võib ühe

võimaliku tulemusena sõidukite kütusekulu suureneda. Järelikult võib kaebaja lähenemise

korral see, kui kütusekulu ja sõidetud kilomeetrite vaheline jagatis järgmisel perioodil

suureneb, viidata hoopiski sõidukite tehnilise seisukorra halvenemisest tingitud kütusekulu

suurenemisele. Seda omakorda ei saa pidada vedajast sõltumatuks kulude suurenemiseks, mis

on Riigikohtu eelviidatud seisukohtade järgi liinikilomeetri maksumuse suurendamise

eelduseks. Tegemist on hoopiski vedajast sõltuva asjaoluga (jäetakse kõrvaldamata sõidukite

vanuse suurenemisel tekkivad puudused), mis ei tohiks olla sõidukilomeetri maksumuse

suurendamise aluseks. Vastupidisel juhul tekiks sisuliselt olukord, kus kohalikku omavalitsust

sunnitakse kandma vedaja sõidukipargi vananemisega kaasnevaid lisakulusid.

12.3. Seega peab ringkonnakohus vastustaja lähenemist kütusekulu ja tööjõukulu muutuse

indeksi kindlakstegemisele õigeks. See, et kaebaja väitel kasutavad teised kohalikud

omavalitsusüksused kaebaja lähenemist, ei muuda praeguses asjas vastustaja käitumist

õigusvastaseks.

12.4. Kaebaja väidab, et 1. veebruari 2023. a korralduses, millega suurendati liinikilomeetri

maksumust 1,07 eurolt 1,25 eurole, arvestati samuti kütuse maksumust ühe kilomeetri kohta.

Kaebaja järeldab, et see ongi õige kütusele tehtavate kulutuste arvestamise viis.

Samas nähtub sellest korraldusest (tl 93-94, kd II), et kogu linnavalitsuse lähenemine

liinikilomeetri maksumuse muutmiseks oli teistsugune – enam ei toimunud liinikilomeetri

maksumuse muudatuse arvutamist valemi abil, vaid võrreldi lihtsalt kahe erineva perioodi

kulusid ning leiti kahe perioodi kogukulude jagamise teel muutumise indeks ja suurendati

selle indeksi alusel eelmist liinikilomeetri hinda. Seega oli kogu vastustaja metoodika 2023. a

korralduses hoopis teistsugune. Eeldatavasti põhjustas metoodika muutuse Riigikohtu 31.

märtsi 2022. a otsus asjas nr 3-19-312, kus anti käesoleva vaidluse lahendamiseks olulisi

juhiseid.

Ringkonnakohtu on aga seisukohal, et metoodikate erinevus 2020. a ja 2023. a haldusaktides

ei muuda kumbagi haldusakti õigusvastaseks. Ulatuslik kaalutlusruum liinikilomeetri

maksumuse muutmisel, mida Riigikohus rõhutas, võib tähendada ka seda, et liinikilomeetri

maksumuse muutmist võibki teostada läbi erinevate metoodikate.

13. Kaebaja arvates oli asjakohatu vastustaja kaalutlus, kus ta võttis kütusekulu suurenemise

hindamisel arvesse seda, et kütusekulu ei suurenenud üle kaebaja poolt riigihankemenetluses

esitatud pakkumuses toodud kütusehinna. Nagu ülal p-s 9 märgitud, tuvastas linnavalitsus 4.

veebruari 2020. a korralduses küll 2019-ks ja 2020-ks aastaks liinikilomeetri maksumust

arvutades, et diislikütuse kulutuste indeks oli muutunud, kuid ei võtnud seda arvesse

põhjendusel, et see ei ületanud pakkumuses toodud kütusehinna määra 1,07 liitrit. Vastustaja

leidis, et pakkumuses esitatud kütusehinnaga 1,07 liitrit pidi kaebaja arvestama kogu

lepinguperioodi vältel. Lepingu punktid 3.4 ja 11.4 näevad ette, et pakkumuses esitatud

liinikilomeetri maksumus on vedajale makstava toetuse arvestamise aluseks kogu lepingu

kehtivusaja vältel. Lepingu p 3.4 lubab liinikilomeetri maksumust muuta, kui kulud on

reaalselt muutunud. Seega oli linnavalitsuse hinnangul liinikilomeetri maksumuse muutmise

aluseks üksnes vedaja kulude suurenemine üle pakkumuses esitatu, mitte suurenemine kui

selline (tl 64p, kd I).

Erinevalt kaebajast ei pea ringkonnakohus vastustaja sellist põhjendust asjakohatuks.

Ringkonnakohus mõistab vastustaja poolt välja toodud lepingu punkte samamoodi. Kaebaja

tõlgendus, mille järgi tuleks igasugust kütusekulu suurenemist arvesse võtta, ning seda ka siis,

kui kütusekulu suurenemine ei ületa pakkumuses esitatud kütusehinda, muudab sisutuks

lepingu selle regulatsiooni, mille järgi on pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus

toetuse maksmise aluseks kogu lepingu kehtivusaja vältel.

13.2. Ka Riigikohus rõhutas haldusasjas 3-19-312 tehtud otsuses, et pooltevaheline lepingu p-

d 3.2-3.4 võimaldavad muuta liinikilomeetri hinda üksnes erandlikel asjaoludel. Selle

nõudega on paremini kooskõlas see, kui kütusele tehtavate kulutuste muutust võetakse arvesse

alles siis, kui see ületab kaebaja poolt pakkumuses esitatud kütuse hinnamäära 1,07 eurot

liiter.

13.3. Kaebaja peab ebamõistlikuks seda, kui vedaja oleks kogu 10-aastase lepinguperioodi

seotud pakkumuses toodud kütusehinnaga.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kaebaja astus ise vabatahtlikult vastustajaga lepingulisse

suhtesse ning oli nõus osutama bussiveoteenust pakkumuses ja lepingus toodud tingimustel.

Ta sai tekkivaid õigusi ja kohustusi ette näha. Muuhulgas sai ta arvestada sellega, et

pakkumuses toodud kütusehinnaga on ta seotud ning et pakkumuses toodud liinikilomeetri

maksumust saab muuta vaid erandlikel tingimustel. Seetõttu ei saa vastustaja lähenemist

pidada ebamõistlikuks. Vastupidi, ebamõistlik oleks hoopiski selline olukord, kus

pakkumuses isiku poolt esitatud tingimused mingit siduvat tähendust ei oma ning riigihanke

tulemusena sõlmitud lepingut asutakse kergekäeliselt muutma vedajale soodsas suunas. See

oleks vastuolus riigihangete seaduses lepingu muutmisele kehtestatud piirangutega

(riigihangete seaduse § 123) ning muudaks riigihankemenetluse paljuski sisutuks.

13.4. Samuti rõhutab kaebaja seda, et lepingus ei viidata pakkumuses märgitud kütusehinnale.

Samas viidatakse lepingus selgelt pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumusele ning

nähakse ette, et sellest lähtutakse kogu lepinguperioodi jooksul, ning et seda saab muuta vaid

erandlikel asjaoludel (lepingu p-d 3.2-3.4). Vaidlust pole selles, et kütusehind moodustab ühe

osa liinikilomeetri maksumusest. Seega on ainuvõimalik tõlgendada lepingu viidatud punkte

selliselt, et kaebaja on seotud nii pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumusega kui selle

üheks osiseks oleva ja pakkumuses esitatud kütusehinnaga.

13.5. Asjaolu, et teised omavalitsusüksused pakkumuses esitatud kütusehinnast kaebaja väitel

ei lähtu, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel määrav. Käesoleva vaidluse lahendus sõltub

suures osas kaebaja ja vastustaja vahel sõlmitud konkreetse lepingu regulatsioonist. Pole

teada, millised lepingud on sõlmitud kaebaja poolt väidetud teiste omavalitsusüksuse ja

vedajate vahel.

14. Kaebaja väitel olid tema kulud 2019. aastaks muutunud 8%, kuid liinikilomeetri

maksumust tõsteti 2019. aastaks vaid 0,96% ehk 1,04 eurolt 1,05 eurole.

Ringkonnakohus osutab, et kaebaja jätab siinkohal mainimata selle, et kaebaja

arvutusmetoodika erines vastustaja omast oluliselt, kuna kütusekulude arvutamisel lähtuti

mitte kogukulude muutusest, vaid kulutuste muutmisest ühele kilomeetrile. Nagu

ringkonnakohus ülal selgitas, võis see kaasa tuua vale tulemuse ja seetõttu ei pruugi kaebaja

poolt väidetud 8% kulude tõus olla objektiivsete kulude tõus, st vedajast sõltumatute kulude

tõus. Seetõttu ei saa kaebaja arvutuste ja vastustaja arvutuste erinevuse järgi asuda

tõsikindlale seisukohale, et liinikilomeetri maksumuse tõus oli ebaproportsionaalselt väike.

15. Kaebaja arvates jättis halduskohus arvestamata Riigikohtu poolt asjas nr 3-21-958 võetud

seisukohad, kus Riigikohus rõhutas muuhulgas seda, et vedaja tasu tuleb muuta vastavalt

tegelike kulude muutumisele; et riskide jaotus poolte vahel seoses liinikilomeetri maksumuse

muutmisega ei tohi olla ebaproportsionaalne ja et liinikilomeetri maksumuse muutmisel on

asjakohatu arvestada hankedokumentides tooduga.

15.1. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et asjas 3-21-958 ei olnud vaidluse all

liinikilomeetri maksumuse suurendamisest keeldumine, vaid hoopiski liinikilomeetri

maksumuse alandamine tellija poolt. Tegemist on täiesti erinevate olukordadega.

15.3. Kaebaja poolt väljatoodud Riigikohtu seisukohad sellest lahendist ei tingi kaebuse

rahuldamist käesolevas asjas. Ringkonnakohus selgitas ülal, et linnavalitsus suurendas

liinikilomeetri maksumust vastavalt kaebaja tegelike kulude suurenemisele ning see, et

niisugune suurendamine ei langenud kokku kaebaja nägemusega soovitud suurendamise

ulatusest, ei tähenda, et reaalsete ja asjakohaste kulude suurenemisega ei oleks arvestatud.

15.4. Vastavalt ei saa käesolevas asjas väita, et riskide jaotus poolte vahel seoses

liinikilomeetri maksumuse muutmisega oleks olnud ebaproportsionaalselt kaebaja kahjuks.

Veelkord, kaebaja soovitud kulude suurenemise ulatus põhineb kaebaja nägemusel ning

arvutamisel aluseks võetud asjaoludel, kuid see ei tähenda riskide ebaproportsionaalset

jaotust.

15.5. Käesoleva vaidluse kontekstis ei ole asjassepuutuv kaebaja poolt väljatoodu, et

Riigikohus nimetas asjakohatuks väidet, et pakkumust tehes pidi kaebaja arvestama riske, mis

tulenesid hankedokumentidest. Riigikohus selgitas, et selles asjas ei tulenenud

hankedokumentidest selliseid riske, mida vastustaja ja alama astme kohtud neist järeldasid.

Käesolevas asjas sellise olukorraga tegemist ei ole.

16. Kaebaja on rõhutanud ka ÜTS § 23 lg-s 2 sätestatud ja Riigikohtu poolt asjas 3-18-1946

korratud põhimõtet, et vedaja tasu peab katma tema kulud.

Sarnaselt mitmete muude kaebaja argumentidega käesolevas vaidluses põhineb kaebaja

arusaam, justkui tema suhtes kulude kaetuse nõuet rikutakse, kaebajapoolsel ebaõigel

arvutuskäigul. Seetõttu ringkonnakohus sellel väitel pikemalt ei peatu.

17. Kaebaja heidab halduskohtule ette kaalutlusõiguse kontrollimisel ilmselgete vigade testiga

piirdumist, selle asemel et kontrollida seda mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi kaudu

(vt nende eristamise kohta RKHKo 3-20-1198, p 13).

Ringkonnakohus möönab, et niisugune kaalutlusõiguse kontrollivõimaluste eristamine võib

olla võimalik, seda eriti õigusteoorias. Käesoleva asja lahendamisel ei näe aga

ringkonnakohus, et isegi kui kaebaja etteheidet lugeda paikapidavaks, siis võiks see mõjutada

vaidluse lõpptulemust. Ka kaalutlusreeglite rikkumist sisustab kaebaja eeskätt seeläbi, kuidas

tema arvates oleks tulnud kulude suurenemist arvutada ning näeb kaalutlusvigu neis

aspektides, kus vastustaja lähenemine ei ühtinud tema omaga. Eelnevalt lükkas

ringkonnakohus kaebaja arusaamad ümber. Seega ei esine asjas selliseid kaalutlusvigu, nagu

väidab kaebaja. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja lähtunud vaidlusaluses 4. veebruari

2020. a korralduses asjakohastest kaalutlustest, ei ole arvesse võtnud asjassepuutumatuid

asjaolusid ning pole sooritanud ka muid kaalutlusvigu. Ei toimu ka kaebaja õiguste

ebaproportsionaalset piiramist.

18. Seoses kaebaja etteheidetega halduskohtule, et viimane ei arvestanud enda poolt varem

haldusasjas 3-19-312 võetud seisukohtadega, nõustub ringkonnakohus vastustaja poolt

väljatooduga – kuna Riigikohtu 31. märtsi 2022. a otsusega jäeti küll jõusse halduskohtu

otsuse resolutsioon, kuid muudeti halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt Riigikohtu otsuse

põhjendustele, ei ole halduskohus käitunud ebajärjekindlalt. Vastupidi, halduskohus oleks

läinud vastuollu Riigikohtu otsusega, kui oleks jätkuvalt arvesse võtnud halduskohtu

põhjendusi varasemas asjas. Kuna Riigikohus muutis neid põhjendusi, siis järelikult

Riigikohus nendega ei nõustunud.

19. Kaebaja toob apellatsioonkaebuses välja ka selle, et halduskohus ei kontrollinud 2022. ja

2023. a otsuste õiguspärasust ja proportsionaalsust.

Nagu ülal p-s 7 märgitud, palus kaebaja pärast haldusasjas 3-19-312 Riigikohtu otsuse

jõustumist 2022. a märtsis enda liinikilomeetri maksumuse suurendamise taotlus uuesti läbi

vaadata. Linnavalitsuse 18. juuli 2022. a otsusega jäeti see taotlus rahuldamata, leides, et

taotlus lahendati juba teistkordselt 4. veebruari 2020. a korraldusega, millega liinikilomeetri

maksumust tõsteti 1,05 ja 1,07 euroni, ning et menetluse uuendamiseks pole alust. Ning

linnavalitsuse 1. veebruari 2023. a korraldusega otsustati määrata liinikilomeetri

maksumuseks alates 2023. aastast 1,25 eurot.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga hilisemate haldusorgani otsuste kontrollimata

jätmise osas. Näiteks põhjendused seoses 2023. a korraldusega hõlmavad kohtuotsuse

põhjendustest rohkem kui lehekülje. Ehkki halduskohus ei kirjutanud tõepoolest lahti

korralduse proportsionaalsuse kontrolli, tõi ta siiski välja kõik kaebaja põhiväited seoses selle

korraldusega ning lükkas need ümber. Kaebaja põhiväide seondus esmajoones sellega, et

vastustaja võttis aluseks 2020. a korralduses kujundatud ebaõiged andmed (liinikilomeetri

hinna 1,07 eurot kaebaja soovitud 1,17 euro asemel). Seega taandus ka 2023. a korraldusega

seotud vaidlus paljuski samadele küsimustele, mida kohus oli käsitlenud juba 2020. a

korralduse õiguspärasusega seoses. Kokkuvõttes on kohtuotsusest igati arusaadav, miks luges

kohus ka 2023. a korralduse õiguspäraseks.

Ka 2022. a otsusega seoses, millega linnavalitsus keeldus haldusmenetluse uuendamisest, on

halduskohtu arutluskäik põhjalik. Ringkonnakohus nõustub, et Riigikohtu lahend ei olnud

haldusmenetluse uuendamise kohustuslikuks aluseks.

20. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse

muutmiseks. Halduskohus on põhjendatult kõik kaebuse nõuded rahuldamata jätnud.

21. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud

apellatsiooniastmes (11 484 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda.

Vastustaja Kohtla-Järve linn kasutas apellatsioonimenetluses advokaadi esindust ning taotleb

sellega seoses kantud menetluskulude väljamõistmist summas 5166 eurot. See taotlus jääb

rahuldamata. Vastavalt Riigikohtu pikaajalisele praktikale peab haldusorgan oma

põhiülesannete täitmise raamees antud haldusakti õiguspärasuse üle käivas vaidluses suutma

kohtumenetluses osaleda ilma välise õigusabita, isegi kui haldusakti andmisega seostuvad

keerukamad õigusküsimused (RKHKo 3-21-150, p 37). Kuigi ka käesolev vaidlus võib olla

keskmisest keerukam, ei ole põhjust eeltoodud Riigikohtu praktikast kõrvale kalduda.

22. Vajalik on lahendada ka tõendite asja materjalide juurde võtmise küsimused.

Kaebaja on esitanud apellatsioonimenetluse kestel täiendavas seisukohas viivisearvestuse

eraldi tabelina ning nimetanud seda oma seisukoha lisaks. Tavapäraselt esitatakse

kohtumenetluses menetlusosalise seisukoha lisana täiendavaid dokumentaalseid tõendeid.

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd see lisa kujutab endast sisuliselt vastustajale esitatud

viivisenõude põhjendusi, ei ole see käsitatav eraldi dokumentaalse tõendina, mille suhtes

peaks ringkonnakohus otsustama, ka võtta see asja materjalide juurde või mitte. Kuna

tegemist on sisuliselt kaebaja seisukoha põhjendustega, jääb see asja materjalide juurde.

Muud apellatsioonkaebusega koos esitatud uued tõendid võtab ringkonnakohus asja

materjalide juurde.

23. Kaebaja taotlus asja lahendamiseks istungil jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi

võib asja läbi vaadata kirjalikus menetluses muuhulgas siis, kui kohtu hinnangul on asja

lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning

menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades

kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on

vaidluse all üksnes õigusküsimused.

Kuigi vaidluse all olevad hüved on kaalukad, on ka käesolevas asjas apellatsiooniastmes

vaidluse all sisuliselt üksnes õigusküsimused. Lisaks põhjendas kaebaja istungi vajadust

vaidluse mahukusega ning kaebaja arvutuskäikude keerukusega. Kuna kaebus ei kuulu

rahuldamisele ning kaebaja arvutuskäike ei ole hinnata vaja, ei ole põhjendatud ka asja

lahendamiseks istungi korraldamine. Asja lahendamine kirjalikus menetluses võimaldab

otsuseni jõudmist oluliselt kiiremini.

(allkirjastatud digitaalselt)