2-23-12241/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.10.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-12241

Kohtuasi

J.C hagi Y.P vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.04.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y.P apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

26 092,48 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja J.C (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Anatoli Jort

Kostja Y.P (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Vladimir Sadekov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 11.04.2025 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

otsuse põhjendusi.

2. Jätta Y.P apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Y.P kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-23-12241

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. J.C (hageja) esitas 28.08.2023 Harju Maakohtule Y.P (kostja) vastu hagi, milles palus

mõista kostjalt hageja kasuks välja 30 399 eurot.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja AS SEB Liising (liisinguandja) 28.11.2022

liisingulepingu (liisinguleping) sõiduauto Audi A8 (reg.nr XXXXXX) (sõiduauto) ostmiseks.

Hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, et sõiduauto kasutajaks saavad nii kostja kui ka hageja.

Hageja tegi sõiduauto omandamiseks esimese sissemakse 30 399 eurot. Kuna kostja on

sõiduauto vastutav kasutaja ning kostja nõudis hagejalt sõiduauto üleandmist tema valdusesse,

nõuab hageja kostjalt 30 399 euro tagastamist.

1.2. 28.03.2024 hagi täpsustuse kohaselt oli pooltel kokkulepe, et nad ostavad sõiduauto,

kostja tasub igakuiseid liisingumakseid, hageja teeb esimese sissemakse 30 399 eurot ning

mõlemad pooled on sõiduauto kasutajad kuni liisingulepingu lõppemiseni. Pärast

liisingulepingu lõppemist pidid hageja ja kostja mõlemad saama sõiduauto omanikuks.

1.3. Hageja sai sõiduautot kasutada ajavahemikul 28.11.2022–11.08.2023. Kostja piiras

hageja kasutusõigust sõiduautole ning ei võimaldanud hagejal pärast liisingulepingu

lõppemist sõiduauto omanikuks saada. Kostja rikkus oluliselt pooltevahelist kokkulepet.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt elasid pooled koos ja nende vahel olid lähedased suhted.

Pooled leppisid kokku, et nad ostavad sõiduauto, milleks kostja sõlmis liisingulepingu.

Vastavalt poolte kokkuleppele pidi kostja tasuma igakuised liisingumaksed (mida kostja teeb

ka praegusel ajal), hageja pidi tasuma esimese sissemakse 30 399 eurot.

2.2. Hageja sai sõiduautot kasutada ja maksis selle õiguse eest liisinguandjale 30 399 eurot.

Kostja sõlmis liisingulepingu, mille kohaselt pidi ta liisinguandjale tasuma edasised igakuised

maksed. Lisaks sellele sai kostja sõiduauto väljaostmise õiguse liisinguperioodi lõppemisel.

Sõiduauto tehnilises passis oli sõiduki omanikuna märgitud liisinguandja, vastutavaks

kasutajaks kostja ja kasutajaks hageja.

2.3. Pärast seda, kui hageja ja kostja läksid riidu, saatis hageja 11.08.2023 kostjale nõudekirja,

milles nõudis kostjalt 30 399 euro tagastamist. Hageja viis sõiduauto 11.08.2023 ära ilma

kostja nõusolekuta. Lisaks teavitas Audi Autokeskus kostjat 11.08.2023 õhtul sellest, et

eeldatavasti lähtestas hageja kostja juurdepääsu Audi Connect teenustele. Kostja reageeris

hageja tegevusele sellega, et muutis sõiduauto tehnilise passi andmed – kustutas hageja

kasutajana ja esitas kuriteokaebuse.

2.4. Kostja ei ole hagejalt saanud 30 399 eurot. Hageja tegi ülekande liisinguandjale.

2-23-12241

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 11.04.2025 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 26 092,48 eurot. Menetluskulud jäid 86% ulatuses kostja kanda ja 14% ulatuses

hageja kanda.

3.1. Maakohus tuvastas, et kostja sõlmis liisingulepingu sõiduauto omandamiseks. Samuti on

tõendatud, et esimese sissemakse 30 399 eurot tegi liisinguandjale hageja. Sõiduauto

tehnilises passis oli sõiduki omanikuna kantud liisinguandja, vastutavaks kasutajaks kostja

ning kasutajaks hageja.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on poolte

õigussuhe kvalifitseeritav

rendilepinguna. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 339 kohustub üks isik (rendileandja)

rendilepinguga andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning

võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja.

Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti).

3.3. Kuigi poolte vahel puudub kirjalik rendileping, siis on kostja oma vastuses kinnitanud, et

vastavalt poolte kokkuleppele pidi kostja tasuma igakuiseid liisingumakseid ja hageja tegema

esimese sissemakse liisinguandjale 30 399 eurot. Hageja sai selle eest sõiduautot kasutada.

Hageja kasutusõigust sõiduautole tõendab ka asjaolu, et liisingulepingu sõlmimisel kanti

hageja kasutajana sõiduauto tehnilisse passi. Seega saab lepingu täitmisele asumisega (s.o

raha ülekandmisega ning hageja sõiduauto tehnilisse passi kasutajana sisse kandmisega)

lugeda lepingu poolte vahel sõlmituks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3).

3.4. Hageja väitel pidi ta saama sõiduautot kasutada vähemalt kuni liisingulepingu

lõppemiseni. Kuigi hageja ei ole esitanud tõendeid hagi aluseks olnud poolte kokkuleppe

kohta, siis arvestades, et tasutud sissemakse moodustas sõiduauto väärtusest ca pool, siis on

eluliselt usutav, et hageja tasutud summa eest oli ta õigustatud sõiduautot kasutama vähemalt

kuni liisingulepingu lõppemiseni, s.o kokku 60 kuud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et

pooled oleksid kokku leppinud lühemas perioodis. Arvestades, et pooled olid lepingu

sõlmimise ajal elukaaslased, siis on ka eluliselt usutav, et sõiduautot planeeriti kasutada

ühiselt. Nimetatu aga ei tähenda kohtu hinnangul seda, et kooselu lõppemise korral oleks

automaatselt lõppenud ka kasutusleping. Sellistel tingimustel lepingu sõlmimist ei ole pooled

kohtule ka tõendanud. Samuti on tõendamata hageja väide, et ka tema pidi liisingulepingu

lõppedes auto omanikuks saama. Vastupidiselt nähtub liisingulepingust, et auto omanikuks

pidi saama liisingulepingu lõppedes üksnes kostja.

3.5. Kostja on 06.09.2024 dokumendi p-s 1.10 kinnitanud, et ta on 11.08.2023 kustutanud

hageja kasutajana sõiduki tehnilisest passist. Hageja on omakorda edastanud kostjale

11.08.2023 nõudekirja 30 399 euro tagastamiseks. Nimetatud tegudest võib järeldada, et

kumbki pool ei soovinud enam lepingut jätkata. Kuigi praegusel juhul puuduvad tõendid, et

pooled oleksid järginud lepingu erakorralise ülesütlemise või taganemise nõudeid, siis saab

poolte väljendatust lugeda leping lõppenuks VÕS § 13 lg 1 alusel ehk analoogia korras poolte

kokkuleppel. Kohus arvestab, et poolte kooselu oli lõppenud ning kumbki pool ei ole

soovinud alates 11.08.2023 enam lepingu täitmist jätkata. Seega on pooltevaheline

kasutusleping lõppenud 11.08.2023.

3.6. Hageja on tõendanud, et kostja on lepingut rikkunud ning hagejale on lepingu rikkumise

tõttu tekkinud kahju (VÕS §-d 115, 127 ja 128). Hageja poolt liisinguandjale kostja eest

sissemakse (30 399 eurot) tasumisega tekkis hagejal sõiduauto kasutamise õigus vähemalt

2-23-12241

kuni liisingulepingu lõppemiseni, s.o kokku 60 kuud. Hageja on saanud sõiduautot kasutada

kuni 11.08.2023, s.o ca 8,5 kuud. Kostja on kinnitanud, et pärast poolte lahkuminekut võttis

kostja hagejalt sõiduki kasutamise õiguse tagasi. Puuduvad tõendid, et hageja oleks sellest

ajast alates saanud sõiduautot kasutada. Kuna 60 kuu asemel sai hageja sõiduautot kasutada

ainult 8,5 kuud, siis on kostja sõiduki kasutusõiguse äravõtmisega lepingut rikkunud ning

hagejal on tekkinud rahaline kahju 26 092,48 euro ulatuses (30 399 eurot ÷ 60 kuuga × 51,5

kuuga). Kuigi sissemakse summa tasuti liisinguvõtjale, siis on hagejal õigus nõuda summa

tagastamist kostjalt. Sissemakse tasuti liisinguvõtjale kostja eest ning pooltel oli kokkulepe, et

hageja saab selle summa eest sõiduautot kasutada.

3.7. Kuigi kahju hüvitamise nõude eelduseks on üldjuhul kostjale täiendava tähtaja andmine

kohustuse täitmiseks (vt VÕS § 115 lg-d 2 ja 3), siis arvestades, et poolte kooselu on

lõppenud ning kumbki pool ei ole näidanud üles huvi sõiduauto kasutamise jätkamiseks

ühiselt, siis puudus hagejal praegusel juhul vajadus täiendav tähtaeg kostjale anda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi

rahuldati ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ületas maakohus nõude piire ja tegi otsuse nõude

kohta, mida ei ole menetluses esitatud. Maakohus ei viidanud menetluse kestel kordagi

sellele, et poolte vahel võiks olla sõlmitud rendileping. Hageja ei ole esitanud nõuet

rendilepingu alusel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 4 kohaselt ei või

kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus

hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus

on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse

avaldada oma seisukoht.

4.2. Kostja märgib, et hageja ei pidanud makstud rahasummat (30 399 eurot) tasuks sõiduauto

kasutamise eest. Seetõttu ei saa lugeda hagejat nõustuks rendilepingu sõlmimisega.

4.3. Kostja hinnangul on ebaselge, millist lepingut maakohus silmas pidas, kui märkis otsuse

p-s 5.3, et „nimetatu aga ei tähenda kohtu hinnangul seda, et kooselu lõppemise korral oleks

automaatselt lõppenud ka kasutusleping“. Maakohus rääkis nii rendilepingust kui ka

kasutuslepingust.

4.4. Hageja 28.03.2024 menetlusdokumendist ei olnud selge, kuidas raha tuli tagastada, kas

kasutusleping on kehtiv ning kui kasutusleping on kehtiv, siis millega see on tõendatud. Hagi

esitamisel ei teadnud hageja isegi, millist lepingut kostja on rikkunud. Alles 10.12.2024

menetlusdokumendis tõi hageja esile, et hageja ja kostja vahel oli kasutusleping.

4.5. Ebaselge on, mille alusel maakohus leidis, et hageja ja kostja vaheline kasutusleping

lõppes 11.08.2023.

4.6. Kostja ei nõustunud maakohtu menetluses hagi eseme ja aluse muutmisega. Hageja ei

tuginenud hagis lepingule, vaid viitas alusetule rikastumisele.

2-23-12241

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

apellatsioonimenetluse menetluskulud kostja kanda.

Hageja palub parandada maakohtu otsust, muutes maakohtu menetluskulude jaotust selliselt,

et maakohtu menetluskulud jäävad 99% ulatuses kostja kanda ja 1% ulatuses hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta

rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta

kohtuotsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud

osaliselt kostja kanda (dtl 242). Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust märgitud

ulatuses.

7. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostjal tuleb hagejale

tagastada osa liisinguandjale tasutud sissemaksest, sest hageja ei saanud sõiduautot

kokkulepitud aja vältel (s.o liisingulepingu kehtivuse ajal) kasutada.

8. Apellatsioonkaebuse väide maakohtu poolt hagi lahendamise piiridest väljumise kohta ei

ole põhjendatud. Maakohus ei väljunud hagi piiridest, vaid andis esitatud asjaolude pinnalt

õigusliku hinnangu poolte õigussuhtele, st kohaldas materiaalõigust. Vastavalt TsMS § 436

lg-le 7 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega.

Hageja esitas menetluses rahalise nõude, mille maakohus on otsuses ka lahendanud. See,

kuidas maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte, ei tähenda nõude piiride ületamist.

Esitatud asjaolude pinnalt materiaalõiguse omal äranägemisel kohaldamine ei too kaasa TsMS

§ 439 rikkumist. Seda, et poolte vahel võib olla kasutusleping, arutati maakohtu menetluses

korduvalt (vt nt dtl 176 esimene lõik, 192 kaks viimast lõiku ja dtl 198). Hageja nõude aluseks

oleva õigussuhte kvalifitseerimine on kohtu ülesanne (TsMS § 436 lg 7). Kostjal oli võimalik

selle kohta avaldada ka arvamust (vt nt dtl 180–182 ja 202–204).

Arvestades hagi alusena esile toodud lepingu eset ja sisu, oli siinsel juhul ilmne, et poolte

vaheline kasutusleping sai olla kas üürileping või rendileping. Apellatsioonkaebuses kostja ka

ei väida, et poolte vahel ei oleks olnud kasutuslepingut (rendilepingut). Nii selgitas kostja ka

juba hagile esitatud vastuses, et hageja sai kasutada sõiduautot ja maksis selle õiguse eest (dtl

31, p 1.5).

9. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et hageja nõude aluseks olevat poolte

kokkulepet tuleb kvalifitseerida üürilepingu (VÕS § 271), mitte rendilepinguna. Hagejal oli

õigus liisingulepingu kehtivuse ajal (s.o 60 kuu vältel) sõiduautot kasutada ja hageja tasus

selle eest sõiduauto omandamisel kostja eest liisinguandjale 30 399 eurot. Nagu maakohus

otsuses märkis, ei ole hageja tõendanud, et ka tema pidi liisingulepingu lõppedes sõiduauto

omanikuks saama. Seega oli hageja ja kostja vahelise lepingu esemeks üksnes õigus

sõiduautot kasutada. Rendileping eeldab, et rendileandja võimaldab rentnikuna rendilepingu

2-23-12241

esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja (VÕS § 339 esimene lause).

Siinsel juhul ei olnud hagi aluseks oleva kokkuleppe esemeks lisaks asjale ka õigused (st

õigus saada sõiduauto omanikuks). Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse

õiguslikke põhjendusi.

10. Hageja on maakohtu menetluses selgitanud, et tema hinnangul võib poolte vahel olla

kasutusleping (vt nt dtl 176, esimene lõik). Kostjal oli kohustus anda sõiduauto hageja

kasutusse ning vastutasuks sõiduauto kasutamise eest kohustus hageja täitma kostja rahalised

kohustused liisinguandja eest (samas, teine lõik). Seega ei ole põhjendatud

apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole nõustunud kasutuslepingu sõlmimisega, sest ei ole

pidanud hageja makstud rahasummat tasuks sõiduauto kasutamise eest.

11. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et kostjale ei ole arusaadav, millisest otsusest

maakohus otsuse p-s 5.3 räägib, selgitab ringkonnakohus, et maakohus on viidatud punktis

käsitlenud kasutuslepingule viidates hageja nõude aluseks olevat kokkulepet, mille

ringkonnakohus kvalifitseeris eelnevalt üürilepinguna. Nii üüri- kui ka rendileping on

kasutuslepingud (VÕS 3. osa 15. ja 16. peatükk). Maakohtu seisukohad on otsuses selged.

12. Nagu ringkonnakohus eelnevalt viitas, otsust tehes lähtub kohus poolte esitatud faktilistest

asjaoludest ega ole seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). Hageja ei pea

hagiavalduses TsMS § 363 kohaselt esitama hagi õiguslikku alust (TsMS II komm (2017), §

436, p 3.2.1.1). Seega ei olnud asja lahendamisel tähtsust sellel, millises menetlusdokumendis

avaldas hageja arvamust, millise õigusnormi alla tuleks hagis esitatud asjaolud paigutada.

Kohus ei ole hagi lahendamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega. Õiguse kohaldamine

on kohtu otsustada. Nii ei saa ka hageja poolt menetluse käigus alternatiivsele õiguslikule

kvalifikatsioonile tuginemist pidada hagi muutmiseks. Maakohus on viimast kostjale ka

selgitanud (dtl 189–191). Hageja võib hagi esitades tugineda alternatiivselt nõude erinevatele

õiguslikele alustele ja minna menetluse kestel ühelt nõudelt üle teisele nõudele, ilma et seda

käsitataks hagi muutmisena (TsMS § 376 lg 4 p 3). See ei muuda kohtu kohustusi asjaoludele

õigusliku hinnangu andmisel (vt RKTKo 05.01.2011, 3-2-1-116-10, p 39).

13. Üürilepingu lõppemist on maakohus ammendavalt käsitlenud otsuse p-s 5.4 (dtl 221).

Apellatsioonkaebuses ei ole kostja täpsemalt selgitanud, miks maakohtu põhjendused

üürilepingu lõppemise kohta on tema hinnangul ebaselged. Maakohus leidis, et pooltevaheline

üürileping lõppes poolte kokkuleppel päevast, mil kostja kustutas hageja sõiduauto tehnilisest

passist kasutajana (s.o 11.08.2023). Samal kuupäeval esitas hageja kostjale nõudekirja 30 399

euro tagastamiseks. Maakohtu hinnangul sai poolte väljendatust TsÜS § 68 lg 3 järgi lugeda

leping lõppenuks VÕS § 13 lg 1 alusel ehk analoogia korras poolte kokkuleppel. Vaatamata

sellele, et pooled lõpetasid üürilepingu kokkuleppel, rikkus kostja üürilepingut, kui ei

võimaldanud hagejal sõiduautot kogu liisingulepingu kehtivusaja kasutada. Selle üle, et kostja

kustutas hageja kasutajana sõiduauto tehnilisest passist ega võimaldanud hagejal sõiduautot

enam kasutada, pooled ei vaidle.

14. Eelnevast tulenevalt jääb kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.

15. Hageja on palunud vastuses apellatsioonkaebusele parandada maakohtu menetluskulude

jaotust ning jätta 99% maakohtu menetluskuludest kostja kanda ja 1% hageja kanda.

Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude jaotus maakohtu otsuses ei muudetav vea

parandamise korras. Kui hageja soovis vaidlustada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse

2-23-12241

osas, oleks hagejal tulnud esitada apellatsioonkaebus või vastuapellatsioonkaebus. Samuti

selgitab ringkonnakohus, et hageja nõudis hagiavalduses kostjalt 30 399 euro väljamõistmist

(dtl 3). Rahalisi nõudeid ei saa selliselt maksma panna, nagu hageja 10.12.2025

menetlusdokumendis teha soovis – s.o paludes kostjalt välja mõista 26 345,80 eurot kahju

hüvitamise sätete alusel, 30 399 eurot lepingust taganemist reguleerivate sätete alusel või 30

399 eurot alusetu rikastumise sätete alusel. Järjestatud nõuete paljusus eeldab vähemalt kahe

menetluslikult eraldiseisva nõude esitamist. Vaatamata maakohtu asjaomastele selgitustele, ei

teinud hageja tahteavaldusi hagist osaliseks loobumiseks või tagasivõtmiseks (dtl 191).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel kostja kanda.

17. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)