3-25-3189/3 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Kaire Pikamäe, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

14.10.2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-3189

Haldusasi

X.X.-i kaebus Viru Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitise nõudes seoses aastatel 2015 kuni 2020

toimunud läbiotsimistega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.09.2025. a määruse resolutsiooni

p-d 1 ja 2

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 30.09.2025. a määruse

resolutsiooni p 1 peale HKMS § 207 lg 2 alusel.

2. Tagastada

X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 30.09.2025. a määruse

resolutsiooni p 2 peale HKMS § 207 lg 2 ja lg 3 p 1 alusel.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav

(HKMS § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 29.09.2025 Tartu Halduskohtule kaks digitaalselt allkirjastatud dokumenti.

Ühe dokumendi puhul oli tegemist kaebaja 10.09.2025 allkirjastatud kahju hüvitamise

taotlusega, mis on adresseeritud Viru Vangla direktorile. Teine dokument oli Viru Vangla

26.09.2025. a otsus nr 1-9/3-25/86-2, millega vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise

taotluse läbi vaatamata. Halduskohtule sõnaselgelt adresseeritud kaebus dokumentide

hulgas puudus, kuid kaebaja on asja juurde lisanud märkuse (kohtute infosüsteemis),

mille kohaselt palus ta end riigilõivu tasumisest vabastada. Seejuures viitas kaebaja ka

temalt õigusvastaselt vabaduse võtmisele, alandavale kohtlemisele ja tema tervise

kahjustamisele. Kohtule esitatud ja Viru Vangla direktorile adresseeritud taotlusest

nähtus, et kaebaja esitas vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse seoses tema

suhtes aastatel 2015-2020 teostatud alasti läbiotsimistega. Kaebaja leidis, et tema nõue ei

ole aegunud, sest Riigikohus tunnustas alles 19.06.2025. a otsuses asjas nr 3-22-1384, et

süstemaatilised ja põhjendamata alasti läbiotsimised kujutavad endast õigusvastast ja

inimväärikust alandavat kohtlemist, mis annab aluse mittevaralise kahju hüvitamise

nõudele. Enne seda puudus Eesti kohtupraktikas selge seisukoht alasti läbiotsimiste

õigusvastasuse kohta. Kaebaja hinnangul kujutab viidatud kohtuotsus endast uut olulist

asjaolu, mistõttu aegumistähtaeg hakkab uuesti kulgema 19.06.2025, mil Riigikohtu

otsusega sai selgeks alasti läbiotsimiste õigusvastane iseloom ja sellest tulenev

mittevaralise kahju hüvitamise võimalus.

2. Tartu Halduskohus tagastas esitatud kaebuse 30.09.2025. a määrusega (resolutsiooni

p 1) ja jättis läbi vaatamata menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks

(resolutsiooni p 2).

Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses kokkuvõtvalt järgmist.

2.1. Kuigi kaebaja ei ole esitanud halduskohtule otsesõnu adresseeritud kaebust, mõistab

kohus esitatud dokumentide ja täiendava kommentaari põhjal, et kaebaja soovib kohtule

esitada hüvitamiskaebuse (HKMS § 37 lg 2 p 4), nõudes kohtus Viru Vanglalt hüvitist

samadel asjaoludel, mis on kirjas Viru Vangla direktorile adresseeritud taotluses (dtl 2-7).

Viidatud taotlusest nähtub, et kaebaja soovib Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitist

aastatel 2015-2020 toimunud lahti riietumisega läbiotsimiste tõttu. Kaebaja märgib, et

alasti läbiotsimised leidsid aset igal argipäeval töölt naastes ja pärast jalutuskäikudel

käimist. Süstemaatiliselt läbi viidud lahti riietumisega läbiotsimised ei tuginenud

konkreetsele ohule, alandasid kaebaja väärikust ning rikkusid eraelu puutumatust. Seega

soovib kaebaja vanglalt hüvitist eelkõige väärikuse alandamise tõttu, aga viitab ka eraelu

puutumatuse riivele. Lisaks on kaebaja kohtule esitatud menetlusabi taotluse juures

märkinud, et tema nõue puudutab õigusvastaselt vabaduse võtmist, alandavat kohtlemist

ja tervise kahjustamist.

2.2. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei

esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et kaebus

tuleb tagastada ning seda alljärgnevatel põhjustel.

HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust

korrast.

HKMS § 47 lg-st 1 ja vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-st 8 tuleneb, et kinni peetav isik

peab enne kohtule vangla vastu hüvitamiskaebuse esitamist läbima kohustusliku

kohtueelse menetluse. VangS § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on

kinnipeetaval, arestialusel või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et

kinnipeetav, arestialune või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses

(RVastS) sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse

tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Asjaolu, et kaebaja on

vanglast vabanenud, ei vabasta teda kohtueelse menetluse läbimise kohustusest.

2.3. Kohus leiab, et kaebajal on käesolevas asjas kohustuslik kohtueelne menetlus

nõuetekohaselt läbimata. Esmalt märgib kohus, et kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks Viru

Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (dtl 2-7) nõudnud hüvitist põhjusel, et vangla

võttis temalt õigusvastaselt vabaduse ja kahjustas tema tervist. Nendel alustel esitatud

hüvitamiskaebus tuleb seega tagastada HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, sest vanglale ja

kohtule esitatava hüvitamisnõude alused peavad kattuma.

Mis puudutab

hüvitamiskaebust seoses väärikuse alandamise ja eraelu puutumatuse rikkumisega, siis

märgib kohus järgmist. Kohtupraktika kohaselt hõlmab kohtueelse menetluse läbimise

nõuetekohasus ka küsimust, kas see on algatatud tähtaega järgides (vt nt Riigikohtu

17.01.2019. a määrus asjas nr 3-17-911, p 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus tuleb esitada kolme aasta jooksul,

arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi

teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle

põhjustanud sündmusest arvates.

Asja materjalidest nähtub, et kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Viru Vanglale

10.09.2025 ehk enam kui kolm aastat pärast seda, kui väidetavad kahju põhjustanud

tegevused lõppesid (s.o 14.08.2020 ehk vangistuse viimane päev, dtl 10). Viru Vangla

leidis 26.09.2025. a otsuses nr 1-9/3-25/86-2 (dtl 10), et kaebaja on kahjunõude esitamisel

ületanud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolme aasta pikkust tähtaega, tähtaeg ei kuulu

ennistamisele ning kahjunõue tuleb läbivaatamatult tagastada.

Kohus märgib, et kahju hüvitamise taotluse tagastamisel on kinnipeetaval õigus

halduskohtule kaebus esitada vaid juhul, kui tagastamine toimus õigusvastaselt. Kui kahju

hüvitamise taotlus tagastati õiguspäraselt põhjusel, et kinnipeetav eiras taotluse esitamise

korda, ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust (vt ka Riigikohtu

29.04.2014. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-78-13, p 19 ja 15.06.2015. a määrus

haldusasjas nr 3-3-1-20-15, p 9).

2.4. Kohus nõustub Viru Vangla 26.09.2025. a otsuses nr 1-9/3-25/86-2 toodud

põhjendustega kahjunõude tagastamise kohta. Kuigi vangla ei ole otsuses viidanud

õiguslikele alustele, millele tuginedes ta kahjunõude läbivaatamatult tagastab, nähtub

otsusest, et taotlus tagastatakse põhjusel, et selle esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei

ennistata. Seega on kahju hüvitamise taotluse tagastamise õiguslikuks aluseks

haldusmenetluse seaduse § 14 lg 6 p 1, mis sätestab, et haldusorgan tagastab taotluse läbi

vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata.

Kohus leiab, et vangla on õigesti tuvastanud, et kaebaja hilines kohtueelses menetluses

kahjunõude esitamisega. Kaebaja pidi aastatel 2015 kuni 2020 läbiotsimistega kaasnevaid

väidetavaid tagajärgi tajuma siiski koheselt nende tekkimisel. Kuna kahjunõue puudutab

ajavahemikku 2015 kuni 2020, oleks tulnud kahju hüvitamise taotlus 2020. a osas esitada

vanglale hiljemalt 2023. aastal ja varasemaid aastaid (nt 2015 jne) arvestades veelgi

varem.

2.5. Kohus ei nõustu kaebaja käsitlusega, mille kohaselt hakkas praegusel juhul nõude

esitamise tähtaeg uuesti kulgema 19.06.2025, mil Riigikohus tegi lahendi asjas

nr 3-22-1384. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et nõude esitamise tähtaja kulgema

hakkamist ei saa siduda tegevuse õigusvastasusest teada saamisega, vaid RVastS § 17 lg 3

seob kahju hüvitamise nõudega haldusorgani poole pöördumise aja kahjust ja selle

põhjustajast teada saamisega (vt nt Tallinna Halduskohtu 06.02.2017. a määrus asjas nr

3-16-2718 ja Tartu Ringkonnakohtu 22.08.2027. a määrus asjas nr 3-17-781). Järelikult ei

ole praegusel juhul oluline, millal sai kaebaja teada sarnases kohtuasjas tehtud otsusest.

Kaebajal puudusid seega mõjuvad põhjused kahjunõude esitamise tähtaja ületamiseks.

Kohus märgib, et tähtaja ennistamise välistas praegusel juhul ka haldusmenetluse seaduse

§ 34 lg 3. Viru Vangla jättis seega 26.09.2025. a otsusega nr 1-9/3-25/86-2 kaebaja kahju

hüvitamise taotluse õiguspäraselt läbi vaatamata.

2.6. Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebajal on kohustuslik kohtueelne menetlus

hüvitamisnõudes läbimata ning kaebus ei ole seetõttu kohtus lubatav. Kohus tagastab

kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse

tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti

halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

2.7. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja menetlusabi taotlust

riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. X.X.-i esitas 13.10.2025 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu

30.09.2025. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale. Määruskaebuses leiab kaebaja, et

halduskohtu 30.09.2025. a määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 tuleb tühistada ning saata

asi tagasi Tartu Halduskohtule uueks sisuliseks läbivaatamiseks. Määruskaebuse esitaja

leiab, et tema mittevaralise kahju hüvitamise nõue vanglale ei ole aegunud, kuna

Riigikohtu 19.06.2025. a otsus asjas nr 3-22-1384 loob uue olulise asjaolu - Riigikohtu

19.06.2025. a otsus tunnustas esmakordselt Eesti õiguspraktikas, et süstemaatilised ja

põhjendamata alasti läbiotsimised kujutavad endast õigusvastast ja inimväärikust

alandavat kohtlemist. See otsus muutis õiguslikku hinnangut RVastS § 17 lg-le 3, mis

seob aegumistähtaja alguse kahjust ja selle põhjustanud isikust teada saamisega. Enne

Riigikohtu 19.06.2025. a otsust puudus Eesti õiguskorras selge seisukoht selle kohta, et

sellised läbiotsimised on õigusvastased ja annavad õiguse hüvitamisele, seega peab

aegumistähtaeg algama 19.06.2025.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Ringkonnakohus leiab, et X.X.-i määruskaebus halduskohtu 30.09.2025. a

määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale kuulub tagastamisele. HKMS § 207 lg 2 kohaselt

võib ringkonnakohus määruskaebuse tagastada muuhulgas juhul, kui määruskaebuse

esitaja võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene. Tartu Halduskohus tagastas

vaidlusaluse määruse kohaselt esitatud hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel

(kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude

kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast). Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu 30.09.2025. a määruse kõigi põhjendustega kaebuse tagastamise kohta ja ei

korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Esitatud määruskaebuses pole välja toodud

ühtegi sellist sisulist põhjendust, mis annaks aluse asuda halduskohtu seisukohaga

võrreldes teistsugusele seisukohale. Kaebaja väide, et alles Riigikohtu 19.06.2025. a otsus

tunnustas esmakordselt Eesti õiguspraktikas, et süstemaatilised ja põhjendamata alasti

läbiotsimised kujutavad endast õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist, ei ole

õige. Rutiinsete läbiotsimistega, sh lahtiriietumisega läbiotsimistega, seonduvat

temaatikat on kohtud lahendanud ka varem (vt nt asi nr 3-22-2587) ja tunnistanud

lahtiriietumisega läbiotsimised ka õigusvastaseks (vt nt asi nr 3-17-1236).

4.1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 30.09.2025. a määruse põhjendustega ka osas,

millega jäeti taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata. Kuna kaebus

tagastati, siis puudus halduskohtul vajadus lahendada kaebaja menetlusabi taotlust

sisuliselt. HKMS § 207 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus määruskaebuse lisaks HKMS

§ 187 lg-s 3 sätestatule määrusega tagastada juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus

oma õiguse kaitseks on ilmselgelt vähene. Seejuures võib ringkonnakohus HKMS § 207

lg 3 p 1 kohaselt teha HKMS § 207 lg-s 2 nimetatud määruse ilma kirjeldava ja

põhjendava osata, märkides ära määruskaebuse tagastamise õigusliku aluse, kui

ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata. HKMS § 119 lg 1

sätestab, et menetlusabi andmise küsimuses tehtud määruse peale võib menetlusosaline

esitada määruskaebuse kõrgemalseisvale kohtule. Halduskohtu sellesisulise määruse peale

esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole aga edasi kaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)