2-23-13496/29 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

2-23-13496

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Tiia Bergson

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. oktoober 2025, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-13496

Tsiviilasi

SIA Citadele Leasing (Eesti filiaali kaudu) hagi R. L.

vastu kahjuhüvitise, võla ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

7 272,55 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: SIA Citadele Leasing (välismaa äriühingu

kood 40003423085, asukoht Republikas laukums 2A,

Riia, 1010, Läti) Eesti filiaali kaudu (registrikood:

11453650)

Hageja lepinguline esindaja Aivar Jurs (e-post XXX)

Kostja: R. L. (isikukood XXX, elukoht XXX, e-post

XXX)

Kostja lepinguline esindaja Marge Rebane (e-post: XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista R. L.-ilt SIA Citadele Leasing (Eesti filiaali kaudu) kasuks 7 272,55

eurot, millest 5 087,63 eurot on sissenõutavaks muutunud viivis ja 2 184,92 eurot

vara tagastamise-, müügiks ettevalmistamise- ja müügiga seotud kulude hüvitis.

3. Jätta tsiviilasjas nr 2-23-13496 Harju Maakohtu 26.09.2023 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

4. Jätta SIA Citadele Leasing menetluskulud R. L. kanda.

5. Rahuldada SIA Citadele Leasing avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks.

6. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista R.

L.-ilt välja SIA Citadele Leasing kasuks menetluskulud summas 1 103 eurot.

7. Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb R. L.-il tasuda SIA Citadele

Leasing hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1 103 eurot) viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2-23-13496

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

1. SIA Citadele Leasing esitas 22.09.2022 Harju Maakohtule hagi Raiko R. L. vastu võla ja

viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt esitas G. L. 22.10.2021 hagejale

liisingutaotluse, millega soovis võtta liisingusse sõiduauto BMW X4 maksumusega 66

920 eurot (koos käibemaksuga). Liisingutaotluses esitatu alusel otsustas hageja sõlmida

liisingulepingu, kuna liisinguvõtja oli krediidivõimeline. Johtuvalt asjaolust, et

liisingusumma oli tavapärasest keskmisest suurem, siis lisati lepingusse täiendava

tagatisena ka kostja käendus. Ülaltoodu alusel sõlmiti hageja (liisinguandja) ja

liisinguvõtja vahel 29.10.2021 liisinguleping nr XXX, mille alusel hageja finantseeris

liisinguvõtjale liisingueseme BMW X4 omandamist kasutusrendilepingu alusel.

Liisingusumma ehk krediit liisinguvõtja jaoks oli 42 433,34 eurot, millele lisandus

käibemaks summas 8 486,67 eurot. Tagastamisele kuuluv liisingusumma koos

käibemaksuga seega 50 920,01 eurot, millele lisandus intress. Kasutusrendi korral

lisatakse käibemaks igakuistele põhiosa tagasimaksetele. Liisingulepingu lahutamatuks

osaks on ka 08.03.2021 kinnitatud tüüptingimused. Liisinguvõtja on tüüptingimustega

tutvunud ja kinnitab seda liisingulepingu põhitingimuste punktis 9.5 ja 9.6.

2. Liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti kostjaga

käendusleping, mille punkti 3.1 järgi vastutab käendaja liisingulepingust tulenevate

kohustuste täitmise eest solidaarselt. Käendaja vastutuse maksimummäär

käenduslepingu punkti 3.1 viimase lause järgi on 50 920,01 eurot.

3. Liisinguvõtja igakuist liisingumaksete tasumise kohustust kohaselt ei täitnud. Kuna

võlga ei tasutud, saatis liisinguandja liisinguvõtjale ja kostjale 02.11.2022 e-mailiga teate

lepingu rikkumise kohta, andis võla tasumiseks täiendava tähtaja ja hoiatas, et kui võlga

täiendavalt antud tähtpäevaks ei tasuta, on liisinguandjal õigus öelda liisinguleping

erakorraliselt üles. Samas kirjas kohustati liisinguvõtjat andma liisinguobjekt kuni võla

2-23-13496

tasumiseni hoiule. Liisinguvõtja liisinguobjekti hoiule ei andnud ega tasunud ka võlga,

samuti ei tasunud võlga kostja.

4. Võla tasumata jätmise tõttu ütles liisinguandja liisingulepingu erakorraliselt üles

22.11.2022 ja saatis lepingu ülesütlemise teatise liisinguvõtjale ja kostjale e-mailiga

22.11.2022. 29.11.2022 edastati liisinguvõtjale ja kostjale e-mailiga korduv teatis selle

kohta, et liisinguleping on ülesöeldu ja esitatud nõue vara tagastamiseks 30.11.2022.

Sellele e-mailile vastas liisinguvõtja, et tasub homseks võla ära. Seega on liisinguleping

lõppenud ülesütlemisega 22.11.2022, nagu on esitatud ülesütlemise avalduses. Lepingu

ülesütlemisega muutus sissenõutavaks ka graafiku järgne jääkmaksumus summas 37

588,61 eurot. Võlgnevus liisingulepingu ülesütlemise päeval oli kokku 48 336,41 eurot,

millest: 37 588,61 liisingu jääkmaksumus, 7 517,72 jääkmaksumuse käibemaks, 1

324,58 liisingu põhiosa tagasimaksete võlg, 249,79 liisingu intressimaksete võlg, 76,33

intress 1,11 - 22.11.2022, 264,91 liisingumaksete käibemaksu võlg, 1 314,47 kindlustus.

5. Hageja esitas 12.11.2024 täpsustatud hagiavalduse, osalise nõuetest loobumise ja

riigilõivu 437,50 euro tagastamise taotluse. Taotluse põhjenduste kohaselt on liisinguese

müüdud ja nõudest osaline loobumine on tingitud asjaolust, et tagastatud vara müügist

laekunud rahaga on loetletud nõuded kaetud täies ulatuses.

6. Kohus lõpetas 04.04.2025 määrusega menetluse järgmiste nõuete osas: vara soetamisega

seotud kulu hüvitis summas 45 106,33 eurot. Liisingu põhiosa tagasimaksete võlg

summas 1 324,58 eurot, liisingu intressimaksete võlg summas 326,12 eurot,

liisingumaksete käibemaksu võlg summas 264,91 eurot, kindlustusmaksete võlg summas

1 314,47 eurot, liisingueseme valduse taastamise haldustasu summas 1 000 eurot. Pärast

nõude vähendamist palub hageja kostjalt välja mõista: viivise võla summas 5 087,63

eurot ja vara tagastamise-, müügiks ettevalmistamise- ja müügiga seotud kulude hüvitise

summas 2 184,92 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

7. Kostja hagi ei tunnista. Hageja on rikkunud teavitamiskohustust. Hageja ja Kostja vahel

sõlmitud Käendusleping on tarbijakäendusleping, sest käendajaks on füüsiline isik.

Hagejal on kohustus arvestada lepingueelsete läbirääkimiste käigus kostja huvide ja

õigustega VÕS § 14 lg 1 kohaselt ning teavitada kostjat käendatava kohustusega seotud

olulistest asjaoludest, sh võlgnevuse tekkimine, suurus, käendaja positsiooni muutumine

jmt. Hageja on jätnud käendaja (kostja) teavitamata käendatava kohustusega seotud

olulistest asjaoludest ning kostjal on VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju

hüvitamise nõue hageja vastu.

8. Hageja ei ole aktiivne sõiduki asukoha tuvastamisel ja valduse kättesaamisel, et oma

nõuet rahuldada. Samuti on hageja käitumine vastuolus heade kommetega, kuivõrd

hageja nõuab oma nõudele rahuldust füüsilisest isikust käendajalt, selle asemel, et

aktiivselt otsida ja leida üles sõiduk, võtta üle valdus ning rahuldada oma nõue sõiduki

võõrandamisest. Kostja ei pea vastutama hageja suutmatuse eest.

9. Pärast nõude vähendamist hageja poolt tõi kostja esile, et sõiduki väärtus tagastamise

hetkel, st 22.10.2023 oli vähemalt 60 000 eurot. Kostja seisukoht tugineb asjaolule, et

sõiduki väärtus uuena oli 79 160 eurot, millest tekkis automüüja soodushinna tulemusel

müügihind 66 920 eurot. Aasta aega hiljem oli sõiduk läbi sõitnud u 30 tuhat km, mille

tõttu saab sõidukit pidada uueväärseks, mille hind on langenud u 10% võrra (66 920 -

10% on 60 228). Seega võib pidada väärtuseks liisinglepingu ülesütlemisel 60 000 eurot.

Kostja esitab portaali auto24 andmed sõiduki turuväärtuse kohta (vahemik 41 000 kuni

57300) ning juhib tähelepanu, et 2021 aasta BMW X4-sid oli tol ajal müügis vähe.

2-23-13496

Võrdluseks saab tuua vaid ühe sõiduki, mille müügihind oli 59 900 eurot, samas kui

pakutava sõiduki läbisõit (98 987 km) oli pea kolm korda suurem kui vaidlusalusel

sõidukil (30 888 km). Mõlema sõiduki esmaregistreerimine sisuliselt samal ajal

(Sõidukil 10.2021 ja võrdlussõidukil 11.2021). Kostja on seisukohal, et sõiduki väärtus

oli tunduvalt kõrgem kui hinnatud 48 000 eurot ja kõrgem kui müügihind 53 000 eurot.

Hageja on seisukohal, et sõiduki väärtus oli vähemalt sama suur kui võrdlussõidukil, st

59 900 eurot.

10. Kostja on seisukohal, et sõiduki tagastamisega seotud liisinguandja lisakuludest on

mõistlikud puhastamise ja müügi kulud. Tulenevalt eeltoodust vaidleb kostja vastu

hageja teistele sõiduki tagastamisega seonduvatele nõuetele. Kostja on seisukohal, et

tegemist oli ebavajaliku kulutusega, mida ei oleks pidanud tegema. Ei olnud mingit

vajadust kasutada tagastusteenust sõiduki toomisel Rootsist Eestisse. Valduse ülevõtmise

hetkel oli tegemist täiesti töökorras ja igapäevaselt kasutuses olnud sõidukiga, puudus

igasugune vajadus kasutada kallist treileriteenus. Hageja oleks saanud ka lihtsalt

sõidukiga Rootsis laevale sõita ja Eestis laevalt maha sõita. Inkassokulu nõue summas

250 eurot on alusetu nõue, sest teenust ei osutatud või ei tehtud seda tulemuslikult.

Hageja ei tuvastanud sõiduki asukohta ja seega ei olnud hagejal põhjust ega vajadust

tasuda sõiduki asukoha tuvastamise eest.

11. Hagejal on õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 sätete

kohaselt ja lg 6 kohaselt on käesolevas paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Lähtudes eeltoodust tugineb hageja nõue haldustasu

osas tühisele kokkuleppele ja on seega esitatud ilma õigusliku aluseta ja tuleb jätta

rahuldamata.

12. Kostja vaidleb vastu sõiduki müügiks ettevalmistamise kuludele, mis on suuremad kui

125 eurot. Kohtupraktika kohaselt peetakse liisinguandja mõistlikuks kuluks sõiduki

pesemise kulu, milleks on liisinguandja esitanud tõendi summale 125 eurot. Kostja

nõustub Sõiduki pesu kulutusega summas 125 eurot, aga mitte teiste liisinguandja

kulutustega sõiduki müügiks ettevalmistamisel.

13. Kostja vaidleb vastu hageja viivisenõudele. Kui hageja oleks ette võtnud VÕS § 139 lg-

st 2 tulenevad sammud kahju vähendamiseks, oleks hageja nõue rahuldatud ja ei oleks

alust viivise arvestamiseks. Hageja oli õigustatud liisinglepingu maksete alusel saama

perioodi eest november 2022 kuni oktoober 2023 intressi summas 1708,96 eurot. Kostja

tegi omalt poolt kõik mõistlikult võimaliku (tuvastas sõiduki asukoha, korraldas valduse

ülevõtmise), et täita käendaja kohustusi, tagastada hagejale sõiduk, et hageja saaks oma

nõudeid rahuldada sõiduki võõrandamise arvelt. Ei ole õiglane nõuda selle eest

käendajalt viivist. Kostja taotleb viivisenõude rahuldamata jätmist või alternatiivselt

viivise vähendamist 1 708,96 euroni (intressimaksed perioodil nov22 kuni okt23). Kostja

palub kohtul vähendada hageja viivisnõuet kuni õiglase viivisnõude summani, mis

Kostja hinnangul on samaväärne intressinõudega.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

14. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes

seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

2-23-13496

15. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:



Hageja SIA Citadele Leasing Eesti filiaali kaudu ja G. L. sõlmisid 29.10.2021

liisingulepingu nr XXX, mille ese oli sõiduauto BMW X4 xDrive 30d.

Liisingusumma oli 42 433,34 eurot, millele lisandus käibemaks summas 8 486,67

eurot. Tagastamisele kuuluv liisingusumma koos käibemaksuga oli 50 920,01

eurot, millele lisandus intress (dtl 103-113).



Hageja ja kostja sõlmisid 21.10.2021 käenduslepingu, mille kohaselt võttis kostja

endale kohustuse tagada liisingulepingust nr XXX ja nende tulevikus sõlmitavatest

lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise.

Käendatavaks summaks on 50 920,01 eurot. Kostja on käenduslepingule alla

kirjutanud, käendaja vastutus võlausaldaja ees on solidaarne liisinguvõtjaga. (dtl

114-116).



Kuivõrd liisinguvõtja igakuist liisingumaksete tasumise kohustust vaatamata

eelnevale 02.11.2022 hoiatusele kohaselt ei täitnud, ütles hageja 22.11.2022

teatisega liisingulepingu põhivõlgnikule üles 22.11.2022 (dtl 118-119, 120-121).



29.11.2022 edastati liisinguvõtjale ja kostjale e-mailiga teatis selle kohta, et

liisinguleping on ülesöeldud ja esitati nõue vara tagastamiseks 30.11.2022 (dtl

122).



Liisinguvõtja sõidukit hagejale ei tagastanud, vaid lahkus 28.02.2023 koos

sõidukiga välisriiki, kust hageja volitatud esindaja sai sõiduki Rootsi politseilt

enda valdusse 11.07.2024. Sõiduk anti hoiustajale üle 13.07.2024 (dtl 460).



Hageja võõrandas liisingueseme 25.10.2024 hinnaga 43 442,62 eurot (hind

käibemaksuga 53 000 eurot, dtl 469-470).



Sõiduki jääkmaksumus lepingu ülesütlemise ajal oli 37 588,61 eurot (km-ta, koos

käibemaksuga 45 106,33 eurot, dtl 113).



Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

16. Kuivõrd menetluse kestel liisinguese müüdi, siis loobus hageja liisingu põhiosa

tagasimaksete võla nõudest summas 1 324,58 eurot, liisingu intressimaksete võla

nõudest summas 326,12 eurot, liisingumaksete käibemaksu võla nõudest summas 264,91

eurot, kindlustusmaksete võla nõudest summas 1 314,47 eurot ja liisingueseme valduse

taastamise haldustasu nõudest summas 1 000 eurot nõuetest põhjusel, et tagastatud vara

müügist laekunud rahaga on loetletud nõuded kaetud täies ulatuses. Kohus on hageja

loobumise nende nõuete osas vastu võtnud ja menetluse 04.04.2025 määrusega nende

nõuete osas lõpetanud. Menetlus jätkub viivise ja sõiduki müügiga kaasneva kulu

hüvitamise nõuete osas. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise võlg summas 5 087,63

eurot ning vara tagastamise-, müügiks ettevalmistamise- ja müügiga seotud kulude

hüvitis summas 2 184,92 eurot, millest: 116,07 vara tagastusteenus (1 490 – 1 373,93),

125 eurot vara välispesu ja sisepesu, 75 eurot hindamisakt, 131,15 transport teenindusse/

tagasi, 1 737,70 müügi vahendustasu, kokku 2 184,92 eurot.

17. Kuivõrd nõue on esitatud kostja kui käendaja vastu, kohalduvad asjas võlaõigusseaduse

(VÕS) § 142 lg 1 ja § 145 lg 1. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja

käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama

põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt käenduse

kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 145 lg 1 järgi

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees

solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul,

kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1

võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt

ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.

2-23-13496

18. Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine eeldab, et võlausaldaja ja

käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga

tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kuna

liisinglepingust tulenevaid kohustusi tagab käenduslepingute alusel käendaja ehk kostja,

kes on füüsiline isik, kontrollib kohus, kas leping on kehtiv, kuivõrd kohus peab alati

kontrollima tarbijakäenduslepingu kehtivust. Kohus märgib, et tarbijakäenduslepinguks

on igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata

sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või

kutsetegevuse läbiviimisega või mitte.

19. Kohtule esitatud käenduslepingust nähtuvalt on see sõlmitud kirjalikult, kostja on sellele

alla kirjutanud ega ole seda eelnevalt vaidlustanud ja selles on määratletud kostja

vastutuse maksimumsumma solidaarselt liisinguvõtjaga kuni summas 50 920,01 eurot.

Seega vastab käendusleping VÕS § 143 lg 1, 2, § 144 lg 2 nõuetele ning on iseenesest

kehtiv.

20. Kostja on seisukohal, et käendusleping on tühine. Kostja tõi esile, et käendajaks on

põhivõlgnikuga lähedastes suhetes isik, pereliige st poeg, kes sõlmis lepingu

sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt. Kostja käendas oma isa

liisingulepingut just perekondlikust kohusetundest, mitte majanduslikust kaalutlusest.

Kostja ei saanud käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu. Sõidukit

kasutas ja sellega sõitis kostja isa, mitte kostja. Käendaja vastutuse maksimumsumma on

tema sissetulekute suhtes äärmiselt ebaproportsionaalne. Ka lepingu sõlmimise ajal ei

saanud eeldada, et kostja suudaks põhivõlgniku kohustust olulises osas täita, eriti

arvestades, et tema sissetulekud, mis ei võimaldanuks sellist suurt võlgnevust katta. Kõik

need asjaolud olid hagejale kui professionaalsele krediidiandjale lepingu sõlmimisel

äratuntavad või pidid äratuntavad olema.

21. Hageja vaidleb kostjale vastu ning leiab, et käendusleping ei ole heade kommete vastane

ega seega tühine. Hagejale jääb arusaamatuks, kuidas oli kostja sõltuv isast ja mis

põhjustel ja asjaoludel oli kostja sunnitud käenduslepingu sõlmima. Kostja ja tema isa

elavad eraldi, neil on eraldi majapidamised ja neil oli ka eraldi leibkond. Kostja ei ole

esile toonud, kuidas liisingulepingu käendamine oli tingitud perekondlikust seosest ja

isiklikust sõltuvusest ning mis takistas tal käenduslepingut mitte sõlmida. Kostja oli

teadlik käenduslepinguga võetud kohustustest ja kostja kinnitab seda käenduslepingus.

Kuna käendusleping on tagatisleping, mille annab kolmas isik, siis üldjuhul ei saagi

tagatise andja kunagi isiklikku kasu põhilepingust. See on käendaja kui tagatise andja

risk. Käendaja vastutuse maksimumsumma käenduslepingus ei ole ebaproportsionaalne.

Hageja ei pidanud kostja suhtes läbi viima vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist selle tavapärases mõistes, sest käendusleping ei ole krediidileping, vaid tagatis.

22. Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata selle sõlmimise aja seisuga (RKTKo

nr 3-2-1-76-01). Käenduslepingut ei saa pidada heade kommetega vastuolus olevaks

ainuüksi põhjusel, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingu sõlmimise ajal vara

vähem kui käenduskohustuse piirsumma (RKTKo nr 3-2-1-157-14, p 11). Käendusele

kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Samuti ei

kehti käendaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte, sest käendaja ei ole

laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo nr 2-14-21710, p 48).

Neil kaalutlustel on käendusleping heade kommetega vastuolus üksnes erandlikel

asjaoludel.

23. Kostja tugineb Riigikohtu lahendile nr 2-14-21710/105, mille p 49 tsiviilkolleegium

leidis, et käendusleping võib siiski olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb

2-23-13496

järgmiste asjaolude kogum: käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes

isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust

põhjusest tulenevalt; käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku

kasu; käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades

mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba

lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja

põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid

võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad.

24. Iseenesest ei ole vaidlust selles, et liisinguvõtja ning käendaja on isa ja poeg, seega on

nende vahel perekondlik suhe. Kuid hagejal on õigus selles, et kostja on jätnud esile

toomata, milles seisnes nn eriline sõltuvussuhe isa ja poja vahel. Kohus märgib, et mitte

igasugune perekondlik seos ei viita koheselt pooltevahelisele sõltuvussuhtele, vastasel

juhul peaks peaaegu iga käendusleping, kus üks perekonnaliige või sugulane käendab

teist olema eelduslikult tühine. Seega peab selliseks isiklikuks põhjuseks olema midagi

enamat, kui pelk sugulus või vanema-lapse suhe. Hageja on õigesti juhtinud tähelepanu,

et Riigikohtu juhiste kohaselt peab tehingu tühisusele tuginev pool välja tooma, milles

tema sundolukord seisnes (RKTKo nr 3-2-1-49-11, p 9).

25. Asja materjalist nähtub, et kostja ning kostja isa elasid käenduslepingu sõlmimise ajal

erinevatel aadressitel ja seega ilmselt erinevates leibkondades (dtl 103, 115). Hageja

poolt kontrollitud kostja pangakonto väljavõttest ei nähtu, et liisinguvõtja oleks oma

täisealisele pojale teinud regulaarselt mingeid väljamakseid, kostja teenis oma

sissetuleku iseseisvalt, tema töötasu ei laekunud ka liisinguvõtjale kuulunud äriühingult.

See, et poeg on tulnud isale vastu kohusetundest või viisakusest, ei tähenda koheselt, et

käenduslepingu sõlmimiseks on suunanud kostjat isa sund või surve.

26. Kohus märgib ka seda, et kuigi käenduslepingus toodud käendaja vastutuse

maksimummäär on küllaltki suur, ei olnud see siiski sedavõrd suur, et see tähendaks

kostja jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Lepingujärgsed kuumaksed moodustasid ca

601 eurot ning lepingu tähtaeg oli 60 kuud (5 aastat), mistõttu ei saa pidada lepingust

tulenevaid kohustusi ka kostjale üle jõu käivateks. Riigikohus on selgitanud, et

„käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei

anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid

õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja

võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule.“ (RKTKo 3-2-1-157-14,

p 11). Riigikohus on ka leidnud, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise

põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma

(RKTKo nr 2-15-21710, p 48).

27. Vaatamata sellele, et hagejal puudus kohustus käendaja maksevõimet kontrollida, on

hageja seda antud juhul teinud. Nimelt on kostja esitanud hagejale oma pangakonto

väljavõtte perioodil 27.05.2021-27.10.2021, millest nähtub, et kostja kontole laekus

antud ajavahemiku jooksul keskmiselt töötasu XXX Eesti filiaalist 1 832,06 eurot (mai

töötasu 1 488,42 eurot, puhkuse tasu 254,68 eurot, juuni töötasu 1 927 eurot, juuli tasu 1

830,06 eurot, august 2021 tasu 1 830,06 eurot, september 2021 tasu 1 830,06 eurot),

lisaks laekus 24.09.2021 kostja kontole Rahandusministeeriumilt 128 eurot osana

palgamoodulist. Hageja on välja toonud, et kostjal oli üks krediidikohustus summas 9

000 eurot, kuumaksega 190 eurot. Kohus nõustub hageja järeldusega, et kostja oli

lepingu sõlmimise ajal võimaliku käendussündmuse saabumise korral võimeline

käenduskohustust täitma. Samuti nõustub kohus hageja seisukohaga selles, et kuivõrd

käendusleping on tagatisleping, mille annab kolmas isik, siis üldjuhul ei saagi tagatise

2-23-13496

andja kunagi isiklikku kasu põhilepingust. See on käendaja kui tagatise andja risk.

Eelpool viidatud Riigikohtu lahendi 2-14-21710/105 kohaselt peab antud juhul esinema

asjaolude kogum ehk kõik Riigikohtu poolt loetletud asjaolud peavad esinema

üheaegselt ja koos. Ühe puudumine neist välistab tehingus heade kommete vastasusele

tuginemise võimaluse. Seega leiab kohus, et kostja vastutuse aluseks olev käendusleping

ei ole heade kommetega vastuolus ega seega tühine.

28. Kohus osundab, et ka liisinguleping hageja ja liisinguvõtja vahel oli iseenesest kehtiv,

leping on lõppenud 22.11.2022 hagejapoolse ülesütlemise alusel. Asja materjalist

nähtub, et liisinguandja on enne lepingu sõlmimist kontrollinud liisinguvõtja

maksevõimekust hinnates liisinguvõtja pangakonto väljavõtet ajavahemikul 01.05.2021-

22.10.2021. Liisinguvõtja pangakonto väljavõttelt nähtub, et 13.07.2021 on laekunud V

OÜ-st (äriühingust, mille juhatuse liige ja osanik liisingvõtja oli) töötasu summas 2 800

eurot; 10.08.2021 summas 2 900 eurot; 10.09.2021 1 730 eurot; 08.10.10.2021 laekus

töötasu summas 1 800 eurot. Kontolt nähtuvad maksed ka kohtutäiturile 21.05.2021 ja

XXX Liisingule 13.07.2021, kuid hiljem makseid tehtud ei ole. Seega saab teha

järelduse, et märgitud maksete tegemisega need liisinguvõtja kohustused lõppesid.

Liisinguvõtjal lepingu sõlmimise ajal kehtivaid liisinguvõtjal maksehäireid ei olnud.

Hageja programmi ekraanitõmmisest nähtub, et liisinguvõtja on tasunud võla

29.05.2021 (dtl 22). Seega on hageja liisingulepingut sõlmides kontrollinud liisinguvõtja

maksevõimet ja ei saa väita, et liisinguleping sõlmiti maksevõimetu isikuga. Et

liisinguvõtja hiljem on mingil põhjusel makseraskustes ja ei suuda või ei soovi oma

kohustusi täita, ei olnud hageja jaoks lepingu sõlmimise ajal ettenähtav.

29. Kostja heitis hagejale muuhulgas ette ka seda, et hageja ei ole nõuetekohaselt täitnud

seadusest tulenevat käendaja teavitamise kohustust käenduslepingu sõlmimisel, eelkõige

teavitanud käendajat sellest, et liisingulepingu esemeks olev sõiduk ei olegi põhiline

lepingu täitmise tagatis, vaid hageja võib kogu nõudega pöörduda käendaja vastu.

Kohtule on hageja etteheide arusaamatu. Kohus märgib, et käenduslepingu sõlmimisega

võtab käendaja endale kohustuse vastutada kolmanda isiku (põhivõlgniku) kohustuse

rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud,

et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu

rahuldada. Käesoleval juhul ei ole liisingulepingus sellist piirangut ette nähtud, seega

pidi käendaja sellist käenduslepingut sõlmides, milles sisaldub tema vastutuse piir ca 51

000 eurot, aru saama, et tulevikus võib realiseeruda risk ja tal tuleb sellises summas

liisinguandjale raha tasuda. Iseenesest asja materjalidest ei nähtu, et liisinguandja oleks

käendajat teavitanud liisinguvõtja maksevõimest, kuid nagu kohus juba eelnevalt

tuvastas, oli liisinguvõtja liisingulepingu sõlmimise ajal igati maksejõuline, ta oli

likvideerinud varasemad võlgnevused, oli heal järjel ettevõtte omanik ja juhatuse liige

ning maksis endale ka arvestatavas summas töötasu. Seega ei olnud hagejal käendajat

millestki „kahtlasest“ ja käendaja jaoks olulisest teavitada. Seda, et hiljem on

liisinguvõtja viinud ennast nii varalisse kui ka moraalsesse pankrotti, ei saanud hageja

lepingute sõlmimisel ette näha ega sellest ka kostjat teavitada.

30. Küll on hageja kostjat koheselt teavitanud põhivõlgniku makseraskustest, liisingulepingu

ülesütlemisest ja ka sellest, et liisinguvõtja ei ole sõidukit lepingu lõppedes

liisinguandjale üle andnud (dtl 117-123). Seega on hageja asjaolude muutumisel kostjat

teavitanud. Ka kostja ise on menetluses kinnitanud, et hageja teavitas teda mitmel korral

liisinguvõtja kohustuste mittetäitmisest (dtl 387-389). seega ei saa käesoleval juhul väita,

et hageja ei ole teavitamiskohustust täitnud. See, et kostja ei süvenenud probleemi ega

kontrollinud liisinguvõtja lubaduste täitmist, ei ole hagejale etteheidetav.

2-23-13496

31. VÕS § 3 p 1 järgi tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 kohaselt on leping

tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või

lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele

täitmiseks kohustuslik.

32. VÕS § 361 järgi kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt

määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse,

liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lg 1

järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik

kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme

ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud

juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt peab liisinguvõtja

hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui

ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.

33. Liisingulepingu punkti 5.1 ning 5.2 kohaselt liisinguvõtja kohustus liisingulepingu

kehtivuse ajal tasuma tähtaegselt liisingu osamakseid ja intressi. Liisingulepingu

tüüptingimuste p 6.3 järgi kuulub liisinguese liisingulepingu lõppemisel liisinguandja

poolt kolmandale isikule võõrandamisele või kasutusse andmisele. Kusjuures p 6.3.1 ja

6.3.2 kohaselt on liisinguandjal õigus kasutada liisingueseme võõrandamise või

kasutusse andmise teostamiseks enda poolt valitud kolmanda isiku teenuseid.

Liisinguandjal või tema poolt valitud kolmandal isikul on õigus liisinguvõtja kulul

teostada liisinguesemega toiminguid (s.h remonti, puhastust, monteerimist, transporti),

mis võimaldavad liisingueset parimal viisil võõrandada, kui liisinguvõtja ei ole kohaselt

täitnud liisingulepingu tüüptingimuste punktis 6.2. sätestatud kohustust. Vastavalt lisa

p-le 6.4 kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles liisingulepingu tüüptingimuste

punktis 5.3 loetletud põhjustel, hüvitab liisinguvõtja liisinguandjale kõik liisingulepingu

ülesütlemise ja/või liisingueseme valduse tagasisaamise ja/või võõrandamise või uuesti

kasutusse andmisega seotud põhjendatud kulud (sh. liisinguandjale ja/või kolmandale

isikule tasutav müügiteenuse- ja/või tagastusteenuse kulu; liisingueseme hoidmise -,

hindamise-, monteerimise-, remondi- ja/või puhastuse kulu; liisingueseme müügikohta

transportimise kulu).

34. VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on

kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei

ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab

aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

TsMS § 367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

35. Vaidlust ei ole selles, et hageja müüs liisingueseme hinnaga 43 442,62 eurot (hind

käibemaksuga 53 000 eurot).

36. Kostja on seisukohal, et hagejale ei ole kahju tekkinud ning hageja ei ole tegutsenud

kahju vähendaval viisil. Samuti on kostja seisukohal, et hageja võõrandas sõiduki alla

turuhinna. Kostja leiab, et sõiduki väärtus tagastamise hetkel, st 22.10.2023 oli vähemalt

60 000 eurot. Sõiduki väärtus uuena oli 79 160 eurot, millest tekkis automüüja

soodushinna tulemusel müügihind 66 920 eurot. Aasta hiljem oli sõiduk läbi sõitnud u

2-23-13496

30 tuhat km, mille tõttu saab sõidukit pidada uueväärseks, mille hind on langenud u 10

% võrra. Seega võib kostja hinnangul pidada sõiduki väärtuseks liisinglepingu

ülesütlemisel 60 000 eurot ning oktoobris 2024 oli sõiduki väärtus vähemalt 59 000

eurot. Kostja arvamus põhineb sellel, et analoogset sõidukit müüdi samal ajal hinnaga 59

900 eurot ning analoogse sõiduki läbisõit oli kolm korda suurem (dtl 512-522). Kostja

leiab, et hageja poolt alla turuhinna sõiduki müümisele viitab ka lühike müügiperiood

(15 tööpäeva). Kui hageja oleks sõiduki võõrandanud õiglase turuhinnaga (60 000 eurot,

kuid mitte vähem kui 59 900 eurot), oleks kõik hageja nõuded kostja vastu rahuldatud

ning raha oleks jäänud ülegi.

37. Hageja selgitas, et liisinguese pandi 03.10.2024 müüki esialgse alghinnaga 53 800 eurot

koos käibemaksuga. Liisinguesemele tehti pakkumine 53 000 eurot koos käibemaksuga.

Hageja võttis selle pakkumise vastu.

38. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et sõiduki väärtus tuleb kindlaks määrata sõiduki

tagastamise hetkel. Kuid kostja on ebaõigesti tõlgendanud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-

157-14 p toodud seisukohta. Riigikohus on viidatud lahendis osundanud, et sarnase

eseme kohalikku keskmist müügihinda liisingueseme liisinguandjale tagastamise hetkel.

Kohtu hinnangul tuleb tagastamise hetkena mõista seda nii, et mitte ajal kui sõiduk

lahkub liisinguvõtja valdusest vaid hetkest, mil sõiduk liisinguandjale tagastatakse. Ei

ole õige panna liisingueseme säilimise ja mittekahjustamisega seotud riske

liisinguandjale, kes teeb kõik, et oma vara tagasi saada, kuid vara enda valdusse saamine

on liisinguvõtja tegevuse tõttu oluliselt raskendatud. Asja juurde esitatud õiendist

nähtub, et hageja volitatud esindaja sai sõiduki enda valdusse 11.07.2024 (dtl 495).

Kostja on väitnud, et põhivõlgnik kaotas sõiduki valduse 22.10.2023 kui sõiduki valduse

sai Rootsi politsei. Kuivõrd sõiduki üleandmiseks selle seaduspärasele omanikule oli

vaja teha mitmeid kriminaalmenetluslikke protseduure ei saa kuidagi asuda seisukohale,

et sõiduk on hagejale tagastatud 22.10.2023, vaid ikka ajast kui hageja sõiduki tegelikult

enda valdusse sai so 11.07.2024. Hagejal puudus õigus välisriigis õigus kasutada sõiduki

tagasi saamiseks jõudu. Liisinguvõtja oli sõiduki ebaseadusliku valduse säilitamiseks

lahkunud sõidukiga välisriiki ja sõiduki tagastamiseks hagejale oli vaja kasutada

politseiasutuste abi. Kostja ei ole esile toonud, et tegelikkuses hageja venitas sõidukile

järgi minemisega või pikendas muul moel sõiduki enda valdusse saamist. Sõiduki

üleandmine hagejale on olnud takistatud sel põhjusel, et liisinguvõtja lahkus sõidukiga

pahatahtlikult välisriiki ning seega on sõiduki tagastamine olnud takistatud liisinguvõtja

tegevuse tõttu.

39. Kohus märgib, et sõiduki turuväärtuse hindamisel on oluline lähtuda muuhulgas sõiduki

müügis oleku ajast, sest pikem müügiperiood võib näidata liiga kõrget hinda

turusituatsioonis. Teadmine müügiperioodist ning hinna alandamistest saab anda

objektiivse pildi võimalikust turuhinnast. Lühike müügiperiood viitab tõepoolest sellele,

et vara alghind on turuhinnast väiksem või turuhinnale ligilähedane. Vaidlusalune sõiduk

oli müügis suhteliselt lühikest aega ca 15 päeva, kuid vaatamata sellele leiab kohus, et

sõidukit ei müüdud alla turuhinna.

40. Kostja väidab, et hageja ei teinud kõike selleks, et saavutada sõiduki müügist parim

tulemus. Kohus sellega ei nõustu. Keskmise turuhinna osas kuulub käesoleval juhul

kohaldamisele TsÜS §-s 65 sätestatu. Nimetatud normi kohaselt loetakse eseme

väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Vaidlust ei ole selles, et liisinguesemeks olnud sõiduk võõrandati hinnaga 53 000 eurot

(km-ga). Hageja hinnangul on tegemist turuhinnaga, millega õnnestus liisinguese müüa.

Samas on sõiduki ülevaadanud isik hinnanud sõiduki eeldatavaks turuväärtuseks 48 000

2-23-13496

eurot. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et hageja poolt saavutatud müügihind ei

vastanud sõiduki tegelikule väärtusele, seega ei ole võimalik väita, et hageja müüs

sõiduki turuhinnast odavamalt ja tekitas endale sellega ise kahju (VÕS § 139 lg 1).

41. Kuigi kostja on märkinud, et analoogset sõidukit müüdi samal ajal hinnaga 59 900 eurot

ning analoogse sõiduki läbisõit oli kolm korda suurem (dtl 512-522). Seetõttu leiab

kostja, et hageja on sõiduki võõrandanud alla turuhinna. Hageja vaidleb kostjale vastu ja

selgitab, et kostja poolt viidatud võrdlussõiduk oli müügis alates 29.07.2024 –

30.10.2024 tõepoolest alghinnaga 59 900 eurot (käibemaks hinna sees), kuid kostja jättis

kohtule avaldamata, et 30.10.2024 alandati selle sõiduki hinda ja uus müügipakkumine

oli 56 900 eurot. Pärast seda alandati antud sõiduki müügihinda 54 900 euroni ja alates

18.12.2024 oli selle sõiduki müügipakkumise hind langenud juba 49 900 euroni. Oma

väidete tõendamiseks esitas hageja ka sõiduki turuhinna päringu väljavõtte keskkonnast

auto24.ee (dtl 534). Kohtu hinnangul on hageja seega ümberlükanud kostja väite, et

hageja pani liisingueseme müüki liiga madala hinnaga, kuivõrd samaväärset sõidukit

kuid tunduvalt suurema läbisõiduga müüakse kallima hinnaga. Pelgalt müügipakkumises

välja toodud hind ei pruugi kajastada sõiduki tegelikku turuhinda. Lisaks ei ole teada

müügis oleval sõidukil esinevaid puudusi. Nagu hageja on tõendanud, ei võõrandatud

kostja poolt esiletoodud võrdlussõidukit sugugi kostja poolt esile toodud hinnaga, vaid

sõiduk oli müügis pikalt ja tema müügipakkumise hind langes esialgse

müügipakkumisega võrreldes 18.12.2024 seisuga 10 000 euro võrra.

42. Käesoleval juhul on asjatundja liisingueseme enne müüki panekut üle vaadanud,

arvestanud kõiki sõidukil esinevaid puudusi ja sellest tulenevalt määranud sõidukile

alghinna. Hageja suunas sõiduki müüki kõrgema hinnaga ja võõrandas sõiduki hinnaga

53 000 eurot. Antud asjaoludel on mõistlik eeldada, et sõiduk müüdi selle kohaliku

keskmise müügihinnaga. Seega tuleb liisingueseme turuväärtuseks lugeda selle

müügihind, so 53 000 eurot käibemaksuta.

43. Kohus märgib täiendavalt, et ei ole õige ka kostja teoreetiline lähenemine sõiduki

väärtusele, et aastaga peaks sõiduki väärtus langema ca 10%. Üldteadaolevalt kaotab

salongist välja sõites uus auto esimese aastaga umbes 15–20% oma väärtusest. Edasine

hinnalangus jääb keskmiselt 1–1,5% juurde kuus. Seega kui lähtuda sõiduki esialgsest

hinnast 79 160 eurot, sellest, et esimese aasta juures langeb sõiduki väärtus 15% ja edasi

ca 1% kuus (20% kahe aasta kohta) oleks sõiduki väärtus puht teoreetiliselt oktoobriks

2024 53 828 eurot. Seega müüs hageja ka puht teoreetilise väärtuse arvutuse alusel

liisingueseme vastavalt selle väärtusele.

44. Hageja leiab, et ta on kandnud kulu kokku vara tagastamise-, müügiks ettevalmistamise-

ja müügiga seotud kulude kokku summas 2184,92 eurot, millest: 116,07 vara

tagastusteenus (1 490 – 1 373,93), 125 eurot vara välispesu ja sisepesu, 75 eurot

hindamisakt, 131,15 transport teenindusse/tagasi, 1 737,70 eurot müügi vahendustasu.

45. VÕS § 367 lg 4 on sätestatud, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale

ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid

liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus selgitab, et nimetatud lisakuludeks on kulud,

mis tekivad liisinguandjal liisingulepingu ülesütlemise kausaalse tagajärjena. Vastavate

kulude hüvitamist saab liisinguandja nõuda juhul, kui liisingulepingu ülesütlemine

toimus eelkõige liisinguvõtjapoolse liisingulepingu rikkumise tagajärjel. Lisakuludeks

võivad olla ka sõiduauto müügikulud (vt nt Riigikohtu lahend 3-2-1-112-06 p 9).

46. Kostja ei vaidle vastu sõiduki puhastamise kulule summas 125 eurot. Hageja on esitanud

asja materjalide juurde Autolink OÜ 03.10.2024 arve nr 2008591, mille kohaselt on

sõidukile BMW X4 xDrive M-Sportpakett 30d 3.0 -2021.a, vin: XXX, reg.nr. XXX

2-23-13496

tehtu välispesu pigileotusega ja salongi osaline keemiline pesu summas 75 eurot (dtl

472). Kohtu hinnangul on antud kulu põhjendatud ja tuleb kostjalt välja mõista. Samuti

on põhjendatud samal arvel olev hindamisakti koostamise tasu ja sõiduki transporditasu

summas 131,15 eurot. Kohtu hinnangul on tegemist mõistlike ja vajalike kuludega.

Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtub kulude mittevajalikkus ning

ebamõistlik suurus.

47. Müügiteenuse kulu suurust tõendab Autolink OÜ 25.10.2024 arve 200886407, mille

kohaselt teenuse hind oli ilma käibemaksuta 1 737,70 eurot (dtl 471). Kohtu hinnangul

on nimetatud kulu põhjendatud ja vajalik. Hageja kasutas sõiduki võõrandamisel

Autolink OÜ müügiplatsi ja abi, seega on komisjonitasu põhjendatud.

48. Samuti on põhjendatud sõiduki tagastusteenuse kulu 1 490 eurot (dtl 494). Hageja on

selgitanud, et liisingueseme tagastamist korraldas koostöös politseiga inkassofirma

Reeborn OÜ. Selleks sõitis inkassofirma Rootsi, võttis politsei parklast liisingueseme

vastu ja transportis Eestisse müügiplatsile (Autolink OÜ-sse).Liisinguobjekti

tagastamise eest esitas Reeborn OÜ liisinguandjale arve summas 1 817,80 eurot, millest

käibemaksuta osa summas 1 490 eurot kuulub liisinguvõtja ja käendaja poolt

hüvitamisele VÕS § 367 lg 4 ja VÕS § 115 lg 1 alusel. Liisingueset ei toodud Rootsist

Eestisse puksiiri peal. Inkassofirma töötajad läksid Eestist kahekesi Rootsi ja üks töötaja

sõitis tagasi inkasso enda autoga ja teine töötaja sõitis tagasi liisinguesemega. Kui

liisingueseme tagastamiseks oleks kasutatud treileri teenust, siis oleks tagastamine olnud

oluliselt kallim.

49. Kohus leiab, et kostja ei ole selgitanud ega põhistanud, millel põhineb tema seisukoht, et

hageja kasutas sõiduki Eestisse transportimisel treileri teenust. Nagu hageja esile tõi

käisid inkassotöötajad kahekesi Rootsis sõidukit vastu võtmas. Arvestades, et aega kulus

selleks 2 ööd ja 2 päeva kahe inimese tööd, lisaks kulutusi kütusele ja laevapiletitele ei

saa kuidagi väita, et tasu sõiduki transportimiseks oleks ebamõistlikult suur. On õige

hageja väide, et liisinguandja roll liisingutehingutes on ainult finantseerimine.

Liisinguandja pole kohustatud ei seaduse ega liisingulepingu alusel tegelema

liisingueseme tagastamisega.

50. Kohtu hinnangul on põhjendatud ka hageja kulutused inkassoteenusele summas 250

eurot. Riigikohus on selgitanud, et „kostja kohustuse rikkumisega seotud kohtueelsed

õigusabikulud võivad olla osaks lepingu rikkumise tõttu põhjustatud kahjust

(kulutustest) VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi ning nende hüvitamist võib hageda,

kuivõrd nende hüvitamiseks ei tule TsMS § 174 lg 7 järgi kohaldada menetluskulude

kindlaksmääramise korda (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-128-10, p-d 26–30). Need on

hõlmatud ka VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3 (RKTKo nr 3-2-1-5-13). Kohtuväliste

õigusabikulude hindamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaselt kõigepealt hindama, kas

õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, kas ilma selleta oleks hagejad saanud

oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus

hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Riigikohus on lahendis nr 3-

2-1-128-10 p 29 asunud seisukohale, et advokaadi kaasamine kohtueelsetele

läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda

kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke võib vähemalt

mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelse vaidluse

staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal

kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad. Inkassofirmade kaasamisega seotud kulutusi

on peetud õigusteoorias ettenähtavateks vaid reservatsioonidega, kuivõrd inkassofirmal

2-23-13496

ei ole reeglina kuigi head võimalust nõude maksmapanekuks (Karin Sein „Kahju

ettenähtavuse reegel kahjuhüvitise piiramise alusena“, Juridica 2003, IV, lk 243-249).

51. Käesoleval juhul on tegemist erandlike asjaoludega ja kohtu hinnangul on hageja

inkassotasu 250 eurot põhjendatud. Hageja on selgitanud, et inkassofirma töö tulemusel

leidis tuvastamist, et liisingueseme tagasi saamine tavakorras ei ole enam võimalik.

Antud inkassokulu põhjendatust kinnitab ka fakt, et pärast seda alustati

kriminaalmenetlus ja alles kriminaalmenetluse raames saadi teada, kus liisinguese asub

ja alles kriminaalmenetluse raames võttis Rootsi politsei liisingueseme enda valdusse.

52. Kohus nõustub hagejaga ja leiab, et inkasso kulu 250 eurot on põhjendatud (dtl 149).

Käesoleval juhul ei tagastanud liisinguvõtja sõidukit vabatahtlikult, vaid jagas katteta

lubadusi, hoidus kõrvale nii hagejale maksete tasumises kui ka sõiduki tagastamisest.

Asja materjalist nähtuvalt on inkassoettevõte suhelnud liisinguvõtjaga, saatnud talle

nõudeid. Samuti suhtles Reeborn OÜ esindaja liisinguvõtja endise abikaasa ja ka

liisinguvõtja endaga (dtl 146-147). Kuigi inkasso tegevusel ei olnud otsest tulemust

sõiduki tagasisaamisel ja võib ette heita inkasso töötajale kuritahtliku liisinguvõtja

suhtes inimlikkuse ülesnäitamist, kuivõrd inkassotöötaja jäi uskuma liisinguvõtja

vajadust väikelapse transportimiseks ja lubadust sõiduk järgmisel päeval tagastada, on

inkasso tegevus ja hageja kulu sellele olnud põhjendatud ja vajalik. Inkasso ettevõtte

kasutamine oleks edu korral toonud kaasa sõiduki tagastamise hagejale ning oleks

kokkuvõttes vähendanud tekkida võivaid kulusid. Kohtu hinnangul on see kulu

põhjendatud. Hageja on teenust kasutanud ja kuigi tulemus ei olnud otseselt edukas,

aitas see kaasa liisinguvõtja kriminaalse tegevuse tuvastamisele. Hageja on teenust

kasutanud põhjendatult ja teenuse eest tuleb seaduse kohaselt tasuda liisinguvõtjal ja

käendajal.

53. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise. Kostja hinnangul on viivis liiga suur ja

kostja palub seda vähendada. Kohus kostjaga ei nõustu. Kohus juhib tähelepanu, et

liisingulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,0219% tasumata summalt päevas on lepingu

sõlmimise ajal kehtinud seaduses sätestatud viivisemäär (8% aastas /365 päevaga, dtl

103). Lisaks kohus juhib tähelepanu, et viivis ei ole automaatselt liisingulepingu

sõlmimisega kaasnev kulu vaid seda hakatakse arvestama siis, kui liisinguvõtja ei tasu

võlgnevust. Rahalise kohustuse rikkumise korral on viivis põhiline õiguskaitsevahend

võlausaldajale kohustust rikkunud võlgniku vastu. Lepingu rikkumine on välditav, kui

lepingut täita kohaselt, tähtaegselt ning samuti on võlgnikul võimalik vältida viivise

suurenemist, kui kohustus täita võimaliku väikse viivitusega. Kohtu arvates ei ole seega

viivis võlalt 0,0219% päevas ebamõistlikult suur. Vastupidi, muutunud

majandusolukorras on liisingulepingus kokkulepitud viivis väiksem käesoleval ajal

kehtivast seadusekohasest viivisemäärast.

54. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle

vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 järgi kui

tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi

maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud

huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja ei ole toonud selliseid asjaolusid,

mis annaks alust viivise vähendamiseks. Ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse

täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse.

Kuigi kostja on aidanud kaasa sõiduki leidmisele, ei ole see asjaolu käesoleval juhul

viivise summa vähendamise aluseks.

2-23-13496

55. Kohus juhib ka kostja tähelepanu, et VÕS § 152 lg 1 järgi läheb põhivõlgniku kohustuse

täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu.

Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka

vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Käendaja

tagasinõude aegumisele kohaldatakse vastavalt VÕS §-s 70 sätestatut.

56. Kohus kontrollis hageja esitatud viivisearvutust www.viivisekalkulaator.ee abil ja

nõustub sellega. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivise võlg summas

5087,63 eurot. Samuti tuleb kostjalt välja mõista 2 184,92 eurot vara tagastamise-,

müügiks ettevalmistamise- ja müügiga seotud kulude katteks, kokku 7 272,55 eurot.

57. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid

hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis

ei käsitlenud.

Hagi tagamine

58. Harju Maakohus kohaldas hageja taotlusel 26.09.2023 määrusega hagi tagamise abinõud

ja seadis kinnisasjale asukohaga XXX, neljandasse jakku R. L.-ile (R. L., isikukood

XXX) kuuluvale ½ suurusele mõttelisele osale, esimesele vabale järjekohale, kohtuliku

hüpoteegi summas 56 927,85 eurot SIA Citadele Leasing Eesti filiaali kasuks tsiviilasjas

nr 2-23-13496 tehtava kohtulahendi täitmise tagamiseks. TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab

kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused.

TsMS 445 lg-s 2 on sätestatud, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab

menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu

jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks

ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle

abinõu tühistamist. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jätab kohus tagamise jõusse

kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. Hageja ei ole taotlenud abinõu tühistamist.

Menetluskulude jaotus

59. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus

menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 kohaselt hagi osalise

rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases

ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta

menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei

nõustunud. Käesolev kohtuotsus on tehtud valdavalt kostja kahjuks. Hageja vähendas

menetluse kestel nõuet põhjusel, et temal kostja vastu olevad nõuded õnnestus enamjaolt

rahuldada läbi liisinguvara müügi. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

60. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista

kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.

61. Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on 22.09.2023 tasunud riigilõivu 1 540 eurot.

Vastava kulu kandmine on tõendatud. Kohus tagastas 04.04.2025 määrusega hagejale

437 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista riigilõivu katteks 1 103 eurot. Kohus leiab, et

tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista. Muid hageja menetluskulusid kohtutoimikust ei nähtu.

2-23-13496

62. TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse

menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude

suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab

280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson

kohtunik