2-24-123756/9 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

TAGASELJAOTSUS

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Luksepp

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.10.2025, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-123756

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi X´i vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1 614,10 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), asukoht Toompuiestee 35, Tallinn,

Hageja lepinguline esindaja: Sigrid Rahkema, e-post

jurist@julianus.ee;

Kostja: X (isikukood XXX), viimane teadaolev elukoht

xxx.

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega X´i suhtes osaliselt, kuna kostjana ei ole ta kohtu

poolt määratud tähtaja jooksul hagile vastanud.

2. Mõista välja kostjalt X´ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks Telia Eesti AS ja

kostja vahel 25.08.2021 sõlmitud järelmaksu müügilepingust nr 1968290 tulenev võlg

1 039,20 eurot, sissenõutavaks muutnud viivis (perioodi 24.11.2021-30.10.2024 eest)

315,79 eurot, sissenõudmiskulu hüvitamiseks 50 eurot ning alates 31.10.2024 viivis

põhivõlalt (1 039,20 eurot) Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 723,41 eurot.

3. Jätta hagi rahuldamata hageja Aktiva Finance Group OÜ nõudes mõista kostjalt X´ilt

välja põhivõlg 1 039,20 eurot ületavas osas, intress summas 58,54 eurot ning viivis

Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

4. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

4.1.

Jätta hageja menetluskulud kostja kanda.

4.2.

Mõista kostjalt X´ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja

menetluskulude hüvitamiseks 555 eurot (s.o riigilõiv 315 eurot ja lepingulise

esindaja kulu 240 eurot).

4.3.

Kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt (555 eurolt) hagejale viivist

Võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

5. Tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamata täitmisele.

Edasikaebamise kord

Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Harju Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse

kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli

tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1)

hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui

isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul

oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu

üleandmisega kohtuistungil või elektrooniliselt; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha.

Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast,

kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja esitamisel

tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100

eurot.

Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib

teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 30.10.2024 Harju Maakohtule hagi X´i (kostja) vastu

võla nõudes.

2. Telia Eesti AS ja kostja sõlmisid 25.08.2021 järelmaksu müügilepingu, millest tulenevad

kohustused on kostja jätnud täitmata. Telia Eesti AS loovutas nimetatud lepingust tulenevad

kostja-vastased nõuded hagejale. Hagis palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlg 1 065 eurot,

intress 58,54 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 310,10 eurot ning

viivis alates 31.10.2024 kuni põhivõla (1 065 eurot) tasumiseni, seadusjärgses määras e

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses s.o 12,25% aastas. Hageja

palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista välja menetluskuludelt viivis nende kohase

tasumiseni seadusjärgses määras.

3. Hageja 04.03.2025 menetlusdokumendi kohaselt on laenuandja väljastanud kostjale laenu

vastutustundliku laenamise põhimõtteid (VLP) järgides. Hageja poolt väljatoodu kohaselt lähtuti

sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema

suuremad kui igakuised kohustused. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja

arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning kontrollis ametlikke andmekogusid.

Hageja selgitusest nähtuvalt nõudis esialgne võlausaldaja laenusaajalt enne lepingu sõlmimist mh

andmeid krediidisaaja kõikide sissetulekute ja väljaminekute suuruse kohta, millised andmed

krediidisaaja ka esitas. Hageja tõi välja, et ükski seadus ega õigusakt ei kohusta laenuandjat VLP

täitmisel nõudma laenusaajalt tema igakuise sissetuleku ja väljaminekute suuruse kontrollimisel

ilmtingimata laenusaaja pangakonto väljavõtte esitamist. Juhul kui krediidisaaja on esitanud

laenuandjale oma kohustuste või sissetulekute suuruse kohta ebaõiget teavet, ei vabasta see

krediidisaajat lepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Arvestades hagi aluseks oleva lepingu

laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud

kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega

ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta

täitma.

4. 04.03.2025 menetlusdokumendis esitas hageja VÕS § 403 4 lg 7 järgse ümberarvestuse. Hageja

selgitas, et käesoleval juhul sai kostja lepingu alusel laenu kokku summas 1 318,90 eurot ning

tagasimakseid lepingule peale sissemakse 259,80 eurot, teinud ei ole. Juhul kui kohus leiab, et

laenuandja on rikkunud VLP-d, siis tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud krediidisumma

1 059,10 eurot (1 318,90-259,80) ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o

alates 24.11.2021 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 21,90% aastas. Hageja märkis,

et VLP rikkumine ei too kaasa kogu lepingu tühisust, vaid krediidilepingu osalise tühisuse

kokkuleppelise intressi osas. Seega on hageja seisukohast viivisekokkulepe kehtiv.

1. Harju Maakohus võttis 13.03.2025 määrusega hagiavalduse menetlusse. Kostjale on hagiavaldus

koos lisadega ja Harju Maakohtu 13.03.2025 määrus asja menetlusse võtmise kohta avalikult kätte

toimetatud 29.05.2025 väljaandes Ametlikud Teadeanded avaldatud kohtuteatega, mille kohaselt

menetlusdokumendid loetakse avalikult kätte toimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte

väljaandes Ametlikud Teadeanded ilmumise päevast. Hagiavaldusele vastamise tähtaeg oli 14

päeva. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud.

Kohtu põhjendused

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi

tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi

kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

3. Kohus rahuldab hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb

kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev

on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS

§ 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS

§ 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt

sõlmisid Telia Eesti AS ja kostja 25.08.2021 järelmaksu müügilepingu, mille alusel soetas kostja

järelmaksuga kauba maksumusega 1 299 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks,

et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega.

4. Kohtu hinnangul vastab hagi aluseks olev järelmaksuleping tarbijakrediidilepingute tunnustele

VÕS § 402 lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad VÕS 22. peatüki 2. jaos olevad

tarbijakrediidilepingu erisätted, sh VÕS §-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud

täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja

vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (VÕS § 403⁴ lg 1) ning VÕS §-des 406² ja 408

sätestatud täiendavad tühisuse alused.

5. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole

vastuväidetest.

6. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil

93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle VÕS

§-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi

omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata

(EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida

võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu

tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste

vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub

tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal ehk hagejal.

7. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4 näevad ette, et

hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid,

kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. VLP

rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 50 lg-test 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja

peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas

seaduses ja VÕS-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral

talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja

kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral

tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte

järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja.

8. Kohus asub hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohale, et VLP-d ei ole nõutaval viisil järgitud.

VLP järgimise kohta selgitas hageja, et laenuhaldur analüüsis kliendi igakuiseid kohustusi. Lähtuti

printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Hageja selgituste

kohaselt nõudis esialgne võlausaldaja enne lepingu sõlmimist mh andmeid kõikide sissetulekute ja

väljaminekute suuruse kohta, millised krediidisaaja ka esitas. Laenutaotluses väljatoodu ning

ametlike andmekogude analüüsi tulemusel asus krediidiandja seisukohale, et hagi aluseks oleva

lepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna arvesse

võttes, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Krediidiandja asus seisukohale, et kostja

puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on

võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Kohtule on esitatud kostja poolt esitatud

järelmaksu taotlus ning maksevõime hindamise dokument. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud

sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrollimisel lugeda piisavaks vaid avalike

andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu

08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Hagis

väljatoodu pinnalt ei saa jõuda järeldusele, et järelmaksulepingu sõlmimisel tuvastati nii kostja

sissetulekute kui ka kohustuste suurus. Praeguses asjas krediidiandja kostjalt pangakonto väljavõtet

ei nõudnud. Ka ei ole hageja tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud mingeid

täiendavaid dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada.

Ainuüksi avalikesse registritesse päringute tegemisest ei piisa, sest nimetatud päringute tegemine ei

kinnita, millised olid krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja kohustused. Hageja ei ole välja toonud

ega tõendanud, millistesse avalikesse registritesse päringuid tehti ja millised olid päringute

vastused. Ainuüksi väide, et kliendil maksehäired puudusid, ei ole piisav. Eeltoodust tulenevalt on

krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. Kohtu hinnangul ei saa

kohustuste kontrollimisel lugeda piisavaks infot, mida laenutaotleja on ise esitatud laenutaotlusel.

Lisaks avalikesse registritesse päringute tegemisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja

selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised

kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS

§ 49 lg 1 p 1-7). Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei

järginud VLP-d ega veendunud piisava hoolega tarbija krediidivõimelisuses. Teatud mõttes

kinnitab seda ka asjaolu, et kostja pole ühtegi järelmaksu osamakset teinud.

9. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja

neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja

hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praeguses tsiviilasjas ei ole hageja tuginenud sellele,

et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud

andmeid. Seega rikkus krediidiandja VÕS § 4034 lg-t 6.

10. Eeltoodust tulenevalt on VLP rikkumise tagajärjeks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul

ei võlgne. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja

1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

11. VÕS § 4034 lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel

juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud

need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena VÕS § 411 tähenduses.

12. Kohus palus hagejal esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles

oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (VÕS § 4034 lg 7) ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud.

13. 04.03.2025 menetlusdokumendis tõi hageja välja, et kostja sai lepingu alusel laenu kokku

1 318,90 eurot ning tagasimakseid lepingule peale sissemakse summas 259,80 eurot, teinud ei ole.

Seega kui laenuandja on rikkunud VLP-d, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud

krediidisumma 1 059,10 eurot (1 318,90-259,80) ning viivis alates lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast, s.o. alates 24.11.2021 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o

21,90% aastas.

14. Kohus asus seisukohale, et krediidiandja ei järginud kostja suhtes VLP-d nõutaval viisil.

15. Kostja sai lepingu nr 1968290 alusel krediiti summas 1 299 eurot ning tegi lepingu katteks

tagasimakseid summas 259,80 eurot (sissemakse suurus). Leping on lõppenud ning kohtu

hinnangul on hageja õigustatud nõudma kostjalt põhivõlga 1 039,20 eurot (1 299 – 259,80). Kohus

mõistab nimetatud summa kostjalt välja.

16. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu

kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest, kaotab intressi

arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahjuhüvitise arvestamine

(RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).

17. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

ei ole ette nähtud teisiti. Käesoleval juhul sõlmiti leping 25.08.2021 ning 23.11.2021 ütles Telia

Eesti AS lepingu üles. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole

(https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli perioodil 25.08.2021 kuni 23.11.2021

vastav intress 0,00%. Sellest tulenevalt kostja intressi tasuma ei pidanud ning kohus jätab

rahuldamata hageja intressinõude summas 58,54 eurot. Kohus märgib, et lepingutasu 19,90

väljamõistmine VLP rikkumise tõttu põhjendatud ei ole.

18. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid

laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane viivise tasumise kohustusest.

19. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

20. Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka VLP

rikkumise korral, st viivist ei peetud VÕS § 4034 lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne.

Kuid kui viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub VLP

rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul

on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Kuna kohus on käesolevas asjas jõudnud

seisukohale, et rikutud on VLP-d, on põhjendatud viivise väljamõistmine VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

21. Hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista perioodil 21.01.2022 kuni 30.10.2024

sissenõutavaks muutunud viivis 310,10 eurot ning viivis alates 31.10.2024 kuni põhinõude

täitmiseni seadusjärgses määras, mis tuleneb VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

s.o 12,25% aastas. 04.03.2025 menetlusdokumendis on hageja palunud VLP rikkumise korral

mõista kostjalt välja viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast (s.o alates 24.11.2021)

lepingujärgse intressimääraga võrdses määras (s.o 21,90% aastas). Kohus leiab, et põhjendatud on

viivise väljamõistmine alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Kohus leiab, et põhjendatud on kostjalt välja mõista sissenõutavaks

muutunud viivis seadusjärgses määras perioodi 24.11.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni (s.o kuni

30.10.2024) eest summas 315,79 eurot ning alates 31.10.2024 viivis põhivõlalt (1 039,20 eurot)

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem

kui 723,41 eurot (1 039,20 – 315,79). Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.

22. Hagi kohaselt on hageja nõudeks ka sissenõudmiskulud summas 50 eurot. Hagis väljatoodu

kohaselt on hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud kostjale

maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud.

23. VLP rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole

krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hagis

toodud asjaolude kohaselt ei teinud kostja käesolevas tsiviilasjas hagi aluseks olevast lepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks mitte ühtegi makset. Kostja kohustus lepingutest tulenevad

kohustused täitma vastavalt lepingus kokku lepitule, kuid kostja ei täitnud lepingust tulenevaid

kohustusi. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et võlgnevuse osas meeldetuletuskirjade

saatmine oli põhjendatud ning seega on põhjendatud rahuldada hageja sissenõudmiskulude nõue

täies ulatuses, so 50 eurot.

24. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 1 039,20 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 315,79 eurot

ning alates 31.10.2024 viivise põhivõlalt (1 039,20 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 723,41 eurot. Hagi jääb

rahuldamata hageja nõudes mõista kostjalt välja põhivõlga 1 039,20 eurot ületavas osas, intressi

58,54 euro nõudes ning nõudes arvestada viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast

suuremas määras.

Menetluskulud

1. Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

(TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks sõltumata poolte sellekohasest taotlusest, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).

2. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

3. Kohus rahuldab hagiavalduse ca 95% ulatuses. Arvestades hagi rahuldamise ulatust jätab kohus

menetluskulud kostja kanda. TsMS § 138 lg 2, § 139, § 144 p 1 ja § 175 lg 1 alusel on riigilõiv ja

lepingulise esindaja kulu vajalikud kulutused ja need tuleb kostjalt hageja kasuks põhjendatud

ulatuses välja mõista. Riigilõivu tasumist on kontrollitud, tasutud riigilõivu suurus tuleneb

riigilõivuseadusest. Kohtu hinnangul on lepingulise esindaja kulu põhjendatud suuruseks 240

eurot, sh maksekäsu kiirmenetluse kulu.

TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel mõistab kohus välja ka viivise menetluskuludelt.

4. TsMS § 178 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende suurust vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks

määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel

tekkinud kulusid ei hüvitata.

Kohtu täiendavad selgitused

5. Kohus selgitab, et TsMS § 456 lg 3 järgi tagaseljaotsus jõustub, kui selle peale ei esitata kaja ega

apellatsioonkaebust või kui kaja jäetakse läbi vaatamata või rahuldamata või kui jõustub

ringkonnakohtu lahend apellatsioonkaebuse kohta.

6. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Helina Luksepp

kohtunik