3-25-1405/29 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Kohtuasi

3-25-1405

9. oktoober 2025

Kadri Palm

X kaebus Tartu Linnavalitsuse 24. aprilli 2025. a otsuse nr

VPT-25-0092 tühistamiseks ning Tartu linna kohustamiseks

rahuldada kaebaja taotlus vajaduspõhiste erakorraliste toetuste

määramiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu linn, esindaja Jüri Mölder

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses X nimi ja korteri

aadress Yyy tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10. novembril 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-25-1405

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 25. märtsil 2025 Tartu Linnavalitsusele avalduse ja 31. märtsil 2025 täiendava

avalduse rahalise toetuse saamiseks (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 42-44). Taotleja

soovis toetust Tartu Linnavalitsusele sotsiaaleluruumi eluasemekulude võlgnevuse 358,19

euro, sihtasutusele Peipsiveere Hooldusravikeskus õendusteenuse eest 308 euro ja 25. märtsil

2025. a sihtasutusest Peipsiveere Hooldusravikeskus Tartu Hooldekodusse transpordi eest 50

euro tasumiseks. Taotluse kohaselt ei olnud X raha arvete tasumiseks, ta viibis alates 25.

märtsist 2025 Tartu Hooldekodus ning maist hakkas tema puuduva töövõime toetus laekuma

üldhooldusteenuse omaosalustasu katteks Tartu Hooldekodu arvele, seega vahendeid arvete

tasumiseks taotluse kohaselt ei teki.

2. Tartu Linnavalitsus jättis 24. aprilli 2025. a otsusega nr VPT-25-0092 Xe vajaduspõhise

erakorralise toetuse ja vajaduspõhise erakorralise tervisetoetuse määramata (dtl 9-11). Otsuse

kohaselt ei ole Xe toetuste määramise eeldused täidetud ning toetuste määramiseks pole alust.

3. X esitas 12. mail 2025 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Tartu

Linnavalitsuse 24. aprilli 2025. a otsuse nr VPT-25-0092 peale (dtl 3-4, 61-66).

4. Vastustaja esitas 11. juunil 2025 vastuse kaebusele ning 31. juulil 2025 täiendavad

selgitused (dtl 51-55, 85-86).

5. Kaebaja esitas 29. augustil 2025 kohtule täiendava selgituse (dtl 104-107), millele

vastustaja esitas 11. septembril 2025 vastuväited (dtl 127-128). Kaebaja esitas 11. septembril

2025 täiendavad dokumendid (dtl 129-141).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja taotleb Tartu Linnavalitsuse 24. aprilli 2025. a otsuse nr VPT-25-0092 tühistamist

ning Tartu linna kohustamist rahuldada kaebaja taotlus vajaduspõhiste erakorraliste toetuste

määramiseks, põhjendades kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.

6.1.

Kaebaja soovis toetust, et saada üle Tartu linna poolt temale sotsiaaleluruumi

üürilepingu pikendamata jätmisega tekkinud kriisist. Koduta jäämise tõttu pidi ta viibima

erinevates õendusabiosakondades, mille eest tuli tasuda. Samas tuli kaebajal maksta ka

sotsiaaleluruumi eest, kus ta alates novembrist 2024 polnud elanud. Kaebaja sattus

raskesse majanduslikku olukorda sotsiaalosakonna tegemata töö tõttu. Kui talle oleks

määratud koduhooldusteenus, oleks ta saanud sotsiaaleluruumis elamist jätkata.

6.2.

Kaebaja esitas avalduse erakorraliseks toetuseks, vajaduspõhise toetuse ja

ravimitoetuse määramiseks, milleks on kaebajal Eesti Vabariigi seaduste järgi õigus.

6.3.

Kaebaja palus neid kolme toetust, et tasuda raviarved, kommunaalid jne. Alates 25.

märtsist kaotas kaebaja kodu (Tartu, Yyy), sest Tartu Linnavalitsus ei pikendanud

lepingut. Kuna Tartu Linnavalitsus ei määranud alates 2024. a detsembrist

sotsiaalhooldajat koju, pidi kaebaja tasuma suuri arveid erinevatesse hooldekodudesse.

6.4.

Elva arsti tõend nr 5070 on kinnituseks, et patsient võib minna koju ja ta ei pea olema

hooldekodus ning uriinidreeni saab vahetada ka õde. Sotsiaalabiosakonna tegemata töö

tõttu jäi kaebaja abita, arved kasvasid ning kaebaja oli sunnitud tegema valikuid, et kõige

vajalikumad arved saaksid kõigepealt tasutud.

6.5.

Tütar tellis Bolt takso, et viia ratastool ja käimislaud tagasi Tartu Eedeni Invaabisse,

kuna tütrel pole autot.

3-25-1405

6.6.

Wolti tellis tütar haiglasse, et kaebaja saaks pensionipäeval peale rasket operatsiooni

midagi head süüa. See polnud 100-200 eurot, mis oleks takistanud arvete tasumist.

Haiglas olles vajab inimene samuti mahla, vett, jogurtit, et taastuda raskest operatsioonist.

6.7.

Erakorralise tervisetoetuse eesmärk on aidata isikul osta või üürida abivahend, osta

retseptiravimeid, käia raviasutuses raviteenusel, tasuda raviteenuse eest või tasuda muu

tervisega seotud teenuse või asja eest. Erakorraline tervisetoetus on reeglina kuni 50%

tasumisele kuuluvast summast, kuid mitte rohkem kui 600 eurot kalendriaastas. Rikutud

on kaebaja õigusi, kuna pole järgitud seadust erakorralisele tervisetoetuse võimalust

abivajajale.

6.8.

Kaebaja abivajadust ei hinnatud. Keegi isegi ei helistanud, ei saatnud e-maili, et aidata

lahendada probleemi.

7. Tartu linn vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja

seisukohad on järgnevad.

7.1.

Kaebaja soovis toetust õendusteenuse ja sotsiaaltranspordi arvete ning eluasemekulude

võlgnevuse tasumiseks. Sisust tulenevalt oli taotlus käsitletav kahe erineva toetuse

taotlusena, mis vaadati haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-le 2 tuginedes läbi ühises

menetluses, arvestades toetuste kohta käivaid sätteid ning tehti otsustus, milles kummagi

toetuse määramata jätmist eraldi põhjendati.

7.2.

Tartu Linnavolikogu 5. detsembri 2024. a määrusega nr 89 kehtestatud „Tartu linna

sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra“ (edaspidi määrus nr 89) § 35 lg 1 kohaselt on

erakorralise tervisetoetuse eesmärk aidata isikul osta või üürida abivahend, osta

retseptiravimeid, käia raviasutuses raviteenusel, tasuda raviteenuse eest või tasuda muu

tervisega seotud teenuse või asja eest. Seega õendusteenuse ja sotsiaaltransporditeenuse

eest tasumiseks toetuse taotlemine on lubatav.

7.3.

Vajaduspõhise toetuse määramisel võetakse arvesse isiku eelmisel kuul saadud

netosissetulek ning jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud (määruse nr 89 § 32

lg 1, sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 133 lg 1). Taotluse esitamise ajal oli kaebaja

sissetulekuks puuduva töövõime toetus, mille suurus sõltub kalendripäevade arvust kuus

ja seega on kuude lõikes saadav toetussumma erinev. Eelnevast tulenevalt oli kaebaja

majandusliku seisundi objektiivseks hindamiseks põhjendatud arvestada sissetulekuga,

mis vastas tema kolme kuu keskmisele toetussummale ja mis oli 617,10 eurot kuus.

Kaebajale on määratud veel puudega tööealise inimese sotsiaaltoetus 41,68 eurot kuus,

mida toetuse määramisel tema sissetuleku hulka ei arvestata (SHS § 133 lg 2 p 3).

7.4.

Määruse nr 89 § 32 lg-st 1 tulenevalt oli kaebaja netosissetulekust võimalik maha

arvata vaid SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemele tehtud

kulutused. Teiste kulutuste sh järelmaksude sissetulekust mahaarvamine ette nähtud ei ole.

Kui arvesse läheks kõik kulutused, kvalifitseeruks vajaduspõhise toetuse saajaks

sissetuleku suurusest sõltumata igaüks, kelle netosissetulek peale kulutuste mahaarvamist

on 300 eurot või alla selle. Vajaduspõhise toetuse eesmärk on siiski konkreetsest

põhjusest tekkinud rahalise kulutuse tõttu raskusse sattunud isiku toetamine, mitte lihtsalt

kulutamise tõttu rahatuks jäänud isikule raha maksmine.

7.5.

Kaebaja eluasemekuluks oli Tartu linnale kuuluva sotsialakorteri aadressil Yyy, Tartu

kommunaalkulud, eluaseme kasutamise üüri maksmise kohustust kaebajal ei olnud. Tartu

Linnavalitsus keeldus 30. jaanuari 2025. a otsusega nr SSO-25-0025 kaebajale

sotsiaaleluruumi edasisse kasutusse andmisest. Kaebaja oli pikka aega olnud

ööpäevaringselt voodikeskne ning üksi elades ta hakkama ei saanud ja ühestki

sotsiaalteenusest tema vajaduste ööpäevaringseks rahuldamiseks ei piisanud. Kaebajale

tagati võimalus asuda koheselt ööpäevaringsele üldhooldusteenusele Tartu Hooldekodus,

millest kaebaja keeldus. Kuigi kaebaja polnud novembrist 2024 sotsiaalkorterit erinevates

3-25-1405

raviasutustes viibimise tõttu kasutanud ja tema kodusele ravile suundumine oli

vähetõenäoline, vaidlustas kaebaja temale sotsiaaleluruumi kasutada andmisest

keeldumise otsuse ja hetkel toimub selle üle vaidlus Tartu Halduskohtus, haldusasjas nr 3-

25-338. Toetuse taotlemise ajal tulenes kaebajale sotsiaalkorteri kasutamise õigus ja

sellega kaasnev kommunaalkulude tasumise kohustus Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi

2025. a määrusega nr 3-25-338 kohaldatud esialgsest õiguskaitsest, mis kohustas Tartu

linna tagama kaebajale kuni määruskaebuse lahendamiseni Yyy, Tartu asuva

sotsiaaleluruumi kasutamine. Tartu Ringkonnakohus tühistas 25. aprillil 2025 esialgse

õiguskaitse kohaldamise määruse, kuna kaebaja oli 25. märtsil 2025 asunud omal soovil

ööpäevaringsele üldhooldusteenusele Tartu Hooldekodus ja hooldekodus on elukoht

tagatud. Seega ei pidanud ringkonnakohus põhjendatuks kaebajale linna ressursist veel üht

eluaset tagada. Kuna kaebajale eluruumi andmisest keeldumise üle käesolevas asjas ei

vaielda, ei pea vastustaja vajalikuks selle kohta tõendeid esitada ja vajadusel on kohtul

haldusasja nr 3-25-338 materjalidega tutvumiseks võimalus olemas.

7.6.

SHS § 133 lg 1 kohaselt võetakse toetuse määramisel arvesse jooksval kuul tasumisele

kuuluvad eluasemekulud. Kaebaja eluasemekulu arvutamiseks liideti tema poolt jaanuarist

märtsini tasutud eluasemekuludele (170,47 eurot) sama perioodi eest tekkinud võlgnevus

(358,19), tulemus jagati kolmega (kuude arv) ja saadi kuu keskmiseks eluasemekuluks

176,21 eurot. Kuigi SHS ei näe isiku sissetulekust kommunikatsioonikulu maha arvamist,

koheldi kaebajat seaduses sätestatust soodsamalt ning tema sissetulekust arvestati maha

veel kolme tema kuu keskmine kommunikatsioonikulu, mis oli 20,63 eurot kuus.

7.7.

Kaebajale jäi tema kolme kuu keskmisest netosissetulekust (617,10) kolme kuu

keskmise eluasemekulu (176,21) ning kolme kuu keskmise kommunikatsioonikulu

(20,63) mahaarvamist sisuliselt iga kuu vabaks kasutamiseks 420,26 eurot, mis ületas

määruse nr 89 § 32 lg-s 2 vajaduspõhise toetuse saamiseks ettenähtud 300 eurot. Seega

polnud kaebaja suhtes vajaduspõhise toetuse määramise eeldus täidetud ning erakorralise

tervisetoetuse määramiseks ei olnud alust.

7.8.

Määruse nr 89 § 34 lg 1 kohaselt on erakorralise toetuse eesmärk isiku või tema

perekonnaliikme õnnetusjuhtumist, tulekahjust, vargusest, haigestumisest, lähedase

kaotusest või muust erakorralisest sündmusest tingitud erakorralise rahalise väljamineku

leevendamine ning lg 4 kohaselt tuleb taotlus toetuse saamiseks esitada reeglina kuu vältel

pärast erakorralise sündmusega seotud kulu tekkimist. Seega ei ole erakorralise

vajaduspõhise toetuse eesmärk aja jooksul kogunenud arvete maksmata jätmisest tekkinud

võlgnevuste tasumine, vaid erakorralisest sündmusest põhjustatud ootamatu ja

hädavajaliku rahalise väljamineku leevendamine, mille tasumise toetusvajadusest annab

tunnistust toetuse küsimine koheselt peale kulu tekkimist. Seega kuigi kaebaja taotlus

määruses sätestatud erakorralise toetuse eesmärgile ei vastanud ning oli alus jätta see läbi

vaatamata, otsustati selle kohta siiski sisuline otsus.

7.9.

Sarnaselt erakorralise tervisetoetusega, kohaldub ka erakorralise toetuse määramisele

määruse nr 89 §-s 32 sätestatu ja sarnaselt toimub ka isiku abivajaduse hindamine.

Vastustaja võttis kaebajale eluasemekulude võlgnevuse tasumiseks erakorralise toetuse

määramata jätmisel arvesse ka seda, et kaebaja võlgnes eluasemekulu vastustajale ning

vastustaja võlgnevuse viivitamatut tasumist ei nõudnud.

7.10.

Kaebaja asus ööpäevaringsele üldhooldusteenusele 25. märtsil 2025, aga enda

puuduva töövõimetoetuse palus Tartu Hooldekodu arvele suunata alles maist.

Üldhooldusteenusele asumisel lubasid kaebaja ja tema tütar, et kaebaja aprilli sissetulekust

tasutakse eluasemekulude võlgnevus ning muud tervisega seotud kulutused. Lubadusele

vaatamata esitas kaebaja 25. märtsil 2025 taotluse toetuse saamiseks samade arvete

tasumiseks, mis tuli maksta tema aprillikuu sissetulekust. Vastustaja hinnangul viitab

kaebaja tegevus teadlikult enda maksevõimest ebaõige kujutluse loomisele, et vastustajalt

toetust saada, mitte tegelikule abivajadusele.

3-25-1405

7.11.

Kaebaja poolt taotlustele lisatud pangakonto väljavõtetelt nähtub, et ta on oma

vahendeid kasutatud ka selliste kulutuste eest tasumiseks, mis tema endaga ei seondu.

Kuigi kaebaja viibis novembrist 2024 - märtsini 2025 erinevates raviasutustes, kus

toitlustamine on tagatud, on tema kontolt tasutud igakuiselt 60 eurot COOP Finants AS-le

toidu koju ostmise eest, sisseostude eest erinevatest kauplustes (Anne Selver, Kivilinna

Konsum, Eeden), Woltiga toidu tellimise ning Boltiga sõiduteenuse kasutamise eest jne.

Samuti pole kaebaja suutnud varasemalt mõistetavalt selgitada kontolt võetud sularaha

kasutust, mida nt 2024 detsembris võeti 420 eurot, 2025 jaanuaris 120 eurot, 2025 aprillis

60 eurot.

7.12.

Kaebaja konto väljavõtetelt nähtuvatest kulutustest järeldub, et kaebaja on ise teinud

võimalikuks enda rahaliste vahendite kasutamise ka muuks otstarbeks, kui enda vajaduste

rahuldamine, mida ei saa otstarbekaks pidada. Vahendite ebaotstarbeka kasutamise

tagajärjel tekkinud rahatuse tõttu sotsiaaltoetuse taotlemist võib käsitleda isiku poolt oma

õiguse kuritarvitamisena ja sellisel juhul ei tõenda maksvahendite puudus isiku tegelikku

abivajadust ja sotsiaaltoetuse maksmata jätmine on õigustatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohtu menetluses on kaebaja nõue Tartu Linnavalitsuse 24. aprilli 2025. a otsuse nr VPT-

25-0092 tühistamiseks ning Tartu linna kohustamiseks rahuldada kaebaja taotlus

vajaduspõhiste erakorraliste toetuste määramiseks.

9. Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning

asjas esitatud tõendeid, on seisukohal, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub

kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse

põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist (HKMS § 165 lg 2).

10. SHS § 14 lg 1 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab sotsiaalhoolekandelise

abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja

rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. SHS § 14 lg 2 kohaselt võib kohaliku

omavalitsuse üksus korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi

kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel

ja korras. Seega on kohalikul omavalitsusel õigus otsustada, millistel tingimustel ta oma

eelarvest täiendavaid sotsiaaltoetusi maksab. Nagu vastustaja vaidlusaluses otsuses selgitas,

reguleerib Tartu linnas toetuste andmist määrus nr 89. Viidatud määruse kohaselt on isikul

võimalik taotleda vajaduspõhist toetust, sh erakorralist toetust ja erakorralist tervisetoetust.

Seda kaebaja ka taotles, soovides toetust õendusteenuse ja sotsiaaltranspordi arvete ning

eluasemekulude võlgnevuse tasumiseks.

11. Määruse nr 89 § 32 lg-d 1-3 sätestavad, et vajaduspõhise toetuse määramisel juhindutakse

toimetulekutoetuse kohta käivatest SHS sätetest arvestades samas paragrahvis sätestatud

erandeid (lg 1). Vajaduspõhist toetust on õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle

kuu netosissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud

eluasemekulude mahaarvamist on 300 eurot või väiksem. Perekonna iga teise ja järgmise

liikme kohta arvestatakse vastavaks piiriks samuti 300 eurot (lg 2). Erakorralise tervisetoetuse

saamiseks eeldatakse omaosaluse olemasolu ning selles ulatuses taotleja sääste ei loeta

varaks, mis välistab toetuse saamise (lg 3). Määruse nr 89 4. peatüki 2. jagu sätestab Tartu

linna eelarvest vabatahtlikult makstavad vajaduspõhised toetused, milleks on eluruumi

kohandamise toetus (§ 33), erakorraline toetus (§ 34), erakorraline tervisetoetust (§ 35) ning

lasteasutuse kohatasu ja toidukulu toetus (§ 36). Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud,

et kõigil toetustel on oma eesmärk ning andmise tingimused ja muul põhjusel või eesmärgil

toetuse määramist määrus ette ei näe.

3-25-1405

12. Kaebaja väidab, et tal on toetust õigus saada 600 eurot, kuid jätab täiesti tähelepanuta, et

toetuse saamiseks peavad olema täidetud eeldused (vt ka otsuse p 15). Kaebaja selgitab, et

alates 21. juunist 2025 puuduvad tal sissetulekud, samas ei saanud vastustaja toetuse

määramisel vastavalt SHS § 133 lg-tele 1 ja 5 sellega arvestada. Kaebaja esitas linnale

avaldused 25. ja 31. märtsil 2025, vastustaja tegi otsuse 24. aprillil 2025 ning ta ei saanudki

kaebaja 21. juuni 2025. a rahalist seisu aluseks võtta. Pealegi ei maininud kaebaja oma

avaldustes Tartu Linnavalitsusele kordagi 21. juunil 2025. a tekkivat olukorda. Kaebaja küsis

toetust konkreetselt kolme kuluartikliga seoses: 1) 358,19 eurot sotsiaaleluruumi Mõisavahe

tn yyy, Tartu eluasemekulude võlgnevuse tasumiseks (dtl 90); 2) 308 eurot sihtasutuse

Peipsiveere Hooldusravikeskus õendushoolduse 3. märtsi 2025 - 25. märtsi 2025 arve

tasumiseks (dtl 95); 3) 50 eurot sihtasutusest Peipsiveere Hooldusravikeskus Tartu

Hooldekodusse 25. märtsil 2025 transpordi arve tasumiseks (dtl 94).

13. Samuti ei saa nõustuda kaebaja väitega, et kaebaja abivajadust ei hinnatud. SHS § 15 lg 1

kohaselt selgitab kohaliku omavalitsuse üksus välja abi saamiseks pöördunud isiku

abivajaduse ja sellele vastava abi ulatuse ning korraldab abi osutamist või aitab abi saamiseks

vajalikes tegevustes. Vaidlustatud otsusest nähtub selgelt, et abivajaduse hindamiseks kohtus

Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna hoolekande spetsialist kaebajaga 25.

märtsil 2025 Tartu Hooldekodus. Samuti nähtub Tartu Linnavalitsuse 25. märtsi 2025. a

otsusest nr 12-6.1/04836, et linnavalitsus maksab kaebaja teenuskoha maksumusest 800 eurot

kuus (hoolduskulu) ja väiksema sissetuleku hüvitist 143,63 või 164,20 eurot kuus (sõltub, kas

tegemist on 31-päevase või 30-päevase kuuga) ja puudujääva omaosaluse (dtl 6-7). Sellest

tulenevalt ei saa nõustuda ka kaebaja väitega, et vastustaja on ta igasuguse abita jätnud.

14. Kaebaja väidab, et koduta jäämise tõttu pidi ta viibima erinevates õendusabiosakondades,

mille eest tuli tasuda. Samas tuli kaebajal maksta ka sotsiaaleluruumi eest, kus ta alates

novembrist 2024 polnud elanud. Asja materjalidest nähtuvalt oli vastustaja keeldunud

kaebajale 30. jaanuari 2025. a otsusega nr SSO-25-0025 sotsiaaleluruumi kasutusse

andmisest, kuid kaebajal oli sotsiaalruumi kasutamise õigus Tartu Ringkonnakohtu 3. märtsi

2025. a määrusega nr 3-25-338 kohaldatud esialgse õiguskaitse raames kuni asjas toimuva

kohtuvaidluse lõpuni (Tartu Ringkonnakohus tühistas 25. aprilli 2025. a määrusega oma 3.

märtsi 2025. a määruse). Seega on alusetu väita, et linnavalitsusele toetuse taotlusi esitades ei

olnud kaebajal eluruumi, kus ta oleks saanud vajadusel elada.

15. Vastustaja on vaidlustatud otsuses keeldunud kaebajale vajaduspõhist erakorralist toetust

ja vajaduspõhist erakorralist tervisetoetust määramata põhjusel, et toetuse saamise

eeltingimused ei ole täidetud. Seejuures on vastustaja välja toonud, et kaebaja igakuine

sissetulek on puuduva töövõime toetus, mis on viimase kolme kuu kohta olnud keskmiselt

617,10 eurot kuus. Kaebaja saab ka puudega tööealise inimese sotsiaaltoetust 41,68 eurot

kuus, mis on ette nähtud tema erivajadusest tekkivate lisakulude katmiseks. Eluruumiga

seotud erakorralise toetuse taotlemisel puudega tööealise inimese sotsiaaltoetust sissetulekuna

arvesse ei võeta. X arvelduskonto väljavõtetest nähtuvalt on viimati tasutud jaanuaris 2025

eluasemekulusid 130,57 eurot, veebruaris 30,52 eurot, märtsis 9,38 eurot. See teeb kolme kuu

keskmiseks tasutud arvete kuluks 56,82 eurot ühe kuu kohta. Kolme kuu keskmine tasumata

eluasemekulu on 119,39 eurot kuus. Keskmine tasutud kommunikatsioonikulu 3 kuu kohta on

20,63 eurot kuus. Seega peale taotleja kolme kuu keskmisest sissetulekust 617,10 eurot, tema

kolme kuu keskmise tasutud eluasemekulude 56,82 eurot, keskmise tasumata eluasemekulude

119,39 eurot ning tasutud kolme kuu keskmise kommunikatsioonikulu 20,63 eurot

mahaarvamist, jääb taotlejale kätte vabu vahendeid keskmiselt 420,26 eurot kuus, mis on

enam, kui määruse nr 89 § 32 lg-s 2 toetuse saamiseks ettenähtud 300 eurot ning seega ei ole

3-25-1405

kaebajal vajaduspõhise toetuse saamise eeltingimus täidetud ning vajaduspõhise erakorralise

toetuse määramine ei ole põhjendatud.

16. Vastustaja leidis õigesti, et sarnaselt erakorralise toetusega, peab ka erakorralise

tervisetoetuse eeldusena olema täidetud määruse nr 89 § 32 lg-s 2 sätestatud nõue, et isiku

kuu netosissetulek on pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud

eluasemekulude mahaarvamist 300 eurot või väiksem. Kaebajale jääb kätte vabu vahendeid

keskmiselt 420,26 eurot kuus peale eluasemega seotud kulude mahaarvamist, mis on enam,

kui määruse nr 89 § 32 lg-s 2 toetuse saamiseks ettenähtud 300 eurot ning seega ei ole

kaebajal vajaduspõhise toetuse saamise eeltingimus täidetud ning erakorralise tervisetoetuse

määramine ei ole põhjendatud. Küsitud tervisega seotud toetussumma kolme kuu keskmine

on 119,33 eurot kuu kohta. Kuna tööealise puudega inimese sotsiaaltoetuse eesmärk on katta

inimese erivajadusega seotud kulusid, siis katab tervisega seonduvaid kulusid osaliselt ka

tööealise puudega inimese toetus summas 41,68 eurot kuus, mistõttu jääb taotlejale endale

ülejäänud summast tasuda 77,65 eurot ühe kuu kohta. Ka peale selle summa tasumist jääb

taotlejale kätte enam kui 300 eurot vabu vahendeid.

17. Kohus palus vastustajal selgitada, miks oli vastustaja hinnangul põhjendatud arvestada

kaebaja sissetulekuga, mis vastas just kaebaja kolme kuu keskmisele toetussummale (st miks

ei võtnud vastustaja arvesse kolmest kuust pikemat või lühemat perioodi). Kuna SHS § 133 lg

1 kohaselt on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks üksi elava isiku või perekonna kõigi

liikmete eelmisel kuul saadud netosissetulekud ning lõike 5 kohaselt võetakse

toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud,

palus kohus vastustajal esitada arvutuskäik selle kohta, milline oleks kaebaja netosissetulek,

kui arvestada konkreetselt eelnimetatud sätetes välja toodud aluseid (st mitte kolme kuu

keskmist sissetulekut, vaid eelmisel kuul saadud netosissetulekut, ja eluasemele tehtud

kulutuste asemel arvestada jooksval kuul tasumisele kuuluvaid eluasemekulusid).

18. Vastustaja selgitas 31. juuli 2025. a menetlusdokumendis, et kaebajal oli võimalik

jaanuarist 2025 Tartu Hooldekodusse asumisega hoida ära nii eluasemekulude, kui

raviasutustes osutatud õendusteenuse kulu tekkimine. Kaebaja, keeldudes ööpäevaringsele

üldhooldusteenusele asumisest, pidi seega olema hinnanud, et suudab enda sissetuleku arvelt

tekkivaid kohustusi täita. Sellest lähtuvalt pidas vastustaja põhjendatuks hinnata kaebaja

maksevõimet ning rahalist toimetulekut perioodil, mis jäi jaanuari ning märtsis toetuse

taotlemise vahele, st 3 kuul. Kolme kuu sissetuleku ja tasutud eluasemekulude keskmist

arvestades sai hinnata, kas ja millised võimalused olid kaebajal tasuda toetustaotluses

nimetatud kulutuste eest nende kulutuste tekkimise ajal. Kaebaja esitas taotluse toetuse

saamiseks märtsis 2025. Seega tuginedes SHS § 133 lg-tes 1 ja 5 sätestatule, oleks tema

vajaduspõhise toetuse määramise aluseks oleva netosissetuleku arvestus järgmine: 637,67 -

123,77 = 513,90 eurot.

19. Kaebaja on seisukohal, et tema suhtes toetuse määramise otsuse tegemisel tuleks lähtuda

ühe, mitte kolme kuu sissetulekutest nagu vaidlustatud otsuses tehti. Arusaamatuks jääb, et

kui kaebaja soovib, et vastustaja lähtuks vaid ühe kuu andmetest, siis miks on ta pidanud

vajalikuks esitada kohtule mitme kuu dokumendid (nt 29. augusti 2025. a

menetlusdokumendiga veebruar kuni aprill pangakonto väljavõtted).

20. Kohtu hinnangul on vastustaja oma 31. juuli 2025. a menetlusdokumendis selgitanud

põhjuseid, miks lähtuti vaidlustatud otsuses kaebaja kolme viimase kuu keskmisest

sissetulekust ning kolme kuu keskmisest väljaminekust, samuti seda, et nimetatud arvutus oli

tegelikult kaebaja jaoks soodsam. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks arvutamisel teinud

vigu. Seda ei leia tegelikult ka kaebaja, kes peab põhimõtteliselt ebaõiglaseks ja

3-25-1405

õigusvastaseks vastustaja keelduvat otsust talle toetuse määramisel. Asja materjalidest

nähtuvalt on kaebaja saanud Eesti Töötukassalt 5. veebruaril 2025 637,67 eurot (dtl 47).

Samuti on Tartu Linnavalitsus esitanud kaebajale 28. veebruari 2025. a arve nr 601K01547-5,

mille kohaselt peab kaebaja 28. märtsiks 2025 tasuma Yyy eest 123,77 eurot (dtl 90). Seega

on vastustaja kaebaja abivajaduse hindamisel lähtunud õigetest sissetulekutest ja kulutustest.

Kohtule 31. juulil 2025 saadetud vastuses selgitas vastustaja, et vaidlustatud otsuse tegemisel

võeti ka kaebaja kulutused tele- ja sideteenustele arvesse.

21. Kohus nõustub vastustajaga, et sõltumata sellest, kui sunnituks kaebaja mööbli ja

elektripliidi ostmiseks võetud järelmakse peab, ei olnud vastustajal kohustust otsuse tegemisel

nende kuludega arvestada ning selle tegemata jätmine kaebaja õigusi ei riku. SHS § 133 lg 1

näeb ette isiku eelneva kuu sissetulekust üksnes makstud elatise, täitemenetluses kinnipeetud

summade, jooksuval kuul tasumisele kuuluvate eluasemekulude ning toimetulekupiiri maha

arvestamist.

22. Samuti ei pidanud vastustaja arvestama kaebaja igakuise Coop Finants Säästu Plus kaardi,

millega väidetavalt osteti kaebajale toitu, igakuise tagasimaksega, kuna toidule tehtav kulu on

arvestatud isikule iga kuu kättejääva 300 euro hulka. Ka on õige vastustaja tähelepanek, et 25.

märtsi 2025 toetuse taotluse esitamise hetkes oli kaebaja erinevate tervishoiuteenuse osutajate

juures, kus toitlustamine on teenuse saajale tagatud, viibinud üle nelja kuu ning toidu ostmise

vajadus iseenesest puudus. Mõistetav on kaebaja soov saada vahepeal talle meelepärast toitu

süüa, kuid vastustajal ei ole kohustust seda kaebajale hüvitada, isegi olukorras, kus kaebajal

on olnud raske operatsioon.

23. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et ükski kohtule esitatud tõend ei kinnita, et kaebaja

üldhooldusteenusele suundumise põhjus seisnes selles, et Tartu linn oli keeldunud kaebajale

sotsiaaleluruumi kasutamisõigust pikendama. Ka ei saanud vastustaja mõjutada kaebajale

raviasutustes terviseteenuse osutamist. Terviseteenuse osutamise vajaduse ning põhjendatuse

otsustuspädevus ning vastutus on tervishoiuteenuse osutajal.

24. Eeltoodud põhjusel jääb rahuldamata kaebaja kaebus Tartu Linnavalitsuse 24. aprilli

2025. a otsuse nr VPT-25-0092 tühistamiseks. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebajal

puudus toetusevajadus ning toetuse andmisest keeldumine oli õiguspärane.

25. Kaebaja on esitanud ka nõude Tartu linna kohustamiseks rahuldada kaebaja taotlus

vajaduspõhiste erakorraliste toetuste määramiseks. HKMS § 41 lg 3 sätestab, et

kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või

toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama.

Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 5 võib kohus teha avaliku võimu kandjale

ettekirjutuse haldusakti andmiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui

juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu

sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. Kohus ei ole praegusel juhul

vastustajale etteheiteid teinud, mistõttu pole põhjust rahuldada ka kohustamiskaebust.

26. Eeltoodut arvestades jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.

27. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja

esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja on

vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest vastavalt riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p-le 2.

3-25-1405

Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud. Seega jäävad

võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.

28. HKMS § 175 lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse

avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata

tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda

üheselt identifitseerida. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kaebaja nime

ja korteri aadressi tähemärgiga. Riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse, avalik-õigusliku

juriidilise isiku või muu avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Palm