3-24-2994/4 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske, Maret Altnurme ja Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

09.10.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2994

Haldusasi

J.A kaebus tuvastada Tallinna Linnavalitsuse

18.12.2023 määruse nr 35 ,,XXX põhimäärus“

õigusvastasus ning selle vastuolu põhiseadusega ja

kohustada Tallinna linna väljastama uus põhimäärus,

millega määrata kooli õppekeeleks vene keel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.11.2024 määrus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – J.A , seaduslik esindaja J.F

Menetluse alus ringkonnakohtus

J.A määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse J.A määruskaebus Tallinna Halduskohtu 12.11.2024 määruse

punkti 1 peale.

2. Jätta J.A määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.11.2024

määruse punkt 1 muutmata.

3. Avaldatavas määruses asendada J.A , J.F ja XXX nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse

kättesaamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.A õpib XXX 4. klassis. Alates 2024/2025. õppeaastast on klassi õppekeeleks eesti

keel, varasematel õppeaastatel oli selleks vene keel.

2. J.A esitas 30.10.2024 enda seadusliku esindaja kaudu Tallinna Halduskohtule kaebuse,

mille eesmärgiks on saavutada see, et kaebaja õppekeeleks oleks edaspidi taas vene keel.

Kaebus on esitatud lapse õiguste ning vähemusrahvuste kaitseks. Kaebuse põhjenduste

3-24-2994

kohaselt on kaebaja emakeel vene keel ja ta ei veeda aega eestikeelses keskkonnas. Kaebajale

sai 2024. a septembris selgeks, milline näeb tegelikult välja üleminek eesti õppekeelele.

Venelaste kui põlisrahva lastelt on ära võetud võimalus õppida emakeeles. Puuduvad

põhjendused, miks ei ole võimalik venekeelse õppega jätkata. Tegemist on

diskrimineerimisega. Faktiliselt on tegemist rahvusvähemuste kooliga ning muudatused on

vastuolus lapse õiguste konventsiooniga. Kaebaja hariduse omandamise protsess on

kujunenud väga keerukaks. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 21 lg 1 on vastuolus

põhiseadusega (PS).

3. Tallinna Halduskohus tagastas 12.11.2024 määrusega kaebaja kaebuse HKMS § 121 lg

2 p 1 alusel, sest kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.

PS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus haridusele. Puudub vaidlus, et kaebajale

on põhihariduse omandamine tagatud ning ta saab jätkata õpinguid ka edaspidi.

Kuigi ühtegi last ei või jätta ilma õigusest haridusele, ei ole selle õiguse teostamise eelduseks

see, et haridust antakse tingimata muus keeles kui riigikeel. Riigikohus selgitas 03.06.2024

määruse nr 3-23-2480 p-s 16.1 järgmist: “PS § 37 lg 4 esimene lause sätestab selge sõnaga

üksnes õiguse saada eestikeelset haridust. Sama sätte teises lauses mainitakse

vähemusrahvuse õppeasutusi, kus õppekeeleks võib olla vähemusrahvuse enda keel.

Niisuguste õppeasutuste asutamine ja pidamine ei ole riigi positiivne kohustus, vaid

vähemusrahvuse enda vabadus (vt ka kolleegiumi 28. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-52-

13, p 26), mille teostamist ei tohi riik põhjendamatult piirata, sh tegevusetusega. Kolleegium

on varem leidnud, et isikutel ei ole õigust nõuda venekeelset gümnaasiumiharidust (otsus

asjas nr 3-3-1-52-13, p 39). See järeldus tugines osaliselt asjaolule, et vene õppekeelega

gümnaasium võib tegutseda erakoolina. See põhjendus on asjakohane ka praegusel juhul.

Järelikult ei tulene põhiseadusest õigust nõuda riigilt mitte-eestikeelse põhihariduse

pakkumist.”

Seega ei tulene põhiseadusest kaebajale subjektiivset õigust nõuda venekeelse põhihariduse

jätkamist. Arvestada tuleb ka sellega, et nii põhiseaduse preambul kui ka PS § 6, mis

tunnistab riigikeeleks eesti keele, viitavad ülekaalukale huvile soodustada eesti keelt. Kuigi

PS § 49 sätestab õiguse säilitada rahvuskuuluvus, ei saa ka sellest sättest tuletada automaatset

õigust saada (põhi)haridust muus keeles kui eesti keeles. Nagu eelnevalt viidatud, sätestab PS

§ 37 lg 4 hariduspõhiõiguse kontekstis sõnaselgelt üksnes õiguse saada eestikeelset haridust.

Kaebaja rahvuskuuluvust on võimalik säilitada ka eestikeelsele õppele üleminekul.

ÜRO lapse õiguste konventsioonist ja vähemusrahvaste kaitse raamkonventsioonist ei ole

võimalik järeldada, et kaebajal on õigus nõuda venekeelse hariduse andmise jätkamist.

Eelviidatud 03.06.2024 määruses analüüsis Riigikohus Euroopa Nõukogu vähemusrahvuste

kaitse raamkonventsiooni artiklit 6, mis sätestab kohustuse võtta kasutusele tõhusaid

meetmeid haridusvaldkonnas ja kaitsta isikuid, ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni lisaprotokolli 1 artiklit 2, mis sätestab õiguse saada haridust. Kummastki

artiklist ei tulenenud Riigikohtu hinnangul õigust nõuda haridust enda eelistatud keeles, st

muus keeles kui riigikeeles (vt viidatud määruse p-d 16.2 ja 16.3). Kohus jääb ka praeguses

asjas nende põhjenduste juurde.

Muu kui riigikeelse hariduse nõuet ei tulene ka ÜRO lapse õiguste konventsioonist. Selle

sätteid analüüsis õiguskantsler 16.04.2024 seisukohas ning leidis kokkuvõtvalt, et vajadus

säilitada rahvus- ja keelevähemus ning rääkida enda emakeeles ei tähenda tingimata seda, et

2(5)

3-24-2994

riik peaks tagama ka tingimusteta muukeelse õppe. Need seisukohad on asjakohased ka

käesolevas asjas.

Vähemusrahvuse kultuurautonoomia seaduse (VRKAS) § 1 kohaselt käsitatakse

vähemusrahvusena Eesti kodanikke, kes elavad Eesti territooriumil, omavad kauaaegseid,

kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga, erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise

omapära, religiooni või keele poolest ning on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma

kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile.

Vähemusrahvusesse kuuluvatel isikul on mh õigus moodustada ja toetada rahvuslikke

kultuuri- ja haridusasutusi ning usukogudusi (VRKAS § 4 p 1).

VRKAS §-s 25 sätestatakse siiski sõnaselgelt, et vähemusrahvuse kooli (klassi) avamine ja

selle töö korraldamine toimub erakooliseadusega sätestatud korras. Riigi ja kohaliku

omavalitsuse ülal peetavad õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused PS § 37 lg 4

teise lause mõttes (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2021 otsus haldusasjas nr 3-19-2409,

p 11) ega VRKAS mõttes. Seega ei ole vaidlusalune kool vähemusrahvuse õppeasutus

VRKAS mõttes. Avalikul võimul ei ole ka kohustust selliseid koole ise moodustada ega

pidada ning vähemusrahvusesse kuuluvatel isikutel ei ole õigust avalikult võimult seda nõuda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Kaebaja palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ning saata asi

halduskohtule lahendamiseks või alternatiivselt teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks

saatmata.

Kaebaja ei nõustu , et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda venekeelse õppe jätkumist.

Halduskohtu määruses ei ole vastatud kaebaja väidetele, vaid viidatud pretsedendile, mis

olemuselt on vastuolus laste huvidega. Halduskohus on teinud vale ja põhjendamatu järelduse

tuginedes Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-52-13 punktile 39, kuna see otsus puudutab ainult

gümnaasiumiastme õpet eesti keeles. Gümnaasiumiharidus ei ole kohustuslik, mõne

gümnaasiumiõpilase jaoks lakkavad vanuse tõttu kehtimast LasteKS ja laste õiguste

konventsioon; gümnaasiumisse astumiseks peab oskama eesti keelt B2 tasemel, mis võib olla

piisav kooliainete kuulamiseks ja nendest aru saamiseks, kuid kaebaja sooritas 4. klassi eesti

keele tasemeeksami A1.2. tasemel. Kohus ei uurinud, mis keeletase on piisav loodusõpetuse

õpiku probleemideta lugemiseks ja arusaamiseks 4. klassis. Halduskohus ei analüüsinud

otsust tehes õppematerjalide näidiseid ja seega eiras laste huve ning riigi kohustust tagada

võrdsed võimalused hariduse saamiseks.

Halduskohtu pakutud lahendus kasutada VRKAS-i moodustamaks venekeelne õppeasutus

selle seaduse § 24 ja § 25 järgi ei ole võimalik, kuna vene kultuuriautonoomiat ei eksisteeri,

aga riik peab tagama võrdsed võimalused hariduse saamiseks. Pakkumine erakoolis õppida

rikub võrdse kohtlemise põhimõtet (võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 2 lg 1 p 6)

hariduses. Nimelt, eestikeelsed lapsed võivad õppida tasuta emakeeles, aga muude

õppekeeltega lapsevanemad peaksid lisaks maksma erakooli õppemaksu. Halduskohtu

lahendus on vastuolus vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni art 12 lg-ga 3.

Halduskohus ei võtnud mitte-eestikeelsete laste diskrimineerimise osas seisukohta seoses

järgmiste õigusnormidega: PS § 12, ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 2, art 21 lg 1 d ja art

4, LasteKS § 5 p 2, VõrdKS § 3.

Riik on võtnud endale kohustuse luua eeldused, mis on vajalikud vähemusrahvusesse

kuuluvatele isikutele oma keele säilitamiseks, ning kaitsta neid isikuid mis tahes

3(5)

3-24-2994

assimileerimisele suunatud tegevuse eest (vähemusrahvaste kaitse raamkonventsiooni art 5).

PGS varasemad redaktsioonid lubasid munitsipaalkoolides muid keeli peale eesti keele. Uus

seaduse redaktsioon on vastuolus ÜRO laste õiguste konventsiooni art 6 lg-ga 2.

Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni art 12 lõige 3 ja art 14 nõuavad kaudselt või

otseselt venekeelse hariduse andmise jätkamist. PS § 123 kohaselt on vähemusrahvuste kaitse

raamkonventsioon kõrgema prioriteediga kui PGS §21 lg 1 ning kohaldama peab

konventsiooni artiklit 14.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus

tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121

lg 4 ), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205

toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

6. Määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu 12.11.2024 määruse tühistamiseks.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS §

203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

7. VõrdKS § 1 lg 1 kohaselt on seaduse eesmärgiks tagada isikute kaitse diskrimineerimise

eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse,

puude või seksuaalse sättumuse alusel. VõrdKS § 2 lg-d 1 ja 2 sätestavad seaduse

kohaldamisala. VõrdKS § 3 lg 1 järgi tähendab võrdse kohtlemise põhimõte seda, et ei esine

diskrimineerimist VõrdKS § 1 lg-s 1 nimetatud tunnuste alusel. LasteKS § 5 p 2 kohaselt

tuleb lapse õiguste ja heaolu tagamisel lähtuda konventsioonis sätestatud põhimõttest – igal

lapsel on õigus võrdsele kohtlemisele ilma igasuguse diskrimineerimiseta. PS § 37 lg 4

kohaselt on igaühel õigus saada õpetust eesti keeles. Vähemustele on muukeelne õpetus

garanteeritud juhul, kui vähemusrahvuse õppeasutus valib selle keele õppekeeleks. Riik ei ole

PS kohaselt kohustatud pakkuma haridust muus keeles kui eesti keeles või ülal pidama

rahvusvähemuse õppeasutusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebuses toodud asjaoludel

ei saa rääkida rahvusepõhisest diskrimineerimisest hariduses, sest põhiharidust võimaldatakse

kõigile kooliealistele lastele samadel tingimustel, sõltumata rahvuskuuluvusest.

8. Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni art 4 lg 1 kohaselt kohustuvad pooled

tagama vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võrdsed õigused seaduse ees ja võrdse

seaduskaitse. Sellega seoses on keelatud mistahes diskrimineerimine vähemusrahvusesse

kuulumise alusel. Art 12 lg 3 kohaselt kohustuvad pooled looma rahvusvähemustesse

kuuluvatele isikutele võrdsed võimalused hariduse saamiseks kõigil tasemetel. Art 14 lg-s 1

sätestatakse, et pooled kohustuvad tunnistama iga vähemusrahvusesse kuuluva isiku õigust

õppida oma vähemuse keelt. Sama artikli lõikest 2 aga tuleneb, et piirkondades, kus

vähemusrahvusesse kuuluvad isikud on traditsiooniliselt asunud või kus nende arv on suur,

püüavad pooled võimaluste piires ja oma haridussüsteemi raames piisava vajaduse korral

tagada vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võrdsed võimalused vähemuse keele

õppimiseks või õpetuse saamiseks selles keeles. Art 14 lg-s 3 sätestatakse, et selle artikli lg-t 2

rakendatakse, takistamata riigikeele õppimist või riigikeelset õpetust. Eeltoodust ei nähtu

õigust nõuda muu kui riigikeelse hariduse võimaldamist riigi kulul. Sätete eesmärgiks on

tagada, et iga lepinguosaline riik kindlustaks oma territooriumil igaühele õiguse haridusele,

ilma et isikuid keele alusel diskrimineeritakse. Riigi poolt on loodud võimalus võõrkeelse

hariduse omandamiseks VRKAS §-dega 24 ja 25.

4(5)

3-24-2994

9. Lapse õiguste konventsiooni art 2 sätestab vaid õiguse haridusele, art 28 ja art 29

käsitlevad hariduse andmist ja selle eesmärke. Konventsiooni art-s 30 sätestatakse, et riikides,

kus eksisteerivad rahvus-, usu või keelevähemused või põlisrahvusest isikud, peab sellise

vähemuse hulka kuuluval või põlisrahvusest lapsel olema õigus koos oma

kogukonnakaaslastega saada osa oma kultuurist, tunnistada ja viljeleda oma usku ning

kasutada oma keelt. Lapse õiguste konventsioon ei kohusta riiki võimaldama

munitsipaalkoolis võõrkeelset põhiharidust . Ringkonnakohus nõustub siinjuures ka

õiguskantsleri 16.04.2024 seisukohaga nr 16-4/240581/2402254.

10. Ringkonnakohus selgitab, et konkreetsete õppematerjalide sisust ei sõltu kaebaja õigus

nõuda kohalikult omavalitsuselt põhihariduse andmist oma emakeeles. Seetõttu ei olnud

õppematerjali sisuline analüüs halduskohtu poolt vajalik. Õppematerjalide valikul on koolidel

otsustus- ja valikuautonoomia. Lapse areng ja toimetulek koolis on individuaalne ning PGS §

37 lg 1 kohaselt jälgivad õpetajad õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral

kohandavad õpet õpilase individuaalsete vajaduste ja võimete järgi.

11. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

12. Määruse avaldamisel tuleb füüsiliste isikute nimed ning kooli nimi asendada

tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/

5(5)