1-24-7422/32 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. oktoober 2025, Tartu

Kohtuasja number

1-24-7422

Kohtukoosseis

Erkki Hirsnik, Marina Ninaste ja Tiit Lõhmus

Kohtuasi ja menetlusliik

Richo Käis süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi

üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 30. juuni 2025 otsus

Apellatsiooni esitaja

Richo Käisi kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene

Süüdistatav

Richo Käis. Isikukood: 36611036524; Eesti Vabariigi

kodanik; elukoht XXX; töökoht Zeigeri Veod OÜ,

autojuht; tõkendit ei ole kohaldatud; varem

kriminaalkorras karistamata

Teised menetlusosalised

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar

Koik

Kannatanute K.A. ja R.H. i esindaja vandeadvokaat Indrek

Sirk

Menetluse vorm

kirjalik

RESOLUTSIOON

Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 337 lg 1 p-st 1, Tartu Ringkonnakohus

otsustab:

1. Jätta Tartu Maakohtu 30. juuni 2025 otsus muutmata ning selle peale esitatud

apellatsioon rahuldamata.

2. Lugeda kannatanu õigusabikulud 279 eurot apellatsioonimenetluse kulude hulka ja

mõista need kulud Richo Käisilt kannatanute kasuks välja. Selgitada, et see summa

tuleb Richo Käisil tasuda R.H. i pangakontole nr EE557700771003732219.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb

esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus

üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Richo Käis anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 423 lg 1 järgi selles, et

ta rikkus mootorsõidukit juhtides ettevaatamatusest liiklusnõudeid ja põhjustas inimese

surma. Süüdistuse kohaselt juhtis R. Käis 10. juunil 2024 kella 11.08 ajal Tatra-Otepää-

Sangaste maantee 42. kilomeetril mootorsõidukit Scania (reg-nr XXX ) koos haagisega.

Sõidutee oli vihmamärg ja kaetud veelompidega. R. Käis sõitis Sangaste poolt Otepää suunas

kiirusega ca 80 km/h, kaotas kurvis sõiduki üle juhitavuse ning kaldus vastassuunavööndisse.

Seal põrkas ta kokku temale vastu sõitnud sõiduautoga Ford Galaxy, mille juht K.A. suri

kokkupõrke tagajärjel saadud vigastustesse. Süüdistatav rikkus liiklusseaduse (LS) § 45 lg 1,

§ 47 lg 7 ning § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 nõudeid: ta ei paiknenud enda juhitud sõidukiga sõiduraja

piires ega võimalikult sõidutee parema ääre lähedal ega kujundanud sõidukiirust teeoludele

vastavaks.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 30. juuni 2025 otsusega tunnistati R. Käis KarS § 423 lg 1 järgi süüdi ning

teda karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. See vangistus jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3

alusel täitmisele pööramata tingimusel, et süüdistatav ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime

uut kuritegu ja täidab talle katseajaks KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 ja § 75 lg 2 p 8 järgi pandud

kontrollnõudeid ja -kohustust. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti R. Käisilt lisakaristusena 1

aastaks ära juhtimisõigus. Ühtlasi mõisteti R. Käisilt kannatanute kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitis. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõetult järgmised.

3. Vaidlust ei ole sündmuse faktilistes asjaoludes. R. Käis rikkus LS § 50 lg 3 p 1 ja 2

nõudeid: ta ei vähendanud sõidukiirust vastavalt tee ja sõiduki seisundile, veose iseärasustele

ja ilmastikuoludele. Tema sõidukiirus – s.o umbes 80 km/h – oli ebasobivalt suur, mistõttu

kaldus ta sõidukiga vastassuunavööndisse ja põrkas kokku vastu tulnud sõiduautoga. Kuna R.

Käis ei sõitnud enda sõiduraja piires ega hoidnud võimalikult sõidutee paremasse äärde,

rikkus ta ka LS § 45 lg-st 1 ja 7 tulenevaid nõudeid. Ekspertiisiakt kinnitab, et kannatanul

tuvastati pärast avarii toimumist vigastused, mis tingisid viimase surma. Need vigastused

tekkisid kannatanul R. Käisi põhjustatud liiklusavarii tagajärjel, sest ohvri surnukeha oli

pärast kokkupõrget avariis osalenud sõiduautos. R. Käisi liiklus- ja käitusnõudeid eirav

käitumine tingis kannatanu surma.

4. R. Käis suhtus liiklusnõuete rikkumisse ja kannatanu surma põhjustamisse KarS § 18 lg 3

mõttes hooletult. Süüdistatav ei teadnud, et tema valitud sõidukiirus ei võimalda tal juhitavust

säilitada ja oma suunavööndis püsida. Siiski oleks ta tähelepanelikuma ja kohusetundlikuma

suhtumise korral pidanud seda ette nägema. Ühtlasi ei osanud R. Käis ette näha ega

võimalikuks pidada kannatanu surma saabumist. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud

puuduvad.

5. KarS § 423 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. KarS

§ 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. R. Käisi süü on keskmine. Süüdistatav

rikkus küll mitmeid liiklusnõudeid, kuid ei ületanud piirkiirust, oli kaine ning omas

juhtimisõigust. Seega ei esinenud väga raskeid liiklusnõuete rikkumisi. Teisalt on surma

põhjustamine KarS § 423 lg 1 pärase koosseisu raskem tagajärg. Karistust kergendavaid ega

raskendavaid asjaolusid pole. Ei esine ka puhtsüdamlikku kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3

mõttes: R. Käis on menetluse kestel tunnistanud oma teopanust vaid vähesel määral. Ehkki

süüdistataval puuduvad kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused, on ta üles näidanud hooletut

suhtumist liiklusreeglite täitmisse ning oma süüd ja rolli juhtunus pisendanud. Neil asjaoludel

tuleb teda karistada vangistusega sanktsiooni keskmises määras. Võttes arvesse seda, et R.

Käis on töötanud umbes 40 aastat autojuhina ega ole selle jooksul põhjustanud

liiklusavariisid, saab vangistuse jätta KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata –

tingimusel, et R. Käis ei pane 2-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS

§ 75 lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid. Kuna R. Käisi ütlustest ei nähtu, et ta oleks

mõistnud enda rolli ja süüd liiklusõnnetuse toimumises, on põhjendatud kohustada teda KarS

§ 75 lg 2 p 8 alusel osalema liiklusohutust käsitlevas sotsiaalprogrammis.

6. Karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks ja ühiskonna turvalisuse tagamiseks tuleb

R. Käisilt KarS § 50 lg 1 p 1 järgi lisakaristusena võtta 1 aastaks ära juhtimisõigus.

Süüdistatava liiklusrikkumised iseloomustavad tema hooletut suhtumist liiklusreeglitesse.

Arvestada tuleb ka R. Käisi suhtumist toime pandud teosse: ta leidis, et temaga võrdselt oli

süüdi ka teekate ühes selle kaldega, ning avaldas arvamust, et kannatanu võinuks kokkupõrke

vältimiseks keerata teelt välja. Samuti märkis süüdistatav, et aset leidnu oli saatus ning et

tema ülesandeks ei olnud avariid ennetada. Kuna R. Käisi põhjustas oma hooletu käitumine

kaasliikleja surma, tuleb ta sõidukijuhina mõneks ajaks liiklusest eemaldada – see annab talle

võimaluse oma käitumise üle järele mõelda ja tagab teiste liiklejate ohutuse. Ühtlasi saadab

see ühiskonnale sõnumi, et riik reageerib sellistele kuritegudele piisava rangusega.

Apellatsioonimenetlus

7. R. Käisi kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni,

milles palub karistust kergendada: jätta käitumiskontroll ja lisakaristus kohaldamata. Kaitsja

leiab, et esimese astme kohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust, jättes arvestamata R.

Käisi puhtsüdamliku kahetsuse. R. Käis on läbivalt tunnistanud, et tema poolt juhitud sõiduk

kaldus libeduse tõttu vastassuunavööndisse ning tal ei õnnestunud enam sõidukit kontrolli alla

saada. Süüdistatav ei ole enda süüd pisendanud. Pigem vastupidi – ta on teinud endale

etteheiteid arstidega suhtlemisel. Puhtsüdamlik kahetsus ei eelda süüdistuse väidete

vastuvaidlematut aktsepteerimist. R. Käis aitas aktiivselt kaasa süüteo avastamisele, kui lubas

uurijal eemaldada sõiduki pardakaamera ja andis üle enda juhikaardi.

8. Olukorras, kus tegemist on R. Käisi esimese õigusrikkumisega, pole tarvis teda

õiguskuulekuse tagamiseks kriminaalhooldaja järelevalvele allutada. Kuna autojuhi amet

eeldab sõite välisriikidesse, võib liikumispiirangute kehtestamine raskendada töökoha

säilitamist. Põhjendatud pole ka lisakohustuse määramine, kuna R. Käis mõistab, et

liiklusõnnetus toimus tema poolt valesti valitud sõidukiiruse tõttu. Süüdistatavale pole ette

heidetud ühegi kohustusliku märgiga kaasneva nõude täitmata jätmist. Teo toimepanemine

hooletusest tähendab seda, et R. Käisil puudub psüühiline side teo tehioludega.

9. Maakohus pole põhjendanud, miks ei ole R. Käisile mõistetud põhikaristus piisav

eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Samuti ei selgu kohtuotsusest, millistele asjaoludele

toetudes saab öelda, et R. Käis paneb edaspidigi toime samalaadseid rikkumisi. Tegemist on

esmakordse rikkumisega ning R. Käis on tunnistanud, et selle õnnetuse üheks põhjuseks oli

tema poolt valesti valitud kiirus. Süüdistatav on pika staažiga kutseline autojuht, mistõttu

puuduvad tal teised töökogemused. Juhtimisõiguse äravõtmisel kaotaks ta töökoha. Ca 60-

aastasel inimesel on keeruline – kui mitte võimatu – uut töökohta leida. Töö säilitamine on R.

Käisi jaoks vajalik igapäevaelu korraldamiseks: tema elukoht asub lähimast asulast umbes 10

kilomeetri kaugusel, samuti peab ta transportima oma 90-aastast ema. Töökoha kaotamisel

poleks süüdistataval võimalik täita ka kohustusi kannatanute ees. Pole alust arvata, et R. Käis

jätkaks tulevikus liikluseeskirjade rikkumist.

10. Prokuratuur leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja palub selle peale esitatud

apellatsiooni rahuldamata jätta. Ei saa välistada võimalust, et R. Käisi tööandja leiab talle

tööalase rakenduse mõnel teisel ametikohal. Surmaga lõppenud liiklusavarii põhjustajate

karistuspraktika on karmistumas. R. Käisi hoiakud viitavad tema liigsele enesekindlusele, mis

võib päädida riskeeriva sõidustiili jätkamisega. Üksnes juhtimisõiguse ajutise äravõtmise abil

on võimalik teda suuremale hoolsusele mõjutada.

11. Kannatanute esindaja hinnangul pole R. Käis juhtunut puhtsüdamlikult ega siiralt

kahetsenud. Juhul, kui R. Käis ei oska hoolimata pikaajalisest juhistaažist arvestada oma

sõiduki ja veose eripärade, tee iseloomu, graafiku ega soovitusliku kiirusega, siis ei tohiks ta

autot juhtida. Kui aga R. Käis siiski oskaks selliste asjaoludega arvestada, saaks sellist

käitumist vaadelda süsteemsena. Mõlemal juhul on tema liiklusest kõrvaldamine õigustatud.

Teise inimese surmaga lõppenud liiklusõnnetuse põhjustaja kohtlemist apellatsioonis taotletud

viisil ei saa pidada põhjendatuks.

Ringkonnakohtu seisukoht

12. R. Käisi süüditunnistamist puudutavas osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Ka

ringkonnakohus leiab, et see on seaduslik. Seetõttu ei asu kohtukolleegium sellekohaseid

põhjendusi, juhinduvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1, üle kordama. Vastuseks kaitseargumentidele

märgib kolleegium järgmist.

13. Edutuks jääb apellatsioonis esitatud taotlus kergendada R. Käisile mõistetud põhi- ja

lisakaristust. Pidades silmas seda, et maakohtul on karistuse mõistmisel küllaltki suur

otsustamisvabadus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11), ei

saa apellatsioonikohus muuta maakohtu mõistetud karistust kergekäeliselt – kohtuotsusega

mõistetud karistuse ümbervaatamiseks peab esimese astme kohus olema teinud olulise

kaalutlusvea. Niisugust kaalutlusviga maakohus teinud ei ole.

14. Esimese astme kohus leidis, et R. Käisi teosüü on keskmise suurusega. Ehkki R. Käis ei

ületanud piirkiirust, iseloomustab tema hooletut käitumist iseäranis kõnekalt asjaolu, et ta

sõitis isegi heade ilmastiku- ja teeolude puhuks soovitatud sõidukiirusest (70 km/h) oluliselt

kiiremini: sellisel moel talitas ta olukorras, kus õues sadas vihma ning asfalttee oli märg (kd

1, tl 36, 74 ja 80). Veelgi enam – sõidutee äärde oli paigaldatud ka võimalikule libedusele

viitav hoiatusmärk (kd 1, tl 36). Sellele vaatamata ei vähendanud R. Käis sõiduki

liikumiskiirust oluliselt isegi kurvi sisenemise eel (kd 1, tl 74). Ka on vaja tähelepanu pöörata

sellele, et R. Käis juhtis suurt ja väga rasket veokit. Sellise sõiduki üle kontrolli kaotamisega

tekkida võiv potentsiaalne kahju on oluliselt suurem kui nt tavalise sõiduauto puhul.

Niisamuti on oluline see, et K.A. ei saanud „lihtsalt“ raskelt viga – mis samuti täidaks KarS §

423 koosseisu –, vaid kaotas oma elu. Niisiis ei saa R. Käisi süüd hinnata keskmisest

madalamaks.

15. Ringkonnakohus meenutab, et süüdistatava väljendatud kahetsuse siirust ning selle

käsitamist KarS 57 lg 1 p 3 järgse karistust kergendava asjaoluna hindab kohus oma

siseveendumuse kohaselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-86-04, p

12.2). Pelk süü omaksvõtt või paljasõnalise kahetsuse avaldamine ei kujuta endast

automaatselt karistust kergendavat asjaolu – kahetsus peab olema siiras ning kajastuma

süüdistatava hoiakus toimepandu suhtes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-

1-18-14, p 11). Tõik, et R. Käis on avarii toimumist põhjendanud saatuse tahte ja kehvade

teeoludega, ilmestab tema mõneti puudulikku arusaama iseenda rolli olulisusest – ebasobiva

(s.o liiga suure) sõidukiiruse valis R. Käis ise. Tähelepanu väärib ka süüdistatava arutluskäik,

justkui võinuks kokkupõrke ära hoida see, kui kannatanu poleks kartma löönud ja otsustanud

teelt välja sõita (kd 1, tl 186 pd). Ehkki puhtsüdamlik kahetsus ei eelda süüdistuse väidete

vastuvaidlematut aktsepteerimist, pole sedavõrd põhimõtteline kokkupõrke algpõhjusi eirav

hoiak kolleegiumi meelest hinnatav siira kahetsusena – see näitab, et süüdistatav ei taju avarii

põhjustanud käitumise ohtlikkust ega mõista selle ühemõttelist seost saabunud tagajärjega.

16. Nõustuda ei saa ka argumendiga, mille järgi võiks R. Käisi avariijärgset käitumist

vaadelda kriminaalasja lahendamisele aktiivse kaasaaitamisena. Olgugi et sündmuskoha

vaatlusprotokolli kohaselt võimaldas süüdistatav avariikohta saabunud uurijal sõiduki

esiklaasilt eemaldada videoregistraatori ning andis uurijale üle enda juhikaardi, pole selliselt

talitamine käsitatav süüteo

avastamisele

aktiivse kaasaaitamisena. Üksnes

menetlustoimingutele allumist ei saa lugeda KarS § 57 lg 1 p 3 kohaseks kergendavaks

asjaoluks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-13-12, p 27). Süüteo

avastamisele aktiivne kaasaaitamine tähendab tõhusat laadi koostööd: ei piisa üksnes sellest,

kui asjaolude väljaselgitamist ei takistata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-

10162/351, p 26). Liiati oleks menetleja saanud viidatud tõendid koguda kriminaalmenetluse

raames ilma R. Käisi kaasabita.

17. Kohtukolleegiumi hinnangul talitas maakohus veatult, kui otsustas R. Käisi

käitumiskontrollile allutada. Ei saa eitada, et R. Käisi senine juhistaaž on olnud pikaaegne

ning n-ö plekitu: ligi 40 aasta jooksul pole teda liiklusrikkumiste eest karistatud.

Sellegipoolest ei saa mööda vaadata liiklusõnnetuse tehioludest: R. Käis ei lähtunud

soovituslikust sõidukiirusest ega langetanud iseäranis suure massiga sõiduki liikumiskiirust

isegi mitte vihmamärjal teel kurvi sisenedes. Selliselt talitades libises ta vastassuunavööndisse

ja põrkas seal kokku vastu tuleva sõiduautoga. Ehkki R. Käisi tegevus polnud sihipärane ning

ta ei osanud libisemisse sattumist oodata, näitab juhtunu, et süüdistataval puudub hoolimata

aastakümnete pikkusest sõidukogemusest ohutaju ning ta ei hinda oma juhtimisvõimet

objektiivselt. See annab aluse karta, et R. Käis võib autoroolis käituda võrdlemisi hooletult.

Veelgi enam – liiklusõnnetusesse sattumise järel on süüdistatav pisendanud enda süüd, otsides

teisigi tegureid, mis võisid liiklusõnnetusse sattumisel rolli mängida. Ühtlasi on süüdistatav

osutanud kannatanu võimalusele kokkupõrget vältida (kd 1, tl 186 pd). Need asjaolud viitavad

liigsele enesekindlusele, mis võib päädida riskeeriva sõidustiili jätkamisega. Selle

maandamiseks tuleb R. Käis allutada kriminaalhooldusele, mille raames tuleb tal läbida

liiklusohutust käsitlev sotsiaalprogramm.

18. Ebaõigeks ei saa pidada ka otsustust võtta R. Käisilt lisakaristusena ära juhtimisõigus.

Lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on võtta liiklusalase süüteo eest

süüdi mõistetud isikult võimalus tulevikus samalaadseid süütegusid toime panna (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-22-6248/51, p 15). Samaaegselt seondub juhtimisõiguse

äravõtmine eeskätt rikkuja üldise liiklusalase käitumise ja hoiakutega, mitte vajadusega hoida

teda ajutiselt eemal vaid teatud kategooria mootorsõiduki juhtimiselt (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-26-10, p 6). Teisisõnu on lisakaristuse eesmärk

mõjutada rikkujat suuremale hoolsusele. R. Käisi hooletu käitumine sõidukiiruse valikul on

päädinud raske liiklusõnnetusega. Kuna süüdistatava riskeerivad hoiakud on vähemalt teatud

määral säilinud tänini (vt käesoleva otsuse eelmist punkti), kujutab ta endast jätkuvalt

liikluses liigset ohtu. Seetõttu on üksnes juhtimisõiguse äravõtmise abil võimalik tagada

kaasliiklejate ohutust ja mõjutada R. Käisi suuremale hoolsusele. Kolleegiumi ei veena

teistsugusele seisukohale ka kaitsja argumentatsioon, mille järgi võib R. Käis juhtimisõigusest

ilmajäämise korral kaotada töö ning võimaluse oma ema meditsiiniasutustesse transportida.

KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes

kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Sellist takistust R. Käisi puhul ei ole.

Süüdistatava soov jätkata töötamist autojuhina ei välista lisakaristuse kohaldamist: R. Käisil

tuleb oma elu ajutiselt ümber korraldada ning lähtuda kohtupraktikas juurdunud põhimõttest,

mille kohaselt ei saa karistus olla süüdlase jaoks meelepärane ja mugav. Hoolt vajaval emal

on abivajadusel ilmnemisel aga võimalik pöörduda riigi või kohaliku omavalitsuse poole –

põhiseaduse § 10 kohaselt on Eesti sotsiaalriik.

19. Toodud põhjustel jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 30. juuni 2025 otsuse KrMS §

337 lg 1 p 1 alusel muutmata ning selle peale esitatud apellatsiooni rahuldamata.

20. Kaitsja taotleb apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist. Menetluskulude

hüvitamise taotluse kohaselt on kaitsja töömaht olnud järgmine: maakohtu otsuse,

kriminaalasja materjalide ja kohtuistungi protokollidega tutvumiseks kulus kaitsjal 1,5 tundi

ning apellatsiooni koostamiseks 3,5 tundi. Nende toimingute rahaline maksumus on 750

eurot, millele lisandub 180 euro suurune käibemaks. Kuivõrd ringkonnakohus jätab esimese

astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud KrMS §

185 lg 2 alusel süüdistatava kanda. Seetõttu jääb rahuldamata ka kaebuses esitatud taotlus

apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmiseks.

21. Küll aga tuleb menetluskulud hüvitada kannatanutele. Kannatanute esindaja esitas

apellatsioonimenetluses R. Käisi kaitsja kaebusele oma seisukoha. Sellele lisatud arve

kohaselt kulus esindajal maakohtu otsuse ja apellatsiooni analüüsimiseks ning seisukoha

koostamiseks 1,5 tundi. Tunnihind on 186 eurot ehk kokku soovib esindaja tasuks 279 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et loetletud toimingud on olnud vajalikud, neid on tehtud mõistlikus

mahus ja ka õigusteenuse tunnihind on kohase suurusega. Seega arvab kriminaalkolleegium

viidatud 279 eurot menetluskulude hulka. Kuna apellatsioonimenetluse käivitas süüdistatava

kaitsja kaebus, mida ei saatnud ringkonnakohtus edu, tuleb vastav tasu süüdistatavalt

kannatanutele KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)