2-23-136693/13 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

6. oktoober 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-136693

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi P.B vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

4089,10 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja P.B (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali (registrikood 14304235) hagi P.B

(isikukood XXX) vastu.

2. Välja mõista P.B-lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks 1469,40 eurot, s.o

lepingust tulenev põhinõue. Välja mõista P.B-lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali

kasuks viivis põhinõude (1469,40 eurot) tasumata osalt määraga 19,9% aastas alates

11. augustist 2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

3. Välja mõista P.B-lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks lepingust tulenevad

sissenõutavaks muutuvad põhinõude osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast

päevast järgmiselt:

Maksetähtpäe

v

Summa

10.09.2025

58 eurot

10.10.2025

58 eurot

10.11.2025

58 eurot

10.12.2025

78 eurot

1 (11)

Välja mõista P.B-lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks viivis käesoleva

kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 toodud sissenõutavaks muutunud põhinõude

tasumata osalt määraga 19,9% aastas alates iga osamakse tasumise tähtpäevale

järgnevast päevast kuni põhinõude tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagiavaldus P.B vastu 1986,78

euro väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue 1062,07 eurot, intress 198,43 eurot,

laenuhaldustasu 11,60 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot, viivis perioodi 24.10.2022–

04.01.2024 eest 664,68 eurot.

5. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 13.09.2023 maksekäsu kiirmenetluse

avalduse P.B (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu

kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi 02.01.2024, mida täpsustas 15.04.2024. Hageja palub

kostjalt hageja kasuks välja mõista 3708,18 eurot, millest põhinõue on 2783,47 eurot, intress

on 198,43 eurot, viivis on 664,68 eurot, laenuhaldustasu on 11,60 eurot ja sissenõudmiskulud

on 50 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise määraga 19,90% aastas alates

05.01.2024 põhinõude (2783,47 eurot) tasumata osalt kuni selle kohase tasumiseni. Hageja

palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (krediidiandja) ja kostja 09.12.2020

tarbijakrediidilepingu, mille alusel sai kostja laenu 3500 eurot. Laen tuli tagastada 60 kuu

jooksul. Igakuiseid makseid tuli teostada iga kuu 10. kuupäevaks. Samuti kohustus kostja

tasuma igakuist intressi. Lepingust tulenevalt on intressimäär 19,90% aastas. Igakuine

haldustasu oli 2,90 eurot. Lepingu krediidi kulukuse määr oli 23,6% aastas. Kostja tegi

tagasimakseid kokku 1778,60 eurot, millest on arvestatud põhiosa katteks 716,53 eurot. Seega

on põhiosa võlgnevus 2783,47 eurot. Kostjal on intressivõlgnevus alates 19. osamaksest kuni

lepingu ülesütlemiseni, s.o alates 10.07.2022 kuni 23.10.2022 kokku summas 198,43 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista intressivõla 198,43 eurot. Kostja kohustus lepingu kohaselt

2 (11)

tasuma laenuhaldustasu 2,90 eurot kuus. Kostjal on laenuhaldustasu võlgnevus alates

10.07.2022 kuni 10.10.2022 kokku 11,60 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista.

Hageja palub kostjalt välja mõista viivise perioodi 24.10.2022–04.01.2024 eest 664,68 eurot.

Kostja jättis tasumata 10.07.2022, 10.08.2022, 10.09.2022 ja 10.10.2022 osamaksed. Hageja

saatis kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse 08.10.2022, milles anti kostjale võlgnevuse

tasumiseks täiendav tähtaeg 14 päeva. Hageja ütles lepingu üles 23.10.2022.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Krediidianalüüsi läbiviimaseks esitas kostja oma pangakonto väljavõtte. Kostja igakuiseks

keskmiseks sissetulekuks oli 899,69 eurot. Pärast laenutaotluse heakskiitmist saaks kostja

kohustused olema 465,48 eurot kuus ja kostjal jäi seega reservi 434,21 eurot. Kehtivaid

maksehäireid kostjal ei olnud.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 50

eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 04.01.2023 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 25 eurot, 11.01.2023 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot,

01.02.2023 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning muud makseviivitusega

tekkinud kulud 15 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete

otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja

vastuväidetele vastamine telefoni ja e-kirja teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude

avaldamisega tehtud kulud.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagi koos lisadega kätte 16.07.2024 (TsMS § 313 lg 2 alusel). 06.11.2023

menetlusse võtmise kohtumäärus toimetati kostjale kätte elektrooniliselt 27.06.2024 (TsMS §

3111 lg 3 alusel, dokumendi kättetoimetamise registreeris kättetoimetamisportaal automaatselt).

Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates

hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev

saabus 15.08.2025. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses.

Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole

mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo

04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

3 (11)

5. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS

§ 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh

hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

6. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg

1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

7. Hageja on esitanud kohtule tõendina hageja (krediidiandja) ja kostja vahel 09.12.2020

sõlmitud väikelaenu laenulepingu, mille alusel on kostjale väljastatud laen summas 3500 eurot

(dtl 223–230). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Kostja pangakontole kanti 10.12.2020 üle

3500 eurot (maksekorraldus dtl 330). Kostja kohustus laenu tagastama 60 kuu jooksul.

Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 10. kuupäevaks (dtl 226). Kohus loeb

eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue

kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud,

et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks

esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama

vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas

laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-

21-13098/50, p-d 14-15).

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe kohaselt 23,60% aastas (dtl 227, 229). Lepingu kohaselt oli laenuhaldustasu 2,90

eurot, intressimäär 19,9% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 60 osamaksega (dtl 37).

Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril.

Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 09.12.2020 lepingu sõlmimise ajal

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse

määr 20,52% (kohaldus alates 01.07.2020 kuni 31.12.2020 väljastatud laenudele) ning

kolmekordne määr oli seega 61,56%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi

kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 23,60%. Kohus tuvastab

eelneva põhjal, et krediidilepingu krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal

seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine

4 (11)

9. 09.12.2020 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohus

hindab, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

10.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7

ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

5 (11)

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja

kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või

maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse

ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu

sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024,

C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale

vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab

krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014,

C-449/13, p 35).

10.2. Kohus on kahel korral määranud hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte

aluseks olevate asjaolude välja toomiseks (dtl 206, 316–318). Kohus selgitas hagejale, et

hageja ei ole hagis piisavalt välja toonud vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevaid

asjaolusid (dtl 317). Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte

aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ja tõendite esitamiseks. Riigikohus on selgitanud, et

kui hageja ei ole kohtule esitatud hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, mida ta tegi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmiseks, siis peab

kohus andma hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui hageja

kohtu määratud tähtaja jooksul ei selgita, millised sammud krediidiandja tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks astus, või kui ta ei suuda oma kohustuste täitmist tõendada,

siis tuleb selline hagi jätta vastavalt asjaoludele kas täielikult või osaliselt rahuldamata.

Sealjuures tuleb silmas pidada, et kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud

krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 25). Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034

lg 7 kohaselt see, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 317, 318).

6 (11)

Hageja asus menetluses seisukohale, et hageja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja selgitab, et krediidianalüüsi läbiviimiseks esitas

kostja oma pangakonto väljavõtte. Kostja igakuiseks keskmiseks sissetulekuks oli 899,69

eurot. Pärast laenutaotluse heakskiitmist saaks kostja kohustused olema 465,48 eurot kuus ja

kostjal jäi seega reservi 434,21 eurot. Kehtivaid maksehäireid kostjal ei olnud. Krediidiandja

omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste

kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kostja arvelduskonto väljavõtte alusel.

Hageja esitas kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodi 01.06.2020–30.11.2020

kohta, millest nähtub, et kostjale laekus 2020. aasta juunis töötukassalt 561,43 eurot ja

xxxxxxxxxxxx-ilt lõpparve 1960,50 eurot ja töötasu 144,60 eurot; juulis töötukassalt

töötutoetus 115,90 eurot; augustis töötasu 448,26 eurot; septembris töötasu 544,67 eurot;

oktoobris töötasu 700,38 eurot ja novembris töötasu 700,06 eurot. Arvestades, et kostja asus

uuele tööle juulis ja sai uues töökohas töötasu alates augustist, siis nelja kuu keskmine töötasu

sissetulek perioodil 01.08.2020–30.11.2020 oli seega 598,34 eurot. Kostja avaldas

laenutaotluses on töötasu suuruseks 700 eurot kuus, mis vastas ka konto väljavõttelt nähtule

oktoobri ja novembri osas. Erinevad eraisikud on teinud kostjale makseid, kuid kõigi nende

maksete puhul ei ole võimalik aru saada, kas need on antud kostjale laenuks. Kostja avaldas

laenutaotluses olemasolevate kohustuste jääksummaks 300 eurot ja olemasolevate kohustuste

kuumaksete suuruseks 1000 eurot.

Kostjal nähtuvad kohustused erinevate võlausaldajate ees, sh Coop Finants AS (59,65 eurot

kuus); IPF Digital Estonia OÜ (keskmiselt 30 eurot kuus); TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal;

lepingu nr 2020002255 põhiosa ja intress keskmiselt 250 eurot kuus. Lisaks on kostjal

igakuised väljaminekud Telia Eesti AS-ile (keskmiselt 20 eurot kuus), Lietuvos Draudimas AB

Eesti Filiaalile (8,83 eurot kuus), SEB laenukaitse kindlustus (keskmiselt 15 eurot kuus), Eesti

Energia AS (keskmiselt 35 eurot kuus), Karlova Kalevi 30 KÜ (keskmiselt 160 eurot kuus).

Eeltoodust nähtuvalt olid kostja igakuised kohustused vähemalt 578 eurot kuus. Kostja on

teinud ülekandeid Olympic Entertainment Group AS-ile ja Eesti Loto AS-ile, mis viitavad

hasartmängude mängimisele. Hagejaga sõlmitud laenulepingu kohaselt kohustus kostja tasuma

igakuiseid osamakseid 95,43 eurot. Eeltoodud kohustustele lisanuks veel kulutused toidule ja

muud majapidamiskulud.

Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks küsinud kostjalt muud teavet kostja varalise seisundi kohta

(s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete

(majapidamis)kulude kohta. Hageja väljatoodud asjaolud ei võimalda hinnata isegi seda, kas ja

millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Hageja

esitatud kostja pangakonto ja selle analüüsi põhjal nähtub, et kostja ei olnud võimeline täitma

lepingust tulenevaid kohustusi jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajaliku vara

arvel. Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli

põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused

lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi

tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud kostjaga

lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

7 (11)

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause

kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud

teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu

hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjale mingi

teabe teadlikult esitamata. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks

pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid

tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

11. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi

on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks

muutunud.

Kostja pangakontole kanti 10.12.2020 üle 3500 eurot (maksekorraldus dtl 330). Kostjal tuli

maksegraafiku alusel teha 60 osamakset 60 kuu jooksul, s.o ajavahemikul 10.01.2021–

10.12.2025. Ligikaudne osamakse suurus oli lepingu kohaselt 95,43 eurot. Igakuiseid makseid

tuli kostjal teostada iga kuu 10. kuupäevaks (dtl 226). Hageja tõi välja, et kostja jättis tasumata

10.07.2022, 10.08.2022, 10.09.2022 osamaksed (dtl 211). Hageja saatis kostjale lepingu

ülesütlemise hoiatuse 08.10.2022, milles anti kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendav tähtaeg

14 päeva (dtl 235). Hageja ütles lepingu üles 23.10.2022 (dtl 236). Hageja poolt avaldatust

nähtub, et kostja tegi enne lepingu ülesütlemist tagasimakseid summas 1778,60 eurot ja

viivitus tekkis alates 10.07.2022 osamaksest. Arvestades, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja laenuhaldustasu ning arvestades, et 2021. ja 2022.

aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise hoiatuse saamise ajal,

s.o 08.10.2022. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud

täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud. Kohus leiab, et lepingu ülesütlemise

eeldused ei olnud täidetud ka järgmiste asjaolude tõttu. Hagiavalduse kohaselt andis hageja

kostjale 08.10.2022 täiendava 14-päevase tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kostja ei tasunud

võlgnevust, mistõttu ütles hageja laenulepingu erakorraliselt üles 23.10.2022. Kuna kohustuste

8 (11)

täitmiseks määratud tähtpäev (22.10.2022) sattus puhkepäevale, siis TsÜS § 136 lg 8 kohaselt

loetati kohustuste täitmise tähtpäev saabunuks 24.10.2022. Seega sai kõige varem lepingut üles

öelda 25.10.2022. Hageja ütles lepingu üles 23.10.2022. Arvestades VÕS § 416 lg-t 1 ja TsÜS

§ 136 lg-t 8 on kohtu hinnangul ülesütlemine tühine ka eeltoodu tõttu. Kohus on hagejale

eeltoodut ka selgitanud 27.07.2025 kirjas (dtl 315, 316).

12. Lepingu viimase osamakse tähtpäev on 10.12.2025, mistõttu ei ole tänaseks laenulepingust

tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu

põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses.

Hageja esitas kohtule ümberarvutuse ja taotleb ka tulevikus sissenõutavaks muutuva

võlgnevuse väljamõistmist kostjalt. Kohus peab seda põhjendatuks. TsMS § 369 võimaldab

nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus,

kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole pärast

08.01.2021 hagejale makseid teinud ega osale kohtumenetluses, võib eeldada, et kostja ka

tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu.

Lepingust tulenevad uuesti määratud edasiulatuvad põhiosa maksed, mis ei ole 12.08.2025

sissenõutavaks muutunud, on (kokku 252 eurot, dtl 326):

10.09.2025 58 eurot.

10.10.2025 58 eurot.

10.11.2025 58 eurot.

10.12.2025 78 eurot.

Kohus rahuldab lepingust tuleneva hageja põhivõla nõude seega osaliselt (edasiulatuvalt 252

eurot) eeltoodud graafiku järgi. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise

sissenõutavaks muutunud põhinõude tasumata osalt määraga 19,9% aastas alates iga osamakse

tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhinõude tasumiseni.

Kostja pangakontole kanti üle 3500 eurot (maksekorraldus dtl 330). Hageja avaldas kohtule, et

kostja on teinud tagasimakseid 1778,60 eurot (dtl 325). Kohus arvestab kostja tasutud 1778,60

eurot põhivõla katteks. Seega on kostjal hageja ees põhivõlg 1721,40 eurot (3500-1778,60

eurot).

12.08.2025 on põhivõlast sissenõutavaks muutunud 1469,40 eurot, arvestades, et tulevikus

muutuvad sissenõutavaks osamaksed summas 252 eurot perioodil 10.09.2025–10.12.2025

(1721,40-252=1469,40). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 12.08.2024 aja seisuga

sissenõutavaks muutunud ja tasumata põhivõla nõude 1469,40 eurot. Hageja ei ole kohtule

selget viivisenõuet eeltoodud põhivõla osas esitanud, siis arvestades seda, et 1469,40 eurot

muutus tervikuna sissenõutavaks 11.08.2025, siis mõistab kohus kostjalt välja viivise (1469,40

eurolt) määraga 19,9% aastas alates 11.08.2025 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

13. Seoses hageja viivisenõudega märgib kohus järgmist. Hageja nõuab kostjalt viivist

põhivõla tasumisega viivitamise eest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

9 (11)

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda

selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina põhinõudest.

Lepingus on viivisemääraks kokku lepitud 19,90% aastas (0,05% päevas) (dtl 226). Kohus

leiab, et seadusest tulenev kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

viivist ei ole käsitatav muu tasuna VÕS § 4034 lg 7 teise lause tähenduses, mille nõudmise

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine välistaks. Pooltel on eraldi kokkulepe

viivisemäära osas – lepingu eritingimuste järgi on viivisemääraks 19,90% aastas, 0,05%

päevas. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist lepingujärgses määras.

14. Arvestades, et hageja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 2783,47 eurot, kuid kohus

rahuldas hageja põhinõude 1721,40 euro ulatuses (1469,40+252), siis jääb hageja põhinõue

rahuldamata 1062,07 euro ulatuses. Hageja intressinõue 198,43 eurot jääb rahuldamata täies

ulatuses, laenuhaldustasu nõue 11,60 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses, viivisenõue

perioodi 24.10.2022–04.01.2024 eest 664,68 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses. Hageja

sissenõudmiskulude nõue kokku 50 eurot jääb rahuldamata täies ulatuses. Kuivõrd hagejal ei

olnud meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal kostja vastu

ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei olnud kehtivalt üles

öeldud, ei ole VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu

sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb langetada nende jaotusviiside vahel kaalutluspõhine

valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja

kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi. Seejuures on TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kulude

jaotamise viisid põhimõtteliselt võrdse kaaluga (seadus ei sätesta kohtule nende jaotusviiside

vahel valiku tegemiseks siduvat ega ka soovituslikku järjekorda) ning õiglase tulemuse

saavutamiseks on võimalik neid jaotusviise ka kombineerida (RKTKo 20.12.2022, 2-19-

2709/212, p 13). Tallinna Ringkonnakohus on pidanud võimalikuks tarbijakrediidiasjades jätta

poolte menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30.09.2024 otsus asjas nr 2-23-126294, p 14.2.1–14.2.3. ja

17.01.2025 otsus asjas nr 2-22-146808, p 16).

Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

Kohus arvestab seda, et suur osa menetluskuludest tekkis seetõttu, et hageja ei olnud järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti arvestab kohus seda, et hagi jääb suures osas

rahuldamata.

Hagi esitamise ajal (13.09.2023) oli hagihinnaks 4089,10 eurot, arvestades hageja esitatud

nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav

hagihind on 2063,96 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 50% ulatuses

ning jättis rahuldamata 50% ulatuses.

10 (11)

Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda.

16. TsMS § 178 lg 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude

suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

11 (11)