3-24-3039/12 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

T a r t u k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-24-3039

Otsuse kuupäev

3. oktoober 2025

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes (teise kinnipeetava rünnak

14.08.2024)

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja: X.X.

Vastustaja: Tartu Vangla, esindaja Tiiu Miller

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista vastustajalt

kaebaja kasuks välja hüvitis 250 eurot.

2. Jätta menetluskulud välja mõistmata.

Edasikaebamise kord ja

muud selgitused

3. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse

avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev

apellatsioonkaebuse esitamiseks on 03.11.2025.

Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse

kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta

selle lahendamist istungil.

4. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse

avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 18).

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. Kaebaja X.X. esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 26.08.2024

numbriga 1-13/24/504-1 (dtl 8-9). Kaebaja taotles mittevaralise kahju 20 000 euro hüvitamist.

14.08.2024 ründas kaebajat teine kinnipeetav, kellega kaebajal oli ja on isolatsioon. Kaebaja

ja teine kinnipeetav jalutasid kõrvuti jalutusboksides. Kaebaja teavitas valvurit, et teine

kinnipeetav on talle ohtlik, valvuri sõnul oli isik juba lahkunud ja oli kaugel. Tegelikult ootas

teine kinnipeetav kaebajat õuealal ja ründas teda. Valvurid ei suutnud rünnet ära hoida.

Kaebaja püüdis eest ära joosta ning kukkus. Kaebajal tekkisid kehavigastused, mis

dokumenteeriti meditsiiniosakonnas ja millest tehti fotod. Kaebaja kardab pärast juhtunut

jalutamas käia.

2. Kaebaja esitas 04.11.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes. Menetluse käigus esitas kaebaja täiendavaid avaldusi. Kaebaja märkis, et vastustaja ei

ole kaebaja kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt lahendanud.

Kaebaja kordas kohtueelses menetluses esitatud väiteid ja seisukohti (vt otsuse punkti 1).

Kaebaja muutis kohtumenetluses korduvalt taotletava hüvitise suurust. Kaebaja hiliseima

seisukoha põhjal taotleb kaebaja hüvitist kokku 5 000 eurot, sealhulgas tervise kahjustamise

alusel 2 500 eurot. Kaebaja ei nõustu sellega, et piisav hüvitis on vastustaja pakutud 250

eurot. Kaebajal tekkinud tervisekahjustused dokumenteeriti meditsiiniosakonnas. Kaebaja

üleelamised ja kannatused seoses juhtumiga väljenduvad selles, et juhtunu oli kaebaja jaoks

traumeeriv, valvur ei arvestanud kaebaja hoiatusi, kaebajal on hirm jalutamas käia. Kaebaja

palus kanda hüvitise tema vanglasisesele isikuarvele.

3. Vastustaja lahendas kaebaja kahju hüvitamise taotluse 12.11.2024.a otsusega nr 1-

13/24/504-2 (dtl 10-12). Vastustaja jättis taotluse rahuldamata. Otsusest nähtub, et kaebaja

viibis juhtumi toimumise ajal Tartu Vanglas vahistatuna.

Vastustaja tegi kindlaks, et kaebaja ja teise kinnipeetava vahel kehtis isolatsioon. Vastustajal

tuli tagada kaebaja julgeolek vanglas. Vaidlusalusel juhtumil osutusid kinnipeetavate

julgeoleku tagamiseks kasutusele võetud abinõud ebaefektiivseks - ametnik lasi

kinnipeetavatel liikuda E-hoone jalutusboksidest S-maja suunal küll ajalise viitega, kuid see ei

olnud piisav konflikti tekkimise ohu välistamiseks. Kuivõrd vastustaja ei suutnud piisaval

määral tagada kaebaja julgeolekut, tuleb vastustaja tegevus lugeda õigusvastaseks. Rääkida

saab vähemalt vanglapoolsest hooletusest. Vastustaja vabandas sellise olukorra tekkimise

pärast.

Kaebajal tuvastati 14.08.2024 järgmised vigastused: vasakul küünarnukil ja põlvel kerged

marrastused, parema käsivarre ja hüppeliigese piirkonnas kaks veritsevat marrastust, mis

puhastati ja neile asetati plaastrid. 15.08.2024 kurtis kaebaja parema käe randme valulikkust

liigutamisel. Väliselt käsi turses ei olnud, hematoom puudus. Kaebajale väljastati randmeside.

Kuivõrd kaebaja langes teise kinnipeetava füüsilise rünnaku ohvriks ning sai selle tulemusena

vigastada, saab jaatada kahjuliku tagajärje saabumist. Esineb põhjuslik seos vastustaja

õigusvastase tegevuse ja kaebajal tekkinud kahju vahel.

Hüvitise maksmine ei ole siiski põhjendatud. Kaebaja oleks saanud vähendada kahjuliku

tagajärje saabumise ohtu, kui ta oleks järginud ametniku juhiseid ja ohuolukorrast

eemaldunud. Kaebajaga koos jalutanud kambrikaaslane tegi seda. Kaebajale tekkinud

vigastused on kerged. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole

karistamine. Vastustaja peab kahju hüvitamiseks piisavaks õigusvastase tegevuse tunnistamist

ja vabandamist kaebaja ees.

4. Vastustaja jäi vastuses kaebusele kohtueelse menetluse seisukohtade juurde (vt otsuse

punkti 3). Vastustaja kordas, et vaidlus on üksnes selle üle, kas juhtunu pinnalt on alust

maksta kaebajale rahalist hüvitist.

Vastustaja palus kaebajale rahalist hüvitist mitte määrata. Õigusliku alusena tulevad kõne alla

väärikuse alandamine ja tervise kahjustamine. Kaebaja sai vigastusi (marrastusi), kuid need

olid kerged ja ei vajanud paranemiseks meditsiinilist sekkumist. Menetluse käigus ei

ilmnenud viiteid sellele, et kaebajale oleks tekkinud püsivaid või pikemat ravi vajavaid

vigastusi. On usutav, et juhtum võis järgnevatel päevadel tekitada kaebajas negatiivseid

emotsioone, kuid tegemist ei saanud olla sedavõrd intensiivse hirmutunde või muu negatiivse

tundega, mis võiksid olla käsitletavad väärikust alandava kohtlemisena. Vastustaja ei suhtu

juhtunusse kergekäeliselt. Analoogsete olukordade kordumise oht on nii õigusaktide

muututmise kui ka ametnike täiendava instrueerimise tulemusel minimeeritud.

Alternatiivselt palus vastustaja määrata kaebajale hüvitise 250 eurot. Sellise suurusega hüvitis

oleks kooskõlas Eesti kohtupraktikas sarnastes olukordades määratava hüvitisega. Suuremas

ulatuses hüvitise väljamõistmine ei oleks põhjendatud ega proportsionaalne kaebajale

saabunud tagajärgi arvestades.

Vastuseks kohtu küsimusele selgitas vastustaja, et isolatsioon on vangla töökorralduslik

abinõu. Isolatsioon tähendab, et üks kinnipeetavatest (või mõlemad vastastikku) võib kujutada

endast ohtu teisele kinnipeetavale ning nende kinnipeetavate kokkupuuteid tuleb vältida.

Isolatsiooni kasutatakse eesmärgil täita vangla kohustust tagada vanglas viibivate isikute

julgeolek (VangS § 66 lg 1 ja 2).

Kohtu seisukoht

5. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Eeltoodud normidest tulenevad kahju hüvitamise üldised eeldused: 1) haldusülesandeid täitva

avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) kaebaja subjektiivse

õiguse rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise

vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus, 6) mittevaralise kahju korral ka avaliku

võimu kandja süü. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik need

tingimused.

6. Praeguses asjas nõustuvad mõlemad pooled sellega, et kahju hüvitamise eeldused on

täidetud - aset on leidnud vastustaja õigusvastane süüline tegu, rikutud on kaebaja

subjektiivseid õigusi, kaebajal on tekkinud kahju ja esineb põhjuslik seos. Vastustaja ei väida,

et kahju tekkimist oleks saanud ära hoida RVastS § 3, 4 või 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmise või taastamisega, s.o haldusakti kehtetuks tunnistamise nõude, toimingu lõpetamise

nõude või haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude esitamise teel.

Kohus leidis 19.03.2025.a määruses, et vaidluse ese on piiratud küsimusega, kas kaebajale

tuleb määrata rahaline hüvitis ja kui jah, siis millises summas. Kohus andis pooltele

võimaluse esitada sellele seisukohale vastuväiteid, pooled vastuväiteid ei esitanud.

7. Mittevaralise kahju all mõistetakse inimese füüsilist või hingelist valu või kannatust. Valu

ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada. Kohus saab lähtuda kahju põhjustanud

juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja

väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui

rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab.

RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 kohaselt:

- hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning

arvestades süü vormi ja raskust;

- arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid

takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid

seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju

hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.

8. Videosalvestistelt nähtub sündmuste käik järgmiselt.

Statsionaarse kaamera salvestiselt (helita) nähtub, et kaebaja ja tema kaaslane liiguvad vangla

territooriumil mööda asfaltteed, valvur seisab nende taga ja jälgib liikumist. Kaebaja ja tema

kaaslane jäävad seisma, vaatavad valvuri suunas, liiguvad veel mõne sammu, see tegevus

kordub paaril korral. Ründaja läheneb joostes, valvur liigub talle vastu, kaebaja seisab. Valvur

liigub kaebaja ja ründaja vahele. Kaebaja liigub ringi mõne sammu raadiuses, nii et kaebaja

on kogu aeg näoga ründaja poole ja valvur on tema ja ründaja vahel. Kaebaja hakkab

jooksma, ründaja jookseb talle järele. Kaebaja kukub asfaldil, ründaja jõuab temani ja teeb

ligikaudu kolm lööki käe ja ühe löögi jalaga kaebaja suunas. Valvur jõuab kaebaja ja ründaja

juurde, grupp liigub asfaldilt murule. Kohale jõuab rohkem valvureid, valvurid ohjeldavad

ründaja. Kaebaja tõuseb ja liigub eemale. Kirjeldatud sündmused kestavad kokku ligikaudu

üks minut.

Valvuri rinnakaamera salvestiselt nähtub, et valvur laseb jalutusboksist välja ründaja ning

mõne aja möödudes kaebaja ja tema kaaslase. Kaebaja mainib isolatsiooni, valvur vastab, et ta

teab ja teine kinnipeetav juba lahkus. Eelmise lõigu alguses kirjeldatud tegevuse (kaebaja ja

tema kaaslane jäävad seisma ... see tegevus kordub paaril korral) ajal ütleb valvur „Oodake

siin“, „Mine edasi sina seal“, „Oodake, ärge minge“, „Jääge siia“, „Ei lähe“ ja „Tagasi“.

Edasine (s.h kaebaja kukkumine ja kaebaja suunas tehtud löögid) ei ole kaebajat puudutavas

osas salvestisel nähtav või piisavalt arusaadav, kuna valvur liigub pidevalt ning tema

tegutsemine on suunatud ründaja takistamisele ja ohjeldamisele. Kuulda on valvuri korduvad

korraldused ründajale eemalduda, lõpetada jne.

9. Kohtu hinnangul tekkis vastustaja toimingute tõttu olukord, kus liikumine jalutusalalt

eluhoonesse (kambrisse) ei olnud kaebaja jaoks ohutu. Videosalvestistelt on näha, et

kinnipeetavad liikusid jalutusalalt eluhoonesse iseseisvalt ehk neid ei saatnud sellel teekonnal

vanglaametnik. Jalutusalal oli üks valvur, kes lasi kinnipeetavaid jalutusboksidest välja ja

suunas nad liikuma eluhoone suunas. Teekond jalutusalalt eluhooneni oli küllalt pikk ning

piirkonnas ei ole näha teisi valvureid.

Kaebaja oli juhtumi toimumise ajal vahistatu, tema ründaja oli süüdimõistetu, s.o kinnipeetav

vangistusseaduse (VangS) § 2 tähenduses (dtl 35).

10. VangS § 66 lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab

vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Säte

paikneb VangS teises peatükis ning VangS § 90 lg 1 alusel kohaldatakse seda ka vahistatule.

Määruse „Järelevalve korraldus vanglas“ § 2 p 4 alusel on üheks järelevalvetoiminguks

isikute vanglasisene saatmine. Määruse § 36 lg 1 kohaselt on saatja ülesanne tagada saatmise

ajal kinnipeetava õiguspärane käitumine ning välistada kinnipeetava suhtlemine kõrvaliste

isikutega. Määruse § 1 lg 1 alusel kohaldub määrus ka vahistatule.

Määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ § 8 lg 3 sätestab, et väljaspool oma osakonda võib

kinnipeetav liikuda koos saatjaga. Juhtumi toimumise ajal kehtinud määruse redaktsiooni § 8

lg 5 alusel ei kohaldatud seda sätet vahistatule.

Eeltoodu tähendab, et kaebaja kui vahistatu iseseisev liikumine vangla territooriumil oli

põhimõtteliselt võimalik, kuid ründaja oleks sisekorraeeskirja § 8 lg 3 alusel pidanud liikuma

koos saatjaga. Kui vastustaja suunas ajaliselt lähestikku vangla territooriumile iseseisvalt

liikuma kaks vanglas kinni peetavat isikut, kellele on kehtestatud isolatsioon, siis tulenes

kohtu hinnangul VangS § 66 lõikest 1 vastustajale kohustus ka kaebaja puhul saatmist

kaaluda. Vastustaja rikkus ründaja liikumise korraldamisel sisekorraeeskirja § 8 lg 3 ning

kaebaja liikumise korraldamisel eksis kaalutlusotsuse tegemisel. Isegi kui saadetud oleks

ainult ründajat, oleks see suure tõenäosusega juhtumi ära hoidnud.

Kohtu hinnangul on süü vormiks raske hooletus ehk käibes vajaliku hoole olulisel määral

järgimata jätmine (võlaõigusseaduse § 104 lg 4).

11. Kohtule ei ole äratuntav, et kaebaja oleks oma tegevusega saanud kahju tekkimist ära

hoida või kahju suurust vähendada.

Kohus ei nõustu täielikult vastustaja väitega, et kaebaja eiras valvuri korraldusi mitte edasi

liikuda. Valvur andis korraldusi ebaselgelt. Valvur ütles järjest „Oodake siin“, „Mine edasi

sina seal“, „Oodake, ärge minge“. Sündmust tagantjärele vaadeldes võib aru saada, et

korraldused „oodake“ olid mõeldud kaebajale ja tema kaaslasele ning korraldus „mine edasi“

oli mõeldud ründajale. Sündmuste käigus ei pruukinud see olla arusaadav ning salvestiselt on

näha, et kaebaja ja tema kaaslane alustavad liikumist, kui valvur ütleb „mine edasi“. On tõsi,

et kaebaja liikus mõnevõrra ka valvuri järgmiste korralduste ajal. Kaebaja liikus mõne sammu

ulatuses. Kohtu hinnangul ei oleks sündmuste käiku mõjutanud see, kui kaebaja oleks paigal

seisnud või liikunud tagasi.

Vastustaja väitel oleks kaebaja saanud ründe ära hoida sündmuskohalt lahkumisega. Kohtule

ei ole äratuntav, kuhu oleks kaebaja saanud turvaliselt lahkuda. Ründaja oli kaebaja

ründamisel väga sihikindel, s.h ei hoolinud valvuri kohalolekust, talle korduvalt antud

korraldustest, valvuri korduvatest püüetest teda takistada, jätkas rünnet ka pärast seda, kui

valvur lasi tema suunas gaasi, osutas valvuritele füüsilist vastupanu. Kui kaebaja oleks

liikunud mujale, siis oleks ründaja talle lihtsalt järgnenud. Kohtu hinnangul toimis kaebaja

õigesti, kui ta hoidus valvuri lähedusse. Kaebaja kaaslase ründamist ei hoidnud ära kaaslase

eemaldumine, vaid ründajal puudus soov kaebaja kaaslast rünnata. Ühel hetkel kaebaja üritas

ära joosta, kuid sellest ei olnud kasu - ründaja jooksis kaebajale järele ning jõudis kaebajani

enne valvurit.

12. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal tekkisid tervisekahjustused: vasakul küünarnukil ja

põlvel kerged marrastused, parema käsivarre ja hüppeliigese piirkonnas kaks veritsevat

marrastust, parema käe randme valulikkus liigutamisel (dtl 39). Neid mõjusid kaebaja

tervisele saab pidada kergeteks.

Kaebaja väitis kohtumenetluse käigus, et teda löödi selga ja tal tekkisid seljavalud. Kohus ei

lubanud 05.09.2025.a määruses kaebajal täiendada kaebust selle alusega.

13. Kohtu hinnangul saab kohtuasja asjaoludel möönda ka mittevaralise kahju tekkimist

põhjusel, et kaebaja tajus ründe toimumise fakti tõttu julgeoleku- ja turvatunde vähenemist.

Seda asjaolu tuleb hüvitise määramisel arvestada, kuid sellel ei ole kohtu hinnangul olulist

mõju hüvitise suurusele.

Ühelt poolt on õige, et vastustaja oli teadlik ja aktsepteeris, et kaebajat rünnanud kinnipeetav

võib olla kaebajale ohtlik, kuid ei hoidnud ära ohu realiseerumist. Asja lahendamisel ei oma

määravat tähtsust, kas eeltoodut käsitleda RVastS § 9 lg 1 tähenduses väärikuse alandamise

või eraelu puutumatuse riivena. Kohus peab kohasemaks eraelu puutumatuse riivet. Inimese

kehalise enesemääramise ja kehalise puutumatuse riiveid peetakse õiguskirjanduses ja

kohtupraktikas hõlmatuks eraelu puutumatuse kaitsega. Olukorda, kus üks vanglas kinni

peetav isik ründab teist, on kohtu hinnangul raske ühildada väärikuse alandamisega.

Teiselt poolt tegutses vastustaja pärast ründe algust kiiresti ja otsustavalt eesmärgil rünne

lõpetada ja kaebajal tekkivat kahju vähendada. Kohtu hinnangul õnnestus vastustajal lõpetada

rünne kiiresti ning ära hoida kaebajal tõsisema kahju tekkimine - ründajal õnnestus teha

kaebaja suunas ligikaudu kolm lööki käega ja üks löök jalaga, rünne kestis vähem kui üks

minut.

14. Kohus leiab otsuse punktis 8-13 toodut kogumis arvestades, et kaebajale tuleb määrata

rahaline hüvitis, kuid see ei pea olema suur. Kohus määrab kaebajale hüvitise kogusummas

250 eurot. Sellise suurusega hüvitis ühtib Eesti kohtupraktikas määratavate hüvitistega1.

15. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 168 lg 11 alusel tuleb rahasumma

väljamõistmist puudutav kohtuotsus täita 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates.

Kaebaja avaldas kohtumenetluses, et soovib hüvitise kandmist tema vanglasisesele isikuarvele

(dtl 57). Kui kaebaja soovib hüvitise kandmist muule isikule või kontole, tuleb tal sellest

vastustajale kirjalikult teatada enne kohtuotsuse jõustumist.

Menetluskulud. Selgitused

16. HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et

menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta.

Pooled ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid

teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka

menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte

endi kanda.

17. Kohus vabastas kaebaja 19.03.2025.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest

osas, milles kaebuse aluseks ei ole tervise kahjustamine. Tegemist ei ole olukorraga, kus

menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Puudub

reaalne nõue või kulu, mille üle otsustada. Riigilõivu küsimust ei ole vaja käsitleda otsuse

resolutsioonis.

18. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi

Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige

tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane

taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus

apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid

kohtulahendis ei varjata.

1 K. Piho, K. Krillo. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2020.–2022. aastal. Lk 49-55.

www.riigikohus.ee

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik Karin Jõks