3-22-1943/12 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

03. oktoober 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1943

Haldusasi

C.E kaebus Maksu- ja Tolliameti 20.06.2022 maksuotsuse nr

12.2-3/055564-17 tühistamiseks ja 15.08.2022 vaideotsuse nr

6-1/5193-2 osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – C.E, esindaja Jelena Aru

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Karel Miisna

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.12.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

C.E apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta C.E apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-22-1943 tehtud

Tallinna Halduskohtu 12.12.2023 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed initsiaalidega.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

03.11.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-22-1943

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1.

01.12.2015 sõlmitud kinkelepinguga kinkis kaebaja ema kaebajale ühe Tallinnas Õismäe teel

asuva korteriomandi (vaidlusalune korter), mille ema ise oli omandanud 11.11.2011 hinnaga 37

500 eurot. Kaebaja kandis kinkelepingu sõlmimisega seotud kulu (notaritasu) 154,92 eurot.

Kaebaja müüs vaidlusaluse korteri 01.02.2019 hinnaga 69 000 eurot, kandes seejuures müügiga

seotud kulud (notari- ja maakleritasud) 2373,76 eurot.

2. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 20.06.2022 maksuotsuse nr 12.2-3/055564-17, kohustades

kaebajat tasuma 17 867,01 eurot tulumaksu (vaidlustatud maksuotsus). Kaebaja esitas vaide.

Maksu- ja Tolliamet tegi 15.08.2022 vaideotsuse nr 6-1/5193-2, millega tühistas vaidlustatud

maksuotsuse 13 294,26 eurot ületavas osas. Osas, milles vaidlustatud maksuotsus vaideotsusega

muutmata jäi, asus MTA seisukohale, et kaebaja sai vaidlusaluse korteri võõrandamisest kasu 69

000 – 154,92 – 2373,76 = 66 471,32 eurot, millelt tuleb tasuda tulumaks. MTA leidis, et

vaidlusalune korter ei olnud kaebaja alaline või peamine elukoht, mistõttu ei rakendu

tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 5 punktis 1 sätestatud maksuvabastus. Samuti leidis MTA, et

kaebajal ei olnud õigust maksustatavast tulust maha arvata vaidlusaluse korteri ostuhinda, kuna

korteri ostjaks oli kaebaja ema, mitte kaebaja.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada vaidlustatud

maksuotsus ning vaideotsus osas, milles viimasega maksuotsus kehtima jäeti. Kaebuse

põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

3.1.

Vaidlusalune korter oli kaebaja põhiline elukoht alates 2018. aasta keskpaigast kuni

võõrandamiseni. Seda kinnitab esiteks asjaomast Õismäe tee elamut haldava korteriühistu

üldkoosoleku protokoll, kust nähtub, et kaebaja osales koosolekul. Teiseks kinnitavad seda

Maxima kliendikaardi väljavõtted ostude tegemise kohta vaidlusaluse korteri lähedal asuvas

kaupluses, mis samas asub ebamõistlikult kaugel samal ajal samuti kaebaja omandis olnud

teisest korterist (Astangu tn korter), mida MTA pidas kaebaja tegelikuks elukohaks. Seejuures

on kaebaja sõbranna KH kinnitanud, et 2018. aastal elas tema Astangu tn korteris. MTA on ilma

sisuliste põhjendusteta lugenud eelnimetatud seletuse ebausaldusväärseks. Kolmandaks

kinnitavad kaebaja vaidlusaluses korteris elamist ka fotod, kust nähtub kaebaja sõidukite

parkimine asjaomase Õismäe tee kortermaja ees ning viimaks oli vaidlusalune korter

registreeritud rahvastikuregistris kaebaja elukohana. MTA tuvastas vääralt, et vaidlusaluse

korteri kommunaalkulude arved esitati kaebaja ema nimele, kuna alates 2018. aasta juulikuust

on need esitatud kaebaja nimele. See, et kaebaja ema arved tasus, on loomulik, kuna kaebaja ja

tema ema elasid ühe perekonnana n-ö ühise rahakotiga.

3.2.

Vaidlusalune korter asub 15 korteriga trepikojas, ent maksuhaldur tegi vaid paari naabri

segaste ja mitte kokkulangevate ütluste põhjal järelduse, et kaebaja seal ei elanud. On küsitav,

kui täpselt said naabrid mäletada 2021. aasta suvel seda, kas või kui sageli nägid nad kaebajat

konkreetselt 2018. aasta lõpus ja 2019. aasta alguses, võttes ka arvesse, et kaebaja ja tema laps

lahkusid tavaliselt kodust kell 7.30 hommikul ja saabusid tagasi kl 19 paiku, erinevalt näiteks

kaebaja emast, kes käis väljas päevasel ajal, mistõttu nägid naabrid teda sagedamini.

3.3.

Naabritest usaldusväärsemat teavet kaebaja vaidlusaluses korteris elamise kohta oleks

MTA saanud korteriühistu juhatuse liikmetelt, samuti kaebaja lapse isalt, kes teadis, kus laps

elab, ent neilt MTA teavet ei küsinud, mistõttu esitab kaebaja nendelt isikutelt saadud seletused

kohtule.

2(9)

3-22-1943

3.4.

Isegi kui asuda seisukohale, et vaidlusalune korter ei olnud kaebaja elukoht, oli kaebajal

MKS § 83 lg 4 alusel õigus arvata maksustatavast tulust maha vaidlusaluse korteri ostuhind 37

500 eurot. Kaebaja soovis algusest peale vaidlusaluse korteri omandada ning tema vahenditest

tasuti 2011. aastal korteri müüjale, ent kuna ta ei saanud tehingu tegemisel osaleda, palus oma

emal osaleda tehingus ostjana. Hiljem vormistati korter kaebaja nimele kinkelepinguga.

Vaidlusaluse korteri ostmisele eelnevad toimingud tegi kaebaja, kelle korraldusel käis emaga

lepingu sõlmimisel kaasa ka jurist. Kaebaja emal puudusid vahendid korteri soetamiseks, küll

aga olid need olemas kaebajal, kes vahetult enne tehingu tegemist kandis summa oma ema

pangakontole. Eeltoodud asjaoludel oli 01.12.2015 kinketehing formaalsus, mille eesmärgiks oli

asjad korda ajada ning kinkelepingu poolte jaoks tähendas see vaid omandi ümberregistreerimist

õige omaniku nimele, ehk selle isiku nimele, kes korteri eest maksis.

4. MTA vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.

4.1.

Võõrandatud eluruumi kasutamine elukohana on maksumaksjale soodne maksuõiguslik

asjaolu, mille tõendamise kohustus lasub maksumaksjal, kelle esitatud tõendite kogum peab

veenma, et ta tõesti vaidlusaluses eluruumis elas. Kaebaja tõendamiskoormist tõstab siinsel

juhul see, et tema omandis oli samaaegselt ka Astangu tn korter, mis kanti ka pärast vaidlusaluse

korteri võõrandamist rahvastikuregistrisse kaeabaja elukohana.

4.2.

Kaebaja esitatud tõendid vaidlusaluses korteris elamise kohta on ebausaldusväärsed.

Ühistu koosolekul osalemine ei saa seda põhimõtteliselt tõendada. Maxima kliendikaartide

väljavõtetelt ei saa teha järeldust, et ostud tegi kaebaja. Fotod sõidukitest, mille

registreerimisnumbrid ei ole tuvastatavad, ei tõenda kaebaja elamist vaidlusaluses korteris, sest

isegi kui need on kaebaja sõidukid, võivad fotod olla tehtud ajal, mil kaebaja ema külastas.

4.3.

Vaidlusalune korter on 52,6 m2 suurune 2-toaline korter, kus elas kaebaja ema ning ühe

naabri sõnul lisaks ka kaebaja vend. Ebausutav on, et seal elas ka kaebaja koos oma lapsega,

olles samas enda väitel andnud oma Astangu tn korteri tasuta oma sõbranna kasutusse.

Sõbranna kinnitus, et tema elas Astangu tn korteris, ei ole usaldusväärne. Asjaolu, et

vaidlusaluse korteri kommunaalkulud tasus kaebaja ema, viitab sellele, et kaebaja vaidlusaluses

korteris ei elanud. Sama saab järeldada ka naabrite seletustest.

4.4.

Kohtumenetluses kaebaja esitatud tõendeid ehk korteriühistu juhatuse liikme seletust ja

kaebaja lapse isa seletust ei saa arvesse võtta tulenevalt maksukorralduse seaduse (MKS) § 102

lg 1 punktist 2, kuna kaebaja oleks saanud need esitada juba maksumenetluses. Igal juhul ei saa

kaebaja lapse isa ütlusi pidada usaldusväärseks, kuna tegemist on kaebajale lähedal seisva

isikuga, kes samas on MTA-le seletusi andes väitnud, et viibis 2018.–2019. aastal välismaal.

Korteriühistu juhatuse liikme seletust seevastu ei saa pidada usaldusväärsemaks vaidlusaluse

korteriga samas trepikojas paiknevate korterite elanike antud seletustest.

4.5.

Vaidlusaluse korteri ostuhinna tasus selle korteri omandamisel kaebaja ema, mistõttu ei

saa seda maha arvata kaebaja maksustatavast tulust. Kaebaja omandas vaidlusaluse korteri kinke

teel ehk tasuta.

5. Tallinna Halduskohus tegi 12.12.2023 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata.

Halduskohus nõutus vaidlustatud maksuotsuse põhjendustega ning esitas kokkuvõttes järgmised

põhjendused.

5.1.

Maksumaksja alalist või peamist elukohta iseloomustab esmalt selle seotus tema isiklike ja

majanduslike huvidega, mille esinemist peab maksumaksja ise tõendama vastavalt MKS § 56

lõikele 1. Rahvastikuregistri elukohakandel ja isiku enda ütlustel ei ole määravat tähtsust isiku

tegeliku elukoha määratlemisel. Vaidlustatud maksuotsuses ja seal viidatud kontrolliaktis

kirjeldanud asjaolud ja tõendid loovad piisava aluse järeldamaks, et kaebaja ei kasutanud

korterit võõrandamise hetkeni enda elukohana. Esiteks õigustab seda järeldust asjaolu, et

vaidlusaluse korteri võõrandamise ajal oli kaebaja omandis teinegi, st Astangu tn korter.

3(9)

3-22-1943

Arvestades vaidlusaluse korteri suurust ja seda, et seal elas kaebaja ema ning ka kaebaja vend,

on maksuhaldur põhjendatult eluliselt usutavamaks pidanud, et seal ei elanud samaaegselt ka

kaebaja koos oma lapsega. MTA järeldusi kinnitab ka see, et vaidlusaluse korteri

kommunaalarved esitati kaebaja ema nimele, kes need ka tasus ning ka naabrite ütlused ei

kinnita kaebaja elamist vaidlusaluses korteris. MTA leidis õigesti, et korteriühistu koosolekust

osavõtt ei kinnita kaebaja elamist vaidlusaluses korteris. MTA osutas õigesti ka sellele, et

Maxima kliendikaardi väljavõttelt ei ole tuvastatav, kes kaarti kasutas, samas kaebaja

pangakontolt ei nähtu tasumist Maxima kauplustes. Üksikud fotod sõidukitest ei saa samuti

tõendada, et kaebaja elas vaidlusaluses korteris.

5.2.

Tõendid, mille kaebaja esitas kohtumenetluses tuleb MKS 102 lg 1 p 2 kohaselt jätta

tähelepanuta, kuna kaebaja ei ole veenvalt põhjendanud nende tõendite esitama jätmist maksu-

või vaidemenetluses. Lisaks ei saa kaebaja lähikondsete hulka kuuluvate isikute kinnitusi, mis

on ilmselt vormistatud õigusnõustaja abiga, pidada tõsikindlateks tõenditeks.

5.3.

MTA leidis õigesti, et vaidlusaluse korteri ostuhinda ei saa soetusmaksumuse hulka

arvata, sest kaebaja ise seda korterit ei ostnud, vaid sai korteri omanikuks kinke teel selliselt, et

soetusmaksumus oli 0.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOAHD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada

halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus

on oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust, olemata sisuliselt käsitlenud kaebaja argumente,

samuti hinnanud vääralt tõendeid. Apellatsioonkaebuse argumendid on kokkuvõttes järgmised.

6.1.

Vaidlusalune korter oli kaebaja elukoht, mida kaebaja soovis maksumenetluses tõendada

oma sõprade ja sugulaste seletustega, ent kuna MTA pidas neid ebausaldusväärseteks, püüdis

kaebaja vaidlusaluses korteris elamist kinnitada ka korteriühistu koosoleku protokollidega,

Maxima kliendikaardi väljavõtetega, fotodega kortermaja ees parkivatest sõiduktest,

rahvastikuregistri elukohaandetega ja kaebaja nimele väljastatud kommunaalarvetega.

6.2.

Kui kaebaja ei oleks vaidlusaluses korteris elanud, puudunuks tal mistahes huvi osaleda

ühistu koosolekul. Maxima kliendikaardi väljavõtted esitas kaebaja tulenevalt kohtupraktikast,

kus on elukoha kindlaks tegemisel võetud arvesse mh seda, millises kauplustes isik käib.

Kaebajal oli keeruline mõista, milliseid tõendeid MTA aktsepteerib. Ainsateks, kes saavad

kinnitada isiku elamist konkreetsel aadressil on isiku lähikondsed, ent just nende selgitusi ei ole

MTA aktsepteerinud. Fotod sõidukitest pärinevad naabermajas oleva korteri müügikuulutusest

ning kinnitavad seega, et kaebaja sõidukid seisid asjaomase Õismäe tee elamu ees tihti, millest

järeldub, et kaebaja elas seal.

6.3.

Halduskohus on eiranud rahvastikuregistri andmete tähtsusest – kuna kaebaja omandis oli

2 korterit, siis on rahvastikuregistri andmed tähtsad. Kaebajal ei oleks olnud vaidlusaluse korteri

enda elukohana registreerimiseks mistahes põhjust, kui ta oleks tegelikult elanud Astangu tn

korteris. KH seletus tõendab, et Astangu tn korteris elas kogu 2018. aasta vältel KH, kes oli

nõus seal korteris toimuva remondiga kaasnevate ebamuguvustega, kuna ta sai korterit kasutada

tasuta. Kaebaja seevastu kolis vaidlusalusest korterist Astangu tn korterisse siis, kui viimases sai

remont valmis ja vaidlusalune korter sai müüdud. MTA ei oleks tohtinud lugeda KH seletust

ebausaldusväärseks pelgalt viimase lähedaste suhete tõttu kaebajaga ning oleks kahtluse korral

pidanud KH seletust täiendavalt kontrollima. Väite kohta, et kaebaja elas kuni vaidlusaluse

korteri võõrandamiseni Astangu tn korteris, ei ole MTA esitanud ühtki tõendit.

4(9)

3-22-1943

6.4.

Halduskohus tuvastas vääralt, et vaidlusaluse korteri kommunaalarved väljastati kaebaja

ema nimele, kuna alates 2018. aasta juulist väljastati need kaebaja nimele. Selles, et arved tasus

kaebaja ema, ei ole midagi üllatavat, kuna ka tema elas vaidlusaluses korteris.

6.5.

Halduskohus on vääralt hinnanud naabrite seletusi. Üks naabritest väitis, et vaidlusaluses

korteris elab vana naine koos koeraga, ent kaebaja emal ei ole koera alates 2016. aastast. Teine

naaber selgitas, et korteris elas naine koos noore mehega, kes olevat naise poeg, keda mõlemat

oli ta enda sõnul näinud paaril korral ega olnud nendega suhelnud. Kaebaja vend ei ole aga

vaidlusaluses korteris elanud, samas ei ole MTA kaebaja venna poole kunagi pöördunud. On ka

arusaamatu, kuidas saab isik, kelle korter asus vaidlusaluse korteriga võrreldes madalamal

korrusel, täie kindlusega väita, kes ja millisel ajavahemikul vaidlusaluses korteris elas.

6.6.

Halduskohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kaebaja esitatud täiendavad tõendeid –

kaebaja lapse isa, maakleri, juristi, vaidlusaluse korteri endise omaniku ning korteriühistu

juhatuse liikme seletused. Halduskohus ei märkinud, millisel õiguslikul alusel ta tõendid

tähelepanuta jättis, ega võtnud arvesse, et kaebajal ei olnud võimalik mõjutada kolmandaid

isikud ega sundida neid seisukohti esitama, samas kui maksuhaldurile olid need isikud teada, ent

viimane nende poole teabe saamiseks ei pöördunud. Liiati on halduskohus arusaamatul moel

kaebaja lähikondseteks pidanud korteriühistu juhatuse liikmeid ja ka nende seletused seetõttu

ebausaldusväärseteks lugenud. Erinevalt naabritest on ühistu juhatusel üldiselt väga hea

ülevaade sellest, kes millises korteris elab. Vajadusele pöörduda korteriühistu juhatuse poole

juhtis kaebaja korduvalt MTA tähelepanu, ent viimane seda siiski ei teinud.

6.7.

Halduskohus on jätnud analüüsimata kõik kaebaja argumendid, mis puudutasid

vaidlusaluse korteri soetusmaksumust. Kaebaja soovis algusest peale saada vaidlusaluse korteri

omanikuks ning tasus selle ostmisel selle eest, ent sai omanikuks alles hiljem sõlmitud

kinkelepinguga, samas ei pidanud tema ema talle tagastama korteri soetamisel tasutud

ostuhinda. Selliselt vormistatud tasaarveldust võib oma olemuselt tõlgendada kui ostu-müüki.

Kinkelepingu sisuks on kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta, ent

antud juhul ei saa rääkida kaebaja rikastumisest, kuna ta tasus kinkelepingu esemeks oleva

korteri eest oma vahenditest 2011. aastal.

7. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse kohta seisukoha, paludes jätta halduskohtu otsus

muutmata. Vastustaja leiab, et halduskohus on käsitlenud kõiki kaebaja väiteid piisava

põhjalikkusega ja õigesti hinnanud tõendeid. Väite, et kaebaja vend ei elanud vaidlusaluses

korteris, esitas kaebaja vastustaja hinnangul esmakordselt alles apellatsioonimenetluses ja seetõttu

tuleb see väide tähelepanuta jätta. Halduskohus jättis õigesti arvesse võtmata kaebaja esitatud

uued tõendid, kuna kaebaja ei saanud alles pärast maksuotsuse tegemist mõista, et ta ei ole tal

lasuvat tõendamiskohustust täitnud. Ka sisuliselt ei lükka kaebaja esitatud täiendavad tõendid

maksuotsuses tuvastatut ümber.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu ostus on kokkuvõttes õige ja

põhjendatud. Halduskohus rikkus menetlusnormi, kui jättis MKS § 102 lg 1 punktile 2 tuginedes

arvesse võtmata tõendeid, mille kaebaja esitas alles kohtumenetluses. Asja materjalid ei viita

sellele, et kaebaja jättis tõendid pahatahtlikult maksumenetluses esitamata (RKHKo 3-20-2201, p

20). See rikkumine ei toonud siiski kaasa vale otsuse tegemist, kuna ringkonnakohtu hinnangul ei

lükka need tõendid vaidlustatud maksuotsuse järeldusi ümber.

9. Ringkonnakohus nõustub MTA ja halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei ole veenvalt

tõendanud, et kasutas vaidlusalust korterit kuni selle võõrandamiseni oma elukohana. TuMS § 15

lg 5 punktis 1 sätestatud maksuvabastus on erand TuMS § 15 lõikes 1 sätestatud üldreeglist, mille

kohaselt kuulub vara võõrandamisest saadud kasu tulumaksuga maksustamisele. Maksuvabastuse

5(9)

3-22-1943

aluseks olevate asjaolude tõendamine on maksukohustuslase ülesanne. MKS § 56 lg 1 kohaselt on

maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Selle, millistele konkreetsetele

faktilistele asjaoludele ja neid kinnitavatele tõenditele tuginedes soovib maksukohustuslane

tõendada seda, et ta teatavat eluruumi oma elukohana kasutas, otsustab maksukohustuslane ise.

Maksukohustuslase soovil peab MTA selgitama, mida peab maksukohustuslane tõendama ning

MTA ei või maksukohustuslast eksitada, ent samavõrd ei pea ega saa MTA maksukohustuslasele

ette kirjutada, milliseid tõendeid esitada. Siinsel juhul ei nähtu ringkonnakohtule, et MTA oleks

rikkunud selgitamiskohustust või kaebajat eksitanud.

10. Kaebaja väide, et ta soovis tõendada vaidlusaluses korteris elamist oma sõprade ja sugulaste

seletustega, ent maksuhaldur luges need ebausaldusväärseteks, ei ole õige. Kaebaja ei ole

viidanud ühelegi konkreetsele isikule, kellelt seletuse võtmist oleks kaebaja taotlenud ning kellelt

seletuse võtmisest oleks MTA keeldunud. MTA ei pidanud ise hakkama tuvastama isikuid, kellel

võiks olla teavet selle kohta, kus kaebaja elas, vaid võis piirduda kaebaja esitatud tõendite

hindamisega. Kaebajal oli võimalik taotleda, et maksuhaldur koguks tõendid, mis kaebajale

endale olid kättesaamatud, nt võtaks seletusi teatavatelt konkreetsetelt isikutelt, kes kaebaja

hinnangul teadsid asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks

selliseid taotlusi esitanud. Ka kaebaja väide, et ta juhtis menetluse käigus korduvalt maksuhalduri

tähelepanu vajadusele võtta seletused korteriühistu juhatuse liikmetelt, on paljasõnaline ja

tõendamata. Kaebaja on kontrolliaktile esitatud eriarvamuses ja kohtule esitatud avaldustes

käsitlenud küll seda, kas või kui täpsed teadmised said vaidlusaluse korteri elanike kohta olla neil

kahel naabril, kelle käest maksuhaldur omal algatusel seletused võttis, ent ei nähtu, et kaebaja

oleks maksumenetluse käigus nimetanud maksuhaldurile konkreetseid isikuid, kelle seletustega ta

soovib tõendada, et ta tegelikult vaidlusaluses korteris elas. Kaebaja on ekslikult seisukohal, et

MTA ülesanne oli tõendada, et kaebaja vaidlusaluses korteris ei elanud. Vastupidi, kaebaja

ülesanne oli tõendada, et ta seal elas. Olukorras, kus kaebaja ei viidanud konkreetsetele

asjaoludele ja võimalikele tõenditele, mis saaksid seal korteris elamist kinnitada, ei pidanud MTA

hakkama ise püüdma välja selgitada kõikvõimalikke asjaolusid, mis võiksid rääkida selles korteris

elamise kasuks.

11. Eelöeldu puudutab ka kaebaja etteheidet, et MTA võttis seletused üksnes kahelt vaidlusaluse

korteriga samas trepikohas olnud asuva korteri omanikult. Iseenesest on kaebajal õigus selles, et

nende isikute seletused on mõneti ebaselged, ent kaebaja leiab vääralt, et ainuüksi nende seletuste

pinnalt on maksuhaldur teinud järelduse, et kaebaja ei elanud vaidlusaluses korteris. Nii OF (dtl

110) kui MS (dtl 129) seletuste kohta on MTA õigesti leidnud, et need ei kinnita kaebaja elamist

vaidlusaluses korteris. Kuigi üks neist väitis, et vaidlusaluses korteris elas vana naine koeraga

ning teine, et seal elas naine koos noore mehega, on oluline, et kumbki neist ei väitnud, et 2018.

aastal või 2019. aasta alguses oleks vaidlusaluses korteris elanud inimesed, keda võiks pidada

kaebajaks ja/või tema lapseks. Kuna MTA ei pidanud tõendama, et kaebaja ei elanud

vaidlusaluses korteris, võis ta pärast seda, kui kahe naabri seletused kaebaja seal elamist ei

kinnitanud, teha järelduse, et kaebaja seal elamist kinnitavad tõendid puuduvad. Kui kaebaja oli

seisukohal, et mõni samas trepikojas või majas elav inimene saaks oma seletusega kaebaja seal

elamist kinnitada, oleks ta pidanud MTA-le nimetama selle isiku ja taotlema sellelt isikult

seletuse võtmist. Seda kaebaja ei teinud. MTA ei pidanud võtma omal algatusel seletusi kõigilt

korteriomanikelt pelgalt selleks, et kontrollida, kas mõni neist midagi asjassepuutuvat teab.

12. Mis puudutab kaebaja etteheidet, et MTA ei võtnud seletusi korteriühistu juhatuse liikmetelt,

siis ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et MTA pidi eeldama, et ühistu juhatuse

liikmetel on teave selle kohta, kes millises korteris elab. Ühistu juhatusel on mõistagi teave

korteriomanike kohta, ent pole mistahes põhjust eeldada, et nad on kursis üksikasjalikult sellega,

kes korterites tegelikult elab. Sellega seoses on vastustaja põhjendatult osutanud ka sellele, et kui

asjaomase korteriühistu juhatus oleks olnud teadlik sellest, et vaidlusaluses korteris elab lisaks

6(9)

3-22-1943

kaebaja emale ka kaebaja koos oma tütrega, siis ei oleks ühistu esitatud arvetel märgitud korteri

tarbijate (elanike) arvuks 1, kusjuures arvete kohaselt sõltus tarbijate arvust ka konkreetse

kululiigi (prügiveokulu) jagamine korteriomanike vahel.

13. Ringkonnakohus nõustub siiski kaebaja etteheitega, et kohtumenetluses esitatud tõendite, sh

korteriühistu juhatuse liikmete, aga ka kaebaja endise abikaasa seletuse tähelepanuta jätmine

MKS § 102 lg 1 punktile 2 viidates ei olnud põhjendatud. Halduskohus oleks pidanud neid

tõendeid sisuliselt hindama. MKS § 102 lg 1 p 2 alusel saab piirata tõendite esitamist

maksuotsuste vaidlustamise korral erandjuhul, kui tegemist on tõendiga, mis pidi

maksukohustuslasele kättesaadav olema juba maksumenetluse ajal ning mille esitamist oli

maksuhaldur temalt piisavalt selgelt nõudnud (vt selle kohta Riigikohtu otsus haldusasjas 3-20-

2201, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuigi sellest, et vaidlusaluse korteri enda

elukohana kasutamise tõendamine on kaebaja ülesanne, pidi kaebaja hiljemalt kontrolliaktist

üheselt aru saama, nagu ka sellest, et seni esitatud tõendeid ei pea MTA selle tõendamiseks

piisavaks, ei andnud maksuhaldur kontrolliaktis piisavalt täpseid selgitusi, millest kaebaja

pidanuks mõistma, et võimalikeks tõenditeks, mida ta saaks esitada, võiksid olla need tõendid,

mille ta esitas hiljem kohtule. Kuigi MTA ei pea menetluse käigus ütlema maksukohustuslasele,

milliseid tõendeid viimane esitama peaks, saab pärast maksuotsuse tegemist esitatud tõendid

MKS § 102 lg 2 punktile 1 tuginedes tagasi lükata vaid siis, kui maksuhaldur on piisavalt selgelt

selliste tõendite esitamist enne maksuotsuse tegemist nõudnud. Siinsel juhul see nii ei olnud, nt ei

nähtu, et maksuhaldur oleks kaebajalt konkreetselt küsinud, kas kaebajale on teada konkreetseid

isikuid, kes võiks oma seletustega kinnitada, et kaebaja elas vaidlusaluses korteris.

14. Ringkonnakohus leiab siiski, et halduskohtule esitatud täiendavad tõendid ei kinnita, et

kaebaja elas vaidlusaluses korteris kuni selle võõrandamiseni. JP (dtl 51) seletuse

usaldusväärsuses saab kahelda esiteks põhjusel, et tegemist on kaebaja lapse isaga, kellel on

kaebajaga ühisest lapsest tingituna põhimõtteliselt huvi kaebaja majandusliku heaolu vastu.

Teiseks vähendab JP seletuse usaldusväärsust see, et kaebaja osutas JPle kui asjas tähtsust

omavaid asjaolusid teadvale isikule alles kohtumenetluses. Nagu eespool öeldud, ei anna see alust

tõendi tähelepanuta jätmiseks, küll aga saab seda arvesse võtta tõendi usaldusväärsuse ja kaalu

hindamisel. Kolmandaks tuleb sedastada, et JP seletus on äärmiselt üldsõnaline ning lisaks sellele

väitis kaebaja ise MTA-le 17.05.2021 esitatud kirjalikus seletuses (dtl 224 jj), et tütar elas

vaheldumisi tema ja oma isa juures. Kirjalikus seletuses, mille kaebaja esitas halduskohtule, on JP

väitnud aga, et kaebaja elas 2018.– 2019. aastatel vaidlusaluses korteris koos oma ema ja tütrega.

JP ei märgi, et tütar oleks osa ajast elanud tema juures ning liiati võõrandas kaebaja vaidlusaluse

korteri juba 2019. aasta veebruari alguses ehk 2019. aastal saanuks kaebaja ja tema tütar elada

selles korteris väid väikese osa ajast.

15. Samuti leiab ringkonnakohus, et korteriühistu juhatuse liikmete seletused (dtl 53, 82) ei

kinnita veenvalt, et kaebaja kasutas vaidlusalust korterit kuni selle võõrandamiseni oma

elukohana. Seletustest ei nähtu, mis asjaoludel väidavad ühistu juhatuse liikmed seda teadvat.

Nende seletuse usaldusväärsuse seab samuti kahtluse alla see, et maksumenetluse käigus ei

viidanud kaebaja neile kui isikutele, kellele on teada kaebaja selles korteris elamisega seotud

asjaolud. Ühistu juhatuse teadlikkuse sellest, kes ja millal täpselt selles korteris elas, seab kahtluse

alla ka juba eespool osutatud asjaolu, et ühistu esitatud arvetel kajastus vaidlusaluses korteris

tarbijate arv 1. Seejuures on kaebajal õigus, et kuni juunikuuni oli arvete adressaadiks märgitud

kaebaja ema, juulikuu arvest alates kaebaja, ent sellele vaatamata oli kõigil arvetel tarbijate

arvuks märgitud 1. Seega saab usutavaks pidada, et tegelikult ei teadnud ühistu juhatuse liikmed,

mitu inimest korteris elas.

16. Mis puudutab kaebaja etteheidet, et halduskohus tuvastas valesti, et ühistu esitas arved

kaebaja ema nimele, siis see eksimus ei viinud halduskohut kokkuvõttes valele järeldusele.

Sellele, kes oli arvete adressaat, ei ole halduskohus olulist kaalu omistanud. Küll aga on MTA ja

7(9)

3-22-1943

halduskohus asjakohaselt osutanud sellele, et arvete eest tasus kaebaja ema. Selles, et kaebaja ema

samuti vaidlusaluses korteris elas, ei ole seejuures vaidlust. Kaebaja seisukoht, et ühise

majapidamise moodustavad inimesed võivad jagada ühiseid kulusid nii, et üks neist kannab üht

liiki (nt eluasemega seotud) kulud ning teine teist liiki (nt toiduga seotud) kulud, on iseenesest

loogiline. Samas, võttes arvesse maksuhalduri tuvastatud asjaolu, et kaebaja ema sissetulek oli

kasin ning asjaolu, et kaebaja ise tasus samal ajal Astangu tn korteriga seotud kulusid ilma, et

oleks mistahes tõendeid selle kohta, et Astangu tn korteris väidetavalt elanud KH oleks kaebajale

need kulud hüvitanud, saab pigem pidada usutavaks, et kaebaja ema kandis vaidlusaluse korteriga

seotud kulud põhjusel, et tema ainsana selles korteris elas.

17. MTA ja halduskohus pidasid põhjendatult ebausaldusväärseks KH seletust (dtl 283).

Seletuses väidab KH, et kasutas 2018. aastal Astangu tn korterit oma elukohana. Kaebaja on

väitnud, et KH kasutas seda korterit tasuta ning sestap oli nõus ka seal toimuva remondiga. MTA

ei ole KH seletust ebausaldusväärseks pidanud pelgalt sel põhjusel, et tegemist on kaebaja

sõbrannaga. MTA on osutanud õigesti ka asjaolule, et rahvastikuregistri andmetel oli Astangu tn

korter KH elukohaks kuni 27.12.2017 (vastustaja 28.10.2022 vastuse lisa 25, dtl 182).

Ringkonnakohus nõustub MTA järeldusega, et üürilepingu või muu sarnase kokkuleppe alusel

eluruumi kasutaval isikul ei ole mõistlikku põhjust registreerida enda elukohana mõnd muud

eluruumi, kui ta tegelikult elab jätkuvalt edasi senises eluruumis. Pidades silmas, et KH, kes

alates 2009. aastast oli elanud rahvastikuregistri andmetel Astangu tn korteris, lahkus selle registri

andmetel sealt 27.12.2017 ning kõrvutades seda asjaoluga, et samal ajal registreeris kaebaja enda

elukohaks vaidlusaluse korteri (dtl 262) – millest saab järeldada, et sel ajal lahkus ta oma

varasemast elukohast ehk vahetas elukohta saab usutavaks pidada, et tegelikult vabastas KH

Astangu tn korteri selleks, et sinna saaks elama asuda kaebaja. Selle pinnalt võis MTA pidada

usutavamaks, et kaebaja asus 2018. aasta alguses elama Astangu tn korterisse ning tõdeda, et ka

kaebaja esitatud tõendid ei kinnita veenvalt, et viimane kasutas 2018. aastal ja/või 2019. aasta

alguses oma elukohana vaidlusalust korterit.

18. Eelnevaga seoses tõdeb ringkonnakohus sarnaselt MTA-ga, et ei saa usutavaks pidada, et

kaebaja – tookord 38-aastane naine, kes kasvatas 12-aastast tütart – asus elama koos oma emaga

2-toalisse korterisse olukorras, kus kaebajale endale kuulus samas piirkonnas, umbes 1,5 km

pikkuse teekonna kaugusel vähemalt üldjoontes samaväärses korterelamus asuv 2-toaline korter,

mida tema väitel kasutas sel ajal tasuta tema sõbranna, kes seejuures 2017. aasta lõpus oli

rahvastikuregistris oma elukohaandmeid muutnud ehk end kaebajale kuuluvast Astangu tn

korterist n-ö välja kirjutanud. Mõistagi pole välistatud, et mingisugustel arusaadavatel asjaoludel

(nt majanduslikel põhjustel, ajutiselt muu eluruumi kasutamise võimatuse tõttu, pereliikme

hooldusvajadusest tingituna vms) elavad mitu põlvkonda koos kitsastes oludes, ent siinsel juhul ei

ole kaebaja toonud veenvalt esile ühtki põhjust, miks ta pidi koos tütrega kolima vaidlusalusesse

korterisse, kus elas tema ema. Kaebaja küll väitis, et Astangu tn korteris toimus 2018. aasta teises

pooles ja 2019. aasta alguses remont, ent selle kohta ei ole esitatud ühtki tõendit ega

üksikasjalikku kontrollimist võimaldavat selgitust. Liiati ei saa usutavaks pidada, et umbes pool

aastat väldanud 2-toalise korteri remont oli sellise intensiivsusega, et kaebaja pidas paremaks

elada sel ajal koos oma emaga vaidlusaluses korteris, ent samas ei olnud see remont selline, et

oleks takistanud vaidlusaluses korteris elamist KHl, kes kaebaja väitel elas seal koos oma lastega.

Kõik eeltoodud asjaolud kogumis, seal hulgas kaebaja enda ja KH ebausutavad seletused Astangu

tn korteri kasutamise kohta õigustavad järeldust, et kaebaja ei elanud vaidlusaluses korteris. MTA

leidis õigesti, et selles olukorras pidi kaebaja esitama usutavamad tõendid vaidlusaluses korteris

elamis kohta, ent ta ei teinud seda. Seevastu on põhjendamatu kaebaja etteheide, et MTA ei ole

tõendanud, et kaebaja elas Astangu tn korteris. MTA ei pidanud seda tõendama.

19. Ringkonnakohus nõustub MTA ja halduskohtu järeldustega, mis puudutavad kaebaja esitatud

fotosid parkivatest sõidukitest, korteriühist koosoleku protokolli ja Maxima kliendikaardi

andmeid. Kuna vaidlust pole, et kaebaja ema elas vaidlusaluses korteris, on loogiline, et

8(9)

3-22-1943

kortermaja ees võis seista kaebaja kasutuses olev sõiduk, kui kaebaja oma ema külastas.

Seejuures ei selgu fotodelt üheselt, millal need tehtud on ning ilmselgelt ei saa neist teha

kaugeleulatuvat järeldust, et need sõidukid pidid asjaomase maja ees seisma pidevalt. Ilmselgelt

põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et korteriühistu koosolekust osa võtmiseks puudub põhjus

korteriomanikul, kes korteris ise ei ela. Korteriühistu eesmärk on korteriomanditeks jagatud

kinnisasja ühine majandamine korteriomanike varaliste huvide kaitseks. Huvi korteriühistu

tegevuse, sh üldkoosoleku ostuste vastu lähtub omandõigusest, mitte sellest, kas korteriomanik

elab korteris ise. Maxima kliendikaardi väljavõttelt ei ole tuvastatav, et tegemist oli kaebaja

kasutuses oleva kaardiga või et seda reaalselt kasutas ostude tegemisel kaebaja. Puuduvad tõendid

selle kohta, et kaebaja oleks vaadeldaval ajal regulaarselt teinud olmesissoste vaidlusaluse korteri

läheduses asuvatest kauplustest.

20. Ringkonnakohus nõustub MTA ja halduskohtu seisukohaga, et kaebajal ei ole õigust arvata

tulumaksuga maksustamisele kuuluvast summast maha vaidlusaluse korteri soetusmaksumust.

Vaidlustatud maksuotsuse põhjendused on selles küsimuses ammendavad. Kaebaja käsitlusega,

mille kohaselt oli korteri tegelikuks ostjaks juba 2011. aastal kaebaja ise ning 2015. aastal

sõlmitud kinkeleping vaid mingisugune tegeliku õigusliku tähenduseta formaalsus, ei saa

nõustuda. Sõltumata sellest, kust pärines raha, mille arvelt korteri müüjale 2011. aastal ostuhind

tasuti ja olenemata sellest, mis oli korteri soetamise ajend või mida kaebaja ja /või tema ema selle

korteriga edaspidi teha kavatses, omandas selle korteri kaebaja ema, kellel tekkisid kõik

võlaõiguslikust müügilepingust tulenevad õigused ja kohustused, samuti omandi üleandmist

käsitlevast asjaõiguslepingust tulenevad õigused ja kohustused ning omaniku vastutus.

Asjaõigusseaduse § 56 lg 1 kohaselt kinnistusraamatusse kantud andmete, sh omanikukande

õigsust eeldatakse ja kaebaja põhjendused ei lükka seda eeldust ümber. Kaebaja omandas

vaidlusaluse korteri 2015. aastal kinkelepingu alusel ehk tasuta. Kinkelepingust tekkisid selle

pooltele need õigused ja kohustused, mis seaduse kohaselt kaasnevad kinkelepinguga. Nii näiteks

erineb kinkija vastutus asja puuduste eest mõneti müüja vastutusest müüdud asjas puuduste eest

(võlaõigusseaduse § 264). Samuti on kinkijal õigus kinkelepingust taganeda – sh pärast

kinkelepingu täitmist ehk asja üleandmist – kui kingisaaja on tema vastu üles näidanud jämedat

tänamatust (võlaõigusseaduse § 267—268), millesarnaseid õigusi ei kaasne müügilepinguga.

Lisaks sellele ei ole kaebaja esitanud mitte ühtki tõendit selle kohta, et kaebajal oleks enne

kinkelepingu sõlmimist olnud tegelikult mingisugune kehtiv võlanõue oma ema vastu ning et

kinkelepinguga koos oleksid kaebaja ja tema ema sõlminud varjatud kokkuleppe, et kingi

üleandmisega loetakse võlg tasutuks. Sellest, et kaebaja kandis enne vaidlusaluse korteri

soetamist üle minigi rahasumma, nagu ka sellest, et kaebaja tegeles vaidlusaluse korteri valimise,

ülevaatamise, ostu-müügitehingu ettevalmistamise jms-ga, ei saa järeldada, et 2015. aastal

sõlmitud kinkeleping oli varjatud tehing, millega varjati tegelikult kaebaja ja tema ema vahelist

müügilepingut, kus müügihind vastas vaidlusaluse korteri 2011. aasta ostuhinnale.

21. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada avaldamisele

kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võivad andmed initsiaalide või tähemärgiga.

Kaebajate nimed, samuti kohtuotsuse kirjeldavas ja põhjendavas osas nimetatud füüsiliste isikute

nimed ei ole avaldatava kohtulahendi mõistmiseks vajalikud ning saab eeldada asjaomaste isikute

huvi, et nende andmed avaldatud kohtulahendis ei kajastuks. Seetõttu tuleb kohtuotsuses

sisalduvad füüsiliste isikute nimed (v.a kohtulahendi päises olevad kohtu koosseisu liikmete

nimed) asendada otsuse avaldamisel initsiaalidega.

22. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude

välja mõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)