2-24-145029/8 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. oktoober 2025, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-145029

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi A.J vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1736 eurot 60 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) lepinguline

esindaja: Pille Martin (e-post XXX)

Kostja: A.J (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda.

3. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Kostjale toimetada otsus kätte kohtuotsuse

resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ja lugeda kohtuotsus

kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud

Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu menetluses on B2 Impact OÜ (hageja) hagi A.J-i (kostja) vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks. B2 Impact OÜ esitas 18. märtsil 2025 kohtule hagiavalduse, milles palub

mõista kostjalt enda kasuks välja kostja ja Esto AS vahel sõlmitud järelmaksulepingust nr

117721251115 tulenev võlgnevus, s.o sissenõutavaks muutunud põhiosa 780 eurot 11 senti,

sissenõutavaks muutunud viivis 37 eurot 79 senti ning lisanduv viivis põhinõudelt kuni

sellekohase tasumiseni alates 18. märtsist 2025 seadusjärgses viivisemääras, so 11,15% aastas

ning krediidikonto lepingust nr 27941374878 tulenev võlgnevus, slo sissenõutavaks muutunud

põhiosa 481 eurot 30 senti, sissenõutavaks muutunud intress 66 eurot 28 senti, sissenõutavaks

muutunud viivis 102 eurot 29 senti ja lisanduv viivis põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni

alates 19. märtsist 2025 seadusjärgses viivisemääras, so 11,15% aastas. Lisaks palub hageja

kostjalt välja mõsta eelnevate lepingute võlgnevuse sissenõudmisega kaasnenud kulud lepingute

ajal 15 eurot ja sissenõudmisega kaasnenud kulud peale lepingute loovutamist 35 eurot.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Esto AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 11. märtsil 2024

järelmaksulepingu nr 117721251115, mille alusel sai kostja krediiti 800 eurot. Kostja pidi laenu

tagastama 36 osamaksena. Lisaks sõlmisid kostja ja Esto AS 10. märtsil 2024 tähtajatu

arvelduskrediidi lepingu nr 27941374878 krediidilimiidiga 500 eurot. Kostja pidi laenu

tagastama hiljemalt 60 osamaksega. Kostjal tekkis mõlema lepingu puhul võlgnevus alates

3. osamaksest (s.o 16. juunist 2024). Esialgne võlausaldaja edastas 30. augustil 2024 kostjale

laenulepingute ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse

tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, luges esialgne

võlausaldaja lepingud üles öelduks 14. septembril 2024. Esialgne võlausaldaja loovutas oma

nõude kostja vastu hagejale.

2. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 11. märtsil 2024 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 117721251115 (dtl 49 - 51;

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 52 – 56) ja 10. märtsil 2024 sõlmitud

tarbijakrediidilepingust nr 27941374878 (dtl 101 - 102; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl

103 – 106). Lepingu alusel sai kostja vastavalt 800 euro ja 500 euro suuruse laenu. Kostja

kohustus tagastama lepingu nr 117721251115 alusel saadud laenu maksegraafiku alusel (dtl 50

– 51) ja lepingu nr 27941374878 alusel saadud laenu üks kord kuus 15. kuupäevaks vastavalt

1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10

eurot (dtl 101).

5. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidilepingud

VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud

tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul

kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu

ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui

kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa

tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral

öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

6. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu nr 117721251115 krediidi kulukuse määr 51,30% aastas ja lepingu nr 27941374878

krediidi kulukuse määr on 51,11% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (10 – 11 märtsil 2024) oli

Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määr 17,36% (kolmekordne määr seega 52,08%). Seega ei ületa

lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra

enam kui kolm korda.

7. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on kostjale laenu andes järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-

st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

8. Hageja on hagi p-s 2.10 ja 3.10 selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis

esialgne võlausaldaja arvesse kostja täidetud taotluses esitatud teavet ning esialgne võlausaldaja

on kontrollinud kostja sissetulekuid ja finantskohustusi pangakonto väljavõtte alusel. Esialgne

võlausaldaja on teada saanud, et kostja igakuine sissetulek oli 538 eurot 38 senti ja kohustused

143 eurot. Igakuisteks majapidamiskuludeks arvestati 304 eurot. Päringud teostati ka

creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskoor. Aktiivsed

maksehäired puudusid. Kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud

automatiseeritud metoodika tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on

krediidivõimeline.

9. Kohtu hinnangul on esialgne võlausaldaja oma analüüsis kostja igakuiste kulutuste ja

sissetulekute osas olnud pealiskaudne. Võlausaldaja on jätnud kontrollimata kostja

ülalpeetavate olemasolu ja arvu. Kostjal oli seisuga 10. märts 2024 neli alaealist last, kelle

suhtes oli tal ülalpidamiskohustus. Kohutu jaoks ei ole eluliselt usutav, et sissetulekuga ca 558

eurot kuus oli kostjal võimalik juba olemasolevaid kohustusi, võlausaldajaga sõlmitud lepingute

alusel võetud uusi kohustisi ning nelja lapse ülalpidamiskohustust täita.

Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkunud.

10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

11. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi

on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks

muutunud.

Hageja on 8. septembril 2025 esitatud nõude ümberarvestuses märkinud, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise korral tuleb kõik kostja järelmaksu lepingu nr 117721251115

maksed (78 eurot 98 senti) ning krediidikonto lepingu nr 27941374878 maksed (30 eurot 81

senti) arvestada põhinõude katteks ning intress ja viivis tuleb arvestada seadusjärgses määras.

Seega on hageja nõue järelmaksu lepingu nr 117721251115 osas 771 eurot 89 senti, s.o

järelmaks 800 eurot – 78 eurot 98 senti = põhinõue 721 eurot 02 senti, millele lisandub intress 7

eurot 61 senti (perioodil 16.06.2024 – 13.09.2024) ning viivis 43 eurot 26 senti (perioodil

14.09.2024 – 18.03.2025). Hageja nõue krediidikonto lepingu nr 27941374878 osas on 503

eurot 87 senti, s.o krediiti 500 eurot – 30 eurot 81 senti = põhinõue 469 eurot 19 senti, millele

lisandub intress 6 eurot 68 senti (perioodil 18.05.2024 – 14.09.2024) ning viivis 28 eurot

(perioodil 15.09.2024 – 18.03.2025). Hageja ei ole kohtule esitanud ümberarvestatud ja kostjale

esitatud nõuete maksegraafikut, ühtlasi on märkimata, et millisest osamaksest alates on kostja

ümberarvestuse tulemusena viivituses ning kas lepinguid saab lugeda ülesöelduks.

Kuigi hageja ei ole vaatamata kohtunõudele ja hoiatusele, et kohus ei arvuta hageja eest tema

nõudeid välja, esitanud nõuetekohast ümberarvestust, siis asub kohus seisukohale, et arvestades

hageja poolt 8. septembril 2025 kohtule esitatut ei saanud kostja olla kummagi laenulepingu

alusel 30. augustil 2024 kolme üksteisele järgneva tagasimaksega viivituses ning hagejal ei

olnud VÕS § 416 lg 1 kohaselt õigust lepinguid 14. septembril 2024 üles öelda. Eeltoodust

tulenevalt ei ole laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas

veel möödunud, mistõttu ei ole laenu põhiosa muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks (VÕS §

82 lg 7). Seega ei saa kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud summasid.

Ilma korrektselt ümberarvutatud ning kostjale teatavaks tehtud maksegraafikuta ei ole kohtul

võimalik hagi ka osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja

tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed

on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja teinud. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta

oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg

2).

Kohus peab vajalikuks rõhutada, et hagejal oli võimalik esitada kohtule nõuetekohane

ümberarvestus. Ka Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-24-10856 7. aprilli 2025

lahendis selgitanud, et tsiviilkohtumenetluse ülesanne on muuhulgas tagada, et kohus lahendaks

tsiviilasja mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kohtu ülesanne ei ole aidata

hagejal ümberarvestuses esinevaid puudusi kõrvaldada. Seda enam, et hagejal on menetluses

lepinguline esindaja, kellelt saab oodata juba esimese menetlustoiminguna nõuetele vastava

hagiavalduse esitamist. Hageja saab valida, millal ta hagi esitab. Seega on hagejal võimalik

valmistada oma nõue ette selliselt, et menetlus ei peaks keskenduma hageja dokumentides

esinevate puuduste kõrvaldamisele, mis oleksid muidu hõlpsasti ära hoitavad kohtumenetluses

osalemiseks nõutava piisava ettevalmistusega.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.

12. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostjal eelduslikult menetluskulud puuduvad, kuna ta ei ole hagile vastanud. Seega jätab kohus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramata kuna hüvitamisele kuuluvad

menetluskulud puuduvad.

13. Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus

kostjale kätte toimetada avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Olukorras,

mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu,

ei pea kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg

1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Praegusel juhul nähtub asjaoludest, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1

sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta (vt ka Riigikohtu 16. septembri 2020

määrus tsiviilasjas nr 2-18-9218, p 10 ja 20. aprilli 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-123093, p

9.2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik