2-24-122142/7 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. oktoober 2025, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-122142

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi M.I vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2733 eurot 38 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, asukoht

XXX), lepinguline esindaja Anu Volmer (e-post XXX)

Kostja: M.I (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista M.I-lt B2 Impact OÜ kasuks välja 2262 eurot 3 senti (s.o põhinõue 2000 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 227 eurot 2 senti ja sissenõudmiskulud 35 eurot).

3. Mõista M.I-lt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (2000 eurolt) alates 29.

jaanuarist 2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ viivisenõue 217 euro 49 sendi ulatuses ja

sissenõudmiskulude nõue 15 euro ulatuses. Jätta täielikult rahuldamata B2 Impact OÜ

intressinõue (238 eurot 69 senti).

5. Jätta menetluskuludest 83% M.I ja 17% B2 Impact OÜ kanda.

6. Mõista M.I-lt B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskulud 369 eurot 35 senti.

7. Mõista M.I-lt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (369 eurolt 35 sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

8. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 28. jaanuaril 2025 Tartu Maakohtule M.I (kostja) vastu hagi,

milles palub mõista kostjal enda kasuks välja põhivõlgnevus 2000 eurot, intress 238 eurot 69

senti, viivis 444 eurot 69 senti, sissenõudmiskulud 50 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid BB Finance OÜ (esialgne võlausaldaja) ja kostja 7. novembril

2023 krediidilepingu, mille alusel sai kostja krediiti smmas 2000 eurot. Lepingus lepiti kokku

intressimääras 41% aastas, krediidi kulukuse esialgne määra 48,55%. Krediidi kogukulu ja

krediidi kulukuse määr on arvutatud lepingu sõlmimise kuupäeva seisuga eeldusel, et

intressimäär on 41% aastas ja kogu krediidilimiit 2000 eurot võetakse koheselt kasutusse

viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 60 kuu jooksul 60 igakuise tagasimaksena.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi. Esialgne võlausaldaja saatis 9. veebruaril 2024

kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse

tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, luges

võlausaldaja kostjaga sõlmitud lepingu 24. veebruaril 2024 üles.

Esialgne võlausaldaja on oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale.

2. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 7. novembril 2023 krediidilepingust (dtl 66 – 68; Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo dtl 63 – 65). Lepingu alusel sai kostja 2000 euro suuruse laenu. Kostja kohustus

tagastama igakuiselt 10. kuupäevaks 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse

võetud krediidist, millele lisandus intress.

5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu

laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS

§ 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud

tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul

kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu

ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui

kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa

tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral

öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

7. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 48,55% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (7.

novembril 2023) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,72%. Seega ei ületa lepingu järgne

krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm

korda.

8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

9. Hageja on hagi p-s 1.2 selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne

võlausaldaja arvesse kostja esitatud teavet, kontrollis avalikke andmebaase ning Maksu- ja

Tolliametist saadud kostja keskmise sissetuleku andmeid. Kostja esitatud andmete põhjal oli

kostja laenuvõimeline. Esialgne võlausaldaja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult

ja jõudnud positiivse otsuseni. Hagile on lisatud laenutaotlus (dtl 49), Maksu- ja Tolliameti

päringu vastus (dtl 52-57) ja avalike andmebaaside väljavõtted (dtl 58-62).

Hagiavalduse kohaselt ei ole esialgne võlausaldaja kostjalt nõudnud konto väljavõtteid. Kohtu

hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Kohtule esitatud tõenditest (Creditinfo ja Krediidiregistri, rahvastikuregistri, Ametlike

Teadaannete ning EMTA väljavõtted) ei ilmne kostja tegelikud igakuised kohustused. Ka siis,

kui kohus saaks lähtuda esialgse võlausaldaja kindlaks tehtud sissetulekust (keskmiselt 1597

eurot 6 senti kuus), ei ole esialgne võlausaldaja kindlaks teinud kostja kohustusi. Esialgne

võlausaldaja on kostja kohustuste hindamise puhul lähtunud krediidiandja enda praktikast

tulenevale statistikale, millest järeldati, et kostja sissetulekutest tulenevalt oli kostja kohustuste

baasmäär 525 eurot 11 senti. Lisaks on krediidiandja arvestanud kostja majapidamiskuludeks

Statistikaameti arvestusliku elatusmiinimumi 463 eurot 32 senti ning arvestanud puhvriga 75

eurot (s.0 5% netosissetulekust) muude ootamatult suurenenud rahaliste kohustuste katmiseks.

Kohus on seisukohal, et krediidiandja poolt kasutatav kostja igakuiste kulutuste hindamise

mudel ei kajasta kostja tegelikke kohustusi. Tegemist on üksnes krediidiandja enda statistikal

põhineva oletusega, mille pinnalt ei saa teha konkreetse laenutaotlejaga seotud otsuseid. Seega

on krediidiandja jätnud krediidiotsust tehes arvestamata laenutaotleja tegelike igakuiste

kohustustega.

Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkunud.

10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

11. Hageja on hagiavalduses toonud välja arvestuse olukorras, kus kohus asub seisukohale, et

esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on märkinud,

et sellises olukorras tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud 2000 eurot.

12. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

Kostja ei ole maksegraafiku alusel ühtegi osamakset tasunud. Esimene makse oleks pidanud

olema 10. detsembril 2023. Esialgne võlausaldaja on 9. veebruaril 2024 määranud kostjale

täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Selleks ajaks oli kostja viivituses detsembri, jaanuari

ja veebruari maksetega. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul,

luges krediidiandja lepingu 24. veebruaril 2024 üles öelduks (dtl 71-72).

Kohus leiab, et praegusel juhul on VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu

ülesütlemiseks täidetud. Seega on leping kehtivalt üles öeldud.

13. Kuivõrd leping on kehtivalt üles öeldud, on hagejal õigus nõuda kogu võlgnevuse

tagastamist. Hagejal on õigus nõuda põhivõla 2000 euro tagastamist. Intressi saab nõuda kuni

lepingu ülesütlemiseni või selle lõppemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise

eest. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Hageja ei

ole nõude ümberarvestuses kostja suhtes intressinõuet esitanud.

14. Viivise kohta märgib kohus järgmist.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest

Lepingu kohaselt on viivise määr 0,07% päevas (s.o 24% aastas). VÕS § 4034 lg 7 järgi

kohaldub praegusel juhul VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud

seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul

kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära.

Eelneva tõttu on viivis põhivõlalt alates 25. veebruarist 2024 (ülesütlemisele järgnevast

päevast) kuni 28. jaanuarini 2025 (hagi esitamiseni) 227 eurot 2 senti (siinkohal kasutas kohus

viivisekalkulaatorit). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt (2000

eurolt) alates 29. jaanuarist 2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

16. Lisaks nõuab hageja kostjalt 50 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist.

VÕS 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25

eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000

euro.

Hageja on tuginenud sellele, et ta on saanud kostjale 18. märtsil 2024, 8. aprillil 2024 ja

30. aprillil 2024 tasulised meeldetuletused. Need meeldetuletused on kohtule ka esitatud (dtl 80

– 86). Seega peab põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 35 eurot

(25 + 5 + 5).

Samas ei pea kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmisega seotud

kulusid 15 euro osas (s.o 50 eurot – 35 eurot). Praegusel juhul ei ole hageja

sissenõudmiskulude nõuet selles osas põhjendanud.

17. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2262

eurot 2 senti (s.o põhinõue 2000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 227 eurot 2 senti ja

sissenõudmiskulud 35 eurot). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise

põhinõudelt (2000 eurolt) alates 29. jaanuarist 2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab täielikult rahuldamata hageja intressinõude (238

eurot 69 senti). Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 217 euro 49 sendi ulatuses

(444,69 – 227,2) ja sissenõudmiskulude nõude 15 euro ulatuses (50 – 35). Kohus jätab

rahuldamata hageja edasiulatuva viivise nõue seadusjärgset määra ületavas osas.

18. Arvestades hagi rahuldamise ulatusest (hageja nõuded olid kokku 2733 eurot 38 senti ja

kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2262 eurot 2 senti, seega rahuldab kohus hagi ca

83% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 83% kostja ja 17% hageja kanda.

19. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 445 eurot (riigilõiv 385

eurot, kohtutäituri tasu 40 eurot ja lepingulise esindaja kulud 20 eurot).

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga.

TsMS § 143 p 4 kohaselt on asja läbivaatamise kuluks ka menetlusdokumentide kohtutäituri

vahendusel edastamise kulud.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

Kooskõlas TsMS § 144 punktiga 1 on maksekäsu kiirmenetluse kulud kohtuvälised kulud.

Vastavalt TsMS § 172 lõikele 9 kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise

korral võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse

hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses

arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka (TsMS § 172 lg 9). See

tähendab, et need kulud kannab TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks asi lõppkokkuvõttes

lahendatakse. Hageja ei saa ka hagi rahuldamisel nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse

kulude hüvitamist kommenteeritava paragrahvi esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses, st

saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro menetluskulude hüvitise maksmist (TsMS § 4842

teine lause).

20. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on seega kokku 445 eurot (385 + 40 + 20). Kostjalt

tuleb mõista hageja kasuks välja menetluskulud 369 eurot 35 senti (445 x 0,83). Vastavalt

hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (369

eurolt 35 sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik