2-24-15360/21 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja

2. oktoober 2025

Tsiviilasja number ja hagi ese

2-24-15360

K.E. hagi Aktiva Finance Group OÜ vastu täiteasjas nr

084/2024/5029 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja

Aktiva Finants Group OÜ-l uue täitmisavalduse esitamise

keelamiseks

kirjalik menetlus

Hagihind

3500 eurot

Kohtunik

Kadi Karting

Hageja

K.E. (isikukood: XXX)

Hageja lepinguline esindaja

jurist Aivar Haava

Kostja

Aktiva Finance Group OÜ (registrikood: 10746479)

Kostja lepinguline esindaja

jurist Sigrid Rahkema

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 084/2024/5029 lubamatuks.

3. Jätta hageja nõue keelata kostjal 21.06.2012 notariaalselt tõestatud võlatunnistuse nr 825

kui täitedokumendi alusel uue täitmisavalduse esitamine läbi vaatamata.

4. Tühistada Tartu Maakohtu 10.10.2024 määrusega käesolevas tsiviilasjas kohaldatud hagi

tagamine.

5. Jätta menetluskulud kostja kanda.

6. Mõista Aktiva Finance Group OÜ-lt K.E. kasuks menetluskulud 1517 eurot ning viivis

tasumata menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse §

113 lg-s 1 sätestatud määras.

7. Toimetada kohtuotsus kätte hageja ja kostja lepingulistele esindajatele.

Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva, alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633).

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS

§ 178 lg 1).

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD

Hageja seisukohad ja esitatud tõendid

1. K.E. (hageja) esitas 09.10.2024 hagiavalduse Tartu Maakohtule Aktiva Finants Group OÜ

(kostja) vastu, taotlustega tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 084/2024/5029 hageja suhtes

lubamatuks ja keelata kostjal esitada uus täitmisavaldus 21.06.2012 notariaalselt tõestatud

võlatunnistusest nr 825 tuleneva nõude sissenõudmiseks (dtl 37-42). Samuti palub hageja jätta kõik

menetluskulud kostja kanda. Hageja taotles hagi tagamise korras, et kuni käesolevas tsiviilasjas

lõpplahendi jõustumiseni peatataks eelnimetatud täitemenetlus, tühistataks kõik nimetatud täiteasjas

hageja varale seatud arestid ja keelataks kostjal esitada uus täitmisavaldus.

2. Kohus rahuldas 10.10.2024 määrusega hagi tagamise taotluse osaliselt ja peatas täiteasjas nr

084/2024/5029 täitemenetluse kuni käesolevas tsiviilasjas lõpplahendi jõustumiseni (dtl 67-69).

3. Hagi kohaselt esitas kostja 07.08.2024 kohtutäiturile täitmisavalduse (dtl 43-46),

täitedokumendiks notariaalne võlatunnistus (dtl 47-49), mille võlasummaks 12149,29 eurot.

Täiteasjas arestiti 12.09.2024 hageja pangakontod ja rahalised nõuded (dtl 50-56). Hageja hinnangul

on käesolevas asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks asjaolu, et täitedokumendist

tulenev nõue on aegunud. Täitedokumendiks on 21.06.2012 notariaalselt tõestatud võlatunnistus nr

825. Vastavalt TsÜS § 157 lg-le 1 on täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat,

arvates täitedokumendi väljaandmisest, eeldusel, et nõue on muutunud sissenõutavaks. Käesoleval

juhul lõppes aegumistähtaeg 20.06.2022. Kuna kostja esitas täitmisavalduse kohtutäiturile alles

07.08.2024, oli nõue selleks ajaks juba aegunud ning täitmisavalduse esitamine ei saanud aegumist

enam katkestada. Lisaks viitab hageja, et kostja on juba varem püüdnud muul viisil aegunud nõuet

maksma panna. Nimelt esitas kostja 21.12.2022 maksekäsu kiirmenetluse avalduse hageja vastu,

kuid võttis selle hageja vastuväite tõttu tagasi, mille tulemusel jättis Pärnu Maakohus avalduse

03.01.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-22-149706 läbi vaatamata (dtl 58-62). Hageja hinnangul

kinnitab see, et kostja oli teadlik nõude aegumisest, kuid püüdis sellele vaatamata kasutada

erinevaid võimalusi aegunud nõude täitmiseks. Selline käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega.

4. Hageja leiab, et käesolevas asjas ei ole võimalik tugineda üksnes TMS § 481 lg-le 1 ega §-le

223¹, sest nimetatud sätted võimaldavad taotleda täitemenetluse lõpetamist juhul, kui

täitedokumendi täitmiseks esitamisest on möödunud kümme aastat. Käesolevas asjas oli nõue aga

aegunud juba enne, kui kostja selle täitmiseks esitas. Samuti leiab hageja, et põhjendatud on ka

taotlus keelata kostjal täitmisavalduse esitamine notariaalselt tõestatud 21.06.2012 võlatunnistusest

nr 825 tuleneva nõude sissenõudmiseks, kuna kostja varasem käitumine viitab sellele, et ta on

järjepidevalt püüdnud aegunud nõuet maksma panna erinevates menetlustes. Selline korduvate ja

põhjendamatute nõuete esitamine tekitab hagejale ebamõistlikku ja õiguslikult põhjendamatut

koormust ning on vastuolus hea usu põhimõttega.

5. Hageja ei nõustunud 28.11.2024 seisukohas (dtl 101-102) kostja väitega, et osamaksete

tasumine aastatel 2012-2017 katkestas nõude aegumise. Hageja rõhutas, et osamaksed ei mõjuta

täitedokumendist tuleneva nõude aegumist, kuna see katkeb üksnes täitmisavalduse esitamisega.

Kuna kostja esitas täitmisavalduse alles 07.08.2024, oli selleks ajaks nõue juba aegunud.

6. Hageja leiab 23.12.2024 seisukohas (dtl 130-133), et kostja väide aegumise peatumisest

perioodil 2012-2017 on põhjendamatu, kuna puudub tõend, et tema ja AS Bigbank oleksid kokku

leppinud sundtäitmise vältimises. Kostja poolt esitatud e-kiri viitab vaid olemasolevale

võlatunnistusele ja maksegraafikule, kuid ei tõenda siduva kokkuleppe olemasolu. Hageja seab

kahtluse alla ka nõude kehtivuse, märkides, et tal puuduvad aluslepinguga seotud dokumendid.

Lisaks juhib ta tähelepanu, et võlatunnistuses märgitud summad erinevad hiljem maksekäsu

kiirmenetluses esitatud summadest, mis tekitab kahtlusi nõude suuruse õigsuses. Samuti vaidlustab

hageja kostja õiguse nõuet maksma panna, kuna puuduvad tõendid, et AS Bigbank oleks nõude

kostjale kehtivalt loovutanud. Kokkuvõttes palub hageja tunnistada sundtäitmine lubamatuks ka

põhjusel, et kostja ei ole nõude olemasolu ega kehtivust piisavalt tõendanud.

7. Hageja 27.05.2025 seisukohas märgitakse täiendavalt, et kostja esitatud 2009. aasta

laenulepingu sõlmimisel on krediidiandja Bigbank AS rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet (dtl 199-202). Lepingu sõlmimise ajal hageja ei töötanud, kasvatas kolme alaealist last

ning elas üksnes vanemahüvitise arvelt, mistõttu puudus tal tegelik maksevõime. Sellest hoolimata

sõlmis krediidiandja hagejaga uue lepingu, kuigi hagejal oli juba varasemast krediidilepingust

võlgnevus. Hageja osutas, et uus leping sõlmiti olukorras, kus ta ei saanud uut krediidisummat enda

käsutusse, vaid sellega tasaarvestati varasema lepingu võlgnevused. Nõue suurenes aga kordades.

Tegemist oli äärmiselt ebasoodsate tingimustega, kus vastastikuste kohustuste väärtus oli selgelt

tasakaalust väljas. Hageja leidis, et selline tehing oli vastuolus heade kommete ja õigluse

põhimõttega, sest krediidiandja pidi teadma hageja maksevõimetust, kuid suurendas sellele

vaatamata tema kohustusi oluliselt. Seetõttu on hageja hinnangul 2009. aasta tarbijakrediidileping

tervikuna tühine. Kuna hilisem notariaalne võlatunnistus tugineb sellele lepingule, on tühine ka

sellest tulenev võlatunnistus. Hageja rõhutas, et kui algne leping oli tühine ja tegelikku

sissenõutavat kohustust ei tekkinud, siis ei saanud hilisem võlatunnistus luua kehtivat nõuet, mida

sundtäitmise korras täita.

8. Hageja rõhutab 18.08.2025 (dtl 398-400), et kostja keskendus oma vastuses peaasjalikult 2007.

aastal sõlmitud varasemale krediidilepingule, kuid vaidluse all on just 2009. aasta leping. Kostja on

oma vastuses ise kinnitanud, et varasem laenuleping oli 2009. aasta veebruaris üles öeldud, kuid

sellele vaatamata sõlmis AS Bigbank juba kuu aega hiljem uue lepingu, millega suurendati hageja

kohustusi oluliselt. Kui varasema lepingu järgi oli võlgnevus 107 065,78 krooni, siis uue lepinguga

kohustus hageja tasuma kokku üle nelja korra suurema summa, s.o 442 981,61 krooni. Hageja

rõhutab, et kuigi vastutustundliku laenamise sätted ei olnud 2009. aastal veel VÕS-is sätestatud, tuli

krediidiandjal järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet tulenevalt krediidiasutuste seadusest ja

headest pangandustavadest. Krediidiandja oli kohustatud koguma ning säilitama andmeid kliendi

rahaliste kohustuste ja maksevõime kohta ning tagama, et võetud kohustused oleksid mõistlikus

vastavuses kliendi tegeliku maksevõimega. Seda ei tehtud. Samuti leiab hageja, et lepingu tühisust

ei välista ka 2009. aastal kehtinud TsÜS, mille järgi olid tühised heade kommete või avaliku

korraga vastuolus olevad tehingud. Käesolev leping oli hageja hinnangul selgelt heade kommete

vastane, kuna selle tagajärjeks oli hageja kohustuste ebamõistlik ja põhjendamatu suurendamine,

millel on liigkasuvõtmise tunnused. Asjaolu, et 2009. aasta septembris lepingut muudeti ning

intressimäära vähendati, ei muuda algselt tühist lepingut kehtivaks. Samuti ei muuda seda asjaolu,

et hiljem sõlmiti võlatunnistus – tühisel tehingul põhinevat kohustust ei saa muuta kehtivaks sellele

tuginedes.

Kostja seisukohad ja esitatud tõendid

9. Kostja vaidleb 13.11.2024 hagile vastu ning leiab, et selle rahuldamiseks puudub õiguslik alus

(dtl 88-92). Kostja märgib, et hageja kohustus tasuma Bigbank AS-ile igakuiselt 20 eurot, mida ta

perioodil 10.07.2012-10.04.2017 kokku 1120 euro ulatuses ka tegi (dtl 93-94). Kostja seisukoht on,

et nimetatud maksete tegemine katkestas aegumise ja seega ei ole nõue aegunud. Lisaks sellele

esitati võlatunnistus täitmiseks esmakordselt 07.08.2024, mis kostja hinnangul katkestas aegumise.

Kostja leiab, et hageja ei saa tugineda nõude aegumisele TMS § 221 alusel esitatud sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis, kuna alates 01.04.2021 ei võimalda seadus enam aegumise küsimust

selles menetluses lahendada. Selle asemel tuleb pöörduda kas kohtutäituri poole TMS § 481 või

maakohtusse TMS § 2231 alusel. Kostja peab hageja väidet, et tema varasem katse esitada

maksekäsu kiirmenetluse avaldus viitab pahausksusele, alusetuks ning toob esile, et täitedokument

on kehtiv ning nõue täitmisele pööratav. Kostja rõhutab, et hageja nõuet tuleks lahendada kehtivate

normide alusel ning aegumine tuleb vaidlustada teises menetluses.

10. Kostja leidis 05.12.2024, et hageja ei saa tugineda nõude aegumisele, kuna osapooled sõlmisid

suulise kokkuleppe, mille järgi hageja maksis võlgnevust igakuiselt 20 euro kaupa perioodil

10.07.2012-10.04.2017 (dtl 107-120). Selle kokkuleppe kohaselt lubas hageja tasuda võla järk-

järgult ja vastutasuks ei esitanud AS Bigbank võlatunnistust sundtäitmisele. Kostja lisab, et e-

kirjavahetus AS-ga Bigbank kinnitab sellise kokkuleppe olemasolu (dtl 110). Kostja hinnangul on

hageja kokkuleppe täitmisega tunnustanud nõuet ja seetõttu peatus aegumine viieks aastaks, mil

kokkulepe kehtis. Kuigi maksegraafiku sõlmimine iseenesest ei katkesta aegumist, võib see peatada

aegumise, kui võlausaldaja annab täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Kuna võlausaldaja andis

hagejale võimaluse vältida kohest sundtäitmist ja täita kohustus osade kaupa viie aasta jooksul,

pikenes aegumistähtaeg viie aasta võrra ja seega ei olnud nõue 2024. aastal sundtäitmisele

pööramise ajaks aegunud. Kuna hageja soovis vältida täitemenetluse alustamist ja AS Bigbank

loobus selle tõttu täitetoimingute algatamisest, oli sisuliselt tegemist olukorraga, kus täitmine lükati

kokkuleppeliselt edasi.

11. Kostja avaldas 21.01.2025, et hageja on esitanud oma väiteid pahatahtlikult ning üritab hagi

käigus lubamatult muuta selle alust (dtl 137-140). Kostja rõhutab täiendavalt, et selline suuline

kokkulepe poolte vahel ei tähenda lepingumuudatust ega nõua notariaalset vormi. Tegemist oli

võlausaldaja vastutulekuga, millega võimaldati võlg järk-järgult tasuda ning seega lükati

sundtäitmise algatamine edasi. See, et notariaalses võlatunnistuses seda maksegraafikut kirjas ei ole,

ei tähenda, et pooled ei oleks võinud suuliselt kokkuleppele jõuda. Kostja hinnangul kuulub AS

Bigbanki kinnitus kokkuleppe kohta dokumentaalse tõendi alla. Hageja eesmärk oli vältida

täitetoimingute alustamist ja võlausaldaja tuli sellele vastu, mistõttu jäi hageja vara arestimata ning

täitemenetlus algatamata. Seega leidis sundtäitmine faktiliselt siiski aset kokkuleppe kaudu edasi

lükatuna. Kostja esitas vastuväite selle kohta, et hageja on menetluse käigus hakanud esitama uusi

vastuväiteid, mis ei olnud algselt hagiavalduses esitatud. Hagi alusena esitati vaid nõude aegumine,

kuid hiljem on hageja hakanud vaidlustama ka nõude olemasolu, suurust ja selle loovutamise

kehtivust. Kostja leiab, et tegemist on hagi aluse muutmisega TsMS § 376 lg 1 tähenduses, milleks

puudub kostja nõusolek. Lisaks sellele, et hageja väidab nüüd, et tal puuduvad teadmised või

mälestused laenulepingu sõlmimisest ja tal pole dokumente, peab kostja selliseid hageja väiteid

meelevaldseteks ja pahatahtlikeks. Kostja rõhutab, et notariaalses võlatunnistuses on hageja ise

kinnitanud, et laenulepingust tulenev nõue on sissenõutav, mistõttu ei saa ta hiljem selle olemasolu

vaidlustada.

12. Kostja märkis 09.05.2025 täiendavalt, et hageja vastu esitatud nõue tuleneb 22.03.2009

sõlmitud laenulepingust nr 0900733/15 (dtl 167-174) ning selle muudatustest ja maksegraafikutest

(kokkulepe laenulepingu muutmisest, dtl 158-159; maksegraafiku lisa, dtl 154). Kostja märgib, et

lepingu ülesütlemise hoiatus (dtl 194) ja ülesütlemise teatis (dtl 195) kinnitavad, et lepingu

ülesütlemise tõttu muutus nõue terves ulatuses sissenõutavaks ning hageja kinnitas seda ka

21.06.2012 notariaalse võlatunnistuse andmisel. Kostja lisab ka täieliku tagasimaksete väljavõtte

alates lepingu sõlmimisest 2009. aastal (dtl 175-182). Nõude ülemineku tõendamiseks on esitatud

notariaalse lepingu väljavõte, millega nõue hageja vastu loovutati kostjale (dtl 160-166) ning

loovutusnimekirja väljavõte, mis sisaldab hageja andmeid (dtl 183-192). Täiendavalt on esitatud

esialgse võlausaldaja kinnituskiri (dtl 152). Kostja selgitab, et nõuete loovutamise lepingud on

konfidentsiaalsed ja sisaldavad ka teiste isikute andmeid, mistõttu on kohtule esitatud vaid hagejat

puudutav teave.

13. Kostja leiab 17.07.2025 seisukohas, et hageja väited vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise ja 2009. aasta tarbijakrediidilepingu tühisuse kohta on põhjendamatud (dtl 210-217). Ta

rõhutab, et leping loovutati kostjale 2022. aastal, kogu dokumentatsioon ei pruugi olla säilinud ning

hageja tunnistas 2012. aastal võlga notariaalse võlatunnistusega vastuväideteta. Kostja hinnangul on

pahatahtlik hakata 16 aastat hiljem väitma, et tegemist oli vastutustundetult antud laenuga, eriti

arvestades, et hageja 2012. aastal andis notariaalse võlatunnistuse ja tunnistas sellega võla

olemasolu, eelnevaid vastuväiteid esitamata. Kostja rõhutab, et laenulepingu sõlmimise ajal kehtis

küll vastutustundliku laenamise põhimõte, kuid konkreetsed VÕS sätted selle kohta jõustusid alles

hiljem.

14. Kostja on pöördunud esialgse võlausaldaja poole ning esitas ka selgitused ja säilinud tõendid,

mille kohaselt oli hageja krediidivõimelisust kontrollitud. Hageja on esitanud tõenditena

pangakonto väljavõtte (dtl 353-371), päringute väljavõtte (dtl 372-373), kostja isikuandmete

ankeedi (dtl 374), dokumendi koopia (dtl 375), loetavama kontoväljavõtte (dtl 376-394) ja

17.03.2007 sõlmitud laenulepingu (dl 222-225). Krediidianalüüsi (dtl 232) kohaselt olid hagejal

2006. ja 2007. aastal regulaarsed sissetulekud, mis jätsid pärast kohustuste tasumist alles piisavad

summad esmavajaduste rahuldamiseks ka ülalpeetavate olemasolul. Näiteks oli 7 kuu keskmine

sissetulek 8264,52 krooni, kohustused 1881,10 krooni ning igapäevasteks kuludeks jäi alles 6383,41

krooni, mis ületas elatusmiinimumi nõudeid. Seetõttu peab kostja tõendatuks, et laen anti

vastutustundlikult. Edasi kirjeldab kostja, et hagejaga sõlmiti 2007. aastal lisalaene ja muudatusi

varasemast laenulepingust, mida kinnitavad esitatud lepingud, krediidianalüüsid ((pangakonto

väljavõtte lisalaenu taotluse hindamiseks (dtl 226-231), krediidianalüüsi/kalkulatsiooni (dtl 232),

04.06.2007 kokkuleppe nr 1 (dtl 233-236), krediidianalüüs 22.05.2008 lisalaenu taotluse kohta (dtl

237), 23.05.2008 kokkuleppe nr 2 (dtl 238-244)). Kuigi 2009. aastaks oli majanduskriis ja hagejal

sissetulekuna vaid vanemahüvitis ja peretoetus, sõlmiti 22.03.2009 uus tarbijakrediidileping

summas 107 065,78 krooni, millega tasaarvestati varasemad võlad ((pangakonto väljavõtte (dtl

249-269), 22.03.2009 sõlmitud laenulepingu nr 0900733/15/st (dtl 271-277)). Hiljem muudeti

lepingut veel 2009. ja 2010. aastal ning sõlmiti erinevaid restruktureerimiskokkuleppeid, sh võla

tasumise kokkulepe ((21.09.2009 lepingu muutmine (dtl 281-286), 23.03.2010 sõlmitud võla

tasumise kokkuleppe neljaks kuuks (dtl 287-288)) ja 2012. aastal sõlmiti notariaalne võlatunnistus ja

kohese sundtäitmise kokkulepe (dtl 340-342).

15. Kostja märgib, et krediidiandja on korduvalt tulnud hagejale vastu ja võimaldanud

maksegraafikuid ja väga väikeste osamaksetega tasumist, sh 20 euro kaupa kuus, vältimaks kohest

täitemenetluse algatamist. Kostja ei nõustu hageja väitega, et laenuleping oli heade kommetega

vastuolus. Kostja juhib tähelepanu, et lepingu sõlmimise ajal kehtis TsÜS § 86 vaid üldises

sõnastuses, ilma lõigeteta 2 ja 3, mis jõustusid alles mais 2009. Samuti märgib kostja, et 2009. aasta

lepingu krediidi kulukuse määr oli 51,79%, mis ei ületanud kolmekordset turu keskmist, mistõttu

puudub alus pidada seda tühiseks. Lisaks rõhutab kostja, et juba 2009. aasta septembris muudeti

lepingut, mil krediidi kulukuse määr langes 34,52%-le, seega kehtis algne intressimäär vaid lühikest

aega. Kostja toonitab, et hageja väited lepingu pealesurumise kohta on alusetud. Vastupidi,

krediidiandja pakkus mitmeid kompromisse ja ajatamisi, mis olid hagejale soodsad ja kergendasid

tema maksekohustuste täitmist. Kostja leiab, et hageja on teadlikult ja vabatahtlikult lepingutele alla

kirjutanud ja neid täitnud, mistõttu ei saa väita, et ta ei mõistnud kohustuste sisu ega tähendust.

Hageja väited on hilinenud ja vastuolus hea usu põhimõttega, hageja on 15-16 aastat hiljem

hakanud lepingute kehtivust vaidlustama, kuigi ta neid ise pikalt täitis.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Kohus leiab, et hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes tuleb rahuldada.

17. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu

hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on

rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 11 on sätestatud, et muu kui kohtulahendi

sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18-191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab

võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist

tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on

täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku

ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt RKTKko nr 3-2-1-

60-11, p 15). Hagi rahuldamise tagajärjena peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 alusel täitemenetluse

lõpetama.

18. Kohus tuvastas, et kohtutäitur O. Kutšmei edastas hagejale 08.08.2024 täitmisteate täiteasjas nr

084/2024/5029 (dtl 43-46) milles teavitas, et kostja on esitanud 07.08.2024 kohtutäiturile

täitmisavalduse ja täitedokumendi, s.o 21.06.2012 notariaalselt tõestatud võlatunnistuse nr 825 (dtl

47-49), täitemenetluse läbiviimiseks, võlasummaks 12 149,29 eurot. On tuvastatav, et kohtutäitur

arestis seejärel 12.09.2024 hageja pangakontod ja rahalised nõuded (dtl 50-56).

19. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole menetluse käigus hagi eset muutnud, nõuded sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks ja kostjal uue täitmisavalduse esitamise keelamiseks on jäänud samaks.

Hageja on üksnes täpsustanud oma väiteid, sh esitanud täiendavaid vastuargumendid kostja

seisukohtadele, põhjendamaks hagi aluseks oleva nõude puudumist või lõppemist. Kohtu hinnangul

on tegemist hagi põhjenduste TsMS § 376 lg 4 p 1 tähenduses täiendamise, mitte uue hagi aluse

esitamisega.

20. Kohus on 10.10.2024 hagi tagamise määruses juba selgitanud, et TMS § 481 lg 1 p ja TMS §

2231 lg 1 kohalduvad üksnes siis, kui täitedokument on esmakordselt täitmisele esitatud pärast

TsÜS §-s 157 sätestatud 10-aastase aegumistähtaja möödumist. Kui täitedokumenti pole varem

täitmisele esitatud, kuid tekib kahtlus nõude aegumises TsÜS § 157 lg 1 alusel, tuleb nõuet hinnata

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses TMS § 221 lg 1 järgi, lähtudes Riigikohtu

varasemast praktikast (RKTKo nr 3-2-1-141-13, p 19). Samas on Riigikohus hiljem rõhutanud, et

alates 01.04.2021 tuleb nõude aegumise tuvastamiseks kasutada seaduses ette nähtud erikorda,

avaldust kohtutäiturile (TMS § 481) või kohtutäiturile esitatava avalduse edutuse korral kohtule

(TMS § 2231) (RKTKo nr 2-22-4074, p 12.2). Kohus jääb oma hagi tagamise määruses väljendatud

seisukoha juurde ja leiab, et aegumise küsimust tuleb käesoleval juhul hinnata sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise menetluse raames TMS § 221 lg 1 alusel, kuivõrd nõue võis olla aegunud

juba enne täitmisavalduse esitamist. Kohus märgib täiendavalt, et TMS § 221 lg 1 võimaldab muu

kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18-19¹ nimetatud

täitedokumentide alusel, esitada võlgnikul kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude

olemasolule ja kehtivusele. Seega peab ka notariaalselt tõestatud rahalise kohustuse täitmisele

suunatud kokkuleppe puhul (TMS § 2 lg 1 p 18) olema võlgnikul võimalus tugineda aegumisele,

kui nõue oli juba täitmisele esitamisel aegunud. Kuivõrd Riigikohus on selgitanud, et TMS § 223¹

alusel saab võlgnik esitada avalduse üksnes juhul, kui kohtutäiturile esitatud avaldus TMS § 481

alusel on jäänud edutuks, tekiks kitsast tõlgendust järgides olukord, kus võlgnik jääks kaitseta

juhuks, kui täitedokument oli juba täitmisele esitamisel aegunud. Riigikohus on selgitanud, et

01.04.2021 jõustunud muudatustega loodi TMS §-des 48¹ ja 223¹ sätestatud menetlused, kuna

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg-st 1 tuleneva kümneaastase aegumistähtaja

saabumise tõttu hakkasid sel ajal eelduslikult aeguma paljud kohtulahenditest tulenevad nõuded

(RKTKo nr 2-22-4074, p 12.1). Seadusandja eesmärk oli vältida kohtute töökoormuse suurenemist,

mis oleks kaasnenud aegumise küsimuse lahendamisega hagimenetluses TMS § 221 alusel esitatud

hagi kaudu (samas, p 12.1). Samuti soovis seadusandja tagada, et kohtutäituritel oleks õigus saada

osaliselt kohtutäituri tasu ka juhul, kui sundtäitmisele esitatud nõude täitmise aegumistähtaeg on

möödunud (samas, p 12.1). Maakohtu hinnangul on need eesmärgid seotud olukorraga, kus nõue on

juba täitmisele pööratud ja seonduvad eelkõige kohtute töökoormuse vähendamise ja kohtutäiturite

tasustamise küsimusega. Käesoleva asjas, kus täitmisele võib olla pööratud juba aegunud nõue, ei

ole seadusandja nimetatud eesmärgid asjakohased. Õiguskirjanduses on selgitatud, et aegumise

instituut on loodud võlgniku kaitseks, see annab talle kestva vastuväite kohustuse täitmisest

keeldumiseks, kui seaduses sätestatud aeg on möödunud. Aegumine ei lõpeta nõuet iseenesest, vaid

annab võlgnikule õiguse keelduda täitmisest, tagades seeläbi õiguskindluse ja õigusrahu (vt TsÜS

kommenteeritud väljaanne, 2023, § 158). Seega on kohtu hinnangul aegumise küsimuse

lahendamine TMS § 221 lg 1 alusel lubatav juhul, kui nõue oli aegunud juba enne täitmisavalduse

esitamist.

21. Kohus märgib, et TsÜS § 158 lg 1 ja 2 kohaselt katkeb nõude aegumine, kui kohustatud isik

nõuet tunnustab, sh teeb osalise makse, maksab intresse, annab tagatise või teeb muu teo. Sama

paragrahvi lg 3 aga näeb ette, et täitemenetluses nõude tunnustamise tõttu aegumine ei katke,

osalise makse, intressi tasumise või muu tunnustamisega ei alga uus aegumistähtaeg. Riigikohus on

selgitanud, et TsÜS § 158 lg 3 võimaldab vältida nõude täitmise aegumise ebamõistlikult pikaks

venimist (RKTKm 2-21-10665, p 12.3). TsÜS § 159 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtulahendiga

tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine katkeb ja algab

uuesti täitedokumendi esmakordsel täitmiseks esitamisel. Sama paragrahvi lg 2 järgi on katkemise

eelduseks, et täitemenetlus ka tegelikult algatatakse. Kohus leiab, et selline erikord tähendab, et

täitedokumendist tuleneva nõude aegumist saab katkestada ainult täitedokumendi täitmiseks

esitamine, mitte aga osamaksed või muud võlgniku teod. Kohtu hinnangul olukorras, kus

seadusandja on ette näinud selgelt piiritletud eriregulatsiooni, ei ole alust seda laiendada või jõuda

vastupidisele järeldusele. TMS § 2 loetleb täitedokumendid, mille hulka kuulub ka rahalise nõude

kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe (§ 2 lg 1 p 18), mille kohaselt on võlgnik pärast nõude

sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Seega on tegemist

täitedokumendiga, mille aegumine katkeb ja algab uuesti üksnes selle esmakordsel täitmiseks

esitamisel. Ringkonnakohus on järjekindlalt asunud seisukohale, et TsÜS § 158 lg-d 1 ja 2 ei

kohaldu täitedokumendist tuleneva nõude aegumisele ning seda reguleerib ammendavalt TsÜS §

159. Näiteks on rõhutatud, et täitedokumendi puhul ei loeta aegumist katkenuks võlgniku poolt

tehtud maksete või muude tunnustuste tõttu, kuna täitedokumendiga on nõue nagunii juba

täitemenetluse jaoks formaalselt tunnustatud (vt RngKm 12.09.2024 nr 2-24-5991, p 10; RngKm nr

2-23-7309, p 31.2, RngKm nr 2-22-9760, p 14.2, RngKm, nr 2-22-9761, p 13.2.3). See kehtib nii

kohtulike kui ka kohtuväliste täitedokumentide kohta. Riigikohus on samuti kinnitanud et TsÜS §

157 lg 1 tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab sissenõudja pöörduda

täitemenetluse alustamiseks kümne aasta jooksul alates täitedokumendi väljaandmisest, eeldusel, et

nõue on sissenõutav. Sellest järeldub, et aegumise katkestamise mehhanism on seotud üksnes

täitmisavalduse esitamisega täiturile ning mitte muude toimingutega (RKTKm nr 2-22-3718, p 15).

22. Käesolevas asjas on täitedokumendiks 21.06.2012 notariaalselt tõestatud võlatunnistus nr 825.

Sellest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg 1 järgi 10 aastat, mis lõppes 20.06.2022.

Kostja esitas täitedokumendi täitmiseks alles 07.08.2024. Kuivõrd täitmisavaldus esitati pärast

aegumistähtaja möödumist, ei saanud see enam TsÜS § 159 lg 1 tähenduses aegumist katkestada.

Kohus leiab, et kostja väited, et hageja poolt 2012-2017 tehtud osamaksed katkestasid aegumise, ei

ole põhjendatud, sest nagu eelpool selgitatud ei kohaldu TsÜS § 158 lg-d 1 ja 2 täitedokumendist

tuleneva nõude aegumisele ja vastavad osamaksed ei too kaasa aegumise katkemist. Kohus leiab, et

kostja ei ole hageja ja Bigbank AS vahelise kokkuleppe olemasolu tõendanud. Tõsi, on tuvastatav,

et hageja maksis nimetatud perioodil igakuiselt väikeseid summasid, kuid ainuüksi osamaksete

tasumine ei kinnita kokkulepet, millega AS Bigbank oleks võtnud endale kohustuse notariaalse

võlatunnistuse alusel sundtäitmise alustamisest loobuda. Kostja poolt esitatud AS Bigbanki

30.10.2024 e-kiri viitab vaid olemasolevale võlatunnistusele ja maksegraafikule, kuid notariaalselt

tõestatud võlatunnistuses maksegraafiku kokkulepet ei sisaldu.

23. Kuigi järgnev analüüs ei ole tsiviilasjas otsustava tähtsusega, sest kohus on juba leidnud, et

kostjapoolsed osamaksed ei katkestanud aegumist, peab kohus siiski märkima, et ei nõustu hageja

seisukohaga vorminõuete osas. Hageja ja Bigbank AS vahel sõlmitud notariaalses kohesele

sundtäitmise allumise kokkuleppe p-s 3 on märgitud, et kokkulepet kohesele sundtäitmisele

allumise kohta saab muuta või täiendada ainult notariaalselt tõestatud vormis. Muud p-is 1

nimetatud nõuetega seotud kokkulepped osalejate vahel (sh kokkulepped võla tasumise, selleks

täiendava tähtaja andmise jms kohta) ei pea olema notariaalselt tõestatud (dtl 47). Seega, kuivõrd

pooled on võlatunnistuse p-s 3 selgesõnaliselt kokku leppinud, et kohesele sundtäitmisele allumise

kokkulepet saab muuta või täiendada üksnes notariaalselt tõestatud vormis, ei saa järeldada, et

hageja ei olnud teadlik või ei nõustunud sellega, et muud p-s 1 nimetatud kohustuste täitmist

puudutavad kokkulepped, sh maksegraafiku kokkulepe, ei vaja notariaalset vormi. Sellest tulenevalt

tuleb lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest (VÕS § 29 lg 1), mille kohaselt maksegraafiku

sõlmimine ei pidanud olema notariaalselt tõestatud, vaid võis toimuda ka lihtkirjalikus või muus

vabas vormis. Kohtu hinnangul tuleb eristada olukordi, kus kokkulepe puudutab sundtäitmisele

allumist ning olukordi, kus pooled lepivad kokku üksnes kohustuse täitmises või selle ajatamises.

Vastavalt TMS § 2 lg 1 p-le 18 peab rahalise nõude kohta tehtud kohesele sundtäitmisele allumise

kokkulepe olema notariaalselt tõestatud. Samuti on TsÜS § 82 järgi seaduses sätestatud vorminõue

kohustuslik ning TsÜS § 83 lg 1 järgi on seda rikkudes tehtud tehing tühine. Seega, kui

sundtäitmise kokkulepet muudetakse või täiendatakse, peab see olema notariaalses vormis. Teisiti

on aga kokkulepetega, mis ei muuda sundtäitmisele allumist, vaid reguleerivad ainult kohustuse

täitmise korda, näiteks maksegraafiku või makse edasilükkamise kokkulepe. Sellisteks

kokkulepeteks ei nõua seadus notariaalset vormi, neid võib sõlmida kirjalikult või isegi suuliselt

(VÕS § 11 lg 1, TsÜS § 77 lg 1). Need kokkulepped ei too kaasa uut täitedokumenti ega mõjuta

täitedokumendi kui sellise kehtivust.

24. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et käesolevas asjas oleks kohaldatavad TsÜS § 162 ja §

167. Küll aga peab kohus põhjendatuks õiguskirjanduses TsÜS § 162 kohta esitatud seisukohta,

mille kohaselt võib seda sätet kohaldada ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise peatumise

korral, eelkõige maksegraafiku sõlmimisel täitemenetluse kestel (vt TsÜS kommenteeritud

väljaanne, 2023, § 162). Samas tuleb rõhutada kahte olulist tingimust – esiteks peab maksetähtaeg

olema poolte kokkuleppel pikendatud ning teiseks tuleb kokkulepe avaldada kohtutäiturile, mille

tulemusel täitemenetlus reaalselt seiskub või lükkub edasi, välistades täitetoimingud. Kuivõrd

käesolevas asjas ei olnud täitemenetlust veel alustatud, ei saa rääkida maksegraafiku sõlmimisest

täitemenetluse kestel ega selle alusel täitemenetluse seiskumisest või edasilükkumisest. Seda

seisukohta on toetanud ka Riigikohus (vt RKTKm nr 2-21-10665, p 12.3 ja 12.4).

25. Kuigi kohus leidis, et täitmisele esitati aegunud nõue, analüüsib kohus siiski ka hageja väidet,

et 22.03.2009 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr 0900733/15st sõlmimisel on rikutud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus on seisukohal, et ka sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagis saab hageja tugineda vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele ja seda

sõltumata sellest, et kostja ei olnud vahetuks laenuandjaks, vaid omandas 30.06.2022 nõude

loovutamise teel Bigbank AS-lt. Käesoleval ajal reguleerivad vastutustundliku laenamise

põhimõtet VÕS § 403² sätted. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 17¹ lg 1 sätestab, et enne 2011. aasta 1. juulit

sõlmitud tähtajatule tarbijakrediidilepingule kohaldatakse alates 2011. aasta 1. juulist kehtiva

võlaõigusseaduse §- s 404¹, § 407 lõigetes 3¹ ja 3², lõike 4 teises lauses ja lõikes 4¹ ning §-des 412,

414¹ ja 414² sätestatut. VÕSRS § 17¹ lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lg-s 1 sätestatu ei välista

ega piira lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2011. aasta 1. juulit.

Tarbijakrediidilepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne

2011. aasta 1. juulit, kohaldatakse seni kehtinud seadust. VÕSRS § 17¹ lg 3 sätestab, et kui

tarbijakrediidilepingu tingimus on pärast sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud kuupäeva vastuolus

VÕS sättega, mida kohaldatakse vastavalt sama paragrahvi lg-le 1 tagasiulatuvalt enne 2011. aasta

1. juulit sõlmitud krediidilepingutele ja millest ei ole võimalik poolte kokkuleppel kõrvale kalduda,

kohaldatakse lepingutingimuse asemel võlaõigusseaduses sätestatut. Kuna VÕS § 403² sätted

jõustusid 01.07.2011 ehk pärast laenulepingu nr 0900733/15st sõlmimist ja VÕSRS ei näe ette VÕS

§ 403² tagasiulatuvat kohaldamist enne 01.07.2011 sõlmitud lepingutele, ei kuulu VÕS § 403²

sätted kohaldamisele. Samas on tsiviilasjas võimalik kohaldada krediidilepingu sõlmimisel kehtinud

krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3, mille kohaselt oli krediidiasutus kohustatud laenude

andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid

pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste

kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks

mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Kohus leiab, et hageja pangakonto väljavõttest perioodil

01.09.2008-16.03.2009 (dtl 268), mis eelnes 22.03.2009 sõlmitud tarbijakrediidilepingu

sõlmimisele, nähtub sisuliselt hageja krediidivõimetus. Väljavõttelt ilmneb, et hageja oli juba enne

uue laenu võtmist sattunud laenukeerisesse, võttes korduvaid (kiir)laene erinevatelt krediidiandjatelt

(Creditmarket OÜ, Monetti AS, Placet Group OÜ, Raha24 OÜ, SMS Laen OÜ, Krediidikassa AS,

MCB Finance Estonia OÜ) selleks, et tasuda varasemaid kohustusi. Lisaks on märgata laekumisi

eraisikutelt, mis viitab sellele, et hageja ei suutnud oma kohustusi katta tavapärastest sissetulekutest.

Ka kostja on ise oma 17.07.2025 vastuses (dtl 212) kinnitanud, et eelnev laenuleping nr

0710347/96st öeldi üles just seetõttu, et hageja ei täitnud korrektselt oma kohustusi. Sellest

järeldub, et krediidiandjal pidi olema selge teadmine hageja erakorralisest majanduslikust olukorrast

ning sellest tulenevalt oli tal kohustus hinnata vastutustundlikult laenuvõtja krediidivõimet ja

hoiduda uue laenu andmisest.

26. Kohus on seisukohal, et hageja nõue keelata kostjal vaidlusaluse võlatunnistuse alusel

kohtutäiturile uue täitmisavalduse esitamine ei ole TsMS § 423 lg 2 p 2 tähenduses saavutatav ja

tuleb jätta läbi vaatamata. Võlausaldajal on seadusest tulenev õigus esitada täitmisavaldus, kui tal

on olemas täitedokument. TMS § 2 lg 1 p 18 kohaselt on täitedokumendiks muu hulgas rahalise

nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, millega võlgnik on andnud nõusoleku kohesele

sundtäitmisele. TMS § 23 lg 1 sätestab, et täitemenetlus algatatakse sissenõudja avalduse alusel.

Täitur kontrollib üksnes avalduse vastavust vorminõuetele ja täitedokumendi olemasolu, kuid ei

hinda omal algatusel nõude aegumist. Aegumine ei lõpeta nõuet, vaid annab võlgnikule õiguse

keelduda kohustuse täitmisest (TsÜS § 143). Seega ei takista aegumine iseenesest võlausaldajat

täitmisavaldust esitamast. Kostjal ei ole samas siiski mõistlik vaidlusalust täitedokumenti uuesti

täitmisele esitada, kuivõrd võlgnikul on õigus esitada uuesti ka sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi (TMS § 221 lg 1), mis võib osutuda edukaks ning põhjustada kostjale

menetluskuludena täiendavaid rahalisi väljaminekuid. Samuti ei tohi unustada võlaõiguse

üldprintsiipi, mille kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma lähtuvalt hea

usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1), milles omakorda järeldub õiguste kuritarvitamise keeld.

27. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et hageja nõue tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 084/2024/5029

lubamatuks, tuleb rahuldada, kuid hageja nõude keelata kostjal vaidlusaluse võlatunnistuse alusel

uue täitmisavalduse esitamine jätab kohus läbi vaatamata.

28. Hagi tagamiseks on kohus peatanud täitemenetluse täiteasjas nr 084/2024/5029 kuni käesolevas

tsiviilasjas lõpplahendi jõustumiseni. Kohus tühistab käesolevaga Tartu Maakohtu 10.10.2024

määrusega nr 2-24-15360 kohaldatud hagi tagamise abinõu, et kohtutäitur saaks TMS § 47 lg 2

alusel täitemenetluse uuendada ja TMS § 48 lg 1 p 4 alusel lõpetada.

Menetluskulud

29. TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

30. Hageja 08.09.2025 menetluskulude nimekirja kohaselt on ta kandnud kulusid kokku 1517

eurot, sh riigilõiv hagilt 420 eurot, riigilõiv hagi tagamise taotluselt 70 eurot ja lepingulise esindaja

kulud 1027 eurot (õigusabi 13h ulatuses tunnihinnaga 79 eurot/h). Menetluse käigus on lepinguline

esindaja teinud järgmised toimingud: 24.09.2024 tutvuti kohtuasja dokumentidega (1 tund);

09.10.2024 koostati ja esitati hagiavaldus (4 tundi); 28.11.2024 koostati ja esitati seisukoht (1 tund);

23.12.2024 koostati ja esitati seisukoht koos taotlusega (3 tundi); 27.05.2025 koostati ja esitati

seisukoht (2,5 tundi); 18.08.2025 koostati ja esitati seisukoht (1 tund); 08.09.2025 koostati

menetluskulude nimekiri (0,5 tundi).

31. Kohus leiab, lähtudes TsMS § 138 lg-test 1 ja 2 ning TsMS § 139 lg-st 2, et tasutud riigilõivud

kokku 490 eurot on hageja põhjendatud menetluskuluks. Kohus on seisukohal, et hageja lepingulise

esindaja tunnitasu 79 eurot/h on TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistliku suurusega ega ületa

kohtupraktikas kujunenud piirmäärasid. Kohus peab lepingulise esindaja toimingutele kulunud aega

13 tundi põhjendatuks. Kohus ei nõustu kostja seisukohtadega, et hagiavalduse koostamisele

kulunud aeg (5 tundi) ning menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud aeg (3 tundi) oleksid

liialdatud. Vastupidiselt kostja väidetele ei olnud tegemist lihtsa, vaid õiguslikult keerukama

vaidlusega. Hageja esindaja toimingud on olnud sisulised ja vajalikud. Kohus rahuldab hageja

taotluse täielikult, mõistes kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna kokku 1517 eurot. Vastavalt

hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka viivise

tasumata menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1

sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadi Karting

kohtunik