3-24-3270/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ruth Prigoda

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

4. November 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3270

Haldusasi

X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tegevusega

tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X. X, volitatud esindaja Ivar Vahesalu

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Ragne Õunap

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X. X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 31.10.2025. Kui apellant ei

ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on

nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X. X (edaspidi ka kaebaja) esitas Politsei- ja

Piirivalveametile (edaspidi ka PPA või vastustaja) 17.05.2023 taotluse tähtajalise elamisloa

saamiseks esmalt välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 118 punkti 7 alusel (välisleping), kuid

täpsustas 12.07.2023, et taotleb endale kui täisealisele lapsele tähtajalist elamisluba erandina

humaansetel kaalutlustel elama asumiseks pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis elava raske

puudega 85-aastase ema juurde, kes vajab püsivat hooldamist (vt VMS § 2103 lg 1). Elamisloa

esitamise ajal viibis kaebaja Eestis pikaajalise D-viisa alusel, mis oli väljastatud kehtivusajaga

kuni 30.06.2024. Kaebaja esitas 12.06.2024 uue taotluse pikaajalise viisa saamiseks, kuid PPA

keeldus 25.06.2024 selle andmisest1. Pärast pikaajalise viisa kehtivuse lõppemist oli kaebajal C-

viisa kehtivusega 13.06.2022–12.06.2027. Pärast uue pikaajalise viisa taotluse esitamist viibis

kaebaja Eestis järgmiselt: 07.07.2024 lahkus Eestist, 03.08.2024 saabus Eestisse, 17.08.2024

lahkus Eestist, 01.11.2024 saabus Eestisse ning 12.11.2024 lahkus Eestist.

2. PPA pikendas korduvalt 17.05.2023 tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise tähtaega,

kuniks kaebaja ema xx.xx.xxxx suri. Seejärel edastas PPA kaebajale kirju, mille sisuks oli

kaebaja seisukoha saamine menetluse edasise käigu osas, kuid kaebaja neile ei reageerinud.

3. Kaebaja esitas 14.11.2024 halduskohtule kaebuse, kohustada PPA-d otsustama kaebajale

elamisloa andmise üle (haldusasi 3-24-3115). Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse

21.11.2024 määrusega. Kaebaja esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule, kes 11.07.2025 määrusega halduskohtu määruse tühistas, kuid otsustas

haldusasjas menetluse lõpetada, kuna kaebaja saavutas enda kohtusse pöördumise eesmärgi.

Nimelt otsustas PPA 20.11.2024 otsusega nr 15.3-3.2/730-1 keelduda kaebajale tähtajalise

elamisloa andmisest.

4. Tallinna Halduskohtusse saabus 02.12.2024 (täiendatud 05.12.2024) X. X (edaspidi kaebaja)

kaebus. Kaebus sisaldas taotlust tühistada Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA)

20.11.2024 otsus nr 15.3-3.2/730-1 ning lisaks palus kaebaja tuvastada PPA õigusvastane

viivitus kaebaja elamisloa taotluse läbivaatamisel. Halduskohus jättis kaebuse 18.12.2024

käiguta ning sõnastas kaebuse eesmärki arvestades võimalikud nõuded. Kaebaja vastas käiguta

jätmise määrusele ning täpsustas, et taotleb PPA-lt tähtajalise elamisloa õigusvastase

menetlusega tekitatud kahju hüvitamist 100 eurot (varaline kahju – tähtajalise elamisloa

taotluselt tasutud riigilõiv) ja mittevaralise kahju 1100 eurot. Kahju hüvitamise nõuetes võttis

kohus kaebuse menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja seisukoht

5.1. PPA oli kaebaja elamisloa taotlust menetledes tegevusetu ning menetluse läbiviimise

tähtaegu rikuti korduvalt. See rikkus kaebaja õigust tõhusale ja õiglasele menetlusele ning

õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Kahjustada sai kaebaja perekonnapõhiõigus

ning õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Õigus asja menetlemisele mõistliku aja jooksul

on isiku oluline menetluspõhiõigus ning mõistliku menetlusaja kriteeriumile peab vastama mis

tahes menetlus ning seda ka juhul, kui seadus ei sätesta konkreetset tähtaega

menetlustoimingute sooritamiseks või menetluse läbiviimiseks. Õigusvastane oli ka vastustaja

tegevusetus VMS §-s 2103 alusel haldusmenetluse algatamisel ja läbiviimisel.

5.2. Siseministri 12.01.2017 määrus nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning

pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku

määrad“ (edaspidi määrus nr 7) §-d 26 ja 27 kohustavad taotluse läbi vaatama kahe kuu jooksul

ning maksimaalne menetlustähtaeg ei või ületada kuute kuud (VMS § 33). PPA lükkas aga

õigusvastaselt otsuse tegemist üha edasi ning kokku kestis menetlus 1,5 aastat. Menetluse

õigusvastane venimine (venitamine) tingis selle, et kaebaja oli tulenevalt viisanõuetest sunnitud

Eestist lahkuma ning ei saanud olla ema juures tema viimastel hetkedel ja lahkumisel.

5.3. Vastustaja oli õigusvastaselt viivituses alates 14.11.2023. Nimelt pikendas PPA menetluse

tähtaega kuni 13.11.2023 ning selleks ajaks esitas kaebaja kõik vastustaja nõutud dokumendid

1 Vt ka haldusasi 3-24-2215

2 (6)

ning seisukohad ning täitumas oli ka maksimaalne menetlustähtaeg. Viivitus lõppes 20.11.2024,

kui PPA keeldus kaebajale elamisloa andmisest. Kui vaadata PPA seisukohti tervikuna, siis

võeti algusest peale hoiak, et kaebajale VMS § 2103 alusel erandina püsivalt Eestisse elama

asumiseks tähtajalise elamisloa andmine ei ole põhjendatud. Seega jääb arusaamatuks, miks

PPA sisulise otsuse tegemist vältis ning suunas kaebajat elamisloa taotlusest loobuma. Kuivõrd

vastustaja on peale 13.11.2023 viivitanud taotluse menetlemisega ilma mõistliku põhjuseta ja

õigusvastaselt, siis ei ole võimalik, et õigusvastasele viivitamisele järgneks õiguspärane

viivitamine. Riigikohus on selgitanud, et viivitamine saab olla vaid õigusvastane.

5.4. Vastustaja tegevusetus ja viivitus, millele kaebaja nõude alusena tugineb, olid kaebaja

väärikust alandavad. Kaebaja tunneb, et teda on alavääristatud ja Eesti riik on enda

tegevuse/tegevusetusega andnud talle selgelt mõista, et tema kui välismaalane ei ole

haldusmenetluses teiste inimestega võrdne. Samuti alandas riik kaebaja väärikust sellega, et on

loonud näiliku olukorra, justkui kaebaja taotlust menetletakse, aga seda ei tehtud. Olukord, kus

vastustaja annab kaebajale võimaluse seisukohtade esitamiseks ja teatab menetlustähtja, ega tee

selle jooksul otsust, või ei määra tähtaega ega tunne seejärel enam menetluse jätkamise vastu

huvi ega tee omalt poolt menetlustoiminguid, et menetlus lõpetada, ei ole õiguspärane. Selline

menetluste lõpetamata jätmine ja kaebaja õiguslikult ebaselgesse olukorda jätmine ei olnud hea

halduse tavaga kooskõlas (HMS § 5 lg 2). Seetõttu on varaliseks kahjuks tasutud riigilõiv 100

eurot, kuna kaebaja leiab, et tegelikkuses vastustaja seda toimingut ei teinud, mida kaebaja

taotles ja menetlus lõpetati teisel alusel.

6. Vastustaja seisukoht

6.1. PPA ei olnud kaebaja taotlust lahendades õigusvastases viivituses. Menetluse käigus palus

kaebaja korduvalt vastamise tähtaegade pikendamist ning ta muutis elamisloa taotlemise alust

PPA selgitas kaebajale, et tema soovitud alusel ei ole võimalik tal elamisluba saada ega VMS §

2103 lg 1 alusel tähtajalise elamisloa taotlust esitada. Kuna kaebaja avaldas menetluse käigus, et

tema hinnangul peaks ta saama tähtajalise elamisloa VMS § 2103 lg 1 alusel, hindas PPA kas

kaebaja puhul esinevad sellised erakorralised asjaolud, mis tingiksid VMS § 2103 lg 1 alusel

tähtajalise elamisloa andmise. Sellised menetluslikud toimingud võtavad paratamatult kauem

aega.

6.2. välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust viibida riigis, mille kodanik ta ei ole ning igal

riigil on suveräänne õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise, riigis viibimise ja riigist

lahkumise üle. Asjaolu, et kaebajale on varem antud Eesti külastamiseks viisa, ei saa tekitada

õiguspärast ootust, et talle ka tähtajaline elamisluba antakse.

6.3. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, justkui oleks PPA tekitanud näiliku olukorra taotluse

menetlusest. Kaebaja on esitanud kaebuse lisadena kirjavahetuse PPA-ga, millest nähtub, et

PPA on aktiivselt tegelenud kaebaja elamisloa taotluse menetlemisega. Vastustaja möönab, et

menetluses esineb olukordi, kus PPA ei ole paari kuu vältel menetlustoiminguid teinud, kuid see

ei tähenda, et PPA oleks kuidagi üritanud taotluse menetluse jooksul jätta muljet menetlusest,

kui tegelikult menetlustoiminguid ei tehtud. Kaebaja ei ole ka selgitanud, kuidas selline

menetluspaus on talle kahju põhjustanud. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väitega, justkui ei

oleks PPA hinnanud kaebaja elamisloa taotlust VMS § 2103 lg-st 1 lähtuvalt. Kaebaja esitatud

materjalidest nähtub, et PPA on 13. septembril 2023 palunud kaebajal vastata lisaküsimustele, et

hinnata kaebaja vastavust VMS § 2103 lg 1 sätestatud tingimustele ning andnud 20. veebruaril

2024 kaebajale teada, et kaebajale erandina tähtajalise elamisloa andmine ei ole põhjendatud,

kuna ei esine erakorralisi asjaolusid, mis sellise elamisloa andmist põhjendaks.

3 (6)

KOHTU PÕHJENDUSED

7. RVastS § 7 lg 1 alusel võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 kohaselt tegevusetusega tekitatud

kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming

õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Kaebaja taotleb varalise ja mittevaralise

kahju hüvitamist, kuna PPA tegevus kaebaja elamisloa taotluse menetluses oli õigusvastane

ning see tekitas kaebajale kahju.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõue

8. Mittevaralise kahju hüvitamist reguleerib täiendavalt RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt füüsiline

isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise,

au või hea nime teotamise korral. Nimetatud sätte eesmärgiks ei ole hüvitada isikutele

haldusorgani igasuguse õigusvastase tegevusega tekitatud kahju, vaid üksnes süüliselt tekitatud

kahju, mille tekkimist ei olnud võimalik vältida või mida ei saa kõrvaldada haldusakti

tühistamise nõudega (RVastS § 7 lg 1).

9. RVastS §-dest 7 ja 9 tulenevalt on seega mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise

eeldused järgmised:



haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes

või tegevusetus;



isiku subjektiivse õiguse rikkumine;



isikule süüliselt kahju tekitamine;



põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel;



RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitse ammendumisega.

Olukorras, kus üks või mitu nimetatud tingimustest on täitmata, ei ole hüvitamisnõude

rahuldamine võimalik.

10. Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole kaebajale mittevaralise kahju hüvitamise eeldused

täidetud ning seda vaatamata sellele, et kohus nõustub kaebajaga, et PPA oli alates 14.10.2023

kaebaja taotluse lahendamisel tegevusetu ning viivituses. Vaidlust ei ole, et elamisloa taotluse

menetluse tähtaeg on üldjuhul 2 kuud2 ning arvestades taotluse esitamise aega (17.05.2023)3, siis

PPA selle aja jooksul kaebaja taotlust ei lahendanud. Isegi kui asuda seisukohale, et

menetlustähtaeg hakkas pärast kaebaja 12.07.2023 taotlust4, väljastada talle elamisluba VMS §

2103 alusel, uuesti kulgema, ka sellisel juhul ei teinud PPA kaebaja taotluse suhtes otsust 2 kuu

möödumisel. PPA ei teinud otsust ka hiljemalt 13.11.2023 ehk ajal, milleni ta kaebaja tähtajalise

elamisloa taotluse läbivaatamise tähtaja pikendas5. Seejuures ei järgnenud sellele kuupäevale

kuni 20.02.2024, mil PPA saatis kaebajale e-kirja arvamuste ja vastuväidete esitamiseks6, ühtegi

menetluslikku sammu, sh otsustust menetluse pikendamise kohta. Kuigi PPA väitel menetlus

jätkus, siis ei ole kohtule esitatud selle kohta ühtegi tõendit. Seega tuleb lugeda, et PPA oli

tegevusetu ning viivituses kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetluses alates 14.11.2023.

On tähelepanuväärne, et isegi kui PPA 20.02.2024 menetlustoimingu tegi ning määras seal uue

tähtaja (20.03.2024), siis selleks tähtajaks PPA ikka otsust ei teinud, ehkki kaebaja esitas

2 Siseministri määrus nr 7; § 26 ja 27.

3 Kaebuse lisa 1, dtl 46–72.

4 Kaebuse lisa 3, dtl 75–76.

5 Kaebuse lisa 9, dtl 88.

6 Kaebuse lisa 14, dtl 96.

4 (6)

seisukoha 07.03.2024. Sellele järgnes hoopis 17.05.2024 uuesti menetlustähtaja pikendamine

ning uue tähtaja andmine (20.06.2024)7, mille jooksul PPA samuti kaebaja elamisloa taotluse

osas otsust ei teinud.

11. Lisaks õigusvastasele viivitusele andis PPA ka kaebajale valeinformatsiooni, kuna kaebaja

taotlust lahendav ametnik oli eksimuses VMS § 2103 kohaldamise osas. Nimelt selgitas PPA

kaebajale korduvalt, et kaebaja ise ei saa VMS § 2103 kohaldamiseks taotlust esitada ning et

selle normi kohaldamise otsustab PPA iseseisvalt menetluse käigus. Riigikohus selgitas aga

22.12.2023 otsuses nr 3-21-2428, et VMS ei sätesta välismaalase taotlemiskeeldu ning

taotlemiskeeld ei nähtu üheselt mõistetavalt ka siseministri 12.01.2017 määrusest nr 7. Seega ei

saa nõustuda PPA haldusmenetluses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei saa kaebaja

VMS § 2103 alusel elamisloa andmist taotleda. Küll aga ei ole see seisukoht toonud kaasa

menetluse õigusvastasust, kuna PPA hindas kaebaja taotlust sel alusel ning leidis, et sel põhjusel

ei ole alust kaebajale elamisluba anda8.

12. PPA õigusvastane tegevus ei too aga kaasa kaebaja väidetud mittevaralise kahju hüvitamist.

Nimelt on kohtu hinnangul praegusel juhul täitmata nii esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamise nõue kui ka puudub põhjuslik seos PPA õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise

vahel.

13. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja astunud ühtegi sammu, et õigusvastase viivitusega

väidetavalt tekkinud kahju ärahoida. Kohtu hinnangul oleks kaebaja pidanud alates 14.11.2023

esitama kohtule kohustamisnõude või vaide (RVastS § 6 lg 3), kuid kaebaja vaatamata

juriidiliste teadmistega esindaja kasutamisele seda ei teinud. Seejuures on kohus seisukohal, et

esmaste õiguskaitse vahendite kasutamine oleks eeldatavasti sundinud PPA-d kaebaja elamisloa

taotluses otsust tegema ehk õigusvastast viivitust lõpetama. Seega on mittevaralise kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks täitmata eeldus, et kaebaja oli kahju tekkimist püüdnud vältida.

14. Ent isegi kui lugeda kahju tekkimise vältimiseks seda, et kaebaja esitas 12.06.2024 PPA-le

taotluse uue pikaajalise elamisloa saamiseks, siis puudub praegusel juhul kohtu hinnangul ka

põhjuslik seos kaebajale kahju tekitamise ning PPA õigusvastase viivituse vahel. Vaidlust ei

ole, et PPA oli kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetluses läbivalt seisukohal, et kaebajale

elamisloa andmine ei ole põhjendatud9. Seega kui PPA oleks kaebaja taotluse suhtes teinud

negatiivse otsuse, siis oleks kaebaja olnud sisuliselt samas olukorras, kus PPA otsust kaebaja

taotluse suhtes teinud ei olnud. Kuigi kaebajal oleks olnud võimalik PPA keelduvat otsust

vaidlustada, siis ei tähenda see seda, et kaebajal oleks olnud võimalik viibida xx.xx.xxxx ema

juures. Nimelt nähtub kaebaja teistest kohtuasjadest, et pärast pikaajalise viisa kehtivuse

lõppemist 30.06.2024 oli kaebajal olemas lühiajaline viisa kehtivusega kuni 13.06.2022–

12.06.2027. Seega oli kaebajal võimalik viibida Eestis ka lühiajaliselt ehk 90 päeva mis tahes

180-päevase ajavahemiku jooksul. Eelnevast tulenevalt ei ole kohtu hinnangul tõendatud ka

põhjusliku seose olemasolu kaebajale tekkinud kahju ja PPA õigusvastase tegevuse vahel.

15. Ehkki kohus möönab, et lähedase isiku surm võis põhjustada kaebajale hingelisi üleelamisi,

siis ei saa pidada PPA süüks, et kaebaja ei saanud ema viimastel elupäevadel temaga koos olla.

Tegemist oli kaebaja ja tema ema varem tehtud elukorralduslike otsuste tulemusega, kuivõrd

välismaalasena ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et riik talle elamisloa või muu

viibimisõiguse annab. Kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata.

Varalise kahju hüvitamise nõue

7 Kaebuse lisa 18, dtl 103.

8 Vt PPA ärakuulamisõigust võimaldav e-kiri kaebajale (dtl 42–43).

9 Vt kaebuse lisad 4 (dtl 77), 6 (dtl 81), 9 (dtl 87–88), lisa 14 (dtl 96).

5 (6)

16. Kaebaja esitas kohtule ka varalise kahju hüvitamise nõude, mis seisneb elamisloa taotluse

menetlemiseks tasutud riigilõivus. Kohus nõustub PPA-ga, et riigilõiv ei ole tasu, mida

makstakse tähtajalise elamisloa saamise eest, vaid taotluse menetlemise eest (RLS § 2 ja 3 ning

VMS § 41). PPA küsimustele, kas pärast ema surma on vajalik vaadata kaebaja elamisloa

taotlus läbi sisuliselt, kaebaja ei vastanud10. Seega isegi kui kaebaja elamisloa taotluse menetlus

oli õigusvastane, siis ei muuda see asjaolu, et PPA vaatas kaebaja taotluse läbi ning lõpetas

menetluse elamisloa andmisest keeldumise otsusega11.

Kokkuvõte ja menetluskulude jaotus

17. Eelnevast tulenevalt jääb kaebus koguulatuses rahuldamata.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulud hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)

10 Kaebuse lisad 20–22, dtl 105–107.

11 Dtl 164–173.

6 (6)