3-21-2237/63 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.10.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2237

Haldusasi

A.Q kaebus Eesti Kaitseväe 28.12.2021 käskkirja nr

097P-S

tühistamiseks,

kaebaja

teenistusse

ennistamiseks ning teenistusest puudutud aja eest tasu

väljamõistmiseks

Y.S-i kaebus Eesti Kaitseväe 08.12.2021 käskkirja nr

090P-S

tühistamiseks,

kaebaja

teenistusse

ennistamiseks ning teenistusest puudutud aja eest tasu

väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – A.Q ja Y.S , esindajad vandeadvokaat Paul

Keres ja advokaat Joonas Põder

Vastustaja – Kaitsevägi, esindaja Merit Jõgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.03.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kaitseväe apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

22.09.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Kaitseväe apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 30.03.2023 otsus haldusasjas nr 3-21-2237 osas,

milles halduskohus rahuldas kaebuse (s.o halduskohtu resolutsiooni p-d 1˗5), ning teha

selles osas uus otsus, millega jätta A.Q ja Y.S-i kaebused tervikuna rahuldamata.

3. Menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jätta nende endi

kanda.

4. Otsus avaldada tervikuna, asendades kaebajate nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.11.2025, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

3-21-2237

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nooremveebel Y.S oli Kaitseväes tegevteenistuses vanemallohvitseri ametikohal.

2. Nooremveebel A.Q oli Kaitseväe tegevteenistuses vanemohvitseri ametikohal.

3. Kaitseväe juhataja kinnitas 30.03.2021 käskkirjaga nr 79 töötervishoiu ja tööohutuse

seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3 ja Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p-de 1 ja 11 1 alusel

ning seoses teenistusliku vajadusega riskianalüüsi „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs.

Bioloogiline ohutegur. COVID-19“.

4. Kaitseväe juhataja tunnistas 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 kehtetuks 30.03.2021 käskkirja

nr 79 ja kinnitas „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“

(käskkiri nr 162). Teenistujatel tuli käskkirja andmisest kahe nädala jooksul esitada COVID-

19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise

või COVID-19 läbipõdemise tõend (p 4). Käskkirja kohaselt tuli personaliosakonna ülemal

algatada nõuet rikkunud isikute suhtes menetlustoimingud töölepingu seaduses (TLS), avaliku

teenistuse seaduse (ATS) ja kaitseväeteenistuse seaduses (KVTS) sätestatud alustel (p 8).

5. Y.S ja A.Q esitasid 30.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Kaitseväe

keelamiseks anda välja käskkiri kaebajate teenistusest vabastamiseks COVID-19

läbipõdemist, COVID-19 vaktsineerimise alustamist või vaktsineerimiskuuri läbimist

tõendava dokumendi esitamata jätmise tõttu. Kaebajad esitasid 03.12.2021 taotluse kaebuse

muutmiseks, taotledes käskkirja nr 162 p 4 tühistamist ja kaebetähtaja ennistamist.

6. Eesti Kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülema 08.12.2021 käskkirjaga nr

090P-S vabastati nooremveebel Y.S vanemallohvitseri ametikohalt ja tegevteenistusest

08.12.2021 ning arvati reservi 09.12.2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele

mittevastavusega KVTS § 140 lg 1 p 4 alusel.

7. Eesti Kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülema 28.12.2021 käskkirjaga nr

097P-S vabastati nooremveebel A.Q vanemohvitseri ametikohalt ja tegevteenistusest

31.12.2021 ning arvati reservi 01.01.2022 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele

mittevastavusega KVTS § 140 lg 1 p 1 alusel.

8. Y.S esitas 07.01.2022 kaebuse muutmise taotluse (täiendatud 03.03.2022 ja

08.02.2023), milles palus tühistada 08.12.2021 käskkiri nr 090P-S kaebaja tegevteenistusest

2(10)

3-21-2237

vabastamise osas, ennistada kaebaja teenistusse ja mõista teenistusest sunnitult puudutud aja

eest välja tasu 27 753,30 eurot. A.Q palus 25.01.2022 kaebuse muutmise taotluses

(täiendatud 03.03.2022 ja 08.02.2023) tühistada 28.12.2021 käskkiri nr 097P-S osas, millega

kaebaja vabastati tegevteenistusest, ennistada kaebaja teenistusse ja palus mõista teenistusest

sunnitult puudutud aja eest välja tasu 24 492,39 eurot. Tallinna Halduskohus võttis 16.12.2022

määrusega muudetud kaebused menetlusse.

9. Kaitsevägi palus jätta kaebused rahuldamata.

10. Tallinna Halduskohus tühistas 30.03.2023 otsusega Eesti Kaitseväe 08.12.2021

käskkirja nr 090P-S, ennistas Y.S-i teenistusse ning mõistis vastustajalt tema kasuks välja

tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest (resolutsiooni p 1), tunnistas õigusvastaseks Eesti

Kaitseväe 28.12.2021 käskkirja nr 097P-S ning mõistis vastustajalt A.Q kasuks välja hüvitise

üheksa kuu keskmise palga ulatuses (resolutsiooni p 2), kohustas vastustajat määrama

kindlaks kaebajatele väljamaksmisele kuuluvad summad (resolutsiooni p 3), mõistis

vastustajalt Y.S-i kasuks välja menetluskulu 2295 eurot (resolutsiooni p 4) ja A.Q kasuks

menetluskulu 2295 eurot (resolutsiooni p 5).

Y.S kuulub ATS § 105 lg-s 4 loetletud isikute ringi, kuna kasvatas ametist vabastamise ajal

alla 7-aastast last. Y.S soovib teenistusse ennistamist koos teenistusest sunnitult puudutud aja

eest tasu väljamõistmisega. A.Q kuulub isikute ringi, kellele kohaldub ATS § 105 lg 1.

Nimetatud säte ei võimalda taotleda teenistusse ennistamist. Samas võimaldab ATS § 105 lg 1

õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul nõuda vabastamise kohta antud haldusakti

õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku

kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades

teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.

Kohus tutvus 20.03.2023 ja 24.03.2023 kaebajate tegevteenistusest vabastamise

käskkirjadega, mis on tervikuna tunnistatud salajasel tasemel riigisaladuseks. Mõlemad

kaebajad on vabastatud KVTS § 140 lg 1 p 4 alusel, s.o tegevteenistusse võtmise nõuetele

mittevastavuse tõttu. Käskkirjades on ka asjaolude kirjeldus, mida kohus ei avalda (kaebajad

on asjaoludest teadlikud).

KVTS § 83 sätestab tegevteenistusse võtmise tingimused. KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab

tegevteenistusse asuda sooviv isik esitama Kaitseväe juhatajale või tema volitatud ülemale

Kaitseressursside Ameti kaudu muud seadusega või seaduse alusel nõutavad dokumendid.

KVTS § 86 p 7 kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu seaduses

sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Vastavalt KVTS § 140 lg 1 p-le 4 vabastatakse

tegevväelane tegevteenistusest tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse korral.

KVTS § 145 lg 1 kohaselt vabastatakse tegevväelane tegevteenistusest tegevteenistuse

nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema

tegevteenistusse võtmise KVTS §-de 83 (tegevteenistusse võtmine) või 86 (isikud, keda ei

võeta tegevteenistusse) kohaselt. KVTS § 31 lg 6 alusel kehtestab

kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded

Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 21.03.2013 määrusega nr 45 on kehtestatud

„Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud

tervisenõuded“ (määrus nr 45). Määruses nr 45 ega selle lisas ei ole sätestatud tegevväelase

vaktsineerimiskohustust. Vaktsineerimisnõude täitmine või täitmata jätmine ei ole

tingimuseks tegevteenistuse jätkamiseks või teenistusest vabastamiseks (tegevteenistuse

lõpetamiseks). Kuna vaktsineerimiskohustus kehtestati Kaitseväes käskkirjaga nr 162, ei

tulenenud vastav nõue seadusest ega olnud antud seaduse alusel KVTS § 86 p 7 tähenduses.

3(10)

3-21-2237

Viidatud aktid ei andnud seaduslikku alust ametniku vabastamiseks KVTS § 140 lg 1 p 4

järgi.

TTOS alusel on tööandjal õigus kehtestada töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid töötaja enda

tervise kaitseks (§ 2), kuid mitte teenistussuhte eeldusi ning nõudeid asutuse toimepidevuse

tagamiseks. Teenistusest vabastamise alust ei saa tuletada ka KVTS § 83 lg 2 p-st 5, mis

reguleerib teenistusse võtmise vormistuslikku külge, mitte teenistussuhte eelduste ühepoolset

muutmist.

Eeltoodut kokku võttes ei saanud Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162 tuleneva nõude

järgimata jätmine kaasa tuua kaebajate teenistusest vabastamist KVTS § 140 lg 1 p 4 alusel.

Seega olid Kaitseväe juhataja 08.12.2021 käskkiri nr 090P-S ja 28.12.2021 käskkiri nr 097P-S

õigusvastased. Sellest tulenevalt puudub vajadus hinnata vaktsineerimiskohustuse

kehtestamise õiguslikku alust ja selle proportsionaalsust.

A.Q taotlus tema teenistusse ennistamiseks ning ATS § 105 lg-te 1 ja 4 osas

põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks ei ole põhjendatud. Riigikohus on

leidnud haldusasjas 3-3-1-49-16 (p 22), et eesmärk mitte koormata õigusvastaselt teenistusest

vabastatud ametniku teenistusse ennistamisega avalikke ressursse on legitiimne ning eesmärgi

täitmiseks valitud vahend (ennistamise asendamine rahalise hüvitisega) on sobiv ja mõõdukas

(Riigikohtu 18.10.2016 otsus nr 3-3-1-13-16, p 29). Samas lahendis on leitud, et

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine ei ole põhjendatud, kuna sätted on

põhiseaduspärased. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi sisulist põhjendust, mis piiraks tema

võimalusi tööturul uue töö leidmiseks. Kaebaja ei ole põhjendanud, millega seonduvalt ta

leiab, et on erilist kaitset vajav isik. Asjakohatu on kaebaja viide ATS § 105 lg-le 3, mis

väidetavalt rikub kaebaja võrdsuspõhiõigust. A.Q-l on tulenevalt ATS § 105 lg-st 1 õigus

teenistusest vabastamise akti õigusvastaseks tunnistamisel saada hüvitist kolme kuu keskmise

palga ulatuses, mida kohus võib muuta. Põhjendatud on muuta hüvitise suurust, suurendades

hüvitist üheksa kuu keskmise palga suuruseni, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid

ja mõlema poole huve.

Vastustajal tuleb teha kindlaks väljamaksmisele kuuluvad rahasummad Y.S-ile (tasu

teenistusest sunnitult puudutud aja eest) ja A.Q-le (hüvitis üheksa kuu keskmise palga

ulatuses) vastavalt HKMS § 167 lg 1 teisele lausele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. Kaitsevägi palub 28.04.2023 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

30.03.2023 otsuse resolutsiooni p-d 1˗5 ja teha selles osas uus otsus, millega jätta Y.S-i ja

A.Q kaebused rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda.

Halduskohtu seisukohad on üllatuslikud. Keegi menetlusosalistest ei ole vaktsineerimisele kui

tervisenõudele ega määrusele nr 45 tuginenud, kuna COVID-19 tõendi nõudmise alus oli

TTOS sätete alusel kehtestatud riskianalüüs. Seega oli tegemist töötervishoiu nõudega,

millena seda on käsitanud ka Riigikohus lahendis nr 3-21-2241 (p 24). Kui kohus menetluse

käigus jõudis arusaamale, et asi tuleb lahendada KVTS v.r § 31 lg 6 ja määruse nr 45 sätetele

tuginedes, pidi kohus andma menetlusosalistele võimaluse selles osas oma seisukoht esitada.

Otsusest ei selgu, miks ei ole õige tugineda Riigikohtu seisukohtadele haldusasjas nr 3-21-

2241.

Halduskohus on tuginenud valele materiaalõiguslikule alusele. Otsusest ei selgu, miks on

halduskohus pidanud KVTS § 31 lg 6 v.r alusel väljaantud määrust nr 45 käesoleva vaidluse

4(10)

3-21-2237

lahendamisel asjakohaseks. KVTS § 31 asus seaduse 3. ptk-s, mille pealkiri oli „Arstlik

komisjon.“ Seega ei reguleeri selle peatüki või peatüki alusel välja antud määruse sätted

tegevteenistust ega selle eeldusi, selleks on KVTS-i sätted. Määrus nr 45 ei kehtesta

tegevväelasele kohustusi. Määrus ja selle lisad on suunatud töövahendina isikute

terviseseisundi hindajatele, mitte hinnatavatele. Kui pidada COVID-19 tõendi nõuet

tervisenõudeks, on Kaitseväe juhatajale vastava nõude kehtestamise õigus antud seadusega.

Kohtuotsusest ei selgu, kuidas jõudis kohus järeldusele, et COVID-19 tõendi nõue ei ole

riskianalüüsiga kehtestatud töötervishoiu nõue, vaid tegevväelase tervisenõue ega see, millest

tulenevalt otsustas kohus KVTS § 98 lg-t 6 kohase alusena mitte arvestada.

TTOS § 14 lg 1 p 1 kohaselt on töötaja kohustatud osalema ohutu töökeskkonna loomisel,

järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Sama lõike p 5 järgi on töötaja kohustatud

tagama vastavalt väljaõppele ja tööandja antud juhistele, et tema töö ei ohustaks tema enda

ega teiste elu ja tervist ega saastaks keskkonda. TTOS § 8 lg 3 ja § 131 lg 9 alusel vastu võetud

Vabariigi Valitsuse 13.08.2021 määrusega nr 82 muudeti Vabariigi Valitsuse 05.05.2000

määrust nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja

tööohutuse nõuded” (määrus nr 144). Määruse nr 144 seletuskirja kohaselt, kui tööandjal ei

ole võimalik tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada (nt

kui töötaja puutub igapäevaselt ja tihedalt kokku COVID-19 riskirühma kuuluvate

inimestega), on tööandjal õigus töötajat hoiatada ja viimase abinõuna tööleping erakorraliselt

üles öelda TLS § 88 lg 1 p 2 alusel töökohale sobimatuse tõttu (lk 3). Seega on peetud

võimalikuks, et töötervishoiunõude puhul saab olla tegemist töösuhte eeldusega.

Kohtupraktikas on leitud, et töötervishoiunõudeid saab kehtestada asutuse toimepidevuse

tagamiseks ja ka teiste töötajate kaitseks.

Y.S-i ei saa teenistusse ennistada, kuna ta töötas ametikohal, millel on vajalik riigisaladuse loa

olemasolu. Kaitsevägi on 07.02.2022 tagastanud Y.S-i riigisaladuse loa Kaitsepolitseiametile.

Kaitsevägi ei saa kinnitada, et Kaitsepolitseiamet väljastab Y.S-ile uuesti riigisaladuse loa

ning Kaitseväel ega kohtul ei ole pädevust kohustada Kaitsepolitseiametit kaebajale

riigisaladuse luba väljastama. Riigikohus on asunud seisukohale, et teatud vabastamise alused

välistavad oma olemuselt ennistamise võimaluse (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-7-05, p 20).

Tegemist on olukordadega, kus tegelikult esineb mõni teenistusest vabastamise alus, mille

kohaldamise osas puudub ametiasutusel kaalutlusõigus. Kaalutlusõigus puudub teenistusest

vabastamisel teenistustähtaja möödumise tõttu (ATS v.r § 88; kehtiv KVTS § 143) ja

teenistusest vabastamisel asjaolude tõttu, mis välistaksid ametniku teenistusse võtmise (kehtiv

KVTS § 145). Kuna kaebajal puudub riigisaladuse luba, esineb kaebaja suhtes muu seaduses

sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu ja teda ei ole võimalik ennistada.

Vastustaja juhtis korduvalt kohtu tähelepanu, et Y.S-i ennistamise korral tuleb kohaldada

ATS § 105 lg-t 5. Halduskohus märkis selles osas vaid, et säte eeldab haldusorgani

kaalutlusotsust. Kohus on jätnud rahasumma kindlaksmääramise vastustaja kohustuseks

(HKMS § 167 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-85-11 selgitanud, et eelistada tuleks

summa kindlaksmääramist kohtu poolt, kellel on avaramad võimalused tõendite saamiseks ja

asjaolude tuvastamiseks. Halduskohus on rikkunud HKMS § 2 lg-t 2 ega ole lahendanud asja

õigesti.

Kohtuotsusest ei selgu A.Q-le väljamõistetud hüvitise suurendamise põhjused.

Kaitsevägi jäi 09.08.2024, 29.01.2025 ja 25.02.2025 seisukohtades varem esitatu juurde ning

palus võtta asja lahendamisel aluseks Riigikohtu seisukohad haldusasjades nr 3-22-157 ja nr

3-21-2712. Käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud tõendi esitamise kohustus oli kaudne

vaktsineerimisnõue. Tegemist oli tööohutuse nõudega TTOS tähenduses, mitte määrusest nr

5(10)

3-21-2237

45 tulenev kaitseväelase tervisenõue, nagu leidis halduskohus. Kaebajate teenistuskoht oli

erioperatsioonide väeüksus. Seega olid nad Kaitseväe mõttes operatiivsed julgeolekutöötajad.

Nende tavapäev möödus meeskonna koosseisus ning kätkes sõjalist väljaõpet nii Kaitseväe

taristul kui väljaspool. Administratiivtoiminguid teostati küll taristul, kuid see moodustas

kaebajate igapäevastest ülesannetest teisejärgulise osa. Teenistujatel puudus võimalus

eraldumiseks privaatsesse ruumi – majutusruumid on kohandatud mitmele isikule, koosolekud

ja varustuse hooldus toimuvad ühisruumides. Teenistuses puututi kokku nii Eesti Kaitseväe

esindajate kui ka liitlastega. Kaebajate teenistusülesannete sisu ei võimaldanud neil ülesandeid

täita kodukontorist. COVID-19 olukord ei olnud ajavahemikul 31.08.2021 kuni kaebajate

teenistusest vabastamiseni muutunud. Ühtegi erakorralist asjaolu, millega käskkirja nr 162

väljaandmisel poleks arvestatud, ei esinenud ja kaebajad ühtegi sellist asjaolu välja ei toonud.

Seetõttu ei pidanud Kaitsevägi tegema neile erandit. Kaebajad ei ole esile toonud tegureid,

mille tõttu vaktsineerimisnõue oleks nende suhtes ülemäärane. Eriliseks asjaoluks ei ole see,

et kaebajate hinnangul igapäevaselt teenistusülesandeid täites ei pidanud nad kokku puutuma

paljude teiste kaitseväelastega. Kaitsevägi peab olema valmis tagama riigi julgeoleku ka

olukorra kiirel muutumisel, kusjuures teenistujate ülesanded võivad sel juhul oluliselt

muutuda. Kaitsevägi on käskkirja nr 162 andmisel arvestanud sellega, et osa teenistujaid

saavad ajutiselt täita teenistusülesandeid kaugtöö vormis, kuid leidis, et pikaajaliselt ega

kaitsetaseme muutumise korral ei saa sellist töökorraldust jätkata.

12. Y.S ja A.Q paluvad 07.06.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Väide, et halduskohus on üllatuslikult viidanud määrusele nr 45 esmakordselt otsuses, on

kohatu. Määrus nr 45 ei ole tõend ega asjaolu HKMS § 157 lg 2 tähenduses ning isegi kui

oleks, ei oleks tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega. KVTS § 98 lg 7 ei ole KVTS §

83 lg 2 p-5 kirjeldatud muude dokumentide piiritlemisel asjassepuutuv, kuna kohaldub juba

teenistuses olevatele teenistujatele.

Kaebajatelt sai nõuda dokumente vaid seaduse alusel või selleks ettenähtud juhtudel.

Kaitseväe juhataja võib küll tegevväelase rahuaja ametikoha tervisenõudeid kehtestada, ent

sellest ei johtu kaebajatele kohustust esitada mis tahes dokumente. Tervisenõuete täidetuse

hindamine ei kuulunud sootuks Kaitseväe juhataja pädevusse. Mistahes vaktsineerimist

tõendava dokumendi esitamise kohustust ei näe TTOS kaebajatele ette.

Vastustaja selgitus, et eelistada tulnuks KVTS § 98 lg 6 kohaldamist, on väär. Arstlik

komisjon oligi see organ, mis tegeles arstliku läbivaatuse ja tervisenõuetele vastavuse

hindamisega vastavalt KVTS § 98 lg-le 1 ja § 27 lg-le 1. KVTS § 98 lg 6 ei ole asjassepuutuv

KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaldamisel, sest isiku tegevteenistusse võtmise otsustamisel

kohaldatakse § 83 lg 2 p-i 5.

Y.S-i ennistamine oli õiguspärane. Vastustaja väidab, et Y.S tagastas oma riigisaladuse loa

Kaitsepolitseiametile 07.02.2022 ehk üle aasta enne halduskohtu otsuse tegemist. Seega on

osutatu uus asjaolu, mille esitamise lubatavust ei ole vastustaja põhjendanud. Asjaolu tuleb

jätta tähelepanuta. Ka on riigisaladuse luba ennistamise küsimuses asjassepuutumatu. Y.S-i

juurdepääsuluba ei ole kehtetuks tunnistatud ega selle tühisust tuvastatud. Vastustaja ei ole

viidanud asjaoludele ega tõenditele, millest nähtuks, et tema riigisaladuse loa andmisest

keeldumiseks esineks alust. Kuna kaebajal on eelnevalt nimetatud luba olnud, on põhjust

eeldada, et selle uuesti väljastamisele puudub takistus.

ATS § 105 lg 2, mis eristab õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikke selle pinnalt, kas

ja kui vanad on nende lapsed, on põhiseadusega vastuolus, sest rikub A.Q võrdsuspõhiõigust.

6(10)

3-21-2237

ATS § 105 lg 1 ls 2 kohaldamine on kohtu diskretsioon. Isegi kui jaatada, et halduskohus on

sätte kohaldamist mittenõuetekohaselt põhjendanud, ei järeldu sellest, et otsus oleks sisult vale

või seda tuleks muuta. Kaitseväeteenistuja teenistussuhte iseloom ja sellest tulenevad asjaolud

(lisaks konkreetselt kaebaja enda laitmatule teenistuskäigule) on iseenesest piisavalt kaalukad,

et õigustada ATS § 105 lg 1 ls 2 kohaldamist hüvitise suurendamiseks.

ATS § 105 lg 5 kohaselt võib ATS § 105 lg 4 tasust arvata maha p-des 1‒3 loetletud hüvitised

ja tasud. Ka see on kohtu diskretsioon. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, millist sätet kohus on

valesti kohaldanud. Vastustaja on ise korduvalt ATS § 105 lg 5 kohaldamise soovile viidanud.

Seega on ilmne, et kohus ei ole selgitamiskohustust rikkunud.

Apellatsioonkaebus tuleb halduskohtu poolt HKMS § 167 lg 1 ls 2 kohaldamise küsimuses

jätta HKMS § 190 ja § 187 lg 3 p 6 alusel läbi vaatamata. Kaebajatele tehtavate väljamaksete

kindlaksmääramise kohustuse panemine vastustajale ei kitsenda vastustaja õigusi.

Kaebajad leiavad 16.08.2024 seisukohas, et halduskohus ei ole sisuliselt analüüsinud

kaebajate teenistusest vabastamise proportsionaalsust ega kaalutlusreeglite järgimist. Ka juhul,

kui käskkiri nr 162 võimaldaks vaktsineerimiskohustuse kehtestamist, ei saa see siiski olla

automaatne ja sellist siseakti kohaldades tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet.

Vastustaja ei ole kaalutlusõigust üldse teostanud, vaid on pidanud ametist vabastamist

käskkirja nr 162 p-s 4 nimetatud dokumentide esitamata jätmise automaatseks tagajärjeks.

Vastustajal puudus takistus teha kaebajatele ettepanek teenistussuhte peatamiseks KVTS §

131 lg 1 p 3 alusel ning see pärast käskkirja nr 162 kehtetuks tunnistamist taastada. Pole

kaalutud võimalusi rakendada vaktsineerimisnõuet või jätta see rakendamata konkreetse

kaebaja teenistuskäiku, oskusi või võimalusi täita muid teenistusülesandeid (nt kaugtöö

vormis) arvestades. Pole arvestatud kaebajate teenistuskäiguga ja ametist vabastamise

tagajärgedega. Kaebajatele pole selgitatud nende õigusi ega teostatud ärakuulamist. Kuna

kaalutlusõigust üldse ei teostatud, on vaidlustatud käskkirjad ilmselgelt õigusvastased ning

tuleb tühistada sõltumata käskkirja nr 162 õiguspärasusest. Kaebajate vabastamine toimus

vastuolus käskkirjaga nr 162. Käskkirja nr 162 p-ga 2 kehtestatud tegevuskava ja käskkirja nr

162 seletuskirjast tuleneb, et enne kaebajate teenistusest vabastamist tuli läbi viia

distsiplinaarmenetlus.

Kaebajad leiavad 29.01.2025 seisukohas, et kuna Riigikohtu otsusega nr 3-21-2712 leiti, et

käskkirja nr 162 p 4 ei olnud õigusvastane, peab ringkonnakohus ise hindama teenistusest

vabastamise proportsionaalsust. Riigikohtu otsuse nr 3-21-2712 kohaselt võivad konkreetselt

kaebajate kohta käivad asjaolud nagu võimalus teenistuskohustused ajutiselt peatada või

vähendada inimkontakte, olla olulised teenistusest vabastamise proportsionaalsuse hindamisel.

Võib järeldada, et vastustaja on võtnud omaks kaebajate väite, et nad soovisid läbi rääkida

võimalusi töökorralduse muutmiseks või teenistuse ajutiseks peatamiseks, kuid vastustaja

keeldus neid ära kuulamast.

Kaebajad selgitavad 17.02.2025 seisukohas, et nad täitsid teenistusülesandeid väikeses grupis,

enamasti värskes õhus, väljaõppes osaledes ning läbi viies. Teenistusülesandeid täideti u 50%

ajast ka kabinetis, mis oli eraldatud muust üksusest ning kuulus väiksele grupile, kellega koos

väljaõppes osaleti. Kontoritööd oleks olnud võimalik teha kaugtööna või eraldi kabinetis,

mida oleks üksus saanud võimaldada. Teenistussuhte ajutine peatamine organisatoorselt

negatiivset mõju ei avalda, kuna väga sage oli teenistujate eemaldamine allüksusest pikemaks

ajaks (nt välislähetused, koolitused). Kaebajatega ei arutatud olukorda ega pakutud välja

ühtegi muud võimalust peale vallandamise. Samuti ei arvestatud vaktsineerimisest keeldumise

põhjustega.

7(10)

3-21-2237

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Kaitseväe apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

14. Riigikohus on teinud samalaadses vaidluses 10.01.2025 otsuse haldusasjas nr 3-21-2712,

milles jäi varem 21.06.2024 otsuses haldusasjas nr 3-22-157 väljendatud seisukohtade juurde

ning leidis, et Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud kaudne

vaktsineerimiskohustus oli tööohutuse nõue TTOS-i tähenduses, mille kehtestamiseks andsid

piisava aluse TTOS § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11

ning seda õigust ei piiranud mh KVTS § 31 lg 6 ja eeltoodud normid olid põhiseaduspärased.

Riigikohus märkis, et Kaitseväe eripära arvestades ei saanud vaktsineerimisnõude

rakendamine olla vastuolus ka direktiividega 89/391/EMÜ1 ja 2000/54/EÜ2 , mistõttu ei ole

määrav, kuidas vastab Euroopa Kohus tsiviilasjas nr 2-21-12706 esitatud eelotsusetaotlusele

nende direktiivide tõlgendamise kohta (vt kohtuasi C-219/24). Riigikohtu hinnangul ei olnud

vaktsineerimisnõude kehtestamine ega rakendamine lisaks vastuolus Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni või Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadega.

15. Samuti asus Riigikohus seisukohale, et Kaitseväe juhataja siseaktiga kehtestatud kaudne

vaktsineerimisnõue ja selle alusnormid olid eesmärkide saavutamiseks proportsionaalsed ning

teenisid ülekaalukat avalikku huvi tagada riigi kaitsevõime ning inimeste elu ja tervise kaitse.

Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk oli säilitada kaitseväelaste teenistus-

ja reageerimisvõime ning seeläbi riigi kaitsevõime. Vaktsineerimisnõue oli ka sobiv ja vajalik.

Teatavale ebakindlusele vaatamata oli Eestis kasutatavate COVID-19 vaktsiinide ohutus ja

tõhusus piisavalt tõendatud ning eesmärkide saavutamiseks ei olnud sama tõhusaid leebemaid

meetmeid. Otsuse tegemise ajal vastustaja käsutuses oleva teabe põhjal oli põhjust eeldada, et

vaktsineerimisega kaasnev prognoositav kasu ületab võimalikud riskid.

16. Riigikohus selgitas, et käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud tõendi esitamata jätmist saab

käsitada muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna KVTS § 83 lg 2 p 5

ja § 86 p 7 tähenduses, mis toob KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 kohaselt kaasa

tegevteenistusest vabastamise. Siiski ei saanud selline tagajärg olla automaatne, vaid siseakti

rakendamisel tuli vaktsineerimisnõude täitmata jätmise korral enne teenistuja suhtes õigusliku

tagajärje valikut teostada kaalutlusõigust juhul, kui esinesid erakordsed asjaolud või kui

käskkirja nr 162 andmise aluseks olnud olukord oli muutunud.

17. Eeltoodud seisukohad on asjakohased ka siinses vaidluses (vrd Tartu Ringkonnakohtu

27.08.2024 otsused haldusasjades nr 3-21-2513 ja nr 3-21-2706; 29.08.2024 otsus haldusasjas

nr 3-21-2710). Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et Kaitsevägi oleks teinud kaebajate suhtes

vaktsineerimisnõude rakendamisel kaalumisvigu. Kaebajad vabastati teenistusest 08.12.2021

ja 28.12.2021 käskkirjadega. Sellel ajal oli epidemioloogilisest olukorrast tulenev oht inimeste

elule ja tervisele (sh kaitseväelastele), tervishoiusüsteemi toimepidevusele ning kaitseväelaste

teenistus- ja reageerimisvõime säilitamisele äärmiselt tõsine (nt Riigikohtu 31.10.2022 otsus

nr 5-22-4, p 72). Kaebajad ei ole väitnud ega tõendanud vastupidist.

18. Puudub vaidlus, et kaebajad ei esitanud enne teenistusest vabastamist Kaitseväe peaarstile

käskkirja nr 162 p-s 5 nimetatud tõendit COVID-19 haiguse vastast vaktsineerimist

tõkestavate meditsiiniliste näidustuste kohta. Kaebajad kuulati enne teenistusest vabastamist

nõuetekohaselt ära ja neil oli korduvalt võimalus esitada oma seisukohti. A.Q esitas oma

seisukoha 09.09.2021 (dtl 97 jj), kus viitas vaktsineerimata jätmisel üldsõnaliselt eraelulistele

ja tervislikele põhjustele neid täpsustamata. Kohtumenetluses esitatud täiendmotiiv (soov

saada last, dtl 546) ei ole selline eriline asjaolu, mis saaks mõistlikult põhjendada

vaktsineerimisest keeldumist. Y.S teavitas 23.09.2021 e-kirjaga (dtl 109), et ei soovi ennast

vaktsineerida, midagi täiendavalt põhjendamata. Kaitseväe 26.09.2021 teatistega (dtl 53 ja 54)

8(10)

3-21-2237

selgitati kaebajatele nende teenistusest vabastamise õiguslikke aluseid ja anti võimalus esitada

teenistusest vabastamise kohta vastuväiteid. Asja materjalidest nähtuvalt kaebajad sellele

teatisele midagi ei vastanud. 03.12.2021 teatistega (dtl 232 jj) anti kaebajatele veel kord

võimalus valida tegevteenistuse jätkamise (st vaktsineerimise alustamise) ja tegevteenistusest

lahkumise vahel. Eelnevast nähtuvalt ei ole kaebajad toonud välja mingeid erilisi asjaolusid,

mille tõttu oleks Kaitsevägi pidanud vaktsineerimisnõude rakendamisel tegema nende puhul

erandi. Selliseid erilisi põhjuseid ei esitatud ka kohtumenetluses ega ringkonnakohtu istungil.

Kaebajad ei esitanud Kaitseväele ka muid taotlusi (nt avaliku võimu teostamise õiguse

peatamiseks ATS § 83 p 1 alusel, puhkuse võtmiseks vms).

19. Kaitsevägi hoiatas kaebajaid, et tõendi esitamata jätmine tingib tegevteenistusse võtmise

nõuetele mittevastavuse ja on KVTS § 140 lg 1 p 4 järgi teenistusest vabastamise alus. Seega

viis vastustaja kaebajate suhtes läbi käskkirja nr 162 lisaks olevas tegevuskavas (dtl 498 jj)

ette nähtud hoiatusmenetluse. Ekslik on arusaam, et teenistusest vabastamine oli lubatav alles

pärast distsiplinaarmenetluse läbiviimist. Selline tingimus ei tulene KVTS § 140 lg 1 p-st 4

ega käskkirja nr 162 lisaks olevast tegevuskavast. Kaebajad sai veelkord võimaluse nõutava

tõendi esitamiseks, samuti ettepanekute ja seisukohtade esitamiseks olukorras, kus tõend jääb

esitamata, s.h teenistusest vabastamisest erineva tagajärje kohaldamise taotlemiseks. Kaebajad

ei kasutanud kumbagi võimalust. Kujunenud olukorras ei olnud vastustajal kohustust omal

algatusel uurida täiendavaid asjaolusid ega kaaluda teenistusest vabastamisest erineva

tagajärje kohaldamist. Olukorda ei muuda see, et kaudse vaktsineerimise kohustus Kaitseväes

kehtis suhteliselt lühikest aega ning juba 2022. aasta esimestel kuudel sellest loobuti.

Käskkirja nr 162 andmise ajal ei olnud ettenähtav, millise perioodi jooksul on käskkirja

rakendamine vajalik. Teisalt osutab olukorra muutumisel kaudse vaktsineerimise nõudest

loobumine, et vastustaja kehtestas kaudse vaktsineerimise nõude tegelikust vajadusest

lähtudes ja kohaldas seda võimalikult lühikese ajaperioodi jooksul.

20. Kuna Kaitseväele oli suurepäraselt teada kaebajate teenistusülesannete iseloom ja nende

täitmise korraldus, ei ole asjakohane kaebajate etteheide, et neid asjaolusid oleks tulnud

kuidagi eraldi veel kaebajatega arutada. Kaebajad on märkinud, et ca 50% nende ametikoha

teenistusülesannetest võimaldasid hoida distantsi (kabineti- ja arvutitöö). Ringkonnakohus

märgib, et isegi, kui see nii oli, tuleb arvestada, et Kaitsevägi peab olema kriiside

lahendamiseks valmis kiiresti paigutama oma personali ümber uute ülesannete täitmiseks ning

seetõttu ei saa n-ö tavaolukorras täidetavate teenistusülesannete iseloomule omistada määravat

tähendust. Kaitsevägi tagab riigi julgeolekut ka olukorra kiirel muutumisel, mil teenistujate

ülesanded võivad oluliselt muutuda tavalisega võrreldes, s.t kaebajad võisid sattuda olukorda,

kus tihe kontakt suure hulga teiste isikutega on vältimatu või nende võime ametiülesandeid

täita on eriti oluline. Kaebajate teenistusest vabastamise ajal ei olnud välistatud, et

kaitseväelasi tuleb lähiajal kaasata kriiside lahendamisse. Ringkonnakohtu istungil

kinnitasidki kaebajad, et neid ei kaasatud 2021. a sügisel väljaõppesse, kuna nad ei olnud

vaktsineeritud. Arusaamatuks jääb seejuures kaebajate positsioon, et Kaitsevägi oleks justkui

pidanud tegema kõik endast sõltuva ja pingutama kuidagi eriliselt, et kaebajaid teenistuses

hoida. Asjaolu, et kaebajatel ei olnud võimalik täies mahus täita oma teenistusülesandeid, sh

osaleda väljaõppes, ei saa pidada normaalsuseks, vaid Kaitseväe tavapärast tegevust ja

korraldust pärssivaks. Kaitsevägi peab olema valmis reageerima ja koonduma ettenähtud aja

jooksul ning isikkoosseis peab olema selleks valmis. Kaebajate teenistusest vabastamise

käskkirjadest nähtub selgelt, et Kaitsevägi ei ole kaebajaid teenistusest vabastanud

automaatselt, vaid on kaalunud konkreetselt kaebajate ja nende teenistusülesannetega

seonduvaid asjaolusid.

9(10)

3-21-2237

21. Kuna kaebajate KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1 alusel teenistusest vabastamine oli

õiguspärane, siis ei oma asja lahendamisel tähtsust küsimus, kas ATS § 105 lg-s 1 sätestatud

nõudeõigus võib olla põhiseadusega vastuolus.

22. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Kaitseväe apellatsioonkaebus rahuldada.

Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas kaebuse, ja teeb uue

otsuse, millega jätab A.Q ja Y.S-i kaebused tervikuna rahuldamata.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta

menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb

kaebus tervikuna rahuldamata, siis jäävad kaebajate menetluskulud esimese ja teise astme

kohtus HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Kaitsevägi oli apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (HKMS § 104 lg 10) ning ei ole esitanud

kohtutele andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Seetõttu jäävad vastustaja

võimalikud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema

enda kanda.

24. Kaebajate eraelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada nende nimed tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)