3-24-3473/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Pihel Sarv

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. septembril 2025 Tallinnas

Haldusasja number

3-24-3473

Haldusasi

C.K kaebus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 17.

septembri 2024. a otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse 19.

novembri 2024. a vaideotsuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja C.K , esindaja Valentin Moto

Vastustaja Tallinna linn, esindaja Veronika Ehrenbusch

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta C.K kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 30. oktoobril 2025 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ring-

konnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka

apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 2019. aastal väljastas Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet C.K-le taksoveo

õigust tõendava teenindajakaardi nr TK24498.

3-24-3473

2. Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet tegi 17. septembril 2024 otsuse nr 5.7-

2/6582, millega tunnistas C.K teenindajakaardi kehtetuks. Vastustaja tugines

ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 63 lg-le 2. Vastustaja leidis, et kaebaja ei vasta hea

maine nõudele (ÜTS § 57 lg 1 p 4).

2.1.

Kaebaja mõisteti pärast teenindajakaardi väljastamist Harju Maakohtu 7. juuni

2023. a otsusega süüdi esimese astme kuriteos karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 1

alusel: tahtlikult teise inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine

vägivallaga. Samas kohtuotsuses tunnistati kaebaja süüdi tahtlikult toime pandud teise

inimese tervise kahjustamises ja valu tekitavas kehalises väärkohtlemises, mis oli

toime pandud lähisuhtes ja korduvalt (KarS § 121 lg 2 p-d 2 ja 3). Kaebaja mõisteti

süüdi ka tapmisega ähvardamises (KarS § 120 lg 1).

2.2.

KarS § 64 lg 1 alusel määras kohus kaebajale karistuseks neli aastat vangistust.

Karistus pöörati täitmisele osaliselt (KarS § 74 lg-d 1, 2, ja 3). Kohe tuli kaebajal ära

kanda viis kuud vangistust, alates kinnipidamise päevast 14. veebruar 2023. Vangistust

kolm aastat ja seitse kuud ei pöörata täitmisele, kui kaebaja ei pane nelja aasta ja kuue

kuu pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1–6

sätestatud käitumiskontrolli nõudeid.

2.3.

Karistus on veel täitmata ja katseaeg kehtib. Karistusregistri seaduse (KarRS) §

24 lg 1 p-i 8 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse arhiivi, kui

alla viieaastase vangistuse ära kandmisest on möödunud viis aastat.

2.4.

Kaebaja esitas haldusmenetluses vastuväite, mille järgi teenindajakaardi

kehtetuks tunnistamine seaks ohtu tema majandusliku toimetuleku ja võime tagada

oma perekonna heaolu. Kaebaja selgitas, et taksoveoteenuse osutamine on tema ainuke

sissetulekuallikas. Kaebajal on kaks ülalpeetavat last. Õiguserikkumise ja ametialase

tegevuse vahel pole seost. Tööalaseid kohustusi on kaebaja täitnud nõuetekohaselt.

2.5.

Avalik huvi räägib selle kasuks, et taksoteenust ei osuta juht, kes ei vasta hea

maine nõuetele. See võib ohustada teenust kasutavate isikute elu ja tervist. Kaebaja

tahtlik tegu näitab, et tal on keeruline kontrollida oma emotsioone ka sõidukit juhtides.

Kohtuotsuses on kirjas, et kaebaja lõi tahtlikult autoroolis olles sõidu ajal kaassõitjat,

tekitades kannatanule tugevat füüsilist valu ja kehavigastusi. Selline käitumine seab

ohtu ka kaasliiklejad. Ärritumise korral on juhi tähelepanu hajunud. See võib viia

liiklusõnnetuseni. Kuna pole teada, mille peale kaebaja ärritus, pole võimalik ette

näha, et see ei võiks korduda. Saab järeldada, et üldine liiklusturvalisus jätab kaebaja

ükskõikseks.

2.6.

Seadusandja on ÜTS § 57 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel välistanud selle, et

teenindajakaart oleks inimesel, kes on karistatud esimese astme kuriteo eest. Nende

sätete eesmärk on tagada taksoteenust kasutavate klientide turvalisus. Õiguslikke

reegleid raskelt ja tahtlikult rikkuvat inimest ei saa pidada klientidele ohutuks.

2.7.

Ametil ei ole võimalik ette näha karistuse kustumise kuupäeva, kuna kaebaja

karistus on veel täitmata ja kehtib katseaeg. Seega pole mõistlik jätta kaebajale

teenindajakaarti alles või peatada see tähtajaliselt. Kaebajal tuleb otsida tööturul muid

võimalusi, mis ei sõltu temale määratud karistusest.

3. Kaebaja esitas vaide, mille Tallinna Linnavalitsus jättis 19. novembri 2024.

a korraldusega nr 1058 rahuldamata.

2(5)

3-24-3473

3.1.

Kaebaja puhul rakendub ÜTS § 57 lg 2 p 1, mis ei näe erinevalt sama lõike p-st

2 ette kaalutlusõigust (vt Tallinna Ringkonnakohtu (TlnRnK) on 17. aprilli 2023. a

otsus asjas nr 3-21-2115). Kui teenindajakaardi omanik on toime pannud sättes

viidatud õigusrikkumise, mille andmed ei ole karistusregistrist kustunud, ei ole tema

maine hea. Ametil ei olnud võimalik teha teistsugust otsust. Oluline pole see, millise

esimese astme kuriteo kaebaja toime pani ja milliseid tema subjektiivseid õigusi

haldusakti andmisega riivatakse.

3.2.

Teenindajakaardi kehtetuks tunnistamise eesmärk ÜTS § 57 lg 2 p-s 1

sätestatud rikkumiste korral on kaitsta avalikke huve, sh inimeste elu, tervist, vara ja

õigusi. Taksoveoteenuse osutamise keelamist inimesel, kes ei järgi õigusakte ning

ohustab teiste inimeste elu ja tervist, ei saa pidada ebaproportsionaalseks.

4. C.K esitas 23. detsembril 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus

17. septembri 2024. a otsuse ja 19. novembri 2024. a vaideotsuse tühistada.

4.1.

Kaebaja süüdimõistmine esimese astme kuriteos ei ole seotud tema tegevusega

taksoteenuse osutajana. Vastustaja pole arvestanud asjaolusid, mis viitavad kaebaja

heale mainele ja laitmatule tegevusele taksojuhina. Kaebaja klientide tagasiside on

alati olnud positiivne. Vastustaja ei ole arvestanud seda, et kaebaja on katseajal

nõuetekohaselt täitnud kõiki tingimusi ega ole toime pannud uusi õigusrikkumisi.

4.2.

Vastustaja on avalikku huvi üle hinnanud. Pole konkreetseid tõendeid selle

kohta, et kaebaja oleks juhina ohustanud liiklust või klientide turvalisust.

4.3.

Teenindajakaardi kehtetuks tunnistamine on äärmiselt karm ja

ebaproportsionaalne meede. See kahjustab oluliselt kaebaja majanduslikku

toimetulekut. Taksoveoteenuse osutamine on tema ainus stabiilne sissetulekuallikas.

Otsuse tagajärjel ei suuda kaebaja oma perekonda ülal pidada, mis on tema

põhiseaduslikult kaitstud õigus. See rikub tema õigust inimväärikale elule ja võrdsele

kohtlemisele.

5. Vastustaja esitas 13. veebruaril 2025 vastuse, milles palus kaebuse

rahuldamata jätta.

5.1.

Takso on ÜTS § 7 järgi ühissõiduk, mida taksojuht kasutab tasulise

taksoveoteenuse osutamiseks. Taksoveoteenuse osutajad peavad olema hea mainega,

et tagada klientidele turvaline ja õiguspärane teenus.

5.2.

Kuna kaebaja ei vastanud ÜTS § 57 lg 1 p 4 sätestatud nõuetele, kaalus

vastustaja, kas peatada teenindajakaardi kehtivus kindlaksmääratud ajaks või

tunnistada see kehtetuks (ÜTS § 63 lg 2 p 1). ÜTS § 57 lg 2 p 1 puhul on tegemist

imperatiivse normiga. Kaebajale 7. juunil 2023 määratud karistus on täitmata.

Karistusandmete registrist kustumise päeva ei ole võimalik määrata, kuna kustutamise

tähtaeg hakkab kulgema alates karistuse täitmise kuupäevast. Seetõttu oli mõistlik

teenindajakaart kehtetuks tunnistada. Eeldusel, et kaebaja ei pane katseajal toime uut

kuritegu, kustub karistus KarRS § 24 lg 1 p 6 kohaselt 7. detsembril 2030.

5.3.

Lisaks eeltoodule õigustas vaidlustatud otsuse tegemist ülekaalukas avalik

huvi. Vastustaja tagas kaebajale haldusmenetluses õiguse olla ärakuulatud. Vastustaja

põhjendas vaidlustatud otsustes seda, kuidas ta kaalus kaebaja õigusi ja avalikke huve.

5.4.

ÜTS § 57 lg 2 p-s 1 on seadusandja esile toonud enamohtlikud kuriteo- ja

väärteokoosseisud, mis võivad ohtu seada taksoveoteenuse kasutajate turvalisuse. Hea

3(5)

3-24-3473

maine hindamisel ÜTS-i järgi pole oluline see, kas süüteod on toimepandud tööl või

töövälisel ajal. Oluline pole ka see, et kaebajal ei ole alates 7. juunist 2023 rikkumisi.

Kui kaebajal on karistusregistris kehtiv karistus, ei ole tal teenindajakaardi omajalt

nõutavat head mainet. Hea maine saab lugeda taastunuks karistusandmete

karistusregistrist kustutamisel.

5.5.

Laste ülalpidamise kohustus pole mitte üksnes kaebajal, vaid ka laste emal.

Kaebajal on võimalik pöörduda töötukassa poole ja läbida vajaduse korral erinevaid

täiendkoolitusi. ÜTS-i alusel teenindajakaardi äravõtmine ei ole sanktsioon

toimepandud rikkumiste eest. See on haldusõiguslik meede, mis on ette nähtud

taksoveoteenust kasutavate inimeste kaitseks. Kaebaja jäi ilma loast, mille saamise

tingimustele ta enam ei vasta.

5.6.

Vastustaja kogus haldusmenetluse raames piisavalt tõendeid. Otsus vastab

HMS §-le 54. Vastustaja järgis haldusmenetlust läbi viies õigusnorme. Otsus on seega

õiguspärane, proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta.

5.7.

12. septembril 2025 esitas kaebaja täiendava seisukoha. Kaebaja tõi esile, et

alates 7. juuni 2023. a kohtuotsusest kuni teenindajakaardi kehtetuks tunnistamiseni

17. septembril 2024 jätkas ta taksojuhina töötamist. Selle aja jooksul ei pannud ta

toime rikkumisi ja tema suhtes ei esitatud kaebusi. Kaebaja hinnangul näitab see, et

tema varasem süütegu ei ole mõjutanud klientide turvalisust ega liiklusohutust.

Teenindajakaardi kehtetuks tunnistamise asemel võimaldab seadus ka ettekirjutuse

tegemist ja kaardi ajutist peatamist. Leebemate meetmete asemel kõige karmima

meetme rakendamine ei ole kaebaja hinnangul proportsionaalne. Võimalus jätkata tööd

taksojuhina on kaebajale hädavajalik, sest sellest sõltub tema pere hakkamasaamine.

Kaebaja loobub menetluskulude väljamõistmise nõudest.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Vaidlus seisneb selles, kas vastustaja teostas kaebaja teenindajakaardi kehtetuks

tunnistamisel ÜTS § 63 lg-s 2 ette nähtud kaalutlusõigust vigadeta.

7. Tulenevalt ÜTS § 57 lg 1 p-st 4 peab teenindajakaardi omaja vastama hea maine nõudele.

Kuna kaebajat on karistatud esimese astme kuriteo toimepanemise eest KarS § 141 lg 1 alusel

ja tema karistusandmeid ei ole karistusregistrist veel kustutatud, ei ole kaebajal ÜTS § 57 lg 2

p 1 järgi head mainet. Tegemist on imperatiivse normiga, mis tähendab, et vastustajal puudus

kaebaja maine kohta hinnangu andmisel otsustusruum (vt ka TlnRnK 12. detsembri 2024. a

määrus asjas 3-24-2965, p 12 ja 17. aprilli 2023. a otsus asjas 3-21-2115, p 12).

8. Praegusel juhul piirdusid vastustaja valikud ÜTS § 63 lg 2 alusel üksnes sellega, kas

kaebaja teenindajakaart kehtetuks tunnistada või selle kehtivus peatada. Kolmas alternatiiv –

ettekirjutuse tegemine – ei olnud asjakohane, sest ei esinenud puudust, mida kaebaja oleks

saanud kõrvaldada (vt ka TlnRnKo asjas 3-21-2115, p 14).

9. Vastustaja otsustas teenindajakaardi kehtetuks tunnistamise kasuks põhjusel, et tal ei

olnud võimalik kindlaks teha tähtpäeva, mil karistusandmed karistusregistrist kustutatakse.

Teisisõnu ei olnud vastustajal võimalik kindlaks määrata perioodi, mille vältel kaebaja ei

vasta ÜTS § 57 lg 2 p 1 järgi hea maine nõudele. KarRS § 24 lg 1 p 8 näeb ette, et

karistusandmed kustutatakse registrist siis, kui alla viieaastase vangistuse ärakandmisest on

möödunud viis aastat. Kaebajale määratud karistus oli aga ajal, mil vastustaja otsustas tema

teenindajakaardi kehtetuks tunnistamise, veel kandmata ning katseaeg kehtiv. Sellest järeldab

kohus, et vastustaja valik kahe alternatiivi vahel oli põhjendatud. Selle kasuks räägib ka

asjaolu, et teenindajakaardi kehtetuks tunnistamisel ei ole pöördumatut tagajärge. Kui kaebaja

4(5)

3-24-3473

karistusandmed on karistusregistrist kustutatud, on kaebajal võimalik teenindajakaarti uuesti

taotleda (ÜTS § 57 lg 1 koosmõjus sama paragrahvi lg 2 p-ga 1).

10. Asjaolu, et toimepandud kuritegu ei olnud seotud kaebaja tegevusega taksojuhina, ja see,

et kaebaja on pärast süüdimõistmist katseaja nõudeid täitnud ning õiguskuulekalt käitunud, ei

saanud vastustaja otsust mõjutada. Tegu ei olnud ÜTS § 63 lg-s 2 ettenähtud kaalutlusõiguse

teostamisel asjakohaste kaalutlustega. Samuti ei pidanud vastustaja arvesse võtma seda, et

kaebaja oli osalise töövõimega (vt digitoimiku lk 79) ning et teenindajakaardi kehtetuks

tunnistamine võis panna kaebaja ja ta pere majanduslikult keerulisse olukorda. Tegu ei ole

asjaoludega, mida seadus võimaldaks vastustajal arvesse võtta. Seadusandja on selles osas

vastustaja eest kaalutlusõiguse ära teostanud ja seadnud prioriteediks taksoteenuse kasutajate

turvalisuse. Ka Riigikohus on oma varasemas praktikas leidnud, et seadusandjal on

otsustusvabadus piiritleda asjaolud, mille esinemisel on võimalik isikute õigusi kohustulikus

korras piirata (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. juuni 2019. a otsus

asjas nr 5-19-26, p 53).

11. Eeltoodu põhjal jääb kaebus rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud

menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Menetlusosaliste võimalikud kulud jäävad

seega nende endi kanda.

12. Otsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi C.K asendada tema eraelu kaitseks

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

Pihel Sarv

/allkirjastatud digitaalselt/

5(5)