3-23-156/29 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Janar Jäätma, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-156

Haldusasi

Mittetulundusühingu ARB kaebus Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Ameti 23. detsembri 2022. a

ehitusloa nr 2212271/23862 ja selle aluseks olevate

projekteerimistingimuste tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja Mittetulundusühing ARB, esindajad

vandeadvokaadid Angela Kase ja Mariliis Timmermann

Vastustaja Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet,

esindajad Martti Kangur, Melissa Liivak ja Ene-Liis

Bachmann

Kolmas isik Osaühing Rail Baltic Estonia, esindaja

vandeadvokaat Sandor Elias

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28. detsembri 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Mittetulundusühingu ARB apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Mittetulundusühingu ARB apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 28. detsembri 2023. a otsus muutmata.

2. Mõista Mittetulundusühingult ARB Osaühingu Rail Baltic Estonia kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskulu 1500 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta

menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. oktoobril 2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui

menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

3-23-156

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) andis 21. oktoobril 2021

projekteerimistingimused nr 2111802/08730 (PT I), 3. augustil 2022

projekteerimistingimused nr 2211802/05533 (PT II), mida muutis 24. augusti 2022. a

otsusega nr 16-12/22-11841-002 ning 4. augustil 2022 projekteerimistingimused nr

2211802/05574 (PT III). Projekteerimistingimuste esemeks on Rail Baltic Ülemiste

ühisterminali raudteerajatised: üks raudteeviadukt, kolm ooteplatvormi, kolm jalakäijate

tunnelit ja üks trammiliini tunnel. Projekteerimistingimuste andmise alusena on viidatud

ehitusseadustiku (EhS) § 27 lg-le 4 ning märgitud, et projekteerimistingimustega

täpsustatakse riigihalduse ministri 13. veebruari 2018. a käskkirjaga nr 1.1 4/41 kehtestatud

Harju maakonnaplaneeringut „Rail Baltic raudtee trassi koridori asukoha määramine“

(maakonnaplaneering).

2. TTJA jättis 11. novembri 2022. a otsusega nr 16-12/21-15887-018 Ülemiste ühisterminali

raudteerajatiste ehitusloa menetluses keskkonnamõju hindamine algatamata.

3. TTJA andis projekteerimistingimuste alusel 23. detsembril 2022 ehitusloa nr

2212271/23862 raudteerajatiste ehitamiseks.

4. Mittetulundusühing ARB esitas halduskohtule kaebuse TTJA projekteerimistingimuste

ja 23. detsembri 2022. a ehitusloa tühistamiseks. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised

nõuded:

1) kaebaja on keskkonnaorganisatsioon ja tema eesmärk on, et Rail Baltic raudtee rajataks

kooskõlas keskkonnanõuetega;

2) projekteerimistingimusi ei olnud võimalik anda EhS § 27 lg 4 alusel. Vaidlusaluseid

raudteerajatisi ei ole maakonnaplaneeringus käsitletud. Maakonnaplaneering ei ole

ehitusprojekti koostamiseks piisava detailsusega;

3) vastustaja on PT II andmisel ja muutmisel ning PT III andmisel rikkunud EhS § 31 lg-st 1

tulenevat avatud menetluse korraldamise kohustust. PT I andmisele eelnenud avatud menetlus

ei toimunud nõuetekohaselt, kuna sellekohast teadet ei avaldatud üleriigilises ajalehes;

4) vastustaja pole nõuetekohaselt hinnanud keskkonnamõju. Tegemist on uue raudteeliini

ehitamise või olemasoleva raudteejaama laiendamisega ja see eeldab keskkonnamõju

hindamist (keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (KeHJS) § 6 lg 1

p 14). Ülemiste ühisterminal on tervikobjekt ja lähtuda tuleb kumulatiivsest mõjust;

5) Euroopa Kohtult tuleb küsida eelotsust direktiivi 2011/92/EL artikli 1 punkti 2 alapunktis 2

määratletud mõiste „projekt“ tõlgendamise kohta.

5. TTJA taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel

põhjendustel:

1) kaebajal puudub kaebeõigus. Projekteerimistingimuste vaidlustamine avalikes huvides ei

ole lubatud;

2) PT I andmiseks toimus avatud menetlus. PT II andmiseks ja selle muutmiseks ning PT III

andmiseks ei olnud avatud menetlus vajalik, kuna PT II esemeks on olemasoleva tunneli

ümberehitamine selle sulgemiseks ehk tunneli täitmine pinnasega ning PT III esemeks on

olemasoleva trammiliini tunneli ümberehitamine. Kuna EhS § 27 on mõeldud

detailplaneeringu täpsustamiseks ehitusloakohustusliku hoone ja olulise rajatise ehitusprojekti

2(10)

3-23-156

koostamiseks, siis ei ole otstarbekas kohaldada EhS § 31 lg 1 nõuet rajatiste puhul, millel pole

olulise rajatise tunnuseid;

3) vaidlustatud ehitusloaga reguleeritud tegevused ei kuulu KeHJS § 6 lg-s 1 nimetatud

tegevuste hulka. Tehti eelhindamine, mille tulemusena jõuti järeldusele, et

leevendusmeetmete rakendamise korral olulist keskkonnamõju ei ilmne;

4) vaidlustatud ehitusloa esemeks olevate ehitiste rajamine ei eelda mistahes planeeringu

olemasolu. Ülemiste terminali asukoht on kindlaks määratud maakonnaplaneeringuga ning

vastustaja võis anda vaidlusalused projekteerimistingimused vastavalt EhS § 88 lg-le 2;

5) ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 13 eesmärgiks on,

et maakonnaplaneeringu alusel saaks anda ehitusloa, ilma et oleks tarvilik korraldada uut

planeeringumenetlust;

6) ehitusloa andmisel piisas KMH eelhinnangust. Ehitusloa esemeks olevad rajatised ja

Ülemiste ühisterminal tervikuna ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevused.

Maakonnaplaneeringu koostamisel tehti keskkonnamõju strateegiline hindamine;

7) keskkonnamõju eelhinnangus on kõigi asjakohaste koosmõjudega arvestatud;

8) Ülemiste ühisterminali ehitus ei kuulu KeHJS § 6 lg 1 p 14 kohaldamisalasse.

6. Osaühing Rail Baltic Estonia taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist

kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel:

1) kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebaja põhikirja punkti 1.3 kohaselt pole kaebaja eesmärk

linnakeskkonna ega Ülemiste piirkonna elukeskkonna kaitse. Kaebaja väited, mis puudutavad

seda, kas projekteerimistingimuste andmine maakonnaplaneeringu alusel oli lubatav ja kas

avatud menetlus oli nõutav, ei seondu keskkonnakaitsega;

2) vaidlusaluste raudteerajatiste ehitamine ei nõua planeeringu koostamist. Kui

maakonnaplaneering ei ole pädeva asutuse hinnangul piisava täpsusastmega ehitusprojekti

koostamiseks, antakse EhS § 27 alusel täpsustavad projekteerimistingimused;

3) projekteerimistingimuste andmine avatud menetluses ei olnud kohustuslik. EhSRS § 13 lg

4 esimeses lauses on viidatud EhS § 27 järgsete projekteerimistingimuste sisule, mitte

menetlusele tervikuna. Kui EhS § 27 lg-s 4 sätestatud tingimused on detailplaneeringus juba

põhjalikku käsitlemist leidnud, võib olla vajalik nende täpsustamiseks korraldada avatud

menetlus, ent siinsel juhul selline vajadus puudus;

4) kõnealuse piirkonna ehitised ei ole käsitatavad KeHJS § 6 lg 1 p-s 14 nimetatud objektina.

Ülemistele uut raudteejaama ei ehitata, jaamateid ei pikendata ega olemasolevat raudteejaama

ei laiendata, vaid jaamateede arvu vähendatakse. Ühisterminali hoonet KeHJS § 6 lg 1 p-s 14

nimetatud ei ole;

5) Ülemiste ühisterminali ala tegevusi ei ole keskkonnamõju hindamise vältimiseks

kunstlikult osadeks jaotatud ning eelhinnangus on kõiki mõjusid asjakohaselt käsitletud.

7. Tallinna Halduskohus jättis 28. detsembri 2023. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) kaebajal on kaebeõigus (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 30 lg 2 ja § 31 lg 1

p 1). Kaebaja põhikirja p-d 1.3.2 ja 1.3.4 lubavad järeldada, et kaebaja eesmärgiks on

võidelda selle eest, et raudtee rajataks keskkonda võimalikult säästval viisil. Kaebaja keskseks

argumendiks on, et vaidlustatud projekteerimistingimuste ja ehitusloa andmiseks ei olnud

vastustajal piisavalt teavet rajatiste ehitamise ja hilisema kasutamisega seotud

keskkonnamõjude kohta. Tegemist on keskkonnakaitse eesmärgiga seotud argumendiga;

2) raudteeviadukt, ooteplatvormid, jalakäijate ja kergliiklustunnelid ning trammitee tunnel ei

kuulu KeHJS § 6 lg 1 kohaldamisalasse. KeHJS § 6 lg 1 p 14 tuleb mõista selliselt, et

keskkonnamõju hindamise algatamise kohustus on juhul, kui kavandatakse täiesti uue

raudteejaama rajamist kohta, kus eelnevalt raudteejaama ei olnud või kui laiendatakse

olemasolevat raudteejaama selliselt, et raudteejaama rööbasteede arv suureneb. Tallinna

3(10)

3-23-156

Linnavalitsuse 14. septembri 2022. a kirjast nr 1-12/1253-5 nähtub, et praegu läbib Ülemiste

jaama üks kaheteeline 1520 mm laiusega raudteeliin kokku kümne jaamateega, ent tulevikus

hakkab sel alal olema neli 1520 mm jaamatee lõiku ja kolm 1435 mm jaamateede lõiku ehk

seitse jaamateed. Ülemiste raudteejaam on olemasolev raudteejaam. Kuigi Rail Baltic raudtee

rajamise ja sellega seoses jaamas tehtavate ümberehitustööde tulemusena muutuvad vähesel

määral konkreetsete raudteerajatiste asukohad (sh olemasolevate 1520 mm laiusega

rööbasteede asukohad) ja jaama hakkab läbima ka uus Rail Baltic raudteeliin, ei ole

põhimõtteliselt tegemist uue raudteejaama rajamisega. Jaamateede arv rekonstrueerimise

tulemusena väheneb, mistõttu ei ole tegemist ka raudteejaama laiendamisega. Eespool

viidatud sätte kohaldamisalasse ei kuulu olukord, kus ümberehitustööde tulemusena jääb alles

küll rohkem kui viis jaamateed, ent vähem kui neid oli enne ümberehitamist. Viimasel juhul

ei ole tegemist laiendamisega. Ka asjaolu, et lisaks uutele rööbasteedele ja muudele

raudteerajatistele rajatakse Ülemiste ühisterminali tervikprojekti realiseerimisel ka

jaamahoone ja muid hooneid, ei anna alust käsitada selle terviku rajamist raudteejaama

ehitamisena KeHJS § 6 lg 1 p 14 tähenduses. Asjaolu, et senisega võrreldes hakkab Ülemiste

raudteejaama läbima uus raudteeliin, ei anna samuti alust väita, et tegemist on uue

raudteejaama ehitamisega, kuna KehJS § 6 lg 1 p 14 kohaselt on raudteejaama puhul olulise

keskkonnamõjuga tegevusena kvalifitseerumise aluseks jaamateede, mitte raudteejaama

läbivate

liinide

arv.

Seetõttu ei kuulu vaidlusalused raudteerajatised KeHJS § 6 lg 1 kohaldamisalasse ega ka

direktiivi 2011/92/EL I lisas loetletud projektide hulka. Vaidlusaluse ehitusloa realiseerimise

näol ei ole tegemist tegevusega, mille puhul oleks keskkonnamõju hindamine vältimatult

kohustuslik. Seega tuli vastustajal kooskõlas KeHJS § 6 lg-ga 2 anda ehitusloa esemeks

olevate rajatiste püstitamisele keskkonnamõju olulisuse kindlaks tegemiseks eelhinnang, mida

ta tegi 11. novembri 2022. a otsusega;

3) vastustaja ei ole vaidlusaluste raudteerajatiste keskkonnamõju hindamisel eiranud Ülemiste

ühisterminali kui tervikprojekti mõju. 11. novembri 2022. a otsuse esimestes lõikudes ja

sellele lisatud eelhinnangus (vt ka punkti 1.2) on selgelt viidatud, et raudteerajatised on üks

osa Ülemiste ühisterminalist;

4) ka eelhinnang saab olla asjakohane mõjude hinnang;

5) olukorras, kus ühe funktsionaalse tervikliku kompleksi osadeks olevate tulevaste ehitiste

rajamiseks vajalikud load antakse erinevates menetlustes, on paratamatu ka keskkonnamõju

hindamine osade kaupa. Koosmõju arvesse võtmise kohustus ei tähenda, et osadeks jagatud

tervikprojekti iga osa mõjude hindamisel peaks uuesti hindama ka teiste osade mõjusid.

Antud juhul ei pidanud vastustaja uuesti hindama, milline mõju on keskkonnataluvuse

seisukohast näiteks Ülemiste ühisterminali detailplaneeringuga kavandatavatel hoonetel või

Ülemiste raudteeinfrastruktuuri rekonstrueerimise ehitusloa esemeks olevatel rajatistel. Ta

võis nende mõjude osas tugineda vastavates menetlustes koostatud keskkonnamõju

eelhinnangutest. Detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise eelhinnangus ja

Ülemiste raudteeinfrastruktuuri rekonstrueerimise keskkonnamõju eelhinnangus on

mõistetavalt lähtutud sellest, et rajatakse terviklik kompleks ehk Ülemiste ühisterminal;

6) asjaolu, et Hendrikson&Ko töös on selge sõnaga märgitud, et ühisterminali mõjusid ei

hinnata, ei muuda eelhinnangut õigusvastaseks. Vastustaja ei pidanud uuesti hindama varem

hinnatud tegevuste mõjusid, vaid ta pidi võtma nende tegevuste kavandamist arvesse ning

hindama seda, kas konkreetselt vaidlusaluste raudteerajatiste ehitamise keskkonnamõju

liidetuna nende eelnevates hinnangutes käsitletud mõjuga võib kokku anda olulise

keskkonnamõju;

7) vastustaja on 11. novembri 2022. a eelhinnangus asjakohaselt esile toonud, et ühisterminali

kompleks, sh vaidlusalused raudteerajatised rajatakse linnakeskkonnas alale, kus senini on

paiknenud raudteerajatised ja mille lähedal on mitu magistraaltänavat ja kaks suurt

kaubanduskeskust;

4(10)

3-23-156

8) vastustaja võttis keskkonnamõju hindamisel arvesse KeHJS § 31 kohast keskkonnamõju

hindamise eesmärki ning lähtus põhjendatult asjaolust, et Ülemiste raudteejaama ligikaudne

asukoht oli kindlaks määratud maakonnaplaneeringuga. Selles olukorras piirdus vastustaja

otsustuspädevus tegelikult üksnes konkreetsete ehitustehniliste lahenduste valikuga.

Vastustaja ei pidanud seega hindama keskkonnamõju selleks, et otsustada, kas raudtee ja

raudteejaama kasutamiseks vältimatult vajalikud rajatised rajada või mitte ega saanud valida

neile muud asukohta kui maakonnaplaneeringus raudteejaama jaoks määratud asukoht.

Raudteerajatistel ei saa koosmõjus teiste Ülemiste terminali objektidega olla olulist

keskkonnamõju ning pole usutav, et maakonnaplaneeringus ette nähtud Ülemiste

raudteejaama sihipäraseks toimimiseks vajalikud raudteerajatised oleks põhimõtteliselt

võimalik lahendada mingisugusel keskkonnasäästlikumal moel. Vastustaja on 11. novembri

2022. a otsuses viidatud Ülemiste ühisterminali detailplaneeringu keskkonnamõju

strateegilise hindamise eelhinnangus selgelt hinnanud terminalihoone rajamise ja käitamisega

seotud mõjusid lähtudes eeldusest, et selle käitamine hõlmab rongiliiklust läbi Ülemiste

jaama. Samamoodi on Ülemiste raudteetaristu rekonstrueerimise ehitusprojekti

keskkonnamõjude eelhinnangus üksikasjalikult analüüsitud Ülemiste jaama alale jäävate

rööbasteede ehitamise ja nende valmimise järgselt seal piirkonnas raudtee käitamisega seotud

keskkonnamõjusid (sh mõju taimestikule, loomastikule, pinnaveele, välisõhule jne);

9) eelotsuse küsimiseks puudub vajadus. Eesti õigus on liidu õigusega kooskõlas ja pole

olukorda, mis vajaks liidu õiguse kohta Euroopa Kohtu tõlgendust;

10) keskkonnamõju hindamine ei pidanud toimuma enne projekteerimistingimuste andmist.

Raudteerajatiste projekteerimistingimuste andmise menetluses keskkonnamõju hindamise

kohustust ei tulene õigusnormist. Projekteerimistingimuste näol ei ole tegemist tegevusloaga

KeHJS tähenduses;

11) raudteerajatiste ehitamiseks ei ole detailplaneeringu koostamine planeerimisseaduse

kohaselt nõutav. Raudteerajatiste ehitusloa andmise aluseks saab olla mitut kohalikku

omavalitsust läbiva joonehitise trassi asukohavaliku planeering, mida käsitatakse EhSRS § 13

lg 2 kohaselt riigi eriplaneeringuna. Selleks planeeringuks on maakonnaplaneering. Kõnealuse

planeeringu mõte ongi teha erinevaid kohalikke omavalitsusi läbiva joonehitise ehitamiseks

vajalikud planeerimisotsused riigi tasandil. Kui raudteerajatiste püstitamiseks peaks koostama

detailplaneeringu, muudaks see mitut kohalikku omavalitsust läbiva joonehitise trassi

asukohavaliku planeeringu (riigi eriplaneeringu) mõttetuks. Maakonnplaneeringu seletuskirja

punktis 3.2.2 märgitut tuleb mõista selliselt, et detailplaneeringuga lahendatakse need

küsimused, mis ei puuduta vahetult raudteerajatisi ehk mida ei saa seadusest tulenevalt

lahendada muul viisil kui detailplaneeringuga. Ooteplatvormid, tunnelid ja viaduktid on

raudteerajatised ega nõua detailplaneeringu koostamist;

12) tegemist on raudteerajatistega, mis on vajalikud selleks, et moodustuks sihipäraselt

kasutatav raudteejaam. Raudteejaama asukoht on maakonnaplaneeringus määratud võrdlemisi

täpselt. EhS § 88 lg-s 1 on sätestatud ehitusloakohustuslike raudteerajatiste ehitusõiguse

määramise eriline kord, milleks on see, et enne ehitusprojekti koostamist tuleb anda

projekteerimistingimused. Kuna raudteerajatise ehitusprojekti koostamine eeldab EhS § 88 lg-

st 1 tulenevalt igal juhul projekteerimistingimuste andmist, ei pea EhSRS § 13 lg-s 3

nimetatud joonehitise trassi asukohavaliku planeering raudteerajatiste osas olema sedavõrd

detailne, et selle aluseks oleks vahetult võimalik koostada ehitusprojekt;

13) projekteerimistingimuste sisust ja olemusest tulenevalt ei ole nende andmise aluseks mitte

EhS § 27 lg 4, vaid EhS § 88 lg 1. Vale õigusliku aluse kajastamine vaidlustatud

projekteerimistingimuste põhjendustes ei anna alust nende tühistamiseks;

14) kuna projekteerimistingimuste näol ei ole tegemist EhS §-s 27 nimetatud

projekteerimistingimustega, ei tulnud nende andmisel juhinduda EhS § 31 lg-s 1 sätestatud

kohustusest korraldada avatud menetlus. Kohustus korraldada EhS §-s 27 sätestatud

projekteerimistingimuste andmiseks avatud menetlus tuleneb sellest, et sel alusel antud

5(10)

3-23-156

projekteerimistingimuste andmine on oma tagajärje poolest sisuliselt võrreldav

(detail)planeeringu muutmisega. Sel juhul avatud menetluse korraldamise kohustuse eesmärk

on takistada avatud menetluse tulemusena kehtestatud detailplaneeringust hälbiva

ehitusõiguse andmist muul moel kui avatud menetluses tehtava otsusega. Antud juhul ei nähta

vaidlustatud projekteerimistingimustega ette aga maakonnaplaneeringus ette nähtust hälbivat

ehitusõigust, mistõttu ei olnud ka projekteerimistingimuste andmiseks vaja avatud menetlust

korraldada;

14) jalakäijate tunnel ja trammiliin on olemasolevad rajatised ja need ehitatakse ümber.

Sellega ei kaasne pöördumatut keskkonnamõju.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse

rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel:

1) keskkonnamõju eelhinnangus ei saa tugineda teiste menetluste raames antud eelhinnangute

järeldustele;

2) projekteerimistingimusi ei saanud anda EhS § 88 lg 1 alusel, kuna EhSRS § 13 lg 4

sätestab, et joonehitise asukohavaliku maakonnaplaneeringut võib täpsustada EhS §-s 27

sätestatud projekteerimistingimustega, st lähtudes sellisest regulatsioonist, nagu on ette

nähtud projekteerimistingimuste andmisel detailplaneeringu olemasolul;

3) halduskohus on valesti kolmanda isiku menetluskulud kaebajalt välja mõistnud.

Esindajakulud on põhjendamatult suured ja nende väljamõistmine on ebaõiglane.

9. Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult

järgmistel põhjendustel:

1) halduskohtu otsus on õiguspärane;

2) vastustaja ei pidanud tegema keskkonnamõju hindamist KeHJS § 6 lg 1 alusel;

3) tegemist on raudteerajatistega ja TTJA oli õigustatud EhS § 88 lg 1 alusel otsustama

projekteerimistingimuste väljastamise.

10. Osaühing Rail Baltic Estonia taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist

kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel:

1) halduskohtu otsus on õiguspärane;

2) kaebajal puudub kaebeõigus;

3) kehtiv õigus ei nõua, et rajatiste ehitusõigus otsustataks detailplaneeringuga.

Projekteerimistingimused sai väljastada EhS § 88 lg 1 alusel. Isegi juhul, kui planeering on

nõutav, siis maakonnaplaneeringus on piisava detailsusega vaidlusalused küsimused

lahendatud (EhS RS § 13);

4) keskkonnamõjude hindamise algatamata jätmine oli õiguspärane. Seda ei nõudnud KeHJS

§ 6 lg 1 p 14. Menetluses on kõiki mõjusid käsitletud;

5) kolmanda isiku menetluskulud mõisteti õigesti kaebajalt välja.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Kuigi kolmas isik toob välja, et raudteeviaduktile, lääne-, ida- ja raudteetunnelile ning

ooteplatvormile on antud kasutusload, puudub tühistamisnõude osas menetluse lõpetamiseks

praegusel juhul alus. Kaebaja toob vastuses esile, et kasutusload on antud tähtajaliselt.

Riigikohtu praktikas (nt RKHKo 3-3-1-63-10, p-d 18–19) välja kujundatud seisukoht

ehitusloa õigusmõju ammendumisest selle alusel rajatud ehitise kasutusloa väljastamisega ei

6(10)

3-23-156

puudutanud neid olukordi, kus kasutusluba oleks antud tähtajaliselt. Sellises olukorras

ehitusloa ühemõttelist ammendumist ringkonnakohtu hinnangul jaatada ei saa.

12. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendusega ega korda kõiki neid (HKMS § 201 lg 4).

13. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kaebajal on tulenevalt tema põhikirjast

ja KeÜS § 30 lg-st 2 ning § 31 lg 1 p-st 1 kaebeõigus ega korda neid põhjendusi (HKMS §

201 lg 4).

14. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et vaidlusaluste raudteerajatiste puhul ei

lasunud vastustajal KeHJS § 6 lg 1 p-st 14 tulenevat kohustust hinnata nende keskkonnamõju.

Vaidlusaluses piirkonnas asub Ülemiste raudteejaam, mida kasutatakse raudteetranspordiks

(reisijate ja kaubavedu). Ülemiste jaama läbib üks kaheteeline 1520 mm laiusega raudteeliin

kokku kümne jaamateega. Kavandatava tegevuse tulemusena saab sellel alal olema neli 1520

mm jaamatee lõiku ja kolm 1435 mm jaamatee lõiku. Jaamateede arv rekonstrueerimise

tulemusena väheneb. Vaidlusalused raudteerajatised kavandatakse olemasoleva kasutatava

raudteejaama alale ja olemasoleva raudteejaama funktsioon märgatavalt ei muutu. Seetõttu ei

tulnud vaidlusaluseid rajatisi käsitada uue raudteeliini või uue raudteejaama ehitamisena

KeHJS § 6 lg 1 p 14 mõttes.

15. Vastustaja jättis 11. novembri 2022. a otsusega raudteerajatiste keskkonnamõjud

hindamata järgmistel põhjustel: 1) ehitusloa taotlustes toodud tegevus ei kuulu KeHJS § 6

lõikes 1 toodud tegevuste hulka, mille puhul on KMH algatamine kohustuslik; 2)

ehitustöödega hõlmatav ala asub transpordimaa ja sihtotstarbeta maa katastriüksustel, kus ka

praegu toimub raudteeliiklus, või maaüksustel, mis asuvad raudtee kaitsevööndis. Projektiala

on peamiselt ümbritsetud ärimaa sihtotstarbega kinnistuga ning vähesel määral ühiskondliku

ja elamumaaga. Natura 2000 võrgustiku alad, kaitstavad loodusobjektid ja keskkonnakaitselist

väärtust omavad objektid puuduvad; 3) kuigi ehitamine avaldab müra, õhusaaste ja

valgusreostuse näol inimestele negatiivset mõju, siis parandatakse ühistranspordiga liikumise

võimalusi; 4) kinnistutelt võetud proovidest määratud ohtlike ainete sisaldused ei ületanud

ühelgi juhul tööstusmaale seatud piirarve; 5) Hendrikson&Ko töös nr 20003545 leiti, et

kavandatava tegevuse elluviimisel ei kaasne olulist ebasoodsat keskkonnamõju; 6)

Terviseamet, Lasnamäe Linnaosa Valitsus, Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet ning

Keskkonnaamet ei esitanud vastuväiteid keskkonnamõjude hindamise algatamata jätmise

kohta; 7) eelhindamise tulemusena leiti, et mõju keskkonnale on olemas, kuid leevendavaid

meetmeid kasutusele võttes pole tegemist olulise mõjuga ning keskkonnamõju hindamise

algatamine ei ole vajalik. Kavandatav tegevus ei avalda olulist ebasoodsat mõju välisõhu

kvaliteedile, maavaradele (maardlad), pinnasele, põhja- ja pinnaveele, kaitstavatele

loodusobjektidele, Natura 2000 võrgustiku aladele. Planeeritav tegevus ei kahjusta inimeste

tervist, heaolu, vara ega kultuuripärandit.

16. Vastustaja hindas uute rajatavate raudteerajatiste keskkonnamõju hindamise vajalikkust

keskkonnamõju eelhinnangus (dtl 644–655). Eelhinnangu kohaselt polnud keskkonnamõjude

algatamine vajalik järgmistel kaalutlustel: 1) ehitustöödega hõlmatav ala asub transpordimaa

ja sihtotstarbeta maa katastriüksustel (kus toimub ka praegu raudteeliiklus) või maaüksustel,

mis asuvad raudtee kaitsevööndis. Keskkonnatingimuste muutust tegevus kaasa ei too; 2)

inimtegevus on juba raudteejaama kinnistut oluliselt mõjutanud. Puuduvad kaitstavad loodus-

ja keskkonnakaitselist väärtust omavad objektid. Märgalad puuduvad. Tegemist pole Natura

2000 võrgustiku alaga. Kõrge väärtusega looduskooslused puuduvad; 3) Ülemiste

ühisterminal on projekteeritud loodavale kinnistule. Uus kinnistu asub Peterburi tee ja Suur-

7(10)

3-23-156

Sõjamäe tänava ning Ülemiste tee vahelisel alal. Ala kasutatakse raudteemaana ja seal on

kaks reisijate platvormi rongidele, mis on ühendatud tunneliga; 4) ehitustööde teostamise ajal

tuleb hinnata väljakaevatavas täitepinnases keskkonnareostust ning vaadelda tuleb

kaeviseseina; 5) kuigi inimestele võib ehitus- ja kasutusaegne müra ja vibratsioon omada

negatiivset mõju, toob ühisterminal kaasa positiivse mõju (s.o parandatakse ühistranspordiga

liikumise võimalusi); 6) ehitusaegne mõju on ajutine. Kasutusaegne mõju on pigem

positiivne. Uuendatud ühisterminal võimaldab vastu võtta ronge ja busse, parandades inimeste

liikumisvõimalusi, lihtsustades jalakäijate liikumist. Rööbasteede kvaliteet on kõrgem, mille

läbi on ka müra ja vibratsioon nõrgemad. Positiivne keskkonnamõju (paranenud

liiklustingimused, rongide kasutamise intensiivistumine) kestab kogu ühisterminali

kasutamise aja.

17. Vastustaja keskkonnamõju eelhinnang ei kinnita kaebaja väidet, et hinnatud oleks

koosmõjusid üksnes seoses Ülemiste raudteetaristu rekonstrueerimisega. Vastustaja 11.

novembri 2022. a otsus lubab järeldada, et arvesse on võetud terviklikku Ülemiste

raudteetaristut, s.o raudteerajatisi koos ühisterminaliga, sh nende rajamise kui ka hilisema

kasutamisega kaasnevaid positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid. Ka eelhinnangu p-d 1.2 ja

4.7 ei luba teha järeldust, et hinnatud pole Ülemiste raudteetaristu tervikmõju. Eelhinnangu p

1.2 kohaselt võeti arvesse Ülemiste ühisterminali detailplaneeringu keskkonnamõju

strateegilise hindamise eelhinnangut ning p 4.7 viitab üheselt planeeritud Ülemiste

raudteetaristule. Viidatud dokumendid lubavad järeldada, et aluseks võeti asjaolu, et

kavandatakse vaidlusalused rajatised koos terminaliga. Halduskohus toob põhjendatult välja,

et koosmõju arvestamine ei tähenda, et osadeks jagatud tervikprojekti iga osa mõjude

hindamisel tuleks teiste osade mõjusid uuesti üle hinnata. Hinnangute andmisel tuleb samuti

tegutseda eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Praegusel juhul puudub tõsiselt võetav etteheide

selle kohta, et üksi eespool olev üksikhinnang oleks ekslik, mis oleks võinud tingida

täiendava hinnangu andmise.

18. Vastustaja toob põhjendatult esile, et piisavalt veenvalt pole näidatud, et Ülemiste

ühisterminali detailplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise eelhinnang ei vastaks

KeHJS § 33 lg-tes 3–5 sätestatud nõuetele ja selle tõttu nimetud dokumendist lähtumine oli

ilmselgelt ekslik.

19. Vastustaja toob õigesti esile, et vaidlustatud projekteerimistingimuste ja ehituslubadega

otsustati anda ehitusõigus raudteeviadukti, ooteplatvormide ja tunnelite rajamiseks. Nende

raames ei otsustatud raudteeliinide rajamist puudutavaid ehitusõiguse küsimusi.

20. TTJA algatas 29. märtsi 2019. a otsusega nr 16-6/19-0535-002 Rail Baltic raudtee

ehitusprojekti keskkonnamõju hindamise kaheksal lõigul, sh Ülemiste–Kangru algusega

alates maaüksuse Suur-Sõjamäe tn 30 põhjanurgast piki planeeringukoridori. Vastustaja toob

põhjendatult esile, et projekti elluviimiseks koostati maakonnaplaneeringud ja nende raames

viidi läbi keskkonnamõjude strateegiline hindamine keskkonnamõjude hindamise

täpsusastmes (selle kohta vt vastustaja 8. märtsi 2023. a menetlusdokument, p 2.47). Kaebaja

ei too esile konkreetseid asja lahendamisel tähtsust omavaid mõjusid, mis oleksid

vaidlusalustes dokumentides hindamata jäänud.

21. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kehtiv õigus ega ka vaidlusalune

tegevus ei ole vastuolus direktiiviga 2011/92/EL. Keskkonnamõju (koosmõjus) hindamist

käsitlevad Eesti õigusnormid on direktiiviga 2011/92/EL kooskõlas. Direktiiv ei nõua seda, et

Ülemiste ühisterminali rajamine koos vaidlusaluste raudteerajatistega tuleks korraga üheainsa

tegevusloa ja üheainsa keskkonnamõjude hindamisega otsustada.

8(10)

3-23-156

22. Asjaolust, et kaebaja pole nõus halduskohtu tehtud järeldustega keskkonnamõju

eelhinnangu kohta, ei tähenda, et halduskohus oleks tõendeid valesti hinnanud ja

materiaalõigust vääralt kohaldanud.

23. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et vaidlustatud projekteerimistingimuste

andmine maakonnaplaneeringu alusel ilma detailplaneeringuta oli õiguspärane.

Planeerimisseadus ei nõua vaidlusaluste raudteerajatiste ehitamiseks detailplaneeringu

koostamist.

EhSRS § 13 lg 4 sätestab, et mitut kohalikku omavalitsust läbiva joonehitise trassi

asukohavaliku planeeringut võib täpsustada EhS §-s 27 sätestatud projekteerimistingimustega.

Projekteerimistingimused annab joonehitise trassi asukohavaliku planeeringu alusel rajatava

ehitise ehitusloa andja (EhSRS § 13 lg 5). Ehitiseks, mille asukoht tuli määrata joonehitise

asukohavaliku planeeringuga ja mida saab seega käsitada Harju maakonnaplaneeringu alusel

rajatava ehitisena EhSRS § 13 lg 5 mõttes, on raudteerajatis kui joonehitis. Raudteetrassiga

seotuks ja seega tervikliku raudteerajatise osaks saab pidada ka ooteplatvorme, tunneleid ja

viadukte. Käesolevas asjas vaidluse all olevate haldusaktide esemeks olevad ehitised ei ole

detailplaneeringukohustuslikud, vaid nende rajamiseks tuleb anda projekteerimistingimused

EhS § 88 alusel ning kui esineb vajadus nende kohta maakonnaplaneeringus sätestatut

täpsustada, ka EhSRS § 13 lg 4 alusel. Detailplaneeringuga tuli lahendada need küsimused,

mis ei puudutanud raudteerajatisi, nt reisiterminal (vt Harju maakonnaplaneerigu seletuskiri, p

3.2.2).

EhS § 88 lg 1 sätestab, et EhS lisas 1 nimetatud ehitusloakohustusliku raudteerajatise

ehitusprojekti koostamiseks on nõutavad projekteerimistingimused. Sellest tulenevalt ei pea

EhSRS § 13 lg-s 3 nimetatud planeering raudteerajatise osas olema väga detailne, koostamaks

ehitusprojekt. Vastustajale tuli vaidlustatud projekteerimistingimuste andmise õiguslik alus

EhS § 88 lg-st 1. Projekteerimistingimustega asuti vaidlusaluste raudteerajatiste ehitusõigust

reguleerima selleks Harju maakonnaplaneeringus ette nähtud maa-alal. Harju

maakonnaplaneering nende rajatiste puhul teisi kriteeriume ette ei näinud ja

maakonnaplaneeringu aluseks olevad õigusnormid seda ka ei nõudnud. Seega ei ole

vaidlusaluste projekteerimistingimuste näol tegemist maakonnaplaneeringu täpsustamisega

EhSRS § 13 lg 4 mõttes, st maakonnaplaneeringu raudteetaristut puudutava regulatsiooni

tihendamise või muutmisega. Tegemist on raudteetaristu projekteerimiseks

projekteerimistingimuste andmisega EhS § 88 lg 1 alusel maakonnaplaneeringuga ettenähtud

asukohas. Regulatiivselt tähenduselt on vaidlusalused projekteerimistingimused võrreldavad

EhS § 261 lg 2 kohaselt asukoha eelvaliku alusel kehtestatud eriplaneeringute alusel antavate

projekteerimistingimustega, mille õiguslikuks aluseks on raudteerajatiste puhul erinormina

EhS § 88 lg 1. Nagu halduskohus asjakohaselt selgitas, ei anna ekslik normiviide EhS §-le 27

alust projekteerimistingimuste tühistamiseks. Tegemist on ilmse veaga, mis ei saanud kohtu

hinnangul mõjutada asja otsustamist.

24. Halduskohus on õigesti järeldanud, et kuna projekteerimistingimuste õiguslikuks aluseks

oli EhS § 88 lg 1 kui raudteerajatiste projekteerimistingimuste andmist reguleeriv erinorm,

siis ei tulnud vastustajal juhinduda menetluse läbiviimisel EhS § 31 lg-st 1ega otsustada viia

menetlust läbi avatud menetlusena.

25. Halduskohus mõistis põhjendatult kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja esindajakulud

6058 eurot.

9(10)

3-23-156

Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et üksnes asjaolu, et kaebaja esitas kaebuse

keskkonnaorganisatsioonina, ja et kolmanda isiku osad kuuluvad riigile, tähendab seda, et

kolmanda isiku õigusabikulud peaksid jääma tema enda kanda. Eraõiguslikul juriidilisel isikul

– sõltumata sellest, kes on tema omanik – on kehtiva õiguse kohaselt õigus nõuda

esindajakulude hüvitamist, sh keskkonnaasjades (HKMS § 108 lg 8; RKHKo 3-3-1-67-14, p-

d 32 ja 33). Kaebaja õigusabikulud (15 045 eurot; õigusabi osutati 83,25 tundi) olid kordades

suuremad kui kolmanda isiku õigusabikulud. Sellises suuruses kolmanda isiku õigusabikulud

pidid eelduslikult olema kaebajaks jaoks prognoositavad. Kaebaja ei saanud eeldada, et

keskkonnaorganisatsioon ei pea ühelgi tingimusel kolmanda isiku õigusabikulusid hüvitama.

Kuigi halduskohus pole eraldi analüüsinud kaebaja väidet, et 10. septembri 2023. a

esindajakulud 12,9 tundi ei ole kogu ulatuses põhjendatud, ei too see kaasa väljamõistetud

esindajakulude vähendamist. Kaebaja põhjendab, et 12,9 tunni osas toimiku läbitöötamiseks

kulutatud aeg polnud põhjendatud, sest selleks hetkeks oli kohtumenetlus kestnud vaid 7,5

kuud ja kolmas isik oli kahel korral esitanud seisukohad. Ringkonnakohtu hinnangul puudub

alus väita, et tegemist oleks ilmselgelt põhjendamatu kuluga. Toimiku kohaselt oli selleks

hetkeks kohtumenetlus jõudnud faasi, kus menetlusosalised olid esitanud vastused kaebusele,

taotletud oli mitu korda esialgset õiguskaitset, kohus oli esitanud kaebuse täpsustamiseks

kohtunõude, millele vastati, lahendatud oli kaebetähtaja küsimus ning kohus oli määranud

kohtuistungi ajaks 2. novembri 2023 ja andnud täiendavate tõendite ja avalduste esitamiseks

tähtaja 12. septembrini 2023. 10. septembril 2023 toimiku uuesti läbitöötamist sai pidada

seega põhjendatud menetluskuluks.

26. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kolmanda isiku

menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS §

108 lg 8). Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes

vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

Kaebaja apellatsiooniastme õigusabikulud 1902,15 eurot (õigusabikulu 10,25 tunni eest

1900,15 eurot ja riigilõiv 20 eurot) jäävad tema enda kanda.

Kolmas isik taotleb kaebajalt õigusabikulude 2296,80 (ilma käibemaksuta) välja mõistmist.

Õigusabi osutati 31,9 tundi (kohtuotsusega tutvumine, nõupidamised, teiste seisukohtadega

tutvumine ning vastuse koostamine). Ringkonnakohtu hinnangul pole apellatsiooniastmes

tegemist kogu ulatuses põhjendatud menetluskuluga. Apellatsiooniastmes oli arutluse all sama

õiguslike küsimuste ring, mis oli arutluse all ka halduskohtus. Seejuures oli halduskohtu otsus

kolmandale isikule soodne. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatud

apellatsiooniastme kuluks 1500 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)