3-24-398/25 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-24-398

Otsuse kuupäev

30. september 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Haldusasi

X kaebus Eesti Töötukassa 12. detsembri 2023. a otsuse nr

TVT-21038378-2 ja 6. veebruari 2024. a vaideotsuse nr

VO/23/3516 tühistamiseks ning töövõimetoetuse tagantjärele

maksmiseks kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Eesti Töötukassa, volitatud esindaja Helle Rebane

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. oktoobril 2025

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-398

1. Eesti Töötukassa tuvastas 4. märtsi 2019. a otsusega nr TVH/19/009067 X-il (kaebaja)

puuduva töövõime ning määras talle 5. märtsi 2019. a otsusega nr TVT/19/011809

töövõimetoetuse perioodiks 21. veebruar 2019 kuni 20. veebruar 2022 suuruses 12,72 eurot

ühe kalendripäeva eest. Eesti Töötukassa muutis eelnimetatud otsust 20. märtsi 2019. a

otsusega nr TVT/19/014560 ning määras töövõimetoetuse maksmise perioodiks 19. veebruar

2019 kuni 19. september 2021.

2. Kaebaja esitas Eesti Töötukassale 23. novembril 2023 taotluse ajavahemiku 7. märts 2018

kuni 18. veebruar 2019 eest töövõimetoetuse tagantjärele maksmiseks. Kaebaja põhjendab, et

töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 17 lg 4 järgi, kui isik on olnud vahi all, kuid ta mõisteti

õigeks, makstakse töövõimetoetus vahi all viibimise aja eest tagantjärele. 2017. a peatati

kaebajale töövõimetoetuse maksmine põhjusel, et ta peeti kriminaalasja nr 1-17-11825 raames

6. septembril 2017 kahtlustatavana kinni. Kaebaja oli vahi all kuni 18. veebruarini 2019, mil

Viru Maakohus kaebaja määrusega viivitamatult vahi alt vabastas. Nimelt oli kaebaja suhtes

alustatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlust ning kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 3951 lg 6 kohaselt ei tohi psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele

allutatud isik olla vahistatud üle kuue kuu. Seega oli õiguslik alus kaebaja vahi all hoidmiseks

kuus kuud, s.o kuni 6. märtsini 2018, ning alates 7. märtsist 2018 kuni kaebaja vahi alt

vabastamiseni 18. veebruaril 2019 on kaebajal seaduslik õigus töövõimetoetuse saamiseks.

3. Eesti Töötukassa jättis 12. detsembri 2023. a otsusega nr TVT-21038378-2 kaebaja taotluse

rahuldamata. Tulenevalt TVTS § 12 lg-st 6 ei ole õigust töövõimetoetusele isikul, kes kannab

karistust vanglas või kes viibib vahi all. Kinnipeetavate registri andmetel viibis kaebaja

perioodil 6. september 2017 kuni 18. veebruar 2019 vahi all Viru Vanglas. Seega ei ole

kaebajal antud perioodi eest õigust töövõimetoetust saada. Eesti Töötukassa jättis 6. veebruari

2024. a vaideotsusega nr VO/23/3516 kaebaja vaide rahuldamata.

4. Kaebaja esitas 11. veebruaril 2024 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Eesti

Töötukassa 12. detsembri 2023. a otsuse nr TVT-21038378-2 ja 6. veebruari 2024. a

vaideotsuse nr VO/23/3516 tühistamiseks. Kaebaja hinnangul peab Eesti Töötukassa talle

tagantjärele töövõimetoetust maksma.

5. Tartu Halduskohus võttis 21. veebruari 2024. a määrusega X kaebuse menetlusse ning

andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks. Kohus tõlgendas esitatud kaebust ning sai

aru, et kaebaja nõuab Eesti Töötukassa 12. detsembri 2023. a otsuse nr TVT-21038378-2 ja 6.

veebruari 2024. a vaideotsuse nr VO/23/3516 tühistamist ning haldusorgani kohustamist

maksta talle ajavahemiku 7. märts 2018 kuni 18. veebruar 2019 eest töövõimetoetus

tagantjärele.

6. Vastustaja esitas 22. märtsil 2024 kohtule vastuse, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.

7. Tartu Halduskohus määras 16. mai 2025. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile

vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja hinnangul on vastustaja jätnud ebaõigesti tema taotluse ja vaide rahuldamata.

Kaebaja vahistamine oli ajavahemikku 7. märts 2018 kuni 18. veebruar 2019 puudutavas osas

õigusvastane ja ebaseaduslik. Viidatu on kinnitust leidnud Viru Maakohtu 18. veebruari 2019.

3-24-398

a määrusega, millega tühistati tõkendi vahistamine kohaldamine ja vabastati kaebaja vahi alt.

KrMS § 395¹ lg-st 6 lähtuvalt oleks kaebajat saanud vahi all hoida kuni 6 kuud, mistõttu seda

ületav aeg on ebaseaduslik ning sellele ei ole töövõimetoetuse tagantjärele maksmise taotluse

rahuldamata jätmisel põhjendatud tugineda. Asjaolu, et kaebajat pole õigeks mõistetud, ei

oma tähtsust, vastasel juhul on TVTS § 17 lg 4 põhiseadusvastane. TVTS § 12 lg 2 alusel on

kaebajal õigus töövõimetushüvitisele, sest puuduv töövõime oli tuvastatud.

9. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja ei määranud töövõimetoetust

tagantjärele, kuna kaebaja viibis vahi all ja teda ei ole kohtuotsusega õigeks mõistetud.

Asendussissetulekut ei maksta inimesele, kes on vahistatu või kinnipeetavana riigi

ülalpidamisel, erandiks on üksnes olukord, kus isik mõistetakse pärast vahistamist õigeks

(TVTS § 17 lg 4). Sellisel juhul makstakse töövõimetoetus vahi all viibimise aja eest

tagantjärele, sest vajalike aktiivsusnõuete täitmine oli tema jaoks takistatud

kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud tõkendi (vahistamine) tõttu. Normide

põhiseaduspärasuses pole alust kahelda. Ekslik on kaebaja seisukoht, et puuduva töövõimega

isikul on TVTS § 12 lg 2 alusel igal juhul õigus töövõimetoetusele vaatamata TVTS

sätestatud eranditele. Tõkend vahistamine loeti Viru Maakohtu 18. veebruari 2019. a

määrusega mittekohaldatavaks seoses sundravi menetluse ja määramisega.

KOHTU SEISUKOHT

10. Vaidluse all on Eesti Töötukassa 12. detsembri 2023. a otsuse ja 6. veebruari 2024. a

vaideotsuse õiguspärasus. Eesti Töötukassa jättis kaebaja taotluse maksta talle

töövõimetoetust tagantjärgi ajavahemiku 7. märts 2018 kuni 18. veebruar 2019 eest

rahuldamata. Kaebaja oli vahi all ajavahemikul 6. september 2017 kuni 18. veebruar 2019.

Kaebaja hinnangul oli ta ebaseaduslikult vahi all alates 7. märts 2018, sest psühhiaatrilise

sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isikut ei tohi hoida vahistatuna enam kui 6 kuud.

Seega oli kaebaja hinnangul tema vahistamine seaduslik kuni 6. märtsini 2018 ning

ajavahemiku 7. märts 2018 kuni 18. veebruar 2019 eest tuleb kaebajale tagantjärele maksta

töövõimetustoetust. Vastustaja sellega ei nõustu, sest kaebajat ei mõistetud õigeks ning

vahistatu staatuses olnud isikule ei ole seega töövõimetoetuse tagantjärele maksmiseks alust

olenemata sellest, mis alustel vahistamine lõpetati ja kui kaua oleks kaebajat saanud vahi all

hoida.

11. TVTS § 12 lg 6 kohaselt ei ole töövõimetoetusele õigust isikul, kes kannab karistust

vanglas või kes viibib vahi all. TVTS § 17 lg 4 näeb erandina ette, et kui isik on olnud vahi

all, kuid ta mõisteti õigeks, siis makstakse töövõimetoetus vahi all viibimise aja eest

tagantjärele. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja vahistati 6. septembril 2017 ja vabastati 18.

veebruaril 2019 (kriminaalasi nr 1-17-11825 ja sellele järgnenud kriminaalasi nr 1-20-5454).

12. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajale ajavahemiku 7. märts 2018 kuni 18. veebruar

2019 eest töövõimetoetuse tagantjärgi maksmiseks puudub õiguslik alus ning haldusorgan on

õigesti jätnud kaebaja taotluse rahuldamata. Nõustuda ei saa esmalt sellega, et Viru Maakohtu

18. veebruari 2019. a määrusega loeti vahistamine ebaseaduslikuks seoses sundravi

määramisega. Viru Maakohtu 18. veebruari 2019. a määrusega kriminaalasjas nr 1-17-11825

ei tühistatud tõkendi kohaldamist tagasiulatuvalt, vaid määruse tegemise hetkest ehk edaspidi

tõkendi kohaldamist ei jätkatud. Seega on ebaõige kaebaja lähenemine, et maakohtu 18.

veebruari 2019. a määruse tulemusena on kaebaja vahistamine ajavahemikul 7. märts 2018

kuni 18. veebruar 2019 automaatselt ebaseaduslik. Kaebaja vahistamine tugines sel

ajavahemikul kriminaalasjas nr 1-17-11825 tehtud Viru Maakohtu määrustel, viimasena Viru

3-24-398

Maakohtu 21. detsembri 2018. a määrusel, mida ei ole tühistatud. Viru Maakohtu 18.

veebruari 2019. a määruse näol on tegemist meetme kohaldamise lõpetamisega edasiulatuvalt

sarnaselt näiteks olukorrale, kus muutunud asjaoludel lõpetatakse esialgse õiguskaitse meetme

kohaldamine. Ka sellisel juhul ei tühistata esmast esialgse õiguskaitse rakendamise määrust,

vaid lõpetatakse sellega kohaldatud meetme edasine kohaldamine. Õiguslikult sama mõjuga

on tõkendina vahistamise lõpetamine.

13. Vastustaja sai ja pidi töövõimetoetuse maksmisel ja hilisema tagantjärele maksmise

taotluse lahendamisel lähtuma asjaolust, et asjakohasel ajavahemikul oli kaebaja vahistatu

staatuses ja vastav märge oli kinnipeetavate registris. Töövõimetoetuse maksmist ei mõjuta

asjaolu, et hilisema määrusega lõpetati tõkendi edasine rakendamine seoses sundravi

menetluse alustamisega ning vastavas Viru Maakohtu määruses kaebajale sundravi

kohaldamise otsustamisega. See asjaolu ei oma määravat tähtsust juba seetõttu, et Viru

Maakohtus mindi psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele üle 18. veebruaril 2019

toimunud kohtuistungil, mitte varem ehk teisisõnu varasema vahistamise ja selle pikendamise

aluseks olnud määruste tegemise ajal ei olnud kaebaja veel psühhiaatrilise sundravi

menetlusele allutatud ning tema puhul ei saanudki siis KrMS § 395¹ lg-s 6 sätestatud

piirangutest lähtuda. Kuna kaebaja ei olnud asjakohasel ajavahemikul psühhiaatrilise sundravi

kohaldamise menetluses, ei oma sellel ajavahemikul kaebaja vahi all pidamise

seaduslikkusele KrMS § 395¹ lg-s 6 sätestatu mingit mõju. Küll aga pidi Viru Maakohus

arvestama sellega nimetatud menetlusele üle minnes, sest varasem vahistamine KrMS § 130

alusel arvestatakse KrMS § 395¹ lg 6 esimeses lauses sätestatud tähtaja hulka. Ehk teisisõnu,

kuigi esinesid jätkuvalt vahistamise alused, ei olnud teise menetlusse üleminekul siiski

võimalik vahistamist jätkata, sest maksimaalne tähtaeg oli saavutatud ning esines alus kaebaja

vabastamiseks samal päeval. Seda on 18. veebruari 2019. a kohtumääruse põhjendustes ka

selgelt väljendatud. Nimetatu ei oma tagasiulatuvat mõju ehk ei muuda varasemat vahistamist

õigusvastaseks. Lisaks juhib kohus tähelepanu sellele, et sama määrusega kohaldati isikule

psühhiaatrilist sundravi, mille Tartu Ringkonnakohus 25. aprilli 2019. a määrusega tühistas ja

saatis asja prokuratuuri kriminaalasja menetlemise jätkamiseks, sest isiku tervislik seisund ei

olnud tehtud ekspertiisi alusel selge ning selles esinesid olulised puudujäägid. Kaebajat ei

mõistetud ka sellele järgnevas kohtumenetluses õigeks, vaid süüdi ning talle määrati Viru

Maakohtu 4. augusti 2020. a otsusega kriminaalasjas nr 1-20-5454 vanglakaristus, millest

arvestati eelvangistuses, sh praeguses asjas asjakohane ajavahemik, oldud aeg karistuse hulka.

Seega ei ole TVTS § 17 lg 4 eeldused täidetud ning kaebajale on põhjendatult jäetud

toimetulekutoetus ajavahemiku 7. märts 2018 kuni 18. veebruar 2019 eest tagantjärgi välja

maksmata. Kuna vaide esemeks olnud otsus on õiguspärane, siis ei ole alust ka vaideotsuse

tühistamiseks.

14. Kohus ei näe ka TVTS § 12 lg 6 koostoimes TVTS § 17 lg-ga 4 vastuolu põhiseadusega.

Kuna kaebaja oli seaduslikult vahi all ning teda ei ole ka õigeks mõistetud, siis ei ole kaebaja

sarnases olukorras TVTS § 17 lg-s 4 nimetatud isikuga. Lisaks tuleb arvestada

töövõimetoetuse määramise eesmärgiga. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lg 2 esimese ja

teise lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse

ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus.

Nimetatud sättest tuleneb ka riigi kohustus anda kodanikele abi, mis tagaks hädavajalikud

vahendid inimväärseks äraelamiseks töövõime vähenemise tõttu. Töövõimetoetus on üheks

eeltoodud abi liigiks ning selle eesmärgiks on pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud

töövõimega isikute töötamise ja töölesaamise toetamine ning neile seaduses sätestatud

tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamine (TVTS § 1 lg 1). Sealhulgas on töövõimetoetuse

määramise üheks eesmärgiks tagada puudutatud isikule töövõimekaotusest tingituna riigi

3-24-398

poolt sissetulek, millest oleks võimalik katta hädavajalikke kulutusi toidule, ravimitele,

eluasemele, transpordile. Kui isik kannab karistust või on vahistatu ja seeläbi sel ajal riigi

ülalpidamisel, siis ta eelnimetatud kulutusi ise suures osas kandma ei pea. Riigi raha säästliku

kasutamise eesmärgil on seetõttu töövõimetoetuse seaduses töövõimetoetuse määramisele

seatud piirang põhjendatud, sest selliste isikute esmatarbe kulutused on vabaduses viibivate

isikutega märkimisväärselt väiksemad. Vahistatutele ja kinnipeetavatele on tagatud eluase,

toit ja ravimid riigi poolt nõuetavas määras, samuti tervishoiuteenuse saamine jms. Sellises

olukorras on eesmärgipärane ning põhjendatud töövõimetoetuse saamise õigust piirata ajaks,

mil isik viibib vanglas (vt nt Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2020. a otsus asjas nr 3-20-313).

15. Kohus peab vajalikuks veel märkida, et kui kaebaja hinnangul oli temalt ebaseaduslikult

vabadus võetud, siis saab ta nõuda kahju hüvitamist süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise seaduse järgi, kuid see ei anna alust pidada TVTS § 17 lg-t 4 koostoimes § 12 lg-

ga 6 põhiseadusevastaseks. Pealegi ei oleks kaebaja sellisel kahjunõudel arvestatavaid

eduväljavaateid, lisaks on kaebaja eelnevalt seda liiki kahjunõude esitamise tähtaegu eiranud.

16. Eelnevat aluseks võttes jätab kohus X kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte

endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1). Kaebus oli riigilõivuvaba. HKMS § 175 lg 3

alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider