3-25-2583/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Maret Altnurme

Määruse tegemise aeg ja koht

30.09.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2583

Haldusasi

X. X , Y. Y , C. C ja Q. Q kaebus Politsei- ja

Piirivalveameti 30.07.2025 otsuste nr 15.3-3.4/1220-3,

nr 15.3-3.4/1221-1, nr 15.3-3.4/1222-1 ja nr 15.3-

3.4/1223-1 ning 18.08.2025 vaideotsuste nr 15.3-

3.6/174 ja 15.3-3.6/175 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – X. X ; Y. Y , C. C ja Q. Q – esindaja X.

X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marta

Gromtsev

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.09.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebuse lisad 1 ja 2

digitaalse toimiku lehekülgedel 315-323 ning X. X , Y. Y , C. C ja Q. Q 25.09.2025

vastuse lisad 1 ja 2 digitaalse toimiku lehekülgedel 355-359.

2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 04.09.2025 määruse haldusasjas nr 3-25-2583 resolutsiooni punkt 1

muutmata.

3. Avaldada kohtumäärus tervikuna, asendades X. X , Y. Y , C. C ja Q. Q nimed

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valgevene kodanik X. X omas Eestis tähtajalist elamisluba töötamiseks tippspetsialistina

kehtivusajaga 01.12.2020˗01.12.2025. Valgevene kodanikud Y. Y , Q. Q ja C. C omasid

tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elava abikaasa ja isa X. X juurde sama

kehtivusajaga.

3-25-2583

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 30.07.2025 otsusega nr 15.3-3.4/1220-3 X.

X tähtajalise elamisloa kehtetuks alates 08.08.2025 VMS § 135 lg 2 p 4 alusel.

Välismaalasele makstava tasu suurus peab vastama tähtajalise elamisloa taotluse menetlusse

võtmise hetkel Statistikaameti poolt viimati avaldatud andmetele ning seda korrigeeritakse

tähtajalise elamisloa pikendamisel või uue esmase tähtajalise elamisloa taotlemisel (VMS §

178 lg 2). Lisaks peab tähtajalise elamisloa töötamiseks andmise korral välismaalase töötasu

võimaldama tema toimetulekut Eestis (VMS § 178 lg 4). Tähtajalise elamisloa taotluse

esitamise ajal oli X. X brutotöötasu 2814 eurot kuus. PPA palus 01.11.2023 kirjaga X. Xlt

tähtajalise elamisloa taotluse osas selgitusi ning informatsiooni töötasu saamise kohta. PPA

tuvastas andmete järelkontrolli käigus, et X. X töötasu ei ole olnud tähtajalise elamisloaga

töötamisel igal kuul 2814 eurot ning algatas 04.12.12.2023 kirjaga nr 15.3-3.4/1220-1

tähtajalise elamisloa nr 1052320313 kehtetuks tunnistamise menetluse VMS § 135 lg 2 p-de 2

ja 4 alusel. X. X edastas 14.12.2024 PPA-le selgitused. PPA viis 21.11.2023 X. X ja tema

tööandjaga läbi küsitlused. X. X tööandja selgitas 22.12.2023 e-kirjas PPA-le, et ei teadnud

tippspetsialistile 2814 euro suuruse töötasu maksmise kohustusest, kuid X. X tööleping

korrastatakse ning talle asutakse maksma nõuetekohast töötasu. Tööandja edastas 25.03.2024

ja 03.04.2024 PPA-le info, et on asunud X. X-ile saamata jäänud töötasu välja maksma. PPA

teavitas 22.04.2024 X. X-i tema elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse peatamisest.

PPA tuvastas töötasude osas juunis 2025 läbi viidud järelkontrolli käigus, et X. X töötasu ei

ole perioodil jaanuar 2024 kuni mai 2025 jätkuvalt olnud igal kuul 2814 eurot. PPA teavitas

25.06.2025 e-kirjaga X. X-i tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse

jätkamisest ning kaebajale anti võimalus esitada hiljemalt 02.07.2025 elamisloa kehtetuks

tunnistamise asjaolude kohta oma seisukoht. X. X esitas 01.07.2025 PPA-le selgituse ning

edastas 11.07.2025 enda palgalehed ja 14.07.2025 enda Swedbank AS pangakontode

väljavõtted.

X. X pangakontodelt nähtub, et välismaalasel on kanda krediidiasutuste ees mitmeid

laenukohustusi ning isik kasutab tihti palga ettemaksmise võimalust (avanssi). PPA leidis, et

X. X ei ole kätte saanud kogu välja maksmata töötasu 2021˗2024 perioodi eest. Kuigi X. X

töötasu veebruar 2025 kuni juuni 2025 vahemikus on olnud tippspetsialisti

kriteeriumikohasele töötasule vastav, ei ole leidnud kinnitust, et X. X tähtajalise elamisloa

tingimused on jätkuvalt täidetud. Seega esineb alus elamisloa kehtetuks tunnistamiseks.

Perekonnal on võimalik elada koos Valgevenes nagu enne Eestisse kolimist. Seega ei rikuta

põhiõigust perekonnaelule.

3. PPA tunnistas Y. Y tähtajalise elamisloa abikaasa/registreeritud elukaaslase juurde

kehtetuks 30.07.2025 otsusega nr 15.3-3.4/1221-1, ning Q. Q ja C. C tähtajalised

elamisload vastavalt 30.07.2025 otsusega nr 15.3-3.4/1222-1 ja 30.07.2025 otsusega nr

15.3-3.4/1223-1.

4. X. X ja Y. Y esitasid PPA 30.07.2025 otsuste nr 15.3-3.4/1220-3 ja nr 15.3-3.4/1221-1

peale 05.08.2025 PPA-le vaided, mis jäeti PPA 18.08.2025 vaideotsustega nr 15.3-3.6/174 ja

15.3-3.6/175 rahuldamata.

5. Kaebajad esitasid 05.08.2025 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse

vaidemenetluse ajaks PPA 30.07.2025 otsuste täitmise peatamiseks.

6. Tallinna Halduskohus kohaldas 07.08.2025 määrusega ajutiselt esialgset õiguskaitset

HKMS § 252 lg 4 alusel ja peatas PPA 30.07.2025 otsuste kehtivuse kuni 18.08.2025 (k.a).

2(7)

3-25-2583

7. Kaebajad teavitasid 08.08.2025 halduskohut, et 08.08.2025 on tühistatud nende isikut

tõendavate dokumentide sertifikaadid ning taotlesid PPA kohustamist taastama viivitamatult

sertifikaadid ja kõrvaldama muud tagajärjed ning PPA trahvimist.

8. Tallinna Halduskohus kohaldas 11.08.2025 määrusega täiendavat esialgset õiguskaitset,

mille kohaselt tuli PPA-l kõrvaldada halduskohtu 07.08.2025 määruse täitmata jätmisest

tekkinud tagajärjed, sh taastada taotlejate isikut tõendavate dokumentide sertifikaadid. Samuti

tuli kõrvaldada muud tagajärjed, mis on tekkinud 30.07.2025 otsuste kehtivusele tuginemisest

alates halduskohtu määruse teatavaks tegemisest alates.

9. Kaebajad esitasid 11.08.2025 esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid kohustada PPA-

d teavitama uute kaartide eeldatavast valmistamise ja kättetoimetamise tähtajast ning

võimalusel valmistama kaardid kiirtellimusena.

10. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.08.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja

peatas PPA 30.07.2025 otsuste kehtivuse kuni vaidemenetluse lõppemisest 20 päeva

möödumiseni (k.a) ning jättis taotluse PPA trahvimiseks rahuldamata.

11. Kaebajad esitasid 20.08.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 30.07.2025 otsuste

nr 15.3-3.4/1220-3, nr 15.3-3.4/1221-1, nr 15.3-3.4/1222-1 ja nr 15.3-3.4/1223-1 ning

18.08.2025 vaideotsuste nr 15.3-3.6/174 ja 15.3-3.6/175 tühistamiseks. Koos kaebusega

esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse PPA 30.07.2025 otsuste kehtivuse ja täitmise

peatamiseks kuni kohtumenetluse lõpuni. Taotluse kohaselt jäävad esialgset õiguskaitset

kohaldamata kaebajad perekonnana haavatavasse olukorda. Ilma kehtiva elamisloata ei saa

pere kasutada tervishoiuteenuseid, tasuda arveid pangas ega elada tavapärast elu.

12. PPA vaidles esialgse õiguskaitse kohaldamisele vastu. Esialgse õiguskaitse kohaldamine

on võimalik kuni 01.12.2025. Samas saavutaksid siis kaebajad kaebuse eesmärgi juba

kohtumenetluse ajal. X. X esitas 28.04.2025 uue tähtajalise elamisloa taotluse ning selle

läbivaatamise ajal säilib tal õigus Eestis viibimiseks ja töötamiseks sama tööandja juures ka

VMS § 130 alusel Eestis viibides. Pärast keelduvat otsust ei pruugi tal olla õigust Eestis

viibida ega töötada. PPA on 27.08.2025 kirjaga teavitanud kaebajat, et tema taotluse suhtes

esinevad tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alused. Y. Y esitas tähtajalise elamisloa

taotluse 07.08.2025 ning tema taotluse läbivaatamine on alles algusetapis. Üks laps on

koolikohustuslane sõltumata tema Eestis viibimise seaduslikust alusest. Teisel lapsel ei pruugi

olla võimalust lasteaias käia, kuid alushariduse omandamine ei ole kohustuslik. X. X-il on

Smart-ID kasutamise võimalus. Kaebajad saavad kohtumenetluses osaleda esindaja kaudu.

Isiku tööandja suhtes on algatatud kriminaalmenetlus karistusseadustiku § 2591 lg 2 alusel. X.

X Eestis viibimine kriminaalasja läbivaatamise ajal ei ole vajalik.

13. Tallinna Halduskohus rahuldas 04.09.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

osaliselt ning peatas PPA 30.07.2025 otsuste nr 15.3-3.4/1220-3, nr 15.3-3.4/1221-1, nr 15.3-

3.4/1222-1 ja nr 15.3-3.4/1223-1 kehtivuse kuni 01.12.2025 (k.a).

Kohus on juba varem sama kohtuasja sees lahendanud esialgse õiguskaitse taotluse

vaidemenetluse ja kohtule kaebuse esitamise ajaks. Kohus jääb selle juurde, et kaebajatel võib

olla esialgse õiguskaitse vajadus, sh alaealiste igapäevasest elukorraldusest tulenevalt.

X. X on esitanud 28.04.2025 tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama asumiseks

ning PPA on 27.08.2025 kaebajat teavitanud, et kaalub elamisloa andmisest keeldumist.

Seega võib kaebajatel olla küll 30.07.2025 otsustest sõltumata Eestis viibimise alus VMS §

130 alusel, kuid on võimalik, et vastav viibimisalus lõppeb päeva pealt ehk samal päeval, kui

PPA teeb taotluse kohta keelduva otsuse. Seega ei pruugi kaebajatel säilida ka lühiajaline

3(7)

3-25-2583

viibimisalus vähemalt Eestist lahkumise korraldamiseks. Seetõttu on taotlejatel esialgse

õiguskaitse vajadus uuest elamisloa taotlusest sõltumata. Kaebajate õiguskaitse vajadus ei

kesta samas kaebuse esemest tulenevalt kauem, kui kehtinuks kaebajatele algselt antud

elamisload – s.o kuni 01.12.2025. Kui kohtus vaidlustatud otsused puuduksid, peaksid

kaebajad nagunii enne 01.12.2025 Eestist lahkuma või saama siin mõne muu viibimisaluse.

Vaikimisi ei ole võimalik eeldada elamisloa pikendamist senisel alusel ega ka uuel alusel

elamisloa andmist. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on olemasoleva olukorra

säilitamine.

Kaebuseid ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituteks, pidades silmas, et teiste pereliikmete

kaebuste eduväljavaated sõltuvad X. X elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasusest.

PPA seisukohad on vastuolulised selles, millisel perioodil töötasu maksmise nõuete rikkumist

ette heidetakse. PPA toimimine võib olla eksitav – ühelt poolt on antud võimalus saamata

jäänud tasu ära maksta, sh vahepeal on menetlus peatatud ning PPA sõnastuse kohaselt viidi

läbi järelkontroll. Teiselt poolt tuginetakse vaideotsuses kolm aastat varem toimunule. PPA ei

tuvastanud pangakontode vaatlustel isiku pangakontodelt 2024. a-l veebruaris ja märtsis

makstud töötasude kandeid summade 4212,51 ja 5972,94 eurot kohta (dtl 191˗192, p 15). Ei

ole teada, kas selle kohta küsiti kaebaja arvamust või võimaldati kaebajal olla ära kuulatud.

Vaides on kaebaja esile toonud, et esitas selle kohta väljaminekuorderid. Ei ole teada, millises

menetlusetapis need esitati ja miks nendega ei arvestatud. Koos kaebusega esitatud

töölepingus on viide võimalusele maksta töötaja soovi korral palka sularahas (dtl 170, p 4.4).

Juhul kui vastustaja pidas oluliseks, et selline soov peab olema täiendavalt kirjalikult või

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis fikseeritud, jääb ebaselgeks, kas kaebajalt küsiti

selle kohta tõendeid (kirjavahetust tööandjaga vms). Samas ei ole PPA seadnud kahtluse alla

sularahas väljamakse tegemist ega ole kontrollinud ka sularahas maksmise väidet muul viisil.

Arusaadav ei ole kahtlus, et sularaha väljavõtmine kinnitab, et raha ei jäänud kaebaja kätte.

Avanssi on makstud 2024. a-l 4 kuud järjest, sh vähenevates summades, mis jäävad alla 1/3

kuu sissetulekust (dtl 191). Sularahas arveldamine võib mõnel juhul kogumis muude

asjaoludega võimaldada järeldada, et sularaha ei ole jäänud isiku kasutusse, kuid praegusel

juhul selliseid asjaolusid ei nähtu. Otsusest ei ole selge, kas avansi vajaduse kohta on kaebaja

ära kuulatud, sh kas tegemist oli avansi vajaduse või üksnes sooviga ning kontrollitud ka, kas

ja millised kokkulepped olid kaebaja ja tööandja vahel avansi maksmise kohta.

Otsuses on leitud, et töötasu veebruar 2025 kuni juuni 2025 vahemikus on olnud

tippspetsialisti kriteeriumikohasele töötasule vastav. Samas nähtub otsuses toodud tabelist, et

töötasu on olnud vastav vähemalt ligikaudu maist 2024 (dtl 191) ning vaideotsuses mööndu

kohaselt isegi jaanuarist 2024 (dtl 251, p 20). Seega kõrvaldati puudus lühikese aja jooksul

pärast sellest teada saamist. Vastustaja poolt töötasude maksmise kontrollist ei nähtu, kas

mõnel kuul maksti töötasu vähem ajutise töövõimetuse tõttu. Sealjuures võib ajutise

töövõimetuse hüvitis olla väiksem kui isiku töötasu sama perioodi eest.

Esineb avalik huvi, et välismaalaste Eestis viibimine aitaks kaasa Eesti majanduse, teaduse ja

elukeskkonna arengule, mitte ei mõjuks seda eesmärki kahjustavalt. Ka sisserände piirarv

ning kõrgema töötasu nõue on selle eesmärgiga seotud. Samas ei nähtu, et kaebaja jätkuv

viibimine Eestis oleks vastuolus avaliku huviga. Otsusest, vaideotsusest ja ka 27.08.2025

kirjast tuletatav soov 2021˗2023 toimunud rikkumist viibimisaluse äravõtmisega

sanktsioneerida jääb mõistetamatuks olukorras, kus kaebajale ja tööandjale anti võimalus

puudus kõrvaldada, st sellele ei reageeritud kohe viibimisaluse lõpetamisega. Eeltoodust

tulenevalt puudub oluline avalik huvi, mis kaaluks üles kaebajate esialgse õiguskaitse

vajaduse. Kaebuse eduväljavaateid võib pidada pigem suureks. Seetõttu rahuldab kohus

esialgse õiguskaitse taotluse ja peatab vaidlustatud haldusaktide kehtivuse kuni 01.12.2025.

4(7)

3-25-2583

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

14. PPA palub 19.09.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 04.09.2025 määruse

resolutsiooni p 1 ja teha selles osas uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata.

Kaebajatel puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Tähtajaline elamisluba on riigis ajutine

viibimise alus ja isikud peavad oma elu korraldamisel sellega arvestama. Kaebajatel oli

võimalus korraldada lahkumine vähemalt elamislubade kehtetuks tunnistamise menetluse

jätkamise teatamisest alates. Seega oli kaebajatel piisavalt aega enda vabatahtliku lahkumise

korraldamiseks. Viibimisõiguse lõppemisel teeks PPA kaebajatele lahkumisettekirjutuse,

millega annaks vabatahtliku lahkumistähtaja määramisega lisaaega 7˗30 päeva, mida on

võimalik väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 72 lg-s 5 sätestatud korras

pikendada.

PPA selgitas 16.09.2025 vastuses, et Y. Y saab viibimisõiguse Eestis. Sellega omandavad

viibimisõiguse ka tema lapsed. Seega võib lahkumiskohustus esialgse õiguskaitse

kohaldamata jätmisel tekkida üksnes X. X-il , kelle puhul ei esine selliseid pöördumatuid

tagajärgi, mida oleks võimalik esialgse õiguskaitse kohaldamisega vältida.

Kaebajad saavutasid esialgse õiguskaitse kohaldamisega sama tulemuse kui kaebuse

rahuldamise korral, sest kohus taastas kaebajate tähtajaliste elamislubade kehtivuse.

Kaebajatel ei ole ülekaalukat esialgse õiguskaitse vajadust ja kaebusel väga head

eduväljavaadet.

Välismaalasel ei saa olla õiguspärast ootust, et talle antud viibimisõigus jääb kehtima või

väljastatakse uus. Vastavat ootust ei saanud kaebajatel tekkida vähemalt seetõttu, et X. X

tööandja suhtes algatati kriminaalmenetlus, mis oli X. X-ile teada. Samuti oli ta teadlik, et

kriminaalmenetluse algatamise aluseks olevad asjaolud on vahetult seotud tema tähtajalise

elamisloa saamise asjaoludega.

Kohus jättis tähelepanuta vaidlustatud otsuses märgitu, et tööandja enda väitel esitati kutse

tippspetsialistina, lihtsustamaks elamisloa saamist (lisa 1, vastus 19. küsimusele). Tööandja ei

kavatsenudki X. X-ile kriteeriumikohast töötasu maksta ning tööandja hinnangul on

tippspetsialisti töötasu lausa marginaalse tähendusega (lisa 1, vastus 18. küsimusele). Kuna

2020. a sisserände piirarv oli täitunud, polnud üldalustel tähtajalise elamisloa saamine aga

võimalik. Seetõttu väideti PPA-le, et kaebaja on tippspetsialist, kellele tuleb väljastada

elamisluba piirarvu väliselt. Seega sai kaebaja tööandja konkurentsieelise. Kaebaja pidi

teadma, et ta ei kvalifitseeru tippspetsialistiks, vaid ta soovis tööandja abiga elamisloa

saamise protsessi kiirendada (lisa 2, vastus 1. küsimusele). Välismaalast ja tema tööandjat ei

saa vaadata lahus, tööandja minetused on omistatavad ka välismaalasele. On tõenäoline, et kui

PPA poleks haldusmenetlust algatanud, poleks kaebaja kriteeriumikohast töötasu ka edaspidi

saanud. Seadusega ettenähtud suuruses töötasu maksmine on tööandja ülesanne, kuid ka

välismaalasel endal tuleb astuda mõistlikke samme, et tööandja enda kohustust täidaks.

Kohus keskendus perspektiivi hindamisel liialt kaebajate kasuks rääkivatele asjaoludele ega

arvestanud vaidlustatud otsuse kõigi põhjendustega.

15. Kaebajad paluvad 25.09.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Kaebus ei ole perspektiivitu. PPA vastuväited esialgse õiguskaitse kohaldamise

võimalikkusele on vastuolus PPA varasema seisukohaga. Nii on PPA 02.09.2025 vastuses

märkinud, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on võimalik kuni 01.12.2025. Kuigi PPA

5(7)

3-25-2583

väidab, et kaebajatel oli piisavalt aega vabatahtliku lahkumise korraldamiseks, oli otsustes

selgesõnaliselt märgitud lahkumise tähtajaks 8 päeva. See ei ole ilmselgelt piisav kahe

alaealise lapsega perekonna lahkumise korraldamiseks (sh eluaseme, kooli, lasteaia, arstiabi

küsimuste lahendamiseks ning kahele koduloomale uue kodu leidmiseks). Y. Y pöördus

01.08.2025 PPA poole tähtaja pikendamise taotlusega, kuid sai 05.08.2025 keelduva vastuse

(lisad 1 ja 2). Esialgse õiguskaitseta võib kaebajate õiguste kaitse osutuda seega oluliselt

raskendatuks või võimatuks. Nii lühikese lahkumistähtaja määramine ja tähtaja pikendamisest

keeldumine rikub laste õigusi ning võimalik ei ole tagada nende õigust haridusele ja

igapäevaelu normaalsele korraldusele. Kuigi tähtajaline elamisluba on ajutine alus Eestis

viibimiseks, ei tähenda see, et välismaalased peaksid elama pidevas valmisolekus koheseks

lahkumiseks. Kui PPA peatas menetluse ja andis võimaluse puuduste kõrvaldamiseks, tekkis

kaebajatel õiguspärane ootus, et rikkumiste kõrvaldamine võimaldab elamisluba säilitada.

PPA väide, et Y. Y-l on õigus Eestis viibida, on ennatlik. PPA määruskaebuse esitamise ajal

puudus vastav otsus, menetlus on alles pooleli. Menetlus võib lõppeda ka keelduva otsusega.

Isegi kui eeldada, et Y. Y-le ja lastele antakse elamisluba, kuid X. X-ile mitte, tähendaks

see perekonna lahutamist. Lisaks on pere ainus sissetulekuallikas X. X töötasu, mistõttu

kaotaks pere ka elatusvahendid ja see puudutab otseselt laste õigusi.

X. X ei ole tööandja suhtes algatatud kriminaalasjas kahtlustatav ega süüdistatav.

Tõele ei vasta PPA väide, et kaebaja ei esitanud teadlikult elamisloa taotlust üldkorras.

Kaebaja ei pidanudki teadma, et iga-aastane kvoot on täis. PPA jättis tähelepanuta, et tööandja

maksis kohe pärast vea avastamist vabatahtlikult ära kõik varasemad maksud ning töötasu.

PPA ei ole konkurentsieelist tõendanud. PPA väide, et kui haldusmenetlust ei oleks alustatud,

ei oleks kaebajale ka edaspidi maksutud töötasu nõutavas ulatuses, põhineb oletusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

17. Ringkonnakohus võtab asja õigemaks lahendamiseks haldusasja materjalide juurde PPA

määruskaebuse lisad 1 ja 2 digitaalse toimiku lehekülgedel (dtl) 315˗323 ning kaebajate

25.09.2025 vastuse lisad dtl 355˗359 (HKMS § 198 lg 3).

18. Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks

enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava

hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Vajaduse korral tuleb esialgset

õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (nt

Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel

peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate

lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu

27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15). Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei eelda seejuures

kaebusel väga heade eduväljavaadete olemasolu, vaid esialgse õiguskaitse kohaldamise saaks

iseseisvalt välistada üksnes kaebusel igasuguste usutavate eduväljavaadete puudumine (nt

Riigikohtu 14.12.2004 määrus nr 3-3-1-85-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8).

19. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kaebajatel on esialgse õiguskaitse

vajadus kuni 01.12.2025 (elamislubade kehtivusaeg) vaatamata asjaolule, et X. X ja Y. Y on

esitanud PPA-le 28.04.2024 tähtajalise elamisloa taotlused püsivalt Eestisse elama asumiseks.

PPA on X. X-i 27.08.2025 teavitanud, et kaalub elamisloa andmisest keeldumist, seega võib

6(7)

3-25-2583

kaebaja viibimisalus Eestis lõppeda samal päeval, kui PPA teeb taotluse osas keelduva otsuse.

Kuigi PPA on 16.09.2025 vastuses halduskohtule teatanud kavatsusest anda Y. Y-le (ja

sellest tulenevalt ka kaebajate lastele) elamisluba, on menetlus seni pooleli ja vastav otsus

puudub. Seega, ehkki kaebajatel on taotluste läbivaatamise ajal õigus viibida Eestis tulenevalt

VMS §-st 130, ei ole hetkel elamisloa andmine või sellest keeldumine üheselt selge. Esialgse

õiguskaitse vajadust saab möönda ka tulenevalt negatiivsest mõjust kaebajate alaealiste laste

igapäevasele elukorraldusele ning teise (olgugi kodakondsusjärgsesse) riiki elama asumisel

Eestis asuva kinnisvara tõenäolisest võõrandamisest, mille tagajärjed võivad olla kaebuse

rahuldamisel raskesti kõrvaldatavad.

20. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldama jätmine saaks olla põhjendatud üksnes juhul, kui

kaebuse eduväljavaated on sisuliselt olematud ning tegemist on õiguslikult selge olukorraga

(vrd Riigikohtu 15.12.2011 määrus nr 3-3-1-57-11, p 16; 15.12.2011 määrus nr 3-3-1-57-11,

p 16). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Lõpliku

hinnangu vaidlustatud otsuste õiguspärasusele ja kaebuse eduväljavaadetele saab kohus anda

haldusasja sisulisel läbivaatamisel, hinnates esitatud tõendeid ja analüüsides asjassepuutuvaid

õigusnorme ning mõlema poole argumente.

21. Kuna kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks ja kaebajatel on esialgse

õiguskaitse vajadus, tuleb esialgse õiguskaitse taotlus lahendada huvide kaalumise pinnalt.

Avalikes huvides on kahtlemata see, et välismaalaste Eestis viibimine ei mõjuks kahjustavalt

Eesti majanduse, teaduse ja elukeskkonna arengule, millega on seotud ka sisserände piirarv

ning kõrgema töötasu nõue. Samas ei nähtu ringkonnakohtule haldusasja asjaolusid arvesse

võttes (ning vastustaja ei ole ka esile toonud), kuidas oleks kaebajate jätkuv Eestis viibimine

kuni 01.12.2015 avaliku huviga vastuolus. Seejuures võtab kohus arvesse, et kaebaja tööandja

asus 2024. a veebruaris maksma kaebajale saamata jäänud töötasu 2020˗2023. a eest, kaebaja

töölepingus on viide võimalusele maksta töötaja soovi korral palka sularahas (töölepingu nr

1150 p 4.4, dtl 170) ning X. X töötasu on PPA 30.07.2025 otsuse kohaselt olnud veebruar

kuni juuni 2025 tippspetsialisti kriteeriumikohasele töötasule vastav (dtl 193).

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine asjas sellist olulist ohtu avalikule huvile või kolmandate

isikute õigustele, mis kaaluks üles kaebajate esialgse õiguskaitse vajaduse ja olemasoleva

olukorra säilitamise kuni 01.12.2025.

22. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.09.2025

määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)