2-24-136559/10 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Nele Teelahk

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2025, Jõhvi

Tsiviilasja number

2-24-136559

Kohtuasi

PLACET GROUP OÜ hagi P.B vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2741,85 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: PLACET GROUP OÜ (registrikood

11198910), lepinguline esindaja Darina Koivunen

Kostja: P.B (isikukood XXX)

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada PLACET GROUP OÜ hagi P.B vastu osaliselt.

2. Mõista P.B-lt PLACET GROUP OÜ kasuks 3. aprilli 2024

tarbijakrediidilepingu nr XXX alusel välja 2301,74 eurot (s.o põhivõlg 2000

eurot, intress 30,10 eurot, 11. oktoobrist 2024 kuni 30. septembrini 2025

sissenõutavaks muutunud viivis 261,64 eurot ning võla sissenõudmiskulu 10

eurot).

3. Mõista P.B-lt PLACET GROUP OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (2000

eurot) alates 1. oktoobrist 2025 kuni põhivõla täitmiseni võlaõigusseaduse §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Jätta menetluskulud 84% ulatuses P.B kanda ja 16% ulatuses PLACET

GROUP OÜ kanda.

5. Mõista P.B-lt PLACET GROUP OÜ kasuks menetluskulude katteks välja

323,40 eurot.

6. Toimetada otsus kätte pooltele.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui menetlusosaline taotleb kaebuse või taotluse koostamiseks menetlusabi, peab ta

selle menetlustoimingu tegema (eelkõige esitama kaebuse) seaduses sätestatud tähtaja

jooksul. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS §

187 lg 6).

ASJAOLUD

1. PLACET GROUP OÜ (hageja) esitas 10. oktoobril 2024 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse P.B-lt (kostja) 2296,53 euro saamiseks. Kuivõrd

kostjale ei õnnestunud makseettepanekut kätte toimetada, edastas Pärnu Maakohus 8.

jaanuaril 2025 asja menetlemiseks Viru Maakohtule.

2. Hageja esitas 21. jaanuaril 2025 hagiavalduse, milles palub mõista kostjalt välja

põhivõla 2000 eurot, sissenõutavaks muutunud intressi 284,45 eurot, sissenõudmiskulud

10 eurot, kuni 20. jaanuarini 2025 sissenõutavaks muutunud viivise 224,40 eurot ning

viivise põhivõlalt alates 21. jaanuarist 2025 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 3. aprillil 2024 krediidikonto lepingu nr

XXX, mille alusel võimaldas hageja kostjal kasutada krediidilimiiti 2000 eurot. Leping

oli tähtajatu. Kostjal oli kohustus teha igakuiselt tagasimakseid vastavalt krediidiandja

esitatud makseteatisele. Minimaalse osamakse suuruseks on 2% krediidilimiidi

summast, minimaalselt 20 eurot.

Lepingu sõlmimisel oli krediidi kulukuse aastamäär 48,70% ja aastane intressimäär

40%. Lepingu krediidikulukuse määra arvutamiseks kasutatud osised olid krediidikonto

limiit 2000 eurot, intressimäär 40% aastas, igakuine tagasimakse suurus, maksekuupäev

5. kuupäev ning intressivaba periood 3. aprill 2024-3. juuni 2024.

Hageja veendus lepingu sõlmimisel kostja krediidivõimekuses. Kostjal kehtivad

maksehäired puudusid (Creditinfo.ee ja Taust.ee). Maksu- ja Tolliamet kinnitas, et

kostjal maksuvõlad puudusid. Rahvastikuregistri päringuga tuvastas hageja, et kostjal ei

ole ülalpeetavaid. Kostja kohta puudusid Ametlikud Teadaanded.

Hageja tuvastas Maksu- ja Tolliameti vastuse alusel, et kostja nelja kuu keskmine

igakuine sissetulek oli 1494,50 eurot. Laenutaotluses märkis kostja enda sissetulekuks

1300 eurot, finantskohustuseks 99,11 eurot ja majapidamiskuludeks 0 eurot.

Hageja arvestas laenu andmisel kostja sissetulekuna 1494,50 eurot, finantskohustus

99,11 eurot, taotletava laenu osamakset 106,67 eurot ja kostja igakuise

majapidamiskuluna

eurot

(vastavalt

hageja

sise-eeskirjadele).

Majapidamiskuludena on mõeldud kõiki kulusid, mida on vaja katta ühe liikmega

leibkonna 30 päeva igapäevavajadusteks, sh kulutused toidule ning individuaalsed

kulutused, mis ei ole seotud toiduga. Kostja krediidivõimekuse kontrolli tulemusel jäi

kostjale igakuine reserv 948,72 eurot (1494,50-99,11-106,67-340).

Hageja tegi kostjale väljamakseid kokku 2000 eurot. Kostja jäi viivitusse juuli, augusti,

septembri ja oktoobri 2024. a osamaksetega, mida krediidiandja pidas ülesütlemise

aluseks.

Kostja ei tagastanud saadud laenu. Hageja edastas kostjale mitmeid võlateatisi, milles

teavitas kostjat korduvalt tema võlgnevusest ning võimalusest võlgnevus likvideerida.

Hageja edastas 4. septembril 2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti

kostjale täiendav tähtaeg 18. septembrini 2024 võla tasumiseks. Kuivõrd kostja võlga ei

tasunud, ütles hageja lepingu 10. oktoobril 2024 üles. Kuna ülesütlemise hoiatus

edastati kostjale e-posti teel 4. septembril 2024, siis vastavalt üldtingimuste p-le 14.3.3

on kostja saanud ülesütlemise avalduse kätte ühe kalendripäeva möödumisel ehk 5.

septembril 2024.

Hageja nõuab kostjalt tasumata põhivõla 2000 eurot tasumist.

Samuti palub hageja mõista kostjalt välja tasumata intressid kokku 284,45 euro. Kostja

jättis kuni lepingu ülesütlemiseni intressid tasumata 2024. a juuli eest 60 eurot, augusti

eest 68,89 eurot, septembri eest 68,89 eurot, oktoobri eest 66,67 eurot ja novembri 9

päeva eest 20 eurot (s.o 66,67 eurot÷30 päeva×9 päeva).

Hageja nõuab kostjalt lepingu kehtivuse ajal 16. juuli 2024 (5 eurot) ja 13. augusti 2024

(5 eurot) kostja e-postile edastatud meeldetuletuste eest võla sissenõudmise kulusid

kokku 10 eurot. Varasemad tasuta meeldetuletuskirjad edastati kostja e-posti aadressile

6. juulil 2024 ja 5. augustil 2024.

Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja viivise lepinguga ettenähtud määras, s.o 0,11%

päevas tasumata põhivõlalt 2000 eurot (VÕS § 113 lg 1). Hageja on viivist arvestanud

alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 11. oktoobrist 2024 kuni 20.

jaanuarini 2025 (perioodis viivitatud päevi 102) 224,40 eurot. Samuti palub hageja

mõista välja viivise põhivõlalt alates 21. jaanuarist 2025 tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 367 alusel.

Hageja esitas 28. aprillil 2025 nõude ümberarvestuse, mille järgi on ümberarvestatud

intressinõue alates intressivaba perioodi lõppemisele järgnevast päevast (4. juuni 2024)

arvestades põhiosa 2000 eurot kuni krediidikonto lepingu ülesütlemiseni 9. oktoobril

2024 30,10 eurot.

KOSTJA SEISUKOHT

3. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt.

5. Kohus leiab hagiavalduse ja hagi materjalide põhjal, et hageja nõue tuleneb

tarbijakrediidilepingust (VÕS § 402 lg 1). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on

seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele

krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest

kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles

sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul

alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on

kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab

omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata

tarbija krediidivõimelisust (Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr

C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).

6. Kohus hindab esmalt, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi

kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese

lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr

aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Krediidiandja ja kostja sõlmisid 3. aprillil 2024 tarbijakrediidilepingu nr XXX

(krediidikonto leping, dtl 28-41) maksimaalse krediidilimiidiga 2000 eurot. Kostjale

kanti üle 3. aprillil 2024 ja 7. aprillil 2024 kokku 2000 eurot (dtl 59-60). Lepingu

sõlmimise ajaks oli Eesti Panga avaldatud krediidi kulukuse määr 30. novembri 2023

seisuga 17,36% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273). Selle kolmekordne

määr on 52,08%. Lepingus on krediidi kulukuse määr 48,7% (dtl 47), st see ei ületanud

Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Hageja on krediidi kulukuse määra kujunemist selgitanud hagiavalduse p-des 2.6-2.7

(dtl 21) ja esitanud arvutused (dtl 51). Krediidi kulukuse määr on arvutatud võttes

arvesse krediidisumma limiit 2000 eurot, intressimäära 40% aastas, igakuise

tagasimakse suurust, tagasimakse kuupäeva (5. kuupäev) ning intressivaba perioodi (3.

aprill 2024-3. juuni 2024). Hageja on nõuetekohaselt selgitanud krediidi kulukuse määra

aluseks olevaid andmeid ja arvutusi. Seega on krediidi kulukuse määr kooskõlas

seadusega.

7. Järgmiseks tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe

saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse

hindamise kohustus).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju.

Riigikohus on 24. novembri 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud, et

krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2

teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub

mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei

saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui

muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija

kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

8. Hageja leiab, et on vastutustundliku laenamise põhimõtet lepingu sõlmimisel

järginud. Hageja tuvastas kostja Maksu- ja Tolliameti päringu alusel kostja sissetuleku

1494,50 eurot, kostja laenutaotluses märgitud kohustused 99,11 eurot, kostja

majandamiskulud 340 eurot (hageja siseeeskirjade järgi). Hageja jõudis eeltoodud

andmete alusel järeldusele, et kostja on krediidivõimeline ning võib võtta täiendava

igakuise kohustuse 106,67 eurot.

9. Hageja ei ole kohtule vaatamata 24. jaanuari 2025 selgitustele teatanud, kas ta küsis

kostjalt lepingu sõlmimisel pangakonto väljavõtet ega ole seda tõendina esitanud

kohtule. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja kohta kogutud muu teave

on piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50,

p 18). Krediidiandjal on kohustus kontrollida tarbija esitatud andmeid, mh tarbija

kohustuste ja majandamiskulude kohta.

Hageja ei ole kostjaga krediidilepingu sõlmimisel kontrollinud, kas kostja märgitud

olemasolevad kohustused (99,11 eurot kuus) vastavad tegelikkusele või oli kostjal veel

kohustusi. Üksnes maksehäirete, maksuvõla puudumine ja Ametlike Teadaannete

puudumine ei tähenda, et kostja oli võimeline täiendavaid kohustusi võtma. Nende

päringute põhjal saadud andmete alusel ei saa kontrollida tarbija kohustuste igakuist

suurust ega kogusuurust. Kostja pangakonto väljavõtte küsimisel saanuks kostja esitatud

andmeid kontrollida.

Ka on hageja määranud kostja majandamiskulude suuruse enda sise-eeskirjade järgi 340

eurot kuus. Hageja ei ole tuvastanud, millised on kostja tegelikud majandamiskulud (nt

kulud eluasemele). Ka selle teabe oleks hageja saanud kostja pangakonto väljavõtet

kontrollides.

Hageja ei ole põhjendanud, miks lähtus krediidiotsuse tegemisel kostja keskmisest ühe

kuus sissetulekust 1494,50 eurot kuus, mille tuvastas Maksu- ja Tolliameti esitatud

andmetel, kuigi kostja oli ise hinnanud enda sissetulekut väiksemaks – 1300 eurot kuus.

Eelnevat arvestades leiab kohus, et kuivõrd hageja ei ole küsinud ega kontrollinud

kostja pangakonto väljavõtet, siis ei saanud hageja veenduda ka kostja

krediidivõimelisuses. Pangakonto väljavõtte kontrollimine võimaldab mitte üksnes

kontrollida tarbija esitatud teavet, aga ka seda, kas tarbija finantskäitumises esineb muid

asjaolusid, mis välistaks tarbijale krediidi andmise (nt hasartmängude mängimine jmt).

10. Kohus leiab eelneva põhjal, et hageja ei ole kostja krediidivõimelisust piisava

hoolsusega hinnanud rikkudes tarbija kohta teabe kogumise kohustust.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike

kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Kohus

leiab eelneva põhjal, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjaga laenulepingu

sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellega on tuvastatud, et

hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

11. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul

intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna

tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise

tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu

maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr

2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega

sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid

õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-134930, p 10).

12. Kohus tuvastab järgmisena, kas hageja on laenulepingu kehtivalt üles öelnud.

Kostjal oli lepingu järgi kohustus teha igakuiseid tagasimakseid, kuid tegemist oli

tähtajatu lepinguga (dtl 28). Tagasimakseid tuli kostjal teha iga kuu 5. kuupäevaks

vastavalt esitatud arvele (dtl 28). Hagiavalduse kohaselt jäi kostja viivitusse juba

esimese arve tasumisega (ka nõude ümberarvestuse korral), sest kostja ei ole teinud

ühtegi tagasimakset. Seega oli kostja viivituses vähemalt kolme järjestikuse

tagasimaksega (2024. a juuli, august, september ja oktoober (dtl 23)).

Hageja ütles lepingu üles 10. oktoobril 2024. Kohus leiab, et hageja esiletoodud

asjaolude kohaselt oleks kostja olnud tagasimaksetega viivituses ka nõude

ümberarvestuste korral, sest kostja ei ole teinud ühtegi tagasimakset. Hageja saatis 4.

septembril 2024 kostjale ülesütlemise hoiatuse (dtl 61-63). Hageja selline seisukoht on

põhjendatud. Seega olid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eeldused täidetud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral (VÕS § 416 lg 1) ning hagejal

oli õigus laenuleping 10. oktoobril 2024 erakorraliselt üles öelda (dtl 64-65).

13. Hageja on 28. aprilli 2025 menetlusdokumendis välja toonud nõude ümberarvestuse

(dtl 127). Hageja nõuab selle järgi põhivõlga 2000 eurot ja intresse 30,10 eurot. Lisaks

viiviseid alates 21. jaanuarist 2025 seadusjärgses määras. Kohus selgitab, et tegemist ei

ole ega saa olla alternatiivse nõudega TsMS § 370 lg 1 tähenduses, vaid hagi osalise

rahuldamisega. Hageja ei saa sama nõude näilikult alternatiivse nõudena esitamisega

vähendada riske, mis kaasnevad hagi osalise rahuldamata jätmisega (vt ka

Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud vlj, § 370, p 3.5.3c).

Hageja on kostjale kandnud ümberarvestuse järgi väljastanud kostjale laenu 2000 eurot

(dtl 59-60), millest kostja ei ole teinud ühtegi tagasimakset. Seega tuleb kostjalt välja

mõista põhivõlg 2000 eurot (VÕS § 108 lg 1).

14. Lepinguga lepiti kokku intressimääras 40% aastas (dtl 36). VÕS § 4034 lg 7 järgi

loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kuna see

ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Hageja on ümberarvestuses lähtunud

VÕS § 94 lg-1 sätestatud määrast 4,5% ja 4,25% aastas (dtl 129). Hageja

ümberarvestatud intressinõue on 30,10 eurot, s.o perioodi 4. juuni 2024 kuni 9. oktoober

2024 eest. Kohus leiab, et hageja intressiarvestus on jälgitav ja kontrollitav. Seega

rahuldab kohus hageja intressinõude 30,10 eurot. Hageja intressinõue (284,45 eurot)

jääb 30,10 eurot ületavas osas rahuldamata.

15. Hageja nõuab hagis viiviseid ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 11.

oktoobrist 2024 kuni 20. jaanuarini 2025 ja alates 21. jaanuarist 2025 kuni põhivõla

tasumiseni lepingujärgses intressimääras määras (dtl 25 ja VÕS § 113 lg 1).

Kuivõrd kohus tuvastas, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei kehti

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgne viivisemäär (0,11% päevas), sest see on

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem. Seega tuleb kohaldada VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud viivisemäära.

11. oktoobrist 2024 kuni hagi esitamiseni (20. jaanuarini 2025) on sissenõutavaks

muutunud viivis 67,11 eurot (arvutatud viivisekalkulaator.ee-ga, viivitatud päevade arv

102). Järelikult jääb hageja 20. jaanuariks 2025 sissenõutavaks muutunud

lepingujärgses määras arvutatud viivisenõue (224,40 eurot) osaliselt rahuldamata.

Lisaks tuleb rahuldada hageja nõue mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlalt

alates 21. jaanuarist 2025 kuni põhivõla rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Otsuse tegemise seisuga (30. september 2025) on sissenõutavaks

muutunud 149,53 eurot (arvutatud viivisekalkulaator.ee abil, viivitatud päevade arv

253). Seega mõistab kohus kostjalt välja otsuse tegemise seisuga 149,53 eurot. Kokku

perioodil 11. oktoober 2024 kuni 30. september 2025 sissenõutavaks muutunud viivis

216,64 eurot (67,11+149,53).

Samuti kuulub rahuldamisele hageja viivisenõue mõista kostjalt hageja kasuks välja

viivis edasiulatuvalt, s.o põhivõlalt alates otsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni

seadusjärgses määras (TsMS § 367). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise

põhivõlalt 2000 eurolt alates 1. oktoobrist 2025 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras. Seega rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt.

16. Hageja palub mõista kostjalt välja sissenõudmiskulu 10 eurot, s.o lepingu kehtivuse

ajal 16. juulil 2024 ja 13. augustil 2024 saadetud meeldetuletuskirjade kulu VÕS § 1132

lg 1 alusel. Iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava ühe

meeldetuletuskirja eest võib nõuda kuni 5 eurot. Hüvitist on õigus nõuda juhul, kui

eelnevalt on saadetud tarbijale vähemalt üks tasuta meeldetuletus.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel ei vabane krediidisaaja

viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17.

juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2 21-125271, p 9).

Hageja on kostjale edastanud lepingu kehtivuse ajal meeldetuletuskirju 16. juulil 2024

ja 13. augustil 2024 (dtl 95-100). Hageja on tõendanud, et on eelnevalt saatnud

vähemalt kaks tasuta meeldetuletuskirja 6. juulil 2024 ja 5. augustil 2025 (dtl 102-106).

Hagejal on õigus nõuda kummagi tasulise meeldetuletuskirja eest 5 eurot. Seega

mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud kokku 10 eurot.

17. Eeltoodu tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhinõude 2000 eurot, intressi 30,10 eurot ja viivise alates 11. oktoobrist 2025 kuni

põhivõla tasumiseni seadusjärgses määras ja sissenõudmiskulud 10 eurot.

Arvestades hageja nõudeid (hagis kokku 2518,85 eurot) ja seda, et kohus mõistab

kostjalt hageja kasuks (20. jaanuari 2025 seisuga) välja 2107,21 eurot, rahuldab kohus

hagi ca 84% ulatuses. Kohus jätab seetõttu menetluskuludest 84% kostja kanda ja 16%

hageja kanda (TsMS § 163 lg 1).

18. Hageja esitas menetluskulude nimekirjad (dtl 26 ja 130), mille kohaselt koosnevad

hageja menetluskulud esindajakuludest (õigusabikulud) 150 eurot ja riigilõivust 385

eurot.

Kohus leiab, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv 385 eurot on põhjendatud ja vajalik

menetluskulu ning tuleb kostjalt välja mõista (TsMS § 139 lg 2, riigilõivuseaduse § 59

lg 1 ja lisa 1).

19. Hagejat esindas Darina Koivunen. Kohus palus 24. jaanuari 2025 kohtunõudes

selgitada, kas tegemist on õigusabilepingu alusel esindamisega või on D. Koivunen

hageja töötaja. Hageja esitas 28. jaanuaril 2025 menetluskulude nimekirja ja volikirja ja

diplomi, kuid ei ole esitanud selgitusi, kas D. Koivunen on hageja töötaja või mitte.

Kohtule esitatud volikirjas nähtub, et D. Koivuneni aadress on sama, mis hagejal (F. R.

Kreutzwaldi 4, Tallinn). Kuna hageja ei ole tõendanud ega selgitanud, et D. Koivunen ei

ole tema töötaja, loeb kohus, et D. Koivunen on hageja töötaja. TsMS § 175 lg 2

esimese lause kohaselt menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse

üksnes sõidukulud. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt väidetav kulu koosneb

tõendite kogumise ja analüüsi ning hagi koostamise eest. Kohtul ei ole andmeid selle

kohta, et asjas oleks hagejat esindanud töötajal tekkinud sõidukulud. Kuna hageja ei saa

oma töötajaga seonduvalt esitada muid lepingulise esindaja kulutusi, jätab kohus hageja

taotluse lepingulise esindaja kulude 150 eurot väljamõistmiseks rahuldamata.

Seega on hageja menetluskulud kokku põhjendatud 385 eurot (riigilõiv). Kohus mõistab

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 323,40 eurot (s.o 84% 385 eurost).

(allkirjastatud digitaalselt)