2-22-17804/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Liis Arrak ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-17804

Kohtuasi

B.U hagi N.A vastu ühisomandi lõpetamiseks ning

tahteavalduse andmiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.09.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

N.A apellatsioonkaebus ja B.U vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Vastuapellatsioonkaebuse hind 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja/vastuapellant): B.U (isikukood XXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Kukk

Kostja (apellant/vastuapellatsioonkaebuses vastustaja):

N.A (isikukood XXX), lepinguline esindaja Helen Pahk

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 30.09.2024 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning

apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-22-17804

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. B.U esitas 25.11.2022 hagi N.A vastu ühisomandi lõpetamiseks. Hageja palus jagada

ühisvarana kinnistu asukohaga XXX, Tallinn (registrikood nr XXXXXXX) (edaspidi kinnistu

või XXX kinnistu) selliselt, et hagejale jääb kinnistust ½ kaasomandiosa ja kostjale ½

kaasomandiosa. Lisaks palus hageja kohustada kostjat andma tahteavalduse hageja

kandmiseks kinnistusraamatusse kinnistu ½ kaasomandiosa omanikuna.

2. 18.09.1992 sõlmiti hageja ja C abielu. 15.08.1997 sõlmisid hageja ja C abikaasade ühisvara

osalise jagamise lepingu, mille kohaselt jäid aadressil XXX, Tallinn asuvatest ehitistest ja

rajatistest 2/3 mõttelist osa C omandisse. Muus osas säilis varaühisus ning tulevikus

toimuvaid tehinguid varalahususe kokkulepe ei reguleerinud. 28.11.1997 sõlmiti ostu-

müügileping, millega omandasid hageja ja C 1/3 suuruse mõttelise osa XXX asuvatest

ehitistest ja rajatistest. Tegemist on abikaasade ühisvaraga. 11.08.1999 ostu-müügilepinguga

müüs Eesti Vabariik Cle maaüksuse aadressil XXX, Tallinn hinnaga 31 250 Eesti krooni

(edaspidi kroon). C tasus ostuhinna 02.06.1999 hagejalt saadud 17 500 EVP ja 16.11.1998

hageja ema abikaasa Qlt saadud 10 350 EVP-ga. Seega oli hageja panus XXX kinnistu

ostmisse vähemalt 27 850 EVP-d ehk ligemale 90% ostuhinnast. Kinnistusraamatusse kanti

omanikuna ainult C. 10.12.1999 allkirjastas C kokkuleppe pandiõiguse kinnistamiseks

kinnistut koormava hüpoteegina. Selle lepingu p-s 2.4 kinnitab C, et kinnistu kuulub

abikaasade ühisvara hulka. 21.12.2004 sõlmisid hageja ja C hüpoteegi lõpetamise kokkuleppe

ja avalduse kande kustutamiseks kinnistusraamatust, hüpoteegi seadmise lepingu ja

asjaõiguslepingu. Selle lepingu p-de 2 ja 3 kohaselt andsid pooled tahteavalduse

ühisomanikena. Ühisomandi olemasolu kinnitavad pooled ka notariaalakti lisa p-s 1.1

õiguslike tagajärgedega kinnitusena.

3. Faktiliselt elasid hageja ja C koos kuni 2006. aastani ning püüdsid kooselu taastada ka

2007/2008. aasta talvel. 14.12.2011 abielu lahutati. Ühisvara jäi jagamata. C suri 08.09.2021.

Kostja on C pärija.

Kostja seisukoht

4. Kostja vaidles hagile vastu ja palus menetluse lõpetada, kuna hageja on varasemas

tsiviilasjas samadel alustel ja sama nõudega hagist loobunud.

5. XXX kinnistu oli C lahusvara. Kinnistu omandamise ajal olid abikaasade abielulised suhted

lõppenud. Alternatiivselt sai C ainuomanikuks kinnistusraamatu kande igamisega. Hageja

esitas 2004. aastal hagi C vastu ühisvara jagamiseks, kuid loobus seejärel oma nõudest. Selles

hagis väitis hageja, et lahkus C juurest eraldi elama 01.03.2003. Hageja väited abielusuhete

lõppemise aja kohta ei ole olnud järjepidevad. Hageja oleks pärandaja eluajal võinud 22 aasta

jooksul oma õigused ühisomandile realiseerida ja pärandaja oleks saanud oma vastuväited

esitada. Pärimismenetluse andmed on õiged, kuivõrd kogutud andmete põhjal jõudis notar

järeldusele, et puuduvad usutavad tõendid hageja ja C abielusuhete jätkumise kohta pärast

1997. aastat.

2-22-17804

6. Abikaasad jagasid 15.08.1997 osaliselt oma vara ning sellest ajast on hageja andnud enda

elukoha aadressiks MMM, Tallinn, mis kinnitab abielusuhete lõppemist. Hageja ei osalenud

1/3 kinnistu ostu finantseerimisel laenusaajana ega maa erastamisel ostuhinna tasumisel.

Pandilepingust on näha, et laenu võttis ainult C. Abikaasade lahuselu kinnitab asjaolu, et

hageja omas sissekirjutust MMM korteris alates 13.12.1996 ehk juba enne ühisvara osalise

jagamise lepingu sõlmimist, seega jagatigi ühisvara jagamisel kummagi abikaasa elukohti

ning pandiõiguse ümberregistreerimisel hüpoteegiks kinnitas hageja, et tal puudub igasugune

huvi kinnistu tuleviku suhtes. Ühisvara osalise jagamise lepinguga sai hageja enda

lahusvarasse MMM korteri, mis eelnevalt kuulus C õele.

7. Kostja palub alternatiivselt kalduda vara jagamisel poolte võrdsusest kõrvale põhjusel, et C

panustas kinnistusse üksinda (lahusvara omandamine, erastamine, parendamine) ning et

kinnistu oli omandatud C lahusvara arvel.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Maakohus rahuldas hagi. Maakohus lõpetas poolte ühisomandi kinnistule ning jagas

kinnistu selliselt, et hageja omandisse jääb ½ mõttelist osa ning kostja omandisse ½ mõttelist

osa kinnistust. Samuti kohustas maakohus kostjat andma nõusoleku hageja kandmiseks

kinnistusraamatusse kinnistu ½ mõttelise osa kaasomanikuna. Menetluskulud jättis maakohus

poolte endi kanda.

9. Maakohus kohaldas kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 alusel kuni 30.06.2010

kehtinud PKS § 14 lg-t 1 ja § 15 lg-t 1.

10. Maakohus hindas tunnistajate V ja E ütluseid ning kirjalikke tõendeid ja leidis, et hageja

ja C elasid abikaasadena koos ning abielulised suhted jätkusid veel 2000-ndatel. Tunnistaja V

ütluste kohaselt elab tunnistaja VVV aadressil ning oli hageja ja C naaber. Abikaasad elasid

tunnistaja ütluste kohaselt koos kuni 2006. või 2007. aastani, kui hageja kolis ära. Tunnistaja

E ütluste kohaselt oli ta C ülikooliaegne sõber, hagejat tundis C kaudu. Tunnistaja ütluste

kohaselt lõppesid abikaasade abielulised suhted 2000-ndate lõpu poole või keskel. Sellest sai

tunnistaja teada, et kui ta külastas C VVV elamus, siis hagejat enam seal ei olnud. Küsimise

peale rääkis C tunnistajale, et on lahku läinud. Lisaks kinnitavad abieluliste suhete jätkumist

07.03.2005 tervisetõend, 2002. a terviseraamat ja 21.12.2004 patsiendikaart, millistel on XXX

aadress märgitud hageja elukohaks. Samuti oli C 19.02.2004 haigusloost nähtuvalt tema

kontaktisikuks hageja.

11. Hageja poja ütluste kohaselt oli MMM korter hageja poja, mitte hageja elukohaks. Kostja

poja ütlused ei kinnita asjaolu, et XXX kinnistul elas tema vanaisa üksinda. Sellest, et maja

oli koristamata, ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, kes majas elab. Samuti külastas

tunnistaja oma vanaisa ainult paariks tunniks, mis ei võimaldanud C elukorraldusest sisuliselt

teada saada.

12. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et hageja ja C abielusuhted kestsid vähemalt 2006. aastani.

Teistsugust järeldust ei võimalda mh kostja viidatud ebajärjepidevus hageja väidetes seoses

suhete lõppemise ajaga (kiri pärimismenetluses, mille kohaselt elati kuni 14.12.2011 enamik

aega koos; või elati koos kuni 2008. aastani; 08.10.2003 hagiavalduses märgitud abielusuhete

lõppemise aeg oli 01.03.2003). Kohus leidis, et kui ka abikaasad erinevatel aegadel korduvalt

otsustasid lahku minna, kuid leppisid hiljem ära ja soovisid abielu jätkata, siis abielusuhted

pöördumatult lõppenud ei olnud.

2-22-17804

13. C kanti XXX kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 23.10.1999. Riigikohtu praktika

kohaselt tekib abielu kestel maa erastamise korral erastatud maale abikaasade ühisomand ka

siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana. Kuivõrd

hageja ja C olid 23.10.1999 abielus ning nende abielusuhted ei olnud lõppenud, oli XXX

kinnistu abikaasade ühisvara.

14. C ei saanud saada kinnistu ainuomanikuks ka kinnistusraamatu kande igamisega

asjaõigusseaduse (AÕS) § 123 järgi. Tulenevalt AÕS § 111 lg 1 välistab igamise valdaja

pahausksus, AÕS § 111 lg 2 järgi valdaja on pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või

pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja, või kui ta sai seda teada enne

igamistähtaja möödumist. Riigikohus on leidnud pärimise kontekstis, et kinnistusraamatu

kanne saab olla õigusliku aluseta muu hulgas siis, kui pärijaid on mitu, kuid

kinnistusraamatusse on kantud vaid üks neist; kinnistusraamatusse kantud pärija on heauskne

valdaja juhul, kui ta ei tea ega pea teadma teiste pärijate olemasolust. Käesoleval juhul pidi C

kinnistusraamatu kande tegemise ajal teadma, et ta on hagejaga abielus ning abielusuhted ei

ole lõppenud, mistõttu igamise eelduseks olev heausksuse tingimus ei saanud olla täidetud.

15. Kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 ja 2 alusel võib kohus ühisvara jagamisel

kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa

lahusvara arvel; samuti juhul, kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma

sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Kohus asus seisukohale, et osade võrdsusest

kõrvale kaldumiseks ei ole alust. 15.08.1997 ühisvara osalise jagamise lepinguga jagasid

abikaasad ühisvara selliselt, et C ainuomandisse jäi lahusvarana 2/3 mõttelist osa XXX

ehitistest ja rajatistest. 28.11.1997 lepinguga ostis C täiendava 1/3 mõttelise osa XXX

ehitistest. XXX ehitised olid vallasasjadena seega 2/3 mõttelises osas C lahusvara ning 1/3

mõttelises osas abikaasade ühisvara. 28.11.1997 lepingujärgne müügihind oli 150 000 krooni.

Ostu finantseerimiseks võttis laenu ainult C. 28.11.1997 pandilepingust nähtub, et kogu

ostuhinda ei finantseeritud laenuga. C ja Eesti Vabariik sõlmisid 11.08.1999 lepingu, millega

C ostis XXX maaüksuse hinnaga 31 250 krooni, seejuures kogu ostuhinna tasus ostja EVP-

des. Kohtule esitatud maksekorraldustest nähtub, et kandis hageja Cle 02.06.1999 7500 EVP-

d ning Q 16.11.1998 10 350 EVP-d selgitusega „kink“. Pooled ei vaidle, et Q oli hageja ema

abikaasa. Tulenevalt ajalisest seosest on alust arvata, et neid EVP-sid kasutati XXX

maaüksuse ostmiseks. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid selle kohta, et C oleks teinud samal

ajaperioodil muid tehinguid EVP-dega. XXX kinnistut ei omandatud täielikult ega suuremas

osas C lahusvara arvel, samuti ei ole õige, et hageja ei ole osalenud ühisvara omandamises.

Ehitised olid vallasasjadena osaliselt abikaasade ühisvara, maa omandamises osales hageja üle

poole ostuhinna ulatuses.

16. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel kannavad abikaasad ühisvara

jagamise asjas üldreeglina oma menetluskulud ise. Kohus jättis menetluskulud poolte endi

kanda, põhjusel, et vara jagamine on mõlema poole huvides.

Apellatsioonkaebus

17. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja lõpetada

menetlus. Alternatiivselt tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata. Alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

18. Maakohus ei olnud hagi õigustatud menetlema ega rahuldama, kuivõrd on olemas

jõustunud lahend kohtueelses menetluses samade poolte vahel. Tsiviilasja materjalide hulgas

on 2004. a menetlust lõpetav määrus. Menetluse poolteks olid hageja ja C. Vaidluse esemeks

2-22-17804

oli XXX kinnistu ühisomandi lõpetamine ja kaasomandi tekitamine. Hageja loobus selles

asjas hagist.

19. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ja C abielulised suhtes ei olnud lõppenud enne 1999.

a oktoobrit.

19.1. Otsusest ei selgu, kas abielusuhted olid katkenud 1999. a oktoobris, olukorras, kus

pooled olid eelnevalt 1997. a enda elukohti jaganud ning oli tõendatud, et hageja sidus ennast

MMM korteriga.

19.2. Maksekorraldus aastast 2004 ei ole piisav järelduseks, et hageja ja C varalised suhtes

kestsid kuni 2006. aastani. Ükski maakohtus esitatud tõend ei osuta abielulisele kooselule

hageja ja C vahel pärast 1996. aastat. Tõendid kogumis ja abikaasade keerulised suhted (mh

kohtuvaidlus 2003–2004. a) viitavad pigem poolte lahuselule. Maakohus jättis tähelepanuta,

et varalised suhted ehk ühine majapidamine oli hagejal tõendamata.

19.3. Tunnistajate poolt väidetavast hageja viibimisest XXX kinnistul ei saa järeldada

abielusuhet. Alates 2000. aastast ei omandanud hageja ega C mingit vara. Väidetava

abielusuhte ajal määras hageja haiglas viibides enda kontaktisikuks AS X, mitte abikaasa.

Abikaasade lahuselule viitavaid tõendeid kohus sisuliselt ei hinnanud.

19.4. Abielusuhted hageja ja C vahel lõppesid 1997. a, mida tõendab ühisvara jagamine 1997.

a. 1997 oktoobris avaldas hageja oma elukohaks MMM, Tallinn ja C XXX, Tallinn. Alates

2000. aastast võisid abikaasad omavahel küll suhelda ja kuni 2003. a hagimenetluseni isegi

ühe katuse all eraldi ruumides elada, kuid see ei ole relevantne, kuna 1999. a oktoobris

puudus abielusuhe ja ühine majapidamine.

20. Kohus on ebaõigesti jätnud osade võrdsusest kõrvalekaldumise kohaldamata.

20.1. 1999. a oktoobriks olid abielusuhted hageja ning C vahel lõppenud. Menetluse esimeses

pooles pidas kostja võimalikuks, et pärast 2000. aastat võis suhtlus hageja ja C vahel mingil

hetkel mõneks ajaks taastuda, kuid menetluse lõpus on kostjal üha enam tekkinud selle

taastumise osas kahtlusi. Osade võrdsusest kõrvale kaldumise eelduseks on lahusvara arvel

ühisomandi tekkimine. Puuduvad tõendid, nagu oleks C elukoht olnud mujal kui aadressil

XXX, Tallinn. Lahuselu tingimustes abielusuhete puudumisel omandatud vara on C

lahusvara. Hageja ei ole seda kinnitanud ega ümber lükanud. Kui C omandis oli lahusvarana

(ühisvara jagamise leping 15.08.1997) juba XXX elamust 2/3 kaasomandiosa, siis juurde

omandatud 1/3 kaasomandiosa tulemusel kuulus XXX elamu tervikuna C lahusvarasse.

20.2. Maakohus on ebaõigesti hinnanud XXX elamu 1/3 kaasomandiosa omandamisel lisaks

C poolt ainuisikuliselt võetud laenule tema omafinantseeringulist ostuhinna tasumist rahas.

Kohus on lähtunud ekslikust eeldusest, nagu oleks pangakontodel olev raha moodustanud

abikaasade vahel jagamata ühisvara. Kuna enne 15.08.1997 notari külastust olid abikaasad

elanud vähemalt 8 kuud ja enne 28.11.1997 toimunud 1/3 elamu kaasomandiosa omandamist

vähemalt 11 kuud lahus, on eluliselt usutav, et abikaasad leppisid kokku, et pangakontodel

olev raha on lahusvara.

20.3. Kuna Q kinkis oma EVP-d Cle, siis rikastas ta C ning kohus ei saanud seda lugeda

hageja panuseks XXX maa väljaostuhinna tasumisel. Kui Q oleks soovinud rikastada hagejat,

siis oleks ta oma EVP-de ülekande teinud hageja erastamisväärtpaberite kontole. Kinge Cle

tähendab nii kinkija kui hageja veendumust, et tekkiv kinnistu on C lahusvara ning hageja ise

2-22-17804

neid EVP-sid ei vaja. Hageja ei ole tõendanud, et C kasutas hagejalt saadud EVP-sid XXX

elamu juurde maa erastamiseks.

21. Vajadus kinnistusraamatu kande igamiseks AÕS § 123 mõttes puudub, kui hageja tõendab

ühetähenduslikult 1999. a oktoobris abielusuhete kehtivuse. Abikaasat ei saa käsitleda

eelduslikult pahatahtlikuna tingimustes, kus abikaasade abielusuhted 1999. a oktoobris on

hageja poolt tõendamata. Igamisega võib omandada ka osa ühisomandis olevast kinnisasjast.

Igamise üks eeldustest on heausksus. C käitus kõikidel juhtudel kui XXX kinnistu ainuomanik

ning hageja aktsepteeris seda.

22. Apellatsioonkaebuse täienduses palub kostja alternatiivselt lugeda hageja osaks kinnistu

jagamisel 1/6.

Vastuapellatsioonkaebus

23. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud kostja

kanda ning mõista kostjalt menetluskulud hageja kasuks välja.

24. Maakohus ei ole põhjendanud, miks oleks menetluskulude jätmine kostja kanda äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik. Menetluskulud oleks tulnud jaotada TsMS § 162 lg 1 järgi.

Poolte seisukohad

25. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

26. Kostja vaidleb hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

27. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus jäävad

rahuldamata.

28. Maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud menetlusnorme.

Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Nimetatud sätte

kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest

tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus

kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste

väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei

arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6

sätestatust ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda. Järgnevalt vastab ringkonnakohus

kaebuste väidetele.

29. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et käesoleval juhul tuleb menetlus TsMS § 428 lg 1 p

2 alusel lõpetada. Hageja esitas 08.10.2003 maakohtule hagi ühisvara jagamiseks, milles

soovis jagada XXX kinnistust 1/3 selliselt, et pool sellest (ehk 1/6 kinnistust) jääks hageja

kaasomandisse (tsiviilasi nr 2/230-9180). 07.04.2004 lõpetas maakohus selles asjas

2-22-17804

menetluse, kuna hageja loobus hagist. Maakohus jättis käesolevas asjas 06.12.2023

määrusega kostja taotluse rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista varasemalt

ühisomandi lõpetamata jätmine (hageja loobumine hagist) uuesti sama nõudega kohtusse

pöördumist ja ühisomandi lõpetamise nõude esitamist. PKS § 35 sätestab alused, millal

varaühisuse varasuhe lõpeb, milleks on muuhulgas olukord, kus abielu lahutatakse.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et 14.12.2011 on hageja ja C abielu lahutatud. Seega on

hageja ja C varaühisus lõppenud. PKS § 37 lg 1 kohaselt jagavad abikaasad varaühisuse

lõppedes ühisvara omavahel. Abikaasa võib esitada ühisvara jagamise taotluse kohtule juba

koos abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise hagiga või koos varaühisuse lõpetamise

hagiga. Seega tuleb varaühisuse lõppedes ühisvara jagada. Seadus ei näe ette, et kui kohtule

esitatakse ühisomandi lõpetamise taotlus, saaks kohus selle ühisvara jätta jagamata. Seejuures

ei oma tähtsust, kas kohus on sellist nõuet juba menetlenud. Üksnes juhul, kui kohus on

ühisomandi lõpetanud ja ühisvara kuulunud eseme jaganud, ei saa taotleda sama vara uuesti

jagamist. Praegusel juhul on varasemas tsiviilasjas jäetud ühisomand lõpetamata ja ühisvara

jagamata. Seega on hagejal õigus taotleda ühisomandi lõpetamist ja jagamata ühisvara,

milleks on XXX kinnistu, jagamist.

30. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus on jätnud abikaasade lahuselule viitavad

tõendid hindamata. Kostja ei ole täpsustanud, mis tõendeid ta silmas peab, viidates

üldsõnaliselt kostja 26.03.2024 ja 02.07.2024 menetlusdokumentidele. Nendele

menetlusdokumentidele tõendeid lisatud ei ole ja nendes menetlusdokumentides käsitletud

tõendeid on maakohus hinnanud otsuse punktides 9 ja 11.

31. Kostja põhiline väide seisneb selles, et 11.08.1999, mil Eesti Vabariik müüs Cle XXX

maaüksuse, olid hageja ja C abielulised suhted lõppenud ja XXX kinnistu ei saanud kuuluda

ühisvara hulka.

31.1. Abikaasade abielusuhted loeti enne 01.07.2010 kehtinud PKS (PKS1995) § 15 lg 1 mõttes

lõppenuks, kui abikaasade vahel on lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted (RKTKo

14.05.2014, 3-2-1-31-14, p 13). Seega peavad abieluliste suhete lõppemiseks olema lõppenud

lisaks varalistele suhetele ka isiklikud suhted, mistõttu on ebaõige kostja väide, et üksnes

isiklike suhete kestmisest ei saa abieluliste suhete jätkumist järeldada.

31.2. Maakohus hindas tunnistajate ütluseid ja kirjalikke tõendeid ning leidis, et kogumis

kinnitavad need hageja ja C vahel abieluliste suhete olemasolu veel 2006. aastal.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, neid kordamata.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Ehkki üksnes

tunnistajate poolt väidetud hageja viibimisest XXX kinnistul ei saa järeldada abielusuhet, on

maakohus arvestanud ka kirjalikke tõendeid, millest nähtuvalt on 2001. a, 2002. a, 2004. a ja

2005. a hageja enda elukohaks märkinud XXX, Tallinn. 19.02.2004 on C haiglas olles

märkinud enda kontaktisikuks hageja (dtl 198). Seega kinnitavad tõendid koosmõjus seda, et

hageja ja C isiklikud suhted kestsid ka pärast 1999. aastat. Ebaõige on kostja arusaam, et

hageja määras 21.12.2004 haiglas viibides enda kontaktisikuks AS X, mitte abikaasa. AS X

on patsiendikaardil märgitud hageja töökohana, mitte kontaktisikuna (dtl 128). Asjaolu, et

hageja registreeris 13.12.1996 oma elukohaks korteri aadressil MMM, Tallinn, ei viita sellele,

et hageja ja C abielulised suhted lõppesid. Tunnistaja M ütluste kohaselt elas MMM korteris

alates 1997. a teisest poolest kuni 2007. a alguseni tema ning hageja elas VVV tänaval koos

Cga (dtl 244-247). Tunnistaja M ütluseid kinnitavad eelpoolmärgitud kirjalikud tõendid ning

tunnistajate V ja E ütlused.

2-22-17804

31.3. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et ühisvara jagamine 1997. a tõendab hageja ja C

vahel abielusuhete lõppemist. PKS1995 § 18 lg 1 järgi võis ühisvara jagada ka abielu ajal.

Praegusel juhul kinnitavad kogutud tõendid, et abikaasade abielusuhted ei lõppenud pärast

1997. a tehingut. Lisaks sõlmis C 10.12.1999 kokkuleppe pandiõiguse kinnistamiseks

kinnistut koormava hüpoteegina, mille p-s 2.4 kinnitas ta, et XXX kinnistu kuulub abikaasade

ühisvara hulka (dtl 19–23). Seega ei pidanud C 1997. a ega hiljem abielusuhteid lõppenuks.

31.4. Kostja väide selle kohta, et arvestada tuleb suhete katkemist 1999. a, ei oma vaidluse

lahendamisel tähtsust. Kui ka hageja ja C suhted olid katkenud 1999. a, ei saa sellest

järeldada, et abielusuhted oleksid olnud püsivalt lõppenud. PKS1995 § 15 lg 1 mõttes saab

abikaasade abielusuhted lugeda lõppenuks, kui abikaasade vahel on isiklikud ja varalised

suhted püsivalt lõppenud.

32. Kohus on kostja väitel ebaõigesti kohaldanud osade võrdsusest kõrvalekaldumist.

Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu.

32.1. Maakohus lähtus kinnistu ½ ja ½ kaasomandi osadeks jagamisel sellest, et kuna hageja

ja C olid 23.10.1999 abielus ning nende abielusuhted lõppenud ei olnud, oli XXX kinnistu

abikaasade ühisvara. Abielu kestel maa erastamise korral tekib erastatud maale abikaasade

ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale

lahusvarana (RKTKo 22.05.2019, 2-16-16114, p 25). Seega tekkis XXX maaüksuse

kinnistamisega sellele ühisomand. Viidatud asjas selgitas Riigikohus, et asjaolu, et kinnistu

kuulub ühisvara hulka, ei tähenda, et ühisvara jagamisel ei saaks kostja tugineda sellele, et

kinnistu omandati kostja lahusvara arvel. PKS1995 § 19 lg 2 p 3 kohaselt võib kohus ühisvara

jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe

abikaasa lahusvara arvel. Maakohus ei pidanud võimalikuks kalduda abikaasade osade

võrdsusest kõrvale põhjendusel, et ehkki C omandas 2/3 ehitistest lahusvarana, oli 1/3

ehitistest ühisvara ning maaüksuse eest tasuti üle poole ulatuses hageja EVP-dega.

Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta ja leiab, et see on kooskõlas seaduse ja kohtule

esitatud tõenditega.

32.2. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega seoses XXX elamu ostmiseks võetud laenuga.

28.11.1997 lepinguga ostis C täiendava 1/3 mõttelise osa XXX ehitistest. 28.11.1997

lepingujärgne müügihind oli 150 000 krooni (dtl 10-12). Kostja väitel võttis ostu

finantseerimiseks laenu ainult C ning lähtudes sellest, et pooled olid elanud lahus, tuleb

saadud laenu osas järeldada kokkulepet selle laenu käsitamisest lahusvarana. Esiteks märgib

ringkonnakohus, et kostja arusaam sellest, et lahusvara kokkulepet on võimalik järeldada

lahus elamisest, ei ole õige. Kostja ei ole tõendanud, et selline kokkulepe oli sõlmitud.

Teiseks kuulub eelduslikult kummagi abikaasa pangakontol olev raha abikaasade ühisvara

hulka (RKTKo 24.03.2021, 2-18-18277, p 20.5 ja selles viidatud kohtupraktika). Seega sai ka

käesoleval juhul eeldada, et C poolt võetud laen on hageja ja C ühisvara.

32.3. Kostja väitel ei saanud Qlt saadud EVP-sid lugeda hageja lahusvara hulka, kuna Q

kinkis need Cle. Abielu kestel abikaasade omandatud vara on küll üldjuhul PKS1995 § 14 lg 1

järgi abikaasade ühisvara, kuid mitte siis, kui abikaasa omandas vara kinke teel (RKTKo

09.12.2009, 3-2-1-119-09, p 14). Q kandis 16.11.1998 10 350 EVP-d Cle selgitusega „kink“

(dtl 122). Maakohus järeldas ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et Qlt saadud EVP-d olid

hageja lahusvara. Pooled ei vaidle, et Q oli hageja ema abikaasa. Kostja ei ole põhjendanud,

miks pidanuks sellisel juhul hageja ema abikaasa kinkima EVP-d Cle. Kostja ei ole ka

tõendanud, et Q soovis nimelt rikastada C (vt ka RKTKo 22.02.2007, 3-2-1-153-06, p 14).

Asjaolu, et maksekorraldus on tehtud Cle, ei tõenda kinkija tahet C rikastamiseks.

2-22-17804

Ringkonnakohtu hinnangul on EVP-de ülekandmine Cle seletatav sellega, et C osales maa

ostutehingus ostjana. C ja Eesti Vabariik sõlmisid 11.08.1999 lepingu, millega C ostis XXX

maaüksuse hinnaga 31 250 krooni, tasudes kogu ostuhinna EVP-des (dtl 14-15).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tulenevalt ajalisest seosest on alust arvata, et Cle üle

kantud EVP-sid kasutati XXX maaüksuse ostmiseks. Lisaks ei ole kostja esile toonud, et C

oleks teinud EVP-dega samal ajaperioodil muid tehinguid.

33. Kostja tugines ka sellele, et C sai XXX kinnistu omanikuks igamisega. Kostja märkis

apellatsioonkaebuses, et vajadus kinnistusraamatu kande igamiseks AÕS § 123 mõttes

puudub, kui hageja tõendab ühetähenduslikult 1999. a oktoobris abielusuhete kehtivuse.

Hageja on abielusuhete olemasolu 1999. a tõendanud, mistõttu puudub vajadus kostja

vastuväite käsitlemiseks.

34. Seega rahuldas maakohus eeltoodust tulenevalt hagi õigesti ning lõpetas põhjendatult

poolte ühisomandi XXX kinnistule, jagades kinnistu selliselt, et hageja omandisse jääb ½

mõttelist osa ning kostja omandisse ½ mõttelist osa kinnistust. Apellatsioonkaebuse

täienduses esitatud kostja taotluse, lugeda hageja osaks kinnistu jagamisel 1/6, jätab

ringkonnakohus tähelepanuta. Kostja ei esitanud maakohtus vastuhagi XXX kinnistu

jagamiseks teisel viisil. Kostja väide, et varasemas tsiviilasjas soovis hageja saada 1/6

kinnistust, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust.

35. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus jaotas menetluskulud valesti. Maakohus

märkis otsuse p-s 21, et kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda,

kuna vara jagamine on mõlema poole huvides. Ringkonnakohtu hinnangul märkis maakohus

ekslikult viite TsMS § 162 lg-le 4. Nähtuvalt maakohtu otsuse ülejäänud põhjendustest, pidas

maakohus silmas menetluskulude jaotamist TsMS § 164 lg 1 alusel (vt maakohtu otsuse p 20).

Maakohus märkis, et Riigikohus on seoses ühisvara jagamisega leidnud, et põhjendatud on

jätta sõltumata hagi rahuldamise ulatusest kummagi poole menetluskulud poole enda kanda,

sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides. Kuna praeguse vaidluse puhul

oli tegemist ühisvara jagamise nõudega – seega hagilise abieluasjaga –, tuli menetluskulud

jagada lähtuvalt TsMS §-st 164. Seejuures ei nähtu asjas mõistlikke põhjusi, miks tuleks

kulud jagada erinevalt TsMS § 164 lg-s 1 sätestatust (vt ka RKTKo 05.03.2014, 3-2-1-183-13,

p 10).

36. Kuna apellatsioonkaebust ega vastuapellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Eelnevast tulenevalt puudub vajadus menetluskulud rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)