2-25-12283/3 · Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Reena Undrest

Määruse tegemise aeg ja koht

29. september 2025, Pärnu

Tsiviilasja number

2-25-12283

Tsiviilasi

Bondora AS hagi E.J vastu

Menetlustoiming

Hagiavalduse kohtualluvuse järgi edastamine, kirjalik

menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Bondora AS (11483929, asukoht A.H

Tammsaare tee 56, Tallinn), lepinguline esindaja

Keijo

Lindeberg

(e-post

menetlus.bondora@lindeberg.legal)

Kostja: E.J (

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast Bondora AS hagi E.J vastu võlgnevuse nõudes, mis

tuleneb poolte vahel 27.04.2023 sõlmitud lepingutest nr BL3693843 ja BL3693835.

2. Hagi koos lisadega tagastada esitajale. Elektrooniliselt esitatud dokumente kohus

füüsiliselt ei tagasta.

3. Jätta menetluskulud hageja kanda, v.a tasutud riigilõiv, mida hageja saab TsMS §

150 lg 1 p 2 alusel esitatava taotlusega tagasi nõuda. Kohus jätab menetluskulude

suuruse kindlaks määramata ja menetluskulud hagejalt välja mõistmata.

Määrus toimetada hagejale kätte.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Pärnu Maakohtu

kaudu 15 päeva jooksul alates määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest.

Asjaolud ja kohtumääruse põhjendused

1. Bondora AS esitas 30.07.2025 Pärnu Maakohtule hagi E.J vastu võlgnevuse nõudes.

Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu poolte vahel 27.04.2023 sõlmitud

lepingutest nr BL3693843 ja BL3693835 ning, et tegemist on tarbijakrediidilepingutega.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 ütleb, et kohus ei võta hagi

menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus,

samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend

kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud

vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas

uue kohtusse pöördumise.

3. Kohus tuvastas Kohtute Infosüsteemist, et hageja esitas 19.11.2024 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse E.J-i vastu. Avaldus registreeriti tsiviilasjana nr 2-24-142171.

Avaldaja 14.04.2025 esitas Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale avalduse aluseks

olevad lepingud: laenulepingu nr BL3693835 ja laenulepingu nr BL3693843.

4. Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakond 02.07.2025 andis Bondora AS-i nõue E.J-i vastu

4250,13 euro saamiseks üle Pärnu Maakohtu kohtunikule määruse tegemiseks.

5. Pärnu Maakohus 09.07.2025 määrusega nr 2-24-142171 jättis Bondora AS maksekäsu

kiirmenetluse avalduse E.J vastu läbi vaatamata. Määrus jõustus 25.07.2025.

6. TsMS § 426 lg 1 ütleb, et hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu

menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses

sama hagieseme üle kohtusse.

7. Seega on hageja õigustatud uuesti pöörduma kohtusse hagiga sama kostja vastu samal

alusel vaidluses sama hagieseme üle.

8. TsMS § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. TsMS § 70 lg 1 kohaselt

määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti

kohus. TsMS § 70 lg 4 kohaselt kohaldatakse TsMS-s sätestatut kohtualluvuse määramisel

Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud

nõukogu määrusega (EÜ) nr 1215/2012 (edaspidi Brüssel I (uuesti sõnastatud) määrus)

kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. TsMS § 371 lg 1

p 1 kohaselt ei võta kohus hagi menetlusse, kui kohus ei ole pädev asja lahendama.

9. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija VÕS tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et

tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 397

lg 1 kohaselt tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Hageja

nõude aluseks olevate poolte vahel 27.04.2023 sõlmitud laenulepingutega nr BL3693835

ja BL3693843 anti kostjale kui füüsilisele isikule laenu kohustusega maksta intressi.

Lepingute p 1.11 kohaselt on kostjale antava krediidi liigiks ühekordne tarbijakrediit ning

laenusumma eesmärgiks (lepingute p 1.14) tarbijakrediit. Kohus eeltoodust tuvastab, et

hageja nõude aluseks on tarbijakrediidilepingud.

10. Brüssel I (uuesti sõnastatud määruse) artikkel 17 p 1 b järgi määratakse kohtualluvus

kindlaks sama määruse 4. jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 p 5

kohaldamist, kui tegemist on osamaksetena tasutava laenulepinguga, mille isik on

tarbijana sõlminud oma majandus- ja kutsetegevusest sõltumatult. Brüssel I (uuesti

sõnastatud) määruse art 18 p 2 (asub 4. jaos) kohaselt võib tarbijakrediidilepinguga seotud

küsimustes algatada teine lepinguosaline menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi

kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.

11. Rahvastikuregistri andmete kohaselt on võlgniku elukoht Soome Vabariigis alates

xxxxxxxxxxx Muud kehtivad elukoha aadressid puuduvad. Maksu-ja Tolliametile on

kostja avaldanud enda elukoha aadressina Soome, xxxxxxxxxxx ning viimati on kostja

Eestis maksustatavat tulu saanud novembris 2023. Kinnistusregistri andmetel isikul Eestis

vara puudub. Kohus eeltoodule tuginedes asub seisukohale, et kostja alaline elukoht ei ole

Eestis.

12. Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse 4. jao sätetest võib kõrvale kalduda vastavalt

artiklile 19 üksnes kokkuleppe alusel, mis on sõlmitud pärast vaidluse teket või mis

võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes või mille on

sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli

kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis, ning mille kohaselt on asja lahendamiseks

pädevad kõnealuse liikmesriigi kohtud, tingimusel, et selline kokkulepe ei ole vastuolus

asjaomase liikmesriigi õigusega.

13. Laenulepingute BL3693835 ja BL3693843 p 16.3 ütleb, et vaidlus, mida pooled ei suuda

mõistliku aja jooksul heausksete läbirääkimiste teel lahendada, lahendatakse Eesti pädevas

piirkonnakohtus kui esimese astme kohtus. Juhul, kui laenuvõtja asub pärast laenulepingu

sõlmimist elama välisriiki või kui tema elukoht ei ole teada, lepivad pooled kokku, et

vaidlused lahendatakse Eesti kohtus. Hageja nõude aluseks olevate lepingute sõlmimise

ajal oli kostja elukoht vastuvaidlematult Eestis, samuti oli siis Eestis hageja asukoht ning

kokku on lepitud, et vaidlust on pädev lahendama Eesti kohus.

14. Eesti õigus ei võimalda üldjuhul tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku

vahel leppida kokku kohtualluvuses (vt TsMS § 104 lg 1 ja § 106 lg 1 p 1 (vt ka RKTKm

21.11.2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10). Erisuse sätestab TsMS § 104 lg-s 3, mille

kohaselt kehtib kohtualluvuse kokkulepe ka juhul, kui selles on kokku lepitud pärast

vaidluse tekkimist (p. 1) või kohtualluvus lepiti kokku juhuks, kui kostja asub pärast

kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma tegevuskoha või asukoha

või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada (p. 2).

15. Kuna poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt lepiti kohtualluvuses Eesti kohtu kasuks

kokku lepingule kohalduvates krediidikonto üldtingimustes, tuleb esmalt kontrollida, kas

selline kokkulepe sai lepingu osaks VÕS § 37 järgi. Arvestades, et lepingus on märgitud,

et sellele kohalduvad krediidikonto üldtingimused, võis tarbija nende olemasolu eeldada ja

pole põhjust kahelda, et võlgnik tüüptingimustega (sh kohtualluvuse kokkuleppega)

tutvuda ei saanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb krediidikonto üldtingimusi käsitada lepingu

osana (VÕS § 35 ja 37).

16. Kohtualluvuse kokkulepe tarbijakrediidilepingus tüüptingimusena saab olla kehtiv üksnes

juhul, kui selles ei ole tüüptingimuse tühisuse aluseid VÕS § 42 järgi, tingimus on

arusaadav ning vastab TsMS § 104 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tingimustele.

17. Kohus on seisukohal, et üldtingimuste p-s 16.3 sisalduv kokkulepe on tüüptingimusena

tühine VÕS § 42 lg 3 p-i 10 järgi. Kohtualluvuse kokkulepe sisaldub

tarbijakrediidilepingule kohaldatavates tüüptingimustes. Seega on tüüptingimusega tarbija

jäetud välisriiki kolimise korral ilma võimalusest pidada lepingust tulenevaid

kohtuvaidlusi tarbija kui kostja elukohariigis, s.o tarbijale eelduslikult lähimas kohtus.

Nimetatud tüüptingimusega on ebamõistlikult raskendatud võlgniku võimalust kaitsta oma

õigusi kohtus, mistõttu on Bondora AS üldtingimuste p 16.3 sisalduv tüüptingimus

kohtualluvuse osas tühine (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu selgitusi 10.04.2018 määruses

nr 2-17-126727). Nimetatud tingimus võiks olla kehtiv, kui võlgnikul tarbijana oleks

olnud võimalus tingimuse sisu mõjutada ja tingimuse üle läbi rääkida, kuid

tüüptingimusena on see tarbijat ebamõistlikult kahjustav, sest annab majandus- ja

kutsetegevuses tegutsevale isikule eelise tarbija arvel, mistõttu on selline kokkulepe

tarbija kahjuks tasakaalust väljas. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik ei saa

mõistlikult eeldada, et tarbija igal juhul nõustuks sellise tingimusega. Pigem saab eeldada,

et tarbija ei soovi sõlmida kokkulepet, millega ta loobub endale eelduslikult soodsamast

kohtualluvusest (Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2018 määrus nr 2-17-126727).

18. Brüssel I (uuesti sõnastatud) artikkel 26 lg 1 ütleb, et lisaks käesoleva määruse muudest

sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub.

Käesolevat sätet ei kohaldata juhul, kui isik on ilmunud kohtusse pädevuse

vaidlustamiseks või kui artikli 24 kohaselt allub asi erandlikult teisele kohtule.

19. Riigikohus on kohtulahendis nr 3-2-1-123-12 leidnud, et kui hagi menetlusse võtmisel

tekib küsimus, kas hagi allub Brüssel I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik

küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik kostjal avaldada

seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise

otsustamiseks ka rohkem informatsiooni.

20. Tsiviilasjas nr 2-24-142171 on kohus saatnud kostjale nõude selgitamaks tema elukoha

andmeid ning küsides kostja seisukohta, kas ta nõustub hageja nõude lahendamisega Eesti

kohtus. Kostja kohtule ei vastanud. Arvestades, et tsiviilasjas nr 2-24-142171 ja

käesolevas asjas tugineb hageja samadele poolte vahel sõlmitud lepingutele, on kohus

seisukohal, et kostja on, tsiviilasjas nr 2-24-142171 kohtusse mitteilmumisega (s.o

kohtunõudele vastamata jätmisega) väljendanud enda seisukohta hageja nõude aluseks

olevate laenulepingute nr BL3693835 ja BL3693843 kohtualluvuse osas.

21. Selleks, et välja selgitada, kas võlgnik elab Eestis, tuleb määruse art 62 lg 1 kohaselt

kohaldada riigisisest õigust. Eesti õiguses määratakse füüsilise isiku elukoht kindlaks

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 järgi eelkõige faktilistele asjaoludele

tuginedes. Kohus on eelpool tuvastanud, et kostja ei ela Eestis.

22. Kuna tarbijakrediidivaidlus ei allu erandlikult ega kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt

Eesti kohtule ja võlgnik pole kohtusse ilmunud (määruse art 26 mõttes), ning valikulisele

kohtualluvusele tuginemine ei ole lubatav, saab määruse kohaselt Eesti kohus vaidlust

lahenda üksnes juhul, kui tarbijast kostja elab Eestis määruse art 62 mõttes (vt ka määruse

art 18 lg 2).

23. Brüssel I (uuesti sõnastatud) art 62 lg 2 ütleb, et kui poole alaline elukoht ei ole

liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi

õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis. Seega on

vajalik asjas Soome õiguse kohaldamine, et selgitada välja, kas Soome õiguse kohaselt on

võlgniku alaliseks elukohaks Soome Vabariik.

24. Soome koduvallaseadus (kotikuntalaki) § 4 p-st 3 tuleneb, et koduvallaseaduse alusel

määratakse nende Euroopa Liidu kodanike elukoht, kes on registreerinud oma Soomes

elamise õiguse vastavalt Soome välismaalaste seadusele ja kes elavad Soomes. Eesti

Vabariigi Siseministeeriumi ja Soome rahvastikuregistrikeskuse vahel sõlmitud

rahvastikuregistri üleandmise lepingu § 4 ja 5 järgi annab Soome rahvastikuregister Eesti

Vabariigi kodanike alalise elukoha aadressiandmed üle Eesti rahvastikuregistrile kujul,

milles need on kantud Soome rahvastikuregistrisse (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

07.05.2021 määrus nr 2-20-2709, p 16). Eesti Rahvastikuregistri andmetel on E.J-i

elukoht alates 31.01.2025 Soomes, xxxxxxxxx. Kuna Eesti rahvastikuregistrist nähtuvad

võlgniku Soome elukoha andmed, on kostjal Soome rahvastikuregistri andmetel Soomes

registreeritud elukoht. Kuna võlgnikul on Soomes registreeritud elukoht, tuleb võlgniku

Soome elukoht koduvallaseaduse § 4 p 3 järgi määrata kindlaks koduvallaseaduse alusel.

Koduvallaseaduse § 2 lg 1 kohaselt on isiku elukoht see vald, kus isik elab.

Rahvastikuregistri andmetel elab kostja Soomes xxxxxxxxx

25. Seega on kostjal Soome õiguse kohaselt Soomes elukoht ja Eesti kohus ei ole pädev hagi

lahendama kuna tarbijast võlgniku alaline elukoht ei ole Eestis.

26. Kohus eeltoodule ja TsMS § 371 lg 1 p 1 tuginedes keeldub menetlusse võtmast Bondora

AS hagi E.J vastu võlgnevuse nõudes, mis tuleneb poolte vahel 27.04.2023 sõlmitud

lepingutest nr BL3693843 ja BL3693835.

27. Tulenevalt TsMS § 372 lg 6 sätestatust, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja

tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja, et avaldus ei ole olnud

kohtu menetluses.

28. TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib menetlust lõpetavas lahendis menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 168 lg 1, kui asja keeldutakse

menetlusse võtmast, kannab menetluskulud hageja. Eelöeldu ei kohaldu hagi esitamise

tasutud riigilõivule, mille hageja saab TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel esitatava taotlusega

tagasi nõuda. Kohtule teadaolevalt käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid tekkinud ei ole

ja kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Reena Undrest

Kohtunik