2-23-15476/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-15476

Tsiviilasi

Osaühingu Barliman hagi Kohtla-Järve linna

vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

33 074,40 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 31. jaanuari 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtla-Järve linna apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja) Kohtla-Järve linn (Kohtla-Järve

Linnavalitsuse (rg-kood 75001017) kaudu),

lepinguline esindaja: vandeadvokaat Tiina Mare Hiob

Vastustaja (hageja) Osaühing Barliman (rg-kood

11219380), lepinguline esindaja: vandeadvokaat

Rainer Kuulme

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 31. jaanuari 2025 otsus muutmata.

2. Jätta Kohtla-Järve linna apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Kohtla-Järve linna kanda. Määrata

kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Kohtla-Järve linnalt

osaühingu Barliman kasuks menetluskulude katteks välja apellatsioonimenetluse

menetluskulu 468,75 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Barliman (hageja) esitas hagi Kohtla-Järve linna (kostja) vastu 33 074,40 euro

suuruse kahju hüvitamiseks.

27. septembril 2022 toimus hagejale kuuluval kinnisasjal asuvas hoones põleng, mille

tagajärjel hävis täielikult hoone katus. Sellega tekkis hagejal kahju 33 074,40 eurot, mis

seisneb katuse taastamise maksumuses.

Põlengu põhjuste uurimise kriminaalmenetluses tuvastati, et põlengu põhjustas alaealine Artur

Slizov (vanus põlengu ajal 13 a). Artur Slizovi eestkostja on Kohtla-Järve linn, mistõttu esitas

hageja kostjale kahju hüvitamise nõude. Kostja keeldus hüvitamisest põhjendusega, et nõue

ei ole tõendatud.

Praegusel juhul on kahju tekitanud ja selles süüdi alaealine Artur Slizov. VÕS § 1053 lg 1

kohaselt vastutavad alla 14-aastase tekitatud kahju eest tema vanemad või eestkostja. Hagejal

on õigus esitada nõue Artur Slizovi eestkostja ehk kostja vastu. Kostja oli Artur Slizovi

eestkostja juba põlengu ajal.

Kostja viide eestkostetava nimel tehingu tegemisele on asjakohatu, sest praegu ei ole tegemist

eestkostetava nimel tehingu tegemisega – haginõue on esitatud kostja, mitte eestkostetava

vastu.

Hageja ei ole kinnitanud ega möönnud teadmist, et lapsed käisid hoones tikkudega mängimas.

Uste ja akende puudumine ei anna alust heita hagejale ette hooletust. Tegemist oligi avatud

laohoonega, millele ligipääsu ei olnud võimalik mõistlikult takistada. Hageja ei pidanud

eeldama, et see toob kaasa hoone kahjustamise. Hageja ei ole puiduettevõte. Väide, et puudub

põhjuslik seos Artur Slizovi tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel, on paljasõnaline.

Põhjuslik seos tuvastati kriminaalmenetluses Arturi enda ütluste põhjal.

VÕS § 132 lg 3 järgi hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikke kulusid.

Katuse taastamise maksumuseks on 33 074,40 eurot (ilma käibemaksuta). Hagejal ei ole

kohustust esitada mitut hinnapakkumist. Enne põlengut oli katus heas seisukorras. Kostja ei

ole tõendanud, et katuse väärtus oleks põlengu ajaks olnud oluliselt vähenenud. Katus on seni

taastamata, kuid see ei välista kahjuhüvitise väljamõistmist. Ruberoidkatus oleks kallim kui

plekk-katus.

Hagejal on lisaks kahju hüvitamisele õigus nõuda kostjalt hüvitiselt viivist alates 3.

septembrist 2023 (so kahjunõude esitamise hetkest) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras, aga hageja kostjale vastu tulles viivisenõuet ei esita.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et seda ei oleks pidanud menetlusse võtma.

Hagi on esitatud vale kostja vastu. VÕS § 1053 lg-st 1 tuleneb, et alaealise eest vastutavad

vanemad või eestkostja. On arusaamatu, miks olukorras, mil lapsel on olemas isa ja vanaema,

esitati hagi eestkostja vastu. Arturi isalt on küll on hooldusõigus ära võetud, kuid ei ole ära

võetud kohustust alaealist üleval pidada ja tema tekitatud kahju eest vastutada.

Eestkostja on perekonnaseaduse (PKS) § 179 lg 1 kohaselt eestkostetava seaduslik esindaja,

eestkostjal on õigus ja kohustus hoolitseda eestkostetava isiku ja vara eest oma ülesannete

piires. Varahooldus tähendab seejuures vaid eestkostetava vara valitsemist, säilitamist ning

võimaluse korral suurendamist. Seadusest ei tulene, et eestkostja vastutab automaatselt

eestkostetava eest materiaalselt.

Ajal, mil põleng toimus, oli kostja Artur Slizovi ajutine eestkostja. Ajutise eestkostja

vastutuse määr ei saa olla sama mis eestkostjal.

PKS §-dest 187–189 tuleneb keeld teha eestkostetava nimel tehinguid. Seega ei saa eestkostja

isegi kohtuasjas teha eestkostetava nimel tegu ega hagi omaks võtta ning võtta Artur Slizovile

rahalisi kohustusi ilma vastava kohtumääruseta.

Artur Slizovi ütlusi kriminaalmenetluses ei saa lapse terviseseisundist tulenevalt võtta teo

ülestunnistusena. Ülekuulamisele ei kaasatud eestkostjat ega sotsiaalosakonda.

Kahju ei ole tõendatud. Hoonel hävis ainult katus. Kriminaalmenetluses märgiti kahjuks koos

Raigo Tobonikule kuulunud ehitusmaterjaliga 31 000 eurot. Ainult katuse parandamise

hinnaks ei saa olla 33 074,40 eurot.

Hinnapakkumine on võetud enne, kui hoone seisukord üle vaadati. Hinnapakkumises on

töötasuks märgitud 14 280 eurot, mis on suurem osa hinnast. Kostja ei pea kinni maksma

ebamõistlikult suurt ehitajate palka. Ei ole vaja arvestada hinda katusepinna suuruse järgi.

Hinnapakkumine sisaldab ka tõsteseadet 400 euro eest, mis ei puutu kostjasse.

VÕS § 127 järgi on kahju hüvitamise eesmärk isiku asetamine olukorda, milles ta oleks

olnud, kui kahju poleks tekkinud. Ehitise ülevaatuse akti kohaselt hävis turbahoidla puidust

pehme kattega viilkatus. Hinnapakkumine on plekk-katuse paigaldamiseks. Hoone oli hageja

jaoks väheväärtuslik, see ei olnud kindlustatud. Hagiavaldusest ei nähtu, kas hageja on juba

lasknud katuse parandada.

Viivisenõue ei ole selge – pole arusaadav, millal muutus nõue sissenõutavaks ja milliselt

summalt viivist arvutada. Kostja palub kohtul viivist hea usu põhimõttest tulenevalt

vähendada.

Kriminaalmenetluses on hageja öelnud, et teadis, et lapsed käivad hoones tikkudega

mängimas ja et ligipääs hoonele oli vaba. Hoone ei jäänud kaamerate vaatevälja. Seega

põhjustas hageja ise teadlikult ja tahtlikult ohtliku olukorra, mil järelevalveta lapsed pääsesid

hoonesse, seda enam, et tegu on puidutööstuse hoonetega, milles tuleoht on kõrge. Ei ole õige

väita, et kahju tekitamises oli süüdi ainult alaealine Artur Slizov, ning on tõendamata, et Artur

Slizovi tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. VÕS § 139 lg 1 alusel

tuleb hüvitist vähendada, sest hageja ei olnud ise piisavalt hoolas oma vara suhtes ja kahju

tekkimise tingis tema enda tegevus (tegevusetus). Hüvitise vähendamiseks annab aluse ka

VÕS § 140, mida saab kohaldada koos VÕS §-ga 139.

Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 31. jaanuari 2025 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kahjuhüvitise 33 074,40 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et põlengu põhjustas Artur Slizov ning selle

tagajärjel hävis hagejale kuuluva hoone katus. Kui Artur Slizovi tegu ei oleks olnud, ei oleks

katus hävinud ja kahju tekkinud. Endise olukorra taastamiseks tuleb paigaldada uus katus.

VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud eelduse kohaselt on tegu õigusvastane. VÕS § 1045 lg-s 2

sätestatud õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.

Artur Slizov oli teo toimepanemise ajal 13-aastane ja VÕS § 1052 lg 1 järgi enda tekitatud

kahju eest ei vastuta. Tema tekitatud kahju eest vastutavad VÕS § 1053 lg 1 järgi sõltumata

tema süüst tema vanemad või eestkostja. Põlengu ajal oli kostja Artur Slizovi eestkostja.

Kostja määrati ajutiseks eestkostjaks Viru Maakohtu 13. oktoobri 2022 määrusega.

Kannatanul on õigus valida, kelle vastu ta nõude esitab. Vanemate ja eestkostja vastutus on

solidaarne (vt RKTKo 05. aprill 2017 nr 3-2-1-128-16, p 19). Seadusest ega kohtupraktikast

ei ole võimalik järeldada, et ajutise eestkostja ja eestkostja vastutuse määr võiks erineda.

Eestkostja vastutus eeldab, et lapse tegu oleks objektiivselt tinglikult etteheidetav ehk laps

oleks väliselt hooletu (VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1). Kahju põhjustanud lapse välise

hooletuse hindamisel on lähtekoht see, kas juhul kui tegemist oleks olnud deliktivõimelise

isikuga, oleks tegu olnud sellele isikule etteheidetav. Hooletus on käibes vajaliku hoole

järgimata jätmine. Vastutuse välistamiseks peab kahju tekitaja lükkama ümber hooletuse

eelduse. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis hooletuse eelduse ümber lükkaks.

Hageja nõue katuse taastamise maksumuse hüvitamiseks on põhjendatud VÕS § 127 lg 1, §

128 lg 3 ja 132 lg 3 alusel. Taastamise maksumuse tõendamiseks esitas hageja Carene OÜ 28.

veebruari 2023 hinnapakkumise, mille järgi maksab katuse taastamine 33 074,40 eurot.

Maakohus luges kahju suuruse tõendatuks. Hinnapakkumine sisaldab materjali- ja tööjõukulu,

sellest ei nähtu ebamõistlikke või ebavajalikke töid või kulutusi. Maksumust tõendavad ka

hageja esitatud teised hinnapakkumised, mis on sarnases suurusjärgus. Politsei- ja

Piirivalveametile (PPA) antud hinnang päev pärast põlengut ja hiljem küsitlusel oli esialgne.

Kostja vastuväited kahju suurusele on jäänud paljasõnaliseks. Kohtu ette ei ole toodud ka

VÕS § 132 lg 3 teises lauses nimetatud asjaolusid, st et parandamine on võrreldes väärtuse

hüvitamisega ebamõistlikult kulukas. Kostja ei ole tõendanud, et hageja saaks taastamisest

kasu.

Asjaolusid kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS §-des 139 ja 140 alusel ei esine. Kostja ei ole

usutavalt näidanud, et hageja jättis täitmata mingisuguse käibekohustuse või oli ise hooletu.

Kinnisasi oli ümbritsetud aiaga. Arvestades, et hoone oli avatud, ei saa hagejalt eeldada selle

sulgemist uksega vms. Hageja võis eeldada, et inimesed käituvad õiguskuulekalt ega pane

teise inimese omandit põlema (tuleohutuse seaduse § 3 lg 1 p 5). Kostja ei ole tõendanud, et

hoone oleks pidanud vastama mingisugustele täiendavatele tuleohutusnõuetele.

Hageja ei ole nõudnud kahjuhüvitiselt viivist. Kostja vastuväited viivisenõudele on seega

põhjendamatud.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 31. jaanuari 2025 otsuse

tühistamist ning hagi rahuldamata jätmist. Kõik menetluskulud mõlemas kohtuastmes palub

kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus erapooletuse põhimõtet, tehes

kostjal võimatuks tõendite esitamise ja kogumise, mistõttu hindas maakohus tõendeid valesti

ja kohaldas seejuures valesti materiaalõiguse normi.

Hageja esitas kogu menetluse kestel uusi tõendeid, mille tagantjärele kunstlik tekitamine on

ilmselge. Täiendavalt esitatud hinnapakkumiste näol on tegu tagantjärele koostatud

tõenditega. Hinnapakkumistes on suured erinevused tööde mahtudes ja materjali maksumuses,

ühe pakkumise töömaht on mitmekümnekordselt suurem kui teise. Ei ole võimalik võrrelda

omavahel erinevaid katusematerjale ning nendega kaasnevaid eeltöid. Pakkumises sisaldub

rendikulu masinatele, mis on igal ettevõttel olemas või mis sisaldub töö hinnas. On vahe, kas

ettevõtja kasutab oma tehnikat või rendib selle tellija kulul.

Maakohus võttis kahjunõude aluseks ebamõistlikke kulusid sisaldava hinnapakkumise ja jättis

arvestamata kostja seisukohtadega. Väide, et katuse taastamise maksumus ei ületa kinnisasja

väärtust, on sisutu.

Maakohus jättis tähelepanuta olulised tõendid, sh PPA ja Päästeameti toimiku materjalid.

Hageja esitatud tõendid on omavahel vastuolus.

Maakohtu väide, et kahju suurust pidanuks tõendama kostja, on kohatu (otsuse p 13.4).

Kostjal tulnuks tõendada negatiivseid asjaolusid. Maakohus ei selgitanud, millele tuginedes ta

tuvastas, et hoone on taastamata. Maakohus ei rahuldanud vaatluse taotlust, tuvastamaks, mil

määral hoone on või ei ole taastatud.

Päästeameti ja PPA fotodelt ei nähtu puuoksa, millega Artur Slizov väidetavalt tuld kustutas.

Päästeamet on öelnud, et laps valetas. Maakohus asus kriminaalasju läbi vaatava kohtu rolli ja

käsitas Artur Slizovit süüdlasena ilma, et tema süü oleks tõendatud. Teda ei ole kuriteos süüdi

mõistetud ja puudub alus talt kahju hüvitamist nõuda.

Hagiavalduse narratiiv ei ole usutav. Hoone, kus hoiti väärtusliku puitmaterjali, oleks pidanud

olema kindlustatud. Kohatu on maakohtu väide, et VÕS § 139 ja § 140 kohaldamise aluseid ei

esine. Avatud juurdepääsuga kinnistul asuvasse lahtisesse hoonesse oli lastel ja noorukitel

ligipääs. See oli kohalikele ja Päästeametile teada. Maakohtu järeldus on väär.

Maakohus küll väitis (otsuse p 4), et tegi otsuse juhindudes VÕS §-dest 1043, 1045 ja 1050,

kuid põhjendustes sellele ei tugine.

Maakohus ei arvestanud või keeldus välja nõudmast hagejale ebamugavaid tõendeid ning

arvestas vaid tõendeid, mis on hagejale kasulikud. Ei ole selge, miks on PPA tõendid

maakohtu meelest usaldusväärsemad kui Päästeameti materjal.

Tegelikult ei olnud mingit tulekahju, vaid paikne põleng, mida keegi pildistas, kes võibolla ise

põlengu süütas, selle asemel et see kustutada või helistada 112. Maakohtu väide, et kellelgi ei

ole kohustust enda eluga riskides ja võimeid ületades tulekahju kustutama asuda, on

primitiivne. Kostja taotles ekspertiisi, kuid maakohus jättis taotluse rahuldamata.

Kostja esitas maakohtu tegevusele korduvalt vastuväiteid, mille kohus jättis rahuldamata.

Kõik kostja taotlused jäid rahuldamata, nagu ka vastuväited kohtu tegevusele TsMS § 333

alusel.

Hageja esitas vahetult enne otsuse tegemist täiendavaid väiteid, seega esines alus täiendavate

tõendite kogumiseks.

Maakohus ei ole kõiki tõendeid analüüsinud ega põhjendanud, miks ta mõnda neist ei arvesta.

Tõendamata on ka kahju ulatus ja maht. Märkimisväärne on, et süü püütakse ajada

erivajadusega, kõnetakistustega alaealisele, kellele ei määratud ütluste andmiseks riigi

õigusabi arvel advokaati.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist ja

apellatsioonimenetluse kulude jätmist kostja kanda.

Vastuväidete kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et 27. septembril 2022 toimus hageja

kinnisasjal põleng, mille tagajärjel hävis turbahoidlana registris arvel oleva ehitise katus.

Maakohus tuvastas õigesti, et põlengu põhjustas alaealine Artur Slizov. Kostja ei ole

tõendanud, et põlengu põhjustas keegi teine, ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks Artur

Slizovi ütlusi pidada ebausaldusväärseks. Kostja viide süüdimõistva kohtuotsuse puudumisele

on asjakohatu, sest KarS §-st 33 tulenevalt ei saanud Artur Slizovi suhtes tema vanuse tõttu

süüdimõistvat kohtuotsust teha. Maakohus tuvastas õigesti Artur Slizovi teo ja kahjuliku

tagajärje vahelise põhjusliku seose ja teo õigusvastasuse, samuti selle, et kahju eest vastutab

eestkostjana kostja. Kuna eestkostja vastutab solidaarselt alaealise vanematega, oli hagejal

õigus esitada nõue kostja vastu.

Kahju suurus on tõendatud ja hinnapakkumises toodud kulud mõistlikud. Väide, et kahju

suurus oli muu kui hinnapakkumises märgitud 33 074,40 eurot, on paljasõnaline. Hageja ei

ole esitanud ühtegi kunstlikult tekitatud tõendit. Hinnapakkumistes on kuupäevad, millal need

koostati. Kahjunõude aluseks on soodsaim pakkumine.

Kostja väidab jätkuvalt pahatahtlikult, nagu oleks hoone taastatud. Hageja on menetluses

korduvalt selgitanud, et põlenud hoone katus on seni taastamata. Hageja on tõendanud, et

katuse taastamise maksumus ei ületa kinnisasja väärtust, st et parandamine ei ole võrreldes

väärtuse hüvitamisega ebamõistlikult kulukas. Samuti on hageja tõendanud, et katus oli enne

põlengut heas seisukorras. Kostja ei ole tõendanud vastupidist.

Maakohus leidis õigesti, et aluseid hüvitise vähendamiseks ei ole. Hageja ei rikkunud

käibekohustust ega olnud hooletu. Kinnisasi oli ümbritsetud aiaga. Põlenud hoone oli avatud

konstruktsiooniga, hagejalt ei saanud eeldada selle sulgemist uksega vms. Hageja võis

eeldada, et inimesed käituvad õiguskuulekalt.

Kostja etteheited, nagu oleks maakohus rikkunud erapooletuse põhimõtet ja teinud kostjale

võimatuks tõendite esitamise, on väärad ja põhjendamatud. Maakohus selgitas kostjale

korduvalt võimalust esitada oma väidete kinnituseks tõendeid, kuid kostja seda ei kasutanud.

Maakohus jättis kostja taotlused põhjendatult rahuldamata, põhjendused on 28. oktoobri 2024

määruses. Kostja etteheited on asjakohatud ka põhjusel, et apellatsioonimenetluses ei ole

kostja selliseid taotlusi enam esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus

tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad kostja kanda

7. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust maakohtust erinevalt,

anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu

järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Maakohtu otsus on loogiline, põhjendatud ja

hästi jälgitav. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis ei pea

ringkonnakohus TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

7.1. Arusaamatuks jääb kostja väide, et hageja esitatud hinnapakkumised on tagantjärele

kunstlikult tekitatud tõendid.

1. novembril 2023 esitas hageja koos hagiavaldusega Carene OÜ 28. veebruaril 2023

koostatud hinnapakkumise (dtl 16). 26. veebruaril 2024 esitas hageja võrdluseks kaks

Loorand Ehitus OÜ 12. veebruaril 2024 koostatud hinnapakkumist (dtl 161–162) ja OÜ

Nowap 13. veebruaril 2024 koostatud hinnapakkumise (dtl 163).

Hageja esitas Carene OÜ hinnapakkumise tõendamaks hagiavalduses nõutud hüvitise suurust,

pakkumine on koostatud enne hagi esitamist. Ülejäänud kolm hinnapakkumist esitas hageja

vastuseks kostja väitele, et nõutav hüvitis on liiga suur, tõendamaks hüvitise mõistlikkust.

Need kolm pakkumist on koostatud kohtumenetluse ajal. Hageja ei pidanud odavaimat

pakkumist valima enne hagiavalduse esitamist, hindade võrdlemine on põhjendatud alles teise

poole vastuväidete korral. Katus on toimiku andmetel taastamata ja taastamise maksumust

hinnatud enne tööde tegemist.

7.2. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hinnapakkumised ei ole võrreldavad. Kõik

pakkumised on tehtud 420 m2 suuruse katuse kohta. Kõigis plekk-katusele tehtud pakkumistes

sisalduvad hinnas alus, katusekate, tõsteseade ja töötasu. Aluse materjalid on kõigis

pakkumistes pruss, fermid või sarikad, aluskate, distantsliist ja roov, katusekate on plekk,

lisaks kinnitusvahendid. Võrdluseks esitatud pakkumistes on hinna sees ka müürivöö

taastamine ja tellingud, mida Carene OÜ pakkumises ei ole ning mille maksumuse saab

lõpphinnast lahutada.

Teistsugune katusekattematerjal (ruberoid) on ühes Loorand Ehitus OÜ pakkumises, mille

hageja esitas vastuseks kostja väitele, et hageja soovib kallimat plekk-katust algse pehme

kattega katuse asemel. Siin on võrreldavaks elemendiks hind, mis erinevatel materjalidel on

erinev ning võimaldab tuvastada, kumb materjal on kallim.

7.3. Ei ole tõendatud ega usutav kostja väide, et hinnapakkumised on koostatud suuremale

hoonele kui põlenud hoone.

Hinnapakkumistes on katuse pindalaks arvestatud 420 m2. Hageja esitatud asukoha skeemil

(dtl 15) on põlenud hoone pindalaks märgitud 342,18 m2, ehitisregistris 360 m2 (dtl 202).

Kuna hoonel oli viilkatus, on katuse pindala mõnevõrra suurem kui hoone enda pindala

(kolmnurga kahe külje pikkuse summa on alati suurem kui kolmanda külje pikkus). Skeemilt

nähtuvalt on hageja kinnisasjal asuva teise hoone pindala põlenud hoone omast tunduvalt

suurem ja kolmanda pindala oluliselt väiksem. Hinnapakkumine ei saa seega käia ühegi muu

hageja kinnisasjal asuva hoone kohta.

Maakohus ei jätnud tähelepanuta kostja väidet, et hageja esitatud tõendid on omavahel

vastuolus ja esitatud justkui mingi teise objekti kohta. Maakohus analüüsis neid kostja väited

otsuse põhjendava osa p-s 13.1 ning leidis põhjendatult, et vastuolu ei ole, kinnisasjal asub

mitu hoonet ning põlenud hoone ja säilinud hoone on erinevad.

7.4. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hinnapakkumistes kajastuvad kulud ülepaisutatud

ja ebamõistlikud, tööjõukulu on liiga suur ja masinate rendikulu ebavajalik.

Carene OÜ pakkumises on tööjõukulu 14 280 eurot ja Loorand Ehitus OÜ pakkumises 14 700

eurot (mõlemad summad käibemaksuta). OÜ Nowap pakkumises sisaldub tööjõukulu ilmselt

materjalide hinnas, sest ei ole usutav, et katuse paigaldamisel tööjõukulu üldse ei teki

(pakkumises on märgitud tööliste transport ja juhtimine).

Tööde ja materjalide all ei ole Carene OÜ hinnapakkumises müürivööd ja tellinguid, mis

sisalduvad täiendavalt esitatud pakkumistes. Ilma müürivöö ja tellinguteta on Loorand Ehitus

OÜ plekk-katuse hind 30 263 eurot ja OÜ Nowap 29 817,95 eurot (käibemaksuta summad,

Loorand Ehitus OÜ ei ole käibemaksukohuslane). Hinnad on samas suurusjärgus Carene OÜ

hinnaga 33 074,40 eurot, mille pinnalt ei saa järeldada, et hagiavaldusega koos esitatud

hinnapakkumine oleks ülepaisutatud. Loorand Ehitus OÜ pakkumistest nähtub, et samale

hoonele ruberoidkatuse tegemine on kallim kui plekk-katus, kostja ei ole oma vastupidist

väidet tõendanud.

Kuna Carene OÜ pakkumises on tööjõukulu sisuliselt sama suur nagu ühes konkureerivas

pakkumises, ei vasta tõele väide, et ühes pakkumises on tööjõukulu teisega võrreldes

mitmekümnekordselt suurem. Koguhind on samas suurusjärgus teiste pakkumistega, mistõttu

ei saa eelneva pinnalt järeldada, et kulud oleks ülepaisutatud või ebamõistlikud. On eluliselt

usutav, et hinnad on menetluse ajal tõusnud, mis ilma oluliselt odavama hinnapakkumise

esitamiseta teeb ebausutavaks väite, justkui võiks hageja hüvitise väljamõistmisel rikastuda.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui hageja on esitanud oma väite kinnituseks tõendeid,

ei piisa kostjal lihtsalt sellele vastu vaidlemisest, vaid tuleb oma vastuväidet omakorda

tõendada (vt RKTKo 11. detsember 2019 nr 2-17-1722/31, p 14; RKTKo 26 oktoober 2021 nr

2-19-7379/61, p 20). Hageja on tõendanud kahju suuruse ehk uue katuse paigaldamise

maksumuse. Kostja ei ole tõendanud, et uue katuse saab paigaldada oluliselt odavamalt. Kui

hind oli kostja meelest liiga kõrge, oleks ta saanud esitada hinnapakkumise sama suure katuse

ehitamiseks oluliselt odavama hinnaga. Seda võimalust maakohus kostjale ka selgitas (dtl

109).

Hinnapakkumises märgitud maksumust ümberlükkavaks tõendiks ei saa pidada hageja

Päästeametile esialgselt öeldud 25 000 eurot (dtl 204). Omanik ei pea ise oskama kohe

sündmuse järel tegelikku kahju suurust hinnata ja hageja ei oleks saanud tugineda tõendina

Päästeameti dokumendile ehk sisuliselt enda paljasõnalisele väitele. Poole arvamust ei saa

võrdsustada hinnapakkumisega, hinnapakkumine on reeglina objektiivsem tegeliku kulu

indikaator kui poole enda hinnang.

7.5. Maakohus analüüsis põhjendatult hageja kinnisasja väärtust.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 kohaselt on hoone kinnisasja oluline osa.

Hoone põleng kahjustas seega kinnisasja ning kahjuhüvitise kindlaksmääramisel lähtutakse

eelkõige vara senise koosseisu taastamiseks vajalike kulutuste suurusest (RKTKo 25.

veebruar 2009 nr 3-2-1-121-08, p 15). Asja kahjustamise puhul hõlmab kahjuhüvitis VÕS §

132 lg 3 järgi muu hulgas asja parandamise mõistlikke kulusid. Kui asja parandamine on asja

väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt sama paragrahvi

lg-le 1. Hüvitise maksmisel peab see vastama uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele

mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli oluliselt vähenenud, tuleb seda kahjuhüvitise

määramisel mõistlikult arvestada.

Kostja ei ole näidanud, et asja parandamine oleks hageja kinnisasja väärtusega võrreldes

ebamõistlikult kulukas. Hageja esitas tõendid selle kohta, et samal kinnisasjal asub ka teine

hoone, mis on suurem ja heas korras. Seda arvestades on eluliselt usutav, et põlenud hoone

katuse taastamine ei ole kallim kui kogu kinnisasja väärtus. Alternatiivselt ei saa ainult katuse

paigaldamine olla kallim kui kogu hoone uuesti ehitamine. Kinnisasja parandamiseks tuleb

seega paigaldada põlenud hoonele uus katus ja kahjuhüvitis peab katma selle mõistliku kulu.

VÕS § 132 lg-st 3 ei tulene, et asja parandamise kulust tuleb maha arvata kahjustatud asja

kulum (RKTKm 26. juuni 2025 nr 2-20-5374/68, p 15).

7.6. Toimikus olevatest tõenditest nähtuvalt asub hageja kinnisasjal kolm hoonet. Kostja jaoks

ei ole selge, kas hageja on põlenud hoone juba taastanud või mitte. Segadus võib olla tekkinud

maakohtu tõstatatud küsimusest, kas kinnisasi võiks olla vähem väärt kui taastatav katus,

millele vastamiseks esitas hageja fotod teisest kinnisasjal asuvast hoonest (dtl 153–160). Et

tegemist ei ole põlenud hoonega, on tuvastatav näiteks hoone seinte teistsugusest

konstruktsioonist, kui seda võrrelda põlenud hoone fotodega. Hoone asukoht on tuvastatav

fotolt nr 2 (dtl 154), kus vasakul on näha kolmas, väiksem, hageja kinnisasjal asuv hoone, ja

taustal naaberkinnistul asuv poollagunenud hoone. Vaadates kinnisasja skeemi (dtl 151) on

tuvastatav, et põlenud hoone jäi pildistaja selja taha.

Maakohtu põhjendus, kuidas ta tuvastas, et hoone on taastamata, sisaldub kaevatava otsuse

põhjendava osa p-s 13.1. Maakohus tugines seejuures hoonetest tehtud fotodele ja kinnisasja

asendiplaanile. Hageja esitas tõendid, et põlenud hoonel katust ei ole. Tulekahju ajal tehtud

fotol on hoonel katus olemas (dtl 211), pärast tulekahju katust ei ole (dtl 13–14). See, et katust

jätkuvalt ei ole, on hageja seisukohalt negatiivne asjaolu. Katuse olemasolu on aga võimalik

tõendada, see ei ole negatiivne asjaolu ja kuulub kostja tõendamiskoormise hulka, nagu

maakohus õigesti selgitas. Toimikus olevate fotode järgi otsustades on katuse olemasolu või

puudumise tuvastamine ja hoone pildistamine võimalik ilma hageja kinnisasjale sisenemata,

lisaks on kostja väitel tegemist avatud territooriumiga. Lisaks viitas maakohus õigesti, et see,

kas katus on taastatud või mitte, ei oma asja lahendamisel tähtsust (vt RKTKo 13. detsember

2011 nr 3-2-1-124-11, p 16).

Kostja väide, et Päästeamet kasutas hageja tehtud fotot, ei ole õige. Päästeameti saadetud

materjali hulgas on ainult tulekahjust teataja tehtud foto (dtl 211).

7.7. Kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks ei ole kuriteos süüdi mõistmine. Kostja

samastab karistusõigusliku süü deliktiõiguslikuga ja jätab seejuures tähelepanuta, et VÕS §

1050 lg 1 kohaselt kehtib delikti puhul süü presumptsioon, kusjuures eeldatakse hooletust,

mitte tahtlust (P. Varul jt. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2009. §

1050 komm p 3.2). Maakohus selgitas kostjale tõendamiskoormist 31. jaanuari 2024

kohtuistungil (dtl 109). Kostja ei ole hooletuse eeldust ümber lükanud.

Kuna Artur Slizov oli teo toimepanemise ajal 13-aastane, kohaldub praeguses asjas VÕS §

1053 lg 1, mille järgi vastutavad kahju eest alaealise vanemad või eestkostja lapse süüst

sõltumata.

Maakohus põhjendas otsuse p-s 6, miks ta peab PPA hinnangut tulekahju tekkepõhjusele ja

Artur Slizovi osalusele selles olulisemaks tõendiks kui Päästeameti hinnangut. Päästeameti

ametnik oletas enne uurimise lõppu, et „arvatav põhjustaja on 13-aastane poiss, kes

arvatavasti valetas, et ta on süütaja. Tegelikult keegi teine pani hoone juhuslikult/kuritahtlikult

põlema. Võib ka arvata, et tegu oli lahtise tule kasutamisega (suitsetamine)“ (dtl 203). PPA

11. oktoobri 2022 teatises kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta on PPA tuvastanud, et

Artur Slizov pani teo toime (dtl 216). Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks esialgset

hinnangut pidama usaldusväärsemaks kui põhjalikuma uurimise järeldust. Maakohus

põhjendas otsuse p-s 6.1, miks ei sea Artur Slizovi terviseandmed tema ütlusi kahtluse alla.

Lükkamaks ümber PPA järeldust oleks kostja pidanud usutavalt näitama, et tulekahju sai

alguse millestki muust või et Artur Slizov ei saanud olla põhjustaja. Kostja on väitnud, et

tulekahju võis põhjustada inimene, kes põlengut pildistas ja sellest Päästeametile teada andis.

Päästeameti kirjeldusest nähtub, et põlengu avastaja püüdis tuld auto tulekustutiga kustutada

(dtl 203). Kostja hüpotees on tõendamata ega ole seega usaldusväärsem kui PPA menetluse

tulemus.

Maakohtu väide, et kellelgi ei ole kohustust enda eluga riskides tulekahju kustutama asuda, ei

ole primitiivne, vaid kohane. Ka päästjate töö üks põhimõte on esmalt tagada abistaja enda

ohutus.

7.8. Maakohus leidis põhjendatult, et VÕS § 139 ja § 140 kohaldamise aluseid ei esine.

Hageja kinnisasi oli piiratud aiaga ja päästeauto ligipääsuks tuli aed läbi lõigata. Hoone

kindlustus ei välista kahju tekitaja vastutust. Nimetus „Puidutoodete kompleksi“ on

katastriüksuse aadressi osa, see ei tõenda hageja majandustegevust kinnisasjal.

7.9. Maakohus tugines VÕS §-dele 1043, 1045 ja 1050, kui analüüsis kahju hüvitamise

eeldusi, kahju tekitamise õigusvastasust ja süüd otsuse p-des 6–11.

7.10.

Maakohus hindas tõendeid otsuse p-des 6, 13 ja 14. Muu hulgas hindas maakohus

PPA ja Päästeameti saadetud dokumente (p 6.1, 13.3, 14.2). Kostja ei ole nimetanud, millise

dokumendi jättis maakohus hindamata.

7.11.

Kostja esitas 20. novembri 2024 menetlusdokumendis vastuväited ekspertiisi

määramata jätmisele (dtl 240) ja tõendite kogumisest ja vastuvõtmisest keeldumisele (dtl

242). Muid vastuväiteid maakohtu tegevusele ei ole kostja esitanud.

Maakohus lahendas kostja vastuväited 18. detsembri 2024 määrusega ja põhjendas

vastuväidete rahuldamata jätmist. Sama määrusega jättis maakohus läbi vaatamata kostja

taotlused ekspertiisi määramiseks, vaatluse korraldamiseks, Päästeametilt selgituste

küsimiseks, hagejalt hoone taastamise, renoveerimise ja ehitamisega seotud dokumentide

väljanõudmiseks ning kostja 16. veebruari 2024 avalduse lisa 5 vastuvõtmiseks, sest need oli

maakohus juba lahendanud 28. oktoobri 2024 määrusega. Põhjendused taotluste

läbivaatamata jätmiseks esitas maakohus viimati nimetatud määruses. Kohus ei pea

lahendama sama sisuga taotlusi korduvalt ega põhjendama taotluste rahuldamata jätmist

lõpplahendis, kui on seda juba põhjendanud korraldavas määruses. 28. oktoobri 2024

määrusega võttis maakohus vastu mitu kostja esitatud tõendit. Õiged ei ole seega kostja

väited, et maakohus tegi kostjal võimatuks tõendite esitamise, jättis kostja vastuväited

tähelepanuta ja lahendamata ning kõik kostja taotlused rahuldamata. Kohtul ei ole kohustust

koguda pooltelt võrdsel hulgal tõendeid. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult

sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult

sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kostja ei ole taotlenud tõendite vastuvõtmist või

kogumist apellatsioonkaebuses.

7.12.

Kostja ei nimeta, milliseid enda väiteid ümber lükkavaid täiendavaid väiteid hageja

vahetult enne otsuse tegemist esitas. Hageja märkis lõppseisukohas, et jääb oma varasemate

seisukohtade juurde (dtl 263, 280).

8. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

9. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 3 määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluse

kulude rahalise suuruse.

Hageja palub kostjalt õigusabikulu hüvitamiseks välja mõista 468,75 eurot, lepingulise

esindaja ajakulu oli 3 tundi 45 minutit, tunnihinnaga 125 eurot (ilma käibemaksuta).

Ringkonnakohtu hinnangul vastab tunnihind turuhinnale ja kulunud aeg on põhjendatud.

Ringkonnakohus määrab seega TsMS § 175 lg 1 alusel hagejale hüvitatavate menetluskulude

suuruseks ringkonnakohtus 468,75 eurot ja mõistab kulu kostjalt hageja kasuks välja.

10. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse välja mõista menetluskuludelt viivis TsMS §

177 lg 4 kohaselt, seega tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)