2-23-135694/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Laura-Liis Sarapuu

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.09.2025.a., Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-135694

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi A Ki vastu võlgnevuse, intressi

ja viivise nõudes

Hagihind

1 499,73 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (end OK Incure OÜ,

registrikood 11542046)

Hageja esindaja: A V (e-post xxx)

Kostja: A K (isikukood xxx, elukoht xxx)

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus, lihtmenetlus

Resolutsioon

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista A Kilt tagastamata laenusumma 1 121,02 eurot ja viivis 102,16 eurot B2

Impact OÜ kasuks.

3. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ nõue A Kilt intressivõlgnevuse välja mõistmiseks.

4. Menetluskulud jätta 18,44% ulatuses B2 Impact OÜ ning 81,56% ulatuses A Ki

kanda.

5. Välja mõista A Kilt menetluskulu 228,37 eurot B2 Impact OÜ kasuks.

6. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb A Kil tasuda kohtuotsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus

ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks.

TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse

normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see

võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on

30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hageja esitatud väited ja nõue

1. xxx ja kostja sõlmisid 11.10.2022 laenulepingu nr. xxx, mille alusel sai kostja laenu 1 195 eurot.

Laenu intressiks lepiti kokku 50,11% aastas ja tagasimakse tähtajaks 18 kuud. Kostja kohustus

laenuandjale tagastama laenu ning tasuma intresse igakuiste maksetena vastavalt maksegraafikule,

igakuise osamakse suuruseks oli 103,89 eurot. Kostja ei tasunud laenulepingust tulenevaid makseid

kohaselt, mistõttu on kostjal põhivõlg summas 1 121,02 eurot ja intressivõlg summas 165,70 eurot.

Hageja on arvestanud viivist põhivõlalt määraga 24% aastas kokku summas 213,01 eurot.

Krediidiandja järgis laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal ei

olnud lepingute sõlmimise ajal maksehäireid. Krediidiandja lähtus laenu andmisel kostja poolt

esitatud andmetest, kostja kontoväljavõttest ja avalikest andmebaasidest saadud andmetest. Kostja

majanduslikku seisundit kontrolliti piisavalt ning see oli piisav laenulepingu teenindamiseks.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 1 121,02 eurot, intressi 165,70

eurot ja viivise 213,01 eurot.

Kostja seisukohad

2. Kostjale on hagimaterjalid väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte toimetatud 06.03.2024.

Kostja ei ole hagile vastust esitanud.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

3. Tulenevalt TsMS § 444 lg 2 märgib kohus otsuse põhjendavas osas ära üksnes need tõendid,

millele on rajatud kohtu järeldused.

4. Kohus tuvastab, et xxx ja kostja sõlmisid 11.10.2022 laenulepingu nr xxx, mille alusel sai kostja

laenu 1 195 eurot, mille ta pidi tagastama igakuiste osamaksetena 18 kuu jooksul vastavalt

maksegraafikule. Lepingus märgitud intressimäär oli 50,11% aastas ja krediidikulukuse määr

48,49% aastas (leping dtl 55-58, kostja isikusamasuse tuvastamine dtl 143). Vastavalt xxx

laenulepingu üldtingimuste p 3.1 sai taotluse laenu saamiseks esitada kliendikeskkonnas ja

vastavalt üldtingimuste p 4.1 loeti laenuleping sõlmituks, kui laenusaaja on kliendikeskkonnas

andnud nõutavad kinnitused ja laenuandja on laenusaajat punkti 3.5 alusel teavitanud positiivsest

laenuotsusest, st avaldanud tahet sõlmida laenusaajaga laenuleping selles sätestatud tingimustel

(üldtingimused dtl 59-75).

5. Kohtule esitatud maksekorraldusest nähtuvalt on 11.10.2022 kostja kontole kantud 1 195 eurot

selgitusega „Laen xxx“ (dtl 79). Nõude loovutamise teatisest (dtl 85) nähtuvalt on xxx loovutanud

eespool nimetatud lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale 27.03.2023.

6. VÕS (võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

või laenu.

7. Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-2-

1-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust.

Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse

määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 11.10.2022 lepingu

sõlmimise ajal 16,30%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 48,49% aastas

vastab tegelikkusele ning vastav määr VÕS § 4062 lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

8. VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud:

-

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja

-

hindama tarbija krediidivõimelisust.

9. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

10. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste

lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja

on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi

teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt

järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral

ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-

d 2 ja 4);

- tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

- tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

11. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -vahendaja

peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas

seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes

võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -

vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes

võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).

12. Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise

regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja

krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult

ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2).

Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt

esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).

13. Hageja on 25.01.2024 menetlusdokumendis selgitanud, et lepingu sõlmimisel 11.10.2022 hinnati

kostja krediidivõimekust kostja esitatud andmete, kostja pangakonto väljavõtte ja avalikest

andmebaasidest saadud teabe alusel. Esialgne võlausaldaja on laenu andmisel lähtunud sellest, et

kostja keskmine nelja kuu netosissetulek oli 2 495 eurot, finantskohustused 400 eurot kuus ja muud

minimaalsed kulutused 800 eurot kuus ning puhvriks jäi 124 eurot ja leidis, et see on kooskõlas

vastutustundliku laenamise põhimõttega, kuna kostjal puudusid mistahes maksehäired ja lepingust

tulenev igakuine osamakse 103,89 eurot oli krediidiandja hinnangul kostjale jõukohane.

14. Kohus leiab, et krediidiandja ei selgitanud 11.10.2022 lepingu sõlmimisel välja kostja muude

kohustuste ulatust ega tuvastanud kostja tegelike kulude suurust, sh igakuised vältimatud

püsikulutused toidule, eluasemele, ülalpeetavatele jms. Kostja on laenutaotluses märkinud, et tal on

2 ülalpeetavat, ta töötab xxx-s netosissetulekuga 2 200 eurot kuus ning tema igakuised

finantskohustused on 400 eurot ja muud igakuised kohustused on kokku 800 eurot (dtl 51), kuid

taotlusest ei selgu, mis kohustustega on tegemist. Kostja kontoväljavõttest (dtl 106-133) nähtuvalt

tegi xxx 13.06.2022 - 11.10.2022 perioodil kostjale vaid kolm makset augustis ja septembris, neist

viimase (16.09.2022) selgituses oli viidatud lõpparvele. Esitatust ei nähtu, et laenuandja oleks

vastava osas kostja selgitust küsinud. 2022.a. oktoobris oli ainus palgatuluga seotud laekumine

kostja kontole xxx-lt summas 990,60 eurot. Esitatud kannete analüüsi (dtl 105-106) kohaselt on

kostja sissetulekud ebastabiilsed, palgatulu erineb kuude lõikes kordades (vahemik 214,61 eurost 8

555,65 euroni kuus). Selliste lahknevuste korral ei anna adekvaatset teavet sissetulekute kohta

ilmselt üksnes keskmise arvutamine. Krediidiandja on selgelt jätnud kindlaks tegemata kostja

sissetulekute allika ning hindamata selle püsivuse. Samuti on kuude lõikes väga erinevad kulutused

(analüüsi kohaselt vahemikus 1 671,59 kuni 15 710,24 eurot kuus). Esitatust ei nähtu, et

krediidiandja oleks ka kostja kulutuste osas mistahes selgitusi küsinud, sh millised on tema

regulaarsed kulud esmavajalikule.

15. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks

laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma

uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et

teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud.

Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 11.10.2022 lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

16. VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul

ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3

ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Kohus leiab, et olukorras, kus krediidiandja ei ole kogunud andmeid

kõigi laenutaotluses esitatud andmete kontrollimiseks, ei ole krediidivõimelisuse võimalik valesti

hindamine etteheidetav kostjale ning kohaldub VÕS § 4034 lg 7 I lauses sätestatud tagajärg.

17. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on

intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva lepingu sõlmimise ajal on VÕS § 94-järgne intressimäär

0%.

18. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles

ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

19. Esitatu kohaselt oli 11.10.2022 leping sõlmitud tähtajaga 18 kuud. Seega oleks leping lõppenud

03.04.2024. Lepingu ülesütlemise teatisest (dtl 84) nähtuvalt ütles krediidiandja lepingu üles

26.03.2023. Hageja selgituste ja kohtule esitatud tõendi (dtl 135) kohaselt edastati ülesütlemise

teatis kostjale e-posti aadressile xxx, mis oli kostja kontaktaadressina märgitud laenulepingusse.

Eeltoodust tulenevalt loeb kohus, et kostja on lepingu ülesütlemise teatise kätte saanud.

20. Laenulepingu tingimuste kohaselt kohustus kostja saadud laenu tagasi maksma maksegraafiku

alusel perioodi 09.01.2023 – 03.04.2024 jooksul ning igakuise tagasimakse suuruseks oli 103,89

eurot (dtl 57). Hageja väidete kohaselt ei olnud kostja 26.03.2023 lepingu ülesütlemise hoiatuse

saatmise seisuga teinud ühtki osamakset. Seega oli kostja lepingu ülesütlemise teate saatmise

seisuga viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Kohus leiab, et leping on

kehtivalt üles öeldud 26.03.2023.

21. VÕS § 195 lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda,

vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust

kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Tulenevalt VÕS § 108 lg

1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

22. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuna leping on üles öeldud, on kostja õigus laenu

kasutamiseks lõppenud. Kohtule esitatud tõendist (dtl 79) nähtuvalt sai kostja laenu 1 195 eurot

ning inkassomenetluses laekus 17.04.2023.a. 73,98 eurot, st tagastamata laenusumma on 1 121,02

eurot. Kohus rahuldab hageja põhinõude. Kuna VÕS § 94-järgne intressimäär oli lepingu

sõlmimise ajal 0, siis jääb nõue intressi välja mõistmiseks täies ulatuses rahuldamata.

23. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

24. Kuna lepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning leping on

lõppenud 26.03.2023, siis on hagejal õigus saada viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras

alates lepingu lõppemisest. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja taotlenud viivise väljamõistmist

kuni hagi esitamiseni, s.o kuni 08.01.2024. Kohus mõistab kostjalt välja viivise alates 26.03.2023

kuni 08.01.2024.a 102,16 euro ulatuses vastavalt järgmisele arvestusele:

võlaperiood

% aastas

%

päevas

summa

päevas

perioodis

päevi

perioodi

summa

26.03.2023 – 30.06.2023

10,5

0,028767

0,322485

31,281045

01.07.2023 – 31.12.2023

0,032877

0,368555

67,81412

01.01.2024 – 08.01.2024

12,5

0,034153

0,382862

3,062896

Menetluskulud

25. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral

kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kuna hageja esitas hagi hinnaga 1 499,73 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks

vastanud hinnale 1 223,18 eurot, jagab kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele

selliselt, et hageja kanda jääb 18,44% ning kostja kanda 81,56% menetluskuludest.

26. Kohus palus hagejal 14.06.2024 määrusega esitada kõik täiendused, taotlused ja tõendid (sh

menetluskulude nimekiri) kohtule hiljemalt 28.06.2024. Hageja kohtule ühtki täiendavat taotlust ei

esitanud. Kohus lähtub menetluskulude kindlaksmääramisel 25.01.2024 hagiavalduse täpsustuses

esitatud menetluskulude nimekirjast. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt tekkis hagejal kulu

280 eurot, mis koosneb riigilõivust. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on maksekäsu kiirmenetluse

avalduse esitamisel tasutud riigilõivu 66,29 eurot ja hagi esitamisel on täiendavalt tasutud 213,71

eurot riigilõivu.

27. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, asja materjalidest ka ei nähtu, et kostjal oleks kulusid

tekkinud. Kohus asub seisukohale, et kostjale hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.

28. Kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu

228,37 eurot (280 x 81,56%).

29. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

30. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Laura-Liis Sarapuu

kohtunik