2-23-17202/56 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.09.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-17202

Kohtuasi

Y.F-i (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi hagi

A.E vastu põhivõla ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19.03.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

A.E apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

405 493,01 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Y.F-i (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp

(isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Madis Saar

Kostja A.E (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaadid Vahur Kivistik ja Andres Past

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 10.09.2025 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 19.03.2025 otsus muutmata.

2. Jätta A.E apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud A.E kanda.

4. Mõista A.E-lt Y.F-i kasuks (Y.F-i pankrotivarasse) välja apellatsiooniastme

menetluskulude hüvitis 2265,92 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-23-17202

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Y.F-i (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Martin Krupp (hageja) esitas 05.12.2023 Harju

Maakohtule A.E (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja

põhinõudena 350 000 eurot, viivise 13 463,01 eurot ajavahemiku 11.08.2023–05.12.2023 eest

ning viivise põhivõlalt 350 000 eurot alates 06.12.2023 kuni põhivõla tasumiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses toodud määras.

1.1. Hagiavalduse kohaselt kuulutati tsiviilasjas nr 2-22-15303 Harju Maakohtu 06.04.2023

määrusega välja võlgniku pankrot. Võlgniku pankrotihalduriks nimetati hageja.

1.2. Võlgnik ja kostja sõlmisid 02.04.2020 suulise ja tähtajatu laenulepingu (laenuleping),

mille alusel andis võlgnik kostjale laenu 350 000 eurot. Võlgnik kandis laenusumma

03.04.2020 kostja pangakontole kahe maksega – 50 000 eurot ja 300 000 eurot.

1.3. 06.06.2023 saatis hageja kostjale teate, millega ütles laenulepingu üles. VÕS § 398 lg 1

järgi muutus hageja nõue laenu tagastamiseks sissenõutavaks 07.08.2023. Hageja nõudis

kostjalt 350 000 euro tagastamist. Kostja ei ole raha tagasi maksnud.

2. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et kostja ei ole võlgnikult saadud laenu

tegelikult tagasi maksnud. Kostja oli pankrotis. Võlgniku ja kostja selgitused laenu

tagastamise asjaolude kohta on vastuolulised. Võlgnik selgitas teises tsiviilasjas, et laen

tagastati täies ulatuses sularahas. Kostja ei tasunud võlgnikule sularahas 100 000 eurot.

Samuti ei tasunud kostja võlgnikule tasaarvestuse teel 250 000 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole tema valduses 02.04.2020 kirjalikku laenulepingut.

3.2. Kostja on võlgnikule laenu tagasi maksnud.

3.2.1. Võlgnik on kirjalikult kinnitanud, et kostjal ei ole tema ees kohustusi. Samuti on

võlgnik 09.02.2024 kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-22-15303 kinnitanud, et laen maksti tagasi

sularahas.

3.2.2. Kostjal olid olemas rahalised vahendid, et võlgnikule laen tagastada. Esiteks sai kostja

Loo Kinnisvara OÜ-st 09.06.2021 dividendi 100 000 eurot. Teiseks sõlmisid Loo Properties

OÜ ja võlgnik 09.08.2021 laenulepingu (09.08.2021 laenuleping), millega Loo Properties OÜ

andis võlgnikule laenu 250 000 eurot. Laen anti võlgnikule üle 09.08.2021 sularahas. Loo

2-23-17202

Properties OÜ, kostja ja võlgnik sõlmisid 01.09.2021 kokkuleppe (01.09.2021 kokkulepe),

mille alusel kostja ühines VÕS § 178 lg 1 kohaselt Loo Properties OÜ ja võlgniku vahel

09.08.2021 sõlmitud laenulepinguga. 01.09.2021 kokkuleppega kohustus kostja osalema

09.08.2021 laenulepingust tuleneva laenu 250 000 euro tagastamise kohustuse täitmisel Loo

Properties OÜ ees. 01.09.2021 kokkuleppe alusel tasaarvestas kostja oma kohustuse

ülevõtmisest tuleneva nõude kattuvas ulatuses (s.o 250 000 eurot) kostja kohustusega

võlgniku ees.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 19.03.2025 otsusega hagi ja mõistis kostjalt võlgniku kasuks

(võlgniku pankrotivarasse) välja põhivõla 350 000 eurot, viivise ajavahemiku 11.08.2023–

17.02.2025 eest 64 896,96 eurot ja viivise alates 18.02.2025 VÕS § 113 lg 1 teises lauses

toodud määras arvestatuna põhivõlalt (350 000 eurot) kuni põhivõla tasumiseni.

Menetluskulud jäid kostja kanda ja maakohus määras kindlaks võlgnikule hüvitatavate

menetluskulude suuruse.

4.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et:

-

Harju Maakohtu 06.04.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-22-15303, mis jõustus

22.04.2023, kuulutati välja võlgniku pankrot ja võlgniku pankrotihalduriks nimetati

Martin Krupp;

-

võlgnik ja kostja sõlmisid 02.04.2020 suulise ja tähtajatu laenulepingu, millega kostja

sai laenu 350 000 eurot;

-

hageja ütles laenulepingu üles 06.06.2023;

-

hageja nõue ei ole aegunud.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb võlgniku ja kostja vaheline laenuleping

lugeda sõlmituks suuliselt. Menetluses ei ole esitatud kirjalikku laenulepingut. Laenu andmist

kinnitab võlgniku poolt kostjale arvelduskontolt tehtud ülekanne. Hageja on võlgniku

pankrotihaldurina laenulepingu kehtivalt üles öelnud. Laenulepingust tulenev nõue muutus

tulenevalt ülesütlemisavaldusest sissenõutavaks 11.08.2023.

4.3. Maakohtu hinnangul ei ole kostja veenvalt tõendanud laenu tagasi maksmist. Kostja on

olnud vastuoluline laenu tagastamise asjaolude selgitamisel ja tema väited laenu tagastamise

asjaolude kohta on menetluses muutunud.

4.4. Kostja väited laenu sularahas tagastamise kohta ei ole usaldusväärsed ja viidatut ei

kinnita ka asjas kogutud tõendid. Võlgniku 30.12.2022 kinnitus kostjale, et kostjal ei ole tema

ees kohustusi, ei tõenda laenu tagastamist. Tõendist ei nähtu, millal ja mil viisil on kõnesolev

laen tagastatud. Ka ei ole teada, millal ja millistel asjaoludel see kinnitus tegelikult koostati.

Samuti ei ole kostja tõendanud, et tal oli raha, millega laenukohustus täita. Loo Kinnisvara

OÜ 2020. a majandusaasta aruanne kinnitab, et kostjal puudus 09.06.2021 seisuga dividendi

saamise õigus ning 09.06.2021 ei ole kostjale tegelikult dividende välja makstud. Kasumi

jaotamise ettepaneku kohaselt kanti kogu 2020. a majandusaastal teenitud kasum eelmiste

perioodide jaotamata kasumi reale, st dividendi maksmise ettepanekut ei tehtud. Samuti ei

tõenda kassaraamat dividendi maksmist.

Kostja selgitused on olnud ajas muutuvad ja 11.12.2024 istungil antud seletused vastuolus

varem esitatud faktiväidetega ja ka teiste esitatud tõenditega. Kostja istungil antud seletust ei

saa lugeda usaldusväärseteks ja uued väited ning seletus tõendina tuleb jätta tervikuna asja

2-23-17202

lahendamisel arvestamata. Kostja väidetavad laenu tagastamise menetluses esile toodud

asjaolud on vastuolulised ja ajas muutnud, mis kinnitab veelkord asjaolu, et laenu ei ole

tagastatud. Võlgnik võttis 01.09.2021 paiku oma arvelduskontodelt välja kokku vähemalt 18

500 eurot sularaha, milleks tal tõenäoliselt oleks puudunud vajadus, kui ta oleks kostjalt

saanud sularahas 100 000 eurot.

Isegi, kui eeldada, et Loo Kinnisvara OÜ siiski maksis kostjale 09.06.2021 sularahas 100 000

eurot dividendi, siis on tõendamata dividendi arvel võlgnikule laenu tagastamine. Kostja ei

ole kohtule esitanud ühtegi dokumenti, millest nähtuks, et 09.06.2021 väidetavalt saadud

dividend anti kolm kuud hiljem sularahas üle võlgnikule.

4.5. Kostja ei ole tõendanud ka väidet, et ta maksis võlgnikult saadud laenu 250 000 euro

ulatuses tagasi tasaarvestuse kaudu. Maakohus otsustas 27.09.2024 määrusega, et kostja poolt

esitatud tõenditega, s.o 09.08.2021 laenulepingu ärakirja ja selle algdokumendiga ning

09.08.2021 kassa väljemineku orderi ärakirja ja selle algdokumendiga kui

ebausaldusväärsetega, tuleb jätta asja lahendamisel arvestamata. Samuti tuleb jätta asja

lahendamisel arvestamata 01.09.2021 kokkuleppega, kuna kostja ei esitanud 01.09.2021

kokkuleppe algdokumenti ja tõendit ei saa pidada usaldusväärseks (TsMS § 237 lg 5).

Kuivõrd maakohus jättis asja lahendamisel arvestamata ka kostja seletusega kui

ebausaldusväärsega, siis puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaks 250 000 euro

ulatuses laenu tasumist.

4.6. Kokkuvõttes ei ole kostja tõendanud, ta oleks võlgnikule laenu tagasi maksnud. Kostja ei

ole andnud selgeid ja kokkulangevaid selgitusi selle kohta, kuidas laenu tagastamine toimus.

4.7. Hagejal on VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 järgi õigus nõuda kohustuse täitmist,

kuna kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Kostjal oli laenulepingu järgi

raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes 350 000 eurot hagejale tagastamata.

Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse

rikkumisel. Kostjalt tuleb välja mõista põhivõlg 350 000 eurot ja viivis sellelt.

4.8. Maakohus ei hinnanud kostja väiteid võlgniku maksejõuetuse kohta, sest see ei ole siinse

menetluse esemeks.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata kostja

taotluse dokumendi- ja käekirjaekspertiisi läbiviimiseks. Kostja hinnangul oleks taotletud

ekspertiis kinnitanud kostja ja võlgniku väidet, et asjaomased dokumendid on koostatud neis

märgitud kuupäevadel ja allkirjastatud dokumentides märgitud isikute poolt. Ekspertiisi

korraldamata jätmisega rikkus maakohus kostja õigust tõendada oma väiteid. Ekspertiisiga

oleks võimalik tuvastada dokumendid allkirjastanud isikute allkirjade ehtsus ja allkirjastamise

aeg.

Kostja hinnangul on võimalik olukord, kus üks dokument koostatakse originaalis mitmes

algeksemplaris. Samuti on sage olukord, milles algeksemplari paljundatakse korduvalt. Kostja

2-23-17202

hinnangul on praegusel juhul tegemist olukorraga, kus algeksemplari ja menetlusse esitatud

koopia erinevus on tingitud erinevatest algoriginaalidest, või siis on tegu algdokumendist

mitmendal korral tehtud koopiaga. Ekspertiisi ülesanne on uurida kohtule esitatud

algdokumente. Kostja leiab, et ekspertiis dokumentide uurimiseks tuleb läbi viia maakohtu

menetluses.

01.09.2021 kokkuleppe originaali ei saanud kostja maakohtu menetluses esitada.

5.2. Kostja ei nõustu maakohtu tõenditele antud hinnanguga ning leiab, et ta on tõendanud

laenu tagasimaksmise. Samuti on kostja tõendanud, et tal oli piisavalt rahalisi vahendeid, et

laen võlgnikule tagasi maksta. Kostja leiab, et vastastikuste kohustuste 250 000 euro tasumise

ja tasaarvestamisega 01.09.2021 ning sularaha 100 000 euro tagasimaksmisega 09.06.2021

kostja poolt võlgnikule, lõppes ka kostja kohustus tagastada võlgnikule laenulepingust tulenev

350 000 eurot.

5.3. Kostja hinnangul oleks maakohtul oleks tulnud hinnata kostja väiteid võlgniku

maksejõuetuse kohta. Maakohus menetleb tsiviilasjas nr 2-22-15303 (apellatsioonkaebuses

ekslikult märgitud 2-23-15303 – ringkonnakohtu märkus) võlgniku pankrotimenetluses

esitatud võlausaldajate nimekirja. Võlgniku vara ületab tema kohustusi. Hageja väitel on

võlgnikul rahalisi vahendeid 207 110,38 eurot ning maakohtu 13.03.2024 määruse kohaselt

on hageja pankrotimenetluses II rahuldamisjärku langevaid nõudeid 162 232,26 eurot. Kostja

seab võlgniku maksejõuetuse kahtluse alla. See välistab omakorda hagi rahuldamise siinses

asjas.

5.4. Maakohus oleks pidanud kohaldama VÕS § 207, kuid jättis selle ekslikult kohaldamata.

Võlgniku kinnitus võla puudumise kohta on käsitatav kokkuleppena kohustuste lõpetamiseks

VÕS § 207 lg 2 järgi.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja jäi

maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja

põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid.

Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust

tervikuna.

8. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostja on võlgnikule laenu

tagastanud, sh kas kostjal oli võimekus laen võlgnikule tagasi maksta.

9. Kostja leiab, et maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse dokumendi- ja

käekirjaekspertiisi korraldamiseks. Samas leiab kostja aga, et tõenditele maakohtust erineva

2-23-17202

hinnangu andmise ja kostja väidete hindamisega saaks ringkonnakohus ise teha uue otsuse ja

jätta hagi rahuldamata (dtl 532, p 3.2 esimene lõik). Ilmselt seetõttu ei esitanud kostja

ringkonnakohtule ka taotlust ekspertiisi korraldamiseks. Kuna kostja ei ole ringkonnakohtule

esitanud taotlust ekspertiisi korraldamiseks (TsMS § 633 lg 6), siis ei saaks ka maakohtu

võimalikud menetlusõiguslikud minetused ekspertiisi taotluse lahendamisel tingida teistsugust

menetluslikku tagajärge, s.o dokumendi- ja käekirjaekspertiisi tegemist ja sellega arvestamist

asja lahendamisel.

Ekspertiisi tegemine ei nõua asja maakohtule uueks lahendamiseks saatmist.

Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones

püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks (vt selle kohta RKTKo 11.04.2018, nr 2-15-8191/82, p 11 ja selles viidatud

lahendid).

10. Maakohus ei eksinud, kui jättis 27.09.2024 määrusega arvestamata kostja tõenditega

(09.08.2021 laenuleping ja 09.08.2021 kassa väljamineku order), kui ebausaldusväärsetega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et viidatud dokumendid on visuaalselt väga erinevad

(vt ka dtl 403). Kostja ei selgitanud maakohtule, miks ta esitas tõendina dokumentide

ärakirjad, millele vastavaid originaale ta esitada ei suutnud. Seda, et viidatud kostja tõendid

on visuaalselt erinevad, ei ole kostja apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Edasises

menetluses (st pärast ekspertiisi taotluse lahendamist) on kostja küll arutelnud selle üle, et on

võimalik, et dokument koostatakse mitmes eksemplaris ning et tegemist võib olla ka

algdokumendist mitmendal korral tehtud koopiaga, kuid ei ole selgitanud, mis asjaoludel

erinevad tõenditena esitatud ärakirjad dokumentide originaalidest. Maakohtu menetluses

väitis kostja, et esitas nende dokumentide originaalid, mille ärakirjad ta oli varem menetluses

esitanud (dtl 250, p 1), mis aga nii ei olnud. Seega ei saa maakohtule ette heita kostja

eelnevalt viidatud tõenditega arvestamata jätmist. Kostja ekspertiisi taotluse lahendamise ajal

oli kostja esitanud maakohtule ärakirjad dokumentidest, millele algdokumendid ei vastanud.

11. Kostja ei nõustu maakohtu tõenditele antud hinnanguga ning leiab, et ta on tõendanud

laenu tagasimaksmise.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine põhjuseid, miks tuleks tõendeid hinnata maakohtust

erinevalt (TsMS § 653). Ringkonnakohus nõustub maakohtu tõenditele antud hinnangutega

ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Tõendite ümberhindamiseks ei esine alust pelgalt seetõttu,

et kostja ei nõustu tõenditele neile maakohtu antud hinnanguga. Kostja on

apellatsioonkaebuses üksnes korranud oma tõenditega seotud väiteid ja tõendite sisu, toomata

esile, milles maakohus kostja hinnangul eksis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus

tõendite hindamise nõuete vastu eksinud. Maakohtu otsuses sisaldub tõenditele antud

igakülgne ja täielik hinnang.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et siinses asjas ei ole vaja tuvastada, kas

võlgnik on (jätkuvalt) maksejõuetu. Asjaolu, et võlgniku pankrot on välja kuulutatud, ei ole

muutunud. See, kas võlgniku edasises pankrotimenetluses võib tekkida alus

pankrotimenetluse lõpetamiseks (PankrS § 157), ei anna siinses asjas alust hagi rahuldamata

jätmiseks.

13. Eelnevast tulenevalt jääb kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2-23-17202

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel kostja kanda.

15. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

16. Hageja esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega

seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 5637,55 eurot (sh käibemaks).

Nimekirjade kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele

kokku 28 tundi 53 minutit, sh nõupidamised ja suhtlus kliendi ja kostja esindajatega,

võlausaldajate koosolekul osalemine kompromissi arutamiseks, kompromissi eelduste

analüüsimine, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele, kohtuistungiks ettevalmistamine ja

sellel osalemine ning vastuväidete ettevalmistamine kostja menetluskuludele.

17. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu on kolleegiumi

hinnangul esindaja tehtud apellatsioonimenetluse toimingud ja toimingutele kulunud aeg

olnud põhjendatud ja vajalik. Siiski ei ole kõik hageja menetluskulude nimekirjades märgitud

toimingud seotud apellatsioonimenetlusega. Ringkonnakohus ei saa apellatsioonimenetluse

kuluna käsitada enne maakohtu otsuse tegemist kantud menetluskulu. Kui hagejal tekkis

pärast menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja saabumist täiendavaid menetluskulusid,

oleks hageja saanud need vaatamata tähtaja möödumisele esitada maakohtule. Seega peab

ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatuks hageja menetluskulusid apellatsioonimenetluses,

mis tekkisid pärast maakohtu otsuse tegemise kuupäeva, st menetluskulud on vajalikud ja

põhjendatud 2265,92 euro (= 186,67 + 40 + 1378,67 + 349,33 + 136 + 175,25) ulatuses, mis

tuleb kostjalt võlgniku kasuks (võlgniku pankrotivarasse) välja mõista.

18. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 192 eurot (sh käibemaks), mis

ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära.

19. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

(allkirjastatud digitaalselt)