3-23-1134/42 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. september 2025, Tartu

Haldusasja number

3-23-1134

Haldusasi

X.X kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju

eest hüvitise väljamõistmiseks seoses 1. veebruaril 2023

kaebajale meditsiiniabi andmata jätmisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus täiendava tõendi kogumiseks.

2. Jätta X.X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2025.

a otsus muutmata.

3. Jätta kaebaja menetlusabi kulud Eesti Vabariigi kanda.

4. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. oktoober 2025.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav X.X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse nõudeks on hüvitada kaebajale mittevaraline kahju,

mille vastustaja põhjustas kaebaja tervisele 1. veebruaril 2023. Kaebajal on diagnoositud

hüpertoonia ning tal on tihti halb enesetunne. 1. veebruaril 2023 oli kaebajal väga halb olla ning ta

palus õhtu jooksul korduvalt kutsuda meediku. Alles pärast seda kui kaebaja hakkas vastu ust

lööma, tuli meedik koos valvuriga, kuid keeldus kaebajale andmast ravimit kõrge vererõhu vastu.

Pärast öörahu tualetist väljudes läksid kaebajal kõrvad lukku, silmade eest mustaks ning ta kukkus

põrandale. Tal oli väga halb, pea valutas ning oli hirm, et võib surra. Hommikul avastas kaebaja

enda laubalt haava.

2. Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et 1. veebruaril 2023 ei esinenud kaebajal erakorralise (vältimatu)

tervishoiuteenuse vajadust tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 5 tähenduses.

Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja vererõhu kõikumine on teada, kuid see ei ole

midagi ekstreemset. Ka kaebaja väidetud ülemine vererõhunäit 154 mm/Hg ei ole selline, mis

vajaks vältimatut sekkumist.

Kaebaja ei ole erakorralise arstiabi vajadust ka tõendanud, kuigi HKMS § 59 lg 1 ja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 3 kohaselt on tegemist patsiendi tõendamiskoormisesse kuuluva

asjaoluga.

Kaebajale on vanglas osutatud piisavat ning asjakohast tervishoiuteenust. Kaebaja tervisekaardilt

ei nähtu võimalikke terviserikkeid, mis võiksid kuidagi olla seotud kaebaja nõudega või et kaebaja

oleks jäetud abita ning see oleks võinud kaasa tuua mittevaralise kahju.

Kuna raviviga ei esinenud, puudub mittevaralise kahju rahas hüvitamise esmane eeldus

(õigusvastane tegu).

3. Tartu Halduskohus 16. oktoobri 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

4. Tartu Ringkonnakohus 21. novembri 2024. a otsusega tühistas halduskohtu otsuse ja

saatis asja uueks lahendamiseks halduskohtule. Ringkonnakohus asus seisukohale, et

halduskohus ei olnud õigesti kindlaks teinud vaidluse eset ja jättis seetõttu tähelepanuta

kaebuse nõude kaebaja väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Ringkonnakohtu otsus on jõustunud.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus 31. märtsi 2025. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

6. Halduskohus sedastas, et kaebaja on väitnud kahju tekkimist, kuna ilma abi (ravimit)

saamata pidi ta kannatama kõrgvererõhust tingitud vaevusi (pearinglus, peavalu, halb

enesetunne) ning ta tundis ka hirmu, et abita jäämise tõttu võib ta saada insuldi või isegi

surra. Seega on kaebuse asjaoludel põhimõtteliselt võimalik mittevaralise kahju tekkimine

nii tervisekahju kui ka väärikuse alandamise tõttu.

7. VangS § 52 lg 1 järgi osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt

TTKS eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Vangla sisekorraeeskirja (VsKE) § 9 lg

1 järgi kontrollitakse kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele ning

haigestunud kinnipeetavat ravitakse vanglateenistuse võimaluste piires.

8. Kaebaja seisundit hinnanud meditsiinitöötaja oli valveõde ning kaebaja soovis abi

väljaspool perearsti ja pereõe tööaega. VangS § 53 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale

ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Seega ei ole valvemeedikutel kohustust osutada

vältimatult mistahes tervishoiuteenuseid, vaid osutada üksnes vältimatut abi.

9. Vaidlust ei ole selle üle, et olles hinnanud kaebaja seisundit, ei pidanud meditsiiniõde

vajalikuks minna tooma vererõhku alandavat ravimit ega mõõta kaebaja vererõhku.

Meditsiiniõe selgituste kohaselt ei saanud kaebajal esineda vältimatu abi vajadust väidetava

kõrgenenud vererõhu tõttu olukorras, kus ta ise ägenenult suhtles (karjus) ja vastu ust

tagus. Meditsiiniõde on töötanud Viru Vanglas kolm aastat ning enne seda neli aastat

haiglaõena ja tal on ka kogemus erakorralise meditsiini ning intensiivravi valdkonnas.

Töökogemus ei anna alust kahelda meditsiiniõe pädevuses.

10. Väites raviviga ja kahju tekkimist pidi seda tõendama kaebaja kui patsient ise (VÕS §

770 lg 3). 1. veebruaril 2023 toimunu on kaebaja tervisekaardis dokumenteeritud (dtl 7).

Meditsiiniõde on kirjeldanud olukorda ning selgitanud, et vererõhuravi korrigeerimiseks

tuleb teha avaldus pereõele.

11. Kaebaja tervisekaardi kandest ilmneb, et kaebaja vestles järgmisel hommikul üksuse

meditsiiniõega kaevates peavalu, kuna ei maganud öösel korralikult. Meditsiiniõde on

sissekandes (dtl 9) konstateerinud: „Visuaalsel vaatlusel on lauba piirkonnas punetav

hematoom umbes 1x1 cm“. Pole küll välistatud, et hematoomi võis põhjustada väidetav

kukkumine, kuid tõendatud pole, et väidetav kukkumine ja hematoomi teke ning kaebaja

väidetavalt halb enesetunne olnuks seoses. Isegi kui tunnustada sellist seost, saaks tekkinud

kahju (väikesemõõduline hematoom) hinnata väheseks.

12. Seega ei saanud meditsiinitöötaja tegevus kaebaja kohtlemisel olla ka õigusvastaselt

väärikust alandav RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Rahulolematus osutatava

tervishoiuteenusega, mis võis objektiivselt võttes olla küll täiesti nõuetekohane ja piisav,

võib tekitada isikul ikkagi muret ja hirmu, kui isik ise seda piisavaks ei pea. Seadmata

kahtluse alla hüpertoonia diagnoosi ning sagedasti kõrge vererõhu tõsidust kaebaja jaoks,

ei ole siiski usutav, et kaebaja hirmutunne oli sedavõrd tugev, et seda võiks määratleda

väärikust alandava kohtlemisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Ka ei ilmne haldusasja

tõenditest, et kaebaja oleks öösel pärast valveõe visiiti käitunud viisil, mida saaks mõista

kui abivajaduse väljendust (karjumine, lärmi tekitamine), millele vangla saanuks

reageerida.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse

tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja hinnangul otsust tehes on halduskohus tuginenud oletustele.

Vangla oma tegevusega tekitas kaebajale stressi, vaimset ja psüühilisi kannatusi, valu ja

hingepiina, kahjustas kaebaja tervist ja ähvardas elu.

Kohus leidis, et valvemeedikutel ei ole kohustust osutada vältimatult mistahes

tervisehoiuteenuseid. See on aga ebainimlik ja vastuolus VangS § 41 lg-ga 1.

Kui patsient kurdab meedikule, et tal on halb enesetunne seoses kõrge vererõhuga, peavalu,

peapööritus ning täpsustab, et tal on diagnoositud kõrgvererõhutõbi siis peabki meedik veenduma

vererõhumõõtmisega, et tegemist ei ole ohtliku olukorraga ning vajadusel andma vererõhku

alandavat ravimit. Valvemeedikut ei õigusta see, et tal ei olnud kaasas tonomeetrit ega vererõhku

alandavaid ravimeid.

Kuna hommikune vererõhu mõõtmine andis näiduks 154/100 mm/Hg on eluliselt usutav, et

õhtune vererõhu näit oli palju kõrgem.

Nõustuda ei saa kohtuga selles, et meditsiiniõe töökogemus tõendab, et ta võib tingimusteta

kindlaks määrata vältimatu abi vajadust.

Õigusvastane on olukord, kus meedik võtab patsiendi vastu valvuri juuresolekul.

Öösel tualetist väljudes läksid kaebajal kõrvad lukku ja silme eest läks mustaks, ta kukkus

põrandale. Hommikul fikseeriti kaebaja laubal hemotoom. Kuidas veel võiks kaebaja tõendada, et

kukkumine ja hemotoomi teke ning halb enesetunne on omavahel seotud?

Kaebaja palub välja nõuda Viru Vanglalt 2. veebruari 2023. a videosalvestised osakonna

koridorist, et kas tegemist oli väikesemõõdulise hemotoomiga või haavaga.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja

palub jätta see rahuldamata. Ühtlasi palub vastustaja jätta rahuldamata kaebaja taotlus

täiendava tõendi kogumiseks.

Vastustaja leiab, et üldteadaolevaks saab pidada asjaolu, mille kohaselt isiku enda tegevusega on

võimalik vererõhu väärtust mõjutada, eeskätt kergitada – kiired liigutused, nö enese üles kütmine,

lihaspinge jms. Tegemist ei pruugi olla eesmärgiga vererõhu väärtust muuta, kuid selline tagajärg

saabub paratamatult. Seega ei saakski peale ärritushoogu objektiivset mõõtetulemist.

Kaebaja seisundi kirjelduse kohaselt oli tema tervislik seisund 1. veebruaril 2023 ilmselgelt

selline, mis võimaldas tegutseda ega vajanud seetõttu erakorralist sekkumist. Kuna kaebajal

erakorralise abi vajadust ei olnud, siis oli tegemist probleemiga, mida sai lahendada plaaniliste

vastuvõttude käigus.

Vaidluse all ei ole, et ravi oli kaebajal tagatud. Ainuüksi kaebaja muretsemine oma tervise pärast

ei ole inimväärikuse alandamine tervishoiuteenuse osutamise kontekstis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus on põhjalikult selgitanud vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tekkivate

suhete õiguslikku iseloomu ning vältimatu arstiabi osutamise kohustust ja tingimusi.

Samuti on halduskohus tõenditele tuginedes selgitanud, miks praegusel juhul ei saa jaatada

vältimatu arstiabi vajadust ning seega ka vastustaja tegevuse õigusvastasust, kaebajale

tervisekahju tekkimist või põhjuslikku seost kaebajal tuvastatud hematoomi ning vastustaja

tegevuse vahel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid

ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

16. Kaebaja taotleb nõuda Viru Vanglalt välja 2. veebruari 2023. a videosalvestised

eluosakonna koridorist, et hinnata, kas kaebaja vigastus oli väikesemõõduline hemotoom

või haav.

Samasisulise taotluse esitas kaebaja praeguses asjas ka ühes apellatsioonkaebusega Tartu

Halduskohtu 16. novembri 2023. a otsuse peale. Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata 23.

oktoobri 2024. a määrusega, leides et asjaolu on tõendatud kaebaja tervisekaardi väljavõttega (dtl

9). Liiati ei ole asja lahendamise seisukohast määravat tähtsust sellel, kas tegu on hematoomi või

haavaga. Samuti ei oleks ilmselt võimalik turvakaamera salvestise põhjal sellist vahet teha.

Ringkonnakohus on jätkuvalt toodud seisukohal. Arvestades, et teadaolevalt toimub vanglas

videokaamerate salvestamine samale andmekandjale ja seega salvestiste perioodiline

ülekirjutamine, ei oleks vanglal praegusel ajal enam ka võimalik esitada salvestist 2. veebruari

2023 kohta. Seetõttu jääb kaebaja taotlus rahuldamata.

17. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus tugines asja lahendades oletustele

ega tuvastanud asjaolusid nõuetekohaselt.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

18. Kaebaja ei selgita, millise asjaolu tuvastamisega ta ei nõustu. Vaidlust ei ole, et

kaebajal on tuvastatud kõrgvererõhutõbi. 1. veebruaril 2023 pärast kaebaja mitut

pöördumist valvuri poole meditsiinitöötaja kutsumiseks, mille käigus kaebaja ei avaldanud

oma soovi täpsemat põhjust, tuli meditsiiniõde kaebaja kambri juurde, kuid tal ei olnud

kaasas kõrge vererõhu alandamiseks ravimeid. Meditsiiniõde hindas kaebaja seisundit

visuaalselt ega pidanud vajalikuks vältimatu abi korras kaebajale ravimite andmist ega

uuringuid. Järgmisel hommikul mõõtis meditsiinitöötaja kaebaja vererõhuks 154/100 mm/

Hg.

19. Arusaamatuks jääb, millises osas heidab kaebaja halduskohtule ette oletustele

tuginemist, kui faktiliste asjaolude üle vaidlust ei ole. Ekslik on kaebaja arusaam, et

faktiliste asjaolude pinnal pidi halduskohus tuvastama, et 1. veebruari õhtul oli kaebajal

oluliselt kõrgem vererõhk kui mõõdeti järgmisel hommikul. Kaebaja ei ole selgitanud ega

tõendanud, et see tingimata nii oleks. Vabalt kättesaadavad materjalid viitavad

võimalusele, et tavapäraselt on kõrgvererõhutõbe põdevatel isikutel õhtune vererõhk

madalam ja ööpäeva jooksul kõige kõrgem vererõhk esineb hoopis hommikul1.

Ringkonnakohus mõistab, et kaebaja individuaalse eripära tõttu võib tema olukord olla

erinev, kuid asjas puuduvad andmed, mis lubaksid sellise järelduse teha. Kaebaja ei väida,

et meditsiinitöötajad oleks tuvastanud, et kaebajal on kõrgem vererõhk just õhtuti või, et

muul põhjusel tuleks seda kaebaja puhul eeldada. Seetõttu ei ole alust järeldada järgmisel

hommikul mõõdetud vererõhu näitajale tuginedes kaebaja eriliselt kõrget vererõhu näitu

eelmise õhtu kohta. Kaebaja sellekohase eelduse seab täiendavalt kahtluse alla tema väide,

et arstiabita jätmise tõttu tundis ta öö jooksul tugevat ärevust ja hirmu on tervise ja elu

pärast. Teadaolevalt on tugev stress asjaolu, mis aitab kaasa vererõhu tõusule. Seega ei saa

välistada, et hommikul mõõdetud vererõhu näit oli seotud väidetavate öiste läbielamiste ja

vähese une, mitte õhtuse eriti kõrge vererõhuga.

20. Kaebaja leiab sedagi, et meditsiinitöötaja oli õhtul kohustatud mõõtma kaebaja

vererõhku, sest kaebajal on diagnoositud kõrgvererõhutõbi ning ta kaebas peavalu ja

peapööritust. Ka selles küsimuses kaebaja eksib.

Meditsiinitöötaja selgitas, et hindas kaebaja seisundit tema käitumise põhjal. Olukorras, kus

kaebaja oli ärritunud ja tegutses aktiivselt oli võimalik hinnata, et kaebaja ei olnud seisundis,

milles ta vajanuks vältimatut arstiabi. Raske on näha, et meditsiinitöötaja hinnang oleks ilmselt

ekslik. Ka meditsiini valdkonna eriteadmisteta on mõistetav, et tugev peapööritus ja

tasakaaluhäired takistavad inimesel püstiasendis tavapärast sujuvat liikumist, häirides

koordinatsiooni ja on seega eeldatavalt tuvastatavad ka pelgalt isiku vaatlemisel. Arvestades veel

asjaoluga, et ärritusseisund ja kehaline pingutus on vererõhku ajutiselt suurendavad tegurid, on

arusaadav seegi, et meditsiiniõde ei pidanud vajalikuks tuvastada kaebaja vererõhu näitu mõõtmise

teel. Mõõtmisel saadud tulemus oleks kajastanud kaebaja ärritusseisundi mõju, mitte kaebaja

tervislikku olukorda üldisemalt. Seetõttu ei ole asja lahendamisel oluline, et meditsiiniõel ei olnud

kaasas seadet vererõhu mõõtmiseks ega vererõhu alandamise ravimeid.

21. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et meditsiiniõe töökogemus, s.h

erakorralise meditsiini osakonnas lisab kindlust sellele, et lisaks teoreetilistele

erialateadmistele olid tal ka praktilised oskused ja kogemused ohtlikult kõrge vererõhuga

isiku seisundi äratundmiseks. Kaebaja vaidleb sellele seisukohale küll vastu, kuid ei

selgita, miks meditsiiniõe hinnang ei ole usaldusväärne tema töökogemusele vaatamata.

Tähelepanuväärne on siinkohal, et kaebaja ei väida, et tal oleks esinenud kõrge vererõhuga

seostatavaid vaevusi meditsiinitöötaja visiidi järel või muul ajal enne öörahu. Seegi viitab

kaudselt, et kaebaja tegelikkuses ei vajanud vältimatut meditsiiniabi. Kaebaja väidetest võib aru

saada, et tema hinnangul pidanuks meditsiinitöötaja osutama kaebajale koheselt tervishoiuteenust

ka juhul, kui kaebaja ei vajanud erakorralist abi. Vastavalt VangS § 53 lg-le 1 vanglal aga sellist

kohustust ei ole. Kui kaebaja ei vajanud erakorralist meditsiiniabi, siis on täiesti kohane, et kaebaja

võimalik tervisprobleem jäi lahendamiseks tavakorras perearstile. Sellist regulatsiooni ei ole

põhjust pidada kaebaja väärikust alandavaks. On ilmne, et töövälisel ajal ei ole võimalik tagada

tervishoiuteenust samas mahus ja kvaliteediga kui tööpäeva jooksul. Siiski oli kaebajale tagatud

abi edasilükkamatu terviserikke korral ning seega maandatud oluline oht kaebaja elule ja tervisele.

Teistsugusele järeldusele ei vii asjaolu, et kaebaja ise ei olnud rahul talle osutatud

tervishoiuteenuse kvaliteediga. Ka vabaduses viibivatele isikutele ei ole töövälisel ajal tagatud

tervishoiuteenus samas ulatuses nagu tööpäeva jooksul.

1 Vt nt https://tervis.postimees.ee/7864821/proviisor-selgitab-millal-moota-vererohku-ja-mis-voib-aidata-seda-

alandada või https://kodus.ee/artikkel/millal-vererohk-koige-korgem-millal-koige-madalam

22. Olukorras, kus meditsiinitöötaja õiguspäraselt hindas kaebaja terviseseisundit ja

kaebajal ka seejärel ei avaldunud seisundit, mis vältimatult vajanuks meditsiinilist abi, ei

saa väita, et vastustaja oleks kaebaja kohtlemisel eksinud inimväärikuse austamise

kohustuse (VangS § 41 lg 1) vastu. Kaebaja väidab siinkohal, et tundis tugevat hirmu oma

tervise ja elu pärast. Samas ei saa sellest järeldada, et vastustaja oleks põhjustanud

kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas kinnipidamisega. Väidetav hirmutunne on kaebaja reaktsioon tema enda

subjektiivsele hinnangule oma terviseseisundi ja abi saamise võimaluste kohta. Kaebaja

hinnang aga ei lange kokku asjas tuvastatud asjaolude pinnal tehtud järeldusega, et

tegelikkuses kaebaja erakorralist abi ei vajanud ja vastustaja ei rikkunud vältimatu abi

tagamise kohustust.

23. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et kaebaja enda sõnul ööl vastu 2.

veebruari 2023 pearingluse tõttu kaotas hetkeks teadvuse, kukkus ja sai peavigastuse.

Esmalt ei saa kaebaja vigastust pidada kuigi tõsiseks, arvestades, et kukkumise järel kaebaja ei

pidanud vajalikuks kutsuda abi ja hommikul meditsiinitöötaja üksnes fikseeris vigastuse olemasolu

(hematoom ca 1x1 cm), kuid ei pidanud vajalikuks mingitki ravi ega täiendavaid uuringuid. Ka

kaebaja ise ei väida, et vigastus oleks põhjustanud talle valu või kannatusi.

Teiseks ei ole tuvastatav, kas vigastuse tekkimise mehhanism vastab kaebaja väidetule, s.h kas

kaebaja kaotas tasakaalu erakordselt kõrge vererõhu tõttu. Kuna kaebaja jättis intsidendi järel abi

kutsumata, siis ei ole tõendeid sündmuse asjaolude ja kulu kohta. Meditsiinitöötaja ei tuvastanud

vigastuse tekkimise mehhanismi ja vigastuse põhjuste kohta on olemas üksnes kaebaja enda

selgitus. Kuigi teadaolevalt on kõrge vererõhk seotud pearingluse ja tasakaaluhäiretega ei saa

jätkuvalt mööda vaadata sellest, et meditsiiniõe õhtuse visiidi järel ei avaldunud kaebajal kõrge

vererõhuga seostatavaid sedavõrd ägedaid sümptomeid, mis viinuks kaebaja teadvuse ja/või

tasakaalu kaotamiseni. Ajaliselt hiljem, juba öösel, toimunud sündmusel võib aga olla muidki

põhjuseid kui erakordselt kõrge vererõhk. Teadaolevalt võib tasakaalu mõjutada näiteks sügavast

puhkeseisundist äkiline püstiasendisse tõusmine. HKMS § 59 lg 1 ja VÕS § 770 lg 3 järgi on

põhjuslik seos kahju hüvitamise nõude eeldus, mida tulnuks kaebajal endal tõendada. Seda ei ole

kaebaja aga suutnud. Tegemist ei ole ka olukorraga, kus tervishoiuteenuse dokumenteerimata

jätmisega oleks tõendamiskoormus vastustajale üle läinud. Kuna kaebaja vigastuse saamisel abi ei

kutsunud, siis põhjustas kaebaja ise olukorra, kus potentsiaalse põhjusliku seose tuvastamist

võimaldavad asjaolud jäid fikseerimata.

24. Eeltoodu alusel jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

25. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest. HKMS § 118 lg 2

järgi jääb see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

26. Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)