2-23-8169/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 24. september 2025

Tsiviilasja number

2-23-8169

Tsiviilasi

Kait Tiisleri avaldus täitemenetluse lõpetamiseks täiteasjas

nr 170/2012/1466 nõude täitmise aegumise tõttu

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. mai 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marvic Transport OÜ määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik/sissenõudja): Marvic

Transport OÜ (rk: 11195136), esindaja vandeadvokaat Kaarel

Berg

Vastustaja

(avaldaja/võlgnik):

Kait

Tiisler

(ik:

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 2. mai 2025 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Marvic Transport OÜ kanda. Kait Tiisleril

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

3. Võtta asja juurde tsiviilasja nr 2-15-10983 toimikust Tartu Maakohtu 24. juuli 2015,

5. augusti 2015 ja 13. septembri 2016 määrused.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Kait Tiisler (avaldaja/võlgnik) esitas 05.06.2023 maakohtule avalduse kohtutäitur Aive

Kolsari menetluses olevas täiteasjas nr 170/2012/1466 täitemenetluse lõpetamiseks nõude

täitmise aegumise tõttu.

Avalduse kohaselt on täiteasjas täitedokumendiks Tartu Maakohtu 17.02.2010 otsus

tsiviilasjas nr 2-09-6209. Täitemenetlus on alustatud sissenõudjate Marvic Transport OÜ

(puudutatud isik/sissenõudja) ja Viktor Poklonski avalduse alusel 06.09.2012, s.o enam kui 10

aastat tagasi.

2. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu. Nõude täitmine ei ole aegunud, kuna aegumine on

katkenud ja peatunud pikaks ajaks.

Võlgnik on nõuet tunnustanud 29.12.2014, 08.01.2015, 05.07.2015 ja 27.07.2015 e-kirjades

ning aegumise katkemise tulemusel ei saabu aegumistähtaeg enne 27. juulit 2025.

Aegumine oli peatunud järgmistel perioodidel:

- 06.05.–12.06.2013 (37 päeva) läbirääkimiste ajaks võlgnevuse tasumiseks;

- 18.10.–11.11.2013 (24 päeva), kui võlgnik esitas kaebuse kohtutäituri tegevusele võlgniku

kinnisasja arestimisel;

- 08.11.2013–23.04.2014 (166 päeva), kui kohtutäitur esitas kohtusse avalduse uue hindamise

korraldamiseks;

- 29.12.2014–27.07.2015 (210 päeva) läbirääkimiste ajaks võlgnevuse ajatamiseks;

- 27.07.2015–31.12.2016 (523 päeva), kuna 27.07.2015 kokkuleppe järgi andis sissenõudja

võlgnikule täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks 2016. a lõpuni.

Alternatiivselt peatus aegumine perioodil 03.08.2015–13.09.2016 (407 päeva) tsiviilasja nr

2-15-10983 (võlgniku kaebus kohtutäituri otsusele) menetluse ajaks.

Kokku oli aegumine peatunud 960 päeva. Kui läbirääkimised ei toimunud alates 29.12.2014,

vaid 27.06.–27.07.2015, s.o 30 päeva, oli aegumine peatunud vähemalt 780 päeva.

Aegumine pikenes peatumise tulemusena kuni 23.04.2025 ja nõude täitmine ei aegu enne 23.

juunit 2025. Alates 07.06.2023 on aegumine peatunud, kuna täitemenetlus peatati

kohtumääruse alusel.

Alternatiivselt on võlgniku käitumine olnud vastuolus hea usu põhimõttega, mis välistab

aegumise kohaldamise. Teise alternatiivina on sissenõudjal kui pandipidajal tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 1451 lg 1 alusel õigus nõuda nõude rahuldamist sõltumata

aegumisest.

3. Kohtutäitur A. Kolsar teatas vastuseks kohtunõudele, et täitemenetlus on alustatud

06.09.2012 sissenõudja samal kuupäeval esitatud täitmisavalduse alusel. Menetlusosalised on

täitemenetluses avaldanud, et neil on kokkulepe nõude tasumiseks.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 02.05.2025 määrusega avalduse ning lõpetas täitemenetluse

täiteasjas nr 170/2012/1466 Tartu Maakohtu 17.02.2010 otsusest tsiviilasjas nr 2-09-6209

tuleneva Marvic Transport OÜ nõude osas nõude täitmise aegumise tõttu.

Maakohus tühistas maakohtu 07.06.2023 esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Määruse kohaselt on täiteasjas täitedokumendiks 17.02.2010 kohtuotsus tsiviilasjas nr

2-09-6209, mis on kohtute infosüsteemi andmetel jõustunud 17.02.2010. Kohtuotsus on

täitmiseks esitatud 06.09.2012 ja samal kuupäeval on kohtutäitur alustanud ka täitemenetlust,

st täitedokumendist tuleneva nõude aegumine katkes ja algas uuesti 06.09.2012 ning

kümneaastane aegumistähtaeg oleks lõppenud 06.09.2022.

Maakohus leidis, et sissenõudja ei ole toonud välja asjaolusid, millest saaks järeldada, et

nõude täitmise aegumine oleks katkenud TsÜS § 158 alusel seoses nõude tunnustamisega.

Kohtupraktikas on leitud, et nõude tunnustamist täitemenetluses ei loeta täitmise aegumise

katkemise aluseks nagu muude nõuete puhul, kuna täitedokumendiga on nõue täitemenetluse

jaoks formaalselt tunnustatud. Seega ei saanud nõude täitmise aegumine katkeda seoses nõude

tunnustamisega võlgniku poolt 29.12.2014, 08.01.2015, 05.07.2015 ja 27.07.2015.

Täidetud ei ole ka TsÜS §-st 162 ja § 167 lg-st 1 tulenevad tingimused aegumise peatumisele

06.05.–12.06.2013, 18.10.–11.11.2013, 29.12.2014–27.07.2015 ja 27.07.2015–31.12.2016.

Esitatud e-kirjadest nähtub, et sissenõudja ja võlgnik on pidanud täitemenetluses läbirääkimisi

võlgnevuse tasumise osas ning et pooltel on etteheiteid kohtutäituri tegevusele. TsÜS § 167 lg

1 alusel aegumistähtaja peatumise eeldus on, et nõude sundtäitmise asjaolude üle peetavate

läbirääkimiste ajaks on peatatud ka täitemenetlus (RKTKm 11.05.2022, 2-21-10665, p-d 12.2,

12.3). Asjaoludest ei nähtu, et poolte vahel oleks toimunud läbirääkimisi või sõlmitud

maksegraafik, mille ajaks oleks täitemenetlus kohtutäituri poolt peatatud, mh võlgniku kontod

ja kinnistu aresti alt vabastatud. Kohtutäituri abi on küll 08.01.2015 kirjas sissenõudja

avaldusel peatanud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 46 lg 1 p 1 alusel täitemenetluse, kuid

16.07.2015 otsuses märgib kohtutäitur, et ta ei ole teinud asjas otsust täitemenetluse

peatamiseks. Võlgnik esitas 22.07.2015 kaebuse kohtutäituri 16.07.2015 otsusele täiteasjades

nr 170/2012/1466 ja 170/2012/1467. Võlgnik vaidlustas täituri tegevust, mis seisnes

kinnisasja enampakkumise korraldamises ajal, kui täitemenetlus oli peatatud. Kohus jättis

13.09.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-10983 kaebuse rahuldamata. Samuti on kohus

jätnud rahuldamata võlgniku taotluse täitemenetluse peatamiseks esialgse õiguskaitse korras.

Kohtu põhjenduste kohaselt edastas sissenõudja täiturile vaid e-kirja, kuid ei esitanud täituri

abi nõudmisel digitaalallkirjaga avaldust täitemenetluse peatamiseks, seega puudus täituril

alus täitemenetluse peatamiseks. Kohtutäituril ei olnud seega takistatud täitemenetluse

jätkamine ja menetlusosalistele oli selge, et täitemenetlust ei peatatud. Samuti ei ole

kohtutäitur välja toonud, et ta oleks kokkuleppel hoidunud täitetoimingutest. Täitemenetluse

peatamist või täitetoimingutest hoidumist ei saa järeldada väitest, et kohtutäitur ei ole uut

enampakkumist välja kuulutanud.

Samuti ei ole põhjendatud lugeda nõude täitmise aegumist peatunuks ajaks, mil kohtutäitur

lahendas võlgniku kaebust kinnisasja arestimisel ainuüksi seetõttu, et kohtutäitur ei alustanud

sel perioodil, 18.10.–11.11.2013, kinnisasja enampakkumist.

Täitemenetlus ei olnud perioodil 27.07.2015–31.12.2016 peatunud ka TsÜS § 162 lg 1 alusel.

Sissenõudja 27.07.2015 e-kirjast, kus sissenõudja on märkinud, et: „saadan kohtutäiturile kirja

nii, et müüki ei tuleks lootuses, et meie kokkulepped kehtivad ja sa tegeled minu võlaga edasi

ilma kohtutäiturite vahenduseta hiljemalt järgmisel aastal, siis kui üks teine võlanõudja on

rahuldatud“, ei saa tuvastada kokkulepet, mille alusel oli võlgnikule antud täiendav tähtaeg

võla tasumiseks. Sissenõudja ei ole peale 27.07.2015 esitanud kohtutäiturile avaldust

täitemenetluse peatamiseks. Sissenõudjad on esitanud 08.07.2015 ja 29.07.2015 kaebused

kohtutäituri tegevuse peale. Kohus ei lahendada aegumise üle otsustamisel etteheiteid täituri

tegevusele.

Põhjendatud ei ole ka lugeda TMS § 218 lg 1 alusel kohtule esitatud võlgniku kaebust

kohtutäituri otsusele võrdsustatuks TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohase hagita menetlusega ning

lugeda selle menetlemise ajaks täitmine peatunuks.

Kohus luges TMS § 74 lg 8 alusel algatatud kohtumenetluse tsiviilasjas nr 2-13-53225

võrdustatuks TsÜS § 160 lg 2 p 3 järgse hagita menetlusega ja selle toimumise ajaks täitmise

aegumise peatunuks 08.11.2013–22.05.2014 (195 päeva).

Käesolevas tsiviilasjas on täitemenetlus peatatud 07.06.2023 kohtumääruse alusel.

Seadusandja ei ole andnud kohtule aegumise üle otsustamisel võimalust arvestada võlgniku

käitumisega täitedokumendi täitmisel. Tegemist on formaalse aegumistähtaja hindamisega.

Iseenesest on erandlikel asjaoludel võimalik lugeda aegumisele tuginemine hea usu põhimõtte

vastaseks. Maakohtu hinnangul selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Selleks ei anna alust

asjaolu, et võlgnik on tõenäoliselt hoidunud kõrvale võla tasumisest või kasutanud oma

õiguste realiseerimiseks seadusest tulenevaid võimalusi. Ei nähtu, et võlgnik oleks

täitemenetluses teadlikult ja tahtlikult kahjustanud võlausaldaja õigusi.

Maakohus ei nõustunud ka sissenõudja TsÜS § 1451 lg 1 käsitlusega. Riigikohus on leidnud

(3-2-1-153-10, p 13), et TsÜS § 1451 kohaldamist piirab ajaliselt TsÜS § 157

täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumise kohta, st kohese sundtäitmise kokkuleppe

olemasolul on hüpoteegipidajal aega kümme aastat tagatud nõude sissenõutavaks

muutumisest pöörduda kohtutäituri poole hüpoteegi realiseerimiseks.

Kümneaastane aegumistähtaeg oleks lõppenud 06.09.2022, kuid aegumistähtaeg pikenes 195

päeva võrra. Seega nõude täitmine aegus 20.03.2023 ja täitemenetlus tuleb TMS § 2231 lg 1

alusel täitedokumendist tulenevate nõuete täitmise osas lõpetada.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. Marvic Transport OÜ esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 02.05.2025

määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jätta K. Tiisleri avaldus rahuldamata

ja menetluskulud K. Tiisleri kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt:

1) leidis maakohus ebaõigesti, et aegumine ei katkenud TsÜS § 158 lg 1 alusel. Nõue saab

katkeda tunnustamisega ka täitemenetluses (RKTKm 11.05.2022, 2-21-10665, p 12.1).

Võlgnik on 29.12.2014, 08.01.2015, 05.07.2015 ja 27.07.2015 e-kirjades avaldanud selgelt

tahet tunnustada nõuet viisil, mis toob kaasa aegumise katkemise. Aegumise katkemise

tulemusel ei saabu aegumistähtaeg enne 27.07.2025 või kui võtta aluseks võlgnevuse

tunnustamine 29.12.2014, siis enne 29.12.2024;

2) oli aegumine korduvalt peatunud TsÜS § 167 lg 1 ja § 162 alusel.

Sissenõudja ja võlgnik pidasid 06.05.–12.06.2013 (37 päeva) läbirääkimisi võlgnevuse

tasumiseks, mida kinnitab e-kirjavahetus.

Seejärel pidasid sissenõudja ja võlgnik läbirääkimisi 29.12.2014–27.07.2015 (210 päeva).

29.12.2014 e-kirjaga pöördus võlgnik sissenõudja poole eesmärgiga kokku leppida

võlgnevuse ajatamine selliselt, et täitemenetlus peatatakse ja võlgniku konto vabastatakse

aresti alt. Läbirääkimised kestsid kuni 27.07.2015, kui sissenõudja teatas, et on nõus saatma

kohtutäiturile kirja ja peatama täitemenetluse.

Kohtutäitur on 08.01.2015 e-kirjas vastuseks sissenõudja 07.01.2015 e-kirjale kinnitanud, et

täitemenetlus on peatatud TMS § 46 lg 1 p 1 alusel. Selline peatamine vastab Riigikohtu

selgitustele (RKTKm 11.05.2022, 2-21-10665, p-d 12.2, 12.3), mille järgi ei ole nõutud, et

sissenõudja avaldus peaks olema digitaalselt allkirjastatud. Maakohtu arutlus, et puudus

kohtutäituri formaalne otsus, on sissenõudja suhtes ebaõiglane, kuna viimane oli heas usus

nõus täitemenetluse peatama.

Kokku peatus aegumine läbirääkimiste tõttu vähemalt 247 päevaks (37 + 210).

27.07.2015–31.12.2016 peatus aegumine 523 päevaks TsÜS § 162 alusel. Võlgnik tegi

27.07.2015 e-kirjas sissenõudjale taas ettepaneku enampakkumise peatamiseks ja 29.12.2014

alustatud läbirääkimised, mille alusel täitemenetlus 07.01.2015 peatati, lõppesid 27.07.2015,

kui saavutati kokkulepe, et sissenõudja annab võlgnikule täiendava tähtaja võla tasumiseks

2016. a lõpuni. Ajatamise kokkulepe on vormivaba (TlnRnKm 17.09.2021, 2-21-9534, p-d

10.1, 10.2). Seega TsÜS § 162 kohase kokkuleppe sõlmimiseks piisas sissenõudja e-kirjast.

Kohus leidis ebaõigesti, et see ei toonud kaasa aegumise peatumist, kuna sissenõudja ei olevat

esitanud kohtutäiturile eraldi avaldust. Sissenõudja oli esitanud 22.05.2015 e-kirjas taotluse

täitemenetluse peatamiseks. Võlgnevuse ajatamise tõttu aegumise peatumine ei eelda

täitemenetluse peatamise formaalset otsust (RKTKm 11.05.2022, 2-21-10665, p-d 12.3, 12.4;

TlnRnKm 17.09.2021, 2-21-9534). Seetõttu ei oma tähtsust Tartu Maakohtu 13.09.2016

määrus tsiviilasjas nr 2-15-10983, millega lahendati võlgniku kaebust.

Asjaolu, et täitemenetluses ei tehtud 10.08.2015–05.09.2022, s.o seitsme aasta jooksul, ühtegi

menetlustoimingut, kinnitab, et kohtutäitur oli arvestanud, et sissenõudja ja võlgnik olid

jõudnud kokkuleppele võlgnevuse tasumise ajatamises ning täitemenetlus oli peatatud.

Lisaks peatus aegumine 18.10.–11.11.2013. a 24 päevaks kaebuse lahendamise ajal.

18.10.2013 esitas võlgnik kaebuse kohtutäituri tegevusele 30.09.2013 kinnisasja arestimise

akti koostamisel, mis lahendati kohtutäituri 11.11.2013 otsusega. Kohtutäitur ei alustanud sel

ajal enampakkumist. Sellest järeldub, et kaebuse lahendamine takistas enampakkumise

läbiviimist.

Samuti peatus aegumine 03.08.2015–13.09.2016. a 415 päevaks tsiviilasja nr 2-15-10983

lahendamise ajal (kui see ei olnud peatunud sissenõudja antud tähtaja tõttu kuni 31.12.2016).

Võlgnik esitas 03.07.2015 ja 04.07.2015 kaebuse kohtutäituri tegevusele seoses

enampakkumise väljakuulutamisega ning kohtutäituri 16.07.2015 otsusele maakohtule

kaebuse, mis jäeti Tartu Maakohtu 13.09.2016 määrusega rahuldamata.

Kokku peatus aegumine 1404 päevaks ja aegumine ei saabuks enne 14.07.2026 või

alternatiivselt 965 päevaks (195 + 247 + 523) ning arvestades TsÜS § 168 lg-t 2 ei aeguks

nõue enne 28.06.2025. Perioodi alates 07.06.2023 kuni lõpplahendi jõustumiseni ei arvestata

aegumise perioodi hulka, kuna praeguses tsiviilasjas on täitemenetlus 07.06.2023

kohtumäärusega peatatud;

3) oli võlgniku käitumine pahatahtlik ja vastuolus hea usu põhimõttega, mis välistab

aegumisele tuginemise. Aegumise on põhjustanud võlgniku pikaajaline sihipärane tegevus,

mille jooksul on võlgnik andnud selgelt mõista kavatsusest kohustus täita, kuid ei ole

kohustust täitnud, vaid on takistanud täitemenetluses sissenõudja nõude maksmapanekut.

Võlgnik tegi korduvalt ettepanekuid võla tasumiseks täitemenetluse väliselt ja survestas

sissenõudjat täitemenetlust peatama. Pooled jõudsid kokkuleppele, et võlgnik tasub võla

2016. a lõpuks. Võlgnik esitas pidevalt kaebuseid täituri tegevusele, mis sageli päädisid

kohtumenetlustega. Kuivõrd rohkem kui kümne aasta jooksul ei ole toimunud ühtegi

laekumist, on ilmne, et võlgnikul ei olnud algusest peale kavatsust kohustust täita, vaid

eesmärk oli saavutada nõude täitmise aegumine;

4) on teise alternatiivina sissenõudjal kui pandipidajal õigus nõuda nõude rahuldamist

sõltumata aegumisest TsÜS § 1451 lg 1 alusel. Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-153-

10 ei ole asjakohane, kuna viidatud lahendi ajal kehtis täitedokumendile 30-aastane

aegumistähtaeg.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

6. K. Tiisler vaidleb määruskaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt tugineb sissenõudja tegelikkusele mittevastavatele asjaoludele, mis ei

ole seotud nõude täitmise aegumisega. Sissenõudja esitatud „kirjalikud tõendid“ enam kui

kümne aasta tagusest ajast ei tarvitse olla eluliselt usutavad (objektiivsed) ja adekvaatselt

säilinud. Maakohtu määrus, sh kohtukulude jaotus, on seaduslik ja põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Määrus tuleb jätta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning

määruskaebus rahuldamata.

8. Avaldaja esitas maakohtule avalduse TMS § 2231 lg 1 alusel, mille esimese lause kohaselt

võib võlgnik esitada kohtule avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise

tõttu, kui jõustunud kohtulahendist või muust täitedokumendist tuleneva nõude esimest korda

täitmiseks esitamisest on möödunud TsÜS §-s 157 sätestatud tähtaeg. Maakohus tuvastas, et

täiteasja täitedokumendiks on Tartu Maakohtu 17.02.2010 otsus tsiviilasjas nr 2-09-6209, mis

esitati täitmiseks 06.09.2012. Maakohus leidis, et täitedokumendist tuleneva nõude täitmise

aegumine algas seega 06.09.2012 ja kümneaastane aegumistähtaeg oleks lõppenud

06.09.2022. Neid asjaolusid menetlusosalised määruskaebemenetluses ei vaidlusta.

Menetlusosalised ei vaidlusta ka maakohtu seisukohta, et aegumine peatus tsiviilasja nr 2-13-

53225 menetluse ajal 08.11.2013–22.05.2014. a 195 päevaks TsÜS § 160 lg 2 p 3 alusel, mis

pikendas aegumistähtaega kuni 20.03.2023. Käesolevas tsiviilasjas peatati täitemenetlus

esialgse õiguskaitse korras 07.06.2023 kohtumäärusega.

9. Menetlusosalised vaidlevad endiselt selle üle, kas aegumine on katkenud avaldaja poolt

nõude tunnustamisega TsÜS § 158 lg 1 alusel, kas aegumine oli peatunud TsÜS § 167 lg 1

alusel võlgnevuse tasumiseks läbirääkimiste pidamise ajaks ning TsÜS § 162 alusel seetõttu,

et sissenõudja ja võlgnik olid jõudnud kokkuleppele võlgnevuse tasumise ajatamises, ning

samuti võlgniku vaidlustamiste tõttu lisaks maakohtu leitud 195-päevasele perioodile veel

18.10.-11.11.2013 võlgniku kaebuse lahendamise ajaks ja 03.08.2015–13.09.2016 tsiviilasja

nr 2-15-10983 lahendamise ajaks (kui see ei olnud peatunud sissenõudja antud tähtaja tõttu

kuni 31.12.2016).

Samuti on sissenõudja jätkuvalt seisukohal, et võlgniku käitumine on olnud pahatahtlik ja

vastuolus hea usu põhimõttega, mis välistab aegumisele tuginemise, ning alternatiivselt on

sissenõudjal pandipidajana TsÜS § 1451 lg 1 alusel õigus nõuda nõude rahuldamist sõltumata

nõude aegumisest.

10. Maakohus on kõigi sissenõudja väidete osas seisukoha võtnud. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki.

Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebuse väidetele järgmist.

10.1. Sissenõudja seisukoht, et võlgnik on avaldanud oma e-kirjades selgelt tahet tunnustada

nõuet viisil, mis toob kaasa aegumise katkemise, ei ole põhjendatud.

Alates 01.04.2021 on aegumise katkemist reguleerivat TsÜS §-i 158 täiendatud lõikega 3,

mille järgi ei loeta aegumist katkenuks täitemenetluses sissenõudjale võlgnetava osalise

tasumisega, intresside maksmisega, tagatise andmisega või muu teo tegemisega.

Täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu seletuskirjas (lk 12) on selgitatud, et tegemist ei ole kehtiva regulatsiooni muutmisega,

vaid sätte täpsustamisega selguse huvides.

Maakohus on asjakohaselt viidanud, et erialakirjanduses ja kohtupraktikas on leitud, et nõude

tunnustamist täitemenetluses ei loeta täitmise aegumise katkemise aluseks nagu muude nõuete

puhul, kuna täitedokumendiga on nõue nagunii juba täitemenetluse jaoks formaalselt

tunnustatud (TsÜS komm (2023) § 158, p 3.3; TlnRnKm 15.01.2024, 2-22-9760, p 14.2;

TlnRnKm 18.08.2023, 2-22-9761, p 13.2.3). Jõustunud kohtuotsus on pooltele kohustuslik

(TsMS § 457 lg 1) ning kohtulahendist tuleneva nõude hilisem tunnustamine võlgniku poolt

ei saa mõjutada jõustunud kohtuotsuse õigusjõudu ja kohustust seda täita. Seega hõlmab

„muu tegu“ TsMS § 158 lg 3 tähenduses ka seda, kui võlgnik täitemenetluses nõude täitmise

ajatamise üle peetavate läbirääkimiste käigus tunnustab sundtäidetava nõude olemasolu.

Järelikult ei saanud täiteasjas täidetava nõude täitmise aegumine katkeda seoses nõude

tunnustamisega võlgniku poolt.

10.2. Põhjendatud ei ole sissenõudja seisukoht, et nõude täitmise aegumine on olnud peatunud

TsÜS § 167 lg 1 ja § 162 alusel, s.o võlgnevuse tasumiseks läbirääkimiste pidamise ajaks

ning seetõttu, et sissenõudja ja võlgnik olid jõudnud kokkuleppele võlgnevuse tasumise

ajatamises.

Maakohus on tuginedes Riigikohtu juhistele 11.05.2022 määruses tsiviilasjas nr 2-21-10665

(p-d 12.3, 12.4) õigesti leidnud, et TsÜS § 167 ja § 162 kontekstis on aegumistähtaja

peatumise eelduseks see, et läbirääkimiste ajaks või täitmiseks antud täiendava tähtaja lõpuni

on peatatud ka täitemenetlus (või on võimaldatud muul viisil kokkulepitud täiendava tähtaja

jooksul nõude täitmist – nt vabastades arestitud pangakonto aresti alt vms, hoidudes sel ajal

ka muudest täitetoimingutest), seejuures on aegumistähtaja peatumiseks vajalik sissenõudja

avaldus täitemenetluse peatamise kohta läbirääkimiste ajaks või täitetoimingute

edasilükkamise kohta läbirääkimiste ajaks.

10.2.1. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et ehkki kohtule esitatud e-

kirjavahetusest nähtuvalt on võlgnik ja sissenõudja omavahel suhelnud ning arutanud

võlgnevuse tasumist, siis kirjavahetusest nähtuvat arutelu ei saa pidada läbirääkimisteks TsÜS

§ 167 lg 1 mõttes, sest kohtutäituri otsus täitemenetluse peatamise kohta puudub.

Kohtutäitur on oma 20.09.2023 vastuses kohtunõudele (dtl 268–269) toonud esile, et

sissenõudja saatis 22.05.2015 kohtutäiturile e-kirja täitemenetluse peatamiseks ja kohtutäitur

saatis samal päeval sissenõudjale nõude esitada avaldus allkirjastatult, kuid sissenõudja täituri

nõudele ei vastanud.

Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on Tartu Maakohus tsiviilasjas nr 2-15-10983 menetlenud

võlgniku kaebust kohtutäituri 16.07.2015 otsusele, millega kohtutäitur jättis rahuldamata

võlgniku kaebuse kohtutäituri tegevusele, mis seisnes võlgniku kinnisasja enampakkumise

korraldamises ajal, kui täitemenetlus oli väidetavalt sissenõudja 07.01.2015 e-kirja alusel

peatatud. Maakohus jättis 13.09.2016 määrusega võlgniku kaebuse rahuldamata. Maakohus

leidis nimetatud asjas, et täitemenetlus ei olnud peatatud, kuna puudus kohtutäituri vastav

otsus ja kuivõrd sissenõudja ei esitanud kohtutäiturile kohtutäituri nõutud digitaalallkirjaga

avaldust täitemenetluse peatamiseks, puudus kohtutäituril alus täitemenetluse peatamiseks.

Seega on jõustunud kohtulahendiga tuvastatud, et ka sissenõudja 07.01.2015 e-kirja ja

kohtutäituri abi 08.01.2015 vastuse alusel ei ole täitemenetlus olnud peatatud.

Määruskaebuse esitaja arvamus, et sissenõudja avaldus ei pea olema (digi)allkirjastatud ja

puudub vajadus kohtutäituri poolt täitemenetluse peatamise kohta formaalse otsuse

vormistamiseks, ei ole ringkonnakohtu hinnangul õige. Kuivõrd läbirääkimiste ajal ei ole

täitemenetluse läbiviimine takistatud, on oluline fikseerida läbirääkimiste alguse ja lõppemise

aeg ning selleks on kohtupraktika kohaselt vajalik kohtutäituri otsus. Vastavalt

kohtutäiturimäärustiku § 16 lg-le 1 on kohtutäitur kohustatud ametialase elektronposti

vahendusel vastu võtma digitaalallkirjaga dokumente. Määrustiku § 23 lg 2 kohaselt eeldab

kohtutäitur, et avalduse esitanud isik on tuvastatud, kui isik edastab digitaalallkirjaga

dokumendi või on avaldusele lisanud asjakohaseid dokumente või andmeid.

10.2.2. TsÜS § 162 kohaldub kohtupraktika kohaselt täitedokumendist tuleneva nõude

aegumistähtaja peatumisele võlgnikule täitmiseks täiendava tähtaja andmise (maksegraafiku

sõlmimise) korral samuti kindlate eelduste olemasolul. Nimelt tuleb täitemenetluses

maksegraafiku kokkuleppimisel selle kehtivuse ajal täitemenetlus kas peatada või võimaldada

muul viisil maksegraafiku täitmist (nt vabastada arestitud pangakonto aresti alt vms),

hoidudes sel ajal ka muudest täitetoimingutest (RKTKm 11.05.2022, 2-21-10665, p-d 12.3,

12.4).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et esitatud asjaoludest, sh sissenõudja

27.07.2015 e-kirjast (dtl 70) ei saa tuvastada, et poolte vahel oli lepitud kokku

(võlaõigusseaduse § 9 lg 1 ja TsÜS § 162 mõttes) võlgnikule kuni 2016. a lõpuni nõude

täitmiseks täiendava tähtaja andmine. Poolte e-kirjavahetusest nähtub selgelt vaid võlgniku

soov vältida oma kinnisasja sundmüüki. Sissenõudja ei ole võlgnikule 27.07.2015 e-kirjas

lubatud täitemenetluse peatamise avaldust kohtutäiturile esitanud. Võlgnik ei ole vaielnud

vastu sissenõudja väitele, et võlgnik ei ole sissenõudjale võla katteks mitte midagi maksnud,

st ka võlgnik ei ole sissenõudja väidetud kokkulepet täitma asunud.

Kohtutäituri vastusest kohtunõudele ei nähtu, et kohtutäitur oleks leidnud, et poolte vahel oli

sõlmitud võla tasumiseks kokkulepe (tähtajaga 2016. a lõpp) ning et kohtutäitur oleks seetõttu

teinud täitemenetluse peatamise otsuse või vabastanud võlgniku pangakonto kokkuleppe

täitmise ajaks aresti alt vms või kokkuleppel sissenõudjaga hoidunud peale 2015. a-t

täitetoimingutest. Ainuüksi asjaolust, et kohtutäitur ei ole peale 2015. a suvel välja kuulutatud

enampakkumise nurjumist kuni 2022. a sügiseni täitetoiminguid teinud, ei ole ringkonnakohtu

hinnangul võimalik järeldada kokkuleppel täitetoimingutest hoidumist. Kohtutäitur on olnud

täitemenetluse läbiviimisel pärast 2015. a-t passiivne mitte ainult väidetava täiendava tähtaja,

s.o 2016. a lõpuni, vaid kuni 2022. a sügiseni (olles samas tsiviilasjas nr 2-15-10983 esitatud

väidete järgi seisukohal, et täitemenetlus ei ole peatatud).

Ülaltoodut kokku võttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et puudub alus lugeda, et

nõude täitmise aegumine oli mingil perioodil peatunud TsÜS § 167 ja § 162 alusel.

10.3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asunud õigele seisukohale ka seonduvalt

võlgniku poolt kohtutäituri tegevuse/otsuste peale esitatud kaebustega.

Maakohus on õigesti leidnud, et TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku

poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks ning sama sätte lg 2 p 3 järgi

on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus

hagita menetluses. Õiguskirjanduses (TsÜS (2023) § 160 p 3.3.2.c) on leitud, et nõude

täitmise aegumine peatub nende sätete alusel ainult sellise hagita menetluse avalduse

esitamisega, mille alusel algatatud kohtumenetluse ajal ei saa sissenõudja täitemenetluses oma

õigusi realiseerida. Sellisel juhul ei saa faktiliselt täitemenetlust läbi viia, samas on aegumise

peatumise algus- ja lõppaeg selged. Täitemenetluse peatamine võib nõude täitmise aegumise

peatunuks lugemiseks vajalik olla neil juhtudel, kus täitemenetluse läbi viimist saab

olenemata kohtumenetlusest jätkata.

Nagu eespool öeldud, ei ole vaidlust, et nendele kriteeriumitele vastab tsiviilasja nr 2-13-

53225 menetlus, mille tõttu peatus nõude täitmise aegumine 08.11.2013–22.05.2014. a 195

päevaks.

Võlgniku poolt 18.10.2013 kohtutäiturile esitatud kaebus, mille täitur lahendas 11.11.2013,

TsÜS § 160 lg 1, lg 2 p 3 alusel nõude täitmise aegumist ei peatanud ning ka kohtutäitur ei ole

täitemenetlust kaebuse esitamise tõttu TMS § 46 lg 2 p 1 alusel peatanud. Samuti ei teinud

seda tsiviilasja nr 2-15-10983 menetlus 03.08.2015–13.09.2016. Seejuures on Tartu

Maakohus jätnud viimatinimetatud tsiviilasjas 24.07.2015 ja 05.08.2015 määrustega

rahuldamata võlgniku taotluse kinnisasja suhtes toimuva enampakkumise peatamiseks või

tühistamiseks esialgse õiguskaitse korras. Maakohus on 24.07.2015 määruses mh märkinud,

et kui ebaseadusliku täitetoimingu tagajärjel toimub omandi üleandmine, on võlgnikul

võimalik oma õigusi kaitsta hagimenetluses.

10.4. Sissenõudja on oma kirjalikus vastuses avaldusele viidanud Tartu Maakohtu 13.09.2016

määrusele tsiviilasjas nr 2-15-10983 ning maakohus on määruses lisaks viidanud nimetatud

tsiviilasjas tehtud lahenditele, millega on jäetud rahuldamata võlgniku esialgse õiguskaitse

taotlused. Nimetatud kohtumääruseid ei ole käesoleva asja juurde esitatud/võetud.

Ringkonnakohus võtab seetõttu kohtute infosüsteemist täiendavalt asja materjalide juurde

tsiviilasjast nr 2-15-10983 Tartu Maakohtu 24.07.2015, 05.08.2015 ja 13.09.2016 määrused.

10.5. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga ka seda, et sissenõudja esiletoodud

asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, et täitemenetluse kestel esinesid avaldaja käitumises

sellised erandlikud asjaolud, millest tulenevalt saaks lugeda aegumisele tuginemise hea usu

põhimõtte järgi lubamatuks. Asjaolud, et võlgnik on esitanud kohtutäiturile ja kohtule

seaduses lubatud kaebusi ja taotlusi (mis seaduses ettenähtud juhul on ka aegumise peatanud)

ning on andnud sissenõudjale võla tasumise kohta erinevaid lubadusi, selliseks järelduseks

alust ei anna. Võlgniku lubadused täitemenetluse läbiviimist ei takista.

Kohtutäituri vastusest kohtunõudele nähtub, et pärast Tartu Maakohtu poolt tsiviilasjas nr

2-15-10983 13.09.2016 tehtud määrust, millega jäeti võlgniku kaebus rahuldamata

põhjendusel, et täitemenetlus ei olnud peatatud, kuivõrd puudusid kohtutäituri vastav otsus ja

sissenõudja allkirjastatud avaldus täitemenetluse peatamiseks (mille esitamist oli kohtutäitur

nõudnud), pöördus sissenõudja kohtutäituri poole täitemenetluse jätkamiseks alles

05.09.2022. Sissenõudja oli tsiviilasjas nr 2-15-10983 menetlusosaline ja teadlik maakohtu

määrusest ning seega ka asjaolust, et täitemenetlus ei olnud peatatud. Vaatamata sellele ei ole

sissenõudja järgmise kuue aasta jooksul täitemenetluse vastu huvi tundunud.

Täitemenetluse läbiviimine on kohtutäituri ülesanne. Kohtutäitur on täitemenetluse

läbiviimisel olnud passiivne vähemalt alates maakohtu 13.09.2016 määruse tegemisest. Selle

põhjused ei ole ringkonnakohtule teada ega ole käesoleva asja lahendamisel olulised.

Ringkonnakohus märgib, et kohtutäituri seaduse § 9 näeb vastavate eelduste olemasolul ette

kohtutäituri vastutuse oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest.

10.6. Ringkonnakohus ei nõustu ka määruskaebuse esitaja alternatiivse seisukohaga, mille

kohaselt on sissenõudjal pandipidajana TsÜS § 1451 lg 1 alusel õigus nõuda nõude

rahuldamist sõltumata nõude aegumisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole TsÜS § 1451 lg 1

mõte selles, et põhivõla nõudeid saaks täitemenetluses täita tähtajatult. Õiguskirjanduses

(TsÜS komm (2023) § 1451, p 3.2.1.2.b) on leitud, et TsÜS § 1451 kohaldamist piirab ajaliselt

TsÜS § 157 ja seda sõltumata nõude täitmise aegumistähtaja lühendamisest 30 aastalt 10

aastale.

Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

11. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluses tekkinud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja (sissenõudja) kanda.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole avaldajal ringkonnakohtus menetluskulusid

tekkinud, mistõttu kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)