2-21-10791/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. september 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-10791

Tsiviilasi

R.B hagi XX OÜ vastu tööõnnetusega tekitatud

varalise ja mittevaralise kahju ning viiviste

hüvitamise nõudes

Apellatsioonkaebuse hind

41 612 eurot 82 senti

Vastuapellatsioonkaebuse hind

74 073 eurot 60 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. märtsi 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

R.B

apellatsioonkaebus

ja

XX

OÜ

vastuapellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): R.B (isikukood XXX), esindaja

Mihkel Nukka

Vastustaja (kostja): XX OÜ (registrikood

XXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Veikko

Puolakainen

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 19. märtsi 2024 otsus muutmata, kuid täpsustada

maakohtu otsuse resolutsiooni p. 4 sõnastust järgmiselt: „arvestada täiendavalt

maha nimetatud perioodil hagejale tööõnnetusega seoses makstud ajutise

töövõime hüvitised, töövõimetustoetused, töötuskindlustusmaksed ja kostja

tasud.“.

2. Jätta R.B apellatsioonkaebus ja XX OÜ vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Lugeda kohtuotsuse tervikresolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

3.1.

Rahuldada hagi osaliselt.

3.2.

Välja mõista XX OÜ-lt R.B kasuks otsene varaline kahju 5517,48 eurot.

Seda ületavas osas jätta vastav nõue rahuldamata.

3.3.

Välja mõista XX OÜ-lt R.B kasuks saamata jäänud tulu hüvitis perioodi

10.07.2018 kuni juuni 2021.a. eest 15220,23 eurot (bruto).

3.4.

Välja mõista XX OÜ-lt R.B kasuks saamata jäänud tulu hüvitis perioodi

juuli 2021.a kuni 19.03.2024 eest 40538,77 eurot (bruto), millest arvestada

täiendavalt maha nimetatud perioodil hagejale tööõnnetusega seoses

makstud

ajutise

töövõime

hüvitised,

töövõimetustoetused,

töötuskindlustusmaksed ja kostja tasud.

3.5.

Jätta resolutsiooni p-des 3.3–3.4 nimetatud summasid ületavas osas hageja

saamata jäänud tulu hüvitise nõue rahuldamata.

3.6.

Välja mõista XX OÜ-lt R.B kasuks alates 20.03.2024 kuni R.B töövõime

täieliku taastumiseni perioodiline (igakuine) hüvitis 1316,49 eurot (bruto),

millist summat vähendada igakuiselt tööõnnetusega seoses makstava

töövõimetushüvitise võrra. Nimetatud hüvitis tasuda R.B-le hiljemalt

kalendrikuu kümnendaks päevaks. Kohustada R.B-d XX OÜ-t

viivitamatult teavitama tööõnnetusest tingitud töövõimekaotuse määra ja/

või töövõimetoetuse suuruse muutumisest.

3.7.

Kohustada XX OÜ-t indekseerima resolutsiooni p-s 6 nimetatud igakuist

hüvitist iga-aastaselt eelneva aasta tegevusala “Puidutöötlemine ning puit-

ja korktoodete tootmine, v.a mööbel; õlest ja punumismaterjalist toodete

tootmine“

keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes

eelmise perioodiga, mis avaldatakse Statistikaameti andmebaasis

(veebilehel www.stat.ee).

3.8.

Välja mõista XX OÜ-lt R.B kasuks põhjendatud otsese varalise kahju

nõudelt sissenõutavaks muutunud viivis 1062,43 eurot ja alates 20.03.2023

kuni vastava nõude täieliku täitmiseni jooksev viivis resolutsiooni p-s 2

nimetatud summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seda

ületavas osas jätta viivisenõue rahuldamata.

3.9.

Välja mõista XX OÜ-lt R.B kasuks mittevaralise kahju hüvitis 8000

eurot.

3.10.

Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. R.B (hageja) esitas 8. juulil 2021 Tartu Maakohtule hagi XX OÜ (kostja) vastu

tööõnnetusega põhjustatud kahju hüvitamiseks. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks

lõpliku nõudena välja:

otsene varaline kahju 15 152 eurot 13 senti;

saamata jäänud tulu hüvitis ajavahemiku 10. juuli 2018 – 30. juuni 2021 eest 30 440 eurot

47 senti;

viivis saamata jäänud tulu hüvitiselt 8. juuli 2021 seisuga 2519 eurot 40 senti;

jooksev viivis otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitiselt (kokku 39 870 eurot

10 senti) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuste kohase täitmiseni;

alates 1. juulist 2021 kuni hageja töövõime taastumiseni igakuine hüvitis 2224 eurot 41

senti, mida vähendatakse seoses töövigastusega makstava töövõimetoetuse võrra. Kohustada

alates 2022. a igakuist hüvitist indekseerima iga-aastaselt eelneva aasta tegevusala

“Puidutöötlemine ning puit- ja korktoodete tootmine, v.a mööbel; õlest ja punumismaterjalist

toodete tootmine“ keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise

perioodiga, mis avaldatakse Statistikaameti andmebaasis (veebilehel www.stat.ee);

kohtu kindlaksmääratud suurusega mittevaralise kahju hüvitis.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 30. märtsil 2015 töölepingu nr 150330, mille

alusel asus hageja kostja juures tööle puidu esmatöötlemise operaatori ametikohale. Hagejaga

juhtus 9. juulil 2018 kell 21.00 tööõnnetus. Tööõnnetus juhtus konveierlindil, kui hageja läks

kolleegile appi liinilt maha kukkunud palki tagasi liinile tõstma. Palgini jõudmiseks liikus

hageja üle konveierlindi. Kummilindil oli olemas turvalüliti, kuid töökohal oli kujunenud

välja harjumus ja vaikiv kokkulepe, mille kohaselt lülitab lindi välja saeoperaator. Kuna

hagejale tundus, et kummilint seisab, siis arvas ta, et sealt üle minna on ohutu. Kui hageja

konveierlindile astus, siis lint töötas. Kui hageja oli ühe jalaga kummilindile astunud, siis

vedas lint ta endaga kaasa masina metallkonstruktsiooni alla. Samal konveierlindil on

õnnetusi juhtunud ka varem.

Hagejal tekkisid tööõnnetuse tagajärjel lülisamba L2 lülikeha parema nurga kompressioon ja

ristijätke murd, L2 lülikeha nihkumine seljaaju kahjustusega, L1 ja L2 ogajätkete murrud,

nahamarrastused vasakul õlavarrel ja seljapiirkonnas. Seljaajukahjustuse tagajärjel tekkis

mõlema alajäseme püsiv osaline halvatus.

Tööõnnetuse uurimisel jõudis Tööinspektsioon (TI) lõppjäreldusele, et tööõnnetuse peamiseks

põhjuseks on asjaolu, et konveieri Möckeln ohualale pääsemine ei olnud piisavalt tõkestatud.

Kohtuväline menetleja leidis kriminaalmenetluse käigus, et tööõnnetuse põhjuseks oli hageja

enda tegevus. Kostja tegevuses süüteo tuvastamata jätmine ei tähenda, et kostja ei vastuta

tsiviilkorras. Kostja rikkus tööohutusnorme, mille täitmisel oleks saanud tööõnnetuse

toimumise välistada või minimeerida. Nii TI kui PPA uurimised kinnitavad, et kostja ei

taganud võimalikult ohutut töökeskkonda. Konveierlindi ohualasse sissepääsul puudus

blokeeriv kaitsepiire, mis oleks liini peatanud.

Kostja riskianalüüs ei vastanud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 3

nõuetele, sest kostja ei selgitanud välja ega analüüsinud riske, mis tekivad saeliinil

ummistuste kõrvaldamisel. Kostja rikkus ennetustegevusega seotud kohustusi. Kostja ei

teostanud nõuetekohaselt sisekontrolli ega kontrollinud tööohutusnõuete täitmist. Kostjal

puudus tegevuskava riskide vältimiseks või vähendamiseks. Kostja ei juhendanud hagejat

nõuetekohaselt. Kostja juhendas hagejat ainult üldiselt, kuid kostja ei olnud korraldanud

hagejale erijuhendamist ega eriväljaõpet.

17. augusti 2018 otsusega tuvastas Töötukassa hagejal 100% puuduva töövõime. Hageja

liigub ratastoolis ja vajab kõrvalabi. Raskendatud on enesehooldus, kodutööde tegemine, poes

käimine ja füüsilist jõudu nõudvate tööde tegemine. Hagejal esineb piiranguid tualettruumi

toimingutel. Meeleolulanguse ja valude tõttu on igapäevatoimingute tegemine raskendatud.

Kostja ütles 16. märtsil 2020 hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles. Ülesütlemise

aluseks tõi kostja hageja tervisliku seisundi ja töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 1, kuna

hageja ei saanud tööülesandeid täita pikema aja jooksul. Hageja kaotas tööõnnetuse tõttu

sissetuleku.

Hageja otsene varaline kahju ajavahemikul 16. juuli 2018 – 30. september 2023 õnnetuse

tagajärjel tekkinud lisakulutustele on 15 152 eurot 13 senti. Hagejal on tekkinud lisakulud

ravimitele, kulud kodu ja elu võimaluste piires töövigastusega kohandamiseks,

transpordikulud (raviasutuste ja kodu vahel), kulud abivahenditele ja hügieenitarvetele

Hagejal on jäänud tulu saamata ulatuses, milles talle maksti õnnetusele eelnevalt palka.

Saamata jäänud tulu hüvitisest tuleb maha arvata ajutise töövõime hüvitised, töövõimetoetus

ja töötuskindlustusmaksed ning kostja makstud tasud. Igakuine kahjuhüvitis tuleb

indekseerida, et tagada hüvitise proportsionaalne muutumine võrreldes sellega, kui

tööõnnetust poleks olnud ja hageja oleks saanud samas tegevusvaldkonnas jätkata. Kuna

kahjuhüvitise nõue on muutunud sissenõutavaks ja kostja ei ole tekkinud kahju hüvitanud, siis

on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Alates 1. juulist 2021 tuleb

saamata jäänud tulu hüvitis mõista välja perioodiliste maksetena.

Hagejale tuleb kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis. Kõiki asjaolusid arvestades on

põhjendatud keskmisest suurem hüvitis. Tööõnnetuse toimumise hetkel oli hageja 31-aastane.

Tööõnnetuse tagajärjel kaotas hageja kõndimisvõime ja peab tõenäoliselt terve ülejäänud elu

liikuma ratastooliga. Hageja on kannatanud hagi esitamise ajaks peaaegu kolm aastat valude

käes.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kahju hüvitamise koosseis puudub. Tööõnnetuse põhjuseks oli hageja enda tööohutusnõuete

oluline rikkumine. Kui hageja oleks talle teadaolevaid ohutusnõudeid nõuetekohaselt täitnud,

oleks tööõnnetus jäänud olemata. Alternatiivselt on võimalik redutseerida kahjuhüvitist

nullini (VÕS § 139). Tõendamata on kostja õigusvastane tegu, põhjuslik seos ja kostja süü.

Kostja tegevus ei olnud õigusvastane. Kostja järgis kõiki tööohutuse nõudeid ja ei ole

hagejale kehavigastuse tekitamises süüdi. Kostja on hagejat korduvalt hoiatanud ohu eest,

mille realiseerumise tõttu sai hageja kehavigastuse. Kostja on teinud kõik mõistliku selleks, et

hageja oleks ohust teadlik.

Nii PPA kui TI tegid kindlaks, et töötajat on igakülgselt juhendatud. Töötavat kummilinti on

võimatu mitte märgata. Lisaks on töötava kummilindi helifoon märgatavalt mürarikkam kui

seisval kummilindil. Kummilindini jõudmiseks tuleb eemaldada kaks kaitseketti ning selle

vahetus lähedus asub ka liini väljalülitamist võimaldav turvalüliti. Liini juures ja mujal

ruumis paiknevad suured kollast värvi hoiatustahvlid. Hagejale on korduvalt selgitatud, et

töötavale liinile minek on keelatud, seda nii allkirja vastu erinevate tööohutusalaste

juhendamiste käigus kui üldkoosolekutel. Konveierliin vastas kõikidele ehitustehnilistele

nõuetele, seade oli töökorras, seda oli korduvalt ja regulaarselt kontrollitud. Juurdepääsu

tõkestamiseks mõeldud turvaketid (2 tk) olid olemas ja suletud asendis, turvalülitid töökorras.

Hageja pidi veenduma, et kummilint ei liiguks. Töötajal ei olnud lubatud minna liikuva lindi

peale.

TI pidas töötaja hoolsuskohustuse rikkumist ja liikuvale liinile astumist üheks õnnetuse

põhjuseks, kuid arvas, et kostja on eiranud TTOS-i nõudeid. Kostja esitas 1. aprillil 2020 TI-

le põhjalikud selgitused ja vastuväited, milles lükkas viidetega menetluses esitatud tõenditele

TI seisukohad ja järeldused ümber. Kostja ei ole tööohutusnorme rikkunud, vaid neid

järginud. Peale tööandja seisukohtade edastamist ei järgnenud sellele TI poolt vastust, muud

ettekirjutust või menetluslikku toimingut. Seega said kõik TI etteheited väidetavate

rikkumiste osas ümber lükatud. Kohus ei ole seotud TI õiguslike hinnangutega. Kostja

tõendid kinnitavad, et ta järgis tööohutusnõudeid ja neid rikkus hageja.

PPA jõudis järeldusele, et tööõnnetuse vahetuks põhjuseks oli hageja enda käitumine, mis

seisnes valede töövõtete kasutamises. Hageja rikkus hoolsuskohustust ja astus töötavale

liinile. Kuivõrd õnnetuse põhjustas hageja enda käitumine, siis lõpetati kriminaalmenetlus

KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel.

Hageja viitab sellele, et samas kohas on enne hagejaga juhtunud tööõnnetust väidetavalt

toimunud veel kaks samalaadset intsidenti. Kostjale teadaolevalt on hagejaga juhtunud

tööõnnetus esmakordne sellelaadne õnnetus.

Ühestki õigusaktist, standardist, tootja juhistest vms ei tulene kostjale kohustust paigaldada

konkreetsele konveierliinile just blokeeringuga kaitsepiire. Kaitsepiire oli õnnetuse hetkel

seadmel olemas ja juurdepääs ohualale oli piisavalt tõkestatud. TI oli seda varem

kontrollinud. Puudub põhjuslik seos kostjale etteheidetava tegevuse või tegevusetuse ja

tööõnnetuse vahel. TI ei ole täpsemalt esile toonud, mis on konkreetne tegu, mille kostja on

tegemata jätnud, kuid mille tegemise kohustus tal väidetavalt oli. Ükski esile toodud

väidetavatest õigusrikkumistest ei ole kaasa toonud tööõnnetust. TI ei ole selgitanud, mida

tähendab piisav/ebapiisav tõkestatus. TI ei ole andnud konkreetsemaid juhiseid, mida

pidanuks tööandja seadme ohutusega seoses täiendavalt tegema. 16. mail 2018 enne õnnetust

kontrollis TI sama objekti. Tööinspektor vaatas üle kogu tootmisüksuse, tutvus

töökeskkonnaga, masinate ja seadmetega ning nende vastavusega tööohutuse nõuetele. Mitte

ühtki puudust seoses kõnealuse konveierliiniga, sellele juurdepääsuga vm kontrolli käigus ei

leitud.

Puudub põhjuslik seos kostja väidetava tegevusetuse ja kahju vahel. Hageja peamine etteheide

on see, et kostja ei paigaldanud olemasolevale seadme kaitsepiirdele automaatset

blokeeringut, mis oleks väidetavalt masina koheselt ja automaatselt seisanud, kui töötaja

ohutsooni siseneb. Kostjal puudub mistahes normidest tulenev kohustus paigaldada

automaatse blokeeringuga kaitsepiire. Töövahendi seiskamiseks olid ette nähtud lüliti

operaatori tööruumis ja turvalüliti liini enda juures. Seadmed vastasid kõikidele tehnilistele

nõuetele ja olid töökorras. Töötajad olid ohtudest juhendatud. Sellises olukorras ei saa

tegevusetus olla õiguslikult etteheidetav ja seega puudub põhjuslik seos hagejale tekkinud

kahjuliku tagajärje ja kostja väidetava tegevusetuse vahel.

Osad komponendid on otsese kahju kulunimekirjas sellised, mis ei seostu otseselt hagejaga.

Näiteks sisaldab nimekiri endas hulgaliselt kulusid kütusele olukorras, kus hageja enda sõnul

praktiliselt ei liigu. Võimatu on kontrollida, kas kõik ostetud ravimid olid mõeldud hagejale.

Saamata jäänud tulu osas on hageja arvestus keskmise töötasu kohta õige, kuid tegemist oli

brutosummaga, millest tuli väljamakse tegemisel kinni pidada tulumaks. Lisaks on hageja eest

tasutud sotsiaalmaks, töötuskindlustusmaksed ja kogumispensioni maksed. Kostja

tegevusvaldkonnaks ei ole puidutöötlemine, vaid saematerjali tootmine ja lisategevusaladeks

puidu ja puidu esmatöötlustoodete hulgimüük ning muude puidutöötlemissaaduste tootmine,

sh hakkepuit, puitvill jms. Ei saa eeldada, et kostja oleks taganud igal aastal kõikidele

töötajatele palgatõusu 4,8–7,9% aastas. Indekseerimine on vale ka seetõttu, et töötaja palk

saeveskis sõltub iga konkreetse isiku tööpanusest. Töötaja sai statistilisest keskmisest

kõrgemat palka. Seetõttu ei saa Statistikaameti keskmine, sh keskmine arvestuslik brutopalga

kasv olla lähtekohaks saamata jäänud tulu arvutamisel.

Kostja ei ole süüliselt käitunud. Kostja hooletuse või raske hooletusena ei ole käsitletav

olukord, kus hageja ise eirab talle teadaolevaid juhiseid ja ohutusreegleid. Kostja süü

puudumise hindamisel deliktiõiguse mõttes omab tähtsust, et kostja hoiatas detailselt ja

korduvalt hagejat just selle ohu eest, mille realiseerimise tõttu sai hageja kehavigastuse.

Kostja järgis kõiki tööohutuse nõudeid, mis VÕS § 1050 lg 1 kontekstis tähendab, et ta ei

olnud hagejale kehavigastuse tekitamises süüdi hooletuse tõttu.

Kui deliktilise vastutuse üldised eeldused on täidetud, taotleb kostja kahjuhüvitise

vähendamist VÕS § 139 alusel. Hageja oli raskelt hooletu, kui vaatamata korduvatele

juhendamistele, märgatavale töökogemusele, hoiatussiltidele, turvalülititele, turvakettidele

jõudis kummilindini ning ei kontrollinud enne sellele astumist, kas liin seisab. Kostja ei saa

tagada inimese ohutust, kui inimene ise talle teadaolevaid ohutusreegleid eirab. Hageja ise

pidi rakendama vajalikku hoolsust ja vajadusel seiskama liikuva lindi turvalülitist.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 19. märtsi 2024 otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja otsese varalise kahju 5517 eurot 48 senti, saamata jäänud tulu

hüvitise ajavahemiku 10. juuli 2018 – 2021. a juuni eest 15 220 eurot 23 senti, saamata jäänud

tulu hüvitise ajavahemiku 2021. a juuli – 19. märtsi 2024 eest 40 538 eurot 77 senti (millest

arvestada maha nimetatud ajavahemikul hagejale tööõnnetusega seoses makstud

töövõimetushüvitised), alates 20. märtsist 2024 kuni hageja töövõime taastumiseni igakuine

hüvitise 1316 eurot 49 senti, mida vähendatakse igakuiselt tööõnnetusega seoses makstava

töövõimetushüvitise võrra ja indekseeritakse iga-aastaselt eelneva aasta tegevusala

“Puidutöötlemine ning puit- ja korktoodete tootmine, v.a mööbel; õlest ja punumismaterjalist

toodete tootmine“ keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise

perioodiga, otsese varalise kahju nõudelt sissenõutavaks muutunud viivise 1062 eurot 43 senti

ja alates 20. märtsist 2023 sissenõutavaks muutuva viivise, mittevaralise kahju hüvitise 8000

eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust, et hagejaga juhtus 9. juulil 2018 kostja

juures töötades tööõnnetus. Hageja astus täiskiirusel töötavale kummilindile, kukkus ning sai

selle tagajärjel rasked püsivad kehavigastused – jalgade osaline halvatus. Seega on hagejale

kahju tekkinud. Esmalt tuleb analüüsida, kas hagejale tekkinud kahju on kostja teo

(tegevusetusega) põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4).

Hageja oli väga hästi teadlik, et töötavale liinile oli keelatud astuda ning eelnevalt tuli vastav

liin kas seimriruumist või konkreetse liini juures asuvast turvalülitist seisata. Kuigi ohualasse

sisenemiseks ja vaidlusaluse kummilindini jõudmiseks tuli avada kahel korral ketid, siis ükski

töötajatest ei maininud tööõnnetuse uurijatele kirjalikes ütlustes, et hageja oleks vastavaid

kette reaalselt avanud, millest saab teha järelduse, et neid kette kas polnud üldse või olid need

juba enne konkreetset õnnetusolukorda avatud asendis ja käigutee ohualani lihtsalt läbitav. TI

16. mai 2018 kontrollkäigul kostja juurde olid ketid samuti avatud asendis.

Kummilindi kui saeoperaatori liini osa väljalülitamine oma ruumi lülitist ei olnud tavapäraselt

töökorralduslikus rutiinis hageja ülesanne, vaid sellega tegeles oma puldist saeoperaator.

Hageja ei kontrollinud enne kummilindile astumist selle töötamist ilmselt põhjusel, et usaldas,

et saeoperaator on selle välja lülitanud. Tööruumis asetseva hoiatussildi tekstist ei ole

võimalik selgelt ja ühemõtteliselt välja lugeda, kes kaastöölistest peaks liini seiskama.

Eelistungil avaldatu kohaselt paigaldati kostja juurde pärast õnnetust täiendav

turvaautomaatika.

Hageja ei olnud esimene kostja töötaja, kes kõnealusel kummilindil on kukkunud. 2018. a

aprillis kukkus liinil kostja töötaja K.R., kes omakorda viitas teistele kukkumistele. Kostja

mitteteadmine ei pisenda seda asjaolu. Kostjale on varasemalt tehtud ettepanek vastav lint

värvida, et selle liikumine oleks eristatav. Töötaja ettepanekul paigaldati vaidlusalusele

kummilindile turvalülitid alles 2016. a. Töövahendi tootja seatud piirangud ja keelud ei tohiks

viia olukorrani, kus suureneb oht töövahendit kasutava töötaja tervisele või lausa elule.

Seetõttu ei oma tähtsust kostja väide, et konkreetne liin kui töövahend oli töökorras, vastas

tootja ette nähtud ohutusnõuetele, oli töösse lubatud ning turvalülitite vajutamisel seiskus.

Pole eluliselt usutav, et konkreetse liiniosa tootja või müüja konstrueerib masina, eeldades, et

seda hakatakse kasutama sageli käiguteena või platvormina ummistuste kõrvaldamiseks.

Kummilindini jõudmisele eelnevad kergesti eemaldatavad ketid ei vastanud töövahendi

määruse §-des 2 ja 4 sätestatud standardile. Tegemist oli ka suurema ohuga töövahendi

määruse § 4 mõttes. Olukorras, kus kostjal puudus nõuetekohane tegevuskava riskianalüüsis

sedastatud riskidega tegelemiseks, on tegemist TTOS § 121 lg 1 rikkumisega. Koostoimes

riskianalüüsi tulemustega pidi kostja saama aru, et ohuala üksnes kettidega piiramine, ei ole

toimiv ega täida piisavalt oma eesmärki. Üksnes töötaja tähelepanelikkusele lootma jäämine

ning kettide ja liiniturvalülitite paigaldamine ning viitamine ja juhendamine, et töötavale

liinile ei tohi astuda, ei olnud eeltoodud norme ja tekkiva võimaliku isikukahju raskust

arvestades tööohutuse tagamiseks piisav. Samas tuleb kahju tekkimisel arvestada töötaja enda

hooletust ja talle teadaolevate tööeeskirjade mittejärgmist.

Maakohus nõustus tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte üldjäreldustega, et vaidlusaluse

tööõnnetuse põhjuseks saab pidada nii hageja- kui kostjapoolset tööohutusalaste normide

rikkumist. Hageja on tööohutusalastest normidest rikkunud TTOS § 14 lg 1 p-e 1 ja 5. Kostja

on tööohutusalastest normidest eelkõige rikkunud TTOS § 12 lg-t 1, § 121 lg-t 1 ja lg 2 p-te 3,

5 ja 6, § 6 lg-t 2, § 13 lg 1 p-i 4, VV 27.02.2001 määruse nr 26 § 3 lg-t 1, VV 11.01.2000

määruse nr 13 § 4 lg 1 p-i 1 ja lg 5 p-i 2. Kõigi eelnimetatud normide eesmärk on kaitsta

hagejat normide rikkumisega seonduva tervisekahju eest. Kummilint pidanuks olema

varustatud automaatse seiskamise süsteemiga. Tõendamata on kostja väide, et kui hageja peab

ennetava meetmena silmas automaatika paigaldamist, siis tuleb seda kõike arvestada

tööõnnetuse ja sellele eelnenud aja kontekstis (nt 2016–2018), mil tehnilised võimalused olid

teistsugused.

Vastava süsteemi puudumine soodustas hagejale isikukahju tekkimist, mistõttu on olemas

põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ning kostja tegevusetuse vahel. Täiendavat ohutust

taganuks kummilindile kontrastse kestva värviga püsivate märgistuste tegemine, mille puhul

märganuks liinile ummistuste kõrvaldamiseks suunduv töötaja paremini, kas lint töötab või

mitte. Kostja ei ole vastu vaielnud, et pärast tööõnnetust paigaldas kostja konveierliinidele

automaatse blokeeringusüsteemi. Samuti oli paar nädalat pärast õnnetust kummilint värviga

märgistatud valgete nooltega. Tööõnnetusele järgnevalt leidis kostja tööprotsesside

ohutumaks muutmiseks ning töötajate tervise kaitsmiseks täiendavaid võimalusi.

Kostja tegevusetuse õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Hagejal ja kostjal

oli toimunud õnnetuses siiski kaassüü. Hageja oli raskelt hooletu, jättes kummilindi

seiskumises veendumata ning kostja omakorda rikkus käibes vajalikku hoolt sellega, et ei

taganud kummilindi piisavat ohutust. Poolte kaassüüd arvestades on põhjendatud vähendada

varalise kahju hüvitisi 50% võrra.

Hageja on otsese varalise kahju 15 152 euro 13 sendi hulgas välja toonud lisakulud

ravimitele, kulud kodu ja elu töövigastusega kohandamiseks, transpordikulud raviasutuse ja

kodu vahel, kulud abivahenditele ja hügieenitarvetele. Kostja seadis kahtluse alla kütusekulu

põhjendatuse ning selle, kas kõik ravimid olid mõeldud hageja enda tarbeks. Samas ei ole

kostja välja toonud, milliseid konkreetseid kuludokumente ja miks ta vaidlustab. Osa

kuludokumentidest on põhjendamatud ning tekkinud kahjuga seostamatud. Raviasutusse

sõitmise kulu on tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses, kuid teatud kütusetšekkide puhul ei ole

võimalik seostada raviasutuste ja kodu vahel käimist. Põhjendatud ei ole ka kütusetšekid,

mille eest on tasunud kolmandad isikud. Selliseid põhistamata kütusekulu dokumente on

kohtule esitatud 4117 euro 17 sendi ulatuses. Muus osas, so kogusummas 11 034 eurot 96

senti (15152,13-4117,17), on otsene varaline kahju põhjendatud ja tõendatud. Arvestades

hageja kaassüüd tuleb hüvitist vähendada poole võrra ning kostjalt hageja kasuks välja mõista

5517 eurot 48 senti.

Saamata jäänud tulu ja perioodiline hüvitis kuulub VÕS § 130 lg 1 alusel hüvitamisele.

Hageja keskmine töötasu oli enne tööõnnetust 1873 eurot 45 senti (bruto) kuus. Hagejal oli

vähemalt kuni 1. augustini 2023 puuduv töövõime. Samuti on eluliselt usutav, et hageja

töövõime ei taastu õnnetuseelsele tasemele. Seega võib lähtuda kutsehaigusega seonduvast

analoogsest eeldusest, et hageja võime saada sissetulekut on vähenenud samas ulatuses kui

tema töövõimetuse ulatus (100%). VÕS § 127 lg 5 alusel tuleb saamata jäänud tulust maha

arvata hagejale tasutud ajutise töövõimehüvitised, töövõimetoetused, töötuskindlustusmaksed

ja kostja tasud.

Arvestades elukalliduse tõusu on asjakohane VÕS § 136 lg 3 alusel perioodiliste maksete

indekseerimine. Kostja tegeleb puidu töötlemisega. Põhjendatud on perioodilised maksed

indekseerida Statistikaametis kajastatud keskmise palgakasvu indeksiga puidutöötlemise

valdkonnas. Hageja esitatud arvestused hüvitise kohta on asjakohased, kuid kahjuhüvitist

tuleb hageja kaassüü tõttu vähendada 50%.

Viivisenõue on osaliselt põhjendatud, kuid kahju hüvitamise nõude korral tuleb viivist mh

arvutada VÕS § 113 lg 2 järgi. Kohtule ei ole teada, kas ja millal on hageja oma nõuetest

kostjale teatanud, seega tuleb viivist arvestada alates ajast, mil hageja esitas kostja vastu hagi,

so alates 8. juulist 2021. Samuti tuleb viivisenõudes arvestada, et otsese varalise kahju osas

esitas hageja kuludokumendid kahes osas ning vastavat nõuet on menetluse kestel

suurendatud.

Hagejale mittevaralise kahju tekkimist tuleb VÕS § 134 lg 2 alusel eeldada. Hüvitise

määramisel tuleb arvestada rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja

suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5). Kostja ei ole mittevaralise

kahju tekkimise eeldust ümber lükanud. Poolte kaassüü õnnetuse toimumisel on oluline ka

mittevaralise nõude kontekstis. Hageja elukvaliteet on tööõnnetuse tõttu oluliselt langenud

ega saa tõenäoliselt enam kunagi endiseks. Tööõnnetus on põhjustanud hagejale vaimset ja

füüsilist valu ning kannatusi. Kostja on endapoolseid rikkumisi tööohutuse tagamisel

täielikult eitanud ning märkinud, et tööõnnetuse puhul oli tegemist üksnes hageja süü ning

tähelepanematusega. Lähtudes mittevaralise kahju eeldusest, hageja üleelamistest ning

mõlema poole kaassüüst on õiglane ja mõistlik mittevaralise kahju hüvitis 8000 eurot.

Menetluskulud tuleb hagi rahuldamise ulatust ja hagihinda silmas pidades jätta poolte endi

kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, milles

maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja taotleb tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega

rahuldada hagi täies ulatuses ning menetluskulud jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 104 lg-t 4 ja

§ 139 lg-t 3 ning järeldas ekslikult, et hageja oli raskelt hooletu ja tekkinud kahju tuleb

vähendada poole (50%) võrra. Järeldus hageja raskelt hooletu käitumise kohta on sisuliselt

põhjendamata.

Maakohus heitis hagejale ette tähelepanematust. Hageja astus kummilindile teadmisel, et

saeliini operaatori on selle väljakujunenud töökorralduse järgi välja lülitanud. Tööandja

kohustusi ohutu töökeskkonna loomisel hõlmab ka selliseid olukordi, kus töötaja

tähelepanematus võib õnnetuse põhjustada ja tööandjal on kohustus taolisi juhtumeid

ennetada. Kostja rikkus TTOS § 4 lõiget 2, mille kohaselt tuleb töökoht kujundada ja

sisustada muu hulgas nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi.

Maakohus vähendas ebaõigesti hageja otsese varalise kahju suurust. Sellest, et kütuseost ei

ole toimunud vahetult enne või pärast taastusravi, ravimite ostmist või arstivisiiti, ei saa

järeldada, et kulu ei ole tööõnnetusega põhjuslikus seoses. Kostja ei ole kordagi väitnud, et

kütusetšekid ei ole seostatavad erinevates asutustes käimisega. Hageja on saanud kolmandate

isikute kliendikaarte kasutades tanklates soodustust, aga arved ise tasunud.

Maakohtu otsuse resolutsiooni p 4 on saamata jäänud tulu hüvitise osas ebaselge ja selle

täitmisel võib tekkida uusi vaidlusi. Kohus oleks pidanud määrama resolutsioonis konkreetse

väljamõistetava summa. Tagasiulatuva nõude osas mahaarvamiste, andmete kogumise ja

arvutuste tegemise sisse kirjutamine ei ole kooskõlas TsMS § 442 lõike 5 nõuetega. Samuti

on ebaselge ja vaidlusi tekitav resolutsioonis kasutatud termin „töövõimetushüvitis“. Kehtiv

õigus töövõimetushüvitise mõistet ei tunne. Hagejale makstava töövõimetoetuse suurus on

kehtestatud seadusega, millest tulenevalt oleks maakohtul olnud võimalik arvutada

sissenõutavaks muutunud nõue välja kohtuotsuse tegemisele eelnenud kuu lõpu seisuga.

Maakohus kohaldas mittevaralise kahju suuruse vähendamisel ekslikult VÕS §-i 139 ning

jättis oluliste asjaoludega arvestamata. Maakohus on mittevaralise kahju suuruse määramisel

arvestanud hageja kaassüüd, kuid ei osundanud, millisele normile kohus mittevaralise kahju

vähendamisel tugineb. Maakohus ei arvestanud hüvitise suuruse määramisel hageja vanusega,

kostja suhtumisega hagejasse ega kostja süü määraga.

Kohus jättis viivisenõude osaliselt rahuldamata põhjendusel, et ei ole teada, kas ja millal on

hageja oma nõuetest kostjale teatanud. Menetluses ei olnud vaidlust selles, et kostja teadis

hageja nõudest. Kostja pidi olema nõudest teadlik tsiviilasjale eelnenud kriminaalmenetluse

tõttu.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning

menetluskulude hageja kanda jätmist.

Deliktilise kahjunõude eeldused on täitmata ning nõude oleks pidanud jätma rahuldamata

täies ulatuses. Alternatiivselt oli kahjunõue põhjendatud 50% ulatuses. Kohtu järeldus hageja

raske hooletuse kohta oli asjakohane. Hageja ei saa õnnetuse toimumises süüdistada üksnes

kostjat, vaid peab arvestama, et teda oli juhendatud sarnases olukorras ohutult käituma.

Hageja oli raskelt hooletu, kui ta vaatamata korduvatele juhendamistele, märgatavale

töökogemusele, nähtaval olevatele suurtele hoiatussiltidele, turvalülitite olemasolule,

turvakettide olemasolule jõudis kummilindini ning ei kontrollinud enne sellele astumist, kas

liin seisab. Kostja ei saa tagada inimese ohutust, kui inimene ise talle teadaolevaid olulisi

ohutusreegleid jämedalt eirab. Kohus ei ole kahjuhüvitist 50% vähendades

diskretsioonireegleid rikkunud.

Tööõnnetuse algpõhjuseks ei olnud asjaolu, et kostja jättis ohutusabinõud kasutusele võtmata.

Kostja järgis kõiki seadmete ja töökeskkonnaga seotud ohutusnõudeid. Kostja ei ole rikkunud

ühtki õigusakti või muud kohustusi. Seejuures oli TI seda kuu varem kontrollinud. Seadme

tootja kinnitas seadme vastavust asjakohastele ohutusnõuetele. TI ei pidanud tööõnnetuse

põhjuseks automaatse blokeerimissüsteemi puudumist. TI ei maininud uurimiskokkuvõttes

automaatset blokeerimissüsteemi ega teinud kostjale ettekirjutusi.

Riskianalüüs puudutab peamiselt saematerjali sorteerimisliini, kus toimub töö teravate

lõikeseadmetega. Sellega seonduvalt tööõnnetust ei toimunud.

Kostja ei olnud enne kohtumenetlust teadlik väidetavalt 2018. a lintkonveieril toimunud

varasemast õnnetusest. Ühtegi sellist teavitust kostja tööandjana varasemalt üheltki töötajalt

saanud ei ole.

Kohus on kahjuhüvitist vähendanud VÕS § 139 lg 1 ja lg 3 alusel ja lähtus sellest, et hageja

oli raskelt hooletu. Kohus arvestas VÕS § 139 lg-s 3 sätestatud piirangut, mille kohaselt

tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist lg 1 alusel vähendada vaid siis, kui kahju

tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Maakohus on hageja

rasket hooletust ja selle väljendumist otsuses piisavalt selgitanud.

Hageja esitas põhistamata kütusekulu dokumente 4117 euro 17 sendi ulatuses. Hageja esitas

kahjunõude ja selle tõendamiseks mh kütusekulu dokumente, pidades kütusekulu kahjunõude

osaks. Oma väidete tõendamiskoormis on hagejal TsMS § 230 lg 1 järgi sõltumata sellest,

mida kostja arvab.

Otsuse resolutsiooni p 4 vastab TsMS § 442 lg 5 nõuetele. Hageja ei ole ise arvestanud

saamata jäänud tulu arvestuskäigus riigi makstavaid hüvitisi nõudest maha. Kohus mõistis

saamata jäänud tulu välja kindlas summas reservatsiooniga, et sellest tuleb maha arvestada

hagejale makstud töövõimetushüvitised.

Kohus on esitanud oma põhjendused VÕS § 134 lg 2 alusel ning välja mõistnud mittevaralise

kahju hüvitisena 8000 eurot. Kohus on kaalutlusõigust teostades võtnud arvesse otsustuse

tegemiseks vajalikke asjaolusid. Kohus ei ole diskretsioonireegleid rikkunud. Hüvitise

suuruse määramisel vanuse arvestamine ei vasta kehtivale õigusele. Samuti ei saa kostjale ette

heita osalemist hageja algatatud kohtumenetluses.

Hageja positsioon viivise ajavahemiku osas on vastuoluline. Hageja ei ole maakohtu

menetluses esitanud kohtule viivisenõuet ajavahemiku juuli 2018 – 9. juuli 2021 eest. Hageja

määratles viivisenõude alguse hagi esitamise hetkega.

6. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas,

milles maakohus hagi rahuldas. Kostja palub jätta hagi täielikult rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt tulnuks hagi jätta rahuldamata deliktil põhineva

kahjunõude koosseisu puudumise tõttu, sest kostja õigusvastane käitumine on antud kaasuse

asjaolusid arvestades tõendamata. Kostja ei rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.

Tõendamata on nii kostja õigusvastane tegu, põhjuslik seos kui ka kostja süü. Kostja järgis

kõiki tööohutuse nõudeid ja ta ei ole hagejale kehavigastuse tekitamises süüdi. Kostja on

hagejat täpselt ja korduvalt hoiatanud ohu eest, mille realiseerumise tõttu sai hageja

kehavigastuse. Kostja tegi kõik mõistliku selleks, et hageja oleks ohust teadlik.

Tööõnnetus leidis aset hageja enda hooletuse tõttu, kes vaatamata rangele keelule ja

korduvatele juhendamistele eemaldas kaitseketid, ei seisanud konveierliini ja astus liikuvale

konveierliinile. Ühestki õigusaktist, standardist, tootja juhisest ei tulene kostjale kohustust

paigaldada konkreetsele konveierliinile just blokeeringuga kaitsepiire. Kaitsepiire oli seadmel

olemas ja juurdepääs ohualale oli piisavalt tõkestatud.

Kui kostjale heidetakse ette, et ta ei paigaldanud konveierliinile täiendavat kaitseblokeeringut,

siis peab vastav kohustus nähtuma või tulenema õigusnormidest. Ükski rakendatav

õigusnorm, ega ka tootja juhised või TI suunised ei näinud ette täiendavate turvaseadmete

paigaldust lisaks nendele, mis juba varem eksisteerisid.

Kostja ei rikkunud kohtu viidatud Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000 määrust nr 13

„Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 4 lg 1, mille kohaselt tuleb

töövahendi liikuva osaga ohtliku kokkupuute vältimiseks paigaldada kaitsepiire või -seadis,

mis takistab juurdepääsu ohualale. Nõuete rikkumisel oleks TI selle töötervishoiu ja

tööohutuse nõuete kontrollimise käigus kindlaks teinud. Vastav kontroll viidi läbi mais 2018,

so mõni kuu enne õnnetuse toimumist. PPA uuris samade sätete eiramist, mille rikkumist

heidab hageja ette praeguses menetluses, kuid rikkumist ei tuvastanud. TI ei tuvastanud

samuti TTOS nõuete rikkumist.

Maakohus ei ole otsuses kostja süü puudumise küsimust hinnanud ning jätnud kostja vastavad

argumendid tähelepanuta. Kostja järgis kõiki TTOS-i nõudeid, mis VÕS § 1050 lg 1

kontekstis välistab süü elemendi.

Kostja vaidlustab keskmise hüvitise suuruse arvutamisega seotud muud lähteandmed, kuna

hageja ei ole võtnud aluseks tema enda teenitud keskmist palka, vaid statistilise keskmise, mis

ei ole identsed suurused. Hageja ei ole oma nõuetest maha arvestanud riigilt saadavaid

hüvitisi, töövõimetushüvitisi ja nõuab perioodilise hüvitisena summat, mis ületab oluliselt

tema teenitud keskmist töötasu. Samuti ei ole põhjendatud hüvitise indekseerimine. Kostja

tegevusvaldkonnaks ei ole puidu töötlemine.

7. Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning

menetluskulude kostja kanda jätmist.

Hageja leiab, et kostja töökorralduses ja töökeskkonna ohutuses oli puudujääke, mis lõid

eeltingimused hagejaga juhtunud tööõnnetuse toimumisele. Kui kostja oleks töötervishoiu ja

tööohutuse norme nõuetekohaselt täitnud, siis poleks hagejaga saanud tööõnnetust toimuda.

Kostjal oleks saanud välistada võimaluse, et töötaja astub väsimusest või tähelepanematusest

töötavale liinile. Kostja paigaldas blokeeringuga kaitsepiirde ohualale alles pärast hagejaga

juhtunud tööõnnetust.

TI tuvastas 4 erinevat tööohutuse ja töötervishoiualast rikkumist. Rikkumised olid niivõrd

tõsised, et TI tegi protokolli märke järelevalvemenetluse jätkamise suhtes. Rikkumised

tuvastati nii 2018. a mais kontrollaktis kui uurimiskokkuvõttes. Seega ei olnud kõik

töötervishoiu- ja tööohutusnormid olid nõuetekohaselt täidetud.

Juhendamised ei olnud nõuetekohased ja puudusid Hekotek seadme osas täielikult. Hageja ei

astunud teadlikult liikuvale liinile, vaid teadmises, et saeoperaator oli liini seisanud nagu see

väljakujunenud tööpraktikas toimis. Juhendid on puudulikud ka osas, millises järjekorras ja

kes (ametikoht) pidi saeliinil asuva kummilindi ummistuse korral välja lülitama.

Kostjat teavitati töökeskkonnaga seotud probleemidest, kuid kostja ei reageerinud nendele

adekvaatselt. Kostja pidi teadma, et kummilint on ohtlik ja raskesti märgatav. Menetluses

tuvastati, et linti püüti varasemalt ka värvida, et oleks eristatav selle liikumine. TI poolt 17.

juulil 2018 pärast tööõnnetust toimunud kontrollil oli konkreetsele lindile värviga tehtud

valged nooled. Hageja ei olnud esimene töötaja, kes kummilindil kukkus.

Maakohus määras õigesti saamata jäänud tulu hüvitamise arvutusvalemi. Hüvitist tuleb

indekseerida, et tagada selle proportsionaalne muutumine. Kostja tegevusvaldkonnaks on

puidu töötlemine.

Ühekordne mittevaralise kahju hüvitis 8000 eurot hagejale tööõnnetusega põhjustatud

kannatuste eest ei ole liiga suur. Kõiki asjaolusid arvesse võttes on põhjendatud mõista

hagejale välja keskmisest suurem mittevaralise kahju hüvitis. Tööõnnetuse toimumise hetkel

oli hageja 31-aastane. Hageja kaotas kõndimisvõime ja saab tõenäoliselt terve ülejäänud elu

liikuda üksnes ratastooliga.

Kostja väited süü puudumise kohta on tõendamata. Kostja tekitas hagejale kahju vähemalt

raske hooletusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata,

kuid selguse huvides täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 4

järgmiselt: „millest arvestada täiendavalt maha nimetatud perioodil hagejale tööõnnetusega

seoses makstud ajutise töövõime hüvitised, töövõimetustoetused, töötuskindlustusmaksed ja

kostja tasud.“

Apellatsioonkaebus ning vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid kõiki korrata. Menetluskulud tuleb

jätta poolte enda kanda.

9. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub teha uus otsus, millega jätta

hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

10. Hageja palus esmalt lahendada nõue kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi, kui kohus

peaks deliktilisel alusel leidma, et nõuet ei ole võimalik rahuldada, siis tuleks nõude

põhjendatust kontrollida lepingulisel alusel. Maakohus kontrolliski esmalt nõuet VÕS § 1043

jj järgi. VÕS § 1043 sätestab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohustuse kahju

tekitanud isiku poolt teisele isikule, kui kahju tekitanud isik on kahju tekitamises süüdi või

vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p-de 2 ja 7 kohaselt on

kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahju

tekitamisega või seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Deliktilise vastutuse

tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu: 1) kannatanul

peab olema tekkinud kahju; 2) tekkinud kahju ja kahjutekitaja tegevuse/tegevusetuse vahel

peab olema põhjuslik seos; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema

tekitatud süüliselt. VÕS § 1050 lg 1 alusel ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui

ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Kolme esimese kahju hüvitamise eelduse

olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja ja süü puudumist VÕS § 1050 lg 1

järgi kostja.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et 9. juulil 2018 juhtus hagejaga kostja juures töötades õnnetus,

mille tagajärjel tekkis hagejal kahju. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine

õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse

tekitamisega. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi tuleneb teo õigusvastasus kahjulikust tagajärjest ja

õigusvastasuse tuvastamine ei eelda seda, et kahju oleks põhjustanud kostja.

12. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on oma kohustusi rikkunud ja vastutab tööõnnetuse

tagajärgede eest ja kas ja kui palju peaks ta maksma nii varalist kui mittevaralist kahjuhüvitist.

Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt, leides, et kostja vastutas õnnetuse eest, kuid hageja

kahju tuleb tema enda käitumise tõttu vähendada.

13. Kostja jääb vastuapellatsioonkaebuses seisukoha juurde, et hagi tuli jätta rahuldamata

deliktil põhineva kahjunõude koosseisu puudumise tõttu, sest kostja õigusvastane käitumine

on tõendamata, st hagejale ei tekkinud kahju kostja tegevuse ega tegevusetuse tulemusel.

Kostja väitel ei ole maakohus tuvastanud, et kostja oleks rikkunud otseselt seadusest tulenevat

kohustust ja selle tõttu oleks tekkinud hagejale kahju.

Maakohus on analüüsinud tööinspektsiooni (TI) uurimiskokkuvõtet, milles on leitud, et

töötaja on ise õnnetuse põhjustanud, kuid ka kostja on eiranud mitmeid TTOS-i nõudeid. TI

tuvastas 4 erinevat tööohutuse ja töötervishoiualast rikkumist. Antud vaidluse kontekstis tuligi

maakohtul sisustada kostja käibekohustust laiemalt ja maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei

teinud kõike võimalikku, et välistada lintkonveierist B1000 (nimetatud kui „kummilint“)

lähtuv kahju tekkimine hagejale ja teistele töötajatele. Ringkonnakohus leiab, et kostjal oli

võimalus ja kohustus töövahendi liikuva osaga ohtliku kokkupuute vältimine minimiseerida,

sh paigaldada täiendavalt kaitsepiire või -seadis, mis takistab juurdepääsu ohualale, samuti oli

kostja kohustus jälgida, et olemasolevad tõkked ja takistused tegelikkuses on olemas ja

toimivad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, milles maakohus

tuvastas kostja õigusvastase käitumise. Muuhulgas tuvastas kohus, et kummilindini jõudmist

takistavaid kette kas polnud üldse või olid need juba enne konkreetset õnnetusolukorda avatud

asendis ja käigutee ohualani oli lihtsalt läbitav. Maakohus osundas, et pärast õnnetust TI 16.

mai 2018 kontrollkäigul kostja juurde olid ketid samuti reeglite vastaselt avatud asendis.

Seda, et kostja oli teadlik enda õigusvastasest käitumisest, mis seisnes ohu ebapiisavas

tõrjumises ja töökeskkonna ohutuse tagamata jätmises viitab ka see, et 17. juulil 2018 pärast

tööõnnetust toimunud TI kontrollil oli konkreetsele lindile värviga tehtud valged nooled (dtl

52, TI paikvaatluse kirjeldus). Maakohus märkis õigesti, et sellega on tõendatud, et kostja

pidas vajalikuks eraldi markeerida problemaatilise liiniosa, millega seonduvalt on varasemalt

kaasnenud õnnetused. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei täitnud temalt nõutavat

käibekohustust, ega järginud TTOS-i nõudeid oma töötajate ohutuse tagamiseks ja see

põhjustas hagejale kahju tekkimise (VÕS § 127 lg 4).

14. Põhjendatud ei ole kostja väide, et maakohus ei ole otsuses kostja süü puudumise

küsimust hinnanud ning on jätnud kostja vastavad argumendid tähelepanuta. Kuna käesoleval

juhul on kindlaks tehtud kahju põhjustamine kostja poolt ning kostja teo õigusvastasus, siis

vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse kostja süüd. Kuna kostja põhjustas hagejale

kehavigastuse õigusvastase teoga VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, vabaneks ta vastutusest üksnes

siis, kui ta tõendab oma süü täielikku puudumist. VÕS § 104 lg 3 sätestab, et hooletus on

käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Kuna eelnevalt on kohus tuvastanud, et kostja rikkus

käibekohustust, jättes piisavas määras kohaldamata vahendid talle ettenähtava ohu

kõrvaldamiseks, käitus kostja hooletult.

15. Kostja vaidlustab keskmise hüvitise suuruse arvutamisega seotud muud lähteandmed,

kuna hageja ei ole võtnud aluseks tema enda teenitud keskmist palka, vaid statistilise

keskmise, mis ei ole identsed suurused. Ringkonnakohus leiab, et kostja seisukoht ei anna

alust maakohtu otsust saamata jäänud tulu ja perioodilise hüvitise osas muuta.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega p-des 180–184.

Kostja märgib vastuapellatsioonkaebuses, et hüvitis peaks olema brutosummas.

Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 kohaselt tööõnnetusest või kutsehaigusest tingitud

tervisekahjustuse korral makstav kahjuhüvitis maksustatakse tulumaksuga juhul, kui seda ei

maksta kindlustushüvitisena. Kostja ei ole tuginenud seisukohale, et hagejale hüvitatakse

kahju kindlustushüvitisena. Maakohus on saamata jäänud tulu hüvitise arvutamise korra

otsuse resolutsioonis esitanud ning kostja on vastuses hageja apellatsioonkaebusele

kinnitanud, et maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastus on piisavalt selge. Ringkonnakohtu

arvates on maakohus õigesti mõistnud saamata jäänud tulu välja brutosummas.

16. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 139 lg-t 3

ning vähendas põhjendamatult 50% võrra hageja nõuet. Asjas ei ole vaidlust, et hagejat oli

juhendatud sarnases olukorras ohutult käituma, kuid hageja ei järginud juhendit. Tööandja oli

kummilindini jõudmise takistuseks paigaldanud turvaketid, väljas olid hoiatussildid ja olemas

olid turvalülitid. Hageja ei veendunud enne lindile astumist, kas seade töötab või on välja

lülitatud.

VÕS § 139 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib

kahjuhüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui

kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Kohus järeldas

asjas esitatud tööõnnetuse uurimiste materjalidest õigesti, et hageja oli raskelt hooletu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid (TsMS § 654 lg 6).

17. Hageja väide, et maakohus jättis põhjendamatult osaliselt rahuldama varalise nõude, ei ole

õige. Kostja vaidles maakohtus korduvalt vastu hageja mootorsõiduki kuludele, märkides, et

esitatud nimekirjade ja tšekkide alusel on võimatu kontrollida, kas tegemist oli hageja

kuludega (dtl 1116, 1208). Hageja oma nõuet ei täpsustanud ega uusi tõendeid ei esitanud.

Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid ja määras põhjendatult hageja otsese varalise kahju

suuruse (maakohtu otsuse p 180; dtl 1240).

18. Maakohus märkis otsuse põhjendustes, et hageja saamata jäänud tulust tuleb VÕS § 127

lg 5 alusel arvata maha igasugune kasu, sh hagejale tasutud ajutise töövõime hüvitised,

töövõimetoetused, töötuskindlustusmaksed ja kostja tasud (maakohtu otsuse põhjenduste p

182). Samas otsuse resolutsiooni p-s 4 märkis, et maha tuleb arvata tööõnnetusega seoses

hagejale makstud töövõimetushüvitised.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et see eksitus võib takistada otsuse täitmist.

Ringkonnakohus täiendab selles osas otsuse resolutsiooni ja saamata jäänud tulust tuleb maha

arvata

hagejale tööõnnetusega seoses makstud ajutise töövõime hüvitised,

töövõimetustoetused, töötuskindlustusmaksed ja kostja tasud.

Hageja kinnitas maakohtu menetluses, et saamata jäänud tulust tuleb igasugune kasu maha

arvata, kuid ei esitanud maa- ega ringkonnakohtule mahaarvamiseks vajalikke andmeid.

Eeltoodut arvestades vastab maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 442 lg 5 nõuetele, kuna

resolutsiooni juhiste ja muutuvate näitajate sisse kirjutamine on erandjuhtudel kohtupraktikas

lubatud. Kohus selgitas, et hagejale 2021 kuni 2024 makstud hüvitiste suurus ei ole kohtule

teada. Hageja ei ole konkreetseid väljamakseid oma arvestustes kajastanud, samas hageja

nõustus, et nende mahaarvamine on põhjendatud, sellises olukorras leidis kohus põhjendatult,

et hageja peab need andmed kostjale esitama, kes seejärel arvutab hüvitise suuruse.

Kahjunõude suurust ja arvestuskäiku peab kohtule tõendama kahjunõude esitaja. Hagejat

esindanud õigusteadmistega esindaja oleks saanud ja pidanud vajalikud andmed maakohtule

esitama.

19. Hageja seisukoht, et maakohus kohaldas mittevaralise kahju suuruse määramisel ekslikult

VÕS § 139 on põhjendamatu. Maakohus ei tuginenud mittevaralise kahju suuruse määramisel

VÕS §-le 139, vaid VÕS §-le 134, mis sätestab erinormina mittevaralise kahju hüvitamise

erisused. Maakohus määras diskretsiooni kasutades hageja mittevaralise kahju hüvitise

suuruse ja ei ületanud sealjuures diskretsiooni piire. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust mittevaralise kahju hüvitise suurust muuta.

20. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kuna kostjale pidi olema hageja nõue teada

eelnenud kriminaalmenetluse tõttu, siis oleks maakohus pidanud viivise välja mõistma hageja

märgitud kuupäevast alates. Hagejat esindas õigusteadmistega esindaja, kes küll hagis esitas

tagasiulatuva viivise nõude (hagi resolutsioon p 1.1.3), kuid tegi seda eksitavas sõnastuses

viidates hagi esitamise kuupäevale, jättes märkimata, et tegemist on sissenõutavaks muutunud

viivisega. Samuti ei toonud hageja esile, millal kostja kahjunõudest teada sai. Maakohus

märkis otsuses õigesti, et hageja ei ole esile toonud, millal ta kostjale nõudest teatas, lisaks

muutis hageja menetluse kestel korduvalt nõude suurust, mistõttu ei saa hageja väide viivise

algusajast kogu nõude osas ka sel põhjusel õige olla. Hageja märgib, et kohtu seisukoht

üllatas teda, kuna kohus hagejat viivise algusaja tõendamisvajadusest eraldi ei teavitatud.

Ringkonnakohtu arvates võis tagasiulatuva viivise ja kostjale nõude esitamise aeg jääda

maakohtus vajaliku tähelepanuta hagi sõnastuse tõttu. Kui hageja aga apellatsioonkaebuse

esitas, siis ta sai kasutada täiendavat võimalust ja esitada faktiväide, mis kuupäeval ja millise

suurusega nõue kostjale esitati. Hageja seda õigust ei kasutanud. Ka apellatsioonkaebuses ei

too hageja esile, millal kostjale nõue esitati, vaid jääb väite juurde, et kostja teadis nõudest ja

selle üle ei ole vaidlust olnud. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus viivise arvestuse

osas maakohtuga.

21. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja selles osas maakohtu otsust eraldi ei

vaidlustatud. Ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse ja kostja

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud jäävad ka ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 järgi menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)