3-24-952/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.09.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-952

Haldusasi

V.X kaebus Tallinna Vangla 05.02.2024 käskkirja nr 1-

24/1-3/57 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja V.X

Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Agu Rillo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 26.08.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

V.X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.08.2024

otsus muutmata.

2. Jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulu nende enda kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.10.2025 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6)

3-24-952

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla lubas 05.01.2024 käskkirjaga nr 5-1/24/53 kinnipeetav V.X väljasõidule

11.01.2024 eesmärgiga säilitada sotsiaalseid suhteid oma perega. Käskkirjaga seati ka

kõrvaltingimusena kohustus, et kinnipeetav helistab vanglasse kell 10.00.

2. Tallinna Vangla

määras

05.02.2024 käskkirjaga nr 1-24/1-3/57

V.X-ile

vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 1 ja § 64 lg 4 alusel distsiplinaarkaristuseks noomituse,

sest ta rikkus 05.01.2024 käskkirjaga nr 5-1/24/53 määratud kohustust teavitada Tallinna

Vanglat väljasõidul viibimise päeval kell 10.00.

Valvuri ettekande kohaselt ei helistanud kinnipeetav vanglasse hiljemalt kell 10.00. Kell

10.22 helistati kinnipeetava emale, kelle kaudu saadi ühendus kinnipeetavaga ning kinnitus, et

kinnipeetav viibib kodus ja kõik on korras. Kinnipeetava selgituse kohaselt oli tal sel hetkel

käsil raske emotsionaalne vestlus kodus oleva lapsega ja ta pidi last rahustama. Ta jõudiski

koju umbes kella kümneks, hakkas end ja teist last riidest lahti võtma ning aeg läks

märkamatult. Ta unustas kella vaadata, palub vabandust juhtunu pärast ja loodab, et rohkem

nii ei juhtu.

Avavanglas toimub intensiivsem vabanemiseelne taasühiskonnastamine ning suurt rõhku

pannakse distsipliini ja korra järgimisele. Telefoni teel teavitamine on vajalik vangla

julgeoleku ja turvalisuse tagamiseks, sh et oleks ülevaade, kus kinnipeetav viibib.

Teavitamata jätmist ei saa aktsepteerida ning sellisele rikkumisele ei saa ka üldpreventiivsetel

kaalutlustel jätta reageerimata. Distsiplinaarkaristuse eesmärgiks on kinnipeetava heidutamine

ja selle kaudu korra järgimise tagamine. Tõhusaks karistuseks on noomitus, kuna see võib

aidata kinnipeetaval mõista oma teo õigusvastasust ja suunata edaspidi seaduskuulekamalt

käituma.

3. V.X esitas 05.02.2024 käskkirja peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis 21.03.2024

vaideotsusega nr 5-15/24/54-2 rahuldamata. Kinnipeetav rikkus soodustust andvat käskkirja.

Ka väljaspool vanglat järelevalveta viibides on tal jätkuvalt kinnipeetava staatus ning sellele

vastavad õigused ja kohustused. Vaide esitaja esitatud põhjendused on inimlikult

arusaadavad, kuid lühiajalise väljasõidu sihtkohas viibis kinnipeetava ema, kes saanuks

helistamise ajal samuti laste eest hoolt kanda. Tegemist on leebeima distsiplinaarkaristusega.

Vangla ei saa lubada olukorda, kus väljaspool avavanglat liikuv kinnipeetav ei teavita enda

asukohast.

4. V.X esitas 30.03.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 05.02.2024

käskkirja nr 1-24/1-3/57 tühistamiseks.

Käskkirjast ei nähtu, millist õigusnormi kaebaja rikkus. Kuna ametnik tuvastas kell 10.22, et

kaebaja viibis kodus, ei ole kaebaja õigusaktides toodud reegleid rikkunud. Seega puudub

distsiplinaarsüüteo koosseis. Karistamine on kontaktisiku kättemaks, mida kinnitab ka see, et

kaebajale ei antud väljasõidu luba teist kuud järjest. On loomulik, et esimest korda väljasõidul

viibides võis helistamine ununeda last ja kaebajat vallanud emotsioonide tõttu.

Tühistamisnõue on vajalik ka kaebajat rehabiliteerival eesmärgil, et vangla ei saaks väita

üheski haldusaktis või iseloomustuses, et kaebaja on distsipliinirikkuja. Ka omab tühistamine

kaalu kahju hüvitamise nõude esitamisel.

5. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes käskkirjas ja vaideotsuses toodu

juurde.

Kinnipeetava vanglasse helistamise kohustus tuleneb lühiajalisele väljasõidule lubamise

käskkirjast. Selle kohustuse õiguslikuks aluseks on VangS § 32 lg 41 ja Tallinna Vangla

avavangla kodukorra p 14.4. Kaebajale olid lühiajalise väljasõiduga seotud kohustused ning

2(5)

3-24-952

nende täitmise vajadus teada. Kohustuse täitmiseks saanuks kaebaja vajadusel võtta

kasutusele abivahendid, et rikkumist vältida, või paluda teiste abi meelde tuletamisel. Asjaolu,

et kaebajal väidetavalt toimus emotsionaalne vestlus, ei muuda rikkumist olematuks.

Distsiplinaarkorras on karistatav nii tahtluse kui ka hooletusega (vajaliku hoole järgimata

jätmine) toime pandud tegu. Tegemist ei ole kättemaksuga, sealjuures on kaebaja lubatud

väljasõidule 2024. a juunis.

6. Tallinna Halduskohus jättis 26.08.2024 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kohus jätab kõrvale kaebuse põhjendused, mis on seotud Tallinna Vangla 04.04.2024

käskkirjaga nr 5-1/24/662, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus lühiajaliseks

väljasõiduks. Kohus tagastas 17.05.2024 määrusega kaebaja nõude tuvastada selle käskkirja

õigusvastasus.

VangS § 32 lg 3 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik anda avavanglas karistust kandvale

kinnipeetavale loa lühiajaliseks väljasõiduks. Lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel

arvestab vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse

täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega (VangS § 32 lg 4).

Vanglateenistuse ametnik võib käskkirjaga määrata kohad, kus kinnipeetav võib väljasõidul

viibida või peab viibima, ning ajad, millal kinnipeetav on kohustatud viibima määratud

kohtades või ei tohi viibida, või tegevused, mis on väljasõidul välistatud või mida kinnipeetav

on kohustatud tegema (VangS § 32 lg 41). Seega on lühiajalisele väljasõidule lubamine

kaalutlusotsus. Kui haldusakti andmine tuleb otsustada kaalutlusõiguse alusel, võib

haldusaktile kehtestada kõrvaltingimuse (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 53 lg 2 p 3).

Kõrvaltingimuseks on mh haldusakti põhiregulatsiooniga seotud lisakohustus (HMS § 53 lg 1

p 2). Kaebajale seati lühiajalisele väljasõidule luba andes 05.01.2024 käskkirjaga

kõrvaltingimus, et väljaspool vangla territooriumit viibiv kinnipeetav on kohustatud teavitama

Tallinna Vangla avavangla vahetust mobiiltelefoni numbril või lauatelefoni numbril

väljasõidul viibimise päeval kell 10:00 (dtl 29). Tallinna Vangla 05.01.2024 käskkiri nr 5-

1/24/53 on kehtiv ja kaebaja ei ole seda vaidlustanud. Järelikult oli kõrvaltingimuse järgimine

kaebajale kohustuslik ka juhul, kui ta pidas seda õigusvastaseks (HMS § 60 lg 2).

Kõrvaltingimus ei ole ilmselgelt tühine (HMS § 63 lg 2).

VangS § 63 lg 1 sätestab, et VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide süülise

rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Tuleb möönda, et

05.02.2024 käskkirjas ei ole toodud ühest seost, kuidas saab lugeda 05.01.2024 käskkirja

rikkumist õigusaktide (seaduse või määruse) rikkumiseks VangS § 63 lg 1 mõttes, kuid

tegemist on ületatava lüngaga. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vangla

julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike

seaduslikele korraldustele. Vanglaametniku seaduslikuks korralduseks on ka 05.01.2024

käskkiri. Sellist käskkirja ei tule täita mitte üksnes vanglas viibides, vaid ka väljaspool

vanglat. VangS § 67 sõnastuses ei ole silmas peetud vangla sees viibides kinnipeetaval

lasuvaid kohustusi; vaid avaliku huvina „vangla julgeoleku tagamise“ eesmärki, mille

täitmiseks peab kinnipeetav ametniku korraldusi järgima. Ka tuleneb VangS § 32 lg-st 41 nii

vanglaametniku volitus määrata täiendavaid kohustusi kui ka kinnipeetava kohustus talle

määratud tingimusi täita. Kehtiva haldusakti, sh 05.01.2024 käskkirja resolutsioonosa on

täitmiseks kohustuslik igaühele, sealjuures kaebajale (HMS § 60 lg 2). Seega on kaebaja

rikkunud nii VangS § 67 p-st 1 kui ka § 32 lg-st 41 tulenevaid kinnipeetava kohustusi.

Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja ei täitnud talle seatud tingimust – helistada vanglasse kell

10.00. Poolte vahel on vaidlus üksnes selle üle, kas rikkumine on vabandatav või süüline ning

kas rikkumise eest on proportsionaalne määrata distsiplinaarkaristus (noomitus). Saab

nõustuda käskkirjas toodud kaalutlustega, et taasühiskonnastamisel on oluline, et kinnipeetav

3(5)

3-24-952

järgiks talle seatud reegleid. Reeglite täitmine on eriti oluline, kui kinnipeetav viibib vangla

loal väljaspool vanglat. Kaebaja on kinnitanud ka seda, et ta rikkus talle seatud tingimust

vähemalt hooletusest; s.t aeg läks märkamatult ning ta unustas kella vaadata. Vaideotsuses on

õigesti märgitud, et kaebajal oli võimalik korraldada laste eest lühiajaline hoolitsemine

(telefonikõne ajaks) ka muul viisil. Kaebajale oli teavitamise tingimus eelnevalt teada ning ta

pidi ise tagama selle täitmise. Kaebaja ei võtnud ka hilinedes ise vanglaga ühendust. Seatud

kohustusi tuleb täita ka alaealiste lastega tegeledes, iseäranis kui need olid vähemalt ühe

lapsega vanglavälise kohtumise eeltingimuseks. Kaebaja ei ole selgitanud, miks helistamine ei

olnud temast sõltumatutest asjaoludest enam kui 20 minuti jooksul võimalik ning rikkumine

olnuks seega vabandatav. Viibides vanglast väljaspool, on kaebajal vanglas viibimisega

võrreldes oluliselt suurem kontroll enda keskkonna üle, millega kaasneb vastutus täita

kohustusi ka siis, kui need võivad olla mingil määral takistatud või keerulised.

Kaebajat karistati leebeima võimaliku distsiplinaarkaristusega, s.o noomitusega. Käskkirjas

on ka kajastatud, miks ei kaalutud teisi, rangemaid karistusi. Vastustajal on õigus väga

väikese tähtsusega rikkumise korral jätta karistus määramata ja piirduda suulise vestluse või

tähelepanu juhtimisega. Samas peab selleks, et kohus saaks haldusorgani sellisesse

kaalutlusõigusesse sekkuda, olema tegemist ilmselge olukorraga, kus distsiplinaarkaristuse

määramine ei olnud vajalik. Kuivõrd kaebaja viibis väljaspool vanglat, vangla sai kaebajaga

ühendust alles ise helistades ning tegemist ei ole üksnes loetud minutite võrra hilinemisega, ei

ole vangla otsustus reageerida distsiplinaarkorras ilmselgelt õigusvastane. Vastustaja on

põhjendatult leidnud, et nii üld- kui ka eripreventiivne eesmärk suunata kaebaja edaspidi

õigusnorme täitma õigustab distsiplinaarkaristuse määramist. Ei nähtu, et vastustaja oleks

distsiplinaarkaristust määrates kaalutlusõigust kuritarvitanud, sh lähtunud kaalutlustest, mille

arvestamist seadus ei luba. Kaebaja hilisemad taotlused lühiajalisele väljasõidule minekuks on

rahuldatud (mais ja juunis). Kaebaja karistusaeg on ka peatselt lõppemas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. V.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 26.08.2024 otsus ja teha uus

otsus, millega rahuldada kaebus. VangS § 63 lg-st 1 tulenevalt võib distsiplinaarvastutust

kohaldada vaid vangistusõiguse normide (sh vangla sisekorraeeskirjade) süülise rikkumise

eest. Vaidlustatud käskkirjas on toodud küll selle andmise õiguslik alus, kuid ei nähtu, millist

VangS, vangla sisekorraeeskirja või vangla kodukorra sätet on kaebaja rikkunud, mistõttu on

kaebaja süü tuvastamata. Kaebaja palub arvestada ka oma halduskohtus esitatud

seisukohtadega.

8. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes oma varasemate

seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Vaidlustatud käskkirjast

tulenevalt rikkus kaebaja 05.01.2024 käskkirjaga nr 5-1/24/53 talle määratud helistamise

kohustust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Halduskohus ei eksinud, kui leidis, et 05.02.2024 käskkirja tühistamist ei tingi asjaolu, et

selles pole märgitud, millist konkreetset VangS normi on kaebaja rikkunud. Kõnealuses

käskkirjas on selgelt esile toodud, millist rikkumist kaebajale ette heidetakse – kaebaja ei

täitnud Tallinna Vangla 05.01.2024 käskkirjas määratud kohustust teavitada väljasõidul olles

4(5)

3-24-952

kell 10.00 telefoni teel Tallinna Vangla avavangla vahetust. Nagu halduskohus õigesti osutas,

oli 05.01.2024 käskkirjas määratud telefoni teel vangla teavitamise nõue kaebajale täitmiseks

kohustuslik, sest tegemist on kehtiva haldusaktiga (HMS § 60 lg 2). Selle kohustuse täitmata

jätmisega rikkus kaebaja VangS § 67 p-st 1 tulenevat üldist kinnipeetava kohustust alluda

vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Seejuures tuleneb vanglateenistuse

ametniku volitus määrata tegevused, mida kinnipeetav on kohustatud väljasõidul tegema,

VangS § 32 lg-st 41. Kokkuvõttes on käskkirja põhjal tuvastatav, millise rikkumise kaebaja

toime pani.

11. Halduskohus kontrollib kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu

õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite

järgimist haldusorgani poolt ega teosta kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale noomituse kui leebeima võimaliku

distsiplinaarkaristuse määramist ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Ka

ringkonnakohtule ei nähtu, et vangla oleks distsiplinaarkaristust määrates teinud

kaalutlusvigu, sh lähtunud lubamatutest kaalutlustest. Väljasõidul viibiv kinnipeetav peab

korraldama oma toimetused nõnda, et tal on võimalik täita väljasõiduks antud lubava

haldusakti kõrvaltingimust. Vangla on vaideotsuses asjakohaselt esile toonud, et kaebaja oleks

saanud korraldada, et vanglasse helistamise ajal oleks laste eest hoolitsenud tema ema. See

tähendab, et hoolsama käitumise korral oleks kaebajal olnud võimalik talle pandud kohustust

täita. Põhjendatud on vangla kaalutlus, et siinsel juhul on distsiplinaarkaristuse määramise

eesmärk suunata kaebajat käituma edaspidi õiguskuulekalt.

12. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus (HKMS § 108 lg 1).

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja

vastustaja ei ole menetluskulu hüvitamise taotlust esitanud, kannavad pooled oma võimaliku

menetluskulu ise.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)