3-25-2112/21 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

23. september 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2112

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba

paigutada B.K kinnipidamiskeskusesse

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27. juuni 2025. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ege-

Lii Luik

Puudutatud isik – B.K, esindaja v.adv Aleksei

Ratnikov

Menetluse alus ringkonnakohtus

B.K määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse B.K määruskaebus Tallinna Halduskohtu 27. juuni 2025. a

määruse peale haldusasjas nr 3-25-2112.

2. Jätta B.K määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. juuni 2025. a

määrus haldusasjas nr 3-25-2112 muutmata.

3. Jätta B.K menetlusabi taotlus rahuldamata.

4. Lõpetada B.K-le riigi õigusabi andmine haldusasjas nr 3-25-2112.

5. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 119 lg 1; § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5; RÕS § 15 lg 8).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. India Vabariigi kodanik B.K (sünd. XX.XX.XXXX) saabus Dublini menetluse raames

Saksamaalt 30.04.2025 Eestisse (Eesti saatkond Gruusias oli väljastanud isikule viisa

kehtivusega 24.11.2024‒15.12.2024) ning esitas siin rahvusvahelise kaitse taotluse.

Saksamaalt saadud teabe kohaselt saabus isik Gruusiast 05.12.2024 Poolasse, kust liikus

samal päeval edasi Saksamaale ja esitas seal rahvusvahelise kaitse taotluse. Politsei- ja

Piirivalveamet (PPA) pidas isiku kinni ja Tallinna Halduskohus andis 02.05.2025 määrusega

3-25-2112

nr 3-25-1315 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 4

alusel PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni 02.07.2025. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 06.06.2025 määrusega B.K määruskaebuse rahuldamata ja

halduskohtu 02.05.2025 määruse muutmata.

2. B.K esitas PPA-le 13.06.2025 avalduse lõpetada rahvusvahelise kaitse menetlus, sest ta

soovib naasta päritoluriiki Indiasse. PPA lõpetas 16.06.2025 otsusega nr 12505020030-1 isiku

rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse. B.K otsust ei vaidlustanud.

3. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 27.06.2025 taotluse anda väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 p 1 alusel luba paigutada B.K KPK-sse kuni kaheks

kuuks. Esineb VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht, sest isiku käitumisest saab järeldada, et ta

ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik esitas viisa taotlemisel valeandmeid ning ei kasutanud

viisat eesmärgipäraselt. B.K eesmärk oli jõuda tööle USA-sse ning kuna tema teekond sinna

oli takistatud, siis esitas ta Saksamaal rahvusvahelise kaitse taotluse. Isik saabus Schengeni

alale vahendajate kaudu, kellele ta maksis USA-sse jõudmiseks. Rahvusvahelise kaitse

menetluses väitis isik, et ta ei soovi naasta Indiasse, vaid liikuda edasi ja jääda Euroopasse

töötama. Isikul ei olnud plaani tulla Eestisse, tema pere elab Indias ning Eestis ei ole tal

tuttavaid ega ka muid sidemeid. Seega ei ole usutav, et isik jääks väljasaatmise täideviimiseks

PPA-le kättesaadavaks. Dokumentide puudumine ei ole isikut varem takistanud riigipiire

ületamast ning Schengeni alal piirikontrolli puudumise tõttu saab isik liikuda talle sobivasse

liikmesriiki. Põgenemisohu tõttu ei saa isiku suhtes rakendada leebemaid

järelevalvemeetmeid. Kuivõrd isikul puudub kehtiv reisidokument, peab PPA väljasaatmiseks

isiku esmalt dokumenteerima.

4. B.K ei vaielnud halduskohtu 27.06.2025 istungil PPA taotlusele vastu ning väljendas

soovi saada võimalikult kiiresti tagasi kodumaale.

5. Tallinna Halduskohus andis 27.06.2025 määrusega VSS § 23 lg 1 p 1 alusel PPA-le

loa paigutada puudutatud isik KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui 27.08.2025. Põhjendatud on PPA kahtlus, et esineb VSS § 68 p 6 kohane isiku

põgenemise oht. Nii praeguse asja kui ka haldusasja nr 3-25-1315 materjalidest tulenevalt ei

ole vaidlust selles, et isik esitas Eesti viisa taotlemisel valeandmeid ning ei kasutanud viisat

eesmärgipäraselt. Isiku eesmärk oli jõuda vahendajate abil USA-sse tööle. Rahvusvahelise

kaitse taotluse esitas isik Saksamaal alles siis, kui tema teekonda takistati. Ka rahvusvahelise

kaitse taotlemisel oli isiku eesmärk saada õigus Euroopas töötada. Isikul ei olnud plaani tulla

Eestisse, kus tal ei ole ühtegi tuttavat. Vabaduses viibides ei jääks isik PPA-le kättesaadavaks,

vaid teeks teoks oma algse eesmärgi ja liiguks edasi talle sobivasse liikmesriiki.

Põgenemisohu tõttu ei saa isiku suhtes kohalda VSS §-s 10 nimetatud leebemaid

järelevalvemeetmeid. Samuti puudub isikul kehtiv reisidokument (VSS § 23 lg 1 p 3

kohaldamise eeldus) ning PPA peab hakkama isikut dokumenteerima (taotlema talle India

saatkonnast tagasipöördumistunnistust). PPA hinnangul võib selleks kuluda minimaalselt 3

nädalat. Isiku kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks ning see ei ole vastuolus

tema tervise ja turvalisuse kaalutlustega. Eestis puuduksid isikul vabaduses elu- ja töökoht

ning lähedased.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. B.K palub 14.07.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja uue

määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta viivitamata KPK-st. Asjaolust, et

isiku eesmärk ei olnud jääda Euroopasse ega taotleda Saksamaal või Eestis rahvusvahelist

2(5)

3-25-2112

kaitset, vaid liikuda edasi USA-sse tööle, ei saa automaatselt järeldada tema põgenemise ohtu.

Puudutatud isik ei ole oma käitumisega seni väljendanud soovimatust täita

lahkumiskohustust. Seega ei ole isiku kinnipidamine põhjendatud VSS § 23 lg 1 p 1 ega ka p

3 alusel. Isik kinnitab, et ta ei kavatse põgeneda ja on valmis koostööks. Seega saaks tema

suhtes rakendada VSS § 10 lg 2 p-s 1 sätestatud järelevalvemeedet ja kinnipidamine ei ole

proportsionaalne.

7. PPA palub 22.07.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Puudutatud isik esitas

viisa taotlemisel valeandmeid, märkides, et soovib külastada Eestit turismi eesmärgil. Sellisel

eesmärgil isik viisat tegelikult ei kasutanud. Puudutatud isiku ütluste kohaselt maksis tema isa

vahendajatele, et nad toimetaksid isiku USA-sse, kus ta saaks asuda tööle. Isiku pass jäi selle

vahendaja kätte, kellega koos ta liikus Indiast Gruusiasse. Isik taotles Saksamaal

rahvusvahelist kaitset pärast seda, kui vahendaja ta seal hülgas. Puudutatud isik on saadetud

Indiasse tagasi 04.07.2025. PPA jääb isiku kinnipidamise vajaduse osas varasemate

seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine

on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).

9. Kuigi PPA kinnitusel on B.K 04.07.2025 saadetud Eestist välja Indiasse, ei takista see

määruskaebuse lahendamist ega tingi selle läbi vaatamata jätmist, sest ringkonnakohus

hindab, kas puudutatud isiku KPK-s kinnipidamine oli põhjendatud Tallinna Halduskohtu

27.06.2025 määruse tegemise ajal ja kuni B.K Eestist väljasaatmiseni.

10. VSS § 23 lg 1 järgi on kinnipidamine eelkõige lubatud juhul, kui esineb isiku

põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul puuduvad

tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). PPA tugines

27.06.2025 taotluses VSS § 23 lg 1 p-le 1 ning seostas isiku põgenemise ohtu VSS § 68 p-s 6

märgitud asjaoludega. VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui

välismaalane on andnud mh PPA-le teada või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja

käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. VSS § 68 näeb siiski ette üksnes asjaolud,

mis peavad põgenemisohu järeldamiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks

kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid isikut ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt

Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2232, p 20; 12.04.2024 määrus nr 3-23-2204, p 19).

11. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu seisukohtadega ning jääb oma 06.06.2025

määruses nr 3-25-1315 (p 8) väljendatud seisukoha juurde, et puudutatud isiku põgenemisohu

sai tuvastada VSS § 68 p 6 alusel. PPA tuvastas, et isiku eesmärk ei olnud tulla Eestisse ega

Euroopasse taotlema rahvusvahelist kaitset, vaid ta soovis vahendajate abiga jõuda USA-sse

tööle. Schengeni viisa taotlemisel esitas isik valeandmeid oma reisi eesmärgi kohta ning

kasutas viisat Eestisse tuleku asemel reisimiseks Gruusiast Poolasse, kust ta liikus edasi

Saksamaale. Isik taotles Saksamaal rahvusvahelist kaitset alles pärast seda, kui vahendaja

jättis ta üksinda ja isik mõistis, et tal ei ole võimalik jätkata teekonda USA-sse. Eestis loobus

isik rahvusvahelise kaitse taotlemisest 13.06.2025 ja avaldas soovi naasta Indiasse samuti

alles pärast seda, kui ta oli paigutatud KPK-sse ja ringkonnakohus oli tema määruskaebuse

jätnud rahuldamata. Kuigi puuduvad andmed, et isik oleks tagasisaatmisega seonduvalt

keeldunud PPA-ga koostööst, ei saa ainuüksi sellest asjaolust siiski järeldada, et isiku

3(5)

3-25-2112

põgenemise oht on vähene või olematu. Isiku varasem käitumine annab piisavalt tunnistust

sellest, et ta on valmis oma eesmärkide saavutamiseks käituma ka õigusvastaselt.

12. Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks isiku

kinnipidamist kuni kaheks kuuks hinnata ebaproportsionaalseks (nt tervise kaitse või

turvalisuse kaalutlustel). Isiku KPK-sse paigutamist kuni kaheks kuuks ei saa pidada

ebaproportsionaalseks ainuüksi kinnipidamise kestusest tulenevalt. VSS § 25 lg-s 1 sätestatud

6-kuulist tähtaega ei ole ületatud isegi juhul, kui arvestada täiendavalt isiku kinnipidamise

aega rahvusvahelise kaitse menetluses (s.o isik peeti kinni 30.04.2024 ja vaidlustatud määruse

alusel sai teda KPK-s kinni pidada mitte kauem kui 27.08.2025). Seejuures tuleneb VSS § 25

lg-st 3, et rahvusvahelise kaitse menetluse tagamiseks toimunud kinnipidamist ei arvata

väljasaatmise tagamiseks toimuva kinnipidamise tähtaja hulka. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud

järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab usaldust, et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid

tuvastatud asjaolud ei anna sellise usalduse tekkimiseks alust. Seetõttu ei oleks muud

järelevalvemeetmed ilmselt tõhusalt taganud isiku kättesaadavust väljasaatmise

täideviimiseks.

13. Eelneva põhjal jääb B.K määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

27.06.2025 määrus muutmata.

14. Puudutatud isik on taotlenud menetlusabi andmist asjas tehtava kohtumääruse tõlkimise

kulude kandmiseks. Kuna puudutatud isik ei viibi enam KPK-s, vaid on praeguseks saadetud

Eestist välja Indiasse, siis ei ole taotletud menetlusabi tema õiguste kaitseks enam vajalik.

Ühtlasi ei saaks menetlusabi taotluse lahendamisel enam lähtuda varasemast hinnangust isiku

majanduslikule seisule. Ringkonnakohtul ei ole alust eeldada, et isikul ei oleks vajaduse

korral võimalik korraldada määruse tõlkimine iseseisvalt. Seega jääb menetlusabi taotlus

rahuldamata.

15. Tallinna Ringkonnakohus andis 15.05.2025 määrusega nr 3-25-1315 B.K-le riigi

õigusabi esindamiseks halduskohtumenetluses seonduvalt määruskaebuse esitamisega

Tallinna Halduskohtu 02.05.2025 määruse peale haldusasjas nr 3-25-1315. Määruse p 8

kohaselt säilib isiku õigus riigi õigusabile ja advokaat peab vajaduse korral jätkama riigi

õigusabi osutamist võimalikes järgnevates menetlustes, mis puudutavad isiku KPK-s

kinnipidamist. Riigi õigusabi on antud kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi

õigusabi kulud. Puudutatud isikut on praeguses haldusasjas riigi õigusabi korras esindanud

vandeadvokaat Aleksei Ratnikov.

16. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-test 4, 6 ja 7 järeldub, et kui kohtumenetluse

kestel langeb ära riigi õigusabi andmise alus, võib kohus lõpetada isikule riigi õigusabi

andmise (nt Riigikohtu 19.03.2008 määrus nr 3-2-1-9-08, p 12). RÕS § 6 lg 11 kohaselt ei

anta riigi õigusabi üldjuhul välismaalasele, kes ei ela või ei viibi Eestis. VSS § 66 lg 4 näeb

samuti ette, et kohus jätab riigi õigusabi taotluse rahuldamata, kui välismaalane on Eestist

lahkunud. B.K saadeti Eestist välja Indiasse 04.07.2025. Riigi õigusabi andmise jätkamisel

tuleb arvestada ühelt poolt isiku huvi saada oma õigustele efektiivset õiguskaitset ning teiselt

poolt avalikku huvi, et riigi õigusabi vahendeid kasutataks säästlikult. Kuna puudutatud isik

on Eestist välja saadetud, siis on vaidlustatud määruse mõju tema suhtes lõppenud. Isiku

võimalikku huvi kontrollida tema varasema lühiajalise kinnipidamise seaduslikkust ei saa

pidada sedavõrd tungivaks, et õigustada riigi õigusabi kulude suurendamist. Seega tuleb RÕS

§ 6 lg 11 ja § 17 lg-te 4, 6 ja 7 ning VSS § 66 lg 4 alusel riigi õigusabi andmine lõpetada. Selle

tulemusel vabaneb riigi õigusabi osutanud advokaat õigusabi andmise kohustusest (RÕS § 17

lg 6). Kuna isikule on riigi õigusabi antud kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud,

4(5)

3-25-2112

siis ei nõuta temalt nende kulude hüvitamist, vaid need jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).

Puudutatud isikule määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse riigi

õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.

17. Kuna määrus sisaldab mh andmeid rahvusvahelise kaitse menetluse kohta, tuleb

määruse avaldamisel asendada isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS

§ 13 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)