3-24-2073/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

07.10.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2073

Haldusasi

H.Q kaebus Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023

määrustega tsiviilasjas nr 2-18-364 tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – H.Q

Vastustaja – Justiits- ja Digiministeerium, esindaja Karl-

Erik Ansmann

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.06.2025 otsus ja 17.07.2025

määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

H.Q apellatsioonkaebus ja määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta rahuldamata H.Q taotlus teha täiendav määrus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 170 lg 4 ning § 235

lg-d 1 ja 3; tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 448 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohus kuulutas 19.01.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-364 välja H.Q

pankroti. Tartu Maakohtu 14.05.2019 määrusega lõpetati pankrotimenetlus raugemisega ja

algatati kohustustest vabastamise menetlus. H.Q esitas Tartu Maakohtule 27.12.2022 taotluse

vabastada ta ennetähtaegselt pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ja lõpetada

kohustustest vabastamise menetlus. Tartu Maakohus keeldus 10.02.2023 määrusega taotluse

rahuldamisest, põhjendades seda mh asjaoluga, et H.Q ei ole rahuldanud võlausaldajate

nõudeid arvestatavas ulatuses. H.Q esitas Tartu Maakohtule 01.08.2023 uue sama sisuga

taotluse, mille Tartu Maakohus jättis 12.12.2023 määrusega rahuldamata. H.Q esitas

21.12.2023 määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis 06.02.2024 määrusega

rahuldamata. H.Q esitas Riigikohtule 21.02.2024 määruskaebuse. Riigikohus tagastas

18.03.2024 määrusega H.Q määruskaebuse, sest H.Q ei olnud tasunud Riigikohtu määratud

tähtajaks riigilõivu, mistõttu ei olnud võimalik määruskaebust sisuliselt läbi vaadata.

3-24-2073

2. H.Q esitas Justiitsministeeriumile (alates 01.01.2025 Justiits- ja Digiministeerium)

12.06.2024 taotluse hüvitada Tartu Maakohtu määrustega tsiviilasjas nr 2-18-364 tekitatud

mittevaraline kahju 700 eurot. Justiitsministeerium jättis taotluse rahuldamata.

3. Tartu Maakohus lõpetas 05.07.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-364 H.Q kohustustest

vabastamise menetluse ja vabastas ta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

4. H.Q esitas Tallinna Halduskohtule 12.07.2024 kaebuse (täiendatud 24.09.2024), milles

palus tunnistada Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrused tsiviilasjas nr 2-18-364

õigusvastaseks ning hüvitada nende määrustega tekitatud mittevaraline kahju 700 eurot.

Tartu Maakohus rikkus tsiviilasja nr 2-18-364 menetluses põhiseaduse (PS) §-dest 123 ja 152

tulenevat kohustust, sest ei tunnistatud Euroopa Liidu (EL) õiguse ülimuslikkust.

Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi1 art 21 lg 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et periood,

mille möödudes on võimalik maksejõuetud füüsilisest isikust ettevõtjad võlgadest täielikult

vabastada, ei ole pikem kui kolm aastat alates hiljemalt ühest järgmisest kuupäevast: a)

tagasimaksete kava hõlmava menetluse puhul kohtu või haldusasutuse otsuse kuupäev kava

kinnitamise kohta või kava rakendamise alguse kuupäev või b) muu menetluse puhul

kuupäev, mil kohus või haldusasutus teeb otsuse menetluse algatamise kohta, või füüsilisest

isikust ettevõtja pankrotivara moodustumise kuupäev. Direktiivi art 21 lg 2 kohaselt tagavad

liikmesriigid, et maksejõuetud füüsilisest isikust ettevõtjad, kes on täitnud oma kohustused,

kui sellised kohustused on kehtestatud liikmesriigi õigusega, vabastatakse võlgadest

vabastamise perioodi lõppemisel, ilma et nad peaksid taotlema kohtult või haldusasutuselt

täiendava menetluse algatamist lisaks sama artikli lõikes 1 osutatud menetlustele.

Kõnealune direktiiv võeti üle füüsilise isiku maksejõuetuse seadusega (FIMS), mis jõustus

01.07.2022. FIMS § 3 lg 2 alusel laienevad direktiivist tulenevad nõuded ka füüsilisest isikust

võlgnikule, sh kaebajale tsiviilasjas nr 2-18-364. Direktiiv ei andnud Eestile õigust kehtestada

FIMS § 68 lg-s 2 nimetatud erandit, mille kohaselt enne FIMS-i jõustumist esitatud

pankrotiavalduste, kohustustest vabastamise avalduste ja võlgade ümberkujundamise

avalduste alusel algatatud menetlustele kohaldatakse pankrotiseaduse (PankrS) redaktsiooni

või võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust, mis kehtisid kuni 30.06.2022, ning selle

tulemusel kohelda võlgnikke ebavõrdselt sõltuvalt sellest, kas maksejõuetuse menetlus on

algatatud enne 01.07.2022 või hiljem. Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi art 21 lg 1

alusel oleks maakohus pidanud kaebaja kohustustest vabastama varem. Kaebajale on mitu

advokaati avaldanud arvamust, et EL õiguse ja PS rikkumisega pani kohtunik toime esimese

astme kuriteo karistusseadustiku (KarS) § 311 järgi.

Kaebaja põhihuvi on tuvastada, et Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrused on

õigusvastased vastuolu tõttu PS-i ja EL õigusega. Kohus on oma võimu kuritarvitanud ja

sellega alandanud kaebaja väärikust ja rikkunud tema eraelu puutumatust. Kaebaja pidi

kohustustest õigeaegselt vabastamata jätmise tõttu taluma kahe aasta jooksul PankrS §-s 173

sätestatud riikliku sunni meetmeid.

5. Halduskohus võttis 22.10.2024 määrusega menetlusse kaebuse Tartu Maakohtu 10.02.2023

ja 12.12.2023 määrustega tsiviilasjas nr 2-18-364 tekitatud 700 euro suuruse mittevaralise

kahju hüvitamiseks (resolutsiooni p 1) ja tagastas muus osas kaebuse (resolutsiooni p 5).

6. Tallinna Halduskohus jättis 27.06.2025 otsusega kaebuse rahuldamata.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.06.2019 direktiiv (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise

raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest

vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132

(saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv).

2(5)

3-24-2073

Kaebaja nõuab kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist. Seetõttu kohaldub

erinormina riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1, mille kohaselt võib isik nõuda

kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul,

kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Praegusel juhul ei ole

tuvastatud, et tsiviilasja nr 2-18-364 lahendanud kohtunik oleks toime pannud kuriteo. Seega

pole täidetud eeldused kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks.

Kohtupraktikas on leitud, et RVastS § 15 lg 1 on PS-ga kooskõlas (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 19.08.2021 määrus nr 3-20-1389, p 13 ja seal viidatud varasemad lahendid).

Kuna RVastS § 15 lg 1 kohaselt võib kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist nõuda

üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo, ei ole kaebuses

kirjeldatud tsiviilasja nr 2-18-364 lahendanud kohtuniku väidetavad rikkumised asja

lahendamisel olulised.

7. H.Q esitas Tallinna Halduskohtule 30.06.2025 taotluse teha täiendav otsus.

Kohus põhjendas otsuses ainult kaebaja teisejärgulist nõuet, jättes lahendamata kaebuse

peamise nõude tuvastada Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määruste õigusvastasus.

Isegi kui peaks vastama tõele, et maakohtu kohtuniku tegevus ei olnud kuritegelik, ei saa

sellest järeldada, et tema tegevus seoses korduva keeldumisega tunnistada saneerimise ja

maksejõuetuse direktiivi ülimuslikkust FIMS § 68 lg 2 ees ja täita õigeaegselt selle direktiivi

art 21 lg-t 1, ei olnud õigusvastane.

8. Tallinna Halduskohus jättis 17.07.2025 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse teha

täiendav otsus.

HKMS § 170 lg 1 kohaselt võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal

algatusel teha täiendava otsuse, kui: 1) mõni esitatud nõue või taotlus on jäänud otsuse

resolutsioonis lahendamata; 2) otsuse resolutsioon ei ole arusaadav või täidetav, eelkõige kui

on jäänud märkimata väljamõistetud rahasumma suurus või selle kindlaksmääramise ja

väljamaksmise üldtingimused, või kui on jäänud piisava täpsuseta märkimata haldusakti või

toimingu sisu, mille vastustaja on kohustatud andma või tegema; 3) kohus ei ole jaotanud

menetluskulu või ei ole märkinud menetlusosaliselt väljamõistetud menetluskulu summat.

Esialgses kaebuses on tõepoolest esitatud nii tuvastamis- kui ka hüvitamisnõue. Õige on ka

see, et kaebaja on 24.09.2024 menetlusdokumendis märkinud, et tema „tegelik põhihuvi on

Tartu Maakohtu tegevuse õigusvastasuse tuvastamine seoses maakohtu 10.02.2023 ja

12.12.2023 kohtumääruste 2-18-364 tegemistega“ (dtl 17). Kaebaja jätab aga tähelepanuta, et

halduskohus võttis 22.10.2024 määrusega menetlusse üksnes hüvitamisnõude, kuid

tuvastamisnõude tagastas läbivaatamatult. Kaebaja ei vaidlustanud seda määrust ja see

jõustus. Seega lahendas kohus põhjendatult üksnes hüvitamisnõuet. Kuna ükski menetlusse

võetud nõue pole jäänud otsuses lahendamata, puudub alus nõuda täiendava otsuse tegemist.

Muule alusele pole kaebaja täiendava otsuse tegemise taotluses tuginenud.

9. H.Q esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna

Halduskohtu 27.06.2025 otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Kaebust menetlusse võttes oli halduskohtul kohustus välja selgitada, kas Tartu Maakohtu

10.02.2023 ja 12.12.2023 määrused tsiviilasjas nr 2-18-364 on õigusvastased või

õiguspärased. Ilma selleta ei saa kahju välja mõista või sellest keelduda (vt Riigikohtu

30.11.2023 määrus nr 3-22-1679, p 12) Halduskohus rikkus Riigikohtu suunist, jättes kaebaja

peamise nõude lihtsalt tähelepanuta. Kohtunik pidi teadma, et RVastS § 15 lg 1 on selges

vastuolus PS §-ga 25, mis sätestab ühegi erandita, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt

3(5)

3-24-2073

õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. PS ei luba teha RVastS §

15 lg-s 1 nimetatud erandeid. Seega on RVastS § 15 lg 1 juba üle 20 aasta PS §-ga 25

vastuolus. Halduskohus rikkus PS § 152 lg-t 1, kuna ei jätnud RVastS § 15 lg-t 1

kohaldamata. See rikkumine võimaldas kohtunikul näiliselt õiguspäraselt, kuid tegelikult

kuritegelikult keelduda kaebuse rahuldamisest. Seoses PS § 152 lg 1 rikkumisega on sellisel

tegevusel kõik KarS §-des 316 ja 311 nimetatud tegude tunnused. Ei saa olla tegu

õigusriigiga, kui isegi kohtunikud ja Riigikogu ei austa oma riigi PS-i.

10. H.Q esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 17.07.2025 määruse

peale.

Kuna 27.06.2025 otsuses oli jäetud kaebuse peamine nõue käsitlemata, oli kaebajal õigus

nõuda HKMS § 170 lg 1 p 1 alusel täiendava otsuse tegemist. Halduskohus väidab

17.07.2025 määruses ekslikult, et menetlusse võeti üksnes kahju hüvitamise nõue.

11. Tallinna Ringkonnakohus tagastas 23.09.2025 määrusega H.Q apellatsioonkaebuse ja

määruskaebuse läbivaatamatult.

Apellatsioonkaebus tuleb tagastada HKMS § 187 lg 2 ja lg 3 p 5 alusel, sest selles esitatud

väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Kaebaja taotleb

Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrustega tsiviilasjas nr 2-18-364 tekitatud kahju

hüvitamist. Õigusemõistmise käigus tekitatud kahju hüvitamist reguleerib erinormina RVastS

§ 15, mis sätestab, et isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sh kohtulahendiga tekitatud

kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.

Siinsel juhul ei ole tuvastatud, et oleks olemas kriminaalasjas jõustunud kohtuotsus, mille

kohaselt on mõni kohtunik tsiviilasjas nr 2-18-364 kohtulahendi tegemisel pannud toime

kuriteo. Asjakohane ei ole kaebaja viide Riigikohtu 30.11.2023 määruse nr 3-22-1679 p-le 12,

sest seal on selgitatud üldiseid aluseid kahju hüvitamiseks RVastS §-de 7 ja 9 alusel ning

vaidluse all ei olnud RVastS § 15 lg 1 kui erinormi kohaldamine. Siinse vaidluse asjaoludel ei

ole alust järeldada, et RVastS § 15 lg 1 on vastuolus PS §-ga 25. Kaebust ei saaks ilmselgelt

rahuldada ka EL õigusele tuginedes.

Määruskaebus tuleb tagastada HKMS § 207 lg 2 alusel, sest määruskaebuse esitaja võimalus

oma õiguse kaitseks on ilmselgelt vähene. Halduskohus jättis 17.07.2025 määruses

õiguspäraselt täiendava otsuse tegemise taotluse rahuldamata. Kuna halduskohus oli

tuvastamisnõuded 24.10.2024 määrusega tagastanud, ei jäänud ükski menetluses olnud nõue

otsuses lahendamata.

12. H.Q esitas 30.09.2025 Tallinna Ringkonnakohtule taotluse teha täiendav määrus. Nii

nagu halduskohus, jättis ka ringkonnakohus tuvastamata, et Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja

12.12.2023

määrused tsiviilasjas nr 2-18-364 olid õigusvastased. Sellega eiras

ringkonnakohus Riigikohtu 30.11.2023 määruse nr 3-22-1679 p-s 12 toodud juhiseid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Kaebaja heidab 30.09.2025 taotluses ette, et ringkonnakohus jättis 23.09.2025 määruses

nõuetekohaselt tuvastamata, kas Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023 määrused

tsiviilasjas nr 2-18-364 olid õigusvastased või mitte, rikkudes sellega Riigikohtu 30.11.2023

määruse nr 3-22-1679 p-s 12 toodud juhiseid. Kaebaja hinnangul tuleb ringkonnakohtul

kõrvaldada see puudus täiendava määruse tegemisega.

14. Kaebaja 30.09.2025 taotlus jääb rahuldamata, sest puuduvad HKMS § 170 lg-s 1

sätestatud alused täiendava määruse tegemiseks.

15. Ringkonnakohus selgitas 23.09.2025 määruses, et kuna halduskohus oli eraldi

tuvastamisnõuded 24.10.2024 määrusega tagastanud ja see määrus oli edasi kaebamata

4(5)

3-24-2073

jõustunud, ei jäänud ükski halduskohtu menetluses olnud nõue otsuses lahendamata. Seega ei

pidanud tuvastamisnõudeid sisuliselt lahendama ka ringkonnakohus.

16. Riigikohus selgitas 30.11.2023 määruse nr 3-22-1679 p-s 12 järgmist: „Avalik-õiguslikus

suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1, mis

sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei

olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus

tuvastama haldusorgani õigusvastase tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise. RVastS § 7 lg-st

1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel

(kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-17-12, p 7 ja seal viidatud kohtupraktika). Mittevaralise

kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha, millist RVastS § 9 lg-s 1

sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tagajärjel riivatud.“

Seega puudutas Riigikohtu selgitus RVastS §-de 7 ja 9 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude

eeldusi.

17. Kaebaja väidab, et temale on tekitatud kahju Tartu Maakohtu 10.02.2023 ja 12.12.2023

määrustega tsiviilasjas nr 2-18-364. Seega põhineb kaebaja kahjunõue RVastS §-l 15, mis on

RVastS §-de 7 ja 9 suhtes erinorm. Teisisõnu, kohtumenetluse käigus kohtu tegevusega

tekkinud kahju saab hüvitada RVastS § 15 lg-s 1 nimetatud eelduste täitmisel.

Ringkonnakohus selgitas 23.09.2025 määruses, et kaebaja kahjunõuet ei saaks RVastS §-s 15

sätestatud piiranguid arvestades ilmselgelt rahuldada. Sel põhjusel tagastas ringkonnakohus

kaebaja apellatsioonkaebuse.

18. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et kaebaja soovitud nõuet (tsiviilasjas tehtud

maakohtu määruse õigusvastasuse tuvastamine) ei saanud halduskohus ega ringkonnakohus

igal juhul menetleda juba seetõttu, et tsiviilasjas tehtud määruste õiguspärasuse kontroll

tuvastamis- ja tühistamisnõude alusel ei kuulu halduskohtu pädevusse (HKMS § 4 lg 1).

Maakohtu määruste peale saab edasi kaevata üksnes TsMS-s sätestatud alustel ja korras.

Üksnes erandina saab halduskohtumenetluse raames hinnata tsiviilasjas tehtud kohtulahendi

õiguspärasust juhul, kui see on vajalik RVastS-i järgi halduskohtu pädevusse kuuluva

kahjunõude lahendamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)