1-24-953/62 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. september 2025. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-24-953

Kohtukoosseis

Sekretär

Tõlk

Eesistuja Orvi Koik, liikmed Pavel Gontšarov ja Markus

Kärner

Elina Huobolainen

Jelena Kremez

Kriminaalasi

A, B ja D süüdistuses KarS § 1332 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 8. mai 2025. a otsus üldmenetluses

Apellatsioonide esitajad

Süüdistatavate A ja B kaitsja Vladimir Sadekov

Süüdistatava D kaitsja Urmas Simon

Prokurör

Eneli Laurits

Süüdistatavad

A , isikukood: XXX; elukoht: XXX; kodakondsus:

määratlemata, emakeel: vene keel; haridus: XXX;

töökoht: XXX, kriminaal- ja väärteokorras karistamata.

Tõkend: käesoleval hetkel ei ole kohaldatud;

kahtlustatavana kinnipidamine 14. juuli kuni 15. juuli

2020. a; vahistatud 16. juuli kuni 14. november 2020. a.

B, isikukood: XXX; elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti

Vabariik, emakeel: vene keel; haridus: XXX; töökoht:

XXX, kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend:

käesoleval hetkel ei ole kohaldatud; kahtlustatavana

kinnipidamine 26. juuli kuni 27 juuli 2020. a; elukohast

lahkumise keeldu kohaldati kuni 27. juuli 2021. a.

D, isikukood: XXX; elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti

Vabariik, emakeel: vene keel; haridus: XXX; töökoht:

XXX, kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Tõkend: ei

ole kohaldatud.

Kaitsjad

Vladimir Sadekov, Urmas Simon

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 8. mai 2025. a otsus kriminaalasjas nr 1-24-953 muutmata.

Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata.

Määrata Advokaadibüroo Simon OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks D-le

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 647,28 eurot, sh käibemaks.

Mõista nimetatud menetluskulu katteks D-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 647,28 eurot.

Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse

eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 8. mai 2025. a otsusega üldmenetluses tunnistati A süüdi KarS § 1332 lg 1

järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 2 aastat. KarS § 73 lg 1, 3 alusel määrati, et

mõistetud karistust ei pöörata osaliselt täitmisele. Karistusest kuulus koheselt ärakandmisele 4

kuud vangistust, mille algust arvestada alates A viimasest kinnipidamisest, s.o alates 14.

juulist 2020. a. Kuivõrd A vabanes vahi alt 14. novembril 2020. a, tuleb lugeda koheselt

kandmisele kuuluv vangistuse osa täielikult ärakantuks. Ülejäänud karistust, s.o 1 aastat 8

kuud vangistust, ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 2 aasta pikkuse katseaja

jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

1.1 B tunnistati süüdi KarS § 1332 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 9 kuud.

KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 26. juuli kuni 27. juuli

2020. a, s.o 2 päeva ja ärakandmata karistuseks loeti 8 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg

1, 3 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei

pane 1 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

1.2 D tunnistati süüdi KarS § 1332 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud.

KarS § 73 lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui

süüdimõistetu ei pane 8 kuu pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu

1.3 Sama otsusega lahendati ka menetluskulude ja asitõenditega seonduv.

2. Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse A selles, et ta on omanud ja juhtinud bordellina

käsitletavat baari ning aidanud kaasa rohkem kui kahe isiku prostitutsiooniga tegelemisele,

mis on KarS § 1332 lg 1 kirjeldatud kuritegu. B ja D on tahtlikult aidanud kaasa

prostitutsioonina käsitlevale tegevusele, mis on KarS § 1332 lg 1 kirjeldatud kuritegu.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavate A ja B kaitsja Vladimir

Sadekov ja süüdistatava D kaitsja Urmas Simon.

3.1 Kaitsja Vladimir Sadekov taotleb mõista A ja B KarS § 1332 lg 1 järgi õigeks või

alternatiivselt lõpetada kriminaalmenetluse A ja B suhtes KrMS § 2742 alusel juhul, kui

ringkonnakohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme

kohtule. Menetluskulud palub kaitsja jätta Eesti Vabariigi kanda.

3.2 Kaitsja Urmas Simon taotleb tühistada Harju Maakohtu 8. mai 2025 a kohtuotsus D süüdi

tunnistamises KarS § 1332 lg 1 järgi ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks.

4. Apellant Vladimir Sadekov asub seisukohale, et tõendamiseseme asjaolude kohta ei ole

esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et süüdistatavad tegutsesid tahtlikult eesmärgiga

vahendada intiimteenuste osutamist. Kaitsja ei nõustu, et videost nähtuv tegevus täidab

sugulise iseloomuga tegude (seksuaaltoimingute) kriteeriumi. Ühtlasi ei ole kaitsja nõus

maakohtu järeldusega, et on tõendatud klubis eskordi kui intiimteenuse osutamine.

4.1 A ei ole kunagi soovitanud ega nõudnud tantsijatelt seda, et nad teatud viisil privaatruumis

käituksid ja tantsiksid. Ses osas ei ole maakohus arvestanud tunnistaja C ütlustega. Maakohtu

hinnang, et A-l oli klubi töö korraldamisel juhtiv roll, tugineb ainult oletusele. Süüdistatava

A kui ka tunnistaja C ütlustega on tõendatud, et klubis ning privaatruumides olid kaamerad

paigaldatud just nimelt eesmärgiga vältida olukordi, millal klient või tantsija hakkab teatud

piiri ületama. Sellistel juhtudel pidid kohe baaripidaja ja administraator reageerima ning

sekkuma. Seda, et baaripidaja ja administraator reageerisid, kinnitab ka maakohus ise.

Tõendamist on leidnud, et klubis olid tantsijatele reeglid, mis rangelt keelasid intiimsuhte

kliendiga.

4.2 Tõepoolest on 16. juuni 2020 jälitustoimingu protokollist ja videofailist nähtav, et klubis

olid kliendid, kes on ennast paljastanud ja isegi alustanud sugulise kire rahuldamist, kuid

nende tegevused olid peatatud nii tantsija kui ka baaripidaja ja administraatori poolt.

Jälitustoimingu protokoll kui ka tunnistaja Y ütlused kinnitavad, et praktikas kasutati tantsu

ajal patju, et vältida võimalikku kontakti klientide intiimpiirkonnaga tantsu jooksul.

4.3 Klubide „XXX“ ja „YYY“ näol on tegemist striptiisiklubidega mitte bordellidega.

Sugulise kire rahuldamine on tegevus, mille eesmärk on sugulise erutuse esilekutsumine või

selle suurendamine kuni täieliku rahuldatuseni (orgasmini). Siia kuulub eneserahuldamine,

suguelundite ja muude erogeensete kehapiirkondade puudutamine, keha paljastamine, isikule

suguühenduse või muu sellise esitlemine. Klubides XXX“ ja „YYY“ ei ole aga märgitud

tegevusi fikseeritud ega tõendatud. Kohtupraktika otsustada jääb, kas prostitutsiooniteenuse

hulka lugeda ka nt privaatstriptiis, erootiline massaaž jm seksuaalse alatooniga tegevused,

mille otsene eesmärk (ega üldjuhul ka tulemus) ei ole seksuaalse rahulduse saamine.

4.4 Maakohtu poolt viidatud kohtupraktika (RKKKo nr 1-16-5792, p 14) ei ole asjakohane,

sest viidatud lahendis on täpsed kriteeriumid seksuaalse enesemääramisõiguse riive

hindamiseks, mitte aga sugukire muu rahuldamise mõiste sisustamiseks. Üksikud kahtlased

episoodid, mis on klubis „XXX“ toimunud on seotud vaid ühe tantsijaga ega moodusta mingit

süsteemi. Seejuures on tunnistaja W kinnitanud, et temaga oli antud teemal ka vestlus peetud

ning reegleid selgitatud.

4.5 Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et eskordi tulevikku suunatud võimaluse

arutamine on sisuliselt prostitutsiooni vahendamine. Tuginemine tulevikku suunatud

võimalusele eskordi korraldamiseks on jällegi oletus. See, et tuvastati üksikjuhtum, kui

tantsija Q lahkus koos tuttava kliendiga, ei ole omistatav klubile, sest see toimus tantsija

initsiatiivil. Samas ei ole tuvastatud midagi intiimset.

4.6 Kohtuliku uurimise käigus ei ole kinnistust leidnud ka väide, et klubis ostutati erootilist

massaaži, mille tulemuseks oli sugulise kire rahuldamine. Ka privaatruumides toimunu ei

olnud suunatud orgasmi saamiseks. Puuduvad tõendid, et klubis töötavad tüdrukud osutasid

prostitutsiooniteenuseid ning täidetud ei ole objektiivne koosseis.

4.7 Süüdistatava A ülesanne ei olnud klubi tantsijatega kontakteerumine ega nende

õpetamine. A lähtus sellest, et tunnistaja Cl on välja töötatud kindel süsteem, et tantsijate

tegevused on seaduslikud. Sellega on süüdistava A hoolsuskohustus täidetud.

4.8 Süüdistatav B töötas klubis baaridaamina, mitte administraatorina. Tema tööülesannete

hulka kuulusid: baaris jookide eest tasumiste vastuvõtmine, saalikülaliste teenindamine

baarivalikust tellimuste vastuvõtmisel, suupistete pakkumine, alkohoolsete ja

mittealkohoolsete jookide valikus orienteerumine ja külaliste ning tantsijate abistamine

jookide valimisel. B täites striptiisiklubis baaridaami ülesandeid ei ole kunagi andnud

tantsijatele korraldusi töö tegemise osas ega andnud neile mingeid käske. Süüdistatava B

alluvuses ei olnud töötajaid, mistõttu on alusetud ja tõendamata süüdistusaktis toodud

oletused nagu B täitis administraatori ülesandeid koos nende ülesannete kirjeldusega.

5. Kaitsja taotleb menetluse lõpetamist KrMS § 2742 alusel juhul, kui ringkonnakohus

tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise. Kaitsja on arvamusel, et

kriminaalmenetluse lõpetamine on sobiv abinõu reageerimaks mõistliku menetlustähtaja

ületamisele. Esimene menetlustoiming, mis A mõjutas, oli tema kahtlustatavana

kinnipidamine 14. juulil 2020 ning sellest kuupäevast tuleb arvestada süüdistatava suhtes

mõistliku menetlusaja kulgu. Süüdistatava B suhtes tuleb mõistliku menetlusaja kulgu

arvestada alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest 26. juulist 2020. Süüdistatavad olid

kohtu alla antud 18. aprillil 2024, seega esimesest menetlustoimingust kohtu alla andmiseni

oli möödunud peaaegu neli aastat. Menetlusaja ületamist ei saa õigustada kuriteo raskuse,

keerukuse ja mahukuse tõttu. Kuna süüdistatavatele inkrimineeritud kuritegu puudutab isikute

individuaalhüvesid, ei ole selles asjas avaliku menetlushuvi olemas.

6. Kaitsja Urmas Simon märgib, et ei saa aga nõustuda ei süüdistuse ega kohtu seisukohaga,

et asjas uuritud tõendite ja poolte seisukohtade pinnalt on ilmne, et etteheidetaksegi mitte n-ö

klassikalise bordelli pidamist, kus raha eest saab astuda suguühendusse, vaid

süüdistusversiooni kohaselt seisnes prostitutsioon peamiselt sellises tasulises

seksuaalpartnerluses, mis ei hõlmanud suguühendust, vaid muu sugulise iseloomuga tegusid

ja seda just klubi n-ö privaatruumides.

6.1 Klubi reeglite kohaselt oli igasugune intiimne tegevus rangelt keelatud ja administraatorite

ülesanne oligi olukorda jälgida ning vajadusel koheselt sekkuda. Võis juhtuda, et

striptiistantsu esitaja oli koos kliendiga tarvitanud alkoholi ning temas hägustusid piirid

striptiistantsu ja intiimsema tegevuse vahel, kuid selles ei saa süüdistada töölepinguga

töötavat administraatorit, kelle tööülesanne oligi sellistele olukordadele vahele astuda ning

need lõpetada. Selleks olidki pea iganädalased koosolekud ja paigaldatud kaamerad.

6.2 Kaitsja on seisukohal, et klubi eesmärk ja tantsijate ülesanne ei olnud intiimteenuste

osutamine, vaid puhas striptiistants, mis mõnikord ületas veidi lubatu piiri, kuid ka siis sekkus

alati koheselt administraator. Kui tantsijate eesmärk oleks olnud intiimteenuste pakkumine või

sugulise erutuse tekitamine kliendis sugulisele tegevusele sarnaste tegudega, siis oleks seda

teinud kõik tantsijad ja administraatorite ülesanne oleks olnud tantsijaid sellele suunata ja

neilt ka vastavat tegevust nõuda. Seda aga ei olnud ja administraatorid tegutsesid vastavalt

omanike juhistele just vastupidises suunas. Mõningad väljumised puhtalt striptiistantsu

piiridest ei olnud reeglipärane, vaid pigem juhus. Kuid ka siis oli administraatoril töölepingust

tulenev kohustus koheselt sekkuda, mida ka D alati tegi. Ja kui juhtus, et administraator ei

sekkunud koheselt, siis ilmselt oli ta hõivatud klubi kas teiste klientidega või baarmeni

ülesannete täitmisega. Fakt on see, et nn muu sugulise tegevuse pakkumine ei olnud ei klubi

ega administraatori ülesanne, vaid keelatud tegevuse piire võidi mõnikord ületada, kas tantsija

omavolilise käitumise, tema alkoholijoobe või kliendi ülemeelikuse tõttu, kus administraatoril

oli kohustus sekkuda ja nimetatud olukord lõpetada..

6.3 Apellant asub seisukohale, et on üldteada asjaolu, et striptiistantsu vaadatakse ja

tellitaksegi just seksuaalse erutuse esilekutsumiseks või tekitamiseks. Ka nn sületants on just

seksuaalse erutuse tugevdamiseks ja on ju selge, et kui istutakse üksteise süles, siis tahes-

tahtmata puutuvad kokku suguorganid, neid hõõrutakse üksteise vastu ja see suurendab veelgi

partnerites seksuaalset erutust, kuid seda ei saa nimetada ega tõlgendada kui sugulise

iseloomuga tegu. Sugulise iseloomuga tegu imiteeritakse läbi tantsulise tegevuse, olgu seal

vahel siis püksid või padi.

6.4 Ka ei saa heita ette administraatorile konsulteerimist klubi omanikuga, milline tegevus

tantsu kestel on lubatud ja milline mitte. Selline konsulteerimine näitabki, et klubi juhatajate

poolt oli antud selged suunised ja kui administraatorina töötanud D hakkas kõhklema, siis ta

küsis üle juhatajalt, kuidas tuleks käituda? Kas tuleks sekkuda või mitte? D ei ole jurist ega

tunne ilmselgelt Riigikohtu praktikat ning tema jaoks on keelatud ja lubatud tegevuse piiriks

see, mida juhataja ja omanik kohapeal ütleb. Kui juhataja ei käsi sekkuda, siis ei saa ju

administraator omaalgatuslikult omanikule vastu hakata ja privaattantsu sekkuda.

6.5 Siit järeldub, et administraatoritel (ja ilmselt ka omanikul) puudus juriidiline teadmine

teatud tegude keelatuse osas KarS § 17 mõttes. Omanik teadis, et seksuaalne kontakt ehk

suguühe on keelatud ja seda teadmist jagas ta ka administraatoritele. Mis aga puudutab nn

muud seksuaalset tegevust, siis on ka juristidele siin piirid väga udused ja selliseid täpseid

teadmisi ei saagi ühelt administraatorilt eeldada. Eriti siis, kui need teadmised puuduvad ka

omanikul, kes annab tegevussuuniseid administraatorile edasi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

7. Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsjad apellatsioonides toodu juurde. Süüdistatavad toetasid

kaitsjate apellatsioone.

7.1 Prokurör ei toetanud kaitsjate apellatsioone ja taotles jätta apellatsioonid rahuldamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

8. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide motiividega

ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale.

8.1 Kohtupraktika kohaselt, kui kaitsja apellatsioonis on esitatud taotlus kriminaalmenetluse

lõpetamiseks mõistliku aja möödumise tõttu KrMS § 2742 lg 1 alusel, siis tuleb kohtul

lahendada see küsimus esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb lisaks menetluse

lõpetamisele ka süüdistatava õigeksmõistmist (vt RKKKm nr 1-17-10050, p 11).

8.2 Kolleegium täpsustas kohtuistungil kaitsja Vladimir Sadekovi apellatsioonides esitatud

taotlust lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise tõttu KrMS § 2742 lg 1 alusel

juhul, kui ringkonnakohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese

astme kohtule. Kaitsja täpsustas apellatsioonides märgitud sõnastust ning taotles lõpetada

kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise tõttu ka olukorras, kus kolleegium ei tuvasta

vajadust saata kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule. Seega lahendab kolleegium enne

kaitsja Vladimir Sadekovi apellatsioonides esitatud taotluse lõpetada kriminaalmenetlus

seoses mõistliku menetlusaja möödumisega.

9. Maakohus on seda küsimust lahendanud ning järginud kehtivat kohtupraktikat ja leidnud, et

süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ei ole rikutud (vt kohtumenetluse kd I,

tl 181-182p). Kolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning kaitsja väidete osas

peab vajalikuks märkida vaid järgnevat.

Pelgalt enda seisukohtade kordamine apellatsioonis ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist,

sest mingeid uusi argumente ei ole kaitsja välja toonud ning maakohus on esitatud

seisukohtadele põhjaliku hinnangu andnud. Kaitsja apellatsioonides puudub igasugune

sisuline analüüs, et kohtueelses menetluses oleks esinenud mingid seisakuid või pause, mida

maakohus ei ole arvesse võtnud. Ka ei nähtu apellatsioonist, et maakohtu menetluses oleks

esinenud mingeid põhjendamatuid seisakuid või pause. Mingitele ulatuslikele viivitustele

kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses kaitsja ei viita. Kaitsja märgitud ajavahemik, kui

kaua käesolev menetlus süüdistatavate suhtes on kestnud, ei ole midagi sellist, mille pinnalt

saaks juba üheselt jaatada ebamõistlikku aega ja seda olukorras, kus rohkem argumente välja

ei tooda. Ühtlasi ei ole kaitsja välja toonud, et süüdistatavate jaoks oleks olnud kaalul midagi

sellist, mis kõneleks nende õiguste väga olulisest riivest menetluse jätkamise korral

kaebemenetluses.

Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et võttes arvesse apellatsioonides toodut ning maakohtu poolt

käsitletud asjaolusid, ei ole mõistlik aeg kriminaalasja menetlemiseks möödunud ning õigust

menetlusele mõistliku aja jooksul pole rikutud.

10. Kaitsja Vladimir Sadekovi apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõigust, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav,

tuleb kolleegiumil märkida järgmist.

Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks

kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse

kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste

meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite

hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava

põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise

tee.

10.1 Esitatud apellatsioonides taotlevad apellandid maakohtu poolt käsitletud tõenditest

tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist neile inkrimineeritud

kuriteos.

Kolleegium ei nõustu kaitsjate apellatsioonides toodud järeldustega, et kohus on hinnanud

tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid

nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsjad ei ole nõus maakohtu poolt

tõendite hindamisel tehtud järeldusega, ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid

hinnanud või kõiki asjaolusid arvestanud.

10.2 Apellatsioonides puuduvad veenvad argumendid, mis lükkaksid ümber maakohtu

järeldused, et tegemist on KarS § 1332 lg-s 1 kirjeldatud kuriteoga. Esitatud apellatsioonides

korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele

maakohus on juba oma hinnangu andnud. Kolleegium nõustudes maakohtu otsuse

põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies

mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud

peamistele väidetele.

11. Kolleegium ei nõustu kaitsja Vladimir Sadekovi seisukohaga, et maakohus pole

arvestanud C ütlustega. Maakohus on tunnistaja C ütlustele viidanud (vt kohtumenetluse kd I,

tl 179-179p), sh hinnanud ka tunnistaja usaldusväärsust ning leidnud, et tunnistaja ütlused ei

ole osaliselt usaldusväärsed. Seega jäävad sellised kaitsja väited tagajärjetuks. Selles osas, et

maakohus oleks põhjendamatult lugenud tunnistaja C ütlused osaliselt ebausaldusväärseks,

mingeid argumente apellatsioonides esitatud ei ole.

11.1 Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud ka tõendeid, millest tuleneb üheselt, et asutuse/

klubi juhtimisega tegeles A , kes andis suunised klubi toimimiseks ning ta oli klubi tegelik

omanik ja juht (vt kohtumenetluse I kd, tl 175p, 178p-179). Kolleegium nõustub maakohtuga

ega pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata, seda enam olukorras, kus kaitsja märgib

vaid üldsõnaliselt, et tegemist on maakohtu oletustega. Kaitsja arutlused, et A ei ole kunagi

osalenud klubi tantsijate valimisel, pole andnud töökorraldusi tantsijatele ega mingeid käske

või kontrollinud töötulemusi, ei lükka ümber maakohtu järeldust, miks saab pidada

süüdistatavat A isikuks, kes tegeles klubi juhtimisega. Klubi juht ei peagi isiklikult suhtlema

tantsijatega, oluline on see, et A koos Fga klubi omas ja juhtis ning tema poole pöörduti

erinevate küsimuste ja probleemide lahendamiseks. Maakohtu argumente pole kaitsja

tõenditega kummutanud. Seejuures ei nähtu, et A oleks end distantseerinud igapäevastest

probleemidest, vaid temaga suheldi läbivalt igasuguste probleemide lahendamisel (kassa,

makseterminalid, jootraha, taksojuhid, töötajad, sh tantsijad ja nende tööülesanded ning

töötasu jms), sh kuidas tüdrukud peavad käituma saunas, baaris jms kohas ning selle kõigega

kursis olemine on ajaliselt läbiv (vt nt II kd, tl 34-36, 115-122, III kd, tl 222-228, 269-275, IV

kd, tl 11, 33-38, 97, 156, VI kd, tl 135-136, 151).

12. Kolleegium nõustub maakohtuga, et KarS § 1332 objektiivne koosseis on täidetud, sest

tegemist ei olnud klassikalise striptiisiklubiga, kus tantsija ja kliendi vahel puudus isiklik

suhe. Maakohus on üheselt viidanud tõenditele, millest tuleneb, et tantsijad osutasid

privaattantsu ja massaaži nime all tasulist seksuaalpartnerlust, mis väljendus muu sugulise

iseloomuga tegudes.

12.1 Kolleegium nõustub kaitsja Vladimir Sadekoviga, et puhtalt privaattantsu ei saa

kvalifitseerida prostitutsioonina, kuid maakohus ei olegi seda teinud. Maakohus hindas, kas

tasu eest osutati teenust, mille sisuks olid sugulise iseloomuga teod klientidega ning sugulise

iseloomuga tegude sisustamiseks võttis aluseks õiguskirjanduses ja kohtupraktikas avatud

KarS § 141 ja § 1411 kontekstis märgitu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et need

põhimõtted on kohaldatavad ka käsilolevas asjas. Küll aga tuleb kolleegiumil märkida, et see

piir, mil mingit käitumist saab pidada karistusõiguslikult sugulise iseloomuga teoks on

käsiloleval juhul oluliselt kõrgem, sest tegemist on täiskasvanute meelelahutusega.

12.2 Kuigi maakohus ei ole sellele omistanud suurt kaalu, ei nõustu kolleegium maakohtuga,

et vaadates klubi privaatruumides tehtud mistahes „striptiisietenduse“ videot saab juba välise

pildi põhjal rääkida ühemõtteliselt seksuaalse tähendusega käitumisest ja tegudest. Täiesti

tavapärane on glamuurse striptiisi või striptiisitrupi, sh striptiisitrupi, kes teeb interaktiivset

lavastust, kuhu kaastakse publik või ka burleski puhul see, et need on erootilised ja

sensuaalsed, mille eesmärgiks on seksuaalse elamuse tekitamine. Oluline on aga see, kui

esiletükkivalt seksuaalsust etendatakse ning kui domineeriv see on. Kubemepiirkonna ja

rindade puudutamisel tuleb samuti hinnata selle kestust ja intensiivsust, sh muid teo

toimepanemise asjaolusid, nt striptiisitari enda käitumist ajal, mil klient seda teeb. Seega ei

pea täiskasvanute konsensusliku meelelahutuse kontekstis sugulise iseloomuga tegudeks

vastupidiselt maakohtule kolleegium ka suguakti imiteerimist (v.a juhul kui seda saab pidada

juba masturbatsiooniks) ja korduvat kerget puudutamist kubemepiirkonnast või rindadest.

12.3 Kolleegium viitas eelnevalt, et maakohus tõi välja videomaterjalidest need juhtumid, mil

tantsijad osutasid privaattantsu ja massaaži nime all tasulist seksuaalpartnerlust, mis väljendus

muu sugulise iseloomuga tegudes. Kolleegiumil tutvus põhjalikult videosalvestistega ning

nõustub maakohtuga osaliselt. Kolleegium ei jaga maakohtu seisukohta, et 3. juunil 2019 kell

04.08 alates privaatruumis toimunu, kus osaliseks on Soome kodanik M ja N on selline, mida

saab pidada tasuliseks seksuaalpartnerluseks, mis väljendus muu sugulise iseloomuga tegudes

(vt kohtumenetluse I kd, tl 176p-177). Maakohtu kirjeldatud tantsija tuharate katsumine ja

sõrme tuharate vahele panemine ei olnud intensiivne ning ei kestnud ajaliselt kaua. Seejuures

ei soosi sellist tegevust tantsija kehakeel. Maakohtu kirjeldatud naisterahva suguelundite

piirkonna aeglane ja segamatu libistamine käega (kell 05.20.57), ei toimunud Elmo poolt,

vaid seda tegi tantsija iseendale oma kätega. Tantsija hõõrumises meesterahva süles ei ole

midagi sellist, mida käsitada karistusõiguslikult sugulise iseloomuga teoks, arvestades selle

intensiivsust ning seda ei saa pidada sugukire rahuldamiseks. Tantsija rindade katsumist ei ole

võimalik tuvastada, sest tantsija katab oma kätega rinnad ja meesterahva käed on tantsija käte

peal.

12.4 Kolleegium ei nõustu ka selles, et 30. märtsi 2019 kell 03.25 alates privaatruumis

toimunu, kus osaliseks meesterahvas K ja tantsija P on selline, mida saab pidada tasuliseks

seksuaalpartnerluseks, mis väljendus muu sugulise iseloomuga tegudes (vt kohtumenetluse I

kd, tl 178). Sepa istumine K süles ja seksuaalse iseloomuga liigutuste tegemises, ei ole

taaskord midagi sellist, mida käsitada karistusõiguslikult sugulise iseloomuga teoks,

arvestades selle intensiivsust ning seda ei saa pidada sugukire rahuldamiseks.

12.5 Küll aga nõustub kolleegium maakohtu poolt ülejäänud videomaterjalide põhjal antud

hinnanguga, et need on kõik sellised, et jaatada tasulist seksuaalpartnerlust, mis väljendus

muu sugulise iseloomuga tegudes. Eriti ilmekalt saab jaatada seda 24. veebruari 2019 kell

03.04 alates privaatruumis toimunu kohta, kus osalisteks on S ja kliendiks R nimeline isik.

Seal võimaldatakse sisuliselt kliendil tegeleda eneserahuldamisega, kasutades tantsija keha. 9.

märtsi 2019 kell 00.51 alates privaatruumis toimunu, kus osalisteks on Š ja kliendiks Ü

nimeline isik, saab tantsija erinevate erogeensete kehapiirkondade katsumist, sh jalgevahe

katsumist, pidada piisavalt intensiivseks ja kestvaks. Sama saab tõdeta ka 14. märtsi 2019 kell

3.15 alates privaatruumis toimunu kohta, kus osalisteks on H ja I. Ka ülejäänud maakohtu

poolt analüüsitud privaatruumis toimunu, kus osalisteks on S ja kliendiks L, V, O ja K

nimelised isikud, saab ilmeksimatult jaatada sugulise iseloomuga tegusid hinnates

privaatruumis toimunud välist teopilti, sh tegude laadi, intensiivsust ja kestust.

Märkimisväärne on seegi, et 1. aprilli 2019 kell 02.35 privaatruumis toimunu, kus osalisteks

on S ja kliendiks K nimeline isik, tantsija küll takistab suguühet, samas silitab teatud aja

tagant kliendi kõvastunud peenist (vt „01.04…..2_25_31… mkv, kell 02.52.10).

12.6 Kolleegium nõustub kaitsjaga, et üksikutel kordadel on tõepoolest baaripidaja või

administraator sekkunud, kui klient hakkab piiri ületama, kuid kaitsja jätab tähelepanuta selle,

et enamikel maakohtu kirjeldatud juhtumitel keegi ei sekkunud (vt kohtumenetluse I kd, tl

179). Vaadatud videomaterjalide põhjal saab kolleegium asuda seisukohale, et pigem siseneti

privaatruumi selleks, et klient saaks sooritada makset läbi terminali, mitte selleks, et klient või

tantsija korrale kutsuda.

12.7 Maakohus on üksikasjalikult käsitlenud klubis olnud reegleid ning kolleegium nõustub

maakohtu järeldusega, et tegelikkuses puudusid klubis tantsijate jaoks konkreetsed reeglid ja

keelud seksuaalse iseloomuga tegevuste vältimiseks. Keeld kehtis klubis üksnes suguühte

kohta (vt kohtumenetluse I kd, tl 179p). Nii on tunnistaja Y kinnitanud, et seksisuhted olid

keelatud ning rindade puudutamist ei täpsustatud (vt kohtumenetluse kd I, tl 48p-49).

Tunnistaja W märkis, et privaatruumi klientidel oli keelatud puudutada suguelundite

piirkonda, st kliendi intiimpiirkonda ei tohi puudutada ning kui võttis end alasti, siis sai ka

riielda (vt kohtumenetluse I kd, tl 52-53). Samas on üheselt tõendamist leidnud seegi, et J ehk

Wga olid probleemid juba 2018. aastal, sest ta käitus liiderlikult ja see oli A-le teada, kuid ta

kiitis, et J töötab õigesti (III kd, tl 87, 89) ning sellist käitumist lubati A poolt, sest seksi ei

olnud (vt III kd, tl 96). A saab üheselt aru, et J töötab n-ö piiri peal, kuid pluss tema jaoks oli

neli tuhat (III kd, tl 103). Tunnistaja V kinnitas aga üheselt, et seda, mis on klubis keelatud

või lubatud, keegi temale ei selgitanud. Ka ei selgitatud, miks on ruumides kaamerad (vt

kohtumenetluse I kd, tl 55p). Tunnistaja Ž kinnitas üheselt, et kaamerad olid turvalisuse pärast

või jälgiti seda, et tüdrukud oleks korralikud, st kui oli probleeme alkoholiga, et ei peletaks

kliente eemale. Ka ei tohtinud tüdrukud ja klient võtta aluspükse maha ning tema ei mäleta, et

selliseid juhtumeid tema ajal oli. Seks oli rangelt keelatud (vt kohtumenetluse I kd, tl 57p-58,

59). Seega tunnistajate ütlustest, millele kaitsja Vladimir Sadekov viitab, ei tulene

tegelikkuses, et klubis olid kindlad reeglid, mis reguleerisid tantsijate tööd. Lisaks ei kinnita

seda ka tunnistaja L kohtueelsel uurimisel avaldatud ütlused, sest ütlustest nähtub see, et

privaattantse esitades võttis mõnikord aluspüksid ära ning keegi teda ei juhendanud ega teinud

märkusi tema tegutsemise kohta. Keegi ei keelanud tal end alasti võtta (VII kd, tl 6).

12.8 Nõustuda saab kaitsja Vladimir Sadekoviga selles, et patju kasutati, et vältida kontakti

kliendi intiimpiirkonna vastu, kuid ei saa öelda, et see oleks olnud reegel. Reegliks saab

pidada midagi sellist, mida tehakse alati. Samas tuleneb jälitustoimingu protokollist, et patju

alati ei kasutatud kui oldi kliendil süles ja hõõruti end kliendi intiimpiirkonna vastu.

12.9 Kaitsja loetleb apellatsioonis, mida saab kaitsja meelest pidada prostitutsiooniks ning

leiab, et sugulise kire rahuldamine inimese kehaga on tegevus, kuhu kuulub

eneserahuldamine, suguelundite ja muude erogeensete kehapiirkondade puudutamine, keha

paljastamine, isikule suguühenduse või muu sellise esitlemine. Maakohtu ja kolleegiumi poolt

analüüsitud videosalvestistest just sellised tegevused nähtuvad. Seejuures ei ole oluline, et

privaatruumides puudusid prostitutsiooniteenusele osutamisele viitavad esemed, st

kondoomid, voodi ja hügieenitarbed, sest suguühet klubis ei toimunud ja selles ei ole ka

süüdistust esitatud. Ka laiade voodite puudumine iseenesest ei välista intiimteenuse osutamise

võimalust, sest intiimteenust on võimalik pakkuda nii diivanil, põrandal kui ka püsti seistes.

13. Maakohus ei ole ainuüksi videomaterjalide põhjal asunud seisukohale, et klubis toimunu

oli seksuaalse suunitlusega tegevus ja see oli nii intensiivne, et täitis sugulise iseloomuga

tegude kriteeriumi. Maakohus järeldas uuritud tõenditest ka seda, et klubis oli võimalik teatud

juhtudel eskort (vt kohtumenetluse kd I, tl 178p). Kaitsja arutlused, miks ei olnud Q käitumine

käsitatav eskordina, ei kummuta maakohtu järeldust, sest kaitsja jätab tähelepanuta maakohtu

argumendid ja analüüsitud tõendid. Kõnedest tuleneb üheselt see, et Q on üllatunud, kui

kuuleb, et C on eskordid täiesti ära keelanud ning uurib, miks siis C ütles, et need on. Seejärel

selgitab C, et ta lihtsalt ütleb, et eskorti ei ole, sest eskort loetakse nagu prostitutsiooniks,

märkides, et eskort võib olla see läbilöödud pudel ja küsib, kas Q saab sellest ikka aru ning

lisab, et selgitab seda, mis see on ja kuidas seda üleüldse tehakse, kuid mitte telefoni teel (V

kd, tl 16-17). Kõnest nähtub ka see, et Qlt võeti eskorti, kuid ta pidi kliendile kutsuma kiirabi.

Nõustuda saab maakohtuga, et see, kas Q ja klient olid enne tuttavad ei oma tähtsust, sest see

ei välista eskorti ja seda enam olukorras, kus klubi saab sellest kasu. Kaitsja ignoreerib kõnet,

kus sisuliselt jaatatakse eskorti ning seda ei lükka ümber ka Q ütlused maakohtus. Seda enam

olukorras, kus maakohus luges tunnistaja Q ütlused osaliselt ebausaldusväärseks.

13.1 Kõnede põhjal saab üheselt järeldada, et eskordiga tegeleti juba 2018. aastal. Nii nähtub

4. novembri 2018 kõnest, kuidas Š küsib nõu A-lt, sest klient soovib minna Ega n-ö jalutama

ja E käib eskordiga peale. A annab nõusoleku, kui kuuleb, et poolteist tuhat on eskort.

Probleem on vaid selles, kuidas see summa läbi lüüa. A jõuab järeldusele, et arvutada tuleb nii

nagu privaati, st privaatteenust (II kd, tl 160-161). Seda, et A teadis, et tüdrukud läksid „linna

peale jalutama“ kinnitas ka F (VII kd, tl 43). Eskordi teemal suhtleb A ja C ka 25. novembril

2018 ning arutatakse kui palju odavam peaks privaat olema eskordist. Seejuures märgib A, et

klient tahab reaalset seksi saada (V kd, tl 4-5). Ka maakohtu poolt viidatud 22. jaanuari 2019

kõnest A ja C vahel nähtub üheselt see, et A on valmis eskordid ära kaotama, sest raha läbi

kandmisega makseterminalist on probleeme. Kõnest nähtub see, et klient saab aru, et seks

tuleb. Seejuures ei räägita mingist hüpoteetilisest juhtumist vaid konkreetsest juhtumist ehk

21. jaanuaril 2019 toimunust. Kõnest nähtub seegi, et tehakse eskorte, kuid hiljem teeb tüdruk

kliendile nn tünga ning muretsetakse kaebuste pärast, sest raha selle eest on võetud.

Muretsetakse, et makseterminal läheb lukku kui on liiga suured summad, arutatakse lisa

makseterminalide panekut ja suurte summade poolitamist ning alkoholipudelite kaasa

andmist, kui on võetud eskort. Ka ei soovi tegelikkuses A ja C sellest tulust loobuda, vaid

nendivad, et seda küsimust tuleb arutada ja lahendus leida (IV kd, tl 47-53). A arutab Fga

kõnedes ka seda, kui tüdruk eskordis ei kepi, siis kirjutaks mees kaebuse ning seepärast

tüdrukul keelati eskort. Tüdruk oleks võinud teenida eskordi pealt ning küsitakse tüdrukult,

kas ta annab kahe tuhande eest (IV kd, tl 57-58). Selliste tõendite pinnalt ei ole võimalik

asuda seisukohale, et mingeid eskorte ei toimunud või arutati eskorte ainult hüpoteetiliselt.

Maakohus, tunnistades A, B ja D süüdi KarS § 1332 lg 1 järgi, ei kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust.

14. Kolleegium ei nõustu kaitsja Vladimir Sadekoviga, et subjektiivne külg ei ole täidetud.

Kaitsja napid argumendid, et A ei kontakteerunud tantsijatega ega õpetanud neid välja ning

lähtus informatsioonist, et tunnistaja C on välja töötanud süsteemi, mis tagas, et tantsijate

tegevus ei välju seaduse piirest, ei välista süüdistatava A tahtlust. Kõnedest nähtub üheselt, et

A on kõigega kursis ning lahendab probleeme ja on pahane, et omanikku tülitatakse selliste

probleemidega (III kd, tl 107-108). Kolleegium viitas juba otsuse p 11.1 ja 13.1, et A oli

kursis kõigega ja temaga arutati igapäevaseid probleeme, sh tantsijatega ja eskordiga

seonduvat.

14.1 Maakohus on süüdistatavate A ja B subjektiivset külge piisavalt käsitlenud (vt

kohtumenetluse kd I, tl 180p) ning kolleegium nõustub maakohtuga. Arvestades sündmuste

käiku tervikuna ning süüdistatava A arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal, millele on

maakohus viidanud, saab kahtlusteta asuda seisukohale, et A oli teadlik privaatruumides

toimuvast. Privaatruumides toimunud sugulise iseloomuga tegusid aktsepteeriti, sest see oli

klubile/baarile kasulik. Ühtlasi leidis tuvastamist seegi, kuidas A juhendas varjatult eskorte

vormistama ning andis selleks konkreetseid suuniseid. Maakohtu poolt tuvastatu näitab

üheselt süüdistatava A käitumise motiive ning viitab tema teadlikkusele faktidest, mis

täidavad käsitletava kuriteo objektiivse koosseisu. Vaatamata sellele tegutses A

eesmärgipäraselt klubi (bordelli) juhtimisega ja aitas kaasa prostitutsiooniga tegelemisele, mis

näitab seda, et tema tegu oli tahtlik ja vastab subjektiivsele koosseisule.

14.2 Maakohus on üheselt tuvastanud, millega kolleegium nõustub, et süüdistatav B oli

isikuks, kes tegutses administraatorina, sh võttis vastu makseid privaatruumides toimunud

tegevuse ajal ning jälgis ka privaatruumides toimunut kaamerate vahendusel, kuid enamasti

seal toimunusse ei sekkunud. A ja B vahelisest vestlusest 14. novembril 2018 nähtub üheselt,

et B on vihane ühe tüdruku peale, kes ei käitunud saunas vastavalt (ei võtnud ennast riidest

lahti) ja tal ebaõnnestus kliendilt raha saada. Samas oli J jälle liiga siivutu, kuid kui J ei oleks

siivutu olnud, siis ei oleks üldse makstud. B seisukoht on ühene, et tüdrukud peavad saunas

lahti riietuma ning on pahane, et üks tüdrukutest ei taha töötada nii nagu J, justkui oleks see

isiklik asi, kuidas keegi tahab, nii ta töötab. B on rahul sellega, et J töötas hästi ja lahutas

kliendi meelt (III kd, tl 69-73). Kaitsja eirab maakohtu poolt märgitut, et süüdistatav B on

sõnaselgelt uurinud A-lt , kuidas vormistada eskortteenust, sh ei räägita ainult tulevikus

toimuvast vormistamisest, vaid alles äsja toimunust (IV kd, tl 44-46). Lisaks arutavad B ja A,

kuidas privaadi ja eskordi eest tüdrukule maksta (V kd, tl 10). Maakohtuga tuleb nõustuda, et

kõik selline süüdistatava B käitumine annab aluse asuda seisukohale, et süüdistatav teadis ja

sai aru, millega tantsijad privaatruumides tegelevad ning ta oli kursis ka eskortteenuse

toimumisest. Seega ei kinnita tõendid kaitsja versiooni, et puudub subjektiivne koosseis, sest

süüdistatava B tegevus klubis puudutas pelgalt ainult baari ja jooke.

15. Kolleegium ei nõustu kaitsja Urmas Simoni seisukohaga, et mõnikord ületasid tantsijad

lubatu piiri, kuid siis sekkus alati administraator. Kolleegium märkis juba eelnevalt p 12.6, et

vaadatud videomaterjalide põhjal saab üheselt väita, et pigem siseneti privaatruumi selleks, et

klient saaks sooritada terminalimakset, mitte selleks, et klient või tantsija korrale kutsuda.

Eriti ilmekalt nähtub see 24. veebruari 2019 videolt, kui privaatruumi siseneb D, et tuua

jooke, mitte takistada tantsija ja kliendi tegevust, mida üheselt saab pidada sugulise

iseloomuga tegudeks. Ka 14. märtsil 2019 siseneb süüdistatav D korduvalt privaatruumi, kuid

mitte kliendi ega tantsija korrale kutsumiseks, vaid makseterminaliga, et klient saaks tasuda

teenuse või tarbitud alkoholi eest. Kusjuures süüdistatav D osaleb ka tantsija ja kliendi vahel

toimuva arutelu juures ning lahkub peale kliendi poolt makse tegemist, kuid jälgides hiljem

toimunut ekraanidelt, sh ajal, mil tantsija eemaldab stringid, mis väidetavalt oli klubis

keelatud tegevus. Ka 17. märtsil 2019 siseneb korduvalt privaatruumi süüdistatav D, kuid vaid

ühel korral on võimalik tõlgendada sisenemist põhjusel, et kutsuda klient n-ö korrale. Kaitsja

seisukoht, et juhul kui administraator ei sekkunud, siis oli ta hõivatud kliendi teenindamisega

või baarmeni ülesannete täitmisega, ei tulene uuritud tõenditest, vaid tegemist on pelgalt

kaitsja arvamusega. Seega jäävad kaitsja sellised väited tagajärjetuks.

15.1 Seda, et tegemist ei olnud juhuslike sündmustega privaatruumis, kinnitab see, et sellist

käitumist salliti ja lubati A poolt juba 2018 aastal, sest seksi ei olnud. Arvestades, et selline

tegevus leidis aset juba 2018 aastal ja jätkus 2019 aastal, siis ei ole selles midagi juhuslikku.

Seejuures väldib kaitsja tõsiasja, et süüdistatav D suhtles süüdistatava B-ga ka eskortteemal

juba 2018 ning arutleti kuidas eskort jagunema peab (V kd, tl 24-25). Need maakohtu poolt

viidatud tõendid jätab kaitsja aga tähelepanuta.

16. Kaitsja Urmas Simoni argumendid, et administraatoril puuduvad teadmised, milline

seksuaalne tegevus on keelatud, ei puuduta mitte koosseisu-, vaid keelueksimust. Samas on

maakohus käsitlenud nii koosseisueksimust kui ka keelueksimust. Kaitsja jätab tähelepanuta

selle, et KarS § 39 lg 1 välistab vastutuse vaid siis, kui eksimus on vältimatu. Tulenevalt

kohtupraktikast üldjuhul see nii ei ole (vt RKKKo nr 3-1-1-33-16, p 21) ning sellele on

maakohus ka viidanud. Maakohtuga tuleb nõustuda, et olukorras, kus süüdistatav siseneb

privaatruumi, kus on palja suguelundiga klient ja kaamerast nähtuvad teod, mis üheselt

viitavad sugulise iseloomuga tegudele ning mis toimusid pikka aega ja arutelu eskortteemal,

oleks süüdistataval Dl pidanud tekkima kahtlus, et tema käitumine osutub karistatavaks.

17. Mõistetud karistust ei ole apellandid eraldi apellatsioonides vaidlustatud. Maakohus on

põhjendanud süüdlastele mõistetavat karistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning

ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis

annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlastele kergema karistuse mõistmiseks.

Kolleegium nõustub ka KarS § 73 sätte kohaldamises.

18. Apellatsioonides ei ole konfiskeerimist puudutavas osas mingeid argumente esitatud, kuid

kolleegium peab vajalikuks märkida, et ka konfiskeerimise kohaldamise osas kolleegium

rikkumisi ei tuvastanud.

19. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Apellatsioonimenetluse kulu on Dle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. D

kaitsja Urmas Simon esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks,

nõupidamine kliendiga ja apellatsiooni koostamiseks 360 minutit. Nõupidamiseks kliendiga ja

ettevalmistamiseks 90 minutit ning osalemine ringkonnakohtu istungil 75 minutit. Seega on

apellatsioonimenetluse kulud 630 eurot, millele lisandub käibemaks 151,20 eurot, kokku

summas 781,20 eurot.

19.1 Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 3 sätestab, et

määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel

üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid

kokku mitte üle 432 euro ühes kohtuastmes. Seega on ainsa erandina ette nähtud kohtuistungil

osalemine, millise toimingu eest võib ühes kohtuastmes taotleda tasu 432 eurost piirmäära

ületavalt ning lisaks ka sõidukulud. Käsiloleval juhul sõidukulusid ei ole ning ettevalmistuse

ega uuesti kliendiga nõupidamise eest ei ole eraldi tasu ettenähtud ning need on arvestatud

432 euro piirmäära sisse.

Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on

põhjendatud osaliselt (360 minutit + istungil osalemine 75 minutit), seega määrab kolleegium

Advokaadibüroo Simon OÜ-le tasu ja kulude suurusena kindlaks 522 eurot, millele lisandub

käibemaks 125,28 eurot, kokku summas 647,28 eurot.

19.2 KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1

punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on

apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse D suhtes

muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad

menetluskulud süüdistatava kanda.

20. Süüdistatavate A ja B kaitsja Vladimir Sadekov esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada

süüdistatavale A-le 1488 eurot ja süüdistatavale B-le 930 eurot apellatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu katteks. KrMS § 185 lg 2 kohaselt, et kui

apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad

menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna

kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse muutmata ja kaitsja apellatsioonid oli

esitatud süüdistatavate huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatavate kanda.

21. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium

Harju Maakohtu 8. mai 2025. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 15.04.2026 otsusega

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. septembri 2025. a ja Harju Maakohtu 8. mai

2025. a otsus osaliselt, s.o A, B ning D süüditunnistamises ja karistamises

KarS § 1332 lg 1 järgi, neilt menetluskulude väljamõistmises ning süüdistatavate vara

konfiskeerimises.

2. Mõista A, B ning D süüdistuses KarS § 1332 lg 1 järgi õigeks.

3. Jätta B ja D kaitsjatele maakohtus ning D kaitsjale apellatsiooni- ja

kassatsioonimenetluses makstud riigi õigusabi tasu Eesti Vabariigi kanda.

4. Tagastada A-le ja B-le esemed ning sularaha, mille maakohus otsustas konfiskeerida.

5. Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitis

8097 eurot 20 senti.

6. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

7. Kaitsjate kassatsioonid rahuldada.

8. A ja B kaitsja taotlus kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamiseks jätta rahuldamata.